Ülikool. Ja eks see meie kultuur ongi ju tegelikult läbi aegade segunenud ja saanud mõjutusi erinevatest kultuuridest ja nii nagu Ants viires on väga ilusti öelnud ja mulle tema mõte väga meeldib, et kõik need asjad, mida me oleme saanud oma rahvuslikus mälus aja jooksul läbi setitada, omaks tunnistada, et see ju tegelikult ongi meie oma. Koole. Folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu kõneleb paganama pagalatest. Saade on salvestatud paganama päevadel. Pähni külastuskeskuses. Tema poolt siis kahtede pealt võrama rahvale võra, keelen, tere õdakust ja mul on väga hea meel, et teid siia sea suve õdaku, haigu on nii palju kokku tulnud, aga ma belgia väega, et kuna see läkk nüüd riigiraadio ühe, et siis ma pea, keele säädus mitme nakkama vahtsest kõnelema jälle kire keelen, mis toostet maale nii-ütelda siis varamalt põhja emigreerna võrakene. Et proovida kate keele ja kultuuriga hakkama saia. Aga võtame siis selle jutu eesti keeles üles, sellepärast et järsku on ka siin mõni inimene, kes ehk seda kohalikku keelt nii hästi ei mõista ega tunne. Kui alguses jutuks tuli, et on paganamaapäevad ja ja võiks rääkida siis sellest, mis maa see paganama üldse on. Kes on paganad ja kuidas me tänapäeval võiksime nendest aru saada, siis mõtlesin, et taevas hoidku, et see on selline mitme doktoritööväärt teema, et kas sellega nii-öelda ühe õhtuga päris ühele poole saab. Aga mõned nopped saab ikka vähemalt nii-öelda arutluseks õhku riputada, sellepärast et ülikool on juba kord selline asutus, mis ei anna mitte kunagi nii-öelda õigeid ja valesid vastuseid. Eriti kui on humanitaaria või mõtlemisega seonduvalt, sellepärast et väga palju siin maailmas tõlgendamise küsimus. Eri aegadel on väga erinevaid asju ka väga erinevalt tõlgendatud. Aga kuna ma ütlesin, et ma olen nüüd jah viimased 20 aastat Tallinnas toimetanud, no selles ülikoolis, kus kuuldavasti on võimalik saada ka professionaalseks hobusevargaks siis on seal ka väga tore selline uurimiskeskus nagu maastiku ja kultuuri keskus. Ja alates 2007 oleme seal siis proovinud mõista, kuidas inimene üldse seda enda ümbritsevat keskkonda tajub mida ta seal väärtustab, mis on seal erilist ja kas seda erilist tuleks siis ka kuidagi hoida või kaitsta. Ja kui tuleks seda erilist hoida või kaitsta, siis kuidas ja kelle eest kaitsta? Et need on ka sellised keerulised küsimused, millele nii-öelda päris ühest vastust ei ole. Aga selle krabi kandiga muidugi seob mind see, et ma ise olen suhteliselt lähedal oma päris esimesed sammud teinud ja siis, kui Võrumaal mõõdeti vist suve kõige kõrgem temperatuur pluss 34 varjus, tegime meie siin Krabi kandis üliõpilastega välitöid, nii et võib-olla ammustel aegadel, kas teie lähedaste või vanaemade vanaisade juurde sattusid noored üliõpilased, kes ka selle paiga ja kandi pärimust kirja panid ja sedaviisi siis kõike, mida suuliseks ajalooks nimetatakse, ütlesid aga kui selle pika jutu juures nüüd ringiga tagasi jõuda paganamaale, aga vot Lõuna-Eesti inimene ongi sellise keerulise jutuga keerulist selles mõttes, et räägib natukene ühestlasesse natukene teisest asjast natuke kolmandast ka. Et eks see peegeldab seda maastikku, mis siinkandis on ja sellepärast ongi selline esimene mõte, et kui me nüüd räägime nii-öelda sellest vanapaganast ja tema maast, et siis tõesti võiks rääkida üsna mitme nurga alt. Et kas me võime siis öelda, et näiteks vanapagan, kas tema siis oli selle kandi nii-öelda esimene maastikuarhitekt, sellepärast et me teame pärimusest, mida liigendatum on inimeste ümbermaastik, seda rohkem suulises pärimuses on jutt too hiidudest, kes on seda maastikku kujundanud ühel või teisel viisil kas nad on siis teinud põllutöid või lihtsalt nende käimise või astumise jäljed, on maastikul näha. Inimene on püüdnud ühel või teisel moel seletada seda, mida ta näeb. Kui minna Karula kanti, siis mulle väga meeldib Jaan Lattiku üks tsitaat ma seda mälu järgi tsiteerin, aga see annab väga kenasti minu meelest edasi seda, kuidas kohalikud inimesed suhtuvad nii-öelda looduse ilusse ja kuidas siis turistid, kes satuvad siia korraks. Ja see tsitaat on siis enam-vähem sedamoodi, et Jaan Lattik siis kirjutab sellest, et kui jah, kusagilt saabuvad külalised Lõuna-Eestisse, siis nad ahhetavad, kui ilus siin kõik on. Kui suurepärased mäed, maastikud, maastikuvaated, hobi giidina ma siin Võrumaal ringi sõites olen isegi seda täheldanud. Iga kahe meetri tagant tuleb buss peatada, sest kõik tahavad fotot teha ja jäädvustada ennast. Et see kõik on ilus, suurejooneline, tekitab positiivseid emotsioone. Tunned, et sa oled kuidagi nagu selle loodu keskel ja võib-olla seetõttu ka pisut parem inimene. Ja siis tuleb see vaene talumees oma sõnnikukoormaga, kirub, et kes kurat neid Mcis ja nii palju on Bildnuks, proovime sitta vankriga üles ja allasaia. Sest see koorem läheb kogu aeg kummuli ja katsu siis nendel mägistel maadel põldu pidada või teha midagi niisugust, mis elatise lauale toob toidu lauale, sellepärast et selle maastikuga ja maastiku väärtustamisega ükskõik kuhu maailma nurka ei lähe, on alati kaks vaadet. Üks on sellise turisti ja külalise vaade, aga teine on nende inimeste vaade, kes seal kohapeal elavad ja kuidas nad siis seal tulevad toime. Ja muidugi võluvad on ju ka need kohanimed, et kuidas siis selle pagana nimeliste kohtadega on, ma pean tegelikult kurvastama, sellepärast et kes mind ei usu, võib lahti teha siis ka suurepärase paksu teose Eesti kohanimedest siis tegelikult paganamaa on siis selle krabi kandi niisuguseid üks ja kõige populaarsem rööpnimi. Ja kindlasti on ta tänaste inimeste jaoks kordades atraktiivsem kui trumbipalu. Kes on kohaliku, tõenäoliselt teavad seda, et seda paganamaad hakati siis kirjandusele, aga tõenäoliselt ka turismile ja mitmetele muudele kaalutlustele võeti siis kasutusele enam-vähem viimased 100 aastat, oleme selle kandi piirkonnas rääkinud, kui paganama Ast, kuigi nimi oma kõla poolest osundab, et see võiks olla väga vana kohanimi ja see võiks olla seotud meie vanade muistsete uskumustega. Aga krabi on tegelikult ka suhteliselt hiline kohanimi, et ta on mugandatud. Ilmselt üks nimepõhi on siis, kas saksakeelne mõisa nimetus see on siis, eks ole, ta ju siin eraldati siis oli vanaroosa karjamõis mis 18. sajandi lõpul sugenes siis 1920 tekkis samanimeline asundus ja siis küla nimi peaks olema ka siis millalgi 70.-test alles sellepärast et siinse ümbruskonna põhivõi, selliste põliste hajatalude nimi oli räste. Ja no vot niimoodi ongi, et inimese mälu, kuigi me arvame, et just folkloor ja pärimus on see, mis osundab, et inimese mälu on, on väga pikk, et aga kui me hakkame siis otsima fakte, siis teinekord selgub, et et suhteliselt lähiminevikus on toimunud muutused, mida me enam ei mäleta, mida me ei tea. Ja kuidas need asjad olnud on, need peab vaatama väga paljudel puhkudel siis arhiividokumentidest, vanade kaartide pealt ja sageli see, mis me leiame, võib-olla alati ei vasta nendele romantilistelt ootustele või ettekujutustele, kuidas need asjad siin olnud on? Mis mul see arvuti siinse ülesanne on, sellepärast et ma kopeerisin rahvaluule arhiivis siin ka erinevaid toredaid tekste, mis selle kandi nii-öelda nimelugu aitavad lahti seletada, näiteks paganamaal on palju aunimesid, mõni ütleb, et paganama sellepärast, et seal vanapagana jäljed mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik, õige nimi on trumbipalu ja see on siis kirja pandud siit Rõuge kihelkonnast või sellest kandis 1957. aastal. Aga kui me läheme veel natuke kaugemale, siis kindlasti tahate teada, kes Arnold oli või miks ta just Arnoldi riik oli siin üldsegi mitte, paganama siis järgmine tsitaat siis kirjandusmuuseumi arhiivist, Arnoldi riik, kõik, kes vargad või valitsuse eest kõrvale hoidsid, elasid paganamaal. Mis vahastatise sinna viidi, otsima minna ei tohtinud, siis sai tappa või varastati sind ennast paljaks. Kiriku liikmed nad ei olnud kirikus, ei käinud mõisale ega vallale, maks ei maksnud nagu omaette riik. Nii et kohalik rahvas, uurige välja siis, kes Arnold oli, kes siin tegutses, kelle riik see tegelikult siin siis oli. Ja eks ta niimoodi ja on, eks ole, paganamaa on siis ka seotud jah, Nende kikka järvede ahelaga, mis siis püüab meid eristada praegusest Läti riigist, kuigi jah, kui me läheme vanas natukene kaugemale ajalugu, eks ta oli siin kõik üks Liivimaa ja kultuuriliselt suhteliselt sarnane. Aga siin on siis, eks ole, teame neid järvesid, aga samuti siis ka neid süvendeid, mida siis vanapagana magamisasemeks on nimetatud ja mõned on siis ka siin on kaks tema jälge siin leida. Et mul tekib alati see küsimus, et miks need hiiud kogu aeg maganud, aga teil on siin värskes õhus toimetades olnud ilmselt hea terve unimis ütleb omakorda, et tegemist on sellise hästi tervisliku ja sellise toreda puhtakohaga. Ja samas on see, et paganama muistenditest on ära kadunud näiteks sellele piirkonnale mitte ainult siis selle Rõuge kandi, aga sinna ka Varstu ja Mõniste kandi toredad rahvajutud siis juuda või kuradi Maiekesest, kes oli siis selline tüdruk sellest, kuidas inimene ei pea mitte vanduma eriti oma laste kuuldes ja ütlema, et juudas või tühi või vanapagan neid võtku või, või kurat neid võtku, sellepärast et ühte majja nimelist tütarlast olid siis tema vanemad, jah, niimoodi ema isa kogu aeg sõimanud ja tänitanud ja siis juhtunudki sedasi, et siis vanatikke või vanajuudas oli selle tüdruku kaasa võtnud ja vedanud teda siis siin igal pool ümberkaudu ringi ja siis ta mõnikord puhkas ühe või teise puu otsas ja, ja ta ei saanud koju minna, sellepärast et vanemad olid jah, teda niimoodi lubanud sõnades kuradile ja sellest, et vana tyhi teda siis enda äärel niimoodi kaasa vedas, olid tal keskmised, sõrmed pikemad ja siis on öeldud, et kui inimesel on, et kaks keskmist sõrme eriti pikad, et siis tuleb järgi vaadata, et ega temaga mitte kuradi laps ei ole olnud, et ega teda ei ole järsku kuradile lubanud. Nii et selliseid toredaid lugusid, mis siitkandist on kirja pandud ja mis ühel või teisel viisil siis siinse rahva usu ilma peegeldavad, on ta siis mõjutatud rohkem nii-öelda kristlikust kultuurist või on seal alga seda eelkristlikku kihti? Neid on kohe päris palju. Aga kuidas jaak oleks, kui sa vahepeal teeks ühe laulu, siis mina räägiks seal edasi. Kas tuuleke? Sist vere rist, saatu. Riin Joos vastatule Ei ole, mis AK-s-i ja ta kaane karga üle Essenis maadkadki laul Suhai, ta. Tas vee öödati suuna turba etele, tee keeti teeni teeme maaka ja Joosekina. Ka ka üle maakaadke laul Suha ja ta ka kar üle senis A CAD-i ja tahad. Ka üle, mis akad äkki laul Suhai? Tas tuule. Ütsist vere ristmaa pealt ära HI. Mõtisklusega paganama pagalatest jätkab Marju Kõivupuu. Neid kohalugusid on siis räägitud nii-öelda teedeehitusega seonduvalt teede ehitamine Eestis on üldse väga selline kuum teema tänapäeval, et kas me ehitame selle Rail Balticu ja kust, kuhu ja kust kõige otsemat teed pidi üldse Läti poole peale saab? Sellepärast et seesama paganama kant on ju olnud see järvelt keskelt, kus see piir seal läks, selle piiriga muidugi on mul väga ilus mälestus. Ma sain teada midagi väga huvitavat poliitilist siis, kui me aasta pidi olema 96 vist, kui ma õigesti mäletan. Kui oli roheliste rattaretk, kuidas elad, Võrumaa, panime siin sõpradega seda marsruuti maha ja nagu ikka suvine ilm oli äraütlemata palav ja noh, kui te mäletate, sellel ajal olid ju veel oli piir kinni ja siit ei saanud üle. Ja siis, kui mina jõudsin järgi nendele esimestele rattasõitjatele, kes olid juba jõudnud siia krabile ja läksid ujuma, sinna ikka järve ja siis haaras mul rinnust kinni üks selline tubli lapilises vormis kohalik mundrikandja. Ma sain võru keeles kuulda enam-vähem midagi sellist. Kas teile aruga pähe, no mis asjadil siin kõrraldad, kästi Tiiate, et siin on riigipiir, esik, Eesti president ei tohi palja tagaotsaga piiripostile lähemale tulla kui viis meetrit adjuma kuur vahinnas palja selleratšuklema. Ja siis ma vabandasin muidugi selle tõsi, et mul on kohutavalt kahju, et ma tõesti ei teadnud, ühesõnaga et ka selline asi on seaduses reguleeritud, et mida ja kuidas president vabas looduses tohib teha, eriti kui ta piiritsooni lähedal on. Aga selle jutu jätkuks jah, tõesti, et kui me vaatame nüüd neid päris vanu tekste, mis siit on kirja pandud, aga noh, need on ka nii-öelda, kui vanad nad ikka on hurda-aegsele pisut peale. Et siis selle kandi vanapagan siis tahtis kindlasti ka proovida ehitada silda üle kikkajärve ja ehitada seda kivist, siis väga paljud lood räägivad sellest, kuidas kohe üldsegi mitte ei tulnud välja. Noh, me teame kõik, eks ole, et ümber järvede on väga tülikas Lätist Eestisse tulla, no sellel ajal muidugi jah, selliseid kaubanduslikke probleeme ilmselt veel ei olnud, mis siin vahepeal olid väga aktuaalsed. Aga nagu ikka, eks ole, sellised ehitused lähevad lörri ja siis on seleta ka seda, et miks ühes või teises kohas siis on sellised kivikuhilad, et see kivide tassimine ehitustööde jaoks ikka jõudnud valmis saada, sellepärast et südaöösel kell 12 kuulis tema kukelaulu ja siis kõik need kukkusid seal ümberkaudu maha. Noh, sellel ajal muidugi valukeelsetes tekstides paganat veel ei kohta, et silda ehitab ikkagi selle kandi nii-öelda oma sarvik ka vanajuudas, mis üks kuradi paralleelnimesid on ja lugu ise on siis selline. Krabin ikka järvem annab lõpmata kivi, riidan, juudas tahtu järves silda üle, teete rull püksiharuga, pidanunuid, kive, omaki kate, riita, pükstest puistatum, oi tulnu viimane kõrgtulnu, hiiglasuur pikseoil põrutanud Advana poissi, Oljäänus sild tegema. Ta ja värk, põrgu seal oma kõrge mäemaale seal karjand. Magai Mulle on siis kirja pandud ka selline tore tekst pärast sõda juba. Ja neid lugusid on hästi palju teatute silla ehitamisega, et see vanajuudas, kes siis on nii-öelda selle vanapagana praeguse vanapagana esivanem või vähemalt kandis siin siis seda nime, et ta siin on olnud tõesti selline ehitusmeister ja, ja maastikuarhitekt ja kõike seda, mis ümber näha on, ongi siis siinkandis jah, seostatud vanajuuda või või vanapagana tegemistega. Aga tegelikult see, et kes on pagan või kes üldse on vanapagan, see on ka selline teema, mis kindlasti paljusid huvitab. Sellepärast et meie sellises tänases kollektiivses mälus või teadmises on ju see, et, et see kindlasti on hästi vanasõna, mis osundab siis sellele, et me olime meie, see rahvas, kes ilmaal amm elas. Et ta oli nii-öelda ristimata rahvas, et ta on siis ladinalaen, mis on tõenäoliselt Eesti keelde sõna pagan tulnud, kas siis vana vene keele või saksa keele kaudu selle üle vaieldakse, arutletakse aga tegelikult, et meie rahvaluulekogud ei anna tunnistust, et sellist tegelast nagu vanapagan vanapaganad, et seda oleks tuntud enne üheksateistkümnendat sajandit. Et sellise nimega folkloorikangelane, meie pärimusmälus on siis nii-öelda suhteliselt uus uus tegelane, noh näiteks August Kitzberg saadab Jakob Hurdale 1889. aastal sellise kirja. Mina arvan, vanapaganad olivad, vanad eestlased, kes ristiusku vastu ei võtnud ja üksikutesse kohtadesse ära põgenesid. Nemad, ehk tekivadki seal veidraid tempusi, et neid oma hulkades rahule pidi jäetama siis üteldi esiotsa, seal elab üks vanapagan, kes kristlane ei ole. Pärast tegi luule ja ebausk vanapaganast kuradi siis Kitzbergi August Kitzbergi kiri Jakob Hurdale, aasta peaks olema 1889. Muuseas ka Kreutzwald, kes oma muinasjutte kirja pani Eesti rahva ennemuistseid jutte te olete lugenud, vaadake kas te sealt vanapagana leiate seal vanapagana-nimelist tegelast ei ole küll, aga sellel ajal nii 19. sajandi keskel tegelikult Põhja-Tartumaal ja Mulgimaal vanapaganat tunti, ta oli nii-öelda pärimusjuttudes Eline tuttav ja populaarne tegelane. Aga arvata on, et Matthias Johann Eisen oli see mees, kes siis nii-öelda meile vanapagana tema praeguses tuntuses tuttavaks tegi. Nimelt tema tegi siis sedasi, et tema vahetas oma toonastes rahvaraamatutes kuradi ja väga arvukad ja toredad sünonüümid vanapagana vastu välja. Ja samuti siis Eisen oli ka see, kes hakkas trükkima siis Hansu ja vanapagana jutt, et ja neid oli ta kogunud oma kodukandis Lääne-Eestis Vigalast ja muidugi tema populaarsed mõnusad väikesed rahvaraamatud lugemised, siis lugemis palad Eesti vanemast pärimusest ta siit kaasa ka sellele, et vanapaganat hakati ka Põhja-Eestis tundma noh, umbes sedasi nagu näiteks haiges kirjakeele vahendusel kaotas ära meie lõunaeesti keeles näiteks maaemad ja metsaisad vete emad, et me räägime kõikide loodusvaimude kohta, noh, ütleme tänapäeva eesti keeles, haldjas kõikide väga paljudega on saanud niisuguste üleloomulike olendite üldnimeks. Ja noh, näiteks Võrumaal ka kui põhjaeestlased tunnevad siis Kaval-Ants, Kaval-Ants ka tänu Tammsaare põrgupõhja uue vanapagana meeletut tavaks saanud, siis Kaval-Ants on tõrjunud tahaplaanile meie oma võrukeelse petja Hansu, kes siis maadles siinkandis hoopiski Juudaga. Et neid lugusid on mul isegi õnnestunud, petjantsust on saanud kirja panna, kui ma siin, Võrumaal veel üheksakümnendatel välitöid tegin. Sebeti Ants oli ka selline niisugune niisugune triksteri või kelmitüüpi mees, kes siis oli väga sõnaosav, oskas alati vastase oma sõnakasutusega üle trumbata ja siis need jutud tundus, et mingisugusel hetkel või vanema põlvkonna jaoks olid üsna populaarsed. Tegelikult lätlased tunnevad ka sellist tegelast nagu tark Ants või siis loll antset, on ta siis Kudraisansis või edu maisansis, tegelased on päris populaarsed ja siia on aidanud siis kaasa ka niisugune trükisõna, mis on olnud nii eesti keeles võru või, ja, ja samamoodi siis sellised populaarsed rahvaraamatud, mida hakati 19. sajandi keskel trükist välja andma. Nii et mis ma siis tahan öelda, selle jutuga on see, et selleks, et vanapagan on saanud väga populaarseks. Et selle eest oleme kindlasti tänu võlgu Johan Eisen-ile ja kindlasti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rahvaraamatutele mitte niivõrd nii-öelda siis sellele suulisele pärimusele, mis eriti siin Võrumaal on rahvasuus ringelnud. Vat. Ren toovad vett. Paluk Mari ja Mart süle. Üksi, kaari ja viisi asulaululuik kabee vihilile. Ja Nikosta p-ga tasa. Metsast Vaiknel laulus suma. Vii mind ühe Sweeninud. Kauge meelitavat kuuma. Nii ta luikab oma la paluk marjapart süles. Ja nii härdsel kuu laps sööda, punu. Et kes see vanapagan siis jah on, et kui me vaatame selle põhjal, mis siis meie rahvaluule arhiivist kirjapanekutest leida, need, siis me võime tõepoolest öelda päris siin, meie kandis ta väga populaarne ja tuttav rahvajuttude tegelane ei ole, sellepärast et need ka vanapagana muistendi mis räägivad nendest jälgedest, mida siin rajal kõike näha saab, et need on tegelikult kirja pandud millalgi kolmekümnendad, et 1930.-te lõpul teadupoolest siis oli kui Pätsi nii-öelda niinimetatud vaikiva ajastu üks selline teema lisaks eestlasele oli ka see, et õpilased pandi oma koduümbrusest lugusid üles kirjutama ja neid avaldati väga paljudes ajakirjades. Masin olen vaadanud tolleaegseid 30.-te 34, viis, kuus seitse kaheksa üheksa sealhulgas ka mitmetes sellistes ajakirjades, mis olidki suunatud ainult noort tele ja seal on väga palju selliseid kohalugude kirjapanekuid kus siis lapsed oma kas vanavanematelt või lähedastelt sugulastelt koguvad. Mis selle kohta, kuidas ühte või teist kohta nimetatud. Miks sellel kohal on niisugune nimi? Etteruttavalt olgu öeldud, et väga palju seda kohapärimust, mida me praegu kasutada võtame, kui me siin näiteks teeme oma toredaid turismimarsruute näitame lastele, tänastele lastele oma kodukoha lugusid, on pärit just enam-vähem sellest perioodist. Ja niimoodi siis neid lapsed on pannud ka siit neid vanapagana lugusid kirja. Aga eks ta siin oli ikka rohkem selline tegelane, et kas ta oli siis vanadike või vanajuudas või seto samamoodi vanatikke, vana halb, et lausa niisuguste vanapagana nime kohtab suhteliselt harva. Ja noh, vanapagana kohta võib öelda, et vanapagan tegelikult on kõige rohkem mulk. Sellepärast et Halliste ja Karksi kandis oli ta väga populaarne tegelane. Ja seal kogutud rahvajutud räägivad ka sellest, Need olid, ahvitan vanapagan oli selline päris inimese moodi, noh, enam-vähem umbes samamoodi nagu nagu selles Oskar Lutsu populaarses lase lastejutus nukitsamehest. Kus selline kahtlane sarvikute pere elas seal metsaonnis ja toimetas selle ajas oma asju. Et vanapaganad jah, elasid perekonniti ja lüps, teisel käisid külas ja kui vaja, siis teinekord lennutati leivalabidat võileiva Lasna lihtsalt üle mägede, sellepärast et noh, mille pärast hakkad ikka tühja niisama külla minema, kui sa saad tööriista niimoodi hooga hooga teise peresse lennata. Ta ja need on kuidagi sellised noh, võib-olla tekitavad tõepoolest selliseid seoseid inimestega, kes võib-olla mingil põhjusel ei ole siis selles külakogukonna elus osalenud, on olnud erakud, võib-olla on kusagil metsanurgas või metsa taga elanud eluna niisugune omamoodi noh, võib olla. Kes on lugenud Andrus Kivirähki raamatut, eks ole, mees, kes teadis ussisõnu, et kes on nagu teadlikult hoidnud ennast sellest moodsast maailmast kõrvale ega siis ka sajandeid tagasi, oli moodne maailm ja vana maailmaga lihtsalt need mustrid olid pisut teistsugused. Et need lood on natukene meenunud tavat, selliseid pärimusjuttude hiidusid sellepärast, et rõhutada, võtaks, et nad on ehk natukene suurema kasvuga kui tavalised inimesed. Et Peipsis jah arvata, et just nimelt see mulgiala nii vanapagana kui ka siis Kaval-Antsu pigem selline sünnipiirkond. Ja ma olen täiesti Ants Viires ega nõus selline vanema põlve etnoloog oli, tähistasime hiljuti tema sajandat sünniaastapäeva, keda meie juures enam ei ole meie seas ja kes on ka selle vana paganluse teemal väga põhjalikult arutlenud ja ja sellest kirjutanud hästi põhjalik tegelikult, ja ma olen temaga selles osas nõus, et ega vanapagan ei ole ka nii-öelda päris nimi nagu Suur Tõll või Kalevipoeg, sellepärast et sellisel juhul oleks siis kõik kuradi sünonüümid ka nii-öelda pärisnimed, et vanapagan on ka nimi ühe hiiu kohta või, või sellise folkloor see tegelase kohta üldnimi on ka nagu näiteks kurat, et noh, millal saab nüüd eesti keele sõnaraamatutesse sõna pagan tekib siis ma vaatasin, mida Ants viires on arvanud sellega. Ta, ja need pagana on suhteliselt hiline sõna, huupeli, sõnaraamatu teises trükis teda esimest korda nimetatakse aasta oli siis 1818, nii et 1000 1919 sai siis sõna pagan, jääda kirjalikult 100 aastaseks ja me vist võime rääkida pean enam-vähem 200 aastat olnud siis meie keeles täiesti olemas ja sõnaraamatutes. Aga kui vaadata neid koguma maailma sellist usund ilma kas siis rohkem lühemalt või pikemalt siis paganast, kui niisugusest on ikka enam-vähem samamoodi aru saadud, et eks nad on siis, kui meie praeguste või meie kauged kauged esivanemad, kes tõesti mingil põhjusel siis loobusid moodsa maailmaga kaasa minemast ei läinud kaasa kõige sellega, mis uus maailm, uued filosoofiat poisid, noh, see on ka näiteks seotud sellega, et nad ei võtnud omaks kristlust ja Eesti kultuuriruumis, kus teadupoolest meil on ütleme, Kristlusesse suhtutud eri aegadel väga erinevalt, aga selline üldine diskursus või see, kuidas me kristlusest räägime, et see on ikkagi rohkem nagu selline vastandumine, et me väidame, et me ei ole väga ristiusku rahvas, ei ole väga kristlased. Et me oleme siis selline paganama paganarahvas või võime siis öelda ka sedasi, et me oleme olnud sellised skeptikud, et me ei ole läinud kaasa väga kergesti selle uue usuga, mis vaieldamatult tuli siia ju nii-öelda eesmärgid olid natukene teised kui ainult religioosne misjonitöö, vaid ka mitmesugused poliitilised põhjused. Asume siin ida läänepiiril ja see, milline usk peale jääb, oli ka ammustel aegadel oluline. Ja see, kuskohas see ida ja läänepiir hakkas kulgema, eks see on meie ajalukku sisse kirjutatud. Aga jah, erinevate rahvaste pärimuses on tõesti paganad, ühelt poolt on nagu võõrad, nad on teistsugused, nad on kummalised, miks nad elavad seal metsas, miks nad üldse näevad sellised välja, noh siis hakatakse neile juurde pookima ka kõike seda, mida inimesel ei ole sarved ja saba. No siis jõuame sinna juba metsavaimude saatoriteni välja. Aga teisalt on nad jälle, see on nagu selline teatav nagu vastuolu, et teiselt on nad jälle esivanematena omad ja armsad. Et need sabad ja sarved on ka kuidagi nagu meile omased. Kui te nüüd mõtlete sellesama nukitsamehe loo poole, siis luts, kes hästi palju tegelikult kasutas folkloor, sett ainest ütleb ju ka selle väikese tegelase kohta, kelle lapsed metsast koju tõid. Esimene asi oli ta nii-öelda kultuurseks muuta ja mis esimene tegevus oli, mis pidi tegema temast inimese sarnase olendiga sarved maha nühkida, eks ole. Et needsamad sarved kui mingisuguse sellise barbaarsuse või metsluse või või kultuuriliselt teise tunnused, et sellest tuli iga hinna eest vabaneda ja noh, eks siis ta kodus öeldi ka sama moodi, et et vanemad ütlesid, kas edasi, eks ole, et kui ta need sarved ikka tagasi kasvavad ja temast tuleb midagi muud, et siis ta peab nagu metsa tagasi minema, et see on ka natuke inimlik, et me tegelikult otsustame selle üle, kuidas keegi välja näeb, kas ta kuulub meie hulka või ta ei kuulu meie hulka, nii et kui tal on ikkagi sarved või veel midagi niisugust, mis näitab, et ta on ikka selline kahtlane ja poolmetsik olevus, siis järsku oleks mõistlikum temast ühel või teisel viisil eemale hoida. Nii et pagana siis jah, võib võtta ka, kui selliseid omal kombel konservatiivseid või jäigalt vanast kultuurist ja vanast traditsioonist kinni hoidvaid olevusi või siis ka erakuid, kes mingil põhjusel lihtsalt Te ei taha, ei soovi suhelda siis selle maailmaga, mis neid tollel ajahetkel ümbritseb, sellepärast et ega siis me ei saa rääkida nüüd uutest moodidest ainult tänapäeval, ega siis vanasti oli ju sama moodi, et et kui me hakkame ajaloos mõtlemad alles, millal need triibuseelikud Ki kasutusele võetud ja, ja ikka tuleb üks või teine põlvkond kohtub millegagi, mis on uus ja mis on teistsugune. Nii et sellised toredad tegelased. Ja noh, eks me praegu jah, selles vanapagan, eks ole, sõna vana osundab juba millelegi, mis on nii-öelda suhteliselt, et ajas väga kauge, aga see sõltub jälle sellest, et kuidas keegi sellest aru saab, ma mäletan, üks minu järeltulijatest tahtis teada, temaga oli nimelt selline lugu, et ta väiksest peale ei armastanud väga musta leiba süüa ja siis oli ta kaasas ühtedel matustel meil ja siis me hakkasime rääkima temaga ka elust ja surmast ja sellistest tõsistest asjadest ja siis ta küsis, et et aga kui ma iga päev söö tükikese musta leiba, et kas ma siis ära ei sure, mis ma ütlesin talle, et ei, et rääkisime sellest, et ega siis see surm puudutas, peab meid ju küll, aga, aga sa elad väga vanaks. Kui sa sööd hästi tervislikku toitu, siis ta küsis minu käest, et kui vanaks ma ütlesin, no ikka väga vanaks, no kas ma neljakümneaastaseks elanud? Et jah, et kui varase vara on, et see sõltub ka väga palju sellest, et mismoodi me seda vaatame. Aga kui me ütleme jah, see nimetada vanapagan noh, siis võib, eks ole, kuidas me seda rõhku asetada, võtame või, või mis nurga alt me seda vaatame. Aga selles võib näha siis kedagi, võib-olla, kes on oma sellises mõtteilmas olevuste inimene, kes pigem hoiab kinni vanast ja kes ei ole uue suhtes just väga vastuvõtlik, noh, neid momente on ka meie kirjanduses ju väga palju väga palju kajastatud koolis õppisime ühte lastejuttu sellest, kuidas vana sulane oli väga pahane, kui linnast perenaine tõi moodsa petrooleumilambi, sellepärast. Ta leidis, et temal ei ole enam tööd, aga tema töö oli siis veergude tõmbamine, noh, teadupoolest piir kannab valgust kui palju, enam-vähem viis minutit. Ja siis kujutage ette, kui palju neid ühel õhtul vaja läks, eks ole. Ja nüüd äkki tuuakse, lamp, riputatakse lake, kõik nurgatagused on valgustatud ja mul ei ole tööd, mind ei ole enam vaja. Siis tuleb ju loomulikult suhtuda sellesse lampi vähemalt kui mitte põlgusega siis teatava kahtlusega, et ega see ikka üks õige asi ei ole. Ja no vot ja selle vana kandi niimoodi, eks ole, et meie kristlikud sajandid, kristlik kultuur on sellele nii-öelda metsas elavale teaduskeeles siis kultuuriliselt teisele või teistsugusele olendile pookinud külge saba ja sarved. Ja siis temast on saanud jah, selline saatorlit kurat, et natuke selline ristirahva, patu ja paha kehastus. Aga nagu siit eelnevastki välja ehk koorused, tegelikult ei ole see vanapagana pale sugugi nii väga väga sedamoodi, et ta nüüd oleks vanakuradi maapealne kehastus siitsamast Võrumaalt ma tegelikult sain väga ilusa definitsiooni, kes või mis on kurat ja kus teda kohata võib siit üks üks Võrumaanaine ütles väga kenasti, et aga kurat on inimese südames otsida sealt. Et mis on see, mis sunnib meid õelalt käituma või kellelegi paha soovima või tegema selliseid tegusid, mis ei ole, ei ole võib-olla päris head ja ilusad ja mulle see kuradi definitsioon tegelikult meeldib, kuigi jah, kuradi uurijad on seda meelt ja bioloogid ka, et eks kurat on natukene moraalivalvur, et kui ei ole, kes on nii-öelda paha. Et kuidas siis aru saada, et head on head, et selleks, et aru saada, et me head oleme, et küllap me vajame siis ka kedagi enda kõrvale, kes on paha. Otsa antaks ära kui mitte. Ja eks see meie kultuur ongi ju tegelikult läbi aegade segunenud ja saanud mõjutusi erinevatest kultuuridest ja nii nagu Ants viires on väga ilusti öelnud ja mulle tema mõte väga meeldib, et kõik need asjad, mida me oleme saanud oma rahvuslikus mälus aja jooksul läbi sütitada ja omaks tunnistada, et see ju tegelikult ongi meie oma. Siin laulupeo eel, ajal ja järel oleme arutanud, et kelle traditsioon siis õigupoolest on, et ta sai kusagilt alguse tänama, kurvastasin teid ka, ega see vanapagana nimi ei olegi nii vana, nagu teile meeldiks uskuda, et tegelikult, kui me võtame lahti üleskirjutused, võtame lahti sõnaraamatut, võtame lahti akadeemilised uurimused, siis tuleb välja, et vaata, et see kõige uuem asi. Aga see ei tähenda, et ta oleks sellevõrra vähem väärtuslik. Sest meie kultuuris on ju tegelikult kestab see, mis on inimestele oluline. Ja me õpetame seda, et inimene on nii-öelda jutustav olevus, eks ole, me räägime lugusid iseendast, kuulajatele, iseendast, selles mõttes, kas mitte minust kui niisugusest vaid meie rahvast, on nad siis meie siin kohalikud ümberkaudsed inimesed, nende pärimus või eesti pärimusest või meie ajaloost või meie suguvõsaloost. Me räägime neid lugusid, et iseendast paremini aru saada ja me räägime neid lugusid ka sellepärast, et need lood aitaksid järeltulevatel põlvedel saada aru sellest maast ja rahvast, kuhu nad on sündinud. Sellepärast et seda paketti nad lihtsalt niisama kaasa ju ei saa. Selle teadmise, mis keel see on, mis maa see on, mis rahvas, mis kultuurse on selle teadmise saavad nad ju meie jutustatud lugude kaudu. Ja küllap see nii peab olema, et iga põlv jutustab järeltulevatele põlvedele natukene erinevaid lugusid või natukene erineva nurga alt seda, mis neile on tähtis, seda, mis neile on oluline. Ma olen isegi mõelnud vahel, et miks ma oma lastele olen rääkinud just nimelt neid lugusid, mis ma olen rääkinud, et mida ma tahan neile nende lugudega öelda. Aga neid lugusid tuleb rääkida. Vaadake, kui te muinasjutte loete, olgu need Kreutzwaldi kirja pandud teised, mis rahvasuust üles korjatud, on siis need vanad paganad või need, kes olid juba ristiusku nuusutanud ja olid natukene kristlased ja natuke paganad või natuke rohkem kristlased unistasid väga erinevatest asjadest, noh näiteks ise jahvatavast käsikivist ja lendavast, vaibast, seitsmepenikoormasaabastest, ühesõnaga kõik, mis aitavad meil ajas ja ruumis kiiresti edasi liikuda. Ja mis teevad meie igapäevase füüsilise töö kergemaks. Ikka selles usus, et meil oleks aega. Nüüd on meil kõik need masinavärgid olemas. Me võime olla, kui on ainult elektrit ja seda Internetiühendust. Me võime jälgida oma lähedaste tegemisi maakera kuklapoolel. Me võime helistada arvuti vahendatud ükskõik kuhu maailma nurka, kas me saame olla nii-öelda samas aegruumis onlainis väga paljude lähedastega, kes on meist füüsiliselt kaugel? Me teeme mitut asja korraga, nimetame seda eesti keeles väga ilusti rööprähklemiseks. Meil ei ole aega. Meil ei ole aega, aga samas aega on ikka täpselt sama palju ööpäevad on 24 tundi, täpselt samamoodi nagu siis, kui siinmail kolasid ringi vanad paganad. 24 tundi ööpäevas on ka siis, kui siiamaale tulid kristlased 24 tundi oli veel 100 aastat tagasi. Aga miks meil nüüd aega ei ole? Et see on seesama mõte, et kuhu ja mille peale me oma aja kulutame, kuidas me oma aega täidame? Mis selles ajas on meile oluline ja tähtis. Ja isegi siis, kui need vanad lood, mis ma siin teile ette lugesin ja mida ma proovisin ümber jutustada mälu järgi. Et kui nad tunduvad näiliselt sellised lihtsakoelised ja naljakad ja mitte teinekord isegi mitte tõsiseltvõetavad siis seal kusagil on olemas ikkagi see väikene oma uba. Vot see vana tarkus, mis võiks ka tänases ilmas aidata olla meil võib-olla natukene natukene parem inimene. Kuidas sulle tundub kui suurde Essütaja vana paganama, keda ei näe, ilmann kastus mõõta? Jah, tähendas sega, tuugan, sääne asi, tegelikult neid paganitega ja Dante ja kollegandu hädad laanbainest, vääga, vääga vääga õelad andva kätte, et ma olen tahtnud ka kaalu ja mõõta ja too asi taht, vil täpsembatiiduslik kuulmist ja ma arvan, et mingi rota tollegodzilementsigi projekti ütlediidusliku tähele panema, kui ma tei küll, kui mis siin Hargla kihelkonna nii investeerisime perekodusse, siis ma kaiga veidukesemisel Mõniste mõisa vaata kostnud kõrtsi varemed, jah, teisel pool teed. Ja siis sääne lugu, et seal oli väga palju kirja pantega sugumad sisend. Ta tähendas toda, et kui imemine oli nännu, niimodi Timalakas kõrtsi nakas kadumine, mäe siseks, rehvestu vanapagana paradigma. Kui aga ma ei ole Wildust aru saanu, millal jutama enam-vähem kolm kilomeetrite ümber kõrtsi. Et kas ma siis pesitses kõik ümber kõrtsi, et kui sa hakkad säält nagu minema, et kolm kuni viis kilomeetrit umbes kodu poole, siis siis perest nagu enam neid ei näe. Aga nagu sa kõrtsist välja astud, nii paistvus Sännidega sugu matsi ja ma ütletu kontsentratsiooni ümbradole. Vana kõrtsi varemed, Taali kõrtsi ümbrus on päris suur. Ja siis ma just tudengitele ütlegi niimoodi, et folkloori kogumise eesmärgil on teil tabeliga õigus kõrtse ümber luusi või olla saab mõne kätte. Kahtlane asja mööda vanapaganat. No vot siis näed, ei tule sinuga, siis kaalun. Ma olin ainukene elanik seal paganamaal, kes mõtsa Nelly, siis mul oli ka sääne imelik, et kiputilatsi ehmatanud muga ja olnud. Siis tuleks Kaijana sarve ja saba ja kõik nad värgiga üle. Ega siin muu ei huvita. Aitäh aga õitsemis oli veel paganama elanik, kellest on ka hästi palju jutte, kõneldud härjavärgi härja värdjal isane väikumis, keda küla peal tööd tegema on üits kõrtsis oli. Ma ei tea, kas Dorpacan siis oli haltuurat Ennu ja puid ladunud, mis oli antud käntsakas liha ja kaks peetia tiirles läbi maisipõllu, oli kolm päeva kaunu. Igasuguseid asju tuleb elus ette, eriti paganitega, nakati asju ajama. Folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu kõneles, paganama pagalatest. Laulis ja sõna ütles sekka jaak Tuksam. Ülikool täna palve, aadlerit ja kõiki teisi. Paganama päevade korraldajaid. Salvestas AIDS treima. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.