Terve pühapäeva hommikust sobinet alanud päev oleks meelepärane ning kosutav et hommikuste päevauudiste kuulamine ei ole juba tuju rikkunud. Ning me saame vaba hetke kasutada elu üle järelemõtlemiseks. Kuidas iseloomustada ajastut, millesse inimkond on jõudnud? Võib öelda, et elame postkristlikus, postkommunistlikus, postindlust, reaalsus ja nõnda edasi ühiskonnas. Iga taoline nimetus nendib, et mingi faas on läbitud. Mõned ise loomustustest nagu poststruktuur realism on kasutusel vaid tsunftisiseselt. Ent näiteks postmodernismist räägivad kultuuritegelased nii palju, et see termin on kõigil teada. Skeptilised on isiklik tunne, et kõik kultuurivormid on lõpule viidud ja ammendatud. Jääb üle vaid nendega mängida, neid uutmoodi kombineerida, korrata juba jutumärkides. Seda, mida teised on öelnud. Üks kabavaid Termeid on posthumanism. See viita puuse ja valgustuse ajaloo ja progressi selja taha jäämisele. Jumala surm, mida Nietzsche kuulutas 19. sajandi lõpus. Jätkub terve rea suurte sümbolite surmade jänese tapudena, autori surm, reaalsuse surm, tõesurm. Eurooplane on närtsinud nagu kauaks faasi jäänud lill. Vaheta vett palju tahad, Tal ei ole ju juuri. On täiesti loogiline, et meie maailma on hakatud nimetama ka post tõeseks inglise Gostrus maailmaks. Tõde, kui me ei räägi olmetõdedest, on olnud üks jumala kui absoluudi sünonüümidest. Kuidas saaks tõde jääda ellu kui jumalat kui viimset tõelisust ei ole enam olemas? Mitte nii, et tõde kui varjatu avaldamalt oleks kusagil meie käeulatusest väljaspool, aga siiski olemas. Praegu ei ole jumalatega, tõdeb põhimõtteliselt olemas mida tunnevad ja mõtlevad siis kristlased. Evangelist Johannes kirjutab, et Jeesus ütles maavalitseja Pilaatusele, kes teda üle kuulas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma. Et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält. Ristiinimese väide kõikidel aegadel on olnud ja on Jeesus on tõde, mitte ainult tema sõnade jale õigedega tõesed vaid tema ise on tõde, nagu seda on ka jumal. Kõik, mida iganes jumala kohta mõtleme või ütleme ei ole enamat kui katse kujutleda kujuteldamatult. Keegi ei ole iialgi näinud jumalalt ainusündinud poeg, kes on isa süles rinna najal tema meile teata toonud. Jeesus ei saa enda kohta kasutada ainult ühte terminit. Pilaatus tahtis vastust, kas ta peab ennast messi, eks või mitte. Aga see oli vaid üks mõeldavates tiitlitest. Tegelikult ei mahu Jeesus ühessegi. Ta peab kasutama korraga mitut, et me ei võtaks ühtegi neist liiga sõna-sõnalt, vaid püüaksime taibata, mis on nende kõigi taga või üle. Ja millele nad viitavad. Nõnda ütleb ta, mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu. Jeesus on oma järelkäijate jaoks elutee. Ta ütles. Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning taipate tõde ja tõde vabastab teid. Mõned, kes seda kõrvalt kuulsid, protestisid, oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjahul. Kuidas sina siis ütled, te saate vabaks? Jeesus vastas neile tõesti, tõesti, ma ütlen teile. Igaüks, kes teeb pattu, on patu oriori, ei jää majja alatiseks. Poeg jääb alatiseks. Kui siis nüüd poeg teid vabastab, olete tõepoolest vabad. Jeesuse sõnu oli raske mõista seepärast, et tema rääkis viimsetest eksistentsiaalset Nendest asjadest. Enta kuulajaid huvitasid palju rohkem maised. Nii on seega vabaduse mõistmisega. Ühelt poolt oodati, et Jeesus oleks messias, kes toob poliitilise vabaduse ja selle vastu polnuks juutidel midagi. Aga kui ta hakkab rääkima, et pole ühti Aabrahami seeme, vaid patu orjad ärritab taoline jutt. Eks ärritab ka nüüdisaja inimest, kui talle ütled. Ta on patune oma himude ori, kes ise ei saa arugi, millest ta sõltub. Ja ta peab jääma Jeesuse sõnasse ning saama tema jüngriks, enne, kui ta saab viimaks taibata tõde, mis ta vabastab. End tundub liiga kõrge pingutada. Seda kõike teades ütles Jeesus oma lahkus kõnelustes jüngritele. Et ta saadab neile tõe vaimu, keda maailm ei saa vastu võtta, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Aga nemad tunnevad selle kui püha vaimu ära. Ja see jääb nende juurde ja on nende sees. Jeesus tõotas, kui tõe vaim tuleb, siis ta toob maailma selgust patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta patu kohta, et nad ei usu minusse õiguse kohta, et ma lähen isa juurde ja teie ei näe mind enam kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Selle maailmavürsti vale ei saa üle, on kohtuotsus langetatud ja teda ei pea enam orjama. Mu sõbrad, tahaksin teile tänasesse päeva lohutuseks ja julgustuseks kaasa anda sõnad, mis issand Jeesus ütles oma maise teekonna lõpu eel. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema tõe vaim tuleb, juhib ta teid kõigesse tõesse. Juhata kui jumala vaim meid kõigesse tõesse ning andku meile suutmist taluda täit tõde. Palvetagem Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja auööd ikka ja igavesti. Aamen.