Rahulikku reedet, Jeesus ütleb valvake siis sest teie ei tea seda päeva. Valvake. Teie ei tea, tahaks teada, tahaks ikka kõige olulisega kursis olla, sellepärast ju jälgime aina uudiseid, loeme lehti, tahaks kõigest kohe ja kiiresti teada. Ja miks peaks keegi, kes on hea meie eest midagi varjama, saladuses hoidma, miks ta ei räägi sellest päevast ja tunnist viimse pulmapeod täpsest algusest. Räägib sellest, et need, kes sinna hiljaks jäävad, leiavad ees suletud uksed. Tundi teadmata võime kergelt kõige olulisema maha magada. Kuid kas oleme mõelnud, mis toimuks selles maailmas, kui kõik ühel hetkel teada saaksid maailmalõpu täpse päeva ja tunni? Milliseks muutuksid inimesed, milliseks muutuks meie maani? Küllap tekiks kaos, paanika ja paljud hakkaksid käituma ettearvamatult. Selle kõrval on mõned päevad elektrita olemist lapsemäng. Meie ei pea kõike teadma. Pole mõtet nõuda, et kõigelt, mis seis kohe katted langeksid on mõistlik kuulata, mida Jeesus soovitab. Ta soovitab, et me peaksime valvama. Ta soovitab valvata, et me jõuaksime viimsele pulmapeole. Et me seda maha ei magaks, sinna hiljaks ei jääks. Et meil oleks usku ja armastust, mis aitab sinna kohale jõuda, enne, kui uks seal sulgub. Ernst Enno on kord kirjutanud luuletuse, meil kõigil ühine on pulmapidu ees. Ja sellest ta väidab meile igaviku ees ja igaviku taga, kui siia jõudsime, eks edasi ka veel. Sa vaata kõik, mis ümber neist ei ükski maga. Nad kõik on omal astmel, kõik on omal teel, on nagu paistnud, oleksid päike meie meelde, mis nüüd, kui kauge helin kostab ikka sees, kui kuulad, sügavus sõna endast kukub keelde. Meil kõigil ühine pulmapidu ees kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud. Nii üks tundlik luuletaja kord igatses, lootis, et kord sulatab see, kes on armastus oma armastuse leegiga, kõik külmadki südamed, kõik hangunud hingede üles ja ühte. Tema oli taibanud, et inimesed ise seda ei suuda. Paljud on selleks liiga kanged ja külmad. Erstena tütre mälestusteraamatus on üks näide sellest, millistes oludes tuli Ta tundlikul isal elada. Ernst Enno kirjutas kord koolide inspektorina palvekirjaministeeriumisse, et nad eraldaksid talle veidi lisaraha. Tema tööreisid viisid teda Hiiumaale ja Haapsalu ümbruse koolidesse. Ja sageli tuli tal lahtistel Mankritel külmetades pikkideid läbida. Oma palvekirjas palub ta ühekordset toetust, et osta uus talvemantel sinel sest vana ei ole võimalik enam parandada. Seal on parandatud ja paigatud kohti rohkem kui terveid. Eks see külmetav kunstnik ja vaene riigiametnik siis oma luuletustes loodabki, et kunagi kord on meil kõigil ees üks ühine pulmapidu, kus sulab armastuses kõik, mis lahku läinud. Ta usub, et seda, mida inimene ei suuda või ei taha, suudab jumal. Jeesusega kõneleb sellest viimasest pulmapeos pisut teisiti. Ta ütleb, et sinna saamiseks tuleb meil valvata, sinna minekuks tuleb end varakult valmis sättida. Räägib ka õlist, mida tuleb juba siin koguda. Et pimeduse saabudes aitaks see meil lampides teel valgustada. Jaak Jõerüüt on kirjutanud luuletuses, anna andeks. Ja ära saada meid kiusatusse sisse. Sest meie eksime kergelt. Meie kahejalgsed. Me katame kogu maa nagu liikuvad sambad. Ja vaatame 11 väsinud pilkudega üksteisest. Väsinud. Meie igapäevast und anna meile tänapäev. Ja ära saada meid unetuse sissekuudele kätte. Aga siiski, meie peame ärkvel olema. Ärkvel ja kellelgi meeles härra, saada meid unustuse sisse. Sina, kes sa ei unusta neid, kes sinu unustavad. Aamen.