Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, ilusat kolmainupüha. Täna räägime inimeste tunnustamisest. Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe pälvis aasta eurooplase tiitli aga möödunud pühapäeval nelipühal tänamisüritusel Eesti evangeelses luterlikus kirikus jagati tunnustusi ka paljudele nendele, kes on kiriku heaks panustanud. Saates tuleb juttu ka luteri kiriku diasporaa kogudustest nii idas kui ka läänes. Tänase kirikuelu saatekülaline on Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe. Tervist. Tere õhtut. Ja mul on hea meel soovida palju õnne seoses sellega, et siin mai esimeses pooles kuulutati teid ka aasta eurooplaseks. Palju õnne, aitäh, see on väga suur tunnustus ja kui ma lugesin, kes seda varem saanud on, siis jäi nagu päris tummaks. Tunnete ennast ka siis eurooplasena? Ei, mina olen seda ikkagi tundnud ja minu jaoks on, on maailm ikka kogu aeg olnud laiem kui ainult meie oma küla ja oma linn. Eks sellel on aidanud kaasa ka minu lapsepõlv. Isa kaudu sidemed Soomega, suhted väliseesti kirik kui ka ja inimestega üle maailma. Ja sealt edasi juba minu enda teenimine Venemaal, Puškini linnas, selleaegses Leningradis. Nii et mina ei ole kunagi olnud ainult ühe küla poiss. Aga mismoodi mõtestada seda seost rahvusluse, rahvusliku identiteedi ja eurooplaseks olemise vahel? Ma olen selle üle mõelnud jah, ja, ja mulle tundub, et, et kiriku Kont tekst on siin võib-olla üks paremaid, mis üldsegi sobib või on kasutatud, tatav. Oleme ju alles pidanud nelipüha. Imeline püha, kus Püha Peetrus räägib ühes keeles ja kõik saavad sellest aru oma keeles, see ongi ju kiriku sõnum tegelikult. Ja kui me oleme reformatsiooni aastat nüüd alles tähistanud, siis ma usun, et reformatsiooni sõnu, neil on ikkagi väga keskne jõud, terve Euroopa sõnum, mis selle hariduslik, poolusuline ühendamine, rahvuste nägemine ja samal ajal mitte nende rahvuste vastandamine mida me näeme ka meie Euroopa kiriklike struktuurides. Meil on ju Euroopa kirikute konverents, mille alguse juures muide oli meie eesti omaaegne peapiiskop Jaan kiivid vanem ja oli ka Euroopa kirikute konverentsi üks asepresidentidest või presidentidest. Et minu jaoks on need asjad olnud lapsepõlvest peale selged, kui me räägime siin inimeste tunnustamisest ja tiitrite jagamisest, millise kaaluga on, on see, kui ühte vaimuliku tunnustatakse kodanikuühiskonna liikumise poolt. Et seda on nagu märgatud väljaspool kirikut. Ja see on hea tunne, et, et me ei istu ainult kiriku sees, vaid töötame tegelikult ikkagi ühiskonna heaks ja ja ühiskonna keskel. Ja kiriku omalt poolt just siin nelipühal andis välja ka tunnustusi nendele inimestele, kes siis on silma paistnud ja, ja on olnud olulised, mis põhimõtted ja lähtepunktid, et millest lähtuvalt kirik valib neid, keda omalt poolt tunnustada. Ma kuulutan selle komisjoni tunnustamiskomisjoni esimehena alati jaanuari alguses välja. Et palun tehke ettepanekuid ja juhin tavaliselt oma pikemas pöördumises ka tähelepanu sellele, et märgake inimesi, inimesed vajavad tunnustamist. Kirikus on võib-olla olnud ka niisugune traditsioon, et mis tunnustamine, et kõige suurem tunnustus on üks kord puurist haual. Eks ta on omamoodi õige, aga, aga ikkagi inimesi märgata. See on ju see, mida me ka piiblis näeme ja, ja kuidas meid on õpetatud. Niiet et meie autasustamise süsteem ei ole väga keeruline. Aga siiski tal on, et tasemed kõige kõrgem tase on kuld, ameteerist mida siis eriliste teenete eest vastavalt taotlusele antakse. Aga nelipüha tänamisüritusel, mida peapiiskop peab, jagunevad siis autasud niimoodi, et on teeneteristid koostöö, medalid, meie partneritele, teeneteristid, tunnustusmärgid ja aukirjad. Ja peale selle me anname siis välja töövaldkondade tunnustusi. Nii et näiteks meediapreemia sai sellel aastal Valterroso, Kuressaare pildiraadiost. Laste noorte töö kirikumuusik ka diakooniatöö ja kuulutatakse välja ka tegelikult juba vaimulike konverentsil valitud aasta vaimulik. Nii et see on päris suurüritusi ja ja on leidnud väga head vastukaja. Kutsun alati ka eelmist aastat, et autasustatud ja oleme siis alati palunud ka ühel laudas ostatul pidada kõne siis kui peapiiskop jutlustab, siis lõpuks öelda. Ja see oli sel korral siis Rein Veidemann kes pidas tänukõne ja eks seda on ringhäälingu puhul hea nimetada, et ringhäälinguga nii otseselt seotud inimene on siis saanud tunnustuse teeneteristi kolmanda järgu kindlasti tunnustuseks ka selle väga hea koostöö eest mis on kirikute nõukogul ja rahvusringhäälingul. Aga kui me vaatame just neid, kes on saanud teeneteristi kolmanda järgu autasu, siis siin on ka mitmeid poliitikuid, näiteks Tartu linnapea Urmas Klaas või Tallinna linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart. Missugune on olnud nende panus sel aastal? Me tuletame sellega eriti meelde tänus, nende panust reformatsiooni 500. Teatavasti Eestis oli ju kaks reformatsiooni linna rahvusvaheliselt tunnustatud. Need olid siis Tartu ja Tallinn. Ja kui Tartus oli otseseks nii-öelda partneriks kõigis asjades linnapea Urmas Klaas, siis Tallinnas oli Mihhail Kõlvart see, kes oli meie otsene kontaktisik ja toimus ju ka Tallinna linna kaasabil ja toetusel väga ulatuslik näitus reformatsioon 500. Nii et see oli see motiiv tema puhul ja samuti teeneteristi kolmanda järgu autasu sai Jüri Kuuskemaa kunstiajaloolane, kes on ka väga tihedalt ju kirikuga seotud. Ja kui me vaatame üldsegi kirikute arhitekt tuuri uurimist ja selle tuntuks tegemist mitte ainult Tallinnas, aga ka väga selgelt Tallinnas siis Jüri Kuuskemaa teened on olnud selles väga suured ja sellega ühenduses oleme püüdnud nagu rõhutada kiriku koostööd eri valdkondades ja selleks on kindlasti muinsuskaitsepool kunstimälestiste küsimus. Sest ega kui me ühiskonnas vaatama ajalooliselt, et siis muinsuskaitse on tegelikult kiriku poolt välja mõeldud ja välja pakutud süsteem mitte vastupidi. ELK aukirja paljude teiste hulgas on saanud näiteks Tõnis Kark, kes on õpetaja ja politseikaplan. Ja küllap selle eest, et möödunud aastal oli ka politsei ja piirivalveameti ja koguduste koostöös projekt, et seista perevägivalla vastu. Ja selleks on meil päris üks ühine projekt, mida me oleme püüdnud arendada ja ja praegune seis on siis selles mõttes väga hea, et kõikides prefektuurides on ka politsei kaplaneid olemas, et see süsteem kui selline on saanud üles ehitatud. Need, kes on saanud siis tunnustatud luterliku kiriku poolt, et sel aastal ja neid on palju, kõiki ette lugeda ei jõua, aga ELK kodulehelt on võimalik, et nimekiri ka leida. Aga Tiit Salumäe, me võime rääkida ka sellest, et esmaspäeval saabusite alles Siberist, nii, te olete aasta eurooplane, rändate, nii ida kui lääne poole, Siberis on ju eesti külad, kui palju neist veel alles on jäänud? Jah, see oli minu jaoks väga meeldiv sõit, kahjuks väga lühikene. Aega ei ole seal kaua olla. Aga Krasnojarskisse toimus Eesti 100 raames Eesti kultuuripäevad ja esimest korda olid seal siis kõikide Venemaal tegutsevate eesti kultuuriseltside esindajad. Väga suurepärane, kui näha seda, kui lai see praegu on, Neeme kuningas juhib Krasnojarskisse suurt teatrit. Ja mina nüüd olin otseselt muidugi meie kirik kogu poolt ja kiriku esindajana seal. Ja see ajalugu läheb väga kaugele tagasi. Kui me Eesti riigis räägime 100 aastat, siis tegelikult eesti kogukonnad Siberis on 170 aastat ja kindlasti üheks eriliseks kohaks on ülem soetu kuhu kirik ehitati, kui õieti mäletan, 1888 kogudus oli selleks ajaks juba moodustatud ja see kirik on vahepeal olnud kino ja klubi ja mis kõik praeguseks ta koguduselt tagasi väga suurepäraselt taastatud. Nii et teeb eesti kirikutele silmad ette ja ülem soetu. Ma ütleks, on nii nagu läänepoolsel väliseestlusel Toronto, nii on siberi pool ülem soetuk tohutu huvitav ajalugu alguse saanud ju tegelikult Mahtra sõjas välja saadetutest hiljem Stalini ajal ka represseeritud, nii nagu nagu mujalgi Venemaal. Represseeritute hauad on seal nimetahvleid ja laupäeval oli siis seal jumalateenistus, jutustasin kolmes keeles ja nelipühadel sega, sobis eesti, soome ja vene keeles. Soomest oli sel ajal seal vabatahtlikud talgulised, kes tegid tööd kiriku ehitamisel. Küla on ikkagi praeguseni oma noh, ütleme, Eesti identiteedi säilitanud. Ja kui pärast lõunat oli sihukene kokkusaamine seal klubi ruumes orkester mängis ja suursaadik küsis ka, et kas on, mis keelt rääkida siis ta ütles, et ikka eesti keelt ütlesid nad, et me saame kõik aru. Eesti kool, eesti õpetaja ja üks mõte, millega ma sealt tagasi tulin, õieti soov. Et sinna läheks ikkagi kohale ka mõni eestlane, kellel nii-öelda silm särab, tunneb kutsumust ka kuulajate hulgas, võtke ühendust. See on huvitav ja perspektiivikas koht. Seal oli, et seal võiks teha Eesti maja, nii nagu lääne pool on ja ja seda Eesti kultuurikoos hoida. Kirik on need saanud korda ja sealse kogukonna küsimus ongi, et hoonehooneks, aga see hoone tuleb täita sisuga. Ja sellepärast ma ütleks, et see on huvitav kohteri võib-olla mõnele noorele inimesele või noorele paarile, kes oskab ka vene keelt, ega seal päris ainult nii-öelda eesti inglise keelega hakkama ei saa. Aga, aga niisugune ootus sellel külakogukonnal on. Seal on see kuulub nagu praegu Ingeri kirikusse ja Ingeri kiriku praost Villem elanen on tegelikult olnud ka Eestis tööltari Narva kogudus teenis ja saab ka eesti keelega hakkama, aga tema on muidugi Krasnojarskisse ja no need kaugused ei ole nii nagu Tallinnast nõmmele, et et seal väga ühendad asju ei saa ja, ja seal on üks kohalik Ingeri kirikuõpetaja, kes küll räägib ainult vene keelt. Me oleme saatnud kord aastas jaanipäevaks sinna ühe Eesti õpetaja. Kui palju seal Ülem-Suetuki külas siis eestlasi elab, praegu? Noh, küsimus on, et kes on eestlane ja kes kus elab, need on tänapäeval niukesed mõisted, millele on väga raske vastata, aga no ütleme ikkagi üle 100 ja teised eesti kogukonnad Vene territooriumile, et need kirikuhoonetki on ju meil veel, räägime siin tuntumast Peterburi Jaani kirikust, aga Petseris on ju kiriku on olemas, nii et tegelikult me ei pea Vene territooriumiks seni kuni Eesti ja Vene riigi vahel ei ole häbi lepingutseni eesti Petseri kogudus kuulub Võru praostkonda. Aga nüüd diasporaa võttes, mis siis minule otseselt allub, on jah, kõige suurem kogukond muidugi Peterburi Jaani kirik. Moskvas on jumalateenistused. Käime ka mujal isegi isegi seal lõuna pool on veel vanu eesti külade jälgi. Novgorodi lähedale vaadatakse, ega siis ka Marimaa ja marikultuur on hõimurahvaste tegevus, nii et me teatud määral nüüd ka ütleme, piibliseltsi poolt käsitamegi, seda kõikega ühe hõimurahvastetööna ja Abhaasias, onju samuti eestlased veel oma külades, nii et neid, meie rahvuskaaslasi on ja rändavad inimesed välja mitte ainult läände, vaid ka idasse ka Ülem-Suetukis. On inimesi, kes on sinna asunud elama ja leidnud endale seal kodu. Olin koos ühe Krasnojarski inimesega kes läks oma juuri otsima sinna ja leidiski seal oma elu ja oma kodu on nüüd ette võtta ja, ja ta oli väga rahul sellega ja ütles, et eks ta Eestis käib külas, aga kodu on seal. Muide on vaja rõhutada, et umbes 100 aastat tagasi oli ka sama arv eestlasi välismaal kui täna. Nii et midagi ei ole selle lühikese 100 aastaga muutunud. Kui vaadata tööd nüüd lääne pool, siis ka seal on eesti kogukonnad ju jätkuvalt olemas ja, ja uusi kogukondi, mõnes mõttes tekib Euroopasse juurde, kus võiks ka mõelda, et, et kas on tarvis nende inimeste vaimulikku teenimist eesti keeles. No eks kõige tugevam on Helsingi töö ja üldsegi Soome töö selle nimel, Me oleme vaeva näinud ja Helsingis on eesti kogudused olemas. Oleme palunud ka, et sõpruskogudused võimalikult toetaksid eestikeelset tööd, Rootsis on meil oma praostkond, plandonide peaksin seina sõitma mõne aja pärast. Saksamaal on mõte Berliinis ikkagi alustada tegevusega. Muidu on meil ka Saksamaal kogukonnad nagunii olemas. Aga mis toimub Põhja-Ameerikas? Põhja-Ameerika nüüd ühines siis, et on üks Põhja-Ameerika praostkond ja praost Mart Salumäe siis juhib seda praostkonda. Seal on meie Kanada ja ja Ühendriikidega Kodused. Aga kas ma saan aru, et osa endise välis-Eesti kiriku või Eesti Evangeeliumi Luteri usu kiriku kogudusi on jäänud ka eraldi, mitte siis ühinenud ELK, aga me oleme eestlased, see kuulub asja juurde. Aga noh, ilmselt inimlike suhete tasemel inimesed suhtlevad ja käivad läbi. Ja ei, meil ei ole mingeid õpetuslike küsimusi, need on halduslikud ja, ja korralduslikud küsimused, mida tulebki lahendada. Ega siis ka see päris eesti kiriku sündimine, kui seda lugeda. See oli tegelikult veel vaevalisemalt kui praegu selle taasühendamine. Ja mida ma olen ikkagi tihti tsiteerinud. Conrad Veem, hilisem peapiiskop ühes oma kõnes ütles 56. aastal, et Eesti kirik on nagu kolmeharuline puu. Üks haru on siberis, üks haru on Eestis ja üks haru seis vabas maailmas. Ja praegu me siis ühendame neid kolm aru, ega see, kui puuga mõelda, ega see ei ole ilma probleemideta. Vabast maailmast peaks mainima veel ka Austraaliat, tegelikult kus on ka ju Sydney kogukond üsna tugev ja ühtehoidev ja Austraalias on meil ka inimesed ja tõenäoliselt sinna läheb veel üks vikaar nüüd juurde. Austraalia puhul jällegi tegemist sellise sihtkohaga, kuhu ka noored inimesed välja rändavad, iseasi on see muidugi, kas nad leiavad kontakti selle kogudusega või kas nad otsivad seda vaimulikku teenimist ka. Ja eks see on ka meie poolne otsimise ja leidmise küsimus, aga igal juhul ma näen seda. Niisugune üldine suhtumine ei ole tegelikult üldsegi kiriku suhtes ignorantne, näe või vaenulik. Inimene võib kas rohkem või vähem tunda, ei käia, aga tegelikult ta tunneb, et kui tal ikkagi vaja on ja kui ta eluga tõesti nii-öelda puntras on siis ta teab, et kiriku juurde ikkagi tasub minna. Miks on oluline, et, et kirik oleks olemas nendes kohtades, kuhu eestlased on välja rännanud? On see ka mingil määral nagu rahvusluse hoidmine või just nimelt seesama hingeabi pool, et kui on vaja abi, et siis kirik peaks seal kohal olema? See on kindlasti väga selgelt mõlemat, et kui me mõtleme jällegi piim oli seltsi kontekstis, siis tegelikult piibli raamat ju keele ühendajana on ikkagi üle igasuguste piiride päris selge. Ja. Muidugi tähendab inimene, kui ta tõesti hädas on siis ta eelistab suhtlemist oma emakeeles. Sest see rataste vahelejäämine võõral maal ei ole ju eriti haruldane asi. Ja siis ta ikkagi otsib oma sugulaskeeli vähemalt. Siis see soomeugri perekond ja ja ka võib-olla soome taust, see võib meile kasuks olla. Aitäh täna tulemast kirikule saatesse Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskop Tiit Salumäe. Aasta eurooplane ja ühtlasi ka Piibliseltsi nõukogu esimees. Kuna meie piibliseltsist on juttu olnud, siis, siis ka see on üks üks ametitest. Ja mina soovin kõigile kuulajatele ilusat. Kolmainupüha on Ananud siis kirikuaasta teine pool. Kui esimene pool oli Kristuse pool, siis teine pool on kirikupool. Nii et läheme edasi. Tänaseks ongi kõik, saate pani kokku toimetaja Meelis Süld. Kohtumiseni taas tuleval pühapäeval õhtul kell 19 ja viis minutit, kui jumal lubab. Ja me elame rahuliku õhtu jätku.