Ja tere kaunist hilisõhtut, head kuulajad, on suur rõõm teiega jälle kohtuda minu jaoks natuke eba ebaharilikul ajal, aga väljakutse saab loodetavasti olema põnev. Mina olen Lauri, soovin siinkohal tervitada siis ka kõiki Laurisid tänasel lauritsapäeva viimasel tunnil ja olen siis sel hilisel kolmel tunnil siia saatesse kutsunud kaks kaunist ja erilist daami, kellega loodan paremini tuttavaks saada. Nende elu, eriti viimasel aastal on mu meelest olnud päris suurte muutustega, tahaks teada, millega nad siis ise seda seletavad, räägime elust ja nende tegemistest ja õige pea on esimene külaline meil ka kohe stuudios. Aga kindlasti on tänase saate oluliseks tähtsaks osaks ka muusik, ka minu meelest hea või tegelikult lausa väga hea valikud on nii saatejuhi kui külaliste poolt. Aga alustuseks täitsa uut muusikat meie fonoteegist, mis jõudis siia alles täna. Laul küll vana ja kindlasti tunned teda ära ja aimatega, miks ta täna aktuaalne on? Laulab Märt Avandi. Ei. Muidusööja too mõõdus Madri. Napsteri. Mõisniuna Paan JA. Koomsvaljub. Suveöö alustab peale ja see oli siis loomulikult Märt Avandi täna õhtul Narvas esietendunud lavastusest Kremli ööbik, aga nüüd tervitan meie vikerraadio stuudios täna õhtust esimest külalist. Hedvig Hansoni tervist. Tere õhtust. Tere õhtust, Hedvig, väga rõõm sind näha ja loodan sinuga rohkem tuttavaks saada. Me oleme vist ühel korral raadios kohtunud ühele palar paar aastat tagasi. Kindlasti on sul meeles midagi, on meeles? Natuke meenutasime seda minu meelest humoorikat lugu, võib-olla jõuame õhtu jooksul veel rääkida, aga kuidas Märdi lugu meeldis? Tõlgendus siis. Tõlgendus see oli stiilselt järeletehtud tõlgendus, eks ju, et Märt on ju väga musikaalne ja väga hingeline esitaja ja saateansambel esitas samuti väga stiilselt selle ajastu saundidega ja värki, et et ma kuulasin lõpus kohale sündi, passid, need läksid ikka kohe päris sügavale. Soul Dance Machine Aga radaril Proua ja, või ma ei, radari lude vist ei ole päris, aga ka väga hästi tehtud, minu meelest. Aga Kremli ööbik etendus Narvas, kas sinul näiteks pakuks huvi? Jah, ma olen üsna valiv. Ma arvan, et kui ma elaksin Narva lähedal, siis isegi läheksin. Aga Jaak Joala muusika kui hea Ütlemata kuld sinule kui oluline on olnud. Mulle meeldib suur osa jaagu esitatud paladest kindlasti ja, ja see kindlasti on ka üks neist ilusatest lugudest. No alustame ehk kergemast, räägime suvest. Ei, väga ilus suvi on olnud, kuigi võib-olla vihm on vähe olnud, täna vist oli, vaata et selle suve nüüd viimane kuum päev. Kuidas sulle selline selline suvila meeldinud? Nii ja naa, et kuna ma pean väikest põllulappi, siis loomulikult vihm oleks rohkem vaja ja ei jõua ära kasta. Käsitsi. Loomulikult soojus on, on oluline, seda enam, et meil ju suur osa ajast on siiski jahe ja külm ja oleme tatis köhima. Aga, aga selline liigne palavus siis ma ikkagi varju on juba nagu lõunamaalane, ootan seda õhtust aega. Oled sa rohkem õhtune inimene, siis jah? See oleneb, mis kell magama minna. Aga pigem jah, no ma küll. Väga kaua ei maga, aga ma arvan, et ma lähen kuidagi õhtul võib-olla rohkem käima, eriti suvel, kui on palav päeval, et siis ma pigem nagu jahuta linnast, seni käin ujumas. Õhtul õhtul teen tööd, et ma veel viimastel aegadel on siinpool 11 õhtul niitnud näiteks, mis sind käima tõmbab, suvel? Eks minu jaoks on ikkagi vist suvelise kõige mõnusam asi ujumine, ütlesin, et ma tõesti naudin ujumist ja, ja see on üks spordiala, milles ma olen võib-olla parim. Muidu ma nii sportlik võib-olla ei ole, aga, aga ma ikka kelgin väikse naljaga, et ma olen olnud omal ajal siis Valga rajooni ujumismeister vanude klassis. Ja siis see on asi, mis mulle, mida ma naudin ja mida ma oskan ka tõesti. Aga vesi on juba ju nüüd veekogudes läinud, nii soojaks. Nojah, ja ei jahuta enam, eks ju. Eriti järvedes tõesti, seal on 26 ja seitse kraadi. Suvel kuskil käinud ka oled kontserdid, sündmused, üritused. Midagi ikka, kuigi sellel suvel ma võtsin, teadis rikult nagu vähem tööd, et saaks pühenduda, esiteks oma aiale ja kodule ja puhkamisele, sest et peaaegu igal suvel on mul olnud väikene ringreis ja see ringreis ei ole selles mõttes kunagi väike, et see nõuab väga palju eeltööd ja organiseerimist ja tundubki, et suvi läheb järsku nii ruttu mööda, et sa ei saagi õieti puhata, et sest et kuigi laulmine noh, ta on ka mõnes mõttes puhkus ja paljudele võib-olla tundub nii, et laulmine on üks lihtne töö, aga see on minu jaoks vastutus eelkõige. Ja ikkagi tõsine tõsine töö. Et ma annan hästi palju ja siis ma tundsin, et sel suvel ma esineks vähem, et vaataks, kes kutsuvad ja kui sobib, siis siis siis lähen, et juulikuus on siin üht-teist olnud ja augustis veel mõni kontsert tuleb ka. Aga üldiselt ma olen hästi kodune inimene. Et ma naudin üle kõige kodus olemist. Sa oled ka kirjutama hakanud, ma lugesin ühest portaalist, et sa nüüd oled ka kodus kõvasti remonti teinud. Nii et kirjutama hakanud euroremonti ka hakanud tegema, tegelikult minu kirjutamise ajalugu läheb juba lapsepõlve välja, et ma pidasin päevikuid ja seega see see eneseanalüüs või see vaatlus on olnud mul lapsepõlvest peale väga oluline ja see on olnud minu teine väljend pluss viis siis peale muusika. Aga jah, avalikult võib-olla siis ma alustasin intervjuudega näiteks Postimehele, siis ma olen kirjutanud ka ERR tuuri, nüüd ma kirjutan edasiorg lehele ja ma olen kirjutanud kaks raamatut, kas sa tead seda? Vot nii et tegelikult ma kirjutan juba üsna ammu ja see tulenes võib-olla ka sellest, et, et kui ma lastega koju jäin, siis jäi seda loomingulist väljen just nagu vähemaks. Et ma ei saanud nii palju enam sõita, ringi reisida kui võib-olla noh, kui, kui vajaks see amet. Nii et ma leidsin teise asja endale kirjutamine, mida ma saan teha kodus. Nii et oma esimese raamatu, mis jutustab Vanemuise teatri näitlejannast, minu isa emast, ma kirjutasin tõesti öötundidel laste magamise kõrvalt Aga kas sa oled hakanud ka nõu jagama ja koolitusi tegema? Sul oli seal eelmine nädalavahetus köike vaata väiksest Eestist tuleb nagu kõike teha. Üks huvitav seminar. Ka mille te läbi viisite koos Merit rajuga ja. Joogaõpetaja Merit kutsus mind naiste puhkuse, naiste puhkus oli seal selline pealkiri embama ja see oli selles mõttes. Me tegime nalja, et puhkusest oli nagu ta oli, puhkus ka, aga ta oli üsna intensiivne. Et järgmine kord võib-olla paneme nimeks hoopis naiste intensiiv. Ja see oli väga intuitiivne peale selle, et oli intensiivne ja üli Üli toetav, et see oli väike seltskond, kuus naist ja me saime siis looduselt väge ja mina andsin selliseid intuitiivsed laulutunde seal, nii mõnigi kartis alguses, et hoida ei oska laulda või et ta ei pea viisi ja ma ütlen, et ütlesin, et kindlasti ma ei lähene laulmisele sellisest tehnilisest vaatenurgast või ma ei taha teist teha siin paari päevaga lava lauljaid ja üleüldse, kui palju neid lavalauljaid vajagi on, neid on ülearu vaid vaja on leida üles oma hinge hääl, mis minu meelest ideaalis võiks olla hääl, hinge peegeldus, kui inimene on aus enda vastu ja, ja kui tihti me siiski kaotame selles üldises elu virvarris kiirustamises ise end ära ja see tähendab, me kaotame oma hinge hääle ära ja tihtipeale ma tunnen inimesi, kes kuidagi ei, ei julge või ei suuda ennast väljendada. Ja hääl on kindlad, tõesti üks peegeldus sellest, kui inimene on kartlik. Et minu siis ülesanne, mis ma endale võtsin, oli avada see. Ja seal oli erinevaid selliseid praktikaid, selli mõtlesin välja ise oma oma arvates, ma ise mõtlesin välja sellise asja nagu laulurännak. Et me läksime siis rännakuga. Näiteks oma lapsepõlve laulsime oma sisemisele lapsele ja juba, kui ma seda ütlen, siis võib-olla kuulajatel tekib mingisugune taju, et see on hoopis midagi muud kui laulma õpetamine. Ma võin öelda, et ma ise pole üheski koolis laulmist õppinud. Et ma olen õppinud laulmist intuitiivselt, ema kõrvalt, kindlasti ka ema kõrvalt, aga ema ei ole mulle õpetanud samas ühtegi nooti, et mul olid oma lemmikud. Lapsena ma ikka ütlen, et esimene mul selline vaimustus muusikast oli kindlasti apa. Ma käisin Abba filmi vaatamas ja nutsin kinos ja see muusika tundus nii, nii oligi ajatu siiamaani ABBA teeb alati hea tuju, eks see lihtsalt see helipilt ja see energia ja, ja teismelisena oli minu, ma ütlen, et ainus lauluõpetaja oli Whitney Houston, kellega ma koos laulsin, harjutasin, et et ja sealt edasi, siis ma juba otsisin iseenda häält edasi ja, ja ma võin öelda, et, et sematkimise periood on vajalik, et sulle keegi meeldib, et sa püüad tema moodi teha järele. Et see on kindlasti, see arendab kindlasti kuulmist. Ja just innustab sind, et ohoo, ma saan ka sinnapoole. Aga siis tegelikult määrab, on see, kuidas sa leiad selle oma väljendusviisi ja oma hääle üles. Millal teil järgmine seminar? Tol ajal karu kõrva peale astunud. Ja, ja ma ütlen, et mina ei, ma nagu ei usu sellesse. See ma arvan, et, et otseselt võib-olla jah, et võib-olla suurel laval ma ei saa anda garantiid, et sa võiksid ühel päeval laulda, ma ei tea täpselt, aga suur lava pole üldse oluline, isegi väike lava pole oluline, kõige-kõige tähtsam lava on sinus eneses. Et sa, et sa usaldad ennast ja usaldad seda, et sinu hääl ongi kõige unikaalsem, kõige omanäolisem ja sa suudad teha üleüldse. Ja selleks on erinevaid meetodeid ja, ja mina ei, ei ole lugenud küll ühtegi häälekooli raamatut läbi, et et võib-olla on see siis see anne, mis mulle on nagu loomulikult antud ja ma nüüd olen jõudnud selleni, et ma arvan, et ma suudan õpetada inimest loomulikult laulma, see on ülioluline loomulikult laulma. See tähendab, et sa pead inimesele andma enesekindlust, et ta julgeb ja usaldab seda häält teha. Kindlasti, ja eelkõige esiteks enda kuulata iseenda häält, hinge häält ja ma kordan, hääl ja hing on minu jaoks üks. Nii sul endal on ka väga ilus hääl ja selles saates tahan täna kindlasti palju muusikat mängida ja palusin sul siis loomulikult su oma lugusid välja valida ja oleme siis esimeseks looks valinud loo romantiliselt. Räägi natuke sellest. Selle looma kirjutasin mõned aastad tagasi spetsiaalselt nagu justkui iseendale tellimustööna, kui meil oli tuur ilusa elu mere ääres, siis ma otsisin teksti, mis oleks natukene mere äärsusega seotud. Ja leidsin selle, mis mind tõesti kõnetas Ave ala, ainult et see oli. See oli lihtsalt kõik, mida ma vajasin. Ja mul oli hea meel kuulda, et Kaavelase meeldis. Aitäh kättesaadavamad ikka tahaks. Püsib kuid ei, kuid ei näe õhtubreesi. Minule. Romantiliselt Hedvig Hanson esituses, kes on meil vikerraadio stuudios, kuidas siis ennast raadiost kuulata on? Vahel mulle täitsa meeldib, mulle hakkab meeldima, ütleme niimoodi. Et kui ma käin toidupoes või kusagil, ma ei tea riiete poes kaltsukas ja ma kuulen mingit lugu, kus ma laulan näiteks 90.-test, siis mulle väga ei meeldi. Aga need lood, mida mängitakse, kas klassikaraadiost, vikerraadiost, nüüd mulle juba täitsa meeldivad. Väga hea, et sa korra 90.-te sisse tõid, meil on praegu reedeti siin väga populaarne uus saatesari, uus, aga saatesarja 90.-te aastate muusikast ja sina oled ikkagi ka üks tegija sellest ajast. Ühe häälega, ütleme häälega häälega nagu löönud kõik, eks vaataks lauluga ehk siis soolo seal loos neiu mustas kleidis saadab sind elu lõpuni. Jah, tahan või ei taha, see on kummaline. Ma ütlen kõikidele nüüd, et kui ma oleks teadnud, et seda mängitakse 20 aastat ja sellel pole lõppu, siis ma nähtavasti ei olegi seda laulnud. Sest et see on üsna tüütu seda kuulata. Minul on väga tüütu. Kuule, rahvas. No ja ma ei tea jah, talle see oli, sellega oli tegelikult. Tore lugu, sest ma olin ju ka noor ja edev ja vaja oli ennast tõestada ja mul oli kõva hääl. Ja siis Alar Kotkas helistas mulle peale seda, kui ma olin kahes taktis esinenud ja ütles, et ta on kotkas. Alar Kotkas ja ta tuleb mulle järele ja vaja ja siis ta mängis mulle häda või ei, lugu Vladislav autos ütles, me tahame midagi sellist sihvinud lati lihtsalt mikrofoni äärde lõugama ja etüüd öeldi umbes, et anna, nagu torust tuleb ja nonii, tuli. Me oleme umbes ühe vanuse inimesed ehk siis meie noorus jääb sinna 90.-te alguses. Me oleme ju veel noored, kes pole. Olgu, aga kuidas sina seda aega siis vaatad või meenutad? Muusikalises mõttes mulle küll midagi ei pakkunud, mulle on alati meeldinud hoopis teistlaadne muusika. Nimelt mina kasvasin rütmi ja bluusiga üles, mida mu ema kuulas. Aga kui tollel ajal olid sellised trendid, siis ega ma ei saaks öelda, et ma tegin midagi, mis mulle üldse ei meeldinud. Et siis oli see võimalus ja, ja ma sain kogemuse, tol ajal oli ikkagi staati kuulamas väga palju rahvast. Ma sain suurepärase lavalise kogemuse lihtsalt muusikalises mõttes ennast minu jaoks ammendanud ja ma tahtsin oma asju tegema hakata. Nii et ei ole kuidagi kahetsenud seda, kuidas publiku kindel, aga ma arvan, et neilgi on publikut. Ei ikkagi kvali. Et loeb, sest minu publik praegu on ikkagi lihtsalt väga ilusad inimesed, tõesti ilusad neid vaadata. Kuidas publik muutunud aja jooksul. No nii, see on küll väga üldine küsimused, et et ütleme, et siis et ma kordaksin ennast, et ma olen õnnelik oma publiku üle, ma, ma arvan, et ma väärin neid ja nemad väärivad mind. Selles mõttes, et aja jooksul võimalusi muusikat kuulata on ju palju laienenud vanasti oli võib-olla üks kaks raadiojaama ja, ja neid võimalusi kuulata vähem, olid võib-olla vähem artistide populaarsed. Nüüd nüüd sul on nii suur valik. Ja eks see, et on kõik väga palju ja võib-olla ka liiga palju, tekitab ka teatud mõttes võib-olla üle küllastumise tunde. Et kasvõi kontsertide pealt on seda näha ja kui palju on üritanud tõsi, et igale poole ei jätku lihtsalt ja on üleküllus igas mõttes. Ma arvan, et pakkumine ületab nõudluse. Aga selles mõttes need inimesed, kes tulevad sinu kontserdile, nad teavad, kuhu nad tulevad ja. Ma usun küll enamasti jah, diood, mida oodata, nautida no ma loodan, et nad ei oota selles mõttes midagi kindlat, vaid et nad on avatud, et iga kontsert on erinev ja mina me kõik muud muutume ju ajas. Ja mina tahaks mõelda, et me muutume kõik ikka paremateks, sügavamat, eks, ja, ja, ja meil on midagi öelda, et nagu ma ennist siin ütlesin, minu jaoks on lavale minek suur vastutus. Ma ei ole seda mitte iial võtnud kergekäeliselt, et see on minu jaoks püha. Ja ma annan endast kõik, mis ma suudan ja, ja vahel rohkem ka võib-olla. See tähendab, et väga sageli ei saa kontsert anda. Just et pigem vähem nagu öeldakse, vähem on rohkem. Kuidas rohkem? Aga et kuna ma valin, siis nii paljud asjad juba langevad ära, näiteks nagu öised öised esinemised, näiteks popstaarid esinevad tihtipeale öösel ja see on ränkraske tööl töö, eks ju. Aga ja ränkraske juba seepärast, et sa oled taust, ma olen ikkagi nii valiv, et ma tahan anda kontserte ja siis juba jääb seda juba vähemaks. Et aga minu meelest on minu jaoks parasjagu esinemisi, kui mul on üks esinemine nädalas siis mulle piisab sellest küll. Täna siia kokkuleppeid ja sa ütlesid ka, et teeme selle jutuajamise enne keskööd, et homme sul on esinemine, et väga hilja. Nojaa, nojah, et ma siis mõtlen pool ööd, et mida ma rääkisin ja siis ei saa magama jääda ja et ma tahan olla alati värske esinedes ja see on ka üks põhjus, miks ma absoluutselt, see on mulle hästi oluline. Et et on ikkagi nukker, kui lavale ilmub väsinud ja tühiartist, ma olen tahtnud seda kindlasti vältida. Räägime sellest, et sa elad maal, kui kaua juba? Kümmekond aastat juba miks sa kolisid? Eks see üks põhjus on nähtavasti see, et ma kasvasin väikelinnas ja mind tõmbab tagasi loodusesse väikelinnas tõrvas, kus on ju palju loodust ümberringi ja kondasin siis metsades ja jõeäärsetel ja, ja, ja ujusin järves Valga rajoonis. Ja siis, et ma elasin aastaid Tallinnas. Esimene laps hakkas sündimus, ma tundsin, et see ei ole keskkond, kus ma tahaksin lapsi kasvatada ja siis ma läksin vahepeal tõrva tagasi oma vanaema majja ja siis hiljem ostsime maamaja, et loodus toetab mind, annab mulle selle jõu, mis vahetevahel läheb ini suhetes kaduma. Ma tunnen, et kuna minu suhted on ka inimestega intensiivsed, et ma annan endast väga palju, siis ma tunnen vahel loodus just taastab mind kõige paremini ilusaid privaatsus. Just vaikus ja rahu ja, ja puhas õhk ja. Kuigi ikkagi suund on ju praegu vastupidine, et inimesed suurematesse keskustesse linnadesse liiguvad maakonnad tühjemaks. Noh, selles mõttes seda rohkem on seal ruumi sel moel. Et igalühel on ju oma valik ja selge, et linnale minnakse ju ka kergema elu peale. Et ega maal ei ole lihtne elu, sa pead ikkagi tööd tegema ja, ja pikad pimedad talved on ja seal on omad momendid, eks ju, et et kas see suhtlusmaal, et kellega sa seal suhtled. Et kui juht juhtuvad olema toredad naabrid, mul on üks väga tore naabrinaine siis on, siis on ju ka tore või mõni külamees, kes alati appi tuleb, kui sul on abi vaja. Aga, aga eks, eks inimene, mesi on igasuguseid ja igal pool selleks peab valmis olema ja selles suhtes ma tean, millest sa tahad rääkima hakata minuga. Ja et kas sa oled selle naabrinaisega siis ka hiljaaegu suhelnud? Ja me, minu naabrinaine on tõesti nii nii tore, ma ei tea, kas ta kunagi kuulab raadiot. Vikerraadiot kuulab küll. Kui ta kuulab, siis tervitab Maiet. Ta kastab, Mulyllija toidab mu, kas ja kui ma olen ära ja on igati nii tragi, tubli. Sa räägid nüüd teistest? Teises on seal veel naabreid. Siis ma läksin õnge, nii et ikka teisi naabrid on ka sul, seal on. Nüüd läheb, läheb, naaber on mul see, kellega ma väga hästi läbi saan. Aga siis on, siis on ikkagi õnnelik, et asi on väga hästi läinud. Ja noh, igal juhul kõik, mis elus juhtub, see on millekski vajalik ja hea. Ja ma ise näen neid asju nii, et kui meile antakse palju kanda, järelikult keegi kusagil saab aru, et meil on see potentsiaal olemas, teda ära kanda. Et, et kui vahel on elus raskeid hetki igalühel meist on, siis me ei tohi lihtsalt. Me võime kukkuda, see on inimlik. Me võime olla emotsionaalsed. Me võime olla kurvad, pettunud, vihased. Aga oluline on tõusta püsti ja minna edasi ja õppida midagi, sest mina näen küll, et eluraskustest peaks minema läbi. Peaks peaks analüüsima neid asju vaatama üle ja, ja olema veel tähelepanelikum, veel tundlikum. Ja see nõuab vaprust elus. Kuulajad kindlasti teavad, millele sa juba siin viitad, et kuu kuu tagasi oli see siis täpselt juhtus sul kodus, ma arvan, kas oli, võib isegi selliseid epiteete kasutada ilu kõige hirmsam. No kindlasti üks trastilisematest jah. No kuidas te sellest olete välja tulnud, kui nüüd kuu möödas koos poistega? Seal on nii palju momente, eks ju, millele ma olen mõelnud selle, selle sündmusega seoses? Vist kogu Eestimaa nüüd juba teaks, seda sa ei maininud, aga tõesti siis üks, üks üks, siis naabrimees tuli ja süütas mu maja. Et aga, aga temast ma ei saa muidugi pikemalt rääkida, see on tema isiklik teema, nende pere teema. Mina lihtsalt jäin sinna ette, aga ma tahaks selleni jõuda, et me arvame, et need asjad ei juhtu meiega. Et näiteks sellist, kas või liiklusõnnetused ei juhtu meiega või et selliseid arveldamised ei juhtu meiega, et me elame omas maailmas, aga me oleme kõik seotud. Et seal taga oli aastaid kestnud perevägivalla teema ja kui sellega ei tegeleta ja seda varjatakse, siis see võib lõppeda millegi nii drastilisi, aga ma pean ütlema, et meil läks väga hästi et meil oli abilisi ja meil olid tulekustutid, neis päästsid meie maja tegelikult täna just kusjuures tulid ehitajad seda korda tegema, sest vaja oli õnneks kindlustatud. Et see maja on nagu kõige väiksem asi selle selle loo juures. Et seal on nii palju kihte millele ma olen väga palju mõelnud. Ja no isiklikus plaanis on see, et mina valvasin siiamaani, kui ma olen üksinda seal majas, ma ikkagi valvan kella kaheni. Et midagi on kehas sees, mälus, et täpselt kell kaks ta ilmusse mees ja valvan ikkagi veel, et, et peab mõtlema ka sellele, et oleks turvalisem see elu, kuidagi see tundmine, enesetunne oleks turvalisem. Aga minu jaoks kõige kurvem moment on see, et minu noorem poeg ei ole peale seda ööd tahtnud seal majas olla. Nii et tema on saanud trauma ja me tegeleme sellega. Ja ma pean teda praegu viima kas oma ema juurde või siis me sõidame Viljandi kvartalisse, nii palju sõitmist ja, ja noh, see on nagu inimlik, et selline asi jätab jälje. Aga, aga mina nägin selle sündmuse taga nagu seda, kuna see nüüd mulle toodi ja mina avaliku elu tegelasena tundsin tõesti seda meedia tähelepanu nii tohutult, et ma jõudnud lõpuks enam telefonikõnesid vastu võtta ja ma olin kaks päeva kodust ära tõesti taastuda koos lastega ja siis ma tean, et käisid seal ajakirjanikud ja fotograafid maja ümber ja, ja ma üldse ei pahanda, tegelikult enamik neist ka küsisid luba. Et see teema tegelikult on ülioluline, et teda ei varjataks, et me ei kardaks et me räägime inimeste psüühilisest tervisest, siis on ju tegelikult kõige alus. Ja nüüd, kui ma olen sellele teemale palju mõelnud ja ka uurinud konkreetselt selle mehe taustu, siis kõik algab lapsepõlvest. Et. Sellele ma mõtlesin veel täna, et maailm on ülerahvastatud ja enamik inimestest või suur osa inimestest on katkised, haiged inimesed. Kui palju on vaimseid haigusi, eks ju? Et võib olla? See on idealism, aga me peaksime vastutama inimeste eest, keda me loome. Me peaksime armastama rohkem oma lapsi. Ma arvan, et sellele taandub kõik, kogu see maailma hiilgus või viletsus. Aga kuidas teie suhted siis praegu selle naabriperekond? Ütleme niimoodi, et natukene arusaamatud, sest et see sündmus on ju väga palju muutnud ka nende pereelus ja aastaid kestnud kaassõltuvus on tegelikult ju sama ränk kui sõltuvus ise. Et kui lisaks psühhotraumadele ikkagi lisandub alkoholism, mis tihtipeale need käivad käsikäes, eks ju, et inimene ei oska end ise aidata ja ja tihtipeale me ei julge abi paluda, võime, eitame, et meil on abi vaja, see on mingisugune valehäbi, eks ju. Minu meelest võiks igal inimesel olla vähemalt 40.-ks eluaastaks oma ütleme nii, psühholoog. Ja see võiks olla sama elementaarne nagu hambaarst, et elu ei ole mitte lihtne ära elada. Aga siin on jällegi vist ka see enesekindlus või teadlikkuse. Teadlikkus nagu ennem rääkisime, laulmisest, julgeksid laulda, siin on samamoodi, et see on enesele tunnistamise küsimus. Absoluutselt, et ma vajan abi, et mul on probleemid, et oma käitumisega teen haiget iseendale ja, ja ümbritsevat. Aga kui siis ka ümbritsevad nagu ei, ei mõista, ei toeta, ei oska ütleme niimoodi, vahel ka ju inimene tahab parimat taga, armastamisega on nagu sama vahel, kui ma ütlen, et võib-olla armastatakse vähe meid, lapsena, siis teine oht on nii-öelda üle armastamine, eks ju. Et see peab olema teadlik ja tasakaalustatud, need asjad, et sa annad piisavalt vabadust, aga et sa ei jäta inimest, et sa ikkagi suunatada, et sa toetad teda, kui on vaja. Ja mis puudutab siis seda naabriperet, siis, siis mina olen püüdnud, ma olen üsna mitu korda läinud sinna uksele koputama, et rääkida juttu, aga ma arvan, et see on veel võib-olla vara, et see, et see et inimesel on vaja mingid omad asjad läbi mõelda ja oma julgus leida. Kuulame muusikat, ma arvan, üks sobiv laul siia juurde sügavsinises öös. Kuule, see on, hakkame kuulama ja siis äkki pärast räägime. Imekaunis Hedvig Hanson vikerraadios looga sügavsinises öös, muusika autoriks Kalle Pilli, kellega sa viimasel ajal palju Ei see oligi lugu tegelikult, mis mind ära võlus tema lugudest ja nüüd me oleme kaks aastat koos esinenud siin siis ansambliga. See lugu on salvestatud Eesti raadio stuudios eelmisel sügisel ja selleks plaadile siis talvine soojus, see on kindlasti D minu üks lemmiklugusid üldse minu esitatud lugude seas. Et noh, selles on sügavust, ütleme nii. No kust sa võtad selle tunde või selle, et see niimoodi ka veel lindile hästi saada, et millised ettevalmistusse näiteks nõuab? Tegelikult see ei nõua muud ettevalmistust kui terve elu laulmist ja siis kaasatundmist igas mõttes kaastunnet. Ja, ja siis, kui muusika, mis kõlab, lihtsalt läheb sulle hinge ja sul on suurepärased muusikud, kes seda mängivad, siis see ongi kogu meeleolu loomine. Kuigi enne seda võivad olla mingid olmeprobleemid Ja, ja just see ongi maagiline, et näiteks lavale võib minna niimoodi, et sa oled natukene nagu tülpinud või väsinud või haige näiteks. Ja muusika ravib. Just et jällegi, et see viimane kuu on päris keeruline olnud, et kuidas kõik seda muusikat teha, veel kontsert. London see on olnud lihtsalt väga toetav, et vastupidi, ma kuulen, et ohmu hääles on jälle huvitavaid uusi varjundeid ja värve, et et seal endalegi üllatav, et tegelikult valul on puhastav toime minu elus olnud. Ma leidsin ühe mõtte ühest intervjuust või oli see sinu enda kirjutatud loost oluline oskus elus on mitte teiste arvamusest end mõjutada lasta. Ja ma tooksin kuidagi sellise metafoori mulle endale tuleb alati, et et kui sa kuulad üht ja teist ja kolmandat, siis sa oled nagu paadike ulgumerel, et sa hulbid siia ja sinna ja, aga sul peab olema see oma majakas, kuhu poole minna. Sest kõik inimesed on iseotsijad ja keegi ei tea seda täitja absoluutset tõde. Väga vähesed võib-olla tõesti teavad, aga kas me leiame need inimesed üles, meil on vaja leida see oma unikaalne tõde, mis loodetavasti on ka universaalne ja võib-olla isegi võib-olla isegi läheneb selle absoluudile, kui sa oled endaga tegelenud, et jah, ma ei ole enam mõjutatud ei kiitusest ega laita, sest niivõrd loomulikult see ei lähe päris nagu hane selga vesi, oleneb ka, kes ütleb. Aga aga kui me jääme kuulama kõiki, siis me ei jõua iseendasse. Aga aja jooksul siis see enesekindlus kogu aeg kasvab, sul. Tea, kas ta kasvab või, või ütleme, et stabiliseerub, võib-olla noorena mul tegi ka haiget, kui keegi ütles midagi, mis mulle tundus nagu ebaõiglane või. Aga nüüd ma saan aru, et igaüks ütleb oma mätta otsast neid asju oma elukogemusest. Et ma kuulan neid, kellel on sarnane elukogemus, näiteks mõned naisterahvad, kellel on ka kaks last ja, ja, ja on ka kooselus sellises faasis või on sarnane tunnetus elu suhtes, et nad selles mõttes resoneerivad nagu samal lainel, et et on lihtne mõista teineteist. Sest et on samalaadne kogemus. Aga kui su elu on ikkagi viimase aastaga palju muutunud, sa oled haiget saanud, kuidas see siis selle tugevuse või ka rõõmu siis suudad, lendas leida. Sealtsamast see on seesama allikas. Minu meelest on Rõõmu allikas sama mis valulgi see üks ja sama allikas, et küsimus on, kas oskad valust seda rõõmu luua või sa vannud valule alla? Kas see tähendab andestamist? Kindlasti tähendab see ka andestamist, vahel võtab andestamine rohkem aega. Ja andestamine ka iseendale on oskus andestada. Aga millega te ise seletate, et see viimane aastani ikkagi raske Olen ma tunnen, et ma arenen pidevalt ja mulle antakse uusi ülesandeid. Nii mul on praegu küsimused otsa saada. Võtsin sõnastaks, kuulame. Muusikat siis on olnud väga huvitav kohtumine sinuga, Hedvig. Meil on kaks laulu veel, me jõuame need enne keskööd ära kuulata või mulle tundus, vaid oled valinud välja. Ja sellele ma kirjutasin eelmise aasta augustis üks uuemaid lugusid, tulin tuurilt ja tundsin kuidagi sellist magusvalusat jah, sellist lahkumisvalu, et see oli nii ilus tuur koos kalle pilliga tuues ja ja istusin klaveri taha ja see lugu tuli üsna ruttu kuulma. Täna suve esimene külaline oli neil või on Hedvig Hanson, suur tänu, et sa said külla tulla, aga nagu sa ise soovisid, et keskpaiku võiksime lõpetada. Kuidas siis oli üle pika aja nüüd raadios olla, sa oled ju raadiotööd ka teinud? Ja siin on ikka nii mõnus, mulle meeldib ja siin on toredad inimesed alati vastas, nagu sina. Millal siis sinuga jälle kohtuda saame? Mitte ainult mina, vaid ka kuulajad. Siis kutsutakse. See, et kui sa tahad kontserdile tulla, siis mu järgmine avalik kontsert on 25. augustil neitsitorni hoovis. Tule, kuule. Tulge kuulake. Aitäh Hedvig Hanson ja lõpetame siis selle tunni ka sinu looga lahkumine on selle pealkiri Jaan Tätte sõnadele. See on jah, see on tegelikult Jaan Tätte lugu tervenisti. Ja sellest on saanud uus versioon. Et see jaanilugu läks mulle väga hinge, kui ma seda kuulsin tema esituses. Ja siis minu ansambliga nimelt Kristjan Randalu tegi sellele seade sai see teise kuue ja ja minu meelest see on, see on ilus. Lõpetuseks ja lahkumiseks, tulemust ja kõike paremat sulle, aitäh. Kiirustades tuli Nino. Maid kiirustades.