Koole. Raadio ööülikoolil on külas kunstnikud ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Loengu teema on, kas kunsti on võimalik õpetada? Minu nimi on Kaido Ole ja mina olen kunstnik ja minuga koos on siin minu hea sõber Marko Mäetamm, kellega me koos lubasime rääkida sellisel teemal nagu kunstide kunsti õpetamine. No kõigepealt, ma arvan, on vajalik öelda seda, et nii mina kui Marko olema nagu eelkõige kunstnikud ja kunsti õpetamist ei ole nagu otseselt kumbki meist õppinud. Nii et selles mõttes on nagu tegemist võib olla üldse sellistes pehmetest teadvustas küllaltki tüüpilise olukorraga, kus inimesed proovivad omaenda praktilist kogemust edasi anda, siis teistele inimestele Et inimene peaks õpetamise käigus või sellise vastastikuse suhtlemise käigus, mida võib nimetada tinglikult õpetamiseks nagu avastama või nii-öelda saama uksed lahti järgmistesse, sellistesse mõtteristesse või põhimõtteliselt järgmistesse ruumidesse, kus ta kõlab banaalselt, aga hakkab nii-öelda enda sellist teed või enda kunstniku mina siis põhimõtteliselt kokku millestki või leidma, ütleme talle iseloomulike vajalikke detaile. Sest väga palju on kogu aeg tunnis, tuleb niisuguseid momente ette, et inimene küsib, kuidas ma teen ja teades ütleme, juhendaja mingisuguseid asju, siis nad kohe alateadlikult hakkavad sulle pakkuma välja sarnaseid lahendusi, nagu sa ise teed. Ja see on kõige jubedam, mis võib üldse juhtuda, kui nad tulevad nihukeste pugejalik naeratusega sinu juurde ja sa näed, et nad tahavad sulle meeldida tehes niisuguseid asju nagu Nad on näinud, et nagu mina teen. Ja siis tegelikult see on nagu selline täiesti surnud punkt, see tee ei vii mitte kuhugi, et õpetamine peaks eelkõige ikkagi võimaldama inimesel jõuda millelegi, milleni mina ei ole jõudnud, millel nii mitte keegi teine ei ole jõudnud, vaid et just et nagu sellise original ka see mingisuguse asjani. Ja mina pean nagu avama talle võimalusi, et ta leiaks need kohad üles sileda seina peal need ukselingid üles leiaks, kus ta saab nagu edasi minna. Aga põhimõtteliselt on ta see aga, kuidas seda teha ja ja iga inimese puhul on see case täiesti erinev, et laias laastus õpetamine on midagi säärast minu jaoks. Siin sa puudutasid seda, millest meil korraliga põgusalt juttu, et üks õpetamise metoodika imiteerimine et noh, mida võib õpetaja pool täiesti teadlikult kultiveerida, millest paljud vanemad akadeemiana nagu lähtunudki, Dimiteeritakse mingeid asju või jäljendatakse, tehakse koopiaid, mis on ka muidugi natuke erinevad asjaga, sõdimiteerid, õpetaja stiili või Konkreetse koopia konkreetse meistritööst, aga ma räägin seal vahelduseks selle oma seisukoha ära, sest ma pidasin iseenda puhul silmas seda, mida ma plaanisin rääkida, kui ma küsin, et mis see kunst on, kunstiõpetame pidasin silmas näiteks traditsiooni, noh, ütleme juba ollu ja juba tuleva vahekorda, sest noh, ideaalis tõenäoliselt suhteliselt suur hulk inimesi on sellega nõus, et kunstnik teeb midagi sellist, mis on täna ja võib-olla ka homme, aga mitte seda, mis oli juba eile samas õpetamise seisukohalt on tõenäoliselt suhteliselt oluline, et õpetamine hakkab selle tutvustamisest, mis oli juba eile või üleeile ja siis jõutakse mingisuguse tempoga tänasesse päeva. Ja siis, kui see niuke hoog on sees ja peaks olema nagu siukene hüppelaud, siis et kust lennatakse siis edasi. Et kindlasti on põhiline vaidlus on nagu selles, et kuidas need proportsioonid peaksid jaotuma, kui kaugelt sa hakkad peale, kui palju sa selle onuga juba tegeled ja kui palju selleks kõigeks sul üldse aega on. Et kogu Euroopas hakkab kehtima kolm pluss kaks õppesüsteem, sellega on Eesti on juba ühinenud, see tähendab, et suure hulga inimeste jaoks, kes tulevad täiesti ametlikult kunsti õppima kunsti õppimiseks aega kolm aastat nad saaksid kõrghariduse diplomid, aeg ei ole tõenäoliselt kuigi pikk. Kolm klassi olidki algklassides, mis oli nagu ettevalmistus selleks keskastme koolis, meile järgmisel keskkool. Nüüd on kunsti õppimiseks on aega kolm aastat, sest kõik ei pääse magistratuuri kuigi suhteliselt suur hulk pääseb, aga kindlasti mitte kõike mingi diplomi saavad need, kes ka kolm aastat on õppinud, nii et kui palju on võimalik kulutada aega traditsioonidele, sest et no mis seal asja pluss, mis on asja miinus, pluss on muidugi see, et, et sa noh, kasvõi seesama imiteerimine kordamine, sa tutvud mingites süsteemidega, kuidas on lahendatud olukordi mingi aeg tagasi, kuigi need olukorrad kehtisid tolles ajas, ei kehti tänases päevas ei saa neid enam rakendada. Aga sa saad endale matriitsi, šablooni täna mingisugused süsteemid ikkagi mingi süsteemi õpetuse, kuidas asjad moodustavad terviku ja siis mingi analoogia põhjal sa võid asendada need elemendid selles tervikus panna kokku uue terviku, mis kehtib juba tänasest Päevase homses päevas, et see oleks selle asja mõte, samas oht on nagu selles, et sa Sa võid kapselduda sellesse süsteemi või noh, kas noor inimene on nagu tugevam sellest või kas tal on aega nagu sa süsteemist välja kasvada lavastaja, seda asja niimoodi, et see asi, jättes nagu pärast kooli, et kool annab talle põhja, annab talle traditsioonid, annab talle juba olemasolevad süsteemid, loomulikult ta toonitab seda, et noh, elame ei kehtinud, on näidised, aga nende iseseisvate asjadega tegelete hiljem. Aga kogemus on näidanud seda, et hiljem suudavad sellega tegeleda väga vähesed. Ja minul oma isiklikust praktikast on jäänud selline mulje, et et see, selline traditsioone osakaal ei saa olla väga suur. Ta peab olema väga, vägagi optimaalne ja suuresti tuleb õpetada ikkagi inimesele mis moel iganes sellest, me jõuame edasi rääkida või vähemalt oletada, mis moel seda võiks teha. Tuleb inimesele õpetada seda ikkagi tänases ja homses päevas hakkamasaamist või noh, koos temaga aidata, mõelda, ega me ka seda ei pea täpselt, et milline võiks olla tänase päeva kunsti vastaja või homse päeva kunsti vastajaid ja võib-olla need näitlejadki peaks tooma suures osas suhteliselt lähiminevikust, millel on küllaltki selge seos juba tänase päevaga, sest see homse päevaga tegelemist on küllaltki selline riskantne mäng sallu, kuna sul ei ole näidiseid ees, sa võid seal libastuda, sa võid seal õnnestuda juba olemasolevate süsteemide suur pluss on see, et nad toimivad ja sellele on väga raske vastu seista, sest ma arvan, noh, inimesel ikkagi, tal on igatsus tegelikult mingite toimivate lahenduste järgi ja kuni ta ei ole seda ise välja mõelnud. Niikaua tal on noh, inimliku nõrkuse nädala on väga raske jätta kõrvale juba omandatud mingisugune traditsiooniline lahendus, mis on tal käes ja minna kuhugi eksirännakule. See kõlab nüüd natuke liiga romantiliselt, aga lühidalt kokku võttes kunst peaks õpetama minu arvates seda, milline kunst peaks meil olema homme näitusesaalides. Sellise ohtliku eesmärgiga peaksid inimesed minema koolist välja. Ma olen isegi nõus tegema möönduse nende oskuste suhtes, kuna need oskused minu arvates on suhteliselt õpitavad, kui inimene juba teab, mida ta tahab aga varustada teda oskustega ja mitte keerata teda niimoodi üles otsima, ütleme, praktika on seda näidanud, et väga vähesed suudavad ennast ise pärast üles keerata või on nii palju nagu kool on ikkagi turvaline koht, et seal ta nagu mingisugune mootor seal joostakse inimene noh, mingiks ajaks ehk käima. Ja ta tuleb käima joosta nagu just selle põhilise ülesande nimel, et ta teeks homse päeva kunsti, kui tal läheb kogu see käima lastud energia kulub kus te omandamiseks ja sa ütled, et okei, nüüd sa edasi käivita ennast ise ja tegelasele põhiülesandega, siis kahjuks see kadu on nagu suhteliselt suur olnud. Siin ongi minu meelest see, see moment sisaldab seda küsimustes question õbedatav, sest tegelikult on nii, et sa käima suudad joosta 99 protsenti inimestest kunstlikult või noh, köie otsas, nii nagu autode puhul samuti ta läheb seal ikka käima, tagurpidi, läheb ka käima. Aga ta peab ise käima minema. Esiteks ta peab käima jääma ja, ja mul sellega seoses. Esiteks mulle tundubki, et siin on mingisugused käärid siiski selles väites, et kunst on õpetatav üldse ja mul seal kahtlusi, nagu ma ei taha öelda, et see ei ole nii, et on õpetatavam, ei tahagi öelda, nii et see, et on tõesti õpetamatu, aga siin on mingisugused imelikud käärid ja teine asi on see, et mul tuleb meelde mingisugune kirjutis hiljutisest kas Postimehe või Päevalehe lisast. Ja ma isegi ei mäleta, kelle kirjutas, on aga Judge spordist jutt käis seal tervisespordist niisugusel moel, et miks osad inimesed on sellised tervisespordinarkomaanid ja esmapilgul tundub väga teine teema olevat. Aga seal oli teatav mingisugune teaduslik põhjendus toodud säärane, et inimene pingutades inimorganism, vallandab mingisugused ained, narkootilised ained, mis on tema sees olemas ja need annavad aga talle sellise noh, sõna otseses mõttes kaifi, nii et kui sa pingutad, siis organism üritab sind säästa, valuaistingud tõesti üleväsimusest tekitab seda narkootilist ainet ja see annab sulle sellise tõelise kena lennu ja inimene kogedes seda noh, ütleme ennast poolsurnuks joostes kogeb seda, tahab veel ja veel ja peab tunnistama, aga kui ma seda lugesin, see oli mul tõeline äratundmisest, me oleme nagu tegelenud ka sellise öise tervisejooksuga niimoodi päris südamest hilisöise, sellise mitte võidu ega päeval, vaid öösel ja omaette niimoodi. Ja see on absoluutselt tõsi, see on niimoodi, et sa ühel hetkel satud sellisesse tsüklisse, sa ei saa sealt enam välja, sa pead iga päev minema seda jooksma niimoodi ennast pildituks vaikselt niimoodi paned, see näeb välja inetu ja kõik, aga sul on vaja seda. Ja siis see kogu see asi lõppeski. Sellega see kirjutis, et inimesi ongi kahte sorti, et osadel mingisugune aine vallandub organismis, osadel ta ei vallanud ja seetõttu on osad inimesed, kes leiavad sellise ütleme, spordi või tervisespordiolevat huvitava kihvti ja need, kellel see aine ei vallandu, ei näe selles mitte midagi huvitavat, nad ei saa neist inimestest aru. Ja samamoodi on igasuguse teise ütleme sellise ekstreemse tegevusega samuti, et noh, samamoodi kunstiga tegelemine seal on suure tõenäosusega mingisugune samasugune mehhanism, osadel inimestel pakub ta mingisugust sellist kummalist tarsist, me nimetame seda kas Katarsiseks või kaifiks milleks iganes. Ja tõenäoliselt on seal sees mingisugune kehakeemia, vallandub mingisugune molekul, mingisugust asja nähes, et ma olen selle valmis saanud ja ma pöördun selle juurde uuesti nagu ahviks, ju tahan jälle seda kaifi saada, pistan jälle käe kontakti, tahan jälle, et oleks nii ja ma arvan, et kunstis on täpselt samamoodi, et osad inimesed, kelle organism toodab, nende, vallandab selle molekuli nad nagu jäävad seda tegema kogu aeg. See on puht selline kehaline kontseptsioon, millegipärast isegi ma arvan, seal peavad olema mingisugused huvid ja eelistused ja aju peab õieti toimima sulle. Aga et sa üldse selle reaktsiooni saavutad enda sees, aga edasi toimub tõenäoliselt kehakeemia ja osadel inimestel tekib see võrrand seal sees ja osadel mitte. Ja need, kellel ei teki, nad ei saa mitte üldse aru, miks sa pead ennast surnuks jooksma, miks saab ennast surnuks näiteks töötama, ilma et sul oleks sellest sellist ilm nähtavat kasu? Enamus inimesi, kes tulevad õppima kunsti, kes sinna lõpuks sisse saavad, et nad on üldiselt suhteliselt fanaatikud. Aga see nagu alati ei anna veel tulemust kindlat. Ma olen nagu endale päris palju inimesi, kes jooksevad, on tal selle molekuli kogu aeg välja ja, ja saavad selle kaifi, aga. Muidugi, selle ainus eeldus, tähendab, see on üks, võib-olla selline lõpli keeldus, ütleme ma tahtsin just öelda, et see on see, miks osadel see mootor käima jääda, teiste tuletada, kogu aeg käima, joosta, noh, tal on see viimane, ütleme, kontakt on ka ühendatud, kõik muud kontaktid töötavad niikuinii ja ta on õpetatav ja ta õpib ja ta on andekas ja ta monaalselt andekas, ta on peal, töötab, kõik on korras. Aga viimane asi Jaagi ja seetõttu lihtsalt töötab. Võib-olla paar aastat peale ütleme kunsti õppimist veel, teeb võib-olla paar head näitust, isegi siis ta lihtsalt see hoog raugeb, ta ei saa sealt tagasi mitte midagi. Võib-olla saab midagi, kas midagi ei ole piisavalt tugev, see ole narkootiline aine, ütleme selles mõttes. Et, et ma arvan, et mõnede nagu muusikutel on see asi nagu lihtsam neile nagu palju erinevaid variante võiks seda teemat selles mõttes edasi arendada. Et muusikat päästab mõneti see, et, et seal on tõesti muusika, on ühest küljest interpreteerimine, muusika esitamine kõike seda õpetades ka konservatooriumis ja ütleme, kui keegi ei salli nii-öelda moodsat muusikat mis iganes see ka siis ei tähenda, siis klassikalist muusikat esitatakse ikkagi endiselt edasi, selleks on vajalikud täpne pillimänguoskused, õpetaja konservatooriumisse on täiesti aktsepteeritav, keegi ei vaidlusta seda tahab ühesõnaga kellele ei meeldi üks aspekt, sellele meeldib vähemalt teine ja need kõik need aspektid peituvuses konservatooriumis ja selles mõttes on seal nagu kuidas öelda, nagu kergem, et sa saad ikkagi nagu külalisele nagu näidata mingi sobiva osakonna või sobiva ala, mida ta aktsepteerib, ütleb jah, et see on nagu hea, et kes läheb Estoniasse sellist kontserti kuulama, kes läheb kuhugi rohkem alternatiivsele üritusele, igaühel oma publik ja kõik tulevad nagu sellest majast või suuresti, aga kunstis minu arvates ei ole niimoodi võimalik, et noh, kuidas öelda lihtsalt üleüldse keegi ei maali uuesti mingit klassikalisi maale uuesti keegi maali uuesti Rafaeli, keegi reeti niisugusel asjal ei ole nagu mõtet, kuigi varjatud vormistada, nagu oodatakse, tahetakse isegi teha. Teine ütleme ei ole kolm vägilased on midagi muud, tehnika on sama. Me tahame tehnika, Me tahame selliseid pilte, panin seal midagi muud peale, see on ju ka noh, paljuski ka selle rajangu fenomen oli ka mingite inimeste jaoks, eks ole, tal leppides nagu väga suuri inimhulki, et noh, sellised on alati väga õnnelikud kunstnikud, kes tulevad õnnelikud on kõigi jaoks ja ühendav sild väga erinevate inimgruppide vahel, et kõik leiavad sealt midagi, aga selliseid universaalseid asju paraku nii palju ei ole. Ja ei peagi olema see näite isegi kvaliteeti, et see, mis sobib väga paljudele, et see on nagu parem, et noh, on mõned väga kitsad ja, ja paljudele mitte meeldivat meetodid, kuidas kunsti teha ja see on sellega ütleme siis kunsti õpetamise probleem. Tõepoolest, lähed Estonia kontserdisaali makstud piletiraha ja naudid mingist konkreetset teost ja muidugi võib öelda, et seal on ka looming, ütleme, dirigeerib inimene, kes loob seda konkreetset, aga tal on ikkagi vägagi väike mänguruum sellega võrreldes, mida peab tegema kunstnik, et nüüd nii-öelda jala pealt 10-sse tulistatud, ta peab mõtlema midagi niukse asja välja, et mingeid asju kuule enne olemas, praktiliselt siis teda samamoodi võib-olla äärmisel juhul Obluateeritakse küllaga ei maksta muidugi sellist totaalset piletiraha nagu inimesed muusikat kuulame, nii et muusika on eelistatud olukorrast nii ehk naa kunsti suhtes ta kommunikeerub palju kergemini. Suhteliselt oluline on vahet teha ka kunstiliikidele, ütlen minul on küllaltki suur kogemus on maalijate õpetamisel. Ma olen isegi maalikateedri juhataja hetkel ja 10 aastat, mis ma olen õpetanud, maaliaid õpetanud ja maaliõpetamine on ka selline huvitav fenomen, et maal on üks traditsioonilisemaid kunstiliike Te kindlasti olete kuulnud kõik seda hädaldamist, et maal ei armastata enam, üks ütleb Maaldo tagasi, teine ütleb, et ei tule tagasi ja ja kõik see asi, mis mind tegelikult ennast isiklikult absoluutselt ei huvita või noh, mul on täiesti villand sellest jutustama osas üpris ükskõik, kas ta tuleb või läheb, et noh, seda niikuinii ei otsustata kuskil laua ääres ära ja esiteks ja teiseks ja kolmandaks ka aga kindlasti sele tegeleja paneb suhteliselt omapärasesse olukorda nii-öelda, seda võib vaadata nii plusspoole pealt kui miinuspoole pealt, et noh, ütleme kui tehakse tüüpiline selline vastandus, a'la noh, ma arvan, et kõik jutumärkidesse ütleme nii-öelda kaasaegset kunstiliigid, traditsioonilised kunstiliigid, ütleme siis videokunst ja maalikunst, et videokunstnikul ühest küljest on nagu see pluss, et ta oleks nagu a priori talaks nagu juba mingisugune edumaa käes, et see vorm on nagu. No tuletan meelde, mis ma enne ütlesin, et kunstimõte on ikkagi teha tänase-homse päeva kunsti, et ta peaks nagu inimest puudutama, ta tunneb ennast, tema hetkeolukorra tunneb selles kunstis ära, et selles mõttes ta saaks sellest nagu abi, et keegi on sellest asjast veel rääkinud, võib-olla natuke arusaamatus vormis, aga ta saab aru, et see on sedasama nüüd, et see nüüd seesama asi ongi ja videokunst on nagu oma keele tõttu oleks nagu rohkem nagu tänapäevasemalt sa lähed selle juurde võib-olla kaugelt, et vaat see tõenäoliselt räägib meile nüüd tänasest ja homsest. Ja võib-olla mõni maalikunsti juurde ei lähe. Ta arvab apriori, et see ei räägi. Sellest näiteks kui sa näed ilma hääleta televiisoris ütleme sümfooniaorkestrit, siis sa esimene mats on ikkagi, et nad mängivad mingisugust vanaaegset muusikat, aga siis võib pähe, turgatas sihukest, nad võivad mängida kaasaegset muusikat, nagu sa näed Niukest elektribändi, siis seal on eelkõige tõenäoline mängib tänavast muusikat, see on lihtsalt seerinud. Aga noh, mis õpetamisse puutub, noh, see on ka seesama asi, et ükski asi ei ole, ei hakka siitsamast hetkest peale on mingid pikemad ja lühemad, varjuda asjadel mingit tekstid, mis sellega kaasas käivad ja, ja noh, tekstid ongi, kas see tekst tabab sind ennast või sa suudad selle enda kasuks tööle panna, kas see ühel asjal on pikk traditsioon ja tänu sellele pikale traditsioonile ta nagu mingisugune tohutu suur veoauto, millega on halb manööverdada kitsastel linnatänavatel, sa pead olema suhteliselt osav juht kõik näituda muidugi kohmakad, et ma ei tea, mis näitanud edasi peale hakata, aga noh, ütleme nagu kohmakas, tuleb selle oma mingisuguse maalikunstiga kunsti tänasesse päeva ja mida sa sellega siis teed, et kas ta on tõesti selline asi, mis takerdub igale poole taha, millega sa ei oskagi mitte midagi peale hakata ei oska seal enda kasuks tööle panna seal lõpuks sul ei jää muud üle, kui sa ütled tõesti vee Kalfel silmadega issand, aga see on nagu ilus on ju hea, et ta seda on kogu aeg olemas olnud, et no miks ta nüüd võiks olemas olla, võtke mind mu pilti, palun see nagu ainukene ja viimane argument, mida sa oskad öelda, et siis on nagu asjad hullud, et noh, ma kardangi, et mõnel juhul see võib ka niimoodi olla, et inimene, kes siis tõesti niimoodi, et talle molekulid vallanduvad, ta tegeleb sellega selle traditsioonilise kunstiliigiga. No ta meeleheitlikult alateadlik loodab muuseas ka selle peale, et, et see asi ei alt vedada, aga ma teen seda kaua, aga ma teen seda innukalt, seda kogu aeg tehtud ja see asi iseenesest seal on nii palju asju, mis peaks nagu töötama, küll ta ühel hetkel ikkagi nagu välja veab, et ta unustab selle ära, ta peab no selles mõttes vähemalt ratsionaalsel tasandil endale aru andma, et ta peab kuidagi sellest rääkima hakkama sellest hetkeolukorras sellest maailmast, mis meil hetkel ümbritseb, et, et see juhtu nagu niisama selle konkreetse vormi sellele asjale võib leida intuitiivselt nagu kunstnikud võib-olla armastavad paljuski ikkagi loota ja arvata ja mis. Mulle tundub endalgi praktika põhjale vaatluse põhjal kindlasti seal on mingisugune müstiline moment sees mingisugune intuitiivne moment, aga aga mitte päris kõik asjad, alati ei juhtu naguniimoodi lihtsalt tunde põhjal. Võib-olla see ongi seesama, ütleme, vihlakad sellest protsessist üldse, mis on õpetatav just seesama asi, mida sa räägid, et inimene peab aru saama, et ta peab hakkama tõepoolest kõnetama seda tänase ja homse, ütleme seda ajatsooni, et noh, et ta saab aru, et ta lihtsalt tõesti sellise talle lemmik kunstniku mingisugust rida jätkates nagu et asja mõte on milleski muus, et see, ütleme, lähenemise kontseptsioon on õpetatav, sellest rääkimine on täiesti ilmselt teostatav kunstiakadeemias konkreetselt näiteks üldse kunsti õpetamises, et et noh, seal on sellised õpetatavad väljad, aga see eeldab seda, et inimesel vallandub see samane molekul. Siiski see lõpuks hoiab tal suud vee peal. Sa saad talle anda, need ütleme esiteks tehnilised asjad ja teiseks saator selle kontseptsiooni kätte anda meeldib see talle või ei meeldi siis ta ise otsustab saatele anda nagu võimaluse aru saada, mida tähendab üldse kunstiga tegelemine, mida tähendab üldse ütleme loovalt millegi lahendamine ei tähenda millegi olemasoleva kokkupanek niimoodi, nagu ta on juba olnud ja ja mingisugused tsitaadid vaid, et sa pead, sa pead nagu kombineerima selle asja ringi toimub intuitiivselt või mitte, see on juba iga eraldi teha, aga just et, et noh, et sa, sa ei õpeta mitte kunstiga tegelema niimoodi, vaid õpetatud olla aru saama. Ma sellest, et noh, kuidas ei tohi võib-olla kunstiga tegeleda, noh, et võib-olla annad talle teada, mis asjad ei ole kunstiga tegelemine ja siis ta nagu avastab, et kui see kõik ei ole kunstiga tegelemine, siis järelikult see, mida ei oska isegi rääkinud, ei oska seletada täpselt, et see on siis see, mis on kunstiga tegelema. Sa saad rääkida ainult mõõdetavatest asjadest, aga tahtsingi nagu jõudnud sinnamaale, et need kaks asja on täiesti ühildamatut, üks täiesti mõõdetav, teine täiesti ütleme, amorfne ja selline tunnetuslik, et üks asi, selline õpetamine kui või noh, teatav maatriks või teatav selline struktuur minu arust vähemalt mingisugune asi, millel on nullpunkt ja ülespoole skaala allapoole skaala, kvaliteediskaala, kvantiteedi skaala ja kõiksugused asjad. Ja teine asi on siis see, mida selle joonlauaga aga skaalaga mõõdetakse, on see, mida tegelikult selles elus peale kunstiga kunstiõppeasutuses, kokkupuutumist, millega tegelikult niisugusel moel üldse ümber ei käida, nii et seda üldse ei mõõdetagi keegi mõõda kunsti headust pärast mingisugustes pallidesse punktides vaid lihtsalt kas töötab või ei tööta. Ülikool. Vaata kui võrreldav muusikaga, ma ei tea, kuidas täpselt muusikat õpetatakse, küll, aga mul on selline tunne, et muusikas on niimoodi, et seal nagu tehnika on ikkagi väga oluline, seal on olemas heliredelid, noodid, sa ei tohi nagu mööda mängida, väga palju, ükskõik kuidas tõlgendad mingit teost, aga noh, on ikkagi suhteliselt mingites piirides reeglid, aga noh, ma julgen öelda, okei, ma räägin konkreetselt maalikunstist hetkel seal tegelikult tehnika tähendab, ei ole niisugust asja nagu õige vale tehnika olemas. Põhimõtteliselt võid teha ükskõik mida. Kui sa teed seda väga hästi ja see on teoreetiliselt võimalik, et ükskõik, mis moel on võimalik teha väga hea pilt. Mingit sellist tõde tuleb tegelikult kogu aeg hoida kunsti, õppinud pea ees, et see tähendab paradoksaalset olukord selles, et noh, selge see, et kuskil alamatele kursustel mingi jupp tuleb nii-öelda imiteerida või noh, teha läbi mingisugused sellised krestomaatilised ülesanded või mingisugune jäljendamise kursus, on sa siis inimese järgi maalimine või midagi. Aga samas tuleb kuidagi väga viisakalt mõista anda, et tegelikult see ei ole täht. Et ärge panen, kae on tähtis, aga tegelikult see aine ei ole tähtis, on et sa ei tohi sellesse nüüd väga jäägitult uskuda, et vaata, kui ma õpetan sulle mingisuguse asja selgeks, ütleme ühe lepime kokku, et ma õpetan seal jah, mingeid mõtteid, et kuidas sa saad tekitada sellise illusiooni, et seal lõuendi peale on ka inimene, aga tegelikult see ei ole tähtis alanud arvavad sellest, et väga palju sõltub, et võib sõltuda Ta sõltuda sellest ja kogemus on näidanud väga palju jäädakse kuhugi sellistesse kohtadesse nagu kinni, et arvatakse, et ta peab nagu välja vedama see noh, väga raske on nagu loobuda oskustest, mis on omandatud, et need oskused hakkavad kohe varjutama seda silma, mis on võib-olla inimeses olemas, et aru saada sellest maailma kummalisuseste ja ka kunstivõimes seda kummalisust või seda hoomamatult informatsiooni hulka ja paradoks seda hulka kuidagi mingilgi moel kokku traageldada mingisuguse sümboli või või mingisugused tabamatu Katus, kujundina jäädakse kinni nendesse keskustesse, mis on saadud, sest noh, need on ka mingil moel ikkagi lummavad nagu alates tõesti lapsetasandist. Kui sa suudad oma käega teha, joonistada auto juba ära, siis sellest võidurõõmust elad sa tükk aega, mingi samm edasi on ainult sealt, kui sa see auto on natukene juba keerulisem ja seal on mingeid läikeid peal ja ega siis noh, kõik need asjad on vana kuri, veeretab ahvatlus inimese teele temast kõige olulisemat varjutada. Ja, aga see on ikkagi isegi teela tehnik. Tehnika edasi tuleb juba siiski see, et sa pead. Edasi ei saa sind aidata. Edasi aidata siis aidata sa õpetad asja, mida sa ei pea väga oluliseks, aga see, mis on oluline sellest, sa ei saa nagu aidata aidata saada ka seda reaalselt asja tegelikult, mida su käest tullakse ootama, et teeme ära, seda sa ei saa, et sa võid. Samal ajal saate täie puuga talle hindeid pannud ja seda. Riigikogu aeg iga semester paneb talle hinded sealse oskate ära põhjendada, miks ta sellised hinded saab ja siis ütled, et see ei ole nii oluline sellepärast nutma või, või midagi tegema, et noh, kõik need distsipliinid ei ole nii olulised, oluline asi tuleb siis, kui sa, kui sa lõpetad kooli ära ja siis see algab, selline oluline asi, kõik, jube amorfne ja täiesti skisofreeniline toiming, mingit pidi on see kunsti õpetamine. Räägitakse piiride kadumisest, aga loomulikult nad kaovad igalt poolt pisitasa ja kunstis tundub, et päris ei ole kadunud, et noh, tõesti ikkagi sa võid eristada erinevaid kunstiliike omavahel, aga noh, Braiustus, siin juureldi seal kuulatesse jutuma noh, tõdesingi tegelikult, et isegi kui sa tahad saada graafikuks nagu, ei suurim viga oleks õppida graafikat või õppida ainult graafikat, et on imelik, kui see ka ei ole, sa peaksid tulema, kõrvaldada tulema mujalt või õppima teisi asju ka, et noh nagu selles maalikunstis on küll näiteid, kuidas väga häid maalijaid tuleb just nimelt arhitektide hulgast disainerite hulgast, et seal ka just nimelt see asi, et seal see loogika on läinud hoopis teistsuguseks, et see loogika ei ole niisugune lineaarne, et sa punktist A punkti B kõige loogilisem tee on nõukogude selline sirgjooned, need teed on hoopis teistsugused ja mitte ainult see müstika, kogu aeg, öeldakse kunst ongi selline. Siksakitame ta kunagi ei lähe otseselt, sellepärast on kunst ongi, ma ei taha üldse seda silmas pidada, aga aga see ikkagi asjadele lähemale jõudmine, kuidas oskaksid paremini maalida, võib-olla hoopis siis, kui sa vahepeal projekteerid, mõned majad või sa teed mingid videod ja vastupidi videosid siis hästi, kui sa vahepeal hoopis hoopis skulptuuri õpid, seda mõnda aega, et noh, see selline ABC ütleme noh, mingi tehnika kättesaamine, kaameratehnika ja kadreering ja neid on, ma arvan ikkagi noh, neid on võimalik suhteliselt kiiresti õppida, kui sa juba tead, mida sa tahad, sest kollektiivses mälus on need põhilised asjad juba olemas. Kõik see, ka maalitehnikad on olemas selles kollektiivses mälus ja geenitasandil nii-öelda, et sa tegelikult neid tead, sa oled näinud neid asju, sa usud, et need asjad on tehtavad, sest need on enne tehtud, saad küll teisel moel, aga põhimõtteliselt need tüübid, tehnikatüübid, tehnikalaadid nagu sa juba tead, et nad on võimalikud, siis noh, see on lihtsalt mitte Teyla tehnigi otsuse küsimus, sa otsustad selle ja sa viid ennast sellega kiiresti kurssi, aga sa pead hakkama tulema kuskilt mujalt selle asja juurde sa võtta. Võib-olla ongi see, et kui sa esimestel kursustel midagi teed ja mina nagu vaikselt annab mõista, et tegelikult ei ole see tähtis, see ongi nii-öelda tegelikult nagu luurad selle ümber nagu viid ennast kurssi ja seal on mingisugune varjav tegevus. Niimoodi, et võib olla ka see, et noh, miks on selline ümbertnurga tulemuse saavutamine elujõulisem näiteks seesama aastaid tagasi Ameerikasse elama asunud keraamik Sergei suupov, kes kunagi õppisime akadeemias, on ka noh, jätkuvalt väga edukas keraamika Ameerikas, aga kui ta siin nüüd hiljuti Käisi pidas loengu ütles ka, et tema galerii müüb tema keraamikat Kate nii-öelda kujutava kunsti pähe. Sest et ta on märksa elujõulisem niisugusel moel, et ta ei taha tampida, et see on keraamika, see on tarbekunsti aidata, ta nagu nimetab ta ringi, eks, et on tekkinud mingisugune kummaline ümbertnurga nagu tehtud ütleme selline noh, puhta kunstiteose puhta kunstiakt, kuigi tegelikult kui mööduda käega, kraabime katsumena dünaamika. Ma ikka täiesti tavaline keraamika õppinud on ta keraamikat, aga see, mis ta teeb, ei ole keraamika. Kuigi ta on keraamika. Et see on hästi kummaline ja võib-olla sellepärast ongi noh, või siis selline autsaider, maalikunstniku, autsaider, graafiku autsaider, ütleme kasvõi projekteerija ilmselt tema asjad on elujõulisemad tänapäeval sellepärast et kuna tõesti seda kõike on niivõrd paksult juba ja niivõrd niivõrd massiliselt on olemas kõike, seda ütleme nii graafikaloomingut kui maaliloomingut, kui nii edasi, et võib-olla selline väljastpoolt tulemine, eeldusel, et seal muidugi edukas ja andeka inimese poolt sooritatud on niivõrd teistsugune ja reeglitevaba, et ma seetõttu ta lihtsalt paistab välja, lööb läbi või kirjutamine kas või mis iganes. Ta ei ole tavaline inimene, võib-olla ei teagi neid reegleid just nimelt, et tal ei ole õpetatud neid reegleid. Kui sa õppinud reeglid selgeks, siis asi tuleb välja nii nagu teistelgi tuleb välja, seal ei ole palju mänguruumi. Kui sa reeglid ei tea, siis on leiutanud need asjad kuidagi iseloomulikust, intelligentsist ja sellest, et sa oled õppinud noh, lähedasi asju, mis on noh, põhimõtteliselt sama, ainult et tõesti võib-olla nüanssides on erinevus, et sa teed seda lihtsalt noh, niivõrd lollakalt ja niivõrd teistmoodi, et ta osutub elujõulisemaks hoopiski see, kes läheb ja teeb seda nii nagu peab, eks ju. Huvitava seose tuli üks inimene hiljuti, kes on õppinud füüsikuks ja ütles, et tema on tähele pannud nihukest huvitavat asja. Et inimesed, kes on kõike selliseid hästi reaalainete inimesed, ütleme, õpid füüsikuks, keemikud, matemaatikud või niisugused noh, tõesti hästi loogilisi ja, ja reaalseid laineid põhjani tundvad siis neil on hästi hõlbus mõista kunsti probleeme ja isegi teatud piirini, nagu arendada endas kas mingit joonistusoskust või asja mingisugusel loogilisel moel, nad õpivad selle kergemini ära, kui vastupidi, et ütleme kunstnik või kirjanik või selline muusikat talle ikkagi tõenäoliselt lööb süvamatemaatika ikka täielikult pildi eest, et kuidagi ühesuunaline. Huvitaval kombel, et ühelt poolt teisele poole on mõistetav loogika abiga, aga teiselt poolt on nagu täielik autism, et. Ütleme, kui sul ei ole sellist reaalkalduvust, siis sai mõista reaalaineid, aga kui sul ei ole sellist humanitaarkalduvust, siis reaalainete inimene on üsna lähedal sellele kuidagi, et see on iseenesest huvitav. Mul on ka üks hea näide, mis natuke haakub sellega ka natuke selle teemaga, kus kus inimene, väljakujunenud isiksus, mitte enam keskkooli lõpetanu, kes jõudis mingite eksirännakute ja muude ametite juurest lõpuks jõudis kunsti juurde ja kes sooritas väga edukalt joonistamise eksami, kusjuures oma naisalda kontrollida, aga ma usun, ta juttu täiesti enne ei olnud praktiliselt joonistanud. Ja ta oma intelligentsiga praktiliselt nagu joonistas ära, okei, ütleme võib-olla kuuekümnendatel oleks sisse saanud või seitsmekümnendatel, kui jõuti nagu ülitäpset, realistlikku mingit figuuri järgi joonistamist, aga see ülesanne on natuke teistsugune ja noh, keegi nagu ei vaielnud selle vastu, et sa nagu väga hea joonistus. No see oli küll mingi realistlik ülesanne, aga see, need kriteeriumid ei olnud nii jäigad ja ta tegi tõesti tegi väga hea joonistuse. Mingitest muudest teadmistest on suhteliselt palju kasu esiteks intelligentsusest mõtlemisvõimest ja sellest just nimelt, sest otsustada, et mis ma endaga rääkisin, kui inimene nagu teab, mida ta tahab, kui ta on tõesti otsustanud, et ta soovib kunstiga tegeleda, muuhulgas nimetada kunstiks kindlasti joonistamist, aga muuhulgas tuli välja, et on ka selline tõkend. Nüüd ta peab tegema ühe joonistuse. Sul peavad olema kõik need nii-öelda looduslikud, sul peavad olema see ja, ja geneetiline kood peab olema sul loomulikult ja teiseks peab olema see konks taga või ütleme, õige klemm ka veel ühendatud, mis tekitab sinu organismis neid vajalikke edasiviivaid molekule ja siis veel lisaks, sul peab olema mingisugune, ütleme, arusaamine sellest, millega sa tahad tegeleda üldse, et mis asi on üldse kunstist, millega tegeletakse selle kolme aasta jooksul või nelja aasta jooksul, et ongi see, et inimene tuleb, tahab abstraktselt saada teada. Tal on selline abstraktne teadmine, et ta tahab saada kunstnikuks, aga ta ei tea, mida see tähendab on paar aastat seal õppinud või kolm, siis ta peaks olema idee järgi seesama teadmine, noh, ütleme see soov süvenenud saada kunstnikuks, aga tal on teatav teadmine tekkinud, mida see endast kujutab, et tal on mingisugune arusaamine, mis on siis, kui ma tegelen kunstiga, et see ei ole tõesti selline mingisugune ettekujutus, vaid et see on reaalne arusaam, sul on mingisugune toimivate süsteemidest mingisugune pilt. Ja sa tead, tehnoloogiaid sa tead, sa oled õppinud mingisuguseid filosoofilisi mõttemudeleid ja sa harinud ennast intellektuaalselt ja siis sa oled nagu valmis täiesti nagu NATO sõdur ja siis sa oled võimeline minema kõikide asjadega enda ümber niimoodi. Aga seal peab ikkagist tahtmine säilinud olema veel jätkuvalt valdavalt on niimoodi, et inimene õpib ära, kõik saab asjadest aru, siis selgub, et see ei olegi mitte see, mida tahtis, tema arusaamine oli selline romantiline ja et noh, et kunstnik on ikkagi selline baretiga ja vabaaja ja elan katusekambris ja tegelikult, kui ta saab asjast aru, siis ta ei pruugi enam seda tahta, ütleme, kunstiõpe peakski talle avama nagu selle maailma võib-olla nii tõeliselt kui võimalik, et viiakse enam-vähem kurssi kõigega, millega annab kurssi viia ja siis edasi ta peab nagu ise liikuma seal. Aga et see asi ei läheks nagu teise äärmusesse, et maailmas on nii palju huvitavat, nii palju huvitavaid asju, juhtub, et ma ajan endale veel kokku igasugu sündmus, et ma osalen, käin, vaatan, loen, kuulan ja siis kunagi, et aga noh, iga uus infoühik, kui sa ei ole seda eelnevat korrastanud, see jääbki nagu lõppematu protsess, tegelikult ta kuidagi see arusaamine peab kargu inimesse jõudma, et mingil hetkel sa pead seal asjaga tegelema hakkama, et on olemas sellised asjad nagu hakkad paralleelselt minema. Ühesõnaga ikkagi alustad selle enda. Sa alustad iseendaga ka, ikkagi mingil hetkel sa nagunii-öelda sekud mängu, sa lähed mängud, nii et okei, nüüd tulen mina ja ma üritan nagu kunstide üritan rääkida tänasest-homsest päevast oma vahenditega ja noh, loomulikult ma saan kogu aeg infot ka juurde ja mingil moel ma vaatan, kas mul on seda üldse vaja, eks ole, kindlasti ta võib hea olla omas kontekstis, aga minul seda vaja on, aga, aga mai kollektsioneeri seda lõputult Põhimõtteliselt on ka see õpetatav või läbiräägitav õppimise perioodil, et mida tõesti see pakett tahan saada kunstnikuks, millised vajadused peavad olema seal täidetud noh, üks eeldus, ilma milleta sa ei saa, selleks ongi see vajadus ütleme, tegutseda selle nimel, et sa saad publikuga kontakteeruda läbi oma töö ja tagasisidet ja, ja noh, üldse tekiks dialoogi vajadus, et ma teen midagi kodus ja siis ma ajan selle asja nii kaugele, et mul on niukseid põleda igavasõnana projekt või näitus on mingisugune asi, et ma näitan oma tööd kusagil ja siis saan sellest mingisuguse tõepoolest mingisuguse kummalise tagasiside või noh, isegi kui see ei lähe mulle hästi keegi kirjutama, ikkagi olen õnnelik ja teen uuesti jälle näituse ja maksan sellele kõigele ka peale kõige kummalisem. Et noh, seal peab olema see vajadus teha niisugust kummalist karusselli kogu aeg ainult siis on see võimalik. Kui see tingimus ei ole täidetud mingil põhjusel, kas sul ei ole piisavalt edevust või sul ei ole piisavalt tahtejõudu või seal ei ole piisavalt julgust või midagi, siis kõik ei toimi, et siis kogu see süsteem ei toimi, kogu see asi toimib ainult siis, kui sul on, kas see viimane samm tehtud, et selline lakkamatu õppimine tõepoolest ei, ei anna sulle tegelikult teadmisi, sest sellise praktilise kunstniku teadmisi, sest sa ei saa, sai arenda seda ketti lõpuni. Nii nagu noh, et load ära, ostad auto, siis sõidad selle autoga, mitte niimoodi, et load ära, ostad auto ja siis lõpeb. Akt lõppeb ikkagi siis, kui sa sõidad sellega ja noh, kõik õnnestub. Isegi kui õnnestub, ikkagi sõidad jälle, et noh, põhimõtteliselt on kunstniku täpselt, samas on nii lihtne, aga sul peab olema organismis mingisugune mingisugune Rubilnik alla tõmmatud kogu aeg, et seda teha. See on see, mis ma alguses rääkisin. Ikka ma arvan, et molekulaartasandil ainult kas on või ei ole. Valdavalt sa näed inimese sisse astudes ära, et tal on see mingisugune soodumus olemas ja siis muidugi püüad temaga nii ettevaatlikult ümber käia kui võimalik. Ja mis puutub sellesse, kui paljud inimesed nüüd, mida me neile soovitame, siis vähemalt mina isiklikult soovitan neile küll võimalusel. Ma olen neile alati öelnud, et noh, et see ei ole üldse ainuke võimalus elus hakkama saada, et see on võimalus, pigem kui sa millegi muuga nagu tõenäoliselt tunned, et sa ei lepi mitte millegagi, et sul on nagu seal peab olema erakordne kõrge motiveeritus sellega tegeleda, vastasel juhul ei ole mõtet tegeleda lihtsalt Niukest leiget. Natuke teen midagi, siis tõesti tasub otsida midagi hoopis mõistlikumat. Muidugi ei tohi ka kultiveerida siukest tohutut kangelaslikkust. Jah, see peab olema sihuke maitsekalt vihjatud, aga sest tegurina selliseid romantilisi legend õhus küll, et noh, hullumiseni töötanud kunstnikest. Et vaat kui ma sinna Ede proovisime nagu segaselt rääkida või ma kardan suhteliselt segaselt ikkagi, et millist kunst on tänapäeval vaja ja millised oskused on vaja, et umbes, et ikkagi noh, proovime natuke seda traditsioonilist, aga see ei ole tegelikult tähtis, et ma arvan, et kunstikoolides seda asja niimoodi õpetada, seal õpetatakse seda asja nagu suhteliselt klassikalisel moel, et kui inimene oskab hästi joonistada, talle meeldib joonistada, siis talle öeldakse, et vot sinust tuleb nüüd kunstnik, et sa ikkagi joonistad nii hästi ja ja maalinud ka hästi, minuga oli täpselt sama lugu, et ma sain juba varasest lapsepõlvest hirmsasti kiita, et kui hästi ma ikkagi joonistan ja tähendab, mina jäin seda absoluutselt uskuma, mingi tõepõhi oli selle asjale kindlasti all, ühest küljest täitsa tühjale kohale tehtud, aga samas justkui sa oled sellises tundlikus eas ja sul kiip sisse pistetakse. Ega sul ei ole enesekriitilist meelt teda koolis sa saad küll aru, et kes nagu kiidab üle või kiidab alla või on ülekohtuselt kriitiline, Sa suudad juba iseennast kõrvalt jälgida, lapsena mitte mingid teatud asjad, sa võtad väga niimoodi kenasti vastu ja siis sa võtad evaksoomina, et mina joonistan hästi, minul oleks asi hästi välja, selle teadmisega ma läksin kooli ja kindlasti tal oli juba väga raske vahet teha, kui palju oli mul seda suvereeritud eneseusku, palju oli selliseid objektiivseid andmeid, mida ka kindlasti oli. Ja siis ma tegin juba suhteliselt sellepärast paremini, et ma olin ise absoluutselt veendunud selles, et ma teen hästi, sain õpetajatelt kiita, sohki tegin, lasin isal teha asju, mida ma ei osanud teha. Õpetaja ei teinud vahet kordagi, ta ei öelnud, et no Kaido, et see ikka vist ei ole sinu tehtud, sain lakse selle eest viie, siis ma olin juba niukene kelm kuidagi noh, kuidagi psüühikas, et see asi nagu paika panna, siis ma nagu. Mulle tundub, et ma mõtlesin nagu niimoodi välja, et ahaa, et natuke algul küll värisesin, et minu tehtud ei ole, asi läks läbi ja siis ma kuidagi põhjendada enda jaoks nagu niimoodi, et aga nojah, tegelikult ma oskaks seda ise ka teha, et isa tegi ära. Ma sain aru, kuidas ta tegija ega ei olegi suurt vahet, tema pilt, minu pilt on täitsa rahulikult selle viie vastu võtta. Ja lõpuks, ma olin veendunud juba kunstnike, kõik ütlevad, jaajaa tuleb, kunstlik tuleb, kunstnikel on võtta see tagantjärgi kinni on ja kuidas see asi tegelikult oli, et ja noh, lõppude lõpuks tagu nüüd noh, tänapäeval eriti, et noh, mis see joonistusoskus üldse asjasse muutub ka see inimene, kes oskab hästi joonistada, mille eelduseks on muidugi noh, esiteks ta tahab sellega tegeleda, ta tahab sellega tegeleda, tal kindlasti mingid teatud iseloomuomadused need niimoodi istuda paberi taga ja midagi seal sehkendada, mingi seos sellel kindlasti kunstiga on, aga nüüd mitte nii absoluutne, aga ma arvan, seda asja võetakse suhteliselt sirgjooneliselt ja niimoodi nüüd inimesi nagu valitakse niimoodi neile suvereeritakse, nendest tuleb kunstnikud ja mingid osa nendest inimestest on tõesti sobivad kunstnikeks, aga mingid osad ei ole, nad on noh, lõpuks on kindlasti ka suhteliselt suur armee selliseid zombisid liikvel, kes tulevad niimoodi kindlas usus, et nad on tulevased kunstnikud, aga neil on mingid teised väga olulised omadused, on puudu. Tule kunstnikke ja no vot, mine sa võta kinni, sellise inimese võivad ka muidugi sisse saada, sest nad on ikkagi mingi piirina nad väga hästi nagu treenitud ja noh, ilmselt osavad ja, ja kindlasti ka mingi elementaarse tasemeni tõesti mõelnud nende asjade üle, kõik saad nagu hiljem alles teada, vaatad taganeda tõesti tala nagu suur hulk eeldusi olemas, aga midagi on puudu ja sa saad aru, et vot midagi puududel on hea joonistusoskusel mingid iseloomuomadused ja aga vot seda teist poolt ei ole, nii et, et noh, ma olen nagu sihukene, kuidagi kahetine, et ja halb nagu korraga, et, et kuidas seal just lõpetatakse, mida just räägitakse, see on tohutult oluline. Mul on väike probleem selle molekuli või keemiaga, millest te rääkisite ja see probleem on selline, et mulle tundub, et, et kui nagu sihukest sõna tarvitada, sest see on kuidagi antud selles mõttes, et see on kas inimese või ei ole. Aga et kas ta nagu saab ka tekkida mingid elukeerdude või, või sihukeste märkamiste käigus. Et selles mõttes Kalevi kull on ühes oma essees kasvatavad sõnastust nagu arusaamise vägi mis juhtub inimesega siis, kui ta millelegi pihta saab, kui ta millestki aru saad. Ja mul on tunne, et enam-vähem nagu intuitiivselt saan aru, mis Kalevi mõtleb seal all. Aga ma ei ole kunstiinimene selles mõttes, ma ei tea, kuidas, nagu Kunstis asjad käivad, aga mulle tundub, et need teed nagu kuidas üks või teine tegelane, noh, ütleme, jõuab sulle omaseks äratundmise või mingi oma stiilina või mingi oma siukse tunnetuse võivad olla nagu suhteliselt mitmekesised ja suhteliselt keerulised, et mõni peab olema nagu paarkümmend aastat kuskil mingi arveametnik nagu vist ka käel. Eks ja siis ta korraga leiab endas mingi, et kuidas, nagu selle asjaga on, et kas on nii, et kas on või ei ole või võib ka tekkida. Mine sa võta kinni, ühest küljest võib ju öelda, et nagu, et ta peab ikkagi olemas olema tõenäoliselt, sest et mõne eksemplari puhul no sa saad aru, et üks ja sama mingisugune šokk või elu pöördud keerdkäik ühest teeb teisest nagu ei tee, et siis võib muidugi spekuleerida, et tema puhul pole seda keemiat tekkinud, tema pole nagu seda sobivat mingit keerdkäiku siis läbi elanud ja võib-olla mõnel ei tulegi seda umbes kui keegi kohtaks temale vajaliku mingisugust tõuget, et siis tuleks nagu igast ühest, aga see on selline asi, mida ei saa tegelikult järgi kontrollida seda samas on inimesi, kes on imeasju elus üle elanud kõikvõimalikke, aga noh, enamustest nendest ei ole kunstnike tulude otsustanud millegipärast pärast seda kunstiga tegelema hakata, et kas see siis tähendab, et et päris kõigist ei tule. Samas pole see kunstiga mingi imerohi, mille juurde peaks lõpuks välja jõudma, kui sa Sand kõvasti raputada, loksutada nii heas kui halvas mõttes, et noh, ma ei tea, aga minu arust ma arvan, et ei tule igast igast ühest, mis ei ole mingisugune kvaliteedi näitajaga, mis on, lihtsalt ei peale tulema. See on nii juhuslik kõik ja noh, pigem magan, aga noh, sa pead nagu üliõpilasega olema väga usaldusliku suhtes juba, et sa ei saa igaühele niimoodi öelda, et ta hakkab nutma ja arvab, et ma, ma tahan teda koolist minema ajada, aga kui ma usaldan inimest, siis ma ütlen talle alati, et kui see vähegi vähegi oskab midagi muud, siis see kunsti ütleme, professionaalne kunsti tegemine ei ole teab mis kihvt toiming, et nad seda nüüd iga hinna eest pori lendab. Et noh, see on ikkagi selline. Kui sa teisiti ei saa, siis tegeleb niisuguse asjaga, siis oled sa ka totaalselt ütleme valmis selleks, et taoliselt motiveeritud sa tunned, et sul seljatagust ei ole, sillad põlevad ära ja siis tegeleda ühe asjaga. Sest muidu sa kui vaatad, et täna teen mõne pildi, homme vaatan, otsin mingi uue töö ja siis nii see asi nagu ei toimi. Jah, et seal on antud, kuigi see on ka, kõlab liiga romantiliselt, tema ei kannata sellist asja, aga, aga ma arvan küll pigem et see, mis niimoodi õppejõu seisukohalt on see muidugi selles mõttes piinav, et noh, sina peaksid nagu suutma tekitada selle lühikese aja jooksul mingit igale persoonile sobivat situatsioonides tema antus, nagu võimalikult kiiresti edasi areneks. Raudselt me seda ei suuda, ajas noh, me teame, see on juba tõenäoliselt teooria põhjal, et me ei suuda suuda kõikidele tekitada sobivaid olukordi. Süsteemide igas on puhtalt meie viga, ainuke lootus on see, et äkki siis need olukorrad tekivad hiljem ja ta ise leiab, oskab endale. Ja kui siin on veel ühed käärid kunstiõppes, et tegelikult on niimoodi, et Ma nagu sisemuses isegi loodad, et inimene äkki leiab mingisuguse mõistliku oma ametiga ometi õpetad talle, räägid, et see on maailma parim asi v lohed, käärid terve hunnik maniküüri käel ühes karbis, niukses, tõeline piinariistade niisugune komplekt. On olemas kunstiõpet sisaldav selline kääridega. Suuremad ja väiksemad käärid. Kunsti õpetamise võimalikkusest kõnelesid kunstnikud ja Eesti kunstiakadeemia õppejõud Kaido Ole ja Marko Mäetamm. Saates kõlas ennio Morikoone, muusika ja lood kogumikelt, lilled, algebrale ja dünamo pass. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja Pädaste mõisa. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2000.