Rahu ja Sheilgust prohvet Jesaja raamatu neljakümnendas peatükis psalmid. Hüüdja hääl, valmistage kõrbes issanda teed. Tehke lagendikul maantee tasaseks, meie jumalale. Vaata issand jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata temaga koos on teie palk ja tema ees on teie töötasu. Aamen. Parem karta kui kahetseda. Kas see vanarahva tarkus kehtib ka siin? Jumal on lubanud jõuliselt tulla ja laseb õelda, et keegi peaks talle tema jõuliseks tulemiseks valmistama teed. Kas peaksime otsekui orjad või sõjavangid karistuse kartuses rutama sellele jõuliselt tulijale teed valmistama? Nii see pole vist mõeldud. Pigem nagu Oru Pearu, kes valmistas naabrinaisele viimase rännaku teed kodust kirikusse, tema tegi seda viimaseks austusavalduseks. Mine jale, kes oli oma headusega tema südamesse pugenud. Meid aga kutsutakse teed valmistama tulijale jõuliselt tulijale. Kas see on selline jõulisus, mis peaks tekitama paanilist hirmu? Teadmist, et meil pole mingit lootust? Laseme kõnelda prohveti, temal, kes meiega on juba täna kõnelenud. Hüüdja hääl ütleb, milline on selle tulija jõulisus. Otsekui karjane hoiab ta oma karja kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles talutab imetajaid lambaid. Sellel jõulisel tulijal on jõudu kanda meid. Ehkki kõigest läbi. Usk jumalasse võib nii mõnegi meist muuta veidi tublimaks, korralikumaks, kohusetundlikumaks ja leebemaks. Kuid kõigest olulisem on see, et see annaks meile ühe kummalise kindlusetunde ja rahu. Millele sa üldse loodad, kui sul pole jumalat? Ja mida sa kardad, kui sul on see vana ja võimas küsimus, annab vastuse ühele teisele küsimusele. Milleks uskuda jumalasse temasse, kes on loonud taeva ja maa ja meilegi kinkinud elu temasse, kes on oma poja ristisurmaga meid lunastanud, päästnud patu ja surma lõplikust haardest. Ning meid juhtivasse ja pühitsevasse pühasse vaimu. Teades, et jumal jõuliselt tuleb ja Taivates Edda ootab meilbki. Et meie talle teen, valmistaksime, ei, peame seda tegema hirmuga või sootuks põgenema. Pole ju raske valmistada teed, kui sa tead, et tulija son, ääretu armastus sinu vastu. Et temal on jõudu ja soovi sind aidata kõigest, isegi surmavarjude orust läbi. Parem valmistada temale teed, kui olla see, kelle juurde ta ei jõua sest pole teed, mis näitaks, et oleme teda oodanud. Aga millal me veel seda jõuame teha temale teed, valmistada jõulud ukse ees. Peaks olema rahulikku advendiaega, aga kõikjal on tormavad rahvast, kihutavaid autosid. Peab olema ettevaatlik, et sind keegi alla ei aja, pikali ei jookseks. Kiirustav inimmass kisub paljude aeglaselt liikuvadki endaga kaasa. Kihutatakse leida kingitusi ja maitsvat sööki. Kingitusi, millest paljud saajad ei suuda üle mõne minuti rõõmu tunda. Ja sööki, mida lookas pidulaudadelt kühveldataks endasse aeg-ajalt nii palju, et hiljem on väga raske olla ja öösel ei tule und. Kõike saab paljude jaoks liiga palju. Vaid kaupmehed arvavad, et võiksime veel palju rohkem osta ja sisse kühveldada, kühveldada kodudesse-kappidesse kõhtudesse. Kuid see pole ju jõulude ega advendiaja mõte. Mõte on selles, et keegi, kes meist hoolib, meid armastab, on teel. Ja meile on antud võimalus valmistada temale teed. Issand, vala meisse oma rahu. Ja aita meil taibata, et me ei pea kallite asjade lookas pidulaudadega kerjama kellelegi armastust. Sina armastad neid, kes valmistavad sulle teed oma südamesse, oma armsate südametesse. Kingi meisse armastust, mis avab meie silmad nägema seda, mis kõige olulisem. Pane sina meie hinged helisema, kingid, tänulikkuse rõõm meie nägudele. Et võiksime olla need, kelle lähedusse on hea tulla sinu ja meie ligimestele. Seda palume sinu poja, meie lunastaja Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.