Head klassikaraadio kuulajad, järgnevalt pakun teile kuulata Hans Christian Anderseni-le pühendatud kirjandusõhtut, mis toimus Rahvusraamatukogu Põhjamaade toas 19. mail. Taani kultuuriinstituudi ja Rahvusraamatukogu koostöös kõneleb Loomingu Raamatukogu tõlkija Anu Saluäär, kes tutvustab Anderseni loomingut eelkõige tema reisikirja jalgsiretk holmi kanalist, Ama, Keri saare idatippu aga ka hiljuti eesti keeles ilmunud Anderseni romaani Päär õnneseen. Head Andreksoni sõbrad, kõik, kes te siin istute, meeldetuletuseks kõikidele, kes veel on liiga noored või kellel mingil muul põhjusel on läinud silmist-kõrvust mööda need need kaks Anderseni suurt muinasjutuköidet mis ilmuda aastatel 87 ja 94 Hendrik Sepa tõlkes kõik Anderseni muinasjutud, see on siis meie siiani praktiliselt ainsad otse originaal tõlgitud muinasjutud täies pikkuses, nii nagu Anders nad omal ajal kirja pani ja mitte lastele mõeldud lühendused ja sellised atraktsioonid või, või teiste keelte kaudu tõlgitud, nagu need varem ligi 100 aastat oli neid varem tõlgitud erinevates väikestes väljaannetes, väikestes lasteraamatutes ja nii edasi. Et ühesõnaga, siin on need muinasjutud nüüd sellel kujul, kuidas nad omal ajal kirjutas ja seal väljendub siis tema, see filosoofia, mida ta ka kõiges muus loomingus arendas läbi oma pika elu alates kõige esimesest teosest. Kui ta pärast oma keeruliste pika ütleme siis enesekehtestamise perioodi noores põlves, mis kestis tal kuni kuni 23. 24. eluaastani, vaene poiss, kes sai siis tänu kuninglikule stipendiumile hariduse ja ta oli 23 või 24 aastane jõudis nõndanimetatud üliõpilaseksamini peale siis mitmesuguseid kannatusi gümnaasiumis ja eraõpetajate abiga ja nõnda edasi. Temalt viimane romaan ilmus Loomingu raamatukogus tänavu kevadel aprillikuus Anderseni sünnipäeva puhul ja see oli siis ainukene sellisesse Loomingu Raamatukogu formaati mahtuv väiksemamahuline, seni pole eesti keeles ühtegi tema romaanis muidugi varem tõlgitud, aga ma tahan alustada täna hoopis juttu hoopis teisest otsast nimelt tema Esimeses proosateosest juubeliaasta jooksul ikka loetud siin ja seal neid ütleme, kasvõi ajaleheartikleid kive muutus Anderseni kohta ja siin võib-olla sihukest Põhjamaad, huvilised koos ka eesti keeles on seal kättesaadav ainult see praegu siiamaani Anderseni elulu koht, see väga ammu ilmunud 73 ilmunud ühe vene kirjandusteadlase kombinatsioon Anderseni eluloost. Kui ma seda lähemalt uurisin pärast seda, kui ma olin ise rohkem tegelenud Anderseni uurimisega nüüd interneti abil peamiselt sest see kõik Anderseni tekstid on internetis saadaval, uskumatu, sees on tohutud mahud, mis on pandud Andresen teostest internetti. Kui me ainult jõuaksime nii palju istuda ja lugeda, võiksime nad kõik siis Tallinnas koha pealt lahkumata läbi lugeda, enamasti küll muidugi sellest taani keelt oskama muidugi. Aga ühesõnaga see, mis nüüd siin eesti keeles oleme siiamaani võinud kätte saada. See ongi siis peaaegu kõik see, mis ma siin siin laua peale panin, see kaks köidet muinasjutte siis autentseid, muinasjutte, seesama Muravjova Anderseni elulugu ja Loomingu raamatukogu väike vihik, õnneseen siis Anderseni viimane lühike romaan, mille ta kirjutas 65 aastaselt aastal 1870 aga Lähme nüüd algusesse tagasi, siis, kus ma lubasin alustada tema esimesest teosest. Ja see siis, nagu ma ütlesin, ta teadis sündimisest saadik, et ta peab suureks ja kuulsaks meheks saama, kas ta saab näitlejaks lauljaks, tantsijaks siis lõpuks, kui tal gümnaasiumi ära käinud ja üliõpilaseksamit sooritanud, siis ta sai aru, et ta peab saama kirjanikuks. Ja vaevalt oli ta selle oma eksamiga maha saanud, kui ta pani kirja oma esimese või õieti meid päris esimene, vaid see oli esimene teos, mis tegelikult saavutas tähelepanu, ta oli enne muidu teinud kirjanduslikke katsetusi, lõputult oli ka selliseid esimesi trükiproove, mida ei ostetud ainsateks eksemplari. Nagu siin järelsõnas on öeldud, kirjutas Hans Christian Andersen-ist Waltalistes pooltes kotist ja William Shakespare tema eeskuju. Nii et ühesõnaga tema esimene teos, mis ta kirjutas siis pseudonüümi koostasin nendest kolmest nimest siis William Christian Walteri nime all andis juba aastal 1822 välja oma esimese raamatu, mille pealkiri noorpõlve katsetus, mida ei müüdud ainsatki eksemplari. Pseudonüüm oli koostatud Shakespeari autori enda poolt, Scotti eesnimedest, need suurmehed jäid tema loominguliseks eeskujudeks terveks eluks. Nii tegelik läbimurre saabus alles siis 1829 originaalse teravmeelse niinimetatud reisikirjaga mööda Kopenhaagenist pealkirja all jalgsiretk holmi kanalist. Amageri saare idatippu aastatel 1828 ja 1829. Järgmine aastaarv on täiesti eksitav, sest tegelikult juttu on uusaastapäevast või uusaasta hommikust aastal 1828. Ja see, et raamat ilmus küll 1829 algul noh, võib-olla siis see õigustab seda kahte aastaarvu pealkirjas. Kuna seal internetis on saadaval, siis ma sellest tänaseks jutuks valmistudes mõtlesin, et sedasama vihikukesed Loomingu Raamatukogu vihiku, kes tegelikult on siiski kõigil võimalik Eestis praegu veel kätte saada. Et siis see räägime eeskätt sellest, mida ei ole võimalik ise paberi pealt lugeda. Teie rõõmuks tõlkisin võrguväljaandest paar väikest katkendit sellest jalgsiretkest holmi kanalist kuni maa Keri saare idatippu, kes taani keelt mõistab muidugi sama keri hääldada, Ama käraga ma ei hakka, taanikeelse täheldame taani keele hääldus on selline, et, et siis ei tunne seda sõna enam ära. Rohkem kui kummaline see ei ole muidugi mingi reisikiri selles mõttes, aga seda nüüd tagantjärele targana lugedes siis tagantjärele targana, selles mõttes, kui me teame kogu Anderseni elulugu, kogu tema loomingut, kogu tema retseptsiooni, siis nii-öelda kõige selle edaspidise aja jooksul, mis tema surmast on möödas. Ja nüüd me näeme ootamatult, mina siis tagantjärele vaadates, kui ma olen läbi töötanud kõik tema hilisemad romaanid, ütleme, tõlkinud selle väikese õnneseene ma näen seda, et 120 siis kolme või nelja aastane noormees on tegelikult juba selles esimeses teoses täiesti Valmis Andersen kõik edaspidine, mis tema loomingus avaldub küll muinasjuttudes, küll romaanides, küll kõikvõimalikes muudes avaldustes, on tegelikult sellesama mõttemaailma laiendus, täiendusmotiivide väljaarendamine, kõik nii edasi, see on fantastiline komplekt tema kõikidest mõtetest, mida elu jooksul arendas. Ja kuidas selle tervikuna ära tõlkida, selle jalgsiretke, siis me leiaksime sealt, kas võib, ühelauselise kujundite haaval leiame seda, mida, mida edaspidi võib kohata muudes teostes. Või kui ma vahepeal läksin siin natukene isegi ütleme, irooniliseks õnneseene suhtes. Ja minu järelsõnas on siin ka natuke iroonilist hoiakut, võib-olla isegi, et ta oli ju niisugune Türgi ja seal meid männi öelda iseennast surus iga hinna eest läbi. Ta jõuaks ikka oma olemast kihistina üles kuningate lugemistubadesse, kus ta luges kuningatele vürstidel oma teoseid ette ja oli absoluutselt nii-öelda Euroopa isand. Selles mõttes suveräänset käis läbi kõikide suurte kirjanikega ja lustikodadega ja nii edasi. Ühesõnaga see tohutu töö, võised, vaev või see kõik, see on niisugune shopping hoog, mis teda tagant lükkas. Et see oli selles mehes tõesti geniaalne, peab ütlema, et ta oli lapsest saadik eniaalsem, kui ma hakkasin tõlkima seda, seda väikest lugu. Muidugi see lugu koosneb 14-st peatükist, mina tõlkisin ainult poolteist peatükki ja ma mõtlesin, et seda teile siin vähehaaval ette lugeda, kusjuures ma pean midagi veel lisaks seletama nagu kommenteerimast, muidu ei saa nendest mõnedest vihjetest aru, mis siin vahepeal kõik juhtub. See 14 peatükki või sa võtad, kaldub kõikvõimalikel teemadel kõrvale, siin ei ole peaaegu üldse juttu sellest, mida ta pealkirjas väljendab. Teekond siis holmi kanalist kuni Omaageri saare idatippu. See teekond, seda peab kõigepealt näitama peaaegu et kaardi peal. See maa on väga lühike tegelikult kui te vaatate sellest Muravjova Anderseni raamatust, siis siin on öeldud hoopiski, et see on tohutu maa ja ma ei tea, mida kõike ja kui see, mida siin kirjeldatakse selle koha peal, see absoluutselt ei vasta sellele, mis on tegelikult raamatus kõige naljakam, ta pühendab sellele paar lehekülge sellele jalgsiretkele. Teekond algab enam-vähem siis kesklinnast holmi kanal on peaaegu kuninga uue turu kuningas, nüüd Dorvi lähedal kulgeb üle silla, mis on siis lõunasadama sellest küll kanal võib-olla ja läheb oma Keri saarel, kus tänapäeval asub Castroli lennuväli ja seal asub muudki, muidugi seal asub veel Kopenhaageni Ülikool väidetavalt vananenud ajal, siis oli seal ohtralt olnud veel ka Kopenhaagen lasteaiamaid selliseid asju üsna suur saar sisse, kui sinna lennuväljale mahub veel palju muudki. Aga selle geograafilise saarega on siin suhteliselt vägede tegemist on tegelikult niisugune hinge rännak, vaimurännak, arengurännak, filosoofiline rännak, ühesõnaga kõike, kõike kõike maailma ajaloost otsa, nii, nii palju kui üks noormees, kes on just just just oma Student, eks saamine teinud siis ta on nii tarkust täis ja nii suurt maailma lugemus täis ja siis ta tahab selle kõik nii-öelda oma prisma läbi kirja panna. Ja nüüd selle pika sissejuhatuse peale ma siis loen selle paar juppi ette. Esimene peatükk, kuidas saatan saab kirjaliku üle võimust, veeuputus number kaks koma müüt. Uusaastaõhtul 1828. Istusin ihuüksi oma pisikeses toas ja vaatasin üle naabermajade lumiste katuste. Seal tuli minu sisse kurivaim, keda nimetatakse saatanaks ja pistis mulle pähe patuse mõttekirjanikuks saada. Mispärast ta niiviisi meie vaeste inimeste peale jahti peab? Seda õpetad meile järgmine müüt, nimetagem seda veeuputus number kaks. Ja issand jumal ütles noale ja tema suguvõsale. Ma sõlmin teiega lepingu, et siitpeale ei hävita veeuputus mitte kogu liha ja siitpeale rikku vesi enam maad ära. Siis kaardus üle taeva, Vikerkaar kui lepingumärk ja Noa uskus Jehoova sisse. Ja sügavuses kuulis saatan issanda sõnu, kiristas oma vihas hambaid. Sest issandale jumalale olid oma vaenlased ja neist kõige suuremat kutsuti saatanaks. Ta tahtis väga issanda armu vastu võidelda, aga tal oli raske Asla vastu üles lüüa. Merede järved, jõed ja ojad olid kuulanud issanda Jehoova sõnu ja alistusid nagu pilvedki tema tahtele. Siis mõtiskles Saatan 3000 aastat ja neljandal aastatuhandel kargas ta püsti ja hüüdis. Funtus käes. Inimestest endist peab kuri välja minema. Uus veeuputus peab maailma üle uputama, ehkki tema siis Jehoova ütles. Siitpeale ei riku uputus enam maad ära ja saatan kutsus kokku kõik oma vasallid ja ütles, mis süü, minge laiali üle kogu maailma ja ahvatles Aadama poegi hakkama viletsat, eks kirjameesteks nendest endist peapsis uputus lahti minema, mise maa ära rikub. Mina teen oma osa, tehke teie oma osa ja nad tegid nii, nagu ta ütles ja otsekohe voolas seda vett idas ja läänes, lõunas ja põhjas. Seda voolab praegugi veel ja see tahab maa ära rikkuda. Usku kui igaüks, et ma panin kõigest jõust vastu, aga liha on nõder. Kuri oli juba kõvasti oma küüned minu sisse löönud ja ma pidin teele asuma. Kuhu ma sel kriitilisel silmapilguga ei vaadanud. Kõik poeesia maanteed olid täis nii tihedat liiklust, et ma võisin kergesti seal uppi lennata ja kui mitte kaela murda, siis vähemalt käe või jala. Kuhu siis minna, sest minema ma pidin. Siis kerkis Omaager minu silma ette kui kõige parem mängumaa minu noorele pulbitsevale verele. Seda teed tundus, mulle pole veel ükski poeesia rüütel sõitnud. Ma mõtlesin pisut järele, lugesin neid kohti nii rupi Kopenhaageni kirjelduses ja Pontobidani atlases, mis ajaloolises mõttes võisid mulle reisil kasuks tulla ja pistsin taskusse Hoffmanni saatana eliksiiri sisse. Hoffmanni eeskuju on Anderseni loomingus alati väga suureks peetud. Et mul oleks pisut fantaasiat varuks, kui minu enda oma üles ütlema hakkab. Veel korra katsusin vaia ihusse lüüa ja oma kurje himusid taltsutada, aga kuripiinaja, minu süüdis marss teele, mida pidin ma vaene mees tegema? Sellega lõpeb esimene peatükk, reis algab? Ma ei jõua seda muidugi siin praegu kõike tõlkida, sest see on üldiselt väga keeruline just nende väga lokaalsete, väga kohalike, väga oma ajas olevate väikestel põimingute pärast. Aga see suur juttu on tegelikult nii tänapäeva keeles kui tänapäeva inimesele täiesti jälgitav ja sellepärast ma siis ka kolmeteistkümnendas peatükis kus ma jätsin tõesti tõlkimisest, muidugi kuna see ei lähe trükisiis, ei ole sellel mingit tähtsust vahele need kohad, mida tegelikult ei ole sugugi kerge tõlkida ja pealegi võib-olla isegi on võimatu tõlkida. Aga ma loen selle 13. peatüki ette suurtes joontes, nii-öelda seesama suur jutujoon säilib kui tuleb väikseid lõike, mida ei ole võimalik tõlkes ma ütlen 13. peatükis on ta jõudnud sisa Mageri saare idatipus, siis Läänemeri ehk nende jooksis idandmeri vastu, lööb pühapäeval hakkab sealt minema ülese malmi poole minev suur sill. Ei no me ei tea veel täpselt, eks ole, praeguse kohta on kindlasti kaardilt kadunud see koht, kuhu ta välja jõudis. Aga ta on juba jõudnud enam-vähem sinna rannaribale, mis on siis vastu merd. Ja natuke veel lahutab teda veel raamatu lõpust ja reisi lõpust. Ja on öö ja ta kohtab suurt postitõlda, mis sõidab üle Ama keri. 13. peatükk surma suur ekstra või eripostitõld sõidab üle Amageri. Lugeja teeb tutvust mõne reisijaga vetevana. Reisi lõpp. Niipea kui poeetiline isand oli oma muinasjutu lõpetanud poeetiline isand eelmistes peatükkides ette, see on tema enda siis alter ego, kes jutustab vahepeal ühe kõrvale põikama novelli või ühe loo tuukrikellast saagasse poeetiline isand, siis tegelikult ta ise näeb nagu ennast kogu aeg mingite teisikute või mingite muude ilmingute kaudu. Niipea kui poeetiline isand oli oma muinasjutu lõpetanud, tegi ta mulle koomilise kummarduse. Mina tänasin meelelahutuse eest, mis ta mulle oli võimaldanud. Palusin veel, et ta ütleks mulle oma nime ja oma ameti. Teada saaksin, kas ta oli tõeline inimene või ainult poeetiline refleksioon. Ta tahtis juba rääkima hakata, siis aga kõlas lähedal postisarv. Rõõmsa üllatusega hüppas ta püsti ja rohkem lendas, kui jooksis vastu sellele kummalisele sõidukile, mis meile lähenes. Uus neljajalgset hobust, kes pritsisid selgeid tulesädemeid vedasid määratu suurt postitõlda, kus oli küll oma mitu tosinat reisijat. Need olid kõik inimesed, kes olid sel ööl sellest elust lahkunud. Seal oli inimesi kõikidest maailma nurkadest Gröönimaalasi ja Pariislannasid, itaallasi ja kampsaduaale, teiste hulgas Kamtšatka, Sis, Kamtšatka elanike eesistmel istus pikk kõhn surm kui postipoiss ja irvitas kahvatut oma laia suuga kuupaistel. Üle õla oli tal suur jahipasun pidada, aeg-ajalt ohus ja palja surnulauba ümber lehvis valge küünlapikkune öömütsid, mille külge ta oli võidu märgiks torganud tumerohelise küpressi oksa. Korraga pidas ta vankri kinni. Missugune suri, Muriisis puhkes kõik, reisijad rääkisid üksteisest üle, igaüks omas üles, aga kõik värssides ainult et igaüks oma iseloomulikus värsimõõdus. Mul hakkas tekkima mingi aimdus. Jah, päris õige, minu poeetiline tegelane, seesama, kes oli jutustanud siis eelmise novelli noogutas mulle hüppas vankrisse mõnede kehade neiukese juurde. Kahju ainult, et nood nii kahvatud olid. Ja varsti märkasin ja kuulsin ma, et minu tegelane oli sel ööl merre ära uppunud ja sellepärast, kui rahumeelne kummitusrannaribal istunud, kuni suurpostidel saabus, et sellega siis üle piiri pääseda. Teispoolsusse mõjuga, et kõik rääkisid värssides, taipasin kiiresti. See oli esimene samm vaimsesse täiuslikkusesse. Sel ajal, kui ma neid vaatasin, tulid vankri järel kõigest jõust joostes kaks naissoost kummitust. Nad olid sel ööl liiga palju unistanud, aja sootuks unustanud ja kartsid nüüd, et ei jõua kukelaulu ajaks enam koju. Väga härdalt palusid nad, et nad võiksid piletita reisijatena kaasa sõita ja surm lubas neil vankri taga kohad sisse. Seepeale pöördus ta minu poole ja palus mul natuke kiiremini teha, sest tal polevat aega oodata. Palun vabandust, katkestasin teda üpris hirmunult ja kargasin paar sammu tagasi. Minul ei ole veel seda lõbu teiega kaasa sõita. Nonoh, ärge kartke, ütles tema, katsus teha lahket nägu, aga see ei sobinud talle sugugi. Nüüd ma alles näen, kes te olete, vaene poiss, jätkas ta pärast väikest pausi. Mul on teist kahju, uskuge, mina näen oma tühjade silmaaukudega kaugemale kui teie oma mõlema elusa silmaga. Tulge aga vankrisse T8, seda. Uh, ei, minu reis ei ole veel lõppenud, vastasin mina ja tegin surmale jälle sügava kummarduse. Vaene inimlaps vastas tema, mis rõõmu ja õnne, sa ootad sellel lühikesel ajal, mis sa veel ringi seilad. Kella kiire tikk-takk on ka elu tik-tak, see on ajasuur, veski, mis iga tapmakiga purustab ühele inimsüdame. Kas praegu või edaspidi, mis vahet seal on, kõik on üks ja see sama mina taha ainult süümepiinu lühendada. Veel kord oma taevaprillidega üle maa, võib-olla tuleb sul veel teisi mõtteid tahtmatult vaatasingi Püha Peetruse prillidega ettepoole, siin tuleb teha kõrvalepõige, Püha Peetruse annab talle nimelt oma prillid. Püha Peetrus valvab nimelt maaklerisaare väravaid. Ta on taevane võtmehoidja, te teate küll. Ja siis ta muuhulgas seal eespool kuskil ühes teises peatükis laenab talle oma prillid ja nende prillidega näete siis elusügavusse maa sügavusse ja ajaloosügavusse ja igale poole mujale. Nii et nüüd on seesama Püha Peetruse prillid tahtmatult vaatasingi Püha Peetruse prillidega ettepoole. See oli imeline, kuidas minu silmaring avaramaks muutus. Ma nägin peaaegu üle poole maailma ja mulle tundus, vaataksin sisse üksnes plankel Steineri poodi, kogusele planges their pood on kuskil seal tee peal, mis talle selja taha jäi. Kogu selle Nürnbergi kribu-krabu ka, kus kõik Mario netid ja hüpiknukud, peidetud nööridega liikuma pandud, igaüks käratses omasoodu ja omamoodi siin pühak ilusa paberist auhiilgusega, seal siidikleitides Pariisi daamid, ilusate papist peadega leinamustad, porikärbsed lendasid nii hästi rikka mehe maalitud lagede all kui ka vaese mehe suitsunud aampalkide all ja lühikesel sammul hällist hauani purustas vend tuksuva venna südame. Lõbusalt keerles aja suurveski black ja paiskas ümber kõik püramiidid ja uhked Paabeli tornid. Noh, laps alustas surm jälle, kas sa oled järele mõelnud? Heida pilk korraks vankrisse, sa saad kirju, reisiseltskonna, vaata ainult ringi, aga tee kähku, sest kui kukk kireb, siis läheb kiireks. Galopiks. Ärge ainult sõitma hakake. Kris olen, palusin ma. Minuga, oleks võidud ju kergesti halba nalja teha. Üles ronida oli küll üsna julge tegu, aga mida kõike kirjanik oma lugejate pärast ei tee? See on mu meelest ja lause, mida kõike kirjalike lugejate pärast ei tee. Ma võtsin julguse kokku, ronisin vankrisse ja astusin tervesse väiksesse maailma. Mind ümbritsesid lõbusad laste trobikonnad, noorukid ja neiud, raugad ja vanad Matroonid, kes olid toodud kõikidest riikidest ja maadest. Igaüks rääkis, nagu öeldud, oma värsimõõdus kangelased olid valinud heksameetri, lihtrahvas kasutas seevastu kümnejalgsed, Jambi lõbusad reisijad hõiskasid rõõmsaid Titürambe. Range daamid kõnelesid kõlavates Alexandra liinides prantsuse keelt. Mulle kõige lähemal istus kopsakas peske vaim, kes oli üleni täis toidusedeleid. Ma pidasin teda mõneks rikkaks restorani omanikuks. Aga kui ma seda isikut lähemalt silmitsesid, märkasin, et see oli hoopis üks saksa raamatu kaupes, kes lõikas ja lühendas kirjanike teoseid selleks, et nõndanimetatud soodsate väljaannetega oma rahakoti nuumata. Vähemalt olin ma jõudnud seda meest tervitada, kui ta austas mind ühega oma poeetilises toidusedelitest, mis vabas tõlkes kõlas umbes nii supp keedetud huumoriga kangelastest. Nüüd on natuke tõlkimatut sõnademängu, sest seal peab olema nüüd märtsis, mida on tõesti praegu raske nii ala pealt tõlkida. Aga paar näidet sellest menüüst siis tükk Hamleti liha keedetud hernestega desserdiks verteri viimne ohe. Ja umbes samas vaimus veel pool lehekülge, see ühesõnaga see kõik on riimis ja see kõik on äärmiselt elegantne ja see kõik on Toiduasjata segatud suurte kirjandustegelaste kirjalikke iseloomulike motiividega. Toidusedel sai mulle pisut liiga pikk, seepärast pöörasin end teisele poole, kus istuseks vanad õpetlane ja vaatles mikroskoobi all kirpu. Niipea kui ta mind märkas, alustas ta otsekohe väga peent ladinakeelset juttu, Askleb peades värsis, mille sisu ma siin taani proosas edasi annan. See on täielik ootamatu. Aga muidugi professori kirp oleks tema muinasjutt väga hilisest vanusest kuskilt. Kui ta oli umbes ligi 70 aastat vana, siis ta kirjutas väikese muinasjutuprofessori kirp. Aga see professoreid räägib talle niimoodi. Kui me vaatame neid väikesi süütuid vusi, alustas ta ei või meie midagi muud kui neid kadestada ja samas kahetseda. Nad näitavad meile, et neil on vaimu ja maitset, kuna nad enamasti eelistavad kaunimat sugu, see tähendab tavalised, hammustavad naisi, tapeti muidugi ilusamini, aga mida saavutavad nad oma truuduse ja armastusega, ainult tagakiusamist ja surma. Mind on sagedasti imestama pannud, et ükski sentimentaalne luuletaja ei ole eliigilises puhangus soovinud nende pisikeste süütute olevuste asemele et sel kombel kauni käe läbi surma leida. See on peaaegu tongi hote motiiv, juba lühike on nende õitseaeg, nad ei jõua mingi erilise arenguni, nad sünnivad, neid kiusatakse taga ja tapetakse. Kas see peabki olema kogu nende elu mõte? Ei, mitmed filosoofid oletavad ju, et loomad on surematud ja ka nemad, seda nad kirbud peavad seda olema. Kas tõesti on need süütud loomakesed toodud üksnes viskamiseks tagakiusamiseks? Sellele küsimusele olen ma oma eluajal sageli tahtnud vastata, aga kuna mul ei ole olnud võimalust lähemalt uurida heegelit ja uuemaid filosoofia, nii et ma oleksin võinud kirjutada väitekirja kogu selle segase keerukusega, mida komme nõuab lükkasin ma seda alati edasi. Sellega lõpeb siis kirbuuurija-professori motiiv ja ootamatult tuleb väga traagiline motiiv surnud emast ja tema väiksest lapsest, kes on ka sealsamas vankris. Ma sõidan, ma saan end ümber jutustada, praegusest jäi tõlkimata, sest siin on väga pikk luuletus sees. Mida siis vankris on üks kõhn naine, kelle on viinud mingi suur epideemia, mingi raske haigus ja samuti tema armas pisike poiss, kes on paar tundi hiljem oma emale järgnenud järgnev neli salmi luuletust, mis on lapse lahkumislaul emale ja see on imeilus luuletus, sealjuures öeldakse muidugi Anderseni luule ei olnud nagu eriti rohkem niuke, eeskujuline ja laenuline ja ühesõnaga luure ei olnud tema kõige tugevam külg, aga see luuletus iseenesest on niisugune väga kauni motiiviga laps, vaata taevast ja siis enne veel, kui ta ise sureb, siis oma emale nagu räägib, selles luuletuses näed üleval jõulupuu, küünlad põlevad, ilusaid jõulukingid. Kindlasti taevaisa unustage meile kingitusi andmast, see on siis sellise luuletuse sisu. Nii tröösti väike poiss oma ema. Aga nüüd tuleb sisse Anderseni originaaltekst seal edasi, õnnelik lapse maailma oma rõõmsate unistustega, kui taevas meie kohal kõrgub nagu suur igavene jõulupuu kõigi oma säravate küünaldega, mis hea jumalal süüdanud nii vaestele kui rikastele oma suures laste peres. Aga me saame vanemaks, me saame targemaks, siis ei ole seal enam taeva säravad jõuluküünlad, ei, vaid kohutavad taevakehad arvatavasti koos valu ja pisaratega, viletsuse ja hullusega, nagu seal meie maa keralgi. Nüüd järgmine motiiv kohe järgneb vahetult, nii et ta on võrdlemisi niukene, hüplik oma oma tekstilt, aga see kõik on nagu ikka ühe suure filosoofilise joonega ühendatud. Minu lähedal istus kollakaspruun kummitus, vana ihnuskoi, kelle surm tund aega tagasi oli rahakirstu juurest ära vedanud. Ka tema vahtis üles ilusa taeva poole ja sirutas oma pikki kondiseid sõrmi õhku. Paljude hõbe ja kuld Killingite järele, millena tähed talle paistsid. Huh, kuidas need talle tema kallist mammonat meenutasid, mille pärast ta oli oma hinge ja ihu piinanud ja milles ta nüüd oli igaveseks lahutatud. Niisama kaugel oli see temast nagu jumala taevas, kõikide nende säravate tähtedega. Järgmine tegelane, pardi abil karjus üks vanamees saksa Graskele, mõisad asusid kuu peal tardiaavl ehk kurat võtaks prantsuse keeles. Et mul lastakse sõita selle suuretilisangiga koos kõigi patsidega. Laske oma aadlimeestel üksteise kõrval istuda. Armononüür Mars. Ühesõnaga tal ütleme ähvardab, et kui te mind ei lase oma omasuguste kõrval istuda, siis ma lähen maha, Emarsin jalgsi. Ma panen su paika, vastas surm, võttis aadlimehel turjast ning tõstis ta vankri taha kahe naiskummituse vahele, kellele ta tegi ülesandeks meest vaos hoida, et ta liiga palju jalgadega näiteks. Noh, kas te ei ole ikka veel järele mõtelnud, küsis surm minult, mida te veel kõhklete, uskuge mind, teie selles ilmas haljale oksale ei pääse. Teile on omane suur heatahtlikkus ja see on märklaud, mille pihta maailm oma nooled saadab, hoolimata sellest, et need võib-olla ka südant haavavad. Tihtipeale jääte te tunnustuseta Teie sõnadesse, kuna te tahate ju käia, kirjaniku teed, pannakse tähendusi, millest me pole undki näinud. Õige varsti hakkate te nagu põdur, vana inimene igatsema suure eripostitõlla järele. Et sellest maailmast minema veereda, kus võiks nii toredasti elada. Aga kus tegelikult aina üks inimene teist piinade kurnab. Tulge minuga, teie parimad unistused lähevad niikuinii lörri. Paabeli torn variseb ja purustab südame. Ma muutusin üpriski melanhoolseks. Noh, kui kaua te veel mõelda tahate, küsis surm. Mul ei ole tahtmist väga kaua oodata. Mõtlesin, et see on ometi väga tähtis samm. Ja samal hetkel kires kukk ja juhhei surm kihutas kõigi oma reisijatega minema. Õpetagu mind nüüd. Kas see oli minu õnn või minu nuhtlus, et ma nii kauaks mõtlema jäin? Seisin kaldaribal tööd oli ju minu Magari reis möödas ja kunagi polnud mul olnud veel suuremat reisihimu. Siis märkasin läheduses üht paati, mis oleks, kui istuksin paati, mõtlesin, teeksin sõidu Saltholmile oleks ju päris huvitav lõpetada ühe meresõitmisega. Samade tunnetega nagu Kressioon lahkus Ameerikast, kes filmid ilmselt mingi prantsuse maadeavastaja, mida meie praegu ei mäleta ja purjetas üle maailmamere samade tunnetega tahtsin ka mina lahkuda maa Keri saarelt ja purjetada Eratlikule salt holmile. Veel korra heitsin pilgu tagasi Kopenhaageni poole. Õhk oli hämaraks tõmbunud, paistis nagu 100-ks seal paduvihma. Aga kui ma vaatasin lähemalt läbi Püha Peetruse prillide, märkasin, et need olid kõigest uusaastasoovid. Seal 100. uus aasta soove. Siis mõtlesin ma iseenda peale, kes neid küll kuigi palju ei saanud ja mitte võõras lapseks jääda, tuli mulle pähe. Uusaastasoovid mulle endale kogu eluks. Ja nüüd tuleb jälle niisugune lõik värsis üsna keerulises värsis. Sellepärast ma refereerin ainult selle värsi sisu tõusevad, soovib iseendale siis uus aasta soove kogu eluks. Taani keeles on see tõeliselt nihukene humoristliku värss. Aga muidugi proosas ta nüüd seda ei, ei võimaldanud. Nii ilusat kõla. Saagu oma 12 jüngrit kulda, aga kulda, mis on minu enda oma ja ilus pruut, see on parim. Sest ohku kibe on surra vanapoisina, hoidku selle eest. Tulevik ilma häda ja viletsus, eta luuletaja aupärg, hea läbisaamine jumala ja kõige arvustatega retsensendid, need on väga tähtsad tegelased tema tema loomingus. Ja kui lõpuks minu küünal kustub, siis viidaga mind taevasse. See on siis selle ütlema poeetilise uus aasta soovi ümberjutustus. Ja seejärel ruttu hüppasin siis paati, nägin juba vaimu sundiine ja teisi modaame. Lükkasin Mopaadi kaldast lahti, aga samal hetkel saime nii mina kui paat säärase tõuke, et ma peaaegu oleksime uppi lennanud. Kohkunult vaatasin ümberringi vööst saadik vees seisis õudne vetevana ja oli oma ühe küünepaadi sisse löönud. Mees nägi õude välja, terve pea oli juuste asemel sulgedega kaetud. Siin mõeldakse muidugi kirjutamissulgi. Terve pea oli juuste asemel sulgedega, mis olid üsna jubedalt harali ja salli asemel ehtis tema pikka kaela määratu hulk raamatu selgasid, mille pealt võis lugeda nende pealkirju. Teie olete oma raamatule nimeks andnud jalgsiretk Amogeri puh, hüüdis mees. Ja nüüd julgete te veel kaugemale minna. Ta mõtles seda, kavatsen nüüd veel mere peale minna. Mul jooksis külm judinad üle selja, sest nüüd ma märkasin, et vetevana polnud keegi muu kui arvustaja. Terve teie retk nüüd on kokkuvõttes need on kokkuvõte ja tempel nii-öelda kogu teosele sedasama, mida ta kartis, ta ennetas seda oma tekstis. Terve teie retk, jätkas mees, on kaos, segasest ideedest kokku keedetud reminist seltsidest ja kujutab endast kõige rohkem äpardunud muinasjutu. Pange tähele, oleks veel vähemalt äpardunud romaangi, aga muinasjutt ongi määr, mida tegelikus elus ju olemas ei ole. Ja minule näib, siiski vastasin ma sikutades oma julgust juustest suuremaks muutuks. Et inimese elu ja vaim, kes elab meie sees, tegutseb, on omavahel väga lähedases suguluses. Kui meie hing kõigi oma tunnete ideedega suudaks end paberile jäädvustada, siis saaksime kõige imepärasema muinasjutu, mida kunagi on loetud. Rõõm ja valu, arukusi eksitus, siis suurte tähtedega, selles mõttes suured mõisted, rõõme, valu, arukusi, eksitus moodustavad suured peatükid ja sellest kõigest käib läbi nagu muinasjutust. Üks seletamatu niit. Siin hiilid kõige hullem, Don Juan ja mõrvab süütuse siin ehita fant Aasia oma uhkeid paabel torne, kust mõtte nagu tiivuline keerub lõpmatusse sööstab tattattattattat ta ütles mees, siin ma praegu teid arvustama ei hakka, aga õige pea te kuulete minust. Kui näete, trügis häbematult arvustust, siis teadke, see on minult jumala, aidaku mind. Aga ärge olge nii armutu noore algaja kirjaniku vastu. Nimetage mulle vigu, andke mulle põhjendusi. Põhjendusi, vastas tema, millal on minu masti inimesed põhjendusi andnud. Minge maale, varsti kuulete minust. Samal hetkel lõi ta mind oma kepiga, nii et Püha Peetruse prillide üle parda lendasid ja lainetesse kadusid ja koos nendega oliga vetevana kadunud. Aga mina seisin segaduses üksinda rannaribal ja tundsin, et kõige vähem olen ma võimeline kirjutama ilusat lõppu pead. Mis siis nüüd teha? Ma tean ainult üht väljapääsu. Vetevana lubas mulle arvustust, võib olla lugeja, ostab selle, kui see ilmub ja võtab seda kui lõpupeatüki. Kui mees mõtleb ümber ja kui ka keegi teine ei viitsi endale tüli teha, et minu raamatu kohta head või halba sõna ütelda siis jään ma neile võlgu lõpupeatükki, mille ma suure meeleheaga võin suuliselt teatavaks teha. Kui keegi soovib mind külaskäiguga rõõmustada. Ma olen kodus kella kaheksast üheksani, aga daamide jaoks oleme kodus igal ajal nägemist. Ja nüüd tuleb see olematu lõpupeatüki sissejuhatus sulgudes. Õnnetuseks näen ma alles nüüd, et minu raamatusse on tulnud 13 peatükki. Ja kuna on juba liiga hilja muudatusi teha tahan ma, et selleks, et ükski peatükk surema ei peaks, te teate 13 külalist lauas, siis öeldakse, et keegi peab surema. Tahaksin lisada veel ühe 14. peatüki, mis, tõsi küll, midagi ei sisalda. Aga sellega on lugejad teistes raamatutes ju harjunud. Mida ma tahan siia panna üksnes kirjavahemärke, nii et igaüks võib oma soovi järgi need vahed täita, millega ise tahad. Ja 14. peatükk alapealkiri ei sisalda midagi ja seal on pihutäis kirjavahemärke. Nii et kui seda nalja kindlasti vähemalt kaks aastat osa nalja tehtud, siis me kõik oleme vahel teinud nii et ma ei oska kirjavahemärke panna, et ma panen siia tagavaraks. See võib-olla ongi äkki originaalselt pärit Anderseni, siis ma ei tea, ma pole motiive uurinud, võib-olla mõni teine kirjanik seda ennem seda nalja teinud. Nii selline oli selle oma keri reisi lõpp. Ma ei tea, kuidas meie ajaga nüüd on, kas on inimestel kannatustel pöörduda tagasi nüüd sellel viimase teose juurde? Ma rõhutan, et ma tahtsin seda seostada omavahel kõike seda juttu. Ma tahtsin seostada nii-öelda seda esimest, kuulsat proosateksti, mille vastu nüüd taanlased on hakanud just nüüd huvi tundma alles nüüd tõstis rohkem kui 150 70 aastat hiljem. Või seal on just nüüd tänapäeval tundub see väga moodsa kirjandusena. Sest see omal ajal see oli midagi korravastast omal ajal ei vastanud reeglitele kriitikud kritiseerisid normelame annetaga Noormehel organiseerimatu noormehel ei ole nii-öelda kompositsioonitunnet, noormees laseb fantaasial möllata ilma nagu reeglitest kinni pidamata üsna sadu põhjuseid, miks teda kritiseeriti. Osalt ka need kriitika, asjad tabavad märki, sellepärast et tõesti ta eks pluateeris mõningaid asju üle ja ta oleks võinud oma teosed kohati siin ja seal võib-olla tõesti võib-olla pisut viimistleda rohkem, võib-olla või noh, ei tea. Nüüd ma tahtsin meelde tuletada seda kohta, mis oli selle loo lõpus, oli see, et Agatki määr on see muinasjutt on see määr, mida pole olemas, see on ju nagu midagi alamat sorti, midagi, midagi sellist, mis ei ole nagu kirjandusilmas, tõsiseltvõetav oleksin veel, vähemalt oleks vilets romaani olnud. Andres endaga oli niimoodi, et ta tõesti nii nagu te siin alguses arvab, arvestaga vist enam-vähem peaaegu et elu lõpuni, kuigi talle targemad sõbrad ütlesid ennegi, et romaanid võivad sul olla, aga, aga muinasjutud on, peaasi nendega surematuks. See oli tsitaat, mida korduvalt korraldatakse igal pool ja selle tõttu, kuna siis aja vaim oli nagu selliste nagu ebatavaliste originaalsete muinasjuttude suhtes, nagu kõhkleval seisukohal ja romaanid olid ikka midagi väärikat romaanid oli midagi väärikat, mida üks korralik kirjanik pidi ikka olema tõeliste korralike romaanide autor. Andresen üritas kirjutada oma elus kuus romaani, kirjutas kuus oma, nendest on siin järelsõnas juttu lähemalt, kuna aeg on nüüd juba meil nii kaugele, et ma ei hakka nüüd siin ümber jutustama nitromaale. Jälle huvilised saavad seda taani keeles lugeda interneti siin ma vaatasin, vist ei ole tema romaane raamatukogus, aga, aga internetis on kõik need romaanid siis elektroonilisel kujul olemas. Nendega oli siis nii, ta kirjutas siis neid kuus tükki, esimene on tema Itaalia-reiside põhjal siis nagu Itaalia ümbrusesse pandud pealkiri improvisaator. Natukene siin praegu üles lugema, sest sa mõtled seal siin järelsõnas kõik kirjas, kes tahab, saab järesena lugeda nii-öelda ülevaade eesti keeles, olemas nendest romaanidest. Ma põhinesin internekstideti tekstidel muidugimõista, sest ja ma olen lugenud neid romaane ka mitte tervikuna, vaid vaid kohati osaliselt sellepärast, et nad on kohutavalt mahukad. Ja ekraanil lugemine oli ikka väga vaevaline, nüüd ma lugesin siit ja sealt ja, ja nii-öelda selleks ta nagu ülevaadet saada romaanidest. Ja siis trükkisin internetist välja sellesama teksti sele pärl õnnesena ja tänulikult kõigile kommenteerijatele siin internetikommentaarid, abi on kasutatud nii et see on nüüd see tekst on nagu seletatud ka natuke minu poolt lisatud ja osa on internetist võetud, nii et et kõik see vanaaegne tekst vajab kommentaare faktiliselt, neid on üsna raske, niimoodi ilma ilma kommentaarideta võib-olla taibata kõiki Anderseni mõtlekesid. Aga nüüd selle romaaniga siis nii jah, et kuna ta lootused, muinasjutud nii surematust seda teevad, siis ta üritas nende Trumaanidega surematuks saada ja siis kas viimast romaani peetakse nii-öelda krintessentsiks selles mõttes seal kõige lühemas formaadis tema motiivide kokkuvõte, tema eluloo kokkuvõte, ühesõnaga kõik, mis Andresele eluloos kohtame muinasjuttudes, autobiograafias, ütleme tema kirjades kõik edasi need kõik motiivid, kuidagi uues koosluses esinevad selles väikeses raamatus tema suur eeskuju üles leeger siis Taani suur klassik üles Leigri eeskujul pidas suureks poeedi eeskujuks siis 1001 öötegelast aladini, kellest oli oli kirjutanud sure poeemi. Aastal 1805 jätki aasta meel 1805 selsamal aastal Andersen sündis, Andersen nägi selles müstilist ennetada, tema sünniaastal kirjutas üles aladini aladel oli vaene poiss. Võlulambi leidis, eks ole, ja siis sai endale lossid ja kuningad ja kuningatütred ja mis kõik. Või sultani tütred. Ja ühesõnaga see alatine oli siis tema kinnismotiiv oli aladini ees kujuvad väike vaene poiss, kes siis imelisel kõrgemalt poolt määratud ende tõttu sai siis suureks ja tähtsaks. Muidugi tema ise mõtles, ta on kõige tähtsam see, kui ta on saanud nii-öelda luulevürstiks. Ja siin selles samas raamatus esineb see alati nii motiiv väga rõhutatult see oli siis kokkuvõttes ja nii-öelda on öelnud selle kohta viimane teos enne eesriide langemist, kus ta tahtis teha siis kokkuvõtte oma geeniuse sünnist kuni kuni õilsa lõpuni ja õilis lõpp on nüüd see mida ka kui hoolega lugeda muinasjutte, see alati esineb ka muinasjuttudes. Kui vaadata ühte väga suhteliselt varast muinasjutu, mille nimi on õnne kalossid siis mis on kõige suurem õnn? On küll see, et sa saad kõik soovid täita, õnne kalossid, on see lugu, kus panen, kalossid jalga, saad soovida mida tahes ja siis võid sattuda kuhu tahes. Küll kuu peale kuhu tahes, seal on üks tegelane, noor üliõpilane, kes ütleb, et ohkuma saaksin reisida, kui ma ainult saaksin reisida ja vaevalt juurde seda mõelda, kui tal need õnne kalossid jalga tõmmanud. Ta ongi juba Šveitsis, kuhu ta tahtis reisida. Ja Ta loksub seal muide, tülikas postitõllas jälle sedasama postitõld nagu seal maakleri reisil surma postitõld. Täpselt samad tegelased jälle, seal ei ole küll surnud tegelasi, vaid seal on täitsa noh, tegelikult inimesed, kes istuvad postidele, loksuvad seal kuskil Šveitsi mägede vahel. Vaev ja viletsus, ilus maastik küll, aga no üks igavene nuhtlus keha on inimesele nuhtluseks. Ja siis ta soovib midagi muud, tal on ikka õnne kalossid jalas, ta soovib. Ma tahaksin olla nii-öelda kusjuures kõige, kõige, kõige, kõige õnnelikum, kus ma siin kõige kõige kõige õnnelikum järgmisel hetkel on ta kirstus. Ta on surnud, tuul liigutab kardinaid, see on saabunud ülipõndised, inimene oma maisest vaevast lahti ja tema hing, tema vaim on vaba. See esineb selles muinasjutus õnne kalossid. Ja nüüd kõike seda nii-öelda kompoleerides, ma tulen selle juurde tagasi. Umbes sama õnnelikult sureb meie selle raamatu lõpus sedasamapärane seen. Ja ma loen nüüd siit kaks väikest katkendit, ma ei tea, kui paljud siinolijatest olla saanud seda raamatut üldse lugeda. Ühesõnaga lugu algab nagu ikka vaesest väiksest poisist, kes seal oli vaene, vaene, vaene, vaene, ja siis ta läks õppima õppima, õppima, õppima. Ja siis kõik nagu kõik tema eluloo loot, kõik algavad sellest, et kuidas väga vaene poiss oma enneolematute annete tõttu siis jõuab kõrgele ja kaugele. Tegelikus elus see nii muidugi nii libedalt ei läinud, kuidas selles raamatus läheb. Aga nüüd me oleme jõudnud selle koha peale, kus ta õpib selles kuulsas gümnaasiumis, kus on väga kuriõppejõud, kes tegelikus elus kandis nime rektor, maisling ja kes ta siin kannab nime rektor Gaabriel. Ma loen selle väikse koha ette, mis valmistab ette meie seda lõppu, mis mina pean, ma loen lõpuks ette veel viimase lehekülje sellest tekstist. Poisil on võimeid, ütles ära Gaabriel Jaan Haadan, tantsukoolis käinud, ütles proua. Me peame vedama näiteseltsi kaasa tõmbama, ütles apteeker, kelle elu oli pühendatud rohkem linnakese erateatrile kui apteekile. Kurjad keeled rääkisid tema kohta vana kulunud nalja, et teda oli kindlasti hammustanud mõni hull komejant, sest ta oli täiesti diaatri tõbine. Noor õppur on esimeseks armastataks sündinud, ütles apteeker. Kahe aasta pärast on ta valmis Roomeo ja ma arvan, et kui teda hästi grimeerida ja talle väikesed vuntsid ette kleepida, siis võid ta väga hästi juba sel talvel üles astuda. Apteekri tütar, suur dramaatiline talent, ütles isa, tõeline kaunitar ütles. Ema pidi olema Juulia. Proua Gaabriel pidi olema amm. Ja apteeker, kes ühtlasi oli nii teatrijuht kui ka lavastaja, pidi endale võtma apteekri rolli, mis oli küll väike, aga suure tähtsusega. Kõik sõltus sellest, kas härra Gaabriel annab pärile loa Romeot mängida rektorolli karm teatavasti tuli tegutseda proua Gaabrieli kaudu, katsuda teda enda poole võita ja seda apteekroskas. Teie olete otse ammeks sündinud, ütles ta, arvates, et ütleb prouale midagi meelitavat. See on tegelikult kõige elutervem roll kogu tükis, jätkas ta seal humoorikas roll. Ilma selleta ei suudaks näitemängu traagikat välja kannatada. Mitte kellelgi peale teie, proua Gaabriel, pole seda särtsu ja elavust, mis selles rollis peab ülbitsema. See vastas üpriski tõele, leidis proua Gaabriel. Aga tema mees ei lubaks noore lõppuril küll iial seda aega kulutada, mis läheb vaja Roomeo kujutamiseks. Siiski lubas ta urgitseda, nagu ta seda nimetas. Apteeker asus otsekohe oma rolli õppima eritisele maski peale mõtlema. Ta tahtis olla päris luukere, kujutada vaesed ja viletsad, aga siiski tublit meest. See oli raske ülesanne, aga veel palju raskem oli prouaga abrielil oma mehe kallal urgitseda. Härra kaablil ütles, et ta ei saa seda kuidagi õigustada peri heategija ees, kes maksab poisi kosti ja peavarju, kui laseb poisil tragöödias kaasa mängida. Me ei tohi muide maha salata, et päril oli selle osa vastu kangesti suur huvi, aga see ei ole võimalik, ütles ta külla Bornetes proua laskma ainult urgitsen. Kõige parema meelega oleks ta mehele pulssi andnud, aga seda härra Gabriel meelsasti joonud. Abieluinimesed on sagedasti erinevad, olgu seda öeldud ilma proua kaabli haavamata üks klaas mitte rohkem, ütles proua, see tõstab tuju ja teeb inimese meeleheaks. Ja hea peab meil olema, sest see on issanda tahtmine. Lõpuks pidigi eristroomio saama, proua urgitseb selle loa välja. Lugemisproove tehti apteekri kodus. Sinna juurde anti kakaod ja pisikesi biskviit, mida hüüti kaitseingliteks. Nüüd väike nali, keeleline nali nimelt. Mida hüütakse taani keeles geeniuseks. Need geenier on nende asjade nimi siin muidugi vihje jälle Me autorigeeniusele ja nõnda edasi, aga juhuslikkuse oli niimoodi, aga geeniused tol ajal selles mõttes tähendasid neid Butosid väikesed inglike sihtkaitseingleid nii-öelda. Ja tol ajal oli taani keeles sellel natukene teine tähendus muidugi geeniuse vaimu tähenduses oli ka, aga, aga need geeniuseks nimetati neid pisikesi kaitseingleid, nii et sellepärast oli nii, et nad olid pisikesed biskviidid, mida hüüti kaitseingliteks. Neid sai pagari juures ühe killing eest ja kuna nad olid nii tillukesed ja neid oli nii palju, siis hakkasid naljahambad neid kaitseingliteks nimetama. Pole midagi kergemat, kui lollid naljad teha, ütles härra Gaabriel. Ja ometi andis ka tema ühele ja teisele asjale pilkenimesid. Apteekri maja nimetas ta Noa laevaks koos kõigi puhaste ja mitte puhastega piiblitsitaat. Ainult selle armastuse pärast, millega perekond ümbritses koduloomi. Preilil oli ilus pehmekarvaline kass nimega kratsioosa. Kass lebas aknalaual süles õmblustöö peal või jooksis otse üle kaetud lõunalaua. Proual olid kanad, pardid, papagoi ja kanaarilinnud papagoi. Hääl käis kõigist üle. Toas oli kaks koera ja need polnud just mitte mingit lõhnavad õielehekruusid, kui nad sohval ja abieluvoodis nuusutasid. Lugemisproov algas katkedeks ainult üheks hetkeks, kui koerad proua Gaabrieli uue kleidi täis ilastasid. Aga see tuli ainult suurest sõprusest ja ei jätnud plekke. Kas põhjustas pisut segadust? Ta tahtis Julia osatäitjale käppa anda, talle pähe istuda ja saba võngutada. Juulia lembesõnad jagunesid võrdselt kassi ja Roomeo vahel. Iga sõna, mis päril tuli öelda, oli just see, mida ta ise oleks tahtnud apteekri tütrele öelda. Ta oli parajasti armunud. Küll oli too ilus ja liigutav tõeline looduslaps, kes sobis nii hästi oma rolliga kokku, nagu proua Gaabriel ütles. Peer läks sellest üle keha kuumaks. Küllap oli kassil mingit vaistu või midagi veel kõrgemat. Ta istus päri õlale ja tegi sellega roome Juulia omavaheline sümpaatia piltlikult selgeks. Igas järgmises proovis muutus südamlik lähedus veel selgemaks täiuslikumaks, kas usalduslikumaks papagoid ja kanaarilinnud valjuhäälse maks. Koerad jooksid lakkamatult tuppa ja toast välja. Etenduse õhtu jõudis kätte, Päär oli juba tõeline Roomeo, ta suudles Juliat otse suule. Täiesti loomulikult, ütles proua kaablil. Häbitult, ütles raehärra Sven linna kõige rikkam tõrjel ja kõige paksem mees maja soojuse ja oma sisemise soojuse tõttu ta lausa tilkus Päär tema silmis armu leidnud säärane kutsikas, ütles raehärra nii pikka kasvu kutsikas, et võiks ta pooleks murda ja temast kaks kutsikat teha. Suuri imetlus ja üks vaenlane, see oli hea tulemus ja päev oli täiesti õnneseen. Väsinuna ning õhtu pingutustest ja unistustest rammetuna jõudis ta koju oma väiksesse kambrisse. Kell oli üle keskproua, Gaabriel koputas vastu seina. Romeo, mul on vuntsi. Ja lehtriost pisteti läbi ukse ja Päär Romeo hoidis klaasi all ukse sisse, oli nimelt puuritud auk ja sealt august pistet läbilehte ja sealt voolas pulssi nii palju kui vaja. Miks uks kinni oli? Uks oli kinni, sellepärast proua Gaabriel käskis oma mehel ukse kõvasti kinni naelutada, kuna normest tuli tema kõrvale tuppa elama. Kombekuse huvides aga otsekohe puuriti sinna sisse väikene auk lehtri jaoks. See on eespool öeldud. See nali ilmselt võib ka olla tõeliselt pärit Anderseni tõelisest koolipõlvest Slagelses rektor naislingi juures. See võib olla muidugi, ma ei saa seda kuidagi dokumentaalselt tõestada, aga tema eluloos on teada rektor mais ning ei olnud sugugi nii alkoholivaenulik nagu siin rektor Gaabriel. Head ööd, proua Gaabriel, aga pere saanud und, kõik, mida ta oli öelnud ja ehiti see, mida Juulia oli öelnud sumisest tal peas ja kui ta lõpuks magama jäi, nägi ta unes pulmi. Pulmi preili šanssoniga, preili frantsen, oli üks vana vana näitlejanna hoopis niisugune, umbes ma ei tea, 70 aastane, kuidas võib küll unes imelikke asju pähe tulla. Nüüd jätkub sele väikene juppel sellest samast kohast edasi. Pärast etendust nüüd viskate selle komandandi peast välja, ütles sära Gaabriel järgmisel hommikul ja nüüd asume teadmiste kallale. Peaaegu oleks väär mõelnud nii, nagu noorhärra massan. Niisiis tuleb kogu oma ilus noorusaeg mööda saata kinnises toas raamatut, aga aga kui ta raamatu taga istus, kiirgas sealt nii palju uut ja head tema mõtetesse. Päär oli sellest päris tulvil. Ta kuulis maailma suurmeestest ja nende tegudest. Paljud neist olid olnud vaese mehe lapsed. Kangelane Themistokles oli Potissepa poeg, šeik Spirt, vaene kangru poiss, kes noorena hoidis teatri ukse taga hobuseid ja kellest hiljem sai kõigi aegade ja kõigi maade suurim luuletaja. Ta kuulis võistlusest Vardburgiskus, laulikud võistlesid kõige ilusama laulu loomises. Niisamuti nagu vanad kreeka poeedid, võistlesid omavahel suurtel rahvapidudel. Viimastest rääkis ära Gaabriel erilise innuga Sofias oli kõrges eas kirjutanud ühe oma parematest röödiatest ning võitnud kõigi teiste ees esikoha. Selle au ja rõõmu pärast lõhkenud tema süda õnnest. Oo, kui õnnis on surra keset võidurõõmu, mis oleks veel suurem õnn olnud ja ma katkestan selle koha peal. See on jälle seesama koht, kuhu ma tahtsin jõuda. Kõige suurem õnn on siis see, kui nii-öelda maisest ihust saadakse vabaks ja jõutakse nii-öelda hinge kõige suurema vabaduseni. Sofongles olevat tõesti surnud pärast seda, kui ta võitis ühel olümpiamängudeaegsel poeesia võistlusel esikoha, olevat tõesti õnnest surnud. Ja nüüd me tuleme raamatu viimase lehekülje juurde kus Päär on saavutanud siis kõik, mis maa peal on võimalik saavutada, nii nagu Andersen saavutas oma pika ja kuulsusrikka elu lõpuks ta oli kuulus, ta käis kuninga otsas, nagu ma ütlesin, tema tiraažid olid suured, teda tõlgiti, ta oli kõikide maailma tähtsamate kirjanikega nii-öelda tuttav ja sõber, noh niipalju kui sõber, aga räägitakse, et Dickens oli olnud päris kõrini, kui ta tema juures elas seal Londonis. Üks film oli asja televisioonis, muide inglise filmidele pühendati suur osa sellele just kohtumisele Dickentsiga Dickensi lauas Anderseni, kui elas ja elas ja oli oli ja proua juba küsis, et millal ta ära läheb ja kes ma ei tea, millal ta ära läheb, et võiks juba ära minema hakata. No seal kõrvalepõige, aga me jõuame nüüd siin nii kaugele, kui ta on saavutanud kõikidel aladel kõikidel poeesia ja ütleme kunstialadel kõik, mis üldse inimene saavutada saab. Ta kirjutab teksti ooperile, ta loob muusikaooperile, ta laulab selles esimest osa sellest ooperis ja asjad on kõik anded endas ühitanud, mis on täiesti absurdselt võimatu muidugi, ja mis mõjub paroodiliselt. Aga kuna ma mõtlen, tuleb tulles nagu lähedale kõikidele motiivide, siis tegelikult see annabki, intessentsisem võimendab iseennast, muidugi muutub juba kergelt absurdseks. Aga ta nüüd saavutanud kõik, ta on ikka veel noor, muide, peavad hange tähelegi. Noor noor. Kuigi Andrese isa oli 60 500, kirjutas selle teksti ta nii-öelda siis helilooja laulja, näitleja laval ja tekstiga kirjutanud teksti muusika ja esimese osa laulab ooperis ka ise. Ja ooper kannab nime aladinud, ma tulin selle aladeni juurde tagasi, seda ooperit tegelikult tol ajal ei olnud. See ooper, aladin kirjutati hiljem selle ooperi kirjutas, jah, ma praegu siin kommentaarides on öeldud Hornemannan tegelikult kirjutan selle ooperi hiljem hoopiski aastal 1888 sees, aga sellel öeles leegeril põhinev ooper alati see oli siis veel fantaasia mõttekujutus, see zoomi tuli Anderseni hinges, aga mida ta siis muidugi tegelikult ei teostanud. Ja nüüd oleme jõudnud viimasele leheküljele, õhtu jõudis kätte otsustav õhtu ülistatud kunstnik pidi kas veelgi kõrgemale tõusma või oma hiiglaslikus edevas püüdluses alanduse osaliseks saama. Kas edu või läbikukkumine? See oli sündmus terve linna jaoks, inimesed seisid öö otsa tänaval piletikassa ees, et kohta saada. Maja oli puupüsti täis, daamid tulid suurt lillepakettidega. Kas need viiakse jälle koju või langevad nad võitja jalge ette? Keegi ei tea veel, kas tuleb läbikukkumine või triumf. Lesk paruness ja tema noor tütar istusite orkestri kohal loosis public sagi suvises liikus ja korraga see kõik vaikis. Kui kapellmeister oma kohale asus ja avamäng algas, see oli süütu lapseliku loomuse mängija hõiskamine, aladini loomus, siis rullus seislasse kõuekõminat. Nuredin siis paha nõid, kulinaid näitas oma võimu. Välk lõi sisse, lõhestas mäe, kõlasid pehmed ahvatlevad helid, kaja võlukoopast, kus lamp hiilgas kivise Survas ja tema ümber kahisesid vägevate vaimude tiivalöögid. Metsas arvelt kõlas kirikulaul nii leebe ja mahe nagu tuleks, lapse suust kostis üksiksarvehääl ja veel üks ikka rohkem ja rohkem sulas. Need ühte kuningad kerkisid täiuses ja jõus otsekui viimsepäeva pasulate hääleks. Lamp oli aladiniga käes ja seal lahvatas meloodia ülemuse meri. Nii nagu vaimude valitseja ja heliti meister suudab seda plahvatama panna. Eesriie kerkis aplausi tormis katel, mis kõlas otsekui fanfaarikapellmeistri taktikepi all, oli ava mänginud. Kerkis ilusti, kas poiss suur ja ometi nii süütu aladin jooksis koos kahe teise poisiga, vanaema, tema vanaema oleks otsekohe öelnud. Jah, see on PR-nii, nagu ta kodus pööningul ahju ja kummuti vahel mängis. Oma meele poolest ei ole ta aastatki vanemaks saanud. Missuguse usuga ta laulis südamest tuleva palvega, mida Nuredin käskis tal paluda enne, kui ta laskus alla kaljuhauda. Selleks, et lampi ära tuua, oli see puhas vaga meloodia või süütus, millega seda lauldi, mis kõiki kuulajaid kaasa kiskus. Juubeldamisel polnud otsa ega äärt ja ta natuke vahelises troofist on veel üks pool lehekülge, on triumfi võimaliku. Ja siis lõpeb kõik see lõpeb kõikjalt, 100. alla lillegi pähe, tema jalge ette moodustus elusates lilledest. Milline elu tipphetk noorele kunstnikule kõige kõrgem, kõige suurem, midagi võimsamat ei saada iial osaks langeda, tundis ta. Loorberipärg puudutas ta rinda, kus tema ette maha ta oli näinud, kellede käest tuli. Ta nägi noort neidu lavale kõige lähemas loosis noort arunessi, kes oli otsekui puhta ilugeenius püsti tõusnud. Jarl juubeldas valjusti tema triumfi üle. Sel hetkel läbistas teda tulejuga. Tema süda paisus nagu ei iial varem. Ta kummardus, tõstis pärja, surus selle rinnale ja varises samal sekundil kokku. Minestanud surnud. Mis juhtus? Surnud kajasid hääled, surnud võidurõõmus nagu Sofaklas olümpiamängudel. Nagu tuur valdsen teatris, Beethoveni sümfooniaajal. Üks soon oli südames lõhkenud ja otsekui välgulöögist olid sellega tema päevadeta lõppenud, lõppenud ilma valuta keset maist juubeldust omamaist missiooni, täites miljonitest õnnelikumana. Sellega lõpeb raamat. Nii ja turvalseni kohta peab lisama märkuse turvalt, see on tõepoolest, olin suur Taani skulptor, nii-öelda nende Amandus Adamson Survalt suri 1844 nimelt teatris. Aga see ei olnud Beethoven sümfoonia ja see oli hoopis mingi palju vähema tähendusliku tüki ajal, aga seda kasutas ta sinna oma motiivina, kasutades natuke uhkemalt kõrgendatud seda traagilist surma. See oli tema sõber muide ka nagu kõik muud maailma tähtsad tegelased. Me kuulasime Hans Christian Anderseni-le pühendatud kirjandusõhtut, mis toimus Rahvusraamatukogu Põhjamaade toas 19. mail. Õhtu korraldasid Rahvusraamatukogu ja Taani kultuuri instituut, kõneles tõlkija Anu Saluäär. Saatemuusika pärines Hector Berlioosi fantastilisest sümfooniast.