Tere kõigile kuulajatele. Sellel suvel õnnestus mul üle aastate taas merele pääseda ja mitte lihtsalt merele, vaid jahiga. Paarkümmend aastat tagasi oli see üks minu lahutamatutest kirgedest. Meie laevaks oli vana väärikas kahemastiline puujaht, nimeks Jenny Kruuse. Ühel minu tuttaval tekkis mõte korraldada nelja päevane reis, alapealkirjaga isad, pojad. Niisiis olidki pardal viis isa oma poegadega ja kapten. Reisisihtkohtadeks olid plaanitud esimesel päeval Kihnu, teisel Ruhnu ja siis pikk öösõit tagasi. Ruhnus oli plaaniska palvus vanas puukirikus. Loomulikult käisid asja juurde vahtkonnad ja toimkonnad köögis. Poisid valmistasid koos isadega kogu meeskonnale toidukorrad. Plaanis olid ka ringsõidud saartel ja vaimulikud vestlused. Kogunesime Pärnu sadamas, pakkisime laeva saatma olid tulnud ka mõnede emade tütred, kes pidid Kaldale rõõmsalt nukralt lehvitama jääma. Juba pardale astudes imbus kõik kuskilt sügavalt soontest taas kehasse tagasi. Nii liigutused, lõhnad, kerge kangus näppudes hell tunne pihkudes, kui köied on sealt läbi käinud. Ka see seletamatu ja ära vahetamatu ärevus, värin, mis saadab sind alati kai äärest lahkudes. Esmalt sai poistele räägitud ja isadele meenutatud kõik elementaarsed turvalisuse reeglid mida tohib ja mis on kategooriliselt keelatud. Ka päästevestide kasutamine ja päästerõngaheitmine ja sellesse ronimine. Kui juhtud vees olema, rääkisime ka sellest, kuidas toimida, kui keegi üle parda kukub. Pean tunnistama, et seda ei mäletanud ma ise ka. Nimelt see, kes märkab. Peab kõva häälega teistele hüüdma, samal ajal kogu aeg vees olijat silmade ja näpuga jälgima. Ta lainetes silmist ei kaoks ja kapten teaks, kuhu sõita. Meri on meri, neid asju peab silmas pidama. Peab teadma. Hooletuks ei tohi minna. Vahetult enne lahkumist juhtus midagi sellist, mida ma ei osanud kuidagi oodata. Kapten kutsus meid kokku meid, kes me olime ju nüüd tema meeskond. Ja palvetas. See oli midagi ülimalt loomulikku. Jaht, mis on veel laineid püüdvate muulide varjus ja köitega tugevalt kai küljes kinni. Hetk enne seda, kui see tükike puitu lükatakse maa küljest lahti. Hetk enne seda, kui mööda taevasse sirutuvad Maste tõmmatakse purjed ettearvamatuid tuuli püüdma antakse end jumala hoolde. Minu merelemineku kogemustest ja mälestustest. Selline hetk puudus. Seetõttu imbunud seega minu kehast ja teadvusest esile. Seisin seal lummatult ja tänulikult nagu tummahammas ja vaatasin kaptenit nagu ilmutust. See palve saatis mind terve reisi ja avarusega silmitsi seistes mõtlesin, et kuidas üldse teisiti sadamast lahkuda. Muidugi, me peame ise tegema kõik, mida me uskuma peame valmistama, ette ja püüdma näha ette, niipalju kui inimteadmised ja kogemused võimaldavad. Peame andma endast parima. Kõik muu tuleb aga usaldada jumala hoolde. Ja võtta vastu alandlikult kõik see mille edasine teekond meile toob. Ja nõnda nii merel kui maal oma kodusadamast lahkudes ja iga päev head päeva ja kaitstud teekonda meile kõigile.