Tere, armsad kuulajad. Jätkame täna oma eile katkenud lugu. Veidi pean rääkima ette neile, keda eile meiega ei olnud. Nimelt meenutasin, kuidas aastaid tagasi sõitsin rendiautol mööda türgi maad oma ainsal tööst vabal päeval külastada Efesose linna läheduses jumalaema kunagist elupaika. Minu kaaslasteks sattusid kolleegid kes oma teada sõitsid Eeeffesosse ning alles teel olles kuulsid minu tegelikust plaanist. Plaani teatavaks tegemine täitis auto hämmeldunud vaikusega. Selle hämmeldus pausi vältel tundsin, kuidas mu südame ümber kogunes nagu õhuke jääkirme. Lisaks minule oli autos neli inimest ja kõik eranditult toredad ja armsad kaaslased. Siiski tajusin õhus kummalist vaikust. Hetkel olid kõik hõivatud oma mõtetega. Eeldatavasti otsis igaüks enda sees mingeid puutepunkte. Osadel oli see olemas vanemate hoiaku osadel sõpradel, osadel ajakirjanduse kaudu. Ja oli neid, kes olid kujundanud oma arusaama, ilmselt ilukirjanduse toel. Aga isiklik suhe. Meil puudus kõik need hoiakud olid ka meie hämmeldus autos, mis vuras mööda türgi maa kõrvalteid pühapaiga poole. Minu enesetunne oli hetkel väga hõre. Püüdsin seda muidugi võtta hästi, loomulikult kuna mina olin ette võetud teekonna algataja ja istusin roolis. Siiski ei tahtnud pühasse paika sõita pingestatud vaimuseisundis või viia sinna kedagi, kellel oli selle vastu tõrge. Ja ometigi ma tajusin, et üks meiega kaasas olev kolleeg muutus üpris kinniseks ja kummaliseks. Õnneks lisasid elevust mõningad välised sündmused. Sattusime ootamatult sõjaväekeelutsooni, kuna olime ju Kreeka poolsel rannikul ning ka paljudele esmakordne kohtumine puuvillapõlluga. Tulime isegi autost välja, seisime seal põllu ääres nagu lapsele katsusime neid. Teate neid pehmeid valgeid päid. Sellised hetked avavad su hinges teadmise jumala rikkusest ja keldusest. Lahkusime põlluservalt kõigil väike nopitud puuvillapall põues. Viimases sõitsime kõik koos koos oma puuvillapallide ja eelarvamustega mööda imelist türgi maad läbi lumivalgete põldude üha lähemale jumalaema ja apostel Johannese elupaigale, mis taamal mäe otsas endast juba aimu andis. Läbimaise elu kirevuste lähenesime nii ruumis kui mõtetes paigale, mis sundis meid mõtlema igavikust? Näele oli tervituseks püstitatud kõrge jumalaema kuju. Meie elus on sammute tihti neid tähtsaid paiku, mille olemasolust me oleme teadlikud. Kuid Me sätime oma samme, nii et ma sinna ei satuks. Aga igaühel on kindlasti ka selline hetk, mil jumal asetab küsimuse igavikust otse meie tee keskele. Et teda märkaksime ja selle üle järele mõtleksime. Ning tagantjärgi näen ka mina seda oma sõitu just sellise jumaliku meeldetuletusena meile kõigile. Peatan tänaseks oma mälestuste auto siin jumalaema kodulävel, et homme koos teiega see reis lõpuni sõita. Nädalume. Armas jumalaema, kaitse meid ja palu jumalat, et avaks meie südamed mõistmiseks ja kannatlikkuseks. Aamen.