Valgus tuleb idast. Martti Kalda tutvustab idamaade kirjanduse tähtteoseid. Tänase saate teemaks on islamimaailmafilosoofia ja. Juba neljandat saadet saame selle eest osaliselt tänada Haljand Udam mitt kes on tõlkinud vähemalt ühe suurepärase islamifilosoofia teose iibennetu faili elav ärganu poeg. Ja teine täna vaatluse all olev tekst on Kalle kasemaa poolt tõlgitud hariid Huninn atari lindude keel. Islamifilosoofia kuldajastu oli üheksandast kuni 12. sajandini. Ja sellel ajal võib isegi rahulikult öelda, oli islamimaailm mitte ainult oma filosoofia vaid üldse vaba mõtte, arengu ja teaduse poolest ilmselt maailma kõige arenenum ja edumeelsem piirkond. Tegelikult isegi võib öelda, et sellel ajavahemikul oli väga raske vahet teha, mis on konkreetselt teadus, mis on filosoofia ja mis on islamiteoloogia. Kõik need mõttetargad, kes sellel perioodil elasid ja tegutsesid, tekste kirjutasid, tegelesid Pea kõikide asjadega korraga noh, näiteks kuulus avitsenna kiibennsyina oli nii filosoof, luuletaja kui valdavalt siis Euroopas tuntud just nimelt arstiteaduse rajajana islamimaailmas. Samamoodi räägitud oma rahajõmm oli ju tegelikult nii astroloog, luuletaja kui filosoof. Mis olid siis need põhilised teemad sellel ajavahemikul islami filosoofias? No üks väga selge konflikt ja arutluse teema oli siis vahe islamis eksisteeriva fatalismi ehk siis jumaliku ette määratluse ja vaba tahte inimese vaba tahte vahel. Arutleti, et mil määral on maailmasündmused ja ka iga üksikindiviidi tegevus jumala poolt ette määratud ja mil määral inimene on vaba mõtlema ja tegema seda, mida ta tahab. Samamoodi üheksandal sajandil islamimaailmas algas väga aktiivne Kreeka vanakreeka filosoofia uurimine säilitamine, tuleb öelda, et suur hulk nendest kreeka käsikirjadest on tõenäoliselt säilinud meieni just nimelt sellepärast et islamimaailmas neid uuriti ja tõlgiti. Enamus autoreid väärtustas Aristotelisest ja plaatonit valdavalt küll siis Aristotelisest. Enamus filosoofe kaldus sinnapoole ainult üks ka eesti keelde tõlgitud Alha saali oli väga rangelt vastu igasuguste nii-öelda barbarite mõtete kasutamisele ja leidis, et islamifilosoofia teoloogia peaks, kui mitte ainult et siis vähemalt valdavalt lähtuma ikkagi koraanist ja teemadena arutleti jumala olemuse, hinge, olemuse, tõeaja ja ka evolutsiooniteemadel, et need olid siis kõige põhilisemad teemad. Nüüd me oleme valinud tänaseks tutvustamiseks kaks autorit, mille tekstid ka ilusast eesti keeles olemas on. Need mõlemad mehed tegutsesid selle kuldajastu lõpu poole. Iibrindufayl elas 12. sajandi Hispaanias ja Põhja-Aafrikas ja faridud in atari, natukene hilisem mees elas siis Kaheteistkümnenda sajandi lõpu ja 13. sajandi alguse Pärsias ja Kesk-Aasias. Iiennetu fail eluaastatega 1109 kuni 1185 tegutses, nagu juba öeldud Hispaanias ja Marokos eelkõige siis Lõuna-Hispaanias, mis oli moslemite võimu all. Sel ajal valitses seal Almohhaadide dünastia, mida islamimaailma teised dünastiat isegi päris puhta usuliseks islamidünastiast ei pidanud. Sest selle dünastia oli loonud selline natukene müstiline pühamees iibinutomaart, kes oli kuulutanud ennast islami Messijaks. Ja seetõttu olid need valitsejad mitte ainult lihtsalt ilmalikud valitsejad, vaid pretendeeriksid ka usujuhtide tiitlile ja nimetasid ennast Califideks. Ja pidasid siis ränki võitlusi ühelt poolt kristlastega Hispaanias Pürenee poolsaarel, mis olid ka ristisõjad paremini tuntud ka sellise mõiste all nagu Re konkista. Ja teiselt poolt siis ka moslemitega Põhja-Aafrikas, kes ei olnud päris rahul nende võimuga, nii et mõlemalt poolt olid nad ohustatud. Natukene sarnane situatsioon oli ka fariidu linn Ataly keskkonnas, idapoolses Pärsias ja Kesk-Aasias. Atari elas ja tegutses selles samas linnas, kus ka oma raha ei ammuli. Sündinud Nissa puuris Ida-Pärsias sel tšukide võimu all samas kui tema elu ja tegevuse algaeg jäi ajastusse. Kui seal trukid olid oma hiilguse tipul valitses Malik šahhi ja tema pärslasest visiir nii sammul mulk siis tema elu lõpp on seotud hoopiski mongolite sissetungiga Kesk-Aasiast ja tõenäoliselt atari ei saanudki rahulikult, et omaenda voodis surra, vaid tapeti mongolite poolt umbes aastal 1220 või 21 kusjuures ka seal Chuce ohustasid ristisõdijad nüüd siis juba Lähis-Idas. Nii et ka seal sukkide riik oli kahelt poolt tuleva surve all. Imendub fail on kirjutanud väga imelise raamatu ja Haljand Udam on selle eesti keelde pannud teose pealkiri on elav, ärganud poeg. Elaverg onupoeg on omamoodi seiklusjutt. Kuigi tegelikult on tegu filosoofilise jutustusega. See räägib meile loo üksikul saarel elavast väiksest lapsest. Teos pakub isegi välja kaks varianti, kuidas laps on sinna sattunud. Üks võimalus on siis see, et ta on sinna omamoodi sellises kirstu taolises paadikeses ujunud. Ema on ta sellesse pannud, päästa teda tapmise eest või teine võimalus, et ta on hoopiski ise tekkinud umbes samamoodi nagu jumal lõi koraanis inimese savist. Aga see ei olegi nii oluline, vaid faili teose puhul on põhiline see mõttemäng. Kas metsikus looduses täielikus eraldatuses elav inimlaps, loomulikult meessoost on võimeline jõudma samasuguse maailma tunnetuseni, nagu inimestel oli 12. sajandil islamimaailmas ehk siis kas ta suudab oma vaatluste teel jõuda samasuguste järeldusteni, milleni on teadus juba jõudnud. Ja nõnda imendu faili selles teoses kirjeldabki selle lapse arengut. Omamoodi selliste seitsme aastakute. See seitse on väga oluline ühik. Ta õpib tundma loomi, kes algselt tema eest hoolitsevad ja siis surevad, ta kurvastab nende üle, uurib nende keha ülesehitust, vaatab, kuidas maailm liigub, kuidas taevatähed liiguvad. Uurib tõusu ja mõõna ja jõuab oluliste järeldusteni. Ja näidet, diplinetu faili. Järeldus selle teose põhjal on, et sellist, et järeldused on täiesti võimalikud. Suur armastus, mis oli temas ärganud, tule imepärase toime ja tohutu jõu vastu ajendas mõtlema, et teda üles kasvatanud gaselli südamest haihtunud vägi on olemuselt sama või midagi selletaolist. Seda mõtet toetas ka tähelepanek, et loomad on kogu elu vältel soojad kuid muutuvad pärast surma alati ja eranditult külmaks. Nagu soojuse tulv tema eneserinna samas piirkonnas, mille ta ka selgelt oli lahti lõiganud. Nõnda tuli ta mõttele, et vahest alles siis, kui ta võtab looma, avab selle südame ja uurib looma elus olles südames olevat õndsust, mis Kasellil osutus tühjaks leiab ta selle asja veel omal kohalviibivat ja uurib, kas see on tulega ühte loomust ja kas sellele on omane valguse soojus. Ta püüdis kinni ühe looma, sidus kõvasti kinni ning lõikas ta kehasse ava nõndasamuti. Nagu ka sellilegi. Jõudnud südameni, asus ta kõigepealt selle vasaku poole kallale avas selle ja nägi, et selle õõnsus on täis valge aurusarnast hingust. Ta torkas sellesse oma sõrme ja tundis selles niisugust soojust, mis kõrvetas. Loom suri silmapilkselt. Nüüd oli täiesti selge, et see hingus loomas on liikumise algpõhjus. Et igas muus loomas on olemas samasugune et niipea kui see lahkub loom, sureb temast sugenes, kihk uurida läbi looma kõik liikmed ja elundid, näha nende korda asendite arvu ja viise, kuidas nad üksteisega seostuvad, saada teada, kuidas see kuum hingus neid mõjutab ja elustab. Mille varal see hingus omal kohal püsib, elundeid koos hoiab ja oma soojust ei kaota. Väsimatult otsis ta vastust kõikidele oma küsimustele, lahkas selle sihiga elusaid loomi ja korjuseid. Ta jätkas oma uuringuid ja mõtisklusi ning kogus kõikide küsimuste vallas teadmised, mis tõstsite kõige suuremate loodusuurijate tasemele. Talle sai selgeks, et iga isend, loomade hulgas, vaatamata oma liikmete ja elundite hulgale ning tajumuste toimingute rohkusele on üks tervik tänu sellele hingusele, mis asub keha keskel ja voolab sealt keha kõikidesse osadesse, elunditesse, mis on tema suhtes üksnes teenijad ning töövahendid. Et sellel hingusele on keha juhtimisel täita sama osa, mis temal endal töövahendite suhtes ühtesid neist kasutada. Ta võitlemiseks loomadega, teisi nende püüdmiseks, kolmandaid lahkamiseks võitlemisel kasutatavatest on ühed ründamiseks, teised kaitseks. Sarnaselt sellele on püügivahenditest ühed mõeldud veeloomade, teised maismaaloomade jaoks. Lahkamisriistadest kasutas ta ühtesid lõikamiseks teisi murdmiseks, kolmandaid torkamiseks. Inimese keha on üks kuid kasutab neid vahendeid eri moel vastavalt nende otstarbele ja eesmärgile, mida nende varal võib saavutada. Samamoodi on üks teda elustav hing. Kui ta kasutab vahendina silma, siis ta näeb. Kui ta kasutab vahendina kõrva, siis ta kuuleb. Kui ta kasutab vahendina nina, siis ta tunneb lõhna. Kui ta kasutab vahendina keelt, siis ta tunneb maitset. Kui ta kasutab ihu ja nahka, siis katsub. Kui ta kasutab liiget, siis ta liigub. Kui ta kasutab maksa, siis ta sööb ja seedib. Igale neist ots. Tarvetest on rakenduseks elund kuid need teevad vaid seda, mis jõuab hingest nendeni närvideks nimetatud juhtmete kaudu. Kui need juhtmed on katki või umbes lakkab neile vastava elundi või liikme tegevus. Närvid saavad hinge aju õõnsustest. Aju omakorda saab selle südamest. Et peaajus on palju õõnsusi, siis jaguneb ka hing suureks hulgaks osadeks. Liige või elund, milles ei ole mingil põhjusel hinge, lakkab toimimast nagu hüljatud tööriist, millel pole kasutajat. Kui hing lahkub kehast üleni, olles kuidagi purustatud või hajutatud, muutub kogu keha tuimaks ja läheb olekusse, mida nimetatakse surmaks. Niisugused asjad oli ta läbi arutanud oma elu kolmanda seitseaastaku lõpuks seega 21 aastaseks saades. Selle põhjal sündis tal veendumus, et uue tekkimisest järeldub paratamatult tekitaja olemasolu ning ta meeles kujunes üldine ja ebamäärane käsitus vormide tekitajaist. Seejärel uuris ta üksteise järel ja ükshaaval talle juba tuntud vorme ning leidis, et need kõik on tekitatud ja neil peab paratamatult olema toimiv põhjus. Vaadelnud vormide olemusi ei näinud ta neid olevat enamat kui kehale omane kalduvus toimida samal moel näiteks vesi, mida tublisti kuumutatud saab kalduvuse ehk võime tõusta ülespoole. See kalduvus ongi tema vorm sest on olemas vaid keha, teatavad meelde tajutavad tunnused, mida enne polnud nagu omadused ja liikumine ning toimib põhjus, mis need esile kutsub. Kui need varem polnud. Keha, võime liikuda kindlat moodi ja mitte teisiti ongi tema kalduvus ja vorm. Talle sai selgeks, et nii on kõikide vormidega ning ta nägi täpselt, et neist lähtuvat toimingud ei kuulu tegelikult vormidele enestele vaid toimivale põhjusele, mis nende varal neile omistatavad toimingu teoks teeb. See talle pähe tulnud mõte on jumala läkitatud sõna. Andku Allah talle rahu ja tervitagu. Mina olen kõrv, millega ta kuuleb silm, millega ta näeb ning kirjakohtkindlate ilmutuste raamatust. Mitte teie pole neid tapnud, vaid jumal tappis nad. Mitte sina, Muhamed ei vääranud neid, kui väärasid, vaid jumal vääras. Niipea kui ta sellest toimivast põhjusest endale käsituse oli loonud, ärkas temas tuline soov seda lähemalt tundma saada. Et aga polnud end veel nähtava maailma küljest valla kiskunud, hakkas ta seda tegurit nähtavate asjade hulgast otsima ega saanud aru, kas neid on üks või mitu. Seepärast uuris ta mõttes läbi kõik kehad, mis tema ümber olid ja mille üle ta juba varem alati mõtisklenud oli ning täheldas, et kõik kord tekib ja kord kaob. Ka tema kogemuse järgi alles püsivad kehad kadusid osaliselt nagu näiteks vesi ja maa, mille osasid ta nägi tules neelduvat. Samamoodi nägi ta õhku kõva külma mõjul veeks jääks muutuvat. See käis kõikide tema ümbruses olevate kehade kohta. Ta ei täheldanud ühtegi sellist, mis poleks tekkinud ja mitte eeldanud tekitaja olemasolu. Ent siis jättis ta selle kõik kõrvale ja suunas oma tähelepanu taevakehade poole. Niisuguste mõtete juurde jõudis ta oma elu neljanda seitseaastaku lõpul seega 28 aastaseks saades. Nagu te märkate elava ärgalu, poja areng on omamoodi vaimne evolutsioon. See on uurimus sellest, kas inimene ühelt poolt mitte ainult ei saa üksi hakkama vaid kas ta üksi saavutaks samasuguse maailmatunnetuse, nagu ülejäänud inimkonnal juba olemas on. Selles mõttes on imendu faili teos sarnane ka atari omaga. Aga kajastusena võib öelda tiblindu faili teos, mis 1671. aastal ladina keelde tõlgiti on mõjutanud tublisti ka Euroopa kirjandust. Mõtleme kasvõi ta Fow Robinson kruusale või radiot Kiplingu Mauglile Sülverni saladuslikule saarele või son Shakrusso Emillile. Põhimõtteliselt kõik need teosed uurivad samasugust situatsiooni üksikul saarel või eraldatuses džunglis tühermaal inimene tegutseb. Kas see inimene saab looduse kroon olla, kas tal on eeldused seda maailma mõista? Niimoodi nagu inimesed, kui need oleks taga kogu inimühiskond ja selle teaduslikud saavutused. Hariidud in atari teos lindude keel, mille on Kalle kasemaa eesti keelde ümber pannud ja see on tõenäoliselt veel poodides saadaval ilmunud avatud Eesti raamatu sarjas on kohati isegi veel müstilisem teos kui faili oma. Lindude keel ka lindude nõukoguks, kan seda teost tõlgitud. See on väga müstiline raami jutustusse asetatud lugude sari, raamjutustus isegi on juba väga huvitav kord saavad kokku linnud ja otsustavad valida endale kuninga, otsustavad valida endale valitseja. No siin on muidugi väikene vihje koraanile, kus öeldakse, et Saalomon oskas lindude keelt aga meie kindlasti mäletame kõiki neid lapsepõlves loetud muinasjutte, kus inimene sai müstilisel kombel kas siis oskama lindude või loomade keelt ja see andis talle mingisugused erilised oskused. Nii et selline eriline teadmine on levinud peaaegu kõikides maailma mütoloogiates ja, ja folklooris no näiteks Niibelungide laulus või vanemas edasSigurd oskab samamoodi loomade lindude keelt ja see aitab teda tublisti edasi. Aga mida linnud siis teevad? Nad selleks, et valida omale kuningat asuvat teekonnale, asuvad otsima. Sööniksid ja pärsia keeles on fööniks Simurg. Aga muidugi tegu on väikese sõnamänguga, sest nurg tähendab pärsia keeles ka 30 lindu. Ja sellel teel, mis ühtlasi siis kajastab vaimseid otsinguid nende lindude kaudu läbivad linnud seitse orgu. Selles mõttes on lindude keel väga sarnane näiteks Johnbanjani palveränduri teekonnaga seitsmeteistkümnendast sajandist küll kristlikust maailmast, kus ka palverändur otsib seda jumalat, otsib seda teed jumala juurde. Ja niimoodi linnud läbivad siis erinevad orud mis kujutavad hinge vaimseid seisundeid teel jumala juurde. Ja vahepeal vestlevad omavahel, jutustavad üksteisele lugusid. Ja nendes lugudes võib-olla ongi kõige olulisem moraal ja kõige olulisem õpetus tulebki nendest lugudest välja. Ühel kuningal oli tütar kaunis nagu kuu ning kogu maailm tundis tema vastu armastust. Tema unised ja mahedast joobumusest poikvel silmad ei lasknud kirel uinuda. Tema nägu oli valge nagu Camper ning ta juuksed mustad nagu muskus. Tema huulte niiske rubiin kuivatas kadeduse tõttu teiste huuled. Kui ta pisutki näitas oma ilu, kurvastas mõistus, et ei suutnud seda õiglaselt hinnata. Kui suhkur oleks tulnud tema huulte maitset proovima, oleks häbist tardunud või sulanud saatuse tahtel kiindus tervis, kelle pilk oli langenud sellele säravale, kuule temasse rängalt. Sel vaesel mehel oli kaenla all vaid ümmargune leivake leib, mis oleks päriselt kõhtu täitnud. Oli paraku jäänud pagari juurde. Kui tema pilk langes tolle kuu palgse ümarale põsele, kukkus leivatükk käest maha. Tütarlaps möödus tule leegina ning läks tast naerdes eemale. Kui tervis tema naeratust nägi, nägi ta ka end langemas verre kastetud põrmu. Tal oli veel pool leiba, pool hinge. Ta kaotas korraga nii ühe kui teise. Tal polnud rahu ei ööl ega päeval, kuid Talibani ka. Ta ainult nuttis ja põles kui tules. Kui talle meenus printsessi naeratus, valas ta pisaraid nagu pilv, millest kallab vihma. Meeletu armastus kestis seitse aastat, sel ajal ta magas koos koertega jalgteel, armastatu maja juures. Lõpuks said printsessi teenijad asjast teada ning õelate meestena võtsid ühiselt nõuks tervissil pea maha lüüa nagu lõikaks tahi põlevalt küünalt. Printsess aga kutsus tervisi salaja enda juurde ning ütles talle. Sellistel inimestel nagu sina ja mina ei saa olla midagi ühist. Kuid tea, et minu teenijad tahavad sind hukata. Seepärast põgene, kao mu ukse eest. Tõuse ja mine. Õnnetu tervist vastaspäeval, mil armusin sinusse, loobusin oma elust. Tuhanded rahutud hinged nagu mina, võivad iga silmapilk tuua end ohvriks su ilule. Et mind tahetakse ülekohtuselt tappa. Ütle üks sõna, vastuseks mu ainsale küsimusele. Ütle mulle, miks sa naersid mu üle hetkel, kui kaotasin sinu tõttu pea. Princess vastas, oh teadmatu, kui ma nägin sind kaotamas au ja väärikust, pani see mind naerma kaastundest su vastu. Ma võin naerda kaastundest, kuid mitte pilgata. Seda öeldes kadus printsess kui suitsupahvak, jättes meeleheites tervisii püksi. Märkate, mis on printsessi tervissi, loo moraal? Loomulikult see tervisch ei armasta selles loos printsessi vaid tegu on uskliku armastusega jumala vastu, jumala vastu, kes teda peaaegu ei märkagi. Jumala vastu, kes tundub naervat uskliku üle. Aga lõpus saame teada, et see naer ei ole mitte põlgusest vaid kaastundest. Tal on kahju sellest tähtsusetust, olendist, kes ometigi teda armastab. Ühel ööl oli Gaabriel Sitras, kui ta kuulis jumalat kellelegi vastamas. Gaabriel ütles iseendale, keegi jumalasulane hüüab sel hetkel teda, kuid kes see on? Ainus, mida ma tean, on see, et sellel sulasel on kahtlemata suured teened ning tema himustab hing on surnud ja vaim elab. Ometi tahtis Gabriel seda õnnelikku surelikku näha saada, kuid ei suutnud teda seitsmest maailmajaos leida. Ta käis kogu maa ja kõik mere saared läbi, kuid ei leidnud otsitavat, ei mägedes tega tasandikult. Ta tõttas jumala juurde tagasi ning kuulis veel kord vastust samadele palvetele. Täis hindu käis ta uuesti maailma läbi. Kas sel korral ei leidnud ta jumalasulast ning ütles. Oh jumal, näita mulle teed, mis viib selle sulase juurde. Jumal vastas talle, mine ruumi maale, astu sellesse ja sellesse kloostrisse ning sealt leiad sa tema. Gaabriel läks sinna ja leidis taevase armuosaks saanud mehe. Mees kummardas parajasti ebajumalat. Siis Gaabriel avas suu ning ütles jumalale. Maailma isand, eemalda minu jaoks loor selle saladuse eest. Kuidas saad sa heatahtlikult kuulda võtta seda, kes kloostris ebajumalat kummardab? Tema süda on pime. Ta ei tea, et on oma teega eksi läinud. Et ta on teadmatuse tõttu eksinud ja mina seda tean, annan talle ta eksimuse andeks. Oma headuse tõttu andestan talle ja annan talle kõige aulisema koha. Nõnda lausus kõige kõrgem ning avas sellele mehele vaimutee. Ta vallandas tema keele, et ta võiks nimetada jumala nime. Et sa teaksid, et see on tõeline religioon ja sul poleks ettekäänet mitte astuda sellele teele. Et sul endal pole midagi, mis lubaks taevasele õuele jõuda. Siis ei või selles suhtes pisimadki asja kahe silma vahele jätta. Selle maailma asjadest loobumine ei tule kergesti. Samuti ei ole kerge miski, mis sellega on seotud. Eelnenud loo moraal on islamimaailma kohta isegi üllatav. Ka ebajumalakummardaja võib-olla usklik ja võib-olla jumalale armas, see rõhutab ühelt poolt sellist filosoofide ja mõttetarkade poolt propageeritud usuvabadust aga loomulikult astub väga selgelt vastu koraani rangetele reeglitele, et peab olema kas usklik või oled siis midagi muud. Kord nuttis üks mees Schibli ees ja näis olevat üleni valudes. Suffi küsis mehelt, miks ta nutab. Too vastas. Oh seik, mul oli sõber, kelle ilu kosutas mu hinge eile surida ning ma suren mure kätte, sest kurbuse tõttu on maailm minu jaoks mustaks läinud. Sibley vastas talle, miks su süda on sõbra tõttu endast väljas. Miks selline valu? Sa oled oma tasu varem kätte saanud? Nüüd otsi endale selline sõber, kes ei sure, et sul poleks tarvis mure kätte surra. Tõepoolest, sureliku olendi sõprusest ei saagi tulla muudkui kurbust sõbra pärast. See, keda on vallanud armastus välise kuju vastu satub seetõttu 100-sse hädasse. Peagi libiseb see kuju käest ning jahmunult ollakse laiunud verre. Selle loo moraal on nii ilmne, et ilmselt ei ole vaja isegi üle korrata. Loomulikult on see see, et välisesse ei ole mõtet kiinduda. Ikkagi asjade sisu on tähtis. Ühel päeval ütles jumal Moosesele salajas. Küsi saatanat. Üks hea nõuanne. Kui Mooses kohtas teel saatanat, panusta teda öelda üks hea nõuanne. Saatan vastas, pea alati ainult ühte asja meeles. Ära ütle kunagi mina selleks, et sa ei oleks nagu mina. Seni, kui sulle jääb natukenegi välist elu, on su osaks uskmatus, aga mitte jumala teenimine. Soovide lakkamine on vaimse tee algus. Inimese hea nimi on halvas nimes. Sest kui ta jõuab selle tee lõppu, löövad 100, mina ühe hetkega ta pea lõhki. Nagu te näete selleks, et jõuda jumala juurde, tuleb loobuda minast sellest egoismist, mis käib selle minateadvusega koos. Ühel õhtul kogunesid liblikad soovist ühineda küünlaga. Kõik ütlesid, tarvis leida keegi, kes räägiks meile meie armastuse eesmärgist. Üks liblikas läks kauge lossini ning märkas lossis küünlavalgust. Ta tuli tagasi ning rääkis, mida oli näinud. Ta kirjeldas küünalt nii, nagu tema sellest aru sai. Kuid tark liblikas, kes koosolekut juhatas, arvasid see liblikas ei tea küünlast midagi. Üks teine liblikas möödus valgusest väga lähedalt. Ta puudutas tiibadega leeki. Küünal jäi võitjaks, tema oli võidetu. Ka tema tuli tagasi ning avaldas sellest saladusest mõndagi. Ta seletas pisut, milles seisneb küünlaga ühinemine. Kuid tark liblikas ütles talle. Sinu seletus pole parem, kui su kaaslase oma. Kolmas liblikas armastusest joobunud tõusis ning läks end hoogsalt küünlaleeki heitma. Ta kaisutas esijalgadega leeki. Ta kaotas iseenda ning sai rõõmsalt leegiga üheks. Süttis üleni ja tema liikmed said punaseks nagu tuli. Kuid tark liblikas. Koosoleku juhataja nägi eemalt, et küünal oli putuka endaga sarnastanud ja andnud talle samasuguse välimuse, ütles ta. See liblikas sai teada, mida tahtis. Ent ainult tema teab seda. Tõepoolest, see, kellel pole oma olemasolust, jälge ega märki teab hävimisest rohkem kui teised. Seni, kui sa pole oma keha ja hinge suhtes teadmatuks muutunud, ei saa iial oma armastuse eesmärki tunnetada. See, kes sulle asjast vähimatki märki on andnud, uputab sellega su hingeverre. Aga siin ei ole juttu hinge õhustki veel vähem siis mõnest olendist. Eks ole üllatav, et liblika lendamine, tuleleeki mis läänemaailmas on just nagu sellise mõttetu, asjatu surma sümbol, pall on avatari loos omandanud tähtsuse mida võib-olla isegi ei tasu sellest oodata. Liblikas lennates leeki hoopiski sulandub, selle leegiga. Sulandub, jõuab jumala juurde, nii nagu ka inimese hing ideaalis peaks jõudma. Ei tahaks küll loo lõpu ära rääkida, aga kinnitan, et linnud jõuavad oma fööniks sinija loomulikult saavad aru, et kõige tähtsam selles oli teekond, mitte sihile jõudmine. Ja lindude keel on leidnud hulgaliselt matkimist. Ei tea, kas selle mõjul või täiesti iseseisvalt. Ta on Johvrishoosser kirjutanud poeemi lindude parlament, natuke sellise koomilise ja sama motiivi on siis keskajal ja uusajal kasutanud väga paljud autorid nii islamimaailmas kui ka Euroopas. Ilmselt kõige kuulsam fari Tuudin atari lindude keele jäljendaja on Bahai usu rajaja maha ul-la-üheksateistkümnenda sajandi keskel kirjutatud seitse orgu k pärsia keeles, mis loomulikult viitab samamoodi nendele orgudele ja hinge vaimsele arengule teel jumala juurde. Tekste luges Maian Kärmas. Helipuldis oli maris Tomba. Mina olen Martti Kalda. Hüva lugemist.