80.-te Rootsi megabänd Sikritservis klasside näite ja sugugi mitte juhuslikult siia tunni alguseks, sellepärast et meiega on liitunud Ralf Sauter. Filmi sõber. Tere õhtust. Tere. Tere. Ma ei hakanud oma vampiiri hambaid suhu panema, äkki kuulajad. Mida ma räägin? Muidugi sai uue elu sisse kuskil kümmekond aastat tagasi, kui juhtus midagi täiesti uskumatult rootsist tuli üks õudusfilm, mis vallutas kogu maailma põhimõtteliselt 10 aastat tagasi ja oli vist kuskil kümmekond aastat. Ma tean, siis tuli väljal Edgar, vaid ma olin. Ja selles räige ja. Mõte töötab praegu. Aga noh, tegelikult, Kui me sellest samast pildist räägime, siis vampiirid kuidagi on tagaplaanil, minu meelest viimasel ajal filmikunstis või kuidas sulle tundub? Kui rääkida ei olegi nagu midagi väga huvitunud? Noh tead, mõned aastad tagasi oli selline tore seeria nagu videvik ja võib-olla see rikkus nagu vampiirid ära paljude jaoks, et keegi võiks kätte võtta, vampiiridele hirmsaks teha ja noh, tegelikult mis puudutab õudusžanri konkreetsemalt, siis nii ongi õudusžanri puhul, et on mingid nagu lained, et tehakse midagi, mis osutab hästi populaarseks, siis matkitakse seda mõned aastad ja vahepeal oli mitu aastat hästi populaarne see paranormaalne aktiivsus ja just just veidraid juhtimisel kodus ja seal istumisfilmid ja sellised asjad, et noh, lihtsalt vampiirid võib-olla teevad sellise kambaki millalgi Rolf alustama või jätkama natuke, võib-olla kaugemalt. Kõigepealt sinu. Kas sul on mingeid kogemusi mingisuguste sündmustega, mida sa oled mõelnud, et pagan seletada täpselt ei oska või oled ise siis üle mõelnud, tekitavad sinus jätkuvalt hirmu? No ma olen praeguseks aru saanud, et minu enda kujutlusvõime võib-olla lihtsalt väga tugevad, kui tekib mingi mingisugune hirm, siis minu enda kujutlusvõime hakkab ta seda võimendama ja ma isiklikult ei usu, vaimne, vähemalt selles plaanis, et hakkavad nõrgeldama, üritavad su elu segada kodus, aga ma küll usun seda, et, et kui ma ei tea, majas on keegi jõhkrad, mõrvatud või kuidagi raskelt surnud, siis sellest jääb majja järele mingi sihuke nagu imelik aura kuidagi muudab seda, seda õhkkonda, et see on üks asi, mida ma usun, aga konkreetsemalt mingeid sihukseid, mingit seletamatut juhtimise ma ei, ma praegu ei meenu, et ma oleks kunagi olnud. Aga usk sellesse tegelikult ütles, et pigem oled skeptiline? Jah, ma olen valmis mingi piirini oskama, sellist hingede olemasolu ja sellist sellist mingi mateeria jäämist nimetatakse mateeria eks. Ma arvan, et midagi on ikka ikka küll, mida me ei saa seletada. Aga tulles nüüd sealt edasi või tagasi siis popkultuuri juurde, siis miks see niimoodi, et seda õudust kuidagi läbi popkultuuri tahame, tahame siis saada või, või kuidagi seda kogemust või elamust pokult kultuuri, kasvõi siis mingisuguste krimifilmide, et fiks inimesed janunevad selle poole järgi. Eks asi on morbiidne uudishimu, ongi selline selline väljend, elame siin väga, morbiidne uudishimu, et inimesed sageli tõmbuvad lihtsalt asjade poole, mis on õõvastavad ja koledad ja mida tegelikult ei tahaks vaadata, aga siis on ikkagi kerge uudishimu. Kui kole see siis päriselt on ja ja eks noh, mis puudutab kinos käimist, siis inimeste jaoks on samamoodi nagu komöödiat vaadates naermine on ka see elamus, et ma saan vaadata õudusfilmi ja siis ehmuda ja, ja see on ka mingi enese proovile panemise küsimus, et kui ma olen näiteks palju õudusfilme vaadanud, siis minu jaoks see hasart tuleb just sellest, et kas nüüd või see õudusfilm, mida ma nüüd täna vaatama lähen, kas see võib leida minus veel mingi koha, mida ükski õudusfilm ei ole justkui üles leidnud ja suudab raputada nii nagu ykski õudusfilm ei ole veel suutnud, et, et see on ka omamoodi selline hasart või mis tõmbab mind õudusfilmide poolatse avastamisrõõm ikka kuskil nagu olemas. Minu teooria on kuidagi olnud see, et et me kaasajal seoses sellega, et meie ühiskond on nii kiire, siis me töötame nii kõrgetel sagedustel, et võib-olla ka kultuuris meid ei suudagi enam vaimustuda muud asjad kui midagi sellist, mis meid tõesti läbi raputab ja noh, paratamatult õudusžanr on üks selliseid, millel on vähemalt potentsiaali selleks jah, jääks inimesena aina rohkem šokeerida ka võimad seal muusikalis Cooper on ka öelnud, et ta alustas oma karjääri seitsmekümnendatel, siis oli väga kerge laval teha kyla teeniga, mingeid vigureid verd pritsib ja inimesed kardavad. Aga nüüd tänapäeval nagu mitte keegi Vapata tema selle show peale, mida ta laval teeb, et need ajad on selles mõttes väga muutunud. Suurem giljotiin tuleb hankida lihtsalt. Aga mis puudutab just nimelt krimiseriaali, mis tegelikult ka Eestis kui vaadata lihtsalt mingisugused telemõõdiku numbreid, siis inimesed janunevad nende järgi, tegelikult on ju päris õudne, kui võtame Midsomeri mõrvad lüüakse maha terve küla, eks ole inimesi ja kõik vaatavad seda ja järgmist, pane telekas kinni ja tegelikult kus hakkavad nii mõtlema, siis on ju päris suur trauma kui terve küla marjaks. Absoluutselt ja ega krimisarjad ja õudusfilmid ikka peegeldavad reaalset maailma või siis baseeruvad kasvõi kaudselt mingitel reaalse maailmasündmustele. Ma hiljuti vaatasin ka ühte krimisarja nimega mister Mercedes, ja seal siis eks, psühhopaat sõidab Mercedesega varastatud autoga, siis rahvamassis tabab tosin inimest rohkem, kui ta siin inimeste siis sellest saab selline mõrvajuhtum, mis jääb lahendamata ja see tuleb siis kummitama seda uurijat, kes seda algselt uuris ja kes ei suutnud seda inimest tabada ja muidugi terrorirünnakutega on toimunud sarnaseid asju ja ka USA-s saaled, sellised ei sarnane intsident, et näiteks seega puudutab mingil määral, kui sa näed seda ekraanil juhtumas ja saad aru, et tegelikult ka praegu reaalses maailmas toimuv on samasugune. No miks Eestis ikkagi ei osata väga õudseid asju teha? Urmas Eero Liiv teeb mingit õudusfilmi praegu ja noh, aeg-ajalt näeb ikkagi mingeid filme, kus sa nagu õudusfilmi elemente sees, et et noh, see on üks niisugune, ma olen märganud, et paljud inimesed, kes ütlevad, et neile ei meeldi õudusfilmid, meeldivad ikkagi paljud filmid, mida saab ikkagi määratleda õudusfilmiks. Steven Spielbergi lõuad näiteks ju haifilm ja selle eesmärk on samamoodi tekitada pinget ja hirmu inimeses ja selles plaanist on ikkagi ka õudusfilme tegelikult kuigi seal ei ole ühtegi, noh, päris ma ei tea midagi ulmelist sees ja ka eesti filmi Püha Tõnu kiusamine on üks film, mis minu meelest on, töötab ka nagu õudusfilmina väga hästi, et seal on lihtsalt selline atmosfäär sees ja november samamoodi minu meelest seal on nagu sellist õudusfilmi tonaalsust sees hästi palju ja nii et selles mõttes noh, otseselt ei ole meil tehtud sellist mingit konkreetset žanrifilmile, kus Lash argusse mingi killer, kes ükshaaval tapab inimesi, et seda meil ei ole päris olnud, kui välja arvata, üks Soome-Eesti ühistööfilmipood on aga, aga jah, ta, mingeid selliseid kunstilise maid, filme, kus on mingid õudusfilmi noote nagu selles. Mulle tegelikult meenub vähemalt enda kogemusest, et kui liiga palju saab neid soolikaid, verd visatakse sulle ämbriga ikkagi kinoekraanilt, siis muutub see ikkagi isegi hüsteeriliselt naljakaks, pigem et et see rappimine lugu väljub kontrolli alt, et sellest ühel hetkel isegi võib saada selline huumorižanr ütleme siis huumorifilm, isegi siis on niisugune ülepaisutatud grotesk nii-öelda ja ta absoluutselt õudusžanr ei ole väga ühekülgne ja seal on väga palju selliseid alas Andrea õuduskomöödia on ka üks nendest, kes tahaks nagu nalja seoses sellega, et verd, pritsi peale, see oli ka kunagi selles mingis Dracula paroodiat, kus ta oli vaja vaiaga, eks šampiir surnuks leia seal iga ajaliselt nagu tehtud nali sellest, et temast purskab nagu liitrite kaupa verd ja kõik on perega koos ja selline nagu naljakas. No enne kui mikrofon lahti läks, ma küsisin ka, mida sa arvad sellest värskest õudusfilmist pärilik, mis on saanud kriitikutelt väga palju kiita ja on ka Eesti kinodes juba mitmendat nädalat. See on selles mõttes justkui me tuleme tagasi selle juurde, et me tahame kõike praegusel hetkel oma ühiskonnas saada kiiresti videod, lühemad poendid tulevad aina kiiremini, siis see on hoopis nagu tagasiminek kuhugi kaugemasse aega, ehk siis see film rullub hästi aeglaselt lahti, kuidagi toimib väga hästi ja pärilik. Mul on tunne, et selle režissöör isegi tahtis teha algselt nagu pered raamatu peal sai ühel hetkel aru, et seal on lihtsam turustada ja müüa publikule või rahvamassidele, kui ta on nagu õudusfilm, et seda reklaamitakse küll õudusfilmina, aga ma tunnen, et paljudki seda vaatama lähevad, on kindlasti elavdanud, kui palju seal on tegelikult perede raamatuse peredraama, ise on väga hirmus, sest noh, kõige paremini töötavad ja need õudusfilmid, mis leiavad üles mingid alateadlikud hirmud, mis inimestel juba on olemas, kinosaali astuvad ja noh, eriti kui sa oled kasvanud üles sõbra düsfunktsionaalses perekonnas, siis ikka mingi alateadlik hirm. Kindlasti Froidan ka sellest rääkinud, et võib-olla et mis siis, kui, eks minu vanematest pöörab mu vastu ja üritab mind tappa, kuigi ta peaks olema minu lapsevanem ja pärilike oma peredraamas ka tegelikult tungib nendesse hirmudest sellest, mis tegelikult juba inimestel kuskil alateadvuses on ja, ja see, et, et tema võib välja pursata, et ma tegelikult ei tahtnud sind kunagi saada, et juba tegelikult hirmutati ja siis tulevad muidugi neid üleloomulikult elemendid ka veel siis nojah, et seal tegelikult ju ei pea tõesti kirvega mööda hoonet ringi jooksmas, selline psühholoogiline hirm on juba päris päris õõvastav, ikkagi vaata isegi hirmsam kohati seda jälgida ja ja kui see, kui ühel hetkel kulmineerub kuskil. Aga kui nüüd konkreetselt ma mõtlen siin mingisuguste oma filmielamuste ja kogemuste peale, mis on nagu õudusfilmide mõttes olnud, siis mulle Me oleme ära unustanud ühe olulise žanri zombifilmid. Et ma ei tea, kas zombifilmid tänapäeval kõnetavad veel see, et tulevad ja ostavad ja ja oina zombid on jah, päris popid. Need seosed. Tere, sarja elavad surnud kõrgete vaatajanumbritega, mis kell kahanevad, aga on ikkagi väga kõrged zombid väga inimestega teha läheb millegipärast. Ja noh, ühesõnaga zombidega on ka võimalik intelligentseid filme tegelikult üks parimaid zombifilme on 78. aasta Surnute koidik, mis räägib sellest, kuidas seltskond inimesi jänes ostukeskuses ja, ja vabandanud sihuke zombi katastroof. See film tegelikult räägib tarbimisühiskonnast ja sellest, kas inimestes on saanud tarbijaid nende kaadris filmis, kuidas need zombid uimerdasid seal ostukeskuses ja taovad akendele ja see tegelikult peegeldab ju ka päris ühiskonda hoopis see, kuidas inimesed on muutunud ostuhulludeks ja ja vahel kohtab ka nagu selliseid zombifilme, mis suudavad nagu öelda midagi ühiskonna kohta ja selle kohta, mis maailmas tegelikult päriselt toimub ja, ja vot, et kas inimesi pigem kõnetab selline asi, mis, mis seal ka reaalselt võimalik, et zombid pigem on selline asi, et ei tea, kui palju välja hüppab neid kuskilt, kas üldse, eks ole, aga, aga võib-olla see asi, millega on võimalik rohkem samastuda või mis asi võibki tegelikult juhtuda, ütleme, teispoolsusega, millisel kontakti otsimine. Kas kuidagi on näha ka, et neid filme võib-olla vaadatakse rohkem või neisse suhtutakse kuidagi teistmoodi? No kas nende zombi ega nii, et traditsiooniliselt zombi peaks olema noh, kui vaadata, kas või jällegi Romero elavate surnute ööd 60.-te lõpus seal ka, noh, need zombid tulevad siis haudadest välja, nad ongi, elavad surnud konkreetselt, aga 2000. 2000.-te alguses tuli eks filmi 28 päeva hiljem jah, et okei, ta ei ole võib-olla. Noh, see on vaieldav, kas ta nagu zombifilm tegelikult räägib viirusest, mis muudab inimesed praevunutakse, elajatakse seal on hästi kiired inimesed, kui mõelda sellele, et võib-olla noh, tehaksegi laborites meile mingit salajasi katseid, üritatakse leida siis hoopis mingit raevu ravimit, mis võtaks inimestelt raevu ära, aga sellega seoses siis vallandub hoopis selline katk või haigus, mis keerabki inimesed ära ja muudab nad siis mõrvalikeks laetakse. Sellepärast see film nagu mõjub hirmsalt. See muudab olukorra nagu kuidagi reaalsemaks, et näha võib-olla ma ei usu, et surnud tõusevad oma haudadest üles, ronivad välja, aga see, et vallandab mingi viirus, seal on mingisugune asi, mis tegelikult reaalselt võibki ju ühel hetkel juhtuda, eks ole. Nibin-nabin, eks ole, et seal on mingisugune koht, kus isegi võib-olla kinni võtab. Viimane 10 aastat tagasi olnud savanni soolade teema, et inimesed tarvitavad uimasena vannisoolasid ja siis ka selle tagajärjel osad inimesed muutsid zombid kuidagi jooksid ringi, eritidenid, lammust, midagi, et siis tehtigi pealse võrdlused, zombid. Kui nüüd rääkides konkreetsetest filmidest, siis oskad sa nüüd konkreetselt mulle öelda mingit mingisugust filmi, mida sa oled alles hiljuti vaadanud, mis seal olekski tegemist kui žanri õudusfilm ja mis paigi sind võib-olla siis kas kinos või kodus kuidagi ehmatama või niimoodi käituma, et sa isegi ma ei tea, paid, käärid. Igaks juhuks mul voodi alla võtsid kätte, vastupidi, võtsid nagunii, aga. Hirm oli nii suur lihtsalt, et. Katus ära, selline kaine mõistus. No eks Felmine tegelikult greeritali kenadest, mis töötas väga efektselt, terve publiku peal ja just sellepärast, et ta jällegi tungib mõjub tuttavalt ja selleks oli kena, vaikne kohake, mis rääkis ka postapokalüptilise maailmas, kuhu on saabunud tulnukad, kes jahivad heli järgi, et kui sa teed väiksemagi heli, siis sind tahavad kohe läinud, siin süüakse ära, saadakse kätte ja see rääkis käes perekonnast, kes on sisse seadnud ennast vaikses maakodus ja nad siis elavadki, nii et ma ei tohi, ei taha mitte ühtegi heli ja mitte ühtegi Pirksatust ja noh, nad ei tohi avastada ja nii edasi, kuna vastasel juhul nad leitakse kohe üles ja see töötas väga hästi publikupealselt. Kuidagi elame ikkagi reaalses elus. Me avame mingeid kogemusi, kus meil tuleb olla täiesti hiirvaikselt või noh, ma ei tea, mis olukord ja, ja ühesõnaga selle filmi ajal oli tunda, kuidas publik elab selles mõttes, sest kaasa keegi ei julgegi kinosaalis käima mingit heli teha, et see kuidagi läheb nende tegelaste ja nende läbielamisega nii kaasa, et ka ise ei taha nagu heli tahad, ta kuidagi saavutab niimoodi kontaktis publikuga. Kuulame natuke muusikat ja siis räägime edasi. Ruumis häppi oskate pakkuda, kes oli see esitaja? Tead, ma isegi väga ei süvenenud. Ja vargus käis väljas korra kõrvas nagu niisugune kaasaegne folk või midagi sensorid, Charles Manson. Saage jää vanglas kirjutatud nagunii ja Charles Manson on tegelikult oleks huvitav näide, tema on siis 60.-te lõpust üks tegelane, kes samuti üritas täielikult teha muusikat ja suutis enda ümber luua sellise sekti, kes siis lõppkokkuvõttes ju sooritas ka mõrvu, aga tegelikult enne neid kuritegusid olid nad ikkagi täiesti tunnustatud tegelased Ameerika Ühendriikides ja Charles Manson. Ma ei tea, kellel on nii palju ma mingil määral võrreldav Mart Helmega või et ta oleks võinud ka kuskil nagu tõrviku tõsta ja midagi ära teha ja inimesed teda kuulanud, et tegelikult ju see näitab, kui suur võim võib-olla kui kui üks inimene ka popkultuuri kaudu üritab midagi kurje korda saada. Absoluutselt, Charles Manson muidugi, ta ise isiklikult ei tapnud mitte kedagi, aga seda tegid tema sekti lihtne. Ja ta vist oli ka vanglas. Ja kusjuures Temastki tulemast film tulemas, film on, on tehtud filme ja ma lugesin mõned aastad tagasikuist huvitavat raamatut ühest noormehest, kes hakkas ülikoolis kirjavahetust pidama sarimõrvarit, aga et see oli tema lõputöö, et ta otsis nagu sarimõrvarid, kellega kontakti astuda, eriti niimoodi nagu sarimõrvaritest paremini aru saada ja sedasama moodi saatis kirju Chaos mänsonile Charles Manson, liks nendest sarimõrvaritest, sest noh, USA-s on sarimõrvari kultuur, Mihlakad, sarimõrvar saadetakse vanglasse meeletult palju kirju. Charles Mansoni lüks, kes talle nagu vastama hakkas. Jaa, jaa. Siis oligi niimoodi, et sellele noormehele hakkasid siis mingid täiesti võõrad inimesed kuidagi tooma mingeid raamatuid nagu posti ja ühesõnaga sellest enne karu, Charles Manson on ikka mingid järgijad, kes nagu teevad mingeid asju tema eest justkui siis väljaspool vanglat ja see oli tegelikult väga šokeeriv, šokeeriv kurb raamat selles mõttes, et see noormees tegelikult sooritas enesetapu. Ta sattuski kirjavahetuses John McCain, kes ikkagi selgeks sarimõrva ja nähtavasti see mees Ronnistada niivõrd palju pähe. See noormees käis ka tal vanglas külas ronis talle niivõrd läätsenurmest, sooritas tegelikult enesetapu, kunagine Ta jäi siis nii-öelda selle sarimõrvari viimaseks ohvriks, kuigi mõrvar oli juba vanglas kinni. Kuidas on võimalik, et inimene siis mõttetegevusega jutuga keerab ühe inimeselt ümber sõrme või? No vaata, psühhopaatia ongi selline häire lihtsalt, et inimesed, kes oskavad manipuleerida, teiste inimestega, neile pähe ronida ja samas näida seejuures täiesti ohutud ja isegi head inimesed. Kas oskate filmiajaloost ka tuul tuua välja mõne sellise teose, mille ümber ongi seda kultust nii palju, et on, kas just päris pahade tegude peal, aga aga ikkagi on lausa mingisugune sekt sellest tekkinud. Et ühesõnaga film, mida niimoodi sektina kummardatakse täitsa ära ühtegi pähe nagu praegu küll ausalt öeldes päris nii suureks õudusfilme, hullus paljudel vist ei lähe kõige õudusfilmi niisugune väga belgia õudusfilmidele ongi nagu omaettekujutuse, nagu selles žanris juba üksinda teda mingeid spetsiaalseid kogunemisi töötrikkuseled, õudusfilmide fänn ja üks põhjus, miks mulle ka meeldib mulle õudusfilmide fänn on see, et, et me oleme kuidagi omavahel siuksed enamike ikkagi ei armasta õudusfilme siis ma kohta nagu teiste õudusfilmifännid, siis me oleme kohe nagu sõbrad, sest me oleme selles väikses gängis seened meile meeldivad. Kas õudusfilmide sellises pildikeeles maailmas või siis teemade mõttes on mingisugune joon, mida kokkulepitult või vaikimisi, mida ei taheta ületada, või mingid teemad, mingid asjad, mida me, mida me ei kajasta või mida me selle filmides ei pane, sellepärast et see võib tuua kaasa mingid tagajärjed. Vaide vallandab mingisuguste inimeste ekstreemsed, et noh, ma ei osanud, teemad on tundlikud, näha nagu koolitulistamised, ma ei tea, kui teha võib-olla film koolitulistajat, kes ütleme, väga saavutab mingi vabaduse või mingi hea tunda sellest, et sooritus koolitulistamisest muidugi siin riskantne, sest sellega võivad päriselt kaasneda mingid mõrvad ja ma nüüd konkreetselt ühtegi näidet väega kindlasti seda on juhtunud, kui noh tegelikult üheksakümnendatel samad koolitulistajad, Kalambaini koolitulistajad, neile meeldisid ka filmid nagu Vistancherboen, kellel oli, eks, siis hakati kedagi nagu vaatama, et mis meediat nagu noored tarbivad ja see teema tegelikult hülastunud Donald Trumpi pärast, kui nüüd on jälle koolitulistamise menetlus palju, siis trump on jälle hakanud rääkima, et näed, vaatame kui palju vägivald on meil pida mängudes praegu ja, ja minu arust see teema on juba läbi võetud juba korduvalt, et kui Merlin mänsonid süüdistati, siis ka koolitulistamiste põhjustas kaudselt ja videomänge ja kõiki neid asju, et aga ja muidugi kuristik rukkis tuntud romaan, mis sundinud inimesi siis tapma või siis juhendanud inimesi tapma. Kaudselt muidugi meedial võib selline mõju olla inimesel. Aga kuidas sa saad nagu filmile seda seda süüks panna, et kui on tehtud film? Mulle meenub ka, et avatariga oli selliseid juhtumeid, iseenesest on väga ilus film, eks ole, ja ja toona pudega välja tuli siis ka kolm. D mõttes olid ju täiesti enneolematut seal efektid ja kuule, film oli nii ilus inimesed tahtsid selles maailmas elada, siis väidetavalt oli ka inimesi, kes on mulle elu võtsid. Ja ma olen kuulnud seda, et see unistus pandavarastele nimena seda ei saa ju ühele filmile süüks panna, et see on täpselt see, et kuidas sa ütled, et film on selles süüdi, et see pigem on inimeses endaski, subjekt subjektiivne, ma annan, erinev arvamus on inimestel ma ütleks jah, et kui sa ikka teed mingi kunstiteose, siis sa ei ole selles mõttes vastutav selle eest, et mis, mida sa paneb inimesi tegema. Noh, kui inimesed sooritavad tõesti mõrva või kuritegusid selleks et mingi film või raamat neid veenis selle tegema, siis muidugi see testament sellest kui võimas looming või, või siis mõni teos olla inimesel, aga ei, ma ei, ma ei ütleks, et seal autor peab siis vastutav olema selle kedagi või midagi sellist. No ometi, kui sa tõid kasvõi selle kuristik rukkis mänge, siis selle puhul ikkagi on see tema teos autorit nii palju mõjutanud, et üks põhjustest, miks Salinger juba pool sajandit ikkagi on peidus, ongi see, et et ta lihtsalt ei kannatanud seda tähelepanu välja, mis talle pärast kuristik rukkis ilmumist osaks sai. Jah, ja temast sai erak tõepoolest. Kuristik rukkis on võib-olla parim näide kirjandusteosest. Noore Vesperi kannatused. Draamat, mis pani massiivselt inimesi enesetappu sooritama, vallandas sellise enesetappude laine. Kuristik rukkis on muidugi siis teine niisugune väga märkimisväärne taevas, mis inimesi on mõjutanud inimeste mõtlemist. Ja selline autoriagoonia surigaramale. Nii et väga kuidagi ühte auku hakkab minema. Hakkame surnud ette lugema, aga Ralf võib-olla Taaviga sinu käest, et hea küsida, et kas teil nooruspõlvest meenub mõni film, mida ta tõesti kartsite ja ja võib-olla isegi pugesite peitu, oli see võib-olla mõni seriaal või film või pagan teab, mis asi. Mul endal näiteks meenub praegu Fredi Krugeri saagase hirm, ma isegi tahtsin seda üles tuua, et, et see on hea näide sellest, kuidas mingi reaalne intsident võttis viia filmi nimi saab väga populaarseks, et Raiko, sa tead, oskad seletada, mis seal taga täpselt oli, sa ütled seriaali intsident? Jah, et üks asi, mis inspireeris selle stsenaristi lavastajat, kas Craive näinud seda filmi kirjutama, oli üks uudis, artikkel, mis ta luges ühest noormehest, kes hakkas oma vanematele rääkimata, ei tohi mingil juhul magama jääda, oli mitu-mitu päeva elaval ja sundis ennast õlale olema ja kui ta oli kuskil nädal aega üleval olnud, siis ta vajus nagu magama ja siis ta viidi. Ta vanemad olid muidugi rõõmsad, et lõpuks jäi magama, vähemalt tahad õieti siis oma tuppa magama ja järgmisel hommikul või siis mõne aja pärast vastati, et ta on surnud ja noh, seda ei saanudki teada, et miks, miks ta suri lihtsalt seal ei olnud südamerabandusega midagi, et see oli nagu seletamatu ja siis leiti ka kohvi masindamatavas peidetud, millega ta üritas ennast siis vägisi üleval hoida. See oli niisugune huvitav, kergelt kõhe ministeerium, millest siis see film välja võrsus ja Helmshiti luba ei näe, selles mõttes väga efektne õudusfilme. Ta ta puudutab just näiteks ühte asja, mis on meile kõigile tuttav, et me ju kõik magame, see on igapäevane asi mehe jaoks, aine asi. Noh, praegu kõnnin aga jah, et ega noh, me saame aru sellest, kui sa jääd magama ja tõepoolest sind rünnata mingi mingit ja siis sa oledki päriselus, et see hirmus, kuna noh, ei saa põgeneda oma unenägudest seni vältimatu esinejaks. Jah, see asi tõesti, millega me igapäevaselt kokku puutume, ma segasin vahele ristavilt, tahtsime teada ja ma hakkasin mõtlema selle peale, aga aga ega ma ei osanudki midagi muud välja mõelda, et minu jaoks oli ikkagi lapsena kõige suurem trauma, Oisseed olid jällegi Eesti televisiooni siis mingisugused väärtfilmiõhtud ja seal puhtjuhuslikult, mingisugusel õhtul näidati Punivelli Andaluusia koera ja siis ma nägin seda silmalõikamise stseeni, mis on ikkagi noorele lapsele väga-väga võigas, eriti kui on sellised mustvalges filmis, kus sa ju ei oska lapsena kuidagi ette näha, et mingisugused eriefekte on võimalik üldse kasutada, aga selle puhul vist ka seda tehti niimoodi, et surnud lehma. Ma leian et see oli päris jube praktiline efektidel tänaval tahaks arvutiga midagi sellist teha ja ei pea hakkama lehmasid lõikama, eks ole, ma loodan, vähemalt Ralf seriaalide osas me oleme filmidest rääkinud, kas on hetkel mõni selline seriaal, mida tasuks õudusfilmi fanattidel jälgima hakata? Kui päris ausalt, ma ei ole ise väga suur seriaalide vaataja, kogu aur kulub nagu filmida. Aga mida ma olen märganud, sepantoloogia säravad on väga popiks andis, mis puudutab õudusžanri, et räägime ühe hooaja jooksul ühe loo ja siis samade näitlejatega nagu Ameerika sugu väheke Norrist. Et ongi nagu antoloogia formaadis, et iga hooaega nagu erinev iseseisev lugu. Varsti on tulemas ka Stephen kingi, noh, praegu Stephen kingi on väga populaarne muidugi kõige tuntum õuduskirjanik üldse. Tema juttude ainetel on tulemas seriaal nimega käsleroc, mida ma väga ootan, kus siis on ainest lehtedest, tema juttudest ja siis loodud sihuke ühtne universum ennast. Nii et seriaalide poole pealt siiski ka üht-teist siin lisan tulemas. Ralf sinu kodus kummitab. Ma ei osanud. Veel, mida? Tegelikult, miks ma seda küsin, on see, et sa ennem helistage, mainisid, rääkisid seda. Et sellist poltergeist ide ja sellist maailma ülemäära palju ei ei usu, eks ole. Aga mis hetkel on see, kui sa hakkad mõtlema, hakkad kahtlema asjas, et mis peaks toimuma. Et see asi muutuks sinu jaoks kuidagi usaldusväärsemaks või hakkaks selle maailma vastu väidetavalt selle maailma vastu rohkem huvi tundma. Ma ei ole midagi eitaja, tähendab kui keegi tahab mulle öelda, et vaimud on olemas. Noh, ma olen valmis seda, noh, sellega arvestama võime, me hakkasime ehitama kindlalt, aga jah, mul on nagu mingit tõestust vaja konkreetsemalt, et ma olen just nimelt seda, ma olen võib-olla mingis kahtlases nagu majas või kuskile, ma saan aru, et õhkkond on kuidagi imelik, midagi rasket on lihtsalt, seal on kütamentakkumine Auschwitzi laagritesse siis kindlasti seal on ka nagu tunda seda, et seal on midagi rasket juhtunud, eks ole. Päris seda, noh, keegi peaks mind ikka sussiga viskama, Viljandis, kedagi, keegi ei saanud seal olla. Kas sul on mõni asi, mis näiteks elus tekitab hirmu või on asi, mida sa kardad? Nojah, et, et see on huvitav, et tegelikult kõikidel inimestel on mingeid konkreetseid alateadlikud hirmud ja kindlasti meil kolmel on siinsamas stuudios ka mingi kindel hirm, mis meil kõigil on kolmel. No näiteks, kui inimene kõnnib üksinda pimedal tänaval, eks sa lähed siis, kui ta hakkab mõtlema selle peale, et mis siis, kui keegi ründab. Et noh, et kaob see turvatunne ära, kujutlusvõime hakkab tööle kohe, siis tekib hirm, eks ole, paljudel on see hirm, kindlasti ei näe, või see turvatunde kadumine kodusid, sa oled üksi kodus pimedus ja mõtled, et mis siis, kui keegi sissetungi peatselt võetakse. Hirm ära ja. Kaitse Äravisi turvalisuse tunne, siis tekibki see hirm, et, et mis saab, mingid hirmud on meil kõigile filmidega on ka samamoodi kõige paremini töötavadki filmid, mis suudavad suhestuda nende olemasolevate hirmudega, noh, et kui vaadata filmi sissetungist, siis me oleme tundnud seda hirmu, et mis siis kuidagi sisse tungib, et sellepärast ongi nii mõjuv. Sa korra tõid elemendi oma jutus sisse, mis ka muidugi on diskuteerima, et kui sa rääkisid Auschwitzis, siis oled eetiline, on reaalsete inimeste kannatustega ja, ja surmadega raha teenida, sest loomulikult Auschwitzi vangilaagrite avamise peamine eesmärk, kui meenutada neid kohutavaid sündmusi ja inimestele õpetada ajalugu, aga paratamatult on seal võimalik ka palju suveniire osta ja palju muud. Ja, või kui meil siinsamas oli Titanicu näitused, kuidas sa suhtud sellesse, et selle pealt raha teenitakse surma pealt, õuduste pealt raha teenimine siis on ja ühesõnaga seal ongi nagu, nagu muuseum, kas sa pead pileti ostma ja siis tehakse mingi ringkäike, räägitakse sellest, saad suveniire Staya siukseid, igal pool saab suveniire ostma, ei ole väga väga lähedalt kursis sellega, mis seal praegu on, aga. Ma ei, ma ei, ma ei ütleks, et see on nagu väga ebaeetiline konkreetselt, aga, aga ma olen siukseid kohad võiks jätta mingil määral puutumatuna kuidagi küll või noh, et ma, ma ei näe, miks peaks tahtma keegi seal nagu ringkäike teha või näha ja ma saan nagu pildi kätte, mis seal toimus ja ma olen ka mingeid fotosid näinud netis. Ma nagu väga ei saa aru, mis inimeste eesmärke on sinna kohale minema. Kui, kui see on arusaadav, mõistetav nagu minu minu mõttekäik lennusadamas Titanicu näitust käisid vaatamas. Ega mina ka ei käinud, mina ei teinud. Vot see on okei, minu meelest mingid meened Titanicu vrakist, siis ma eeldan, et sellest ma saan aru, see on okei. Aga noh, näed, kui inimene läheb Auschwitzi, maksab selle piletiraha, ostab suveniire, siis ta aitabki tegelikult kaasa sellele sellele süsteemile, mis seal on püsti pandud. On sul äkki muusikas mingisugused asjad, ma ei räägi halvast muusikast, eks ole, aga muusika kui sa pead mängima ja see tekitab sinus teatavat sellist kõhedust või siis ebakindlalt olekut mõnes loos on mingisuguseid teatavad kohad, mis võib-olla mõjuvad inimesele niimoodi, et, et saab pelgad või seal hea meelega just hommikul esimese asjana seda kohe peale ei paranda. Seetõttu just nimelt tekitas kõhedust moment. Alice Cooperi fänn minust sai eelmisel aastal kuulasin kõik albumid läbi ja hästi-hästi varati loominguga artist, kellel on ka lahedad lava-show'd ja kes paneb oma lauludesse selliseid õuduse elemente hästi palju sisse ja, ja sellest ongi saanud tema selline, mis täiesti läbi karjääri ja jah, polest, mida ta teeb, mulle väga meeldib, kuigi ma olen küll õudusfilmide sõber, aga mis puudutab muusikat, siis ma kuulan palju siukest heasüdamlikumad muusikat, kui, kui ma filme vaatan. Õudusteteemalisi küsimusi, Taavi tuleb meil veel. Sa mõtled siis meilt või kuulajatelt, tegelikult kuulajad võiks küsida, jah, pisike, muidugi hea ja mis kaarid. Me lahtri seeme, meil on lahti teeni vikerraadiofoorum kui ka vikerraadio stuudiotelefon. Kui te tahate küsida mõne filmi kohta mõne popkultuuri muu nähtuse kohta või lihtsalt oma arvamust avaldada, siis helistage kuus üks üks neli null neli null kuus üks üks neli null neli null või lihtsalt tahate hilisõhtul natukene õudsutele asjadel arvamustest avaldada ja meiega juttu ajada, siis võite ka helistada, me kuulame natukene muusikat just nimelt Alice Cooperit ja samal ajal võeti kui hakata helistama black video. Alice Cooper ja Black video vikerraadio suve jätkub, kell on 42 minutit üle südaöö on juba. Laupäeva, esimene tund ja teiega on Margus Kamlat, Ralf autori Taavi Libe ja nüüd on meil keegiga telefonil? Jaa, tere ööd. Kui ma õigesti aru, et kas, kas Mikk oli sealpool? Jaa, Mikk. Mul jah, Mikk, me rääkisime siin nii Auschwitzist kuiva Sis titaanikust, eks ole, ja ja sa, sul on selle kohta ütleme, mõlemas kohas ise käinud ja sul on kogemus olemas, oled näinud siis Titanicu puhul seda näitust, ma saan aru, mis oli lennusadamas ja Auschwitzi puhulavates kohal käinud, eks ole. Just täpselt nii mõlemad väga vaimustuses olnud, et ühed paremad kultuurilised investeeringud mu elus kohe päris kindlasti. Et see väide, mida meie siin kergelt puudutasime, et kas on eetiline teenida nii-öelda surma ja katastroofid õnnetuste pealt raha, siis sina lükkad selle selles mõttes ümber. Päris kindlasti jah, mina näen seda sellest vaatevinklist, et minu arust on, on kuidas ma ütlen, need sellised ohtlikud võimalused või vahendid inimestele teha, see on nagu päriselt ja punaseks selgeks, et, et mis see siis nüüd ikkagi päriselt oligi, mis siis sündis, mis siis toimib. Et kui me loeme kuskilt raamatust või kuulame ajaloo õpetajat, näed, seal suri nii palju või seal tapeti diivanil tegelikult need on nagu numbrid, et noh, need numbrid, millest sa suid süveneda, võid mitte süveneda. Aga kui sa, kui sa lähed ikkagi sinna, noh, kas või näiteks seda Auschwitzi puhul, lähed sinna kohale, näed reaalselt seda, seda olustikku ja sulle tehakse seal nagu näitab, et asi selgeks, mis päriselt toimus. Sa näed neid, kasvõi neid mingisuguseid massi WC-sid, kuhu lasti korra päevas. Kuidas inimesed magasid sisuliselt riiulites üksteisega seal pead-jalad koos ilma igasuguse kütteta noh, kõik see nagu teeb selle täitsa lausa nagu selles mõttes võib-olla väga julmalt, aga, aga eluks ajaks selgeks, et mis päriselt ehki, kui hull see kõik päriselt õlis. Ehk siis läbi selle kogemuse. Võib-olla on siis maailm parem lugu, eeldan, on selle jutu kokkuvõttev. Kindlasti kindlasti, ma arvan, et ühtepidi maailm on parem paik kui me, kui me saame sellest aru, mis päriselt kunagi on toimunud ja, ja keegi neist ei tea, millal ja millisel kujul see ajalugu korduda võib, onju ja Titanicu puhul kindlasti oli, oli minu jaoks hästi nagu lahe see, et tõesti see koosnes nendest üles toodud esemetest kõigest sellest kui, kui glamuurne, kui lahe see laev päriselt oli, kui omast ajast ees kõik selline asi, et ja samamoodi paralleeliga ohvitšiga, et et nähes seal neid esemeid, mis on nagu sellest originaalajast ja, ja tõesti nagu kuidas ma ütlen, arengujärgus, need, need juudid selleks hetkeks tegelikult olid, millele tõmmati korralikult pidur peale, et et see on selles mõttes jällegi muljetavaldav, et kus me võiksime täna olla, kui need kui need ikkagi see maailma inimestega võrreldes võib-olla targemad inimesed oleksid jäänud puutumata ja oleksid neid edasi tüürinud. Nii. Auschwitzi puhul saad sa võib-olla Mik veidi kose, Titanicu puhul võib-olla välja tuua mingisuguse sellise kohaga nüansi, mis siin nagu tõeliselt ehmatas või, või sulle kuidagi väga eriliselt ses suhtes ehmatavalt meelde jäi, et, et kuidas selline asi võimalik oli. No võib-olla natukene kõige rohkem šokeeris see, et, et seal on erinevad väljapanekud, näiteks üks on üks on klaasi taga tohutu hulk jalanõusid, laste jalanõusid, kõik need lapsed, kes sinna jäid, on ju siis prillid noh, mingi tohutu hulk prille, mis inimesi kokku korjati ja samamoodi igasuguseid jalaproteesi, kõik sellised asjad. Kui sa vaatad seda jalaproteesi, siis sa mõtled, et see oleks nagu eile tehtud selles mõttes, et see on nagu olnud nii kvaliteetne see, see, see kõik on nagu olnud kuidagi nii heal tasemel selle aja kohta, nagu tundub see nii uskumatu. Mikk, mis sa teed praegu? Sõidan töölt koju. Sõidavad koju ja see sügavas öös. Mul on niisugune õhtujuht, pulmaisa amet ja suvi on suvi on täis sõitmist alati reede ja laupäeva õhtused, kas siis otse või kordussaated vikerraadiost, parimad sõbrad, et muusikast väga ei taha enam midagi kuulda. Ja siis ongi rahulik kaasa mõelda jällegi põnevatel teemadel ja, ja kindlasti. No teinekord on, on endalgi olnud vaja pimedasse, just suveöödel sõit ja tegelikult ega see on ka minu jaoks vähemalt selline situatsioon, mis tekitab kõhedust, eriti kui ikkagi maantee on tühi, siis mõnikord tekib tunne, et äkki seal kuskil on veel keegi, kes võib mulle kuidagi ohtu tekitada. Kas sinul jälle selliseid mõtteid tekkinud või äkki tekkinud millegagi kokku puutunud oma öistel sõitudel, kui sul tõesti ameti ja ja kutse on selline, mis paratamatult neid öiseid sõite päris tihti ette toob? Öiseid sõite näha, arvan, et pooled minu sõitudest või isegi rohkem on, on öised sõidud ja ja mina seda nagunii väga ei ole, nii et nüüd öised ohud muidugi, metsloomad ikka vahel ette ette hüppavad, aga pigem mina olen see inimene, kes otsib nagu tee ääres neid, kellel võib olla abi vaja, et, et küll ma olen siin pintsaku ja valge särgiga aidanud rehvi vahetada ja nii edasi fikseerinud kellelegi kuskilt ära. Et mina nagu pigem ei näe selles ohtu, et mul öösiti selles mõttes meeldib sõita, et siis on kaasliiklejaid oluliselt vähem. Seoses Šveitsiga tunnengi, et kui me tahame elada nüüd hoolivamas ja armastav omas ühiskonnas, siis me peame ikkagi meeles hoidma valusaid minevikusündmusi, nii nagu nad juhtusid ja aga samas on ka kurb mõelda, et tõenäoliselt keegi saab pehme hommikumantli selga panna, kodus ja magama minna ja seda kodu hoida tänu sellele, et ta müüb pileteid sinna või noh jah, et selle autoga Või mis iganes, eks ole, ja kui ma nüüd lähen väga ekstreemselt Kuidas sa oludes Mikk, aga veel oleme 11-st alati 11. alates istunud, seal olnud ja rääkinud ka Igor Volke ka ja sellised paranormaalsed nähtused ka, et ma ei tea, kas, kuidas sinuga lood on, et kui palju sa usud nendesse mingisugustest poltergeist, idesse kogu sellisesse teispoolsusesse, mis võib tulla meil vahepeal kimbutama? Mina olen ikka seda meelt, et eestlased, kõige usklikum rahvas maailmas, nad ei usu, küll konkreetselt mingisugust mingisugust usku või, või, või jumalat võib-olla nii palju, aga kõik eestlased usuvad, et miski on ja samamoodi mina olen seda usku, et miski on ja eks ma olen seda ikka ikka kogemust ka oma elu jooksul mõned korrad ja, ja kui see nagu kuidagi kuidagi lähedalt mööda läinud mingisugune selline hetk või situatsioon, kus ma tea, ahjuroop hakkab järsku ahju peal kõikuma või mingi selline asi siis päris pikaks ajaks see kuidagi nagu noh, nagu nagu sellise sellise tunde, et ei olegi üksi, et keegi on meil siin veel. Muidugi, mis seal veel huvitav asi on see, et lapsena sai hästi paljudest seda filmides popiks saanud nii-öelda vaimude väljakutsumist ja, ja tõesti noh, on olnud selliseid situatsioone, kus me, kus me teeme seda vaimude väljakutsumist ja ja, ja näiteks mina olen saanud nii-öelda siis suhelda ühe oma, kuidas ma ütlen siis esivanemaga või kelle olemasolust ma ei teadnud mitte midagi ja, ja kui sai, siis nii-öelda selle mängu käigus küsitud tema nime ja kõiksuguseid asjaolusid kontrollides uskumatult palju sellest, nagu läkski päriselt täppi, et niisugune niisugune asi nagu Kuidas konkreetse? Kuidas konkreetselt see suhtlemine siis välja nägi, kuidas ta vastas sulle? Selline selline mäng, kus suure sellise valge paberi peale või noh, lastena ikka tegime tapeedirulli peale, näiteks saab siis ühele poole panna pähe ja teisele poole numbrid ja siis võetakse siuksel väike alustaldrik, millele siis küünlaga Kersatatakse selline, kuidas ma ütlen, nool või vitriin ühe nurga peale sinna või külje peale ja siis kõik panevad oma kaks sõrme sinna peale ja siis hakatakse suhtlema selle nii-öelda teistsuguse teispoolsuse või selle just küsis kelleltki midagi vaimuga. Ja ja täpselt nii see taldrik seal sõrmedel vaikselt liikuma hakanud tähtedest erinevaid sõnu ja lauseid kokku panema, et et see on jah, niisugune huvitav, huvitav lapsepõlve, selline selline mäng, mis, mis tõesti minu jaoks ühel hetkel oli nagu täiesti šokeeriv, et päriselt jõudsin ma kellelgi nii, keda ma sain kontrollida, et jah, niisugune inimene on olnud palju asju väga hästi pihta läks. Ja minu meelest vaimudega on kohati samamoodi nagu klounid, aga näiteks, et paljud suhtuvad mingitesse hirmsates asjadesse, kardavad kuidagi tegelikult, kui mõelda sellele, et vaimud võiks olla meie viis Est kontakteeruda surnud lähedastega. Nad tahavad meiega suhelda, kes ei tahagi meile halba, et, et see on ju tegelikult väga romantiline, kuidagi ilusamad hoopis, aga enamik inimesi seostuvad vaimudega, seosed vaimudega ikkagi. Ründamine on ju tegelikult, et aga noh, kui sa oled kellegi olulise kaotanud enda jaoks ja sulle antakse võimalus temaga kokku saada ja rääkida, et, et see on ju väga ilus mõte. Absoluutselt jah ja noh, minuga, mina olen kuidagi ka alati selline, võib-olla natukene usku, et vahel täiesti põhjendamatult minnes kellegile külla uude kohta, mis iganes, siis ma siis ma vahel täiesti nagu spontaanselt küsin, et kuidas, kuidas teile tundub, kas siin majas on keegi veel enamasti minu vaist nagu mind ei ole petnud? Kui ma nagu tunnen justkui kellegi kohalolu seal veel, siis siis siis on seda kohe kinnitatakse ka, et nii see on. Et vot näed ajalooliselt. See on siis nii-öelda kummitamas, käib või vahepeal kohaliku pererahva tegemistele kaasa elada. Noh, vaimud olekski, lähed, et siis kui sa saad nagu magamine. Küpsiseid hoolitseb sinu eest teki peale, siis ma küsiks juba, maakleriruumid on ka palju juurde maksma. Mina arvan, et eks see võib-olla vahel ka natukene nii on, et meile otseselt küpsiseid ei too, aga seda ma olen ka tajunud, et et näiteks minnes siin mõnikord on olnud noh, kui on mingi näiteks ongi siin paar paar pulma taktinguli pulma tegema minek, siis, siis millegipärast me ei, meil kõik asjad nagu kuidagi juhtusid. Nii ei saanud õigel ajal kodust minema. Ja noh, minul on alati see, et ma tahaks olla nagu kaks tundi enne tseremooniat kohal, et siis on nagu kõik kindel. Ja, ja me ei saanud kuidagi ja, ja see asi on vaja veel tuua ja see asi jäi maha ja kuidagi nagu seda niisugust tagasiminekut oli mitu korda. Ja, ja kui me siis lõpuks saime minema, siis selgus, et noh, mõni minut enne meid oli olnud avarii kliki muidugi surma saanud ja nii edasi, siis ikka mõtled. Nii kadus meil kahjuks liini pealt. Ilmselt sai levi otsaga, aga meil on järgmiseid helistajaid veel, ma vaatan, kas mul õnnestub saada liini peal üks inimene, kes on hästi pikalt. Aitäh, Mikul on muidugi, jah. Jaa. Tere. Kas te olete veel meiega? Ja tere õhtust, oleme ikka teiega ja, ja kes on, meile helistab. Olen raadiokuulaja, Pukas puhkas. Niisugune väike koht Eesti kandis, ma ei tea, kas tuleb tuttav ette või kaski, kes teadmiseks. Veel tuleks nagu läbi ikka tuleb iga. Igatahes te olete tõesti väga pikalt oodanud võimalust vikerraadio eetrisse pääseda, mis teil südamel? Südamel on see, et tulid niuksed, mõnusad tondijutud teil täna õhtuks ja siis mõtlesin selle peale, et praegu üldse nagu tondijutte tehtud, üldsegi mitte viimasel ajal ei teles ega mitte ka raadiot ja teleka viimasel ajal üldse nagu ei kiika. Aga raadiost tuli kunagi 90.-te alguses et asi nagu oli Mardu jaani eco ajakiri ka nagu Margus. Ajakirjaga ma mäletan isegi jaa. Ja vot see see oli, see oli päris õudne minu arust. Et seal seal seene kui oli ikka päris, mis tegin, nüüd tekitasid judinad. Noh, ma ise olen praegult pääl kolmekümmet, aga siis ma olin päris poiske ja kui ma neid lugesin, siis, siis ta ikka õudne mul esiteks ei lubatud osta ja meest nagu rääkidagi, mitte aga salaja nagu ostsin siis mingi paar ajakirja ja siis peitsin ära ja lugesin ja, ja see oli ikka pähe Riisperisi hirmud, judinaid tekitavaid. Raadiokuulaja Pukast, aga mis puhul seda materjali tarvitasid või miks sa seda vaja oli, et kas elu ei ole piisavalt õudne su ümber siis või miks sa nagu tarvitad või mis on see õudusfilmide puhul näiteks, et mis on see, mis sind vaatama paneb? Õudusfilmilt, tegelikult ei pane enam müüda enam niimoodi oma või nagu noh, nagu. Emotsiooni tekitavat tekitama, võib-olla künas küll suurel ekraanil, aga need ajakirjad, mis olid, need olid, ikka istud ja loed ja kui sa oled, siis kas siis üksinda või siis, kui sul on pine lamp valgustele ja seal oli ikka põnev, see oli ikka niimoodi, et tahad aja hirmuvärinad peale, aga ikka tahvlit lugeda, et nagu oli see nagu see oli see, mis nagu nagu. Et selle hirmu tunda, siis saamine kuidagi vä? Noh, kas just see, aga see, mis nagu ärritus või või mis, tekitas põnevus ja ütleme siis niimoodi. Me tarbime isegi lühijutte, siis me ju tahame neid tundeid ja saad. See hirm on väga võimas tunne, mida eriti just lugemisest saan raadi kaks. Tooks uuesti välja need varduse jutud. Üks raadio kohe liige, siin on Margus Kamlat, kaks toob, need on arhiivist kadunud, minu teada me kusjuures ilma igasuguse huumori ta täna täiesti juhuslikult. Ma otsisin, tegelesin nendega, ma teadsin ka trada, kahest kunagi oli, olid õudsad moondus sellega oma lugu, kusjuures ka üks ikkagi koolis käisin juba või esimene teine klass ja need õudutus, lood raadio kahest tulid. Ja üks lugu oli seal nii õudne, et ma ei saanud magada järgmised 203 tagasi, nii et mul tuli, põles. Ja ilma naljata, mul olid käärid voodi all. No võtab sama asi ja muljete kummasime puhkas siiani. Maal vanaema juures ja siis tuli see see kino, mis siin nagu maal nagu kultuurimajas, nagu tehti, siis pidi ikka nagu alati küla kurdustele suur pilt ülesse ja siis joonistati juurde suure sele koss. Värvi ja selle kuidas ma ütlen selle tulega juurde, need nimed ja kõik need asjad ja siis üks oli see sellise võrgust üles tõusnud, oli üks õudusfilm. Sina jeerum, sa ei kujuta ette. Ma magasin maal vanaema juures laka juures laka peal, õigemini, ja siis, kui ma käisin kinos vaatamas, üksinda Oskse näidanud ühtegi, mis film, see on võrgust üles tõusnud, ühesõnaga. See oli 90 alguses, ühesõnaga ja siis ma läksin kinno üksinda vaatama seda. Ja sina jeerum. Küllaltki mõjuv teose. Ool. Silmad peidus kuskil pingi all ühe sõnaga ja siis, kui ma pidin õhtul minema vaarikate vahelt ja, ja ploomipuude vahel Nakkab magamine. Katsumus see oli katsumus omaette. Päris katsumus ja. Siiamaani mul on sellest lapsepõlvest meeles see see film ja kui ma nüüd täiskasvanuna vaatasin seda filmi, siis noh, tegelikult ta ei olnud üldsegi mitte nii õudne, vaid hoopis kuidagi absurdne. No suur aitäh raadiokuulaja Pukast loodetavasti laka peal ka sel suvel on sul rõõmu ja vähem hirmu, igatahes helistajaid on meil veel. Tere ööd võib teilegi öelda. Tere, tere. Kas te võiksite raadiot vaiksemaks panna? Ma panin küll, väga tore, kellega räägime. Tere, Andres, mis südamel? Ma? Ja ma küsisin, et mis on siis sinu lemmikfilmide temad, nõudlus filmida, lemmikud? Ja ma ei ole senimaani põhimõtteliselt sellest aru saanud, et kuidas saab inimesel olla õudusfilmid, lemmikud? Ma küll väga vabandan, kui ma kellelegi mõttemaailma siin puudutan, aga kuulates teid või ka neid inimesi, kes siis ütleme, helistanud kõkke, teevad midagi meeles lapsepõlvest või siis ka kuskil iganes nagu teie senise õppimisetud tülli polestuaalsega ääred olid laual või voodi all. Et tegelikult ju minu jaoks minu arust on õudusfilmid tegelikult väga terroriseerivad filmid. Vanemaks saades Teie kindlasti, kes kuulate ja teie saadetajate edasi. Et võib-olla Moigate mingite momentide peale oma minevikust, nooruspõlvest. Aga tegelikult nad on tellija kõik meelde jäänud, see tähendab, need õudusfilmid on mõjunud teile ja teie või siis ka meie kuulajatele halvasti. Minu arust see ei ole ju tegelikult üldse hea ja. Tead, Andres mulle endale meeldivad õudusfilmid ja kõik teised inimesed, keda ma tean, kellele meeldivad õudusfilmid, nad puutusidki just lapsepõlves esimest korda kokku selle žanriga ja psühholoogias öeldakse, et inimesed tõmbuvad terve elu just nende asjade poole, mis neile nagu lapsepõlvest tuttavad on, et mõnes mõttes nüüd õudusfilmide vaatamine on ikka selle lapsepõlvekogemus nagu uuesti läbielamine ja meile selle iseenesest halb, aga et see just see kõige võimsam õudusfilmikogemus on saadud lapsepõlvest ja sa väga tahad nagu lihtsalt seda tunnet uuesti kogeda, et sest see oli niivõrd meeldejääv, enim brit, võimas. Ma ja ma saan aru, inimeste arusaamised ja mõisted on erinevad, me ei ole ju robot, et me kõik ühtemoodi mõtleksime, nägemused on. Kuid minu isiklik arvamus, võib-olla paljud mõningad osad inimesed on minuga nõus, aga kindlasti mõningaid ka mitte nagu, nagu ikka on, et meil on erinevad arvamused ja see on isegi hea. Aga õudusfilm vaadake, kui te tõmbate mingit filmi alla vaatate, seda filme ostate siis kuskilt laenutusest siis on seal selline huvitav märge vahetevahel olnud õuduskomöödia. Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, mis tähendab õuduskomöödia, sellepärast see on siis nagu õudselt naljakas. Jah, no see on õuduse võimendamine selle punktini, kus muutub naeruväärseks naeruväärne, omakorda suhteliselt naljakas ja absurdne. Ja ei, ma küll väga vabandan, ma mõistan, et minu telefoni helin ei kaasa teie tänaõhtust, vestlust, tänaöist, vestlust, et mina olen nagu sellise negatiivse poole esindaja. Aga ma olen ka seda, et mul omal ajal lapselapsed, eks kui ma nüüd kui ütleme, Molaynam, pedagoog, ja kui vaadata ka seda, et siin ei ole vaja vaadata tegelikult õudusfilm kas või võtamegi, kas või USA multikat kõik tapmises tagaajamisest see hakkab õudusi sellest pihta. Ja kui suuremaks saab või sammu väike inimene suuremaks saab, et mis ta siis on läinud tal läinud kuradi Hollywoodi koolide multikate Disney multikad, kes keegi kellelegil ma ei tea, siis hunte on alati halvem pool ja punamütsike parem pool ja mida iganes, et tegelikult ju. Ma arvan, et me oleme suud tahtnud ju alati meie lapsi või lapselapsi kasvatada. Nagu noh, eemale sellest halvast, jah, ma saan aru, et päris elu ukse lahti lüües ja õue minnes, et päris elu on hoopis midagi muud, aga mikspärast siis kulmineeruda seda veel ütleme nagu ise nagu juurde tehes omale selliseid momente. Andres, kas te ei leia, et sellised multifilmid ja Hollywoodi taiesed ongi hea võimalus ka istuda oma lapse või lapselapse kõrvale sinna televiisori ette maha ja siis selgitada? Üks on, üks tegelane on selline, miks teiste keelest kujutatakse sellisena ja kuidas võib-olla siis päriselus asjad on teistmoodi, et võib-olla selline kasvatuslik moment võiks olla sellel asjal juures, et loomulikult kui see laps hakkab ise ja üksi neid asju tarbima, siis võib-olla mingisugune nihestatud lõpptulemus, aga, aga kui ikka olla oma lapse kõrval nii heas kui halvas ka kultuuris, siis äkki see on kasulik, jah, pigem selle lahti tõlgendamine. Aga tegelikult on ju muidugi jah, ma saan aru, teie aru saame, on põhimõtteliselt õige, aga nagu teise teatri olete vähem nooremad olnud oma elus, et kõik see, mis vanemad on näpuga näidanud, et kuule, see on halb ja seda ei tohi teha. Tegelikult ei ole see ju kohale jõudnud, alles jõuab ta kohale siis kui see asi juhtunud on. Ühesõnaga sa pead kõik selle sita oma laabel läbi elama ja siis alles jõuab see kohale, et see on halb ja ja ma võin ka istuda lapselapsega teleka esitada, vaadake niimoodi ja naamoodi ja, või siis nüüd on need kaasaja digitaalsed, ma ei teagi, ma ei oskagi nimetada nutiseadme, kus jah. No nutiseadmed selleks, need on seal tavaline asi, aga ütleme siis peale multikate jookseb ka mingisugused veel nagu legofilmidest kokku pandud. Sellised keegi tapab, keegi ajab taga keegi voog, kedagi. Ma ei tea, ma isegi võib-olla ei oskagi oma oma nägemust või seda väljendada õieti, aga ma olen ikka mõelnud seda, et mikspärast peab tegema seda et siis tulevikus kartma hakata. Pimedus. Ma ei tea, mida veel, eksju pimedas läbi surnuaia käia ei ole hea, eks surnud ju, tegelikult ülestõuse. Nojah, maalitakse pilt kohati. Potter kleidid on ju tegelikult ju harv, juhus on ju elus ja ja kui nüüd öelda niimoodi, et ma olen ka oma elus ufosid näinud, tähendab, lendamas näinud. Aga see ei ole ju muutunud minu nägemust ja arvamust, et kuule, et nad tulevad, sealt vallutavad näide mida iganes, mida tegelikult ja filmides näidatakse. Ja me peaksime olema kõik valmis, samamoodi võib ju ka teha multikat sellest, et Venemaa on väga paha, tuleb ükskord kallale. Et, et ma ei tea, ma olen ikka arvanud sedamoodi mõelnud sedamoodi, et inimesi peaks ikkagi lapsest peale kasvatama nagu headuses. See reaalne kurjus jõuab, tal on nagunii elus kohale. Seal on täiesti õigus ja tänapäeval on ka väga suur probleem, tegelikult ma arvan, see, et lastel on väga kättesaadavad pornograafilised pildid ja vägivaldsed pildid kas internet on nii kättesaadav ja seal on kõik asjad olemas, siis lapsed muidugi uudishimust hakkavad otsima, et mis see või too on, et lapsevanema kohustus peakski olema vähemalt siis andma mingi konteksti nendele asjadele. Laps võib kokku, see pornograafiline sisu on võib-olla isegi hullem, annan vägivaldsete lähisuhete tekkimise puhul, jah, ja tegelikult need asjad, mida me alles õpime tundma, alles avastama need nüansid just nimelt sellel näol, et need võivad mõju avaldada avaldavadki ja et kuidas nendega toime tulla, Juudasid ennetada. Nojaa, aga vaata, lapsevanemad ei saa ju ka, või? No okei, oli lapsevanemaid, mis iganes, eks ütleme, me oleme väiksed, nooremad, kes vähem, kes rohkem olnud aega tagasi olnud, aga jäljed on jätnud tegelikult ikkagi mikspärast mikspärast meie või teie mäletama seda, mis meeldib hetkel, mis oli nooruses, sellepärast et see on ju kaks varianti, kas hea või halb on ja tavaliselt jääb ju kõige paremini meelde ikkagi halb asi, eks ju. Või nendele inimestele ma arvan, et Belgia lapsed kui pole, siis kindlasti tulevad, et miks teil soovi ju samamoodi oma lastele jäta meelde, halba oma nooruses ikkagi sooviksite, et head ja nüüd kui paneksite peale õudusfilme või, või sellise mingi selgusega multika, kus keegi kedagi taga ajab, ära tapab, on ju. No mismoodi sa siis proovid seda seletada, et kuule, et noh, näe, vaata, ikka ongi vahel elus niimoodi ja keegi kellelegi kallale läheb, et et ma ei tea, mina? Jah, nüüd siin, nii palju kui ma seda saadet siin kuulnud olevat mina nüüd esindada esindamist seda poolt, kes on nagu negatiivi selles osas, et et mikspärast peab niigi seda karmi reaalsust, et lapsepõlves kellelegi edasi veel siis nagu andma ja siis pärast elus ka veel ülejäänud elu kartma, et keegi tuleb norra kants nurga tagant noaga selga. Aga toredat õhtutele ja aitäh, et kutsete nendele. Ja aitäh, aitäh, Andres. Täiesti natukene ka teistsugust vaadet meie saatesse Toomast, kell on üheksa minutit, üks läbi natukene muusikat, siis läheb saade edasi. Me kuulasime Rockwell vahepeal helistas meile veel üks raadiokuulaja, kes ütles, et tema meelest on väga õudne see, kui raadios uudistes räägitakse ilmateadet, siis loetakse ette temperatuurid, mis, Tundi tagasi juba teada, et väga paljudel inimestel on tõeliselt õudne Ja alles hiljuti tegelikult oli ka mul tuttav, aga sellest juttu ja tema ütles ka, et ta ei saa sellest täpselt aru, mis teil toimub seal majas. Ega ka meie lõpuni ei saa, kõikidest asjadest aru ei saa, aga tõesti, me oleme siin natukene üle kahe tunni juba rääkinud sellistest seletamatutest asjadest, mis on õudsad ja loomulikult popkultuuri õudustest, aga aga ka meie igapäevaelus on täiesti tavapäraseid asju, mis mõnele meist võivad olla õudsed. Oskad sa kõigepealt enda peal mõne näite tuua, et kas see, et Gonsiori tänav on liikluseks kinni, on sinu jaoks õudne? See on igapäevane asi, eks ole, see on igapäevane asi. Jah, ma arvan, et esimesel paaril päeval oli see küll õudne, lihtsalt sellepärast et ma, mul ei jõua külalised hommikul saatesse. Ja jah, noh, selline hirmu tunne, ebameeldiv tunne oli ikkagi igas hommikuprogrammis mul sees, et kas nüüd on külaline arvestanud, kas ma ikka olen talle öelnud, et tule parem või mitte ja see oli selline ebameeldiv õudustunne, mis on võrreldav ka mingisuguse kõhedusega, mis tekib teatud õudselt popkultuuri täiesti vaadata, aga ma tegelikult natuke tõmban selle teema laiemaks, et et sissejuhatus oli väga hea, siin olmelised eurosed õudused kolm õudused, aga, aga pigem siis elu üldisemalt. Ma pean just silmas seda, et ümberringi toimub väga palju selliseid arusaamatuid asju, võib-olla asju, millega iseenesest väga nõus ei tahaks olla, kasvõi õudsad sündmused, eks ole Euroopas või et ma ei tea, kui palju see hirmutab teid, et kas see on pannud Teie mingisugustele tegemistele mingisugused piirangud peale ka stiilis ma ei reisi enam võib-olla nii palju või, või kui reisin, siis reisil ainult käin jala, eks ole, et ma lähen lähen Berliini lähedalt siis mööda maanteed või noh, mis iganes, eks ole. Vaim on täiesti kindel selles, et koledad sündmused, mis raputavad tervet linna või riiki, panevad meisse nagu paranoiat hirmu ja, ja noh, kui 11. septembri rünnak toimus, siis ameeriklased olid nagu harjunud, et me oleme mingi mulli sees ja keegi ei saa tule meile viga teha ja siis põmm. Vaat mis juhtus ja see leiu terve riigi vappumased meid rünnata ja meid võidakse rünnata, sellega kaasneb vaata seal ma kujutan ette, et kui terrorirünnakutega samamoodi kui see turvatunne võetakse, noh, ma olen harjunud sellega, et lähen trolli peale või kuskile siis minuga ei juhtu midagi kuidagi, et see ei ole minu reaalsus, lihtsalt minuga Troildakse õhku lennata või midagi. Aga selline asi peaks päriselt juhtuma, siis noh, tõenäoliselt me kõik elaks selle trolli peale minemise hirmuga, noh, jumal teab, kui kaua tegelenud, eks see on ka üks selline hirm ja õudus, noh, okei, see ei ole, ei tule keegi otseselt varastama ja ja pea kohale ilmu laev kai tõmbasid kuskilt valguskiirega sisse, aga see on asi, millega me puutume iga päev kokku ja mis ühel hetkel hetki tabada. Samas, need on vist sellised fenomeni, mis ongi õudsamad ikkagi natukene kõrvalt vaadates, et kui sa ise reaalselt elanud selle olukorra sees, siis ongi su igapäevaelu ja see ei tundu õudusena, et näiteks toon paralleeli sellega seoses, et me tõesti elamegi siin Venemaa kõrval ja ja eks Venemaa on viimase 10 aasta jooksul teinud teatud samme teiste riikide suhtes, mis on meid ärevaks muutnud ja meiegi suhted Venemaaga on jahenenud ja näiteks minu klassiõde läks 100 aastat tagasi elama Ameerika ühendriikidesse ja noh, praegu on muidugi asi seal täiesti teistmoodi, Donald Trump on seal president ja ta ise kardab juba enda julgeoleku pärast võib-olla kardab sellepärast, et kas ta saadetakse riigist välja. Aga kui ta oli seal elanud mõni aasta, siis kui ta käis külas, siis ikkagi täiesti reaalselt, et oli tal tekkinud selline tunne, et me elame sind pidevas hirmus, kuigi me ju ei ela. Minule küll ei ole pidevat hirmu seoses Venemaaga, aga kui tema luges neid uudiseid sealt, siis tema jaoks oli see hirm tunduvalt suurem. Ehk mõnes mõttes võib-olla veel see niimoodi, et mingites kultuurides pisut õitsin Ameerika siis võib-olla seda hirmuga teadlikult rohkem meist tekitatakse võib-olla teadlikult, aga alateadlikult või ma ei kujuta ette, et, et pannaksegi mingeid asju rohkem kartma. No ma ikkagi arvan, et et kui sa elad seal olukorra sees, siis see on selline igapäeva reaalsus, mis muutub harjumuseks. Täpselt samamoodi mul tuleb üks, üks Andrus Kivirähu kirjutis meelde, kui ta rääkis sellest, et noh, ilmselt neljakümnendatel, kui toimusid küüditamised, tehti kokkuvõtteid aasta lõpus, siis ikkagi inimesed mõtlesid selle peale, et kas oli nagu viljasaak oli hea ja kuidas läks naabritel ja kas tädi Anni sai tütre või poja, et ega see, et see küüditamine ega see kuidagi inimeste aastatav ära ei rikkunud jah, kole oli küll, aga, aga noh, kuidagi see on, see on tavapärane, kui sa selle olukorra sees oled, kas eestlased vaadates on palju hullem, kas eestlased ongi hekesekse kalgide introvert? Hiljuti meil oli ka see intsident Vabaduse väljakul, kus noaga mees on, mulle tundub, et noh, mõnes mõttes asi, mis vapustas nagu tervet riiki või linna vähemalt, et aga ma kedagi liikusime edasi sellest meile tekkinud seda tunnet, et issand Weba, nüüd hakkab seda kogu aeg instrument, et noh, see oli väga kurb, mis juhtus minuga, aga kuidagi tundub, et miks meist edasi sellest see lihtsalt üks üks sihuke üksik intsident vähemalt, et ei ole nagu ameeriklased. Et kohe võib alata massitulistamine, me ela selle teadmisega, et võib-olla midagi koledat siin? Jah, et et pigem on küsimus see, et kas me kuidagi teeme oma käitumisest teatud korrektuure igapäevaselt või, või mitte, et, et ma saan pigem jutust aru, et Taavi vähemalt väitis siis, et et kuna me oleme sellega ära harjunud, siis me elame täpselt nii edasi, nagu me oleme, oleme alati elanud ja vaatamata sellele, et võib-olla mingites olukordades võib asi käest ära minna ja ma arvan, et see ei ole kuidagi meile iseloomulik, ma arvan, et ükskõik, kes selles situatsioonis elab siis täpselt samamoodi Süürias ikkagi praegusel hetkel inimesed üritavad oma igapäevast elu elada Afganistanis sõjakolletes ja samamoodi ma kohtusin paar aastat tagasi Türgi filmitegijatele, tema jaoks on täiesti reaalsus, et ta kuulab iga päev tänaval tulistamiste, nii et noh, minu jaoks tundub nagu, nagu ennekuulmatu kuidagi noh, et kuulan püssipauku ja 100-ni, harjumatu, mine aegs nendest võõras heli. Tegelikult on teistes riikides inimesi, kelle jaoks on nagunii igapäevane asi ja nad on harjunud sellega Nad arvestavad reaalsusega kuuli saada, et see on uskumatu, et ministri erinevates reaalsustes inimesed tegelikult Äraven. Ja meil on tegelikult vikerraadios avatud ka taaskord. Ja üks üks neli null neli null telefoninumber ja kui te tahate õuduste teemal kaasa rääkida, siis meie telefoninumber on avatud ja tegelikult, kui te ise olete sattunud mõne õudluse keskele või isegi lausa midagi sooritanud, mis võib-olla on varem sellist avalikkust kartnud mitte meile helistada, sellest rääkida me kuidagi ei fikseerinud telefoninumbreid ja ja nii et oma juttude juures igati anonüümseks, aga Hetkel paistab, et helistajaid ei ole. Margus, kuidas sinu endaga siis on, mis on igapäevaelus? Ma tean, et mingil hetkel loomulikult kuidagi, mis meid hirmutasid, oligi see hirm just nimelt suure naabri ees, et see oligi tegelikult tingitud eelkõige läbi selle, seda võimendati meeletult palju siin kohapeal meedia läbi meedia vahendusel. Aga, aga momendil ma ei saaks öelda, et kui ma hommikul üles ärkan, et ma kardan midagi või et mul on mingisugune hirm millegi või kellegi ees, et seda mul küll ei ole, jah, näiteks kellelegil. No kuulame, mida räägib meie järgmine helistaja, tere, kas te olete endiselt liinil? Olen liinil. Väga tore, kellega räägime ja on ja Tallinnast dream. Mida ei ole siin nagu teie saates? Väga-väga hea saade. Aitäh, aga ei, mida ei ole puudutatud, on laste hirm pimeduse ees. Ja seal väga teema küll jah. Tähendab, mina mäletan endast, me elasime. Tallinnas vees puulobudikud kui ma olin laps ja, ja siis oli, siis oli. Vaja minna vetsu läbi pimeda koridori, kus oli ühel pool oli veel sahver. Elektroonika tema tegi niisuguse süsteemi et nagu sa panid käsisena ukse kinni, kiilaks tuli kustu. Kusjuures. Ma tolmas, lõin ukse lahti, et et kiiremini ja muld püsis see hirm pimeduse ees pimedate nurkade ees. Pikap noh, olin ikka hilisteismeline, kui ma sellest lõpuks noh, niimoodi tahtejõuga üle sai. Aga kuidas see välja nägi, siis veel tahtejõuga, küll aga, aga kuidagi järk-järgult ei kujuta ette, kuidas käib mul endal konkreetset, pole seda olnud. Järk-järgult niimoodi, et, No ma isegi isegi oskav väga kirjeldada, aga, aga ei, ma tegin endale endale selgeks, et tegelikult ei ole seal mitte midagi. Hirm pimeduse ees ongi seotud sellega, et imelihtsalt või et me täpselt samal põhjusel on ka kosmoseookean näiteks ei tea. Ei tea jah, mis seal võib tegelikult olla, et just see tunne alateadlikult ta lapsed, kellel on elavam Koitla kujutlusvõime, neil tekib rohkem see hirm pimeduses. Aga mida konkreetselt, kas on meeles ka, mida siis selle pimeduses, mis oli see, mis jäi täiesti täiesti kollima ei kujuta ette, mis seal võis. See ei olegi ratsionaalne. Äkki oli mind varases lapsepõlves hirmutatud pimedusega? Ja mina saan teie teie jutust väga hästi aru, sellepärast et mina ka lapsena väga selgelt kartsin pimedust ja noh, minul oli ka, see hakkas üle minema seal kuskil puberteedi ajal ja otseselt ei pidanud sellega tegelema hakata, siis vaikselt kes aga tegelikult mingites olukordades ta ikkagi avaldub siiamaani ja see võibki olla niimoodi, et täpselt sama koht on sama pimedus, ühel päeval sa kardad seda, teisel päeval ei karda, et kuidas seal praegu Mis tegelikult foobiatest ei olegi rääkinud? Inimesed kardavad ja just et tegelikult ma vaatasin siin kiiruga ka, et, et Te siin kahekesi ei ole ainukesed, eks ole. Kes pimeduse siis ma ei tea, kas foobia alla saab juba panna seda otsapidi, aga no ütleme, et peaaegu, et neid on siin Eestis veel ja päris palju ja see on tegelikult asi, millega isegi reaalselt tegeletakse inimestega, kes kardavadki pimedust, et see on üks osa meie elust, eks ole, pimedus. Isegi mõtlesin, vot noh, ma mõtlesin, et ma sain nagu ise sellest üle. Hilist seisund ei saa. Ma isegi mõtlesin vahepeal minna tõesti psühholoogi juurde. Et no kurat, ei saa olla, no tähendab No see häirib elu, see on ikka täiesti segane. Aru see kõik on jama, eks ole, aga samas. Samas ma ei suuda taluda seda pimedat ruumi. Noh ja saame täiesti aru, igatahes Jaan suur aitäh selle kõne eest huvitasid avasite jälle huvitava faktori meie saatesse, meil on ka vahepeal olnud helistajaid, et nüüd on liin jälle vaba, nii et helistage ja sekkuge meie saatesse, aga kui mina juba oma ühefoobia rääkis ära, ma võin kohe öelda, mis mu teine suur foobia andma täiesti paaniliselt kardan hiiri, rotte tõsiselt ja kohe niimoodi, et ma olen suur meesterahvas, ma olen näinud elus sadu õudusunenägusid, mis mingil hetkel on kulmineerunud sellega, et ma näen unes, et ma olen kuskil ruumis, kus hiired sibavad ringi või mingisugune rott mul näol. Aga mis, mis sind hirmutab, selle juures? Võtame hiire näiteks sõrme, praegu ott, okei, on suurem tunduvalt. Taavi läheb tooliga kaugemale, tolle kõverast ümara niheleda on ebamugav, et kui ma ütlen sõna hiir, aga no kui me mõtleme, et üldreeglina ei ole teab mis suur ja ta ei ole ka väga suurte võimetega, eks ole, selles mõttes, et ta ju ei söö sind ära. Ja see on ebaratsionaalne hirm, kusjuures ka sellega on niimoodi, et teatud olukordades see absoluutselt ei avaldatud. Võtame näiteks sellise keskkonna nagu kartulipõld kus tihtipeale paratamatult mutid ja hiired võivad ringi sibavad. Teinekord kui on kartulid võetud ja ma näen seal mõnda hiirt ringi jooksnud, siis selles keskkonnas see mind absoluutselt ei häiri. Aga näiteks kui korteris on surnud kuskil kraanikausi all hiir ära, siis mina ei suuda sellega tegeleda, sellepärast et ma nii tohutult. Võib-olla see lahutab sind, mina kordan. Veelgi väiksemad olendid ja see on tegelikult naljakas. Mis aga puutub rohkem kaid kokku rottidega ja, ja mul on olnud neid olukordi, kus ma näen ämblikuseina peal ja tähendab ta maha lüüa, teda seisab meetri kaugusele, ma ei julge isegi lähemale minna ja ma ütlen endale, et see on täiesti jabur, tegelikult eriti kui tegelikult väiksem. Aga millest see tingitud on, kas see on ka võib-olla kuidagi sellest, et väiksed ämblikud võivad olla väga mürgised või ma ei kujuta ette, mis see või see on lihtsalt mingisugune põhjendamatu hirm minu jaoks on, ma arvan, seaduses kui räägime veel liikumisega või kuidagi see tundub kuidagi ebaloomulik, kui see, et nad on kaheksa jalga, kedagi, midagi sellist, et see on võib-olla hiirtega asjad neil sabadest või. Aga meil on järgmine helistaja loodetavasti endiselt liinil, tere. Ja teil on ülimalt heas Aadee. Ma nüüd jõudsin inimestel kohata, kui ma sain helistada. Hiilgav ja kes tore härra meile helistab? Aga aga ma tean, millest see on, sest siis kui ma väike olin siis kui hiir jooksis üle põranda, siis ema ja vanaema istus laua peale ja ma pidin nendega võitlema ja, ja ma ta, aga no see võttidest tahtsin muud rääkida. Palun, teie olete teinud nii huvitav saade, mul õigeid õige tekst peas, tassi, aitame mööduda, ei. Teil on ju need. Ja mul on neid pildid noh ühesõnaga, praegu veel alles näed ja, ja ma olen neid vaadanud ja ja mina ise noh, nagu teadsingi, et ta oli, oli rattur ja kõike, ta oli 58 välja ja ma hakkan oma elu sealt mäletama. Mul küll lõppeski natukene varakult noh, 18 aastat, aga ma suutsin tulla liidu meistriks oma ühingus, mitte päris niidumeistritega oma ühingus, täiskasvanud. Nii et ma ikkagi olen oma asja ära teinud. Ava. Ja palju me selle tegime, käisime seal korra kalal ja tegime veini vist ära ja ja, ja, ja tuleme siis tagasi sellelt puhkepäevalt kahekesi ühe sõbraga ja. Ja, ja vot siis, kui üle õla vaatasin ja nägin, et mu vanaisa sõidab püsti selle oma rattaga, ta suri ka praktiliselt sõitis surmani aga 58 välja, 66 suri. Ja vot see pilt ei kao mu silmist. Ma vaatan üle õla ja ta on 10 meetri kaugusel ja, ja hüüab mind. Ja ta on, no no täpselt see, mida ma mida, mida ma olin ise näinud mitte ainult piltide pealt, vaid. No kuidas sa, kuidas olukord edasi läks, vaatasite üle õla, ta oli 10 meetri kaugusel. Hüüdis teid, mis siis? See tundub täiesti loogiline, et et ehmute ja, ja lahkute, vaevalt ta teie peale selle pärast pahane, kas ta hiljem kunagi üritanud teiega kontakteeruda vä? Ei, ma, kas ta hiljem kunagi näinud samasugust olukorda Ei rohkem pole näinud, see oli, see oli see, ükskord tuli kuskil viis kuus gildi ennem ennem Tartut tulime tagasi selt vabad päevad ja ja ma tean ma vaatasin üle õla ja mu vana ja sõidab mulle büsti järgi. Tegelikult ka natuke, et ma lohutaks hea meelega natuke kätt. Psühholoogias on nii, et kui inimene ehmub mingis olukorras, siis Talle antakse nagu tema aju teeb selle valiku ära, et kas põgeneda või siis siis jääda paigale ühesõnaga, et või siis vastu võidelda, et ilmselt oli instinktiivne valik lihtsalt selles olukorras. Ma ju nagu tegi siis sel hetkel, et see ei olegi inimese kontrolli all niimoodi, et, et me ei saa mingites olukordades tehagi teadlikke valikuid, kuidas käituda, et meie aju teeb selle otsuse ehmumise korral täiesti säärane. No igatahes suur aitäh selle kõne eest ja ma arvan, et meie siit vikerraadio stuudiost võime küll öelda, et ei ole teil vaja kuidagi ennast süüdistada ja ja vaevalt ka siis ükskõik mis, mille eest toona põgenesid. Teid süüdistab aga tõesti jah, selliseid kummalisi juhtumeid ette tulla ja võib pika elu ära elada ja üks selline asi EKRE kripeldama jah? Jah, vikerraadio otse telefoninumber on kuus, üks üks neli null neli null ja meile võib veel helistada, oleme siin pool tundi ja me oleme pool tundi veel. Kuulame natukene muusikat ka kiht pussi ja pedagoog. Vikerraadio suve jätkub, kell on juba pool kaks, läbi üks 36, täpsemalt vikerraadio, stuudios on Margus Kamlat, Ralf Sauter ja Taavi Libe. Kuulasime teid bossi, aga kuna endiselt on väga palju vikerraadio kuulajaid meiega ja on meile helistamast, siis läheme kohe järgmise helistajaga edasi. Tere ööd teile. Tere, tere, kellega me räägime? Marjale mina. Tere mari tarand, meil käib siin vikerraadios õudustöö ja õudustöö mitte ainult siis kitsamas tähenduses, et me oleme seda laiendanud tagant järgmis suundude peale ja, ja ootame siis teid ka kaasa rääkima sellel teemal. Ma olen juba oma aega kuulanud ja päris põnev ja hästi mõnusad inimesed on rääkinud ka oma kogemustest ja Tarka nõu andnud ka. Aga, aga nagu natuke tekkis selline küsimus, et teie poisid kordades iiri kardate, ämblikke on ju, et kas, kas, kas teil endal on ka olnud sellist kogemust siukest, tõeliselt kriibid, kogemust on ja mingite vaimude asjadega? Mida pean tunnistama, minul ei ole tõesti, mina mulle ka praegu momendil ei meenu, mul oleks kindlasti meelde jäänud, see oleme olen küll lapsena, eks ole, nagu seal on ka juttu olnud üritanud mingi seltskonnaga seal mingi Teisveeaa teema või kuidagi nooruspõlve teemat, aetakse vaime välja kutsuda, aga noh, see on selline mittemidagiütlev. Sest teie üldse sellist saadet teete, kui ta üldse nagu ei oska ju kaaslastega. No kuulge, ma käisin isegi olümpiamänge kommenteerimas, aga ma ei ole ühelgi spordialal tulnud Eesti meistriks, nii et teinekord ikka hakkad sellise teemaga tegeleda. Milles endale huvi selle vastu huvi on, selleks selleks ei pea ise olema vaimudega suhelnud. Kuidas teiega on, kas teie olete äkki kokku puutunud mõne sellise müstilise nähtusega? Olen mitu korda ja hea meelega kuulaks. Aastaid tagasi ma sain endale Setumaal oma Isapu noh ehk siis oma vana kodu. Ja. Ja nüüd ma siin nagunii saaga toimetan praegu natuke rohkem parem vähem ja aga sihuke hästi. Lahena kuidagi see, et minu vanaisa surisi majas Ja ja. Aidaku poisid. No millega aitame, vanaisa suri ja siis hakkas kummitama ilmselt jah, aga kas juhtuda mingid imelikud asjad, võib-olla siis. Ja just nimelt, et et. Konkreetselt, mis asi siis, et oskate välja tuua, mis seal kuidagi tavapärase loogika alla enam ei mahtunud? Ja see, et ta on selline tore suvepäev ja järsku lihtsalt mingisugune uks läheb kinni mingi laudauks, mis on mingi meeter korda kaks või mis iganes tuulevaikne. Siis kostad seal mingi siuke toreidsidus. Ja kui ma lähen mingit tuld tegema ahju alla. Kas te Mul on selline tunne, et mind hoitakse siin. Kas reaalselt kardate kareid, kui see olukord tekib, et tekitada hirmu selles? Ilmselt korraks küll. Aga, aga mis nad ikka teha saavad? See on hea suhkrukollased ja täpselt ilmselt, kui need on teie enda esivanemad, kes seal võib-olla on valvamas, siis pigem hoiavad teid ikkagi, nagu te ütlesite, ilmselt nad võivad tõesti hoida ja, ja kui te ei tee midagi halba, siis vast ei tee nemad teile vastu. Et nii nagu meil, Igor Volke siin käis üks kaks tundi tagasi külas peaaegu juba siis sealt tegelikult tuli ka välja, mis puudutas poolte registri teemat, et polter kestiti või need siis esivanemad või kes iganes käivad käivad siis sekkuvad, siis nad ei käi sellel eesmärgil, et hirmutada meid või kuidagi meid ehmatada, vaid vastupidi, et järelikult midagi siis on jäänud õhku rippuma, tahavad meid aidata. Oi, nüüd läks raadio kuidagi väga valjult mängima, olete veel meiega? Ma käisin korrast toas Ahah, selge, selge, et noh, ega me ei oska Siin Igor juttu ka ja, ja kõik ongi väga õige, on väga loogiline. Et aga esimene kord, kui selline asi juhtub, siis natukene ikka hirmude muidugi aga, aga siis kui hakka mõtlema selle peale, et et tegelikult noh, mis mul ikka karta on, et nad on vanemate vaimud, nad annavad mingeid märke ja et noh ei pea kurtma. Eks see hirm tekib vist rohkem sellest? No muidugi on hirm tuleb vist rohkem sellest, et ta on mingi olukord, mis on kontrolli alt väljas ja mida ei saa päriselt selle selgitada, et asi ei ole nagu selles, et tegemist on võib-olla vaimudega ka lihtsalt seletamatu, see müstika on, on see, mis tekitab hirmu, et, et see on ebatavaline, lihtsalt. No aga mis diil nohu siis hirm on tekitada selle rottide, hiirte ämblikud. Need olid otseselt, läksid sinna foobia all, ütleme nii, et me ei rääkinud, see oli pigem ütleme, et huumorikategooriasse võib-olla ka väga mitte, ütleme nii. Midagi seal ei ole midagi. Vabadus ironiseerinud endale väga valusa konnasilmadel hakkas et selle sellepärast mulle endale konkreetselt ei ole nii, ämblikud. Hiirtel hiirt, hirmu. Suur aitäh selle kõne eest. Meil on veel Elis-Marie helistamast, nii et me läheme kohe järgmise helistaja juurde. Loodetavasti olete endiselt liinil ka, tere. Teate, mis on tõeliselt õudne, nii õudne on need tüübid, kes on vanglatest ära põgenenud, oma kaevatud käigud. Kuidas nii kitsad, et ühtepidi liikuda? See on õudne. Tanja on küll, jah. Vot ei ole kokku puutunud sellise õudusega No ma arvan, et keegi ei ole puutunud, aga juba sellise asja ettekujutamine on suhteliselt õudne. Vabandage, kas võib ühe spekulatsiooni õhku visata, ega see ei ole, Urmas, kes meile helistab hetkel? Jah, väga tore. No kuidas, kuidas teiega olete te reaalselt oma väga huvitavate tööde käigus kokku puutun millegi sellisega, mille puhul te mõtlete taganud vot selle teemaga ma enam ei saa tegeleda, sest nii jube Ja ei, niimoodi ei ole, aga ma praegu, et pika elu jooksul igasuguseid asju on juhtunud, et et ma imestan, et seal saatejuhid ütlevad, et oi, mul ei ole mitte midagi kunagi toimunud. Et et ma räägin siin kaks päeva tagasi, ma veedan praegu aega ühes niisugused maamajad ja olen tihtipeale siin täiesti üksinda ja me valmistame siin etest ühte ühte põnevat projekti, mis järgmine nädal hakkab pihta. Ja mul on siin seltsiks praegu kaks kassi. Ja, ja, ja ühel õhtul ühesõnaga täiesti üksinda on eraldi niisugune talu, mis asub niimoodi peaaegu metsa sees, aga noh, siiamaani ei ole nagu midagi midagi niisugust siin nagu tundunud, et kõik on nagu okei, äkki kas tõstab niimoodi pea ja tõmbab jala või saba jalge vahele, hakkab ukse poole vaatama. Aga niisugust hirmu nagu siin säkivad üldse mõtet niimoodi, et loom ometi tunnetab, et midagi toimub ja, ja umbes täiesti kõhedaks tõmbas kiiresti kõik uksed lukku, eks ole. Ja süda hakkas taguma ja tegelikult on hästi tore niimoodi vana noh, niisuguses vanema inimesena juba midagi niisugust tõelist tunnet tõelist hirmu tundvaid pärast selles mõttes oli nagu lahe, et see oli nagu tõeline emotsioon mida ta tunnetab sedamaid ja et korra käis niidid kõmakas, aga kuna me oleme siin metsas Et, et see on niisugune kõige värskem kogemusele Nende igasuguste muude tööde käigus, mis on olnud, eks ole, et eks seal on hästi palju niisugust huumorikomponenti ja nihukest töötavat asja, aga, aga tegelikult on ikkagi ette tulnud ka niisugust, kus karp kukub ammuli ja mitte kuidagi ei saa aru, et mis siis juhtus, et ütleme, salvestuste käigus nagu hirmu on vähe peale tulnud. Aga pärast mõtlemise käigus ikka on olnud. Jah, aga kui võtta nüüd korraks salvestamise teemal kõrvale jätta, siis vähemalt ma olen aru saanud, et kui elu on pakkunud see kassi näide praegu kassi, näiteks, eks ole, aga varasemalt, et mul on jäänud mulje, et teie elus on seda, neid seletamatuid asju päris päris palju olnud, et millele ei olegi võimalik võib-olla sellist ratsionaalset põhjendust kuidagi või või noh, ütleme, et andureid siis külge panna ja öelda, et jah, näete, siin toimus mingi selline asi. Ja ma hakkasin praegu alles kuulama saadud, tegelikult mul polnud aega, et et ma ei tea, midagi siin ennem olete rääkinud, eks ole. Et noh, et seletatavad või seletamatud asjad, et noh, proovige teisele inimesele ära seletada üldse omaenda elu omaenda eksistentsi või oma, ükskõik milline kogemus kuidas seda on võimalik üldse kuidagi tegelikult nagu korratavalt teaduslikult edasi anda, et, et selles suhtes on ju maailm väga-väga-väga veider ja, ja, ja noh, inimesed, kes on midagi erilist, üle elanud, eks ole, naerdakse ikkagi, soodsime poolt enamasti välja ja noh, eks seal ongi väga palju niisugust naljakat, aga noh, pulli peab ka saama. Aga aga, aga siiski on ju niisuguseid nagu subjektiivseid elamusi, mida sa ei saa teisele kuidagi edasi anda sellisel moel, et see oleks nagu korratav ja sellepärast siis noh, kuulutatakse, et neid asju nagu ei ole, et ma ei usu, et ma olen kuidagi rohkem midagi mina isiklikult nagu kogenud, kui mõni teine inimene, et et lihtsalt inimene ongi suur mõistatus ja ja niisugused niisugune noh, niisugune kerge Kerge maagiline mõtlemine on inimkonda saatnud kogu aeg ja, ja niisugune seletamatu tunne, et miski on siin maailmas veel on ju läbi aegade olnud ja inimest saatnud Eisi peabki saatma. Täpselt nii on. Urmas Eero Liiv, suur aitäh selle kõne eest. Meil on veel helistajaid. Tere. Kas te saate raadio ka päris vait panna natukene sealt tagant kostub sisse. Kuidas saate meile ja teistele kuulajatele kasulik olla, ehk siis mis teil südamel? Minul on südamel see, et mina tahaks kõike Eesti riiki paremaks pöörata. No selge, tead, sellega otseselt tänases saates ei tegele, katsume ikkagi selle õudsam poolega tegeleda, kuna Eesti riik üldiselt on. Mõnes aspektis ikkagi päris hea, ma arvan, et võtame järgmise kõne vähemalt. Panin numbri järgi võiks arvata, et et äkki tuleb see lausa, kus välisriigist või see kõne. Mõtlesin, et löön ka kaasa selles arutelus mõtisklus natuke õuduste koha pealt ütles, et mina arvan sedasi, et, et meditsiiniliselt psühhoosid ja paranoia ja täiesti süsteem, kui aru saada seisundit, süüdika valdkonda kuuluv. Aga noh, minu jaoks on justkui selline õudust tekitav, et need inimesed, kes Dodo tõhususe teadlikult just läbi oli õudusfilmidest juttu ja mingitest tegudest ja, ja noh, eks ma tuua ühe näite, et ma käisin hiljaaegu Põhja-Poolas. Dong. Inimesed, kes nagu teevad teadlikult selliseid tegusid mille läbi põhjustavad teistele kannatusi ja piina füüsiliselt sigaret laadis. Ka igasugu asju teinud ja näinud ja, ja kõike ja nii edasi ja ja olen Tallinna kiirabis kunagi töötades näinud asju. Oma elu jooksul ei peagi nägema kindlasti ja nii edasi ja igasuvist tragöödiaid jõudusid. Aga jah, sellised teadlikud halvad teod läbi kellegi psüühika manipuleerimise ja kellegi vanastasid. See minu jaoks üks selline aspekt nagu kõhedust tekitanud. No arusaadav, arusaadav, tegelikult see seda õuduste pealt rahateenimisaspekti, seda me arutasime ühe eelmise helistaja ka nii et aitäh, Jaanus, seda suure saavad helistamist ja meil on veel võimalik ehk üks kuni kaks kõnet vastu võtta, järgmine helistan ka liini peal. Tervist. Tere, tere, kes meile helistab ja mis mureks? Mis muhu peal õudsad ootused? Järgmine saade on nädala pärast, aga siis on kahjuks vist juba teine teema hoopiski. No selge No kui nii pikk elu on elatud, ma usun, et on kindlasti olnud, et paremaid aegu ja kindlasti õudsemaid aegu, suur aitäh helistamast Muhumaalt ja ja tõesti vastuseks nii muu härra kui ka teistele küsimustele inimeste küsimusele, millal järgmine suvesaade on eetris siis järgmisel nädalal, eelmisel reedel kella 11-st hoopis teisel teemal, siis on Urmas Vadi saatejuht, aga aga täna veel mõned minutid õudusest ja mulle tundub, et meil on liini peal veel üks helistaja tervist. Aga igatahes ära ja juba kadus ära ja me jõuame seal ja kaks telefonikõnet veel veel vastu võtta, aga mitte ka väga palju rohkem. Igatahes meil on olnud väga toredaid telefonikõnesid ja väga toredaid tee vallatusi. Ma olen neid kõnesid kuulates korduvalt mõelnud, et miks Eestis nagu suhtutakse ikka kuidagi nii skeptiliselt negatiivselt näiteks nõustamisteraapiasse, tegelikult see on loodudki selleks, et saaks tegeleda mingite seletamatult valusate mineviku asjadega endas nagu rahu leida, aga millegipärast meil on ikka tagurlik suhtlemine veidi uus ja huvitav jah, et kas siis häbenetakse või on selline? Kardetakse või ma ei kujuta ette, mis seal siis halvakspanuga. Aga tundub, et nüüd on meil järgmine helistaja tervist. Mida soovite jagada meiega? Lihtsalt kogu selle saate kokkuvõtteks. Hetkel istun ühes pargis, mis saab 500 aastat vana mõisapark ja ma arvan, et mõisad olid omal ajal suurettevõtted, kus töötasid, arvan näiteks paarkümmend inimest kindlasti tänapäeva mõistes paarsada inimest. 500 aasta jooksul võisin olla surnud ja, või siis hukkunud päris palju inimesi. Ja nüüd aasta aasta jooksul olles siin park puhastanud ja öösel lõket teinud siis ainukene hirm tegelikult on lind, kes põõsast välja lendab. Kõik on peas kinni. Ja kui te, ma ei tea, mis aasta mehed te olete, aga kui ta teil oli eetris, oli Vahur Kersna ja kui te mäletate seda saadet Ufades ja mina mäletan ja siis ufosid nüüd ei näe, ei kuule mitte keegi, aga tol ajal, kui see saade ma ei mäleta, kas talle iga nädal eetris, aga siis olid. Iga päev oli ufo kuskil igatahes. Kuskile UFO, ehk siis noh, lapsepõlvest mäletan, et lugesin raamatut, lõuad, mis oligi. Millest tegi ka pärast ütleme filmi, Steven Spielberg oli väike poiss, läksime Pärnus ujuma. Suured poisid muidugi, ma küsisin, kas siin võib ka haisid olla, muidugi suured poisid. Ja põlvini vees vaatasin vasakule ja paremale, ausalt öelda, ujumisest midagi suurt välja ei tulnud, kuna ma otsisin seda uime. Aga nüüd olles pargis, kus siis noh, võib öelda, et iga ütleme, 500 aastat ajalugu ja ja, ja iga aasta või kas on hukkunud või surnud, ma arvan, tõesti 50 inimestelt arvutage ise kokku siis tegelikult. Ja mulle meeldib see mõte, et, et väga palju määr hirmega, mõtleme ise välja või mingisugused asjad on, mõtleme ise kuidagi suuremaks. Võib-olla jah. No tegelikult nii ongi, et ma ise tegelikult oli keskel teemadel saates ka see õudusfilmid, et ma tegelikult naudin neid ja, ja, ja pärast vaatamist meelega pale tuld põlema ja need, kes pimedas kardavad, siis soovitus ongi see, et tegelikult vaadake nüüd mõelge, mõelge kainelt ja ja astuge pimedusse, et tegelikult, kuna kõik on väga ilus ja puhas loodus, et et mitte midagi ei maksa karta. Et kõik on peas kinni. Aitäh helistamast ja see oli tõesti väga tore lõpukõne, natuke nende selline skeptiline ja samas ka sõbralik selle suhtes, mis võib-olla jääbki seletamatult, sest siis ei maksa karta ja maksab võib-olla vastuseid otsida kõigepealt iseendast. Ja kui iseennast tundnud vastused leitud, siis võib-olla arvatega seda, et see teine ei pruugi sugugi paha peal väljas olla. Nii, niimoodi on siis kõlama jäänud meie esimese külalise selline mõte või sõnum küll, jah. Ralf. Tore oli sinuga siin kaks tundi aega veeta. Muljet hamblikudki, võib-olla leiame sellest raadiomast kaasa, täna olen inimesi. No igatahes oli väga tore, Margus Kamlat on siis esimest korda juhtunud vikerraadiost saadet pea kolm tundi, kuidas oli? Väga meeleolukas, väga tore ja mulle väga meeldivad või kõrvalvikerraadio kuulajad, kellega oli väga tore siin rääkida ja palusin ennast ka mõtlema. Nii mõnigi kuulaja, aitäh nende kõnedest on huvitav, nii headele kui tõesti rõdule vestelda. Absoluutselt. Vikerraadio suvesaade hakkab lõppema, kell on mõne minuti pärast kaks, aga uus suve juba järgmisel nädalal ikka reedel kell 11 ja katsuda magada, öösel rahulikult magada. Ja järgmisel nädalal teiega, Urmas Vadi, aga siia lõppu ka üks tõeliselt õudne laul. Hommikul. Oli finaali jäävaike.