Niimoodi järjest lõbusamaks läheb, anaspordis on kolm katset. Just, aga nüüd tuleb kolmas katse. Ja nüüd daamid ja härrad, Ma arvan, et me ei eksi, kui läheb käima õige lugu. Bobimekvernidon Farribi äpi. Niimoodi, nüüd oleme ka siis arvutiprogrammis järje peale jõudnud, meil on veel pool tundi jutu rääkimise aega. Milline on teie hetk või on teil sellist hetke, kus te võite öelda, et see on teie kogetutes spordihetkedest number üks. Johannes on sul mõni, ma mõtlesin selle peale, kui ma siia kutsutud sain ja mul on küll üks asi ja see on spordiga seotud väga otseselt. Ehk siis mul on jäänud üks mälestus aastast 2008, kui Gerd Kanter tuli olümpiavõitjaks ja mul oli samal õhtul jalgpallitrenn. See võistlus oli Eesti aja järgi seal pärastlõunal, päeval umbes. Ja võistlus oli ju ütleme ikkagi kokkuvõttes, kuigi ta oli favoriit, ei olnud nüüd väga sirgjooneline ja lihtne, neljandal katsel tuli see otsustav siis heide ja vaatasin selle võistluse ära. Läksin Tartu teise otsa, siis trenni, sõitsin sinna rattaga ja sellel teekonnal siis ütleme siis sõitsime mööda tänavat ja ja üks meesterahvas tuli vastu, selline, ma arvan, noh, keskealine ehk ja, ja meie pilgud kohtusid temaga. Minu, mina tegin vist umbes midagi sellist, tõmbasin korraks käega niimoodi üle otsa ja justkui nagu demonstratiivselt pühkisin, higi ära tegime. Ja tema tegi, vaatas mulle silma ja niimoodi pilgutas. Ja ma sain sellel hetkel aru, et, et me Me olime samast kohast tulnud. Et me vaatasime mõlemad seda kantsleri võistlust ja pilgud kohtusid tänaval. Me ei tundnud teineteist, me pole kunagi hiljem näinud. Aga sellel hetkel me vahetasime selle pilgu ja mina läksin trenni, tema läks edasi ja kusjuures see hetk on siiani meeles ja väga hästi. Liidia on sinul mingi spordihetk, kus, mis sa ütled? See on sinu hetk olnud. Minu pilgud ei ole kellelegi kohtunud. Pilk oli läbi telekaekraani, kui Erki Nool võitis ja, ja siis oli see kõige otsustavam. Kui ta kettaheidet siis, et kas seda loetakse, oli, ütlen õigesti. Mitte kuulda ei, oli kettaheide, see oli see sama Sydney olümpia, millest ma natuke aega tagasi rääkisin. See oli Eesti aja järgi vist ikka ikka ööbidi olemas. Aga ma vaatasin seal tahtis, et see oli, see oli ülipõnev ja vot see jättis tõesti sellise noh väga hea ehtud, et meie, eestlased oleme võitnud ja veel, mis on jätnud, on, kui Erika Salumäe võistles triki triki Kumb Salumäe, kuld, kas see, mis ta soulis sai liidu koondise eest või siis Barcelonas Eesti eest? Eesti eest ja siis, kui Eesti lipu. Jah, vaata see, see, noh, need on nii nii toredad hetked ja ja vot, seesama vau-efekt, kus sa istud seal telekas, seal tõuseb püsti, et kas saab või ei saa, saab. Mina pean ütlema, et minu vist isegi konkurentsitult number üks spordihetk on aastast 88, kui Allar Levandi sai, ütleme siis vaip, pronksi. Johannes sari sündinud juba või ei olnud, ei olnud veel sündinud, vaata. Pikka aega mõtlesin, et, et see reportaaž Toomas Uba, mis oli seal telereportaažid, seal autentne, aga ma saan pärast aru, et see oli sinna peale monteeritud. No umbes nagu mõttena inimene elastik. D teadmises, aga et see ja, ja tõesti, minu meelest selle pronksikohta kõige täpsemalt kirjutanud Gunnar Press tuled Eestimaa akendes ei kustu veel. Ja see kõik juhtus ju öösel, see juhtus kuupäeva ei mäleta enam, aga juhtus öösel ja, ja noh, inimesed tõusid selleks üles või on magama läinud, mina elasin õismäel aadressil Õismäe tee kaks ja, ja kaheksas korrus. Jaa, jaa, hakkas siis siis suusasõit pihta ja tõesti, Õismäe oli valge. Sest see on nüüd asi jälle, mida, võib-olla on tänapäeval keeruline kirjeldada, et mis oli Allar Levandi tähendus 80.-te teisel teisel poolel Eesti inimese jaoks ja, ja seda vist ei olegi võimalik seletada, kui kogenud ei ole, siis ei ei saagi aru, aga see oli meeletu, too meeletu tähendus ja kuigi see oli kõigest pronks kõigest jutumärkides, sest medal on medal, siis minu jaoks see on, on number üks koge tutest, mida ma olen kogenud, kuigi noh, ma olen näinud, kuidas nool lõpetas 1500 meetrit Sydneys ja ja kuidas need medalid on tulnud ja suusatamise medalid ja. Aga, aga noh, niimoodi niimoodi nad on läinud. Öelge, kas, kas need kõige-kõigemad hetked sünnivad ikkagi noorusest siis, kui sa oled kõige tundlikuma vastuvõtlikum? No ma, ma veel ei pea ennast vanaks ja et selles mõttes ma siis ütlen, jah, ma ei tea ju, mis, mis mis juhtuma hakkab. Mina arvan ka, et see, mis sa oled toored, et see jääb nagu paremini meelde, et et võib-olla, kui sa oled, mina olen juba. Ma ei ole küll vana, aga ma olen ilmas kaua elanud, et ma arvan et ja nad võib-olla ei tekita enam sellist tunnet, et sa lähed neid tundeid nii palju läbi elanud, sa oled nii palju näinud sellised vau-efekte, et see, mis noorest pärast ikka noh, nii palju pole läbi elanud, et sa näed esimesena teisena kolmandana, et see tekitab võib-olla, jätab mällu sügava mulje Liiaga, sina võid öelda, et sina said aru Paul Kerese tähendusest eestlast. No vot, ma ei ole enam kindel, sest mina Keres suri 75, mina olin siis kuueaastane ja kui ma hakkasin nagu asjadest aru saama paar aastat hiljem, siis oli kirjas juba surnud, ehk siis ta enam ei mäletanud ja taju ütleme siis oma aeg oli tal üldse olnud ju veel varem seal 60.-te keskpaigani oli tema, kus ta siis see igavene teine oli, et pärast seda oli natuke midagi muud. Et ma mäletan mingeid jutte, aga mina seda kogenud ei ole ja veel vähem olen ma kogenud siis Kristjan Palusalu tähendust, millest ilmselt sõjaaegsed ja sõjajärg. Kas need inimesed toitusid ja sõjaeelset ka, et meil oli selline suur tugev mees ja noh, nagu üks meie hulgast on selline? Kuidas teil selle kogemisega on, et kas te võite öelda, et te saate aru või usute, et saate aru sellest, mis toimus enne teid? Nendest ohkamistest, õnne tunnetest, mida teist vanemad inimesed räägivad? Olen siin seltskonnas kõige vanem, aga kui ma ütlen ausalt, räägivad, ma tulin mikrofoni ja ma räägin, et ma olen selles seltskonnas kõige vanemaga. Ma ausalt ütlen siis, male kui sport jätab mind väga külmaks ja, ja mul ei ole mitte mingit tunnet. Ta on hea meel jah, kui keres võitis, noh nagu me teame, igavene teine, aga mul ei ole sellist. No tunnet, et hurraa ja, ja ma ma isegi ei mäleta. Kuigi ma olin noorem ja siis. Just et Johannes, sina ju oled väga suur spordiajaloo huviline ja ajaloo huviline, sa oled ilmselt mõelnud nende asjade peale, et miks need niimoodi olid ja kuhu sa oled jõudnud? Isegi vist sinna, et hästi isiklikus plaanis, et mulle tundub, et see minevikus tuhklemine ja nende hetkede otsimine, iseendast tunnetamine pakub mulle suuremat naudingut kui see, mida praegu kogen. Päris ausalt, nii et ega ma ju kaasa seda kõike kuidagi kellegi teise kogemuse kaudu, aga aga võin öelda, et on täiesti võimalik rekonstrueerida ja läbi elada asju ikkagi, kui on huvi, et siis see ei ole üldse võimatu. Nii. Ma just tahtsin ühte telefonikõnet võtta Tallinnast, aga, aga inimene kadus, liinid, teraga liin on meil kuus, üks, üks, neli, null neli, null kui te sinna helistate, siis me. Ja nüüd on keegi helistanud, mina väga püüdlikult, vajutan kõigepealt seda nuppu ja siis seda nuppu ja keegi on meil kuuldel. Tere. Tere, mina olen maie majja ja ma väga tänan teie tänast ülekannet MM orienteerumisest, oi kui nunnu. Ma ise käin orienteeruma ja ma jään, käib metsas näinud, kõige suurem Rõõm on see, kui ma tulen alati lõpetan päeva ära metsas ja et olen oma punktid leidnud ja normaalse kontrollaja sees. Vahest läheb üle ka. Ja see pakubki niisukust rõõmu, et, et annab ühest neljapäevast teiseni minna. Aga muidugi ma ootan seda päeva juba seljakoti pakkimine on juba see teadmine, ma unustan kõik muu ära, kui ma olen metsas kevadel. Vara, need käod, eks ole. Linna loodus hakkab õitsema ja see on. Olen teid metsalt näin, järgmine kord ma ütlen teile. Vot see oleks tore Nii tore, tõesti tore, aitäh teile, Maie. Ainult ühte asja, Tarmo, et meil on ju nii tublid vanemaid inimesi, perekondadega, kes sa oled aastaid-aastaid, te võiks nendest teha üks kord huvitavaid saateid minu väga suursoo, ma täitsa imestan neid, kes on aastaid käinud, jätku käivad. Orienteerumist just mõtlete või? Jah, jah. No ma ei taha ühtegi lubadust. Selge, ma täiesti mõistan teie soovi ja aitäh teile, Maie oli väga-väga tore. Teate, ma teen ettepaneku kuulata nüüd lugu muusikat veel ja nüüd siis on meil John Denver valijaks on Johannes vedu, räägi, miks tema. Ja lugu, mitte isegi esitaja, sest et see on esimene lugu, mille ma õppisin kitarri peal mängima. Aasta oli 2011 algus, ehk ostsin endale kitarri esimese kursuse pärast esimese semestri lõppu suure sooviga ja, ja ühesõnaga Ta töötas kitarri, Sassid ei ta midagi erilist ei olnud üksi maha, kitarr, elektrikitarr ei, ikka on ka akustika kuue keelel ei ole seitsme keeleline nailonkeeltega või ei metall-metall Keldega selles mõttes nailonkeeltega oleks võib-olla õigem, aga, aga ühesõnaga, et selline jah, kant, kantriakust, kitarr, aga ühesõnaga see oli esimene lugu, meil õppisin kitarri peal mängima siiamaani lõkkeõhtutel saab mängitud ja siiamaani lugu inimestega töötab nii ja siis kuuleme, kuidas ta lugu mängib. John Denver. Nii suveööd, seda saadet suveöö on jäänud veel natukene rohkem kui veerand tundi, ma arvan, et kuna telefon on meil nõudlikult Plinkimas, siis võtame ühe kuulaja ka veel kuuldele ja kui see kuulaja on meil kuuldel, siis me ütleme talle öise tervituse ja kuulame, et kas tal on midagi rääkida ja arvata ilusatest hetkedest nende sünnist. Ja et kuidas see kõik on. Öeldi, et mina olen küll vanema põlve inimene, kes on kooli panus, alust, jutt? Väga tore oli seistusel peavärava juures, kuidas lugeda tema Berliinist, tähendab tema kahte Minnesel. Aga teie olete seal käinud Berliini olümpiastaadionil, mina olen ka käinud ja lugenud neid kahte nime. Aga väga kahju oli see, et seal kõik olid ju eurooplased, et oleks asiaadil seal sa aru saad ka eestlane, aga noh, me oleme kõik ühte nägu. No et nagu uhkem oleks olnud, siis jah. Roika uhkem oleks olnud A selgelt teine asi spordi kohta tahtsin öelda, et kunagi väga ammu juba siis, kui tehti veel seda Tartu maratoni suure 23. päeva puhul veebruaris. Ja siis oli. Mulle väga meelselt palupunkt oli pandud selline muusikat vastu vastu vastu väike ees, vaatasid Mosed olid osad inimesed väga kurvad, aga kindlasti ka väga naermad. 10 korda käidud ja astutud sees. Olete ise Tartu maratoni sõitnud ka? No 10 tükki, vägev, vägev aitäh, et helistate ja olite, ja aitajaid on meil veel, vein siin? Ei mingit head ööd, meil siin veel 16 minutit saadet vaja teha, aga igal juhul tore. Te, helistasite ja olite ka meiega. Johannes ja Lydia. Millal te viimati sporti vaadates mõtlesite? Olete üldse? Ja olen nii vist ma vist arvan, et 2004 Euroopa meistrivõistlused jalgpallis Inglismaa koondis versus Portugali koondis, veerandfinaal. Mina siis noore rohelise inimesena olin veel Inglismaa koondise poolehoidja enam ei ole. No siis ma kasvasin suureks. Selge mina selles selles mõõtkavas ma pole siiamaani suureks kasvanud. 2004 Ma kindlasti olin veel väga suur Inglismaa koondise poolehoidja ja kui inglased kaotasid penaltitega, siis ma kindlasti nutsin ja mäletan, et nutsin ja kui vana sa siis olid? 13 nii, Lydia. Mina ei saa selles osas üldse sõna võtta, ma küll ei mäleta, et oleks nutnud tugev eesti naine. Küll ta ikka nutab. Just. Aga ei noh, järelikult ei ole sellist emotsiooni, et ma oleks nad noh, meeles küll ei ole, oleks nutnud. Mina nutsin täiesti kohe-kohe nutma, kui ma olin, ma arvan, 26 aastat vana, ma töötasin juba raadios. See oli 95. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaal kohtumine Leedu ja Serbia vahel, kui siis Leedu poolt olid sabonis ja, ja ühesõnaga, kõik olid kohal ja Serbia poolt, kes siis vist oli veel Jugoslaavia või mis see nimi iganes kooli Jugoslaavia äkki Chooritzewitzija ja, ja plaadee tiivad seal olid, olid kõik kohal ja, ja siis seal, vaata Leedu läks vahepeal Marcel joonis viis meeskonnaplatsilt ära, et justkui kohtunikud teevad liiga ja ühesõnaga siis kui Leedu kaotas finaali, vaat siis mina, täiesti vana ma siis olin 26, eks ole, 26 aastase ikkagi täismehena juba lapseeisana abielumehena olin kodus teleka ees ja pisarad. Hoorasid, sest mul oli leedu meeskonnas nii nii kahju. Ja Tarmo, ma, ma võin öelda rõõmupisaraid, ma arvan, et mingil kujul selliste nii-öelda üksikute pisarateni on olnud, hiljem kindlasti on olnud või selliseid liigutavaid hetke näiteks isegi olümpiamängude avatseremooniast on olnud. Aga sellist nutmist. Sa oled liilia, nii palju elus muusikat kuulanud, tõesti palju koorimuusikat, noh ma ei oska seda mõõta, ei, tundides ei noodiraamatute paksusega niimoodi, et et seda liigutust on vähemaks jäänud, et kõik on juba tegelikult kogetud. Sa mõtled pisaraid või nojah, et seda noh, nagu nii-öelda tipus ärakuulamise tipussi, emotsiooni tipus, ära käimist, et tõesti noh, nagu spordiajakirjanik, sa oled näinud 25 aastat asja. Tegelikult. Mind liigutab näiteks väga see, kui ma kui ma olen üksi ja, ja ma kuulan väga ilusat muusikat ja on hetk ja on väga emotsionaalne võima, loen samal ajal raamatut ja mul on taustaks väga hea muusika. Ja jaa, jaa, on raamatust ka koht, mis tekitab sellise tunde. Siis ma võin pisaraid valada, siis lähevad, nad lasevad nagu läheb. Aga kui ma kuulan ilusat muusikat, siis ma, ma lihtsalt naudin seda, hakkan mind teinekord sekkab selline professionaalne kretilism, öeldakse, et ma hakkan kuulama, kui mõni hea koor laulab, et ja siis ma hakkan mõtlema, et oi ilusti laulavad, kas mõtlen tenorit, ilusat tenorit, Macan hoopis muid asju kuulama. Et ma sellepärast ei tule mul sellist emotsiooni. Aga koori ees olles, kas see üldse nagu sellisele emotsionaalsele tasandile saad minna, et et kui sa kirigeerid, noh, see on nagu sinu etteaste kooriga, et sa nagu naudid seda muusikat, võis olla ikka neid tundeid nii palju üleval, et seda asja ohjes hoida. On olnud, kui ma juhatan ja see laul läheb nii hinge ja sa tunned, on niisugune pühalik hetk. Ja, ja siis ma võitlen, eks kindlasti mõni poiss või noormees, kes oskab vaadata, on näinud, kui silm läheb niimoodi v kalkmele? On olnud. Aga noh, siis olen suutnud nagu võidelda sellega. Johannes sina teed, eks ole, raadiost saateid, kus oma kuulajaid ju ei näe. Noh, üldiselt ei näe, võib-olla pärast saadet tänaval keegi tunneb ära ja ütleb, et noh, tore ja äge oli ja, ja niimoodi, aga üldiselt sa teed ju meiega siin teemia suhteliselt must auk, kui me ei tea ju, mis nägudega inimesed seda kuulavad ja ja kuidas nad seda vastu võtavad ja kas nad kiruvad Ki spordireportereid ikka kirutakse, aga raadio öiseid tegijaid võib-olla natukene vähem, ehk siis me ei tea, mis toimub. Aga kui sa oled bändiga laval, siis sa näed ju, kuidas inimesed seda sellele reageerivad, mida sina teed? Et tunnetad sa saalist seda tänavata, sünnib midagi, sest sa näed või tunned midagi, just nimelt tunned. Ja kindlasti ja ajas üha rohkem, ehk et see vist. Kui see tundmus tekib, siis kuidagi see käivitab ennast järjest rohkem, võib-olla lihtsalt tekitatud julgust vilumust juurde, aga see lihtsalt peegeldub kohe ka ühtepidi minus, aga teistpidi nendes kolmes ülejäänud tegelasest, kes minuga seal seda asja teevad ja, ja seda tunnetab siis juba väga otsemuusikas. Ja, ja see kõik on nii-öelda üks ring, et väga hästi tunnetab jah. Aga mis asi see on, mida sa saalist tagasi tunned? Mis asi see on käteplaks rütmiline. Kohalolu kohalolu see, et inimesed on seal, et nad on, ütleme, tulnud sinna selle kuidagi, et nad on, et nad on saavutanud selle kontsentreerituse või, või selle tahte, et nad tahavad sellest midagi saada. Ja siis on minu asi anda ja jube hea on anda. Aga ma usun, et uhke tunne ka, et sain kätte. Muidugi ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ei oleks liide, kuidas sinuga sina oled seljaga publiku poole? Aga ma tunnen, kui tunned, mida sa tunned. Ma tunnen, kuidas nad hingavad mulle kuklasse ja ma tunnen, kuidas nad seda vastu võtavad, eriti siis. Jah, loomulikult olen seljaga, aga see on nagu peegelpoisid, on ka ju peegel mõju, tunnetan, kuidas publik on. Kui publik on soe, siis poisid lähevad ka lahti. Ja, ja see on niimoodi ja siis, kui ma keeran publiku poole, kuigi Eesti publik on selline rahulik, kui sa lähed välismaale, siis nad kõik püsti ja plaksutavad ja ja see nagu käivitada poisid, see on nagu välgumihklist tuli tuled põlema ja, ja kui me mõnda laulu kordame ja, ja nad on, nad on sellised. Teinekord, kui sa seda laulu kordad, on veel parem. Seda ma olen ka mõelnud, et tavaliselt, kui on noh, laulupeol või kontserdil laulu kordamine, siis seal kuidagi vabam või kui on kontserdil lisalugu, kuidas ma arvan, et siis on nagu hoopis teine vaibad, et siis on kõik nagu pinge ja mure maas, et siis ongi ainult puhas rõõm. See on täpselt, võtame mikrofonid ära, siis me oleme kõik pinged. Aga nii lihtne see ongi, jah, see ongi nii lihtne, pinget ei ole. Kas vaikust on ka mitut sorti? Oskad sa öelda, saalist tuleb vaikus, noh, ikkagi või kontsert algab, on saalis vaikne skanner just, ja siis mingil hetkel on see vaikus veel sügavam, et kuidas see tekib. Sesse vaikus, närit näitab midagi. See sõltub publikust, teinekord sa laulad laulu ära ja ongi publiku vait. Aga see publik ootab seda viimast kaja, mis seal veel, on ta nüüd selle lummuses ees selle laulu sees ja ükskõik või orkester mängib mida iganes ja siis hakkab plaksutama. Aga teinekord on niimoodi, et sa ei saa laulu ära lõpetajatega juba plaksutavad. Et tegelikult oleks tore, kui mingi õhkuneks seal vahel veel mõtlesin seda muusikat nautima mitte niimoodi, et nagu dirigent lõkke käe alla akord on läbi ja kohe plaksutame. Siis sa ei ela kaasa, sa, sa elad kaasa, tahad natukene veel nautida ja vaat siis tuleb see aplaus. Siis on väga hea. Kas vaikus on imeTarmo, see on suur suur õnn, et sa selle teema praegu tõid, sellepärast et see ongi kõige tähtsam. Minu arust suure hetke puhul on paus ja vaikus, ütleme muusikas on see eriti hästi aru saada, sest et muusika on teatud muusikastiilid, mis töötavadki pausidega. Ja, ja see on tegelikult see, see ootus, et nüüd tuleb midagi, mida ma tean, aiman, see ongi see, mis teeb suure hetke spordis. Kui me räägime kommentaatoritest näiteks, siis me seda kriitikat kuuleme päris tihti, et eesti kommentaatorid ei oska pausi kasutada. Ilmselt see on päris kohane kriitika. Et kui me seda valdaks veel paremini, siis ilmselt ka meie oleksime oluliselt veel suutlikumad neid suuri hetki tekitama. Et paus on, on ülitähtis asi. Nii me jõudsime nüüd tõele lähemale, hetkel saate lõpuni on viis minutit. Tuleb generaalpaus, aga, aga ei, me hakkame tasapisi jah, kahjuks lõpetama. Nüüd saan ka mina öelda seda raadio kõige levinumat lauset, kahjuks hakkab meil saateaeg läbi saama ja ja me peame otsi kokku tõmbama, mul oli väga-väga tore teiega siin rääkida, me nagu ma saate alguses ütlesin, me ei jõudnud mitte kuhugi või olete te teisel arvamusel. Ja nii. See tähendab seda, et, et meil on veel palju rääkida ja just, aga, aga selline kokkusaamine oli, oli tore, inimesed üldse saavad kuidagi harva kokku. Väga tore ja, ja veel harvemini. Aga kas see kokku niisugustes kooslustes, kus tavaliselt ei saada kokku, et tavaliselt minnakse turvalist teed, ikka tuttavad näod, lähme sinna, oleme seal, räägime natuke, mingi võõras on ka, noh, niimoodi ja naamoodi. Nüüd on meil vaja veel minut aega rääkida, sest ma ei saa enne nuppu vajutad, et lugu käima panna. Kui tihti te üldse niimoodi köögilaua taga maailma parandada? Ta veel kodus või üldja ikka ikka ikka juhtub ikka kogu aeg ju mõlema uudiseid kuulame, tänased uudised ja siis tuleb paljudel meestel on, on, millest vestelda. Johannes sinu generatsioon ikka on köögilaua filosoofil veel, kui palju on vaja eriti tartust? Ärataja. Just aga, aga nüüd siis ongi pidulik lõpetamise hetke. Mul on väga hea meel, et Lydia rahula ja Johannes vedru olid täna siin suve stuudios mõtteid vahetamas, arutamas asjade üle arutamas ilusate hetkede üle. Me täname kõiki neid raadiokuulajaid k, kes meile helistasid, teid, kes eetrisse pääsesid, neidki eetrisse ei pääsenud. Neid me teame ka, et vähemalt andsite oma tasulise panuse, valisite nuppe hoolega ja olite niimoodi. Olite kohal? Ütlen, et viimane lugu, see on niisugune väga magus lugu, Mike pool on selle loo Toby laulja lautsiendise Everything ja see on selles mõttes oluline lugu, et kui ma tegin, ma arvan, 93. aasta sügise pool oma esimest saadet, spordipühapäev. Mul on meeles esimene lugu, mida mina siis mängisin, ehk siis see laul, mis meie suveöösaate lõpus hakkab nüüd kõlama, on üldse esimene lugu, mida mina kunagi olin, olen raadios mänginud 90 300, suht õudne laul. Aga millegipärast siis mada välja valisin ja kuuleme siis nüüd kuni kella üheni seda lugu, aitäh kõigile, kes kuulasid. Kordussaade vikerraadio.