Taas on aeg meenutada Jaan Krossi, kelle sünnist möödub homme 100 aastat. Tänal ehitseb Vanemuise näitleja Priit Strandberg romaani keisri hull ja arutleb, miks teda nii väga köidab. Esimest korda mine, lugesin Jaan Krossi keisri hullu siis kui ma käisin gümnaasiumis, ma ei mäleta, kas oli 10. 11. klass ja see oli määratud kohustusliku kirjanduse nimekirja. Ning millegipärast see raamat kõnetas mind. Ja ma arvan peamiselt, et selle pärast, kui hästi see raamat on kirjutatud ja kui lihtne teda tegelikult on lugeda. Kuigi oma lihtsuses ta ei kaota oma sügavust. Niimoodi väga keeruline raamatuid Moosun kirjutada. Ja teist korda lugesin ma teda nüüd äsja, kus ta kõnetas mind palju sisulisemalt ja minu arust kõige huvitavam kõige tähtsam teema on ausus läbi selle raamatu. Et Timoteos von Bock peategelane nii aus, et see mõjub hullusena. Kuna ma ise praegu tegelen piranud Elloga, kes natuke enne krossi las kes rääkis sellest, kuidas inimese hullus on mingis mõttes normaalsus, võib-olla siis mul tekkis väga tugev seos sellega, et et ülemäärast ausust saabki pidada hulluseks ja eriti tänapäeval, et see on väga kõnekas. Kus tihtilugu ausust ei eksisteerigi, noh, poliitikas näiteks, et et sa ei saagi olla kunagi päris päris aus. Ja minu meelest on geniaalne see fiktiivne tegelane, kelle Jaan Kross on loonud selle loo jutustamiseks Jacob Timoteos Von Bocki naise vend kelle päevaraamatut vormis on ta kirjutatud, kelle päevaraamatut on väga huvitav lugeda. Et see on minu meelest dramaturgiliselt geniaalne võte, justkui Jaan Krossi kujutlus, kes käis siis Timo ja Eevaga kõik selle tee nagu kaasa läbi selle raamatu. Ja kogu selle Timoteos, von Bocki hullus on kogu aeg justkui selline illusoorne. Et ta on hull ja ei ole ka üks väga huvitav koht, mis minust võtab selle väga hästi kokku, on see, kus siis Timoteos kirjeldab, kuidas keiser käis tal salaja külas. Ta oli vangimajas üheksa aastat ja mõned õhtute tundsid teda uinutatakse, ta magab hästi halvasti, aga siis hakkad talle mingit õlut andma, ta järsku magas väga hästi. Ja siis ta arvas, et midagi on toimumas ja ta loobus sellest telejoomisest ja ühel öösel siis, kui ta pidi magama ka ei maganud, astus tuppa keiser kes laskus siis sinna Kasemati vangla põrandale põlvili ja palvetas, et et Timoteos saaks aru, et ta on halvasti käitunud, tema kohta öelnud alatuid asju ja paluks andestust. See tundub jabur, sellist asja justkui ei saanud olla tollel ajal ja siis, kui ta silmad lahti tegin. Ma tsiteerin. Noh, me vahetasime ainult kaks sõna. Tema sosistas Timothy veel ja mina ütlesin Tartus. Selle peale tõstis ta pihud kõrvadele jooksiski välja. Ma ütleksin, mitte väga keiserliku moel. Ja pärast seda pole ma teda enam näinud. Timo naeratas kuidagi püüdmatult ja lisas. Vähemalt mitte enam elusast peast, eks ole. Mina ütlesin, Timo, see lugu, see ei saanud ometi olla midagi muud kui uni. Timo oli kõndinud saali teise nurka sinna, kus lühtri peeglite varjud peaaegu et pimeduseks ühinesid. Ta seisis seal vaevalt nähtav. Isegi piibu hõõgus, ta pihus, oli nähtamatuks kustunud. Ta hakkas naerma ja ütles. Nagu sa paremaks pead. Et nii on terve selle raamatu ajaloolise küljega, et nii nagu me paremaks peame või nagu vaatame, mis võis olla tõsi ja mis mitte siis sellega autor kogu aeg meisterlikult mängib, päriselt olnu ja fiktiivsega. Jaan Krossi. Ja ajatus. Kuuldud helilõigu valis ja toimetas Haldi Normet-Saarna.