Tere, hingamispäeva hommikust ja lahedat ning kosutavat päeva. Olen selle nädala hommikutel rääkinud tõega, seotust. Tõest on kirjutatud lugematu hulk uurimusi lootuses, et tõde tõuseb, vale vajub. Aga kuna viimset tõde ei ole enam igaühel, on oma tõde, kipub ta käest libisema. Saksa arst Horst Richter kasutas paarkümmend aastat tagasi ilmunud intrigeeriva raamatus jumalakompleks psühhoanalüüsist võetud tehnikat ja termineid uusaja filosoofia arengute süvatasandi analüüsimiseks. Kui laps ei ole isa ja ema armastuses kindel, reageerib ta neurootiliselt. Kuigi ta tegelikkuses sõltub vanematest, ei suudab ta neid usaldada. Selline laps ei lase endaga midagi passiivselt sündida vaid üritab kõike kontrollida, ise otsustada. Taie muidu magama, kui tuli põleb ja toauks on lahti. Mida enam teda sundida, seda paanilisemaks muutub hirm. Ta püüab oma nartsistlikust jõuetusest pageda nartsistliku kõik teadmisse ja kõik võimsusse. Omnipotentsi tekitab eufooriat. Aga vägevuse varjus varitseb hirm. Enamik ei teadvusta seda eksistentsiaalset hirmu. Nii nagu neurootiline lapski. Aga see on olemas. Iga indiviid püüab kõigest väest hoida ise maailma sündmusi oma kontrolli all. Õhtu lõppeb päevauudiste vaatamisega. Kusagil on ka täna midagi halvasti läinud ja seda peab tingimata teadma. Muretsema asjade arengu pärast. Ei sa uinud, sest mis saab siis, kui mina ei tea, mis sünnib? Jumala silma asemel valvab kaasinimese silm kõigile kooli minevatele, lastele kingitakse mobiil. Et ema süda võiks olla rahul ja saaks iga kell küsida, kus võsuke on ja väga hoolitsevad. Emad varustavad oma lapsed GPS seadmega moblaga et saaks kontrollida, kas ta ikka õigust räägib. Kui salatustra tuli mäelt alla ja kuulutas, jumal on surnud. Tervitas teda rõõmukisa. Teismelised on saanud täiskasvanuks. Wolt Tääriiakondorsi töödes määras Euroopa valgustuskindlaks ajaloo liikumisvektori valgustamatuse pilkases pimeduses tõehariduse valgusse. Emanuel kanti unistus on tänaseks täitunud. Valgustus inimese väljumine tema oma süüdisest ala ealisusest. Alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta. Olgu Horst risteril uusaja filosoofia kulgu psühhoanalüüsides üksikasjus, õigus või olemata fakton, et meie maailmes ei valitse taevane lapsevanem. Võimutäius on inimese käes ja talle ei ole loota kellelegi peale iseenda. Inimese viimseks instantsiks on tema ise. Sekule söömisprotsessi võib pidada kristlusest pärilevaks, mujal maailmas seda ei leia. Aga see on läinud natukene nihu. Paulus soovis, et need kõik oleksime kasvanud usu ja jumala poja taipamise ühtsuse täismeheks Kristuse täis ja mõõtu mööda. Et me ei oleks enam väetid. Lapsed, keda iga õpetuse tuul loksutab, pillutab on küll väga ilus, aga tuuled loksutavad, pillutavad neid. Palvetagem. Issand, lase meid saada täismeheks sinu tundmises. Et me ei peaks enam tühiseid asju kartma. Aamen.