Te kuulate Raadio kahte ja saateks närgaks koolis. Me räägime täna ameeriklastest ja Ameerika mandrist. Me oleme siin kaevuga mitu korda teinud jutuks Ameerika staare. Ameerika presidendist oleme pikalt rääkinud. Tänavatel üldisema plaani. Stuudios on välistoimetaja Kaivo Kopli ja Marii Karell. Tervist pöördus. Kaivo ameeriklastega on niisugune asi, nagu sa ise väljendasid. Inimesed kas armastavad või vihkavad neid. Mis see fenomen siis on? Armastage või vihakeneid või leppige sellega, kes nad on või eitage. Aga Ameerika võimsus ja jõud ja, ja Ameerika mõju väärtused nüüd küllap määravad tegelikult sellise tänase maailma palge küll ära või vähemasti võitlus nende eest või nende vastu. Uusmeremaalastega on niimoodi, et kõigil on suhteliselt ükskõik, kas uus-meremaalased on targad, tollid, ilusad, paksud, kenad ameeriklased, huvitavaid inimesi. Jah, täpselt nii ameeriklaste kohta on kõigil mingisugune arvamus ka olemas, on, muidugi viimastel aastatel on eriti rohkem neid, kes arvavad halvasti, igas mõttes halvasti, aga aga ma julgeks küll välja öelda, et maailm on viimasel ajal pigem muutunud vaata et ameerika likumaks. Ameerika ideaalide ja popkultuuri, meedia ja majandusvõimu selline laine kum üldse sõjalise ja poliitika poliitilise külje kõrvale jätame. Noh, see kõik on nii üleolev ja massiivne ja Ameerikas Ameerika praktiliselt olemas kõikjal maailmas võiks öelda küll noh, kerge liialdus või Brasiilia vihmametsades ei ole seda eriti selgelt tunda, aga kes teab, võib-olla on seal ka ikkagi mingid asjad vähemalt mis on Ameerikast toodud noh, Ameerika vähemasti kõikjal seal, kus on näiteks ütleme, mõned asjad, kus on internetiotsing Google või või kus teatakse Michael Jordanit, õigus, kuulatakse Eminemi Donalds ja ka seda, kus on McDonald's, on selline noh, juba nagu reaalse kohaloleku märk, eks ole, aga aga võib-olla tõesti, seda Eminemi ju konkreetselt isegi kuskil, ma ei tea, ma pakun, Iraanis ei kuulata, aga Iraani räpp on ju iseenesest ka isegi olemas, suhteliselt rõve küll, vabandust. Kuulanud jah, hiljuti just, et noh, aga mõju on olemas, et tulnud on siiski sealt, nii et Ameerika on kohal selles mõttes üle võetud. Ameerika on igal pool olemas, täna keskendume sellele, et erinevaid klišeesid ja laialdasi arvamusi katsume lahti seletada, eks asju, mis ameeriklaste kohta öeldakse, et ameeriklased on lollid, et nende koolisüsteem ei ole justkui see, mis ta olema peaks. Kui eestlane paljukiidetud eestlane läheb Ameerikasse kooli, siis ta võib nagu vabalt kinnisilmi kõigile ära teha. No enam-vähem see nii on jah, selles mõttes, et isegi ilming on igalt igas mõttes uuringuid tehtud ja need näitavad, et jah, et noh, ütleme näiteks kaheksanda klassi ameeriklased ja kaheksanda klassi mingi muumaalased nad on, ameeriklased on üldjuhul jah kehvemad püüan meenutada, siis oli üks uuring just nimelt kaheksanda klassi kohta ja matemaatikas ma diagu palju riike seal osales, aga Ameerika 12.-le kohale ja ees olid. No näiteks sellised riigid nagu Venemaa, Küpros jaga Lätti. Ma oletan, et siin meie vahe Lätiga pole vast nii suur, nii et küllap oleks ka Eesti olnud jah, Ameerikast eespool. Aga, aga samas on nagu märgitud ka seda, et see kehtib siiski sellise nii-öelda põhikooli kohta ja meie mõistes nagu riikliku kooli kohta. Kui jutt on erakoolidest, veelgi enam, aga kui jutt on kõrgkoolidest juba või ülikooli juures olevatest teadusasutustest ka siis nende taset peetakse ju ikkagi väga heaks. Kinnituseks on kindlasti ka see, et, et väga paljud ütleksin, mõni teadlasehakatised tahavad vähemasti oma õpingud lõpetada mõnes Ameerika kõrgkoolis või, või ülikoolis ja siin on muidugi mitu põhjust. Üks võib olla ka lihtsalt see et Ameerikas on piisavalt selliseid ülemaailmse mainega kõrgkoole, mille diplom nagu tagab sulle ükskõik kus mujal maailmas. Uste avanemise. Aga kas see pole ometi kummaline, et kui sa tead, et sa oled Ameerika põhikooli lõpetanud, et siis justkui oleksid lollim kui Eesti põhikooli lõpetanud õpilane samas nagu ülikoolis on väga targad inimesed seal? See on selline jah, selline täiesti paradoksaalne olukord, võib-olla, aga teine põhjus või põhjendusi võib seisneda selles, et ega need tegelikult võib-olla need ameeriklased nagu kuidas näiteks jätkusuutlikkuse seisukohalt lollid ei olegi seal kaheksandas klassis mitte need asjad, mida õpetatakse koolis, on mõnevõrra ehk erinevad. Äkki see, millele pannakse rõhku, on, on selles mõttes erinev. Et ameeriklased võivad küll kooli lõpetada, mitte eriti tarkadena euroopalikus mõttes. Aga oma ülikoolides saavad nad seda võrdele paremini hakkama. Sihuke väga lihtsustatult lähenedes hoitakse kõrgkoolide vahe on, on selleni, et Ameerikas on õppija ja õpetlane siis lihtsalt pead-jalad koos, et nad on noh, väga lähestikku tegutsevad mingisuguse asja nimel koos. Üks õpetab, teine õpib ja samal ajal juba see tulemus tuleb sealt ka nende mõlema koostööst. Aga Euroopas on ju kõige lihtsam viis, on lihtsalt lektor, peab loengut. Niisugune väike vahe võib-olla mõjutab ka, ma ei tea. Kui palju sellest Ameerika koolisüsteemist on teada, harilikult öeldakse, et ameeriklase käest küsida, et ükskõik missugust Euroopa riiki, et siis nad ei tea seda, kus asub. Seda tuuakse sageli välja, et ei tea, kus asub, aga aga ma, ma leian, et selle põhjal halvustava hinnangu andmine ei ole päris adekvaatne, sellepärast et meie jaoks on asi selles mõttes vastupidine. Me oleme ise nii väikesed, noh, ei saa piirduda ainult endaga, aga ameeriklaste jaoks Need on ju nii palju, nende maa on ka piisavalt suur. Et tegelikult võiks öelda, et muust maailmast ka nagu mõnevõrra eraldatud kahe ookeaniga, vähemalt nende pilk, kui vaade maailmale on tõepoolest lihtsalt natukene teistsugune. Et seda nagu lolluse või tarkuse kriteeriumiks küll ei saaks, kas keegi teab, kus on noh, ma ei oska isegi nimetada eriti lollilt öelda, siis kus on Kesk-Aafrika vabariik, võib-olla mõni vastab valesti. Selles osas Ameerika mandril on nad täiesti kodus. No mitte päris omal maal enam-vähem, aga noh mitte nüüd nii, et nad teaksid täpselt, kus on Costa Rica või mis on selle pealinn. Selles mõttes Ameerika mitte ma olen enam-vähem kindel, et ega paljud ei teagi nende 50 osariigi pealinnasid. Egas peakski. Mastaabid on teised leht. Mastaabid on teised, on idarannik, läänerannik ja seal vahepeal ida ja lääneranniku omad armastavate ütelda, et vahepeal on lihtsalt mingisugune tühi maa või ülelennupiirkond. Aga loomulikult elavad ka seal inimesi. Teeme siia väikse pausi ja siis lähme ameeriklaste juurde tagasi. Kaivo Kopli, palju räägitakse sellest, et ameeriklased on kitsa silmaringiga, et nad võtavad oma elu üks-ühele sellest ülemisest telekast näevad. No ei tea, äkki on hoopis vastupidi, telekas peegeldub nende elu, ehk teisisõnu, kui me räägiksime massikultuurist, siis see on tõepoolest Ameerikas ikkagi massiline. Kusjuures märkimisväärne on ju see, et seesama ameerikalik massikultuur ma läheks juba peaaegu saate alguse juurde tagasi, levib üle maailma, tegelikult. No ei ole niimoodi, et mingisugust prantsuse seriaali vaadatakse heal meelel näiteks ma pakun Jaapanis Ameerika omaga küll. Tõenäoliselt ei vaata ka ameeriklased viimasel ajal eriti heal meelel mõnda prantsuse filmi või seriaal või telesaadet, aga aga see on nii nagu selline päevapoliitiline värk lihtsalt. Et tõepoolest võib-olla hoopis niimoodi, et Ameerika see meedia kajastab esiteks seda, mis on ümbruskonnas olemas ja vastab täpselt sellele, mida rahvas ootab, ei ole kuskil keegi kikk, tarkpea, kes kes arvab, et me peame rahvast harima nii väga. Et pakkuge lihtsalt meelelahutust. No tegelikult see ei ole ju ainult lihtsalt meelelahutust, sealt leiab ikka igasugust, kõike muud ka aga see, kuna see ülejäänud osa on nii suur, siis muu asi ei paista välja. Aga olgem ausad, ega suurt osa rahvast lihtsalt ei huvitagi väga mingid tõsised asjad või vähemasti tõsiselt esitatud asjad. Ja ma ei taha praegu väga üleolevalt rääkida, aga tegelikult mina usun, et nii see on. Ma lugesin jootmationi Ülikooli majandusteadlase, mitte väikest, sellist ülevaadet, ta kirjutab aeg-ajalt kommentaar Ataylakovendada, nimi kirjutab aeg-ajalt kommentaare sellisest globaliseerumise ja selle kandi pealt. Ta nimetab seda kultuuriks, meie ütleksin, et siin pole mingit kultuuri, aga siiski filmid, televisioon, muusik. Ta levivad maailmas ja tema muidugi leidnud majandusteadlasena, et, et seal ise soft poweri, nagu ta nimetab pehme jõu võimu leviku aluseks on tegelikult ikkagi see, et Ameerika on noh, üllatus-üllatus, vaba maa vaba turuga ja selline Ameerika majandusmudel paneb sellele soft Baueri leviku või triumfi le aluse. Vaba konkurents paneb asjad paika lihtsalt Hollywoodi ja sellise USA meelelahutustööstuse ülemaailmne levik ja samasugune võimekus muutega maailma arvamusi kui kujutada pilti neis valdkondades on, kui muusikas või filmides. See on Eesti, võetakse eeskuju tegelikult. Aga see seesama Dailjakoven leiab, et, et selle põhjuseks on see, et, et valitsus või riik sellesse valdkonda üldse ei sekku, erinevalt näiteks Euroopast, võib-olla erinevalt ka meilt, kus on siin käinud ju õiendamine jama sellega, et riik on pannud mingid filmid tootmiseks raha ja tulemust nagu eriti ei ole. Ameerika poole pealt vaadates ei saagi olla, tulemus on siis, kui filmitootjad ise otsustavad, mida nad teevad oma raha eest või kuhu nad kulutavad selle raha. Kui nad on selle raha saavad valitsuselt, siis, siis noh, kulutades selliseid ükskõik kuidas ära. Kui nad panevad mängu oma raha, räägime ka lihtsustatult, siis nad loodavad sellest tagasi saada ja siis nad peavad tegema sellise toote, mis läheks tõeliselt hästi peale. Selle teooria kinnituseks toon sellise näite, et maailmas on veel kaks filmitööstust, millel on niisugune kommerts või ekspordi edu, pigem neil on India ehk Hollywood ja Hongkong oma lähexon filmidega. Ja täpselt neid on kaks filmitööstust, mida samuti riik või valitsus ei toeta. Nii et noh, see on niisugune vabaturu ja konkurentsikaitsekõne, mida ta muidugi peab. Igasugune kunstne jääb tegemata nii-öelda, et mis on need filmid, seriaalid Ameerikas, mis kõige enam vaatajaid on kogunud? Noh, viimasel ajal on need kindlasti mingisugused reality show'd ma ei oska täpselt võib-olla nimetada, aga kahtlemata need kõik need Hollywoodi suurfilmid, olgu selleks siis noh, tõenäoliselt kõige aastate jooksul kõige rohkem üle maailma nii-öelda raha tagasi toonud või kokku kraapinud filmiks on ikkagi see tähesõja Me oleme näinud ameeriklasi telesarjade vahendusel siin Eestiski, Ricki Lake'i show'd tõlgiti mingi aeg, see, millised emotsioonid ja, ja mismoodi need inimesed seal käitusid. See on nagu midagi hoopis muud kui meil siin igapäevaelus, nagu Eestis oma naabrit või naabrimeest näeme. Kas kasvõi tavaline keskmine ameeriklane ongi selline, nagu me seal rikki lekkis, õhus nägime? Tavaline keskmine ameeriklane on enam-vähem selline, aga tüübitsedes öeldes võiks öelda, et veel totakam, kui rumalam, kui, kui seal Ricki Lake'i shows. Sellepärast et sinna on loomulikult ikkagi natukene valitud selliseid, kes kuidagi käituksid emotsionaalsemat või Nad ei oleks lihtsalt hall mass. Aga jah, elavad nad loomulikult, on, aga siuksed vahet rahvustel on loomulikult olemas. Ma ei oska öelda, kas see just nende Ülemaailmsele liitlasele mõtleks aluse paneb aga, aga võib-olla ka Saksamaal on üks tuntud, suhteliselt tuntud poliitikavaatleja Joseph Johve keelt võiks nagu eeldada, et eurooplasena sakslasena ei, ei hindaks ta nagu Ameerikat eriti kõrgelt. Ma ei tea, võib-olla hinda ka, aga tema on võrrelnud just sellist USA siukest kultuurilist. Ma nüüd räägin kultuurist väga laias tähenduses, eks seal kui keegi mõelgu, et ma mitte skulptuur, seal on ikka vast et selline nagu ülemaailmne veetlus just ta kasutab seda sõna on ka midagi peaaegu et enneolematut. Selles mõttes, et, et midagi sarnast võis olla vaid kuskil Rooma impeeriumi päevil. Aga, aga vahe olevat Joseph arvates selles ette, et kui rooma kultuuri invasioon või kultuuriline piin langes kokku riigipiiriga või noh, kuhumaani täpselt oli maid vallutatud, siis Ameerikal läheb see üle enda piiride ja teiselt poolt vägede tagasi. Ehk tõepoolest võib öelda, et selles mõttes on tegemist nagu impeeriumiga, kus päike kunagi looja Räppmuusikasse tõid juba välja, et on olemas terve hulk muusikastiile, mis sealt Ameerikast pärinevad. Õnne ja nüüd terve üle maailma laiali jooksnud. Võib-olla sa oled rohkem kursis, öelge mulle ainult üks ükski niisugune stiil, mis on tõesti maailmas levinud ja pole alguse saanud Ameerikast. Ärme nüüd ajas väga kaugele tagasi valsimuusikani. No kuule, seal Johve juttu juttude korraks ühe lausega jätkaksin siis rooma piire nihutasid, nüüd ütleme uhkete sõja kiiritega leegionärid siis Ameerika kultuurilised või siukseid mõju, piirid, neid ei liiguta mitte ainult suure paksu rahakotiga kapitalistlikud vereimejad või, või sõjardid vaid tegelikult ka sellised asjad nagu teksad tagurpidi peas, pesapalli müts, seda võite kohata. Ma ei tea Armeenias, Hiinas, kus iganes, aga päritanud Ameerikast. Kuulame siia vahele ühe loo loodetavasti Ameerikast, siis. Kaivo Kopli kui sellest muusika asjast võib nagu aru saada, et kuivõrd see on Ameerikasse, on erinevad rahvused kokku jooksnud ja igaüks on oma väikse parmupilli ja võsa trummi kaasa toonud sest natuke arusaamatuks jääb see söögikultuur. Kui sa tahad küsida, et niisugune, milline on Ameerika köök või see on hamburgeri pitsa, see on põhimõtteliselt hamburger ja pitsaga. Miks seda Ameerikas hamburger välja töötati või pitsa välja töötati? No aga see suhteliselt hea kaasa haarata, lihtsalt noh, eriti hamburger, sa võtad kätte ja lähed, lenda järgmisse kohta. Mehhiklased on ju selles mõttes väga, võiks öelda liikuvad inimesed, kuigi see väide võib olla paradoksaalne tunduda, teades seda neile ülekaalulisust ja kõike muud, aga selles mõttes liikuvad, et ega nad ühe koha peal nagu ei püsi. Räige üldistus loomulikult, aga noh, elutempo on seal olnud alati mõnevõrra kiirem kui teistsugune, kui, kui kasvõi kuskil Euroopas Vahemere ääres selle kuuma päikese all seal lösutab niminaa lihtsalt Berlesutama selle keskpäevase kuumuse üle. Võib-olla, aga Ameerika on erinev, nende rahvusise on kujunenud erinevalt uusi alasid, kas või haarates selles mõttes pidevalt liikudes. Hamburger on ju väga lihtne asi, selleks pole vaja muud kui kõige lihtsamal juhul muudkui kahte saia ja sinna vahele mingi lihatükk. Bitise edasi on tulnud, on lihtsalt juba kerge täiustus. Pitsa loomulikult on tulnud, eks ju, kaasa itaallastega. Aga ka seda on võimalik käigu pealt süüa. Mõnes mõttes võib öelda kultuuritus süüa käies. Aga teisest küljest mõni võib arvata, et noa ja kahvliga söömine on ka suhteliselt kultuuriti, kui saaks pulkadega teha või vastupidi. Et ma olen sellised teistmoodi lähenemine ning midagi. Kas sa tead ka, kui vana on hamburger? Ei, ma ei julge selle väita seda, aga ma arvan, et umbes sama vana kui pepsi või Coca-Cola. Ja oma algsemal kujul loomulikult. Kes teab, kui vana kahe saiatüki vahele või siis tõesti ammu juba panna midagi. Aga kas Coca-Cola ja siis missugune on maailma vallutanud sama hästi oleks võinud tarhun malmi vallutada. Miskipärast seda ei juhtunud. Kas see on tõesti tohutu suur turundus? Ma ei usu, et seal on tohutu suurt turundus, sellepärast et see vallutustegevus läks lihtsalt juba liiga ammu käima, et siis veel vast sellist tohutut turundust ei, ei tehtud, mis võib-olla näitab ka seda, et ega tohutut turunduse taga ei pruugi tagada edukaid edu, tuleb mingitesse seletamatutest asjadest. Et tõenäoliselt oli see selle see ikkagi, et ta on väga täpselt paika pandud retseptiga ja sa võid olla alati kindel, et kui sa selle ostad, siis ta on ühesugune. Minu meelest ma nüüd selle tarhun, näite peale ju ei julgeks jääda, aga kui sa ostad poest mingisugust limonaadi, siis see võib olla väga erinev. Kui isegi sama nime all on aga Coca-Colaga või pepsigi, sellega on alati kindel, et sa saad täpselt selle, mida sa teadsid olevat ka ennem saanud. Ameeriklaste toitumisharjumustest ja ülekaalulisusest rääkides, mida sa kergelt mainisid, on teada mingid protsendid, kui palju seal Ameerikas võib ülekaalulisi olla. Ja need on erinevad hinnangud ja sõltuvalt sellest kus maale see ülekaalulisuse piir panna, mida muide nüüd viimasel ajal üritatakse ka ümber hinnata ehk tõsta seda veitsa kõrgemale, mis siis üldist taset langetaks, eks ju. Aga noh, laias laastus võib öelda, et umbes 60 protsenti elanikkonnast noh, neil keskmiselt kõik mehed, naised, lapsed, vanad on ülekaalulised. Kas see tuleb siis puhtalt hamburgeri või on neil mingi kultuuriline eripära, et näiteks ujumine on väga taunimisväärne? Sellises tavalises meres ujumine on natukene imelik, nagu ma olen kuulnud mõnel kombel üldiselt ei mind sinna ujuma, vaid seal ääres kas käiakse või siis sõidetakse juba, kui me räägime mingist Californiast, näiteks sõidetakse mingi lauaga, aga mitte otseselt ei uju. See on jälle üldistus loomulikult, mida ei maksa tõena võtta selles mõttes, et seda keegi ei tee, aga ei, ma ei usu, et see on ainult Hamburgis, vaid see on pigem selles, et häda on jõukuses. Nad on piisavalt jõukad selleks, et ei peaks noh muretsema, ma ei mõtle seda, et, et neil ei oleks näljas olevaid inimesi, küllap leidub. Aga noh, kõike on liiga palju, see igapäevaselt elab inimene ära ja tal jääb raha üle. Vähemalt ta ei pea muretsema selle pärast, et ta jõuaks poest osta mingit igapäevaselt vajalikke asju, ostab neid liiga palju. Tõenäoliselt samas on paradoksaalne seegi, et, et kuigi üldiselt elanikkond ja kes on käinud, need on näinud ülekaaluline, siis siuksed kõige hullemad saledusel fännid on samas kah, ameeriklased, lugesin ma kuskilt, aga ma ei tea, kas need ei tule välja või siis on kuidagi elanikkond jagunenud, nii et mõned on päris friigid oma salenemise osas ja teised on siis need, kes löövad käega. Oota, sa ütled, et tänavapildis need, kes on käinud, need saavad aru, et ülekaalulisi on nagu oluliselt rohkem? Jah, umbes seda ma mõtlesin. Osalejad on spordiklubis võib olla kinni. Võimalik küll või jooksevad nii kiiresti kuskilt kõrvalt tähti, pane tähelegi. Näed enda ees taksot, ülekaalulist inimest. Samas on nagu kogu see kehaline liikumine on ka koolisüsteemis kinni katsel koolisüsteemis on seal kehalise kasvatuse tunnid olemas. Iseenesest on neil päris keeruline kuskil suurlinnas pargijooksu teha. Süsteem on selline, et tegelikult ega nüüd koolide sportlikele võimalustele või sellistele asjadele midagi ette heita ei saa ja eriti kui jutt on juba kolledžitest umbes ja rääkimata ülikoolidest siitki Ani läinud küllalt neid sportlasi, kes ütlevad, nad lähevad sinna õppima, aga tegelikult nad lähevad sinna tipptasemel treenima. Et siis võistlustel ka enda kooli esindada, aga mõnikord ka võib-olla oma kodumaad, eks ju. Et selles ei ole kindlasti mitte probleem mingisugusest suhtumisest probleem on muidugi ka toitumises, just parajasti on Uus-Inglismaa kirdepoolsetes osariikides käimas selline kamp Paan ja mis võib olla annaku tulemusi seaduste näol, et koolidest korjatakse, keelatakse ära see niinimetatud Chiang Fund, mis ongi umbes hamburgerit, aga mitte ainult. Et asendada see selliste tervislikemate asjadega. Isiklikult mina sellesse ei usu, aga noh, proovida võib, aga midagi üritatakse teha küll sele siis ülekaalulise vastu juba koolidest alates. Osad inimesed ütlevad ka, et see kehalise liikumise probleem võib tekkida Ameerikas ka sellest, et, et neil on rohkem pandud rõhku sellele, et noor, kes ennast liigutab, teeb tennist, korvpalli mida iganes. Et siis ta peab olema ilmtingimata edukas. Ta peab saavutama kohti, need, kes kohti ei saavuta, need lihtsalt ei saagi liigutada, et need pole ette nähtud sinna gruppi. Põhimõtteliselt küll jah, kogu Ameerika süsteem lihtsalt öeldes ongi üles ehitatud sellele, et kui sa oled edukas siis seal on kõik võimalused paremad. Ja see toimib igal alal. Ausalt öeldes Kuuleme siia vahele ühe loo. Kaivo Kopli ameeriklaste omapärasest koosseisust Me oleme nüüd siin rääkinud, et seal on terve hulk erinevaid rahvuseid. Mis neil see usk siis võiks olla. No rohkem on ikkagi kristlasi, erinevaid kristlasi, mitte mitte nii, et enamik katoliiklased või enamik protestandid luterlased, väga palju on selliseid. Mõnes mõttes võiks öelda uusi usulahke, mis tuginevad loomulikult kristlusele ja ongi kristlikud, aga aga siuksed kerge kiiksuga või oma nõksuga selle asja juures. Aga üleüldiselt on ju ameeriklased, nagu näitasid ka näiteks need viimased valimised väga usklikud inimesed selles mõttes, et siuksed, usulised väärtused on suurele osale olulised. Meenutasin valimisi seepärast, et pärast neid räägiti, et George Bush võitis ainult tänu sellele, et need, kes on usklikud inimesed, need uskusid seda, et tema teeb omas usus õigeid asju. Ameerikas on rohkem kirikuid ja sünagooge, templid ja mošeesid, no ütleme, laiali pühakodasid, mis üheski teises maas maal elaniku kohta. See oli isegi välja arvestatud, et keskmiselt üks pühakoda iga 865 inimese kohta on sõjalis maailmarekord selles mõttes. Ja see oli ajakirjas juues News World Report üks ülevaade ameeriklaste ja, ja muu maailma usust. Ja seal oli ka kirjas see, et enam kui neli igast viiest ameeriklasest ütlevad küsitlustes, et nad usuvad jumalat noh, neli igast viiest, sest noh, suur arv ükskõik millise usu jumalat muidugi ja enam kui 40 protsenti Ameerika kristlastest ütlevad oma Coreid, nad käivad jumalateenistustel vähemalt üks kord nädalas. Kontrastiks katoliiklikus peetavas itaalias ütleb 15 protsenti inimestest, et, et jah, korra nädalas käin jumalateenistusel ja Prantsusmaal ainult viis protsenti. Nii et selles mõttes on võib-olla õige öelda, et euroop Ma nagu ei olegi enam kristlik või usk on siin ära vajunud või vähemasti teisejärgulised kui kolmandajärguliseks vajunuses näiteks. Eurooplastest hindas religioone väga tähtsaks ütlema, et isegi nad ise usuvad midagi väga tähtsaks inglise religiooni, mingi 20 protsenti inimestest ja võrdlus oli siis see, et Ameerikas neli inimest viiest usu plaasa jumalast loomulikult peate seda siis ka väga tähtsaks. Osad targad ütlevad, et mida arenenum on riik, seda vähem on seal usklike ameerika nagu kaugelt paistab küll väga arenenud olevat. Radikaalsed ilmaliku Euroopa Komisjoni jaoks ehk tegemist on tõepoolest Itaalia poliitiku ja, ja sellise religioosse tegelasega, mõnikord öeldakse ka filosoofiga ja nii edasi. Tema ütles niimoodi pärast Ameerika valimisi, kus, nagu öeldud, eks ju Bush võitis suuresti tänu usklike inimeste toetusele. Et Ameerika on Euroopa tulevik just nimelt selles mõttes. Küllap on see tema lootus, aga, aga vähemalt Rob, et selline nagu on Ameerika täna suhteliselt usklik ja eetikat. Millal siinkohal mõeldakse jumala sõna seda tähtsaks pidanud, et selline, milline on Ameerika täna on Euroopa 10 15 20 aasta pärast. Loomulikult on see jah, nagu ma ütlesin, tema lootus on ka palju teisi, kes arvavad hoopis vastupidist. Hüppaksin hoopis kõrvale ja püüaksin vastata võib-olla su küsimusele. Aga paljud õpetlased muidu usuvad, et, et ka see usk on Ameerikas nii levinud ja tugev seetõttu, et riik siin kah ei sekku. Nii nagu me ennem rääkisime meelelahutustööstusest, sellist asja nagu riigikirik, mis Euroopas on, on olnud tavaline. Sellist asja Ameerikas ei ole kunagi olnud. Iga religioon on saanud toimetada oma tahtmisi mööda, ma loodan, võib-olla isegi islam suudab või suudet suudab seal püsima jääda praegusest olukorrast hoolimata. Jah, ühesõnaga väide on see, et vabaturu tingimustes huvitavad inimesed tootest rohkem ja see kehtivad nii autode puhul kui ka siis kiriku või religiooni puhul. Kuivõrd on seal Ameerikas probleeme sellega, et erinevad rassid, erinevad rahvused omavahel põrkuvad, et seesama religiooni on ju olnud tüliõunaks nii mitmelgi pool. Religioossel pinnal selliste vaenu nagu eriti targemad inimesed ei näe suure ohuna küll, aga mõnes mõttes nagu rassilisel jutt ei ole mitte niivõrd, eks nendest neegritest enam vaid eelkõige hispaaniakeelsetest ja sellistest, kes nagu ei võtagi üle seda inglisekeelset Ameerikat või siis ainult osaliselt sellest, kuidas järjest sealt lõunapoolsetest osariikidest on olnud joonistusi lihtsalt selliseid, kus see kaart on värvitud, siis ütleme, ütleme punasemaks, kus on hispaanlase juba teatud hulk elanikkonnast tõuseb järjest ülespoole siiski tõepoolest, et, et see on nagu asi, mis võib Ameerikat noh, mõnes mõttes ütleme siis tema identiteeti nagu ohustada, sest siiamaani on ju selge see, et Ameerika on ameerikakeelne, kui soovite konservatiivselt öeldes inglise keelne ma, aga võib-olla varsti või mõne aja pärast enam mitte igal pool. Teine asi, mis võib Ameerikat lõhestada, on tõenäoliselt siis jaotumine selliste konservatiivide ja liberaalide vahel. Ehk väga laias laastus võiks öelda, et jaotumine maapiirkondade vahel ja siis siukesed linnastunud Alan New Yorgi tüüpi piirkondade vahel või kui soovite Los Angelesse või San Francisco, et seal võib veel nagu lõhe sisse tulla, mis loomulikult oli ka täiesti selgelt näha taas kord nendel olulistel valimistel presidendivalimistel, siis möödunud aastal, kus Bush võitis selles konservatiivses Ameerikas ja tänu neile konservatiivne tähendab ka siis eelmise jutu juurde tagasi tulles tõsiusklik Ameerika. Aitäh Kaivo koplile ja katsusime täna seletada pisut Ameerika fenomeni ja seda, miks Ameerikast tulev kultuur, olgu see siis pesapalli müts või, või räppmuusika või mis iganes, nii õudselt populaarseks saab, sa ütleksid tähesõjad. Tegelikult need ei ole minu sõnad, aga, aga mulle täitsa naljakas meeldis. Üks Austraalia filmimees kuulutas seda, et maa, mis saab hakkama sellise filmi nagu tähesajad tegemisega väärib maailma valitsemist. Ma ütleksin seda lõppu meelega, sellepärast et et eks seda tuleks võtta ikka naljaga pooleks, eks seda kui Ameerikale kiidulaulu esitatakse, eks sedagi tuleks võtta naljaga pooleks. Aga kahtlemata saab Ameerikat näha ka teistmoodi, kui, kui tavaks. Halleluuja.