Tere ja vahva, et olete vikerraadioga, aitäh selle eest. Tema jaoks olid valmis parimpaatia parimad purjed, aga pillimäng jäi ikkagi peale. Nii meenutab ühte olulistest valikutest oma elus Jaanus Nõgisto. Muusika lihtsalt kandis endaga kaasa. Peagi sai verinoorest mehest Ruja kitarrist ja sellega üks märgilisi isiksusi meie rokiajaloos. Nii teame praegusajal hinnata. Lapsi on Jaanusel neli. Isaga tuli saatesse Roosi Natali, kes on ainus tütar ja pesamuna sündinud juba sellel aastatuhandel. Roosi on lõpetanud Tallinna balletikooli ja tegutseb tantsijana. Nüüd on aga aeg asuda tänase vestluse juurde kasvamise kasvatamise lood. Nõgisto, Moody küsib Sten Teppan head kuulamist. Tere tulemast saatesse Jaanus terist, Jaanusega on kaasas tütar Roosi-Natali. Rõõm näha sind ka, aitäh. Jaanusele, et suure pere isa tegelikult kui mitu last sul korraga nii-öelda ühe katuse all on olnud, on ju suure pere jagu tegelikult kokku, aga vanusevahed on vist sellised, et kas nad kõik korraga kapatsisin olnud või? Siis, kui ma mõnikord harva sünnipäeva peal või nad kogunevad Hiiumaale meele juhul, siis on selliseid hetki on olnud aga väga harva, kuivõrd nad on tõesti väga erinevates abieludest, erinevas generatsioonis, et aga mõnikord siiski on ja mul on selle üle alati väga hea meel, et ta on kõige rohkem on meil siiski noh, kaks inimest nagu korraga, et roosi ja tema vend Robin te väike ülevaade Kes sinu lapsed on, millega keegi tegeleb, kus praeguseks toimetatud? Vanem poeg Jan Erik on režissöör firmas, kuhu kulgur teemi, reklaame kui on teinud ka ka ühe lühimängufilmi ja igasuguseid muid selliseid audiovisuaalseid asju. Joonatan, Nõgisto, Lõpetas, Georg Otsa muusikakooli basskitarri mängijana. Ja nüüd lõpetas Tallinna Ülikooli riigiteadused ja õpib politoloogiat ka Tallinna Ülikoolis, tahtis Inglismaale minna, aga Brexit tuli vahele. Robin Nõgisto on maalikunstnik, EKA lõpetanud. Vabakutseline kunstnik ja Roosi Natali on vabakutseline balletiartist. Roosi, kuidas teil omavahelised suhted on, need poisid ees on mõned ikka juba tõesti vanuselt üsna kaugele marssinud. Aga on teil omavahelised suhted kuidagi olemas, ka on see tähtis? Käite läbi? No Robiniga, ma olen ju koos üles kasvanud ja tema on, mul on mu parim sõber, ta mul väga lähedane ja me saame väga hästi läbi, aga Janne, Jonatan, me ei ole niimoodi kokku puutunud, aga nad on ikkagi südames mul väga erilisel kohal ja kui me kokku saame, ega meil ei ole mingit ebamugavustunnet, et me ei ole näinud või? No ma, ma pean ikkagist neid oma poolvendadeks ja nad teavad seda kogu aeg, nad on väga armsad, mulle. Kas sa kunagi, Jaanus isana on olnud selle väljakutse ka hoida suhteid erinevatest kooseludest või abieludest sündinud laste vahel seda läbisaamist või sellega on kõik hästi läinud. No nii ja naa. Ega minu elu kusagil 80.-te keskel 90.-te alguses oli võrdlemisi, kuidas öelda, turbulentne. Nii, eks ole, selle tõttu, mis toimus ühiskonnas, kui selle tõttu, mis toimus minu elukutse elu, kutsemuusiku elukutsele. Ma olin ju töötasin kolm aastat muusikuna ansambliga Ruja ka Venemaal, eks ole, tuuridele. Ega ma minust ei ole sellist suhete, klaariat, hoidjat või niimoodi minu meelest inimesed peavad ise hakkama saama, kui nendel on omavaheline keemia. Perekond on samasugune asi nagu rokkbänd, et seal peab olema teatud külgetõmme, seal peab olema teatud keemia ja kui see toimib, siis ta toimib ja kui seda ei ole, siis vägisi seda luua ei saa. Aga mulle tundub, et et lapsed on tunduvalt empaatilisem, võib-olla kui mina, sest ma olen võib-olla natuke liiga enesesse süüvinud ja liiga egoistlik olnud, aga aga õnneks pole nende iseloomu mõjutanud. See bändi võrdlus on muidugi päris hea. Nad on sündinud tõesti. Päris erinevatel aegadel ja, ja olud meie ümber on nende aastakümnete jooksul muutunud tikrid drastiliselt. Küllap see juba iseenesest on oma mõju avaldanud. Aga kui sa neid siiski võrdled, siis on nad väga sarnased või on nad väga erinevad, leiad sa neid ühiseid puutepunkte, märkad seal niisugusi asju? Käin muidugi peas igasuguseid, aga, aga kõik, kõik minu lapsed on inimeste ja isiksust isiksustena väga erinevad. Aga samas on midagi, ma loodan ja näen, et midagi midagi olulist nendes on ka minust. Võib-olla on selline jäägitu pühendumine, mida ma Roosi puhul näen ja mida ma olen näinud ka Jonathani puhul, et et selline jäägetu eesmärgile pühendumine, see nagu nagu seob neid. Aga ma ütlen, minu elu on hektiline olnud, eks ole, tänu tänu oludele, tänu seltskonnale, kus kohta mina olen sattunud muusikuna. Minu elu nagu paradigma on siiski nagu muusika olnud. Kõik muu, mis sellega paralleelselt on toiminud, on ainult selle nagu teine plaan, ma ütleksin. Aga oma lastes ma näen, näen väga palju ennast ka. Ma seda nendele ei ütle, aga ma, ma tunnen ära teatud iseloomujooni ja ka teatud selliseid halbasid harjumusi, kuulekas laiskus. Teades ise tegelikult väga laisk inimene, kui mul ei ole teatud eesmärki, et mul ei ole tulemus kontserti või ma ei tea telefilmi või midagi, siis ma tegelikult võrdlemisi laiskloom ja tegelikult ma näen seda ka oma laste puhul. Roosiba muhelisid, kas selle peale, et see käib ka sinu kohta või see ei käi sinu kohta, sest siin tuleb natukene vastandlikku informatsiooni. Ühest küljest isa räägib, et jäägitu pühendumine ja teisest küljest laiskus tülidest ei tea, kas need 11. Väga õrn joon, on seal ahel väga tihti, mõtlen, vaatan oma isa, mõtled, issand, ma ei saa su laps olla, me oleme nii erinevad reaalselt, me oleme tõesti väga erinevad. Tema on seal pikali, teeb mingeid oma laisklemise asju. Mina aktiivselt olen nagu energiajänku, aga ses mõttes, et see ei ole võimalik lihtsalt. Aga samas on tegelikult see, et kui ma vaatan oma isa kõrval, siis kui sa võtad mingi asja ette endale, siis sa viid selle lõpuni, et sa teed seda perfekti sealt. Ja me ei jäta ju midagi pooleli, see mingit projektideks pooleli see ei ole, see on nagu välistatud. Kui sa midagi teed, siis sa teed seda pühendumusega sajaprotsendiliselt lõpuni. Aga kui tõesti pole mingit eesmärki, siis sa oled seal laiskuse tsoonis. No tegelikult see laiskus on ka näiline, vaata selline vana kala ja, ja kogenud mees ei pea ju harjutama selles mõttes enam heliredeleid. Et vaata, minu muusika loomine ja minu muide filmi või telesaate loomine toimub tegelikult peas ja kas ma olen pikali diivanil, seisan käte peal või ma ei tea, tuian jahiga mere peal, tegelikult see pole üldse oluline, sa oled selle asja teine plaan, kõige tähtsam toimub ikka alati inimese peas, samamoodi on tegelikult tantsuga. Muidugi on see väga füüsiline tegevus, aga kõik need joonised, kõik need struktuurid toimivad su peas ja selleks ei pea tingimata füüsiliselt nagu ennast piinama. Praegu sa üritad heastada seda, et sa oled kogu aeg diivanil pikali, sa mõtled seal minu pikkune või? Ma ei tea, kas mu tantsijana jõuaks väga kaugele, kui ma sealsamas positsioonis rääkis. Pillimehele ei tööta, jalad tähendab mul inimesi, kellel teevad tööd jalgadega. Mina ei tee. Kuidas sa kommenteerid seda jäägitut, pühendumust, et kas see on mingi hetk sinu elus olnud roosi, mille sa oled ära tundnud, teadvustanud, et kui sa tunned ära oma tee, siis sa panustabki täiega sinna, sest sa oled tegelikult ju nii noor. Ja kui ma isegi ennast sellesse vanusesse mõtlen, siis mul polnud õrna aimugi, mis suunas oleks õige liikuda. Aga sul paistab see kõik juba nii käpas olema ja seda enam, et sa tõesti panustad siis isa sõnade järgi ikka ikka väga sinna. Ma arvan, et see tuleb väga sügavalt mul balletikoolist kaasa, sest balletikool oli ikka üks tõsiselt raske teekond, mille ma iseendale valisin seal eks neid hetki oli ikka väga palju, kus ma mõtlesin, et ma lihtsalt, miks ma teen seda, ma ei jaksa seda teha, et mis mõttega ma päevas 12 tundi tantsinud, kuhu ma sellega jõuan, et ma võin valida mingi hoopis lihtsama teekonna. Aga see juba, kui ma ise mõtlen, siis see juba, et ma ei andnud alla. Tegelikult vanemad on mul alati andnud vabad käed, et sa ise otsustada riide oma asjad lõpuni. Aga see, et ma otsustasin, et ma ei katkesta. Ma viin asja lõpuni, ma lõpetan selle balletikooli ära ja käin oma tantsuteekonnal edasi, see juba näitab, ma arvan seda mingit pühendumust. Üks asi Roosi puhul muidugi nüüd näen. Tüdrukutel hakkab seal puberteet kusagil natuke varem kui poistel, ma kujutan ette, kui sa veel 13 14 15, aga balletikool nõudis sedavõrd suurt pühendumust, et temale jäänud lollusteks aega. Ma näen nüüd ehedalt, et minu vastas istub praegu puberteediikka jõudnud tüdruk. Sinna me veel jõuame. Aga läheneda praegu Jaanus, sinu lapsepõlve, kas sa söandad välja pakkuda, missugune nendest see päris kõige esimene oma mälestus võib olla? Mina pean oma last lapsepõlvekoduks Tartu maanteel asuvat agulimaja Tartu maantee 44, korter kolm sammul hajub kraveeritud. Sinna majja paigutasid Saksa okupatsioonivõimud kunagi pärast Tallinna pommitamist, minu ema, kelle kodu Harju tänaval oli puruks pommitatud ja praegu asub seal pubi seiklusjutte maalt ja merelt. Seda maja enam pole, selle maja fassaad on alles ja seal hoovis siis on selline selline pubi, kus ma väga harva mõnikord aastas ma käin sealt läbi, aga ma ei lähe sinna sööma. Mõtlesin, et jalutan selles munakivisillutisega kaetud hoovis ringi ja ja mulle tulevad igasugused asjad meelde, enamus nendest on väga-väga head. No ma olen sündinud, eks ole, noh, 10 aastat peale sõda. Kui selleks ajaks oli sõda läbi, eks ole, aga minu isa tuli sõjavangilaagrist paar-kolm aastat enne minu sündimist, eks ole, tema kuulus nende hulka nende meeste hulka, kes ei tulnud mitte mitte koju pärast sõda võtleks sõjavangilaagrisse. Sest ta sõitis nii-öelda tolle mõõtkavas valel poolel. Selles majas oli teisel korrusel neli täpselt ühesugust korterit, niuksed, tööliskorterid, ühetoalised, noh, seal võib olla mingi 20 ruutmeetrit, millele lisandus selline väike köök, siis ma ei tea, viis ruutmeetrit. Ja seal üksvahe me siis elasime koos kuuekesi. Mina, mu ema, vend, kes võttis naise ja millal sündis ka laps ja meil oli ka, kas meil oli alati, meil on alati, kas olnud perekonnas läbi kõikide aegade ka praegu ülejäänud korruse peal elasid ristiemad kaks tükki, liia Velli, kes kellest üks töötas Estonia daates inspetsendina sõja enne sõda ja sõja ajal ja siis kaks üksikut naist, nende kõikide mehed olid sõjas kaduma läinud või ei tulnud tagasi sealt. Ja mul on jäänud meelde nende pisikesest korterist, selline totaalne saksa olid puhtad, aeg-ajalt nad rääkisid omavahel saksa keeles, kui nad ei tahtnud, et et ma midagi aru saaks. Ja siis ma mäletan, nendel on üks puhvetkapp, mille peal oli uus, sellist elevandiluust, pisikest elevanti ja see oli ainuke asi, mida me selle staaži tohtinud mitte kunagi, mitte tingil mingil tingimusel puutuda. See oli nagu hoopis teisest maailmast asi. Aga, aga need tädid jätsid mulle selles mõttes väga oma korralikkuse sellise distsipliiniga. Noh, see on teine pool minust, eks ole, selline korralikkuse ja puhtusearmastus, kui mul üldse mingisugune on säilinud, siis on seal nendest. Sest minu ema ja minu isa, noh minu sellise kasvatamisega ei tegele mitte kunagi. Et ma sain ise valida, valida kõikuma Teed harrastused, purjesporditrenni minekut, muusiku tegemised, et nemad mingil moel ei suunanud, suunanud, aga nad aktsepteerisid absoluutselt kõike, mida ma tegin. Kui see vähegi oli terve mõistuse piirides. Ja sedasama olen mina võimaldanud roosid. Aga ole hea, kirjelda natukene veel seda olukorda seal Tartu maantee ääres, mulle tundub see üsna groteskne, kui suisa sõdis valel poolel. Ja ta ühel hetkel koju tagasi sai ja elas samas majas, kus alumisel korrusel olid vene keelt kõnelev seltskond. Missugune see tempel nii-öelda isa hinges kõikide nende sõjasündmuste järel? Oli väga valida ei olnud, eks ole, tol ajal anti kortereid muidu ametiühingute kaudu meie pere selle korteri nagu ema töökoha kaudu kusagil seitsmendate aastate keskel olles. Eestlane on, on ju kohaneda, ellu tuli ju jääda, eks ole. Ja, ja alumise korruse rahvaga nagu ei käidud nagu noh, inimlikul pinnal läbi kahtlemate teretati selles aias agulimaja aias kasvatuseks õunapuu mille õunad korjasid alumised naabrid ära, enne, kui need valmis saite, tegid õunasupp ja pakkusid neile raha ja meil oli väga meel. Aga noh, mingit läbikäimist nendega selles mõttes ei olnud, sest kultuuribarjäär oli tohutult erinev. Et minu isa lõpetas vahetult enne sõda Tallinna kommertsgümnaasiumi, omandades täiesti vabalt saksa, inglise ja vene keele ja soome keele ka veel ja nii, et ta oli sõja ajal, ta oli nagu tõlk, et ta tänu sellele võib-olla jäi, jäi ellu ja tänu sellele tuliselt elusast peast tagasi pärast sinimägesid ja kõiki neid asju. Aga ega ta ei rääkinud sõjaasjadest mitte midagi ja ma ei olnud ka piisavalt uudishimulik, sest ma ei teadnud üldse mis nagu on ja ta rääkis suhteliselt harva ja aeg-ajalt meie ühetoalisest. Nad kogunesid kolm Nelidama tema sinimägede võrgust ellu jäänud sõpra ja alati, kui mina tõmmet seal massiliselt koridori peal või risti emade juures seal kõrvalkorteris. Alati kui mina õpin, ma kuulsin, et mingi mingi jutt käis ja alati, kui mina nagu tuppa astusin, siis kõik fakatuse. Mulle jääb meelde, et midagi oli sellistada, minu kuuldes ei räägitud. Need olid tema ellu jäänud sõjakaaslased pataljonist, kes sealt eluga tagasi olid. Aga ma kujutan ette, et tal võis olla päris raske psühholoogiliselt nagu seda üle elada, sest noh, mina sündisin juba okupatsioonikeskkonda ja sellega tuli mingit moodi noh, kohaneda ja ma isegi osanud mõtelda niimoodi. Aga temale võis olla ikka tänarante, millega suisa ema tegelased mu isa oli. Elu lõpuaastatel oli ta mööblilaos, nagu nagu juhataja selles samas mööblilaos asus. Millalgi ansambli Ruja inspee prooviruum tänu sellele tänu sellele. Ja minu ema oli õmbleja, kes õmbles nii kodus kui tööl ja tänu sellele mehe perekond nagu sai omadega hakkama. Minagi siis isa ehitas nagu pisikese maja, kuhu me ära kolisime, elasime seal õige mitu aastat ilma elektrita. Mina käisin Tallinna teises keskkoolis, siin Saksa gümnaasiumis, sõitsin Muugalt, nagu koduõpingud toimusid petrooleumilambi valgusel ja elektrikitarri seal mängida ei saanud. Siis ma veel kitarrimängu mõtelnud ja sa ütlesid. Sinu suunamise mõttes vanematel väga märkimisväärset rolli ei olnud, aga aga nii põhimõtteliselt olid sa oma emale ja isale hea poiss või valmistasid probleeme ka. Mind ei ole mitte kunagi ja mitte mingil tingimusel vanemate poolt nagu löödud, ei käega rihmaga, see ei tulnud kõne allagi. Ja ma ei mäleta, et ma oleks kuidagi lapsena nendele nagu haiget teinud, sest et mu isa mängis kitarri. Tal oli üks vana August Kristali selline mitte päris selline poepill, vaid natuke nagu korralikum. Ja sellega ta mängis, noh, mina mäletan põhiliselt kahte lugu. Üks oli Boris Kõrver ebatruudus. See on väga ilus lugu, selline. Ja teine oli üks meloodialõik filmis doktor Shivaago, ma ei tea, kus kohast ta selle üldse üles üles nagu loppis, aga, aga see ebasuudesse kõrveri lugu on päris keeruline harmooniliselt, nii et ta ei olnud mingi muusikamees, aga, aga see on päris keeruline harmoonium, millega ta nagu uitas ära, et noh et ilmselt mingi muusikaline andekus tema tema kaudu on võib-olla ka minule noh, jõudnud, kui kui ma nüüd eriti tagasihoidlik jale. Tole mõõtkavas ikka vaesed, eks ole. Kõigest hoolimata mulle nagu võimaldati pillid ja õppida ja kusagil kitarri. Kitarriõpetus tekkis siis, kui mina mängisin Rujas, kui andsin kontsert, et et aga kõik pillid on, et ma nagu sain omale toimetatud ja siis ära vahetatud ja ja üha paremaks sõid leid tuunides, et et ma ei usu, et ma oma vanematele kuidagi pettumust oleks valmistanud, seda nüüd mitav poisikesed teevad tempeka ja satuvad mingisugustesse seiklustesse. Kas sa väidad, et midagi niisugust ei ole seal ka kusagil kunagi olnud või? Null sellised lapsikud ja need on tühised? Inimese elu ju suures osas koosneb väga tühistest sündmustest, ma olen ära kadunud kaheks päevaks kodust. Kui ma olin mingi 12 aastane, põhjustasin sellega tõesti oma emale šoki. Aga kuivõrd ma olin Kalev Jahtklubis, elasin oma oma sõpruskonnaga ühes telgis seal kellelegi kellelegi hoovis ja mu ema leidis mu järgmisel hommikul üles. Kahtlemata ma tegin talle haiget. Aga sellest õppisin seda, et, et alati kui mingisugune imelik kavatsus on, siis mõtet on oma emale isale ütelda, et noh, ma ei tule nüüd kaks päeva koju või kaon ära või. Vanematega võiks olla aus, et kui on karta, et ma teen kellelegi haiget, siis parem on ütelda niimoodi, et ma, et ma nüüd tõesti lähen, ma tea, sõber Urmasega sõidame Minskisse juhuslike autodega, et ta ei muretseks. Sest Ma olen võrdlemisi vitaalne inimene, ma jään ellu igasugustes olukordades nii merel, maal kui, kui laval, et aga parem on oma lähedasi säästa sellest ja neid ette hoiatada. Koolis olid sa järje peale, vaata minu lapsepõlvekodu 20-st ruutmeetrist, ma pakun välja. Viis ruutmeetrit moodustasid raamaturiiulit, mis olid, seal polnud, põhimõtteliselt tuleb varsti võimalik elada, sest mu isa oli tohutu raamatu fänn ja, ja Keskturu lähedal asusid kaks raamatuantikvariaati, mille põhikunde minu isa oli. Tollel ajal ei olnud ju mingeid arvuti ja, ja sellist võrgustikku, kus inimene praegu oma sotsiaalse vajaduse saab nagu rahuldada ja kuivõrd minu läheduses ei olnud ka teisi lapsi. Puhtfüüsiliselt lihtsalt ei olnud. Aga mina veetsin oma aega selle otseses mõttes lugedes ja ma hakkasingi maailma nägema võib-olla läbi mõteldes nende raamatute kaudu, eksole, muide, Jack Londoni valgekihv ja Chill Verne'i 20000 ljööd vee all on raamatut, mida ma senimaani mäletan ja, ja võib-olla just need on mõjutanud mind olema selline inimene, nagu ma praegu olen. Kas see on vastus küsimusele, et sa olid koolis joone peal? Ole nüüd aus, sa oled mulle mingit kolmeside läbikukkumisi näidanud küll. Ma läksin, eks ole, õppisin saksa praeguses Saksa gümnaasium, mis oli tollel ajal 42. keskkool ja viiendasse klassi pidin minema pirita kooli, kuivõrd me elasime seal Muuga aedlinnas, eks ole, ja ja ma ei pidanud seal Pirita koolis esimesed paar aastat nagu eriti õppimisest. Koolide tasemevahe oli tohutult suur seal Saksamaal, seal oli tolles mõõtkavas eliitkool. Et mul ei olnud mingit probleemi inglise keelega, nagu korraks olid nihukesed nagu saksakeelsed sõnad inglise keelt aga segamini minema. Aga kusagil kaheksandas klassis sai minust selline pätt. Minu pinginaaber oli kolleeg Ljadov, kellest hiljem sai suurärimees siin ja meie olime küll üle koolitooted, pätid. Jah, ta on niisugune sõna, mida võib mõista mitut moodi, et mõnikord öeldakse seda peaaegu hellitlejadesed. No mina ütleks seda säilitades tule mõõtkavas, mõeldes tagasi sellele, kui ma olin, ma tea, 12 12 aastane, meie oma pinginaabriga saime näiteks hakkama sellega, et me keerasime kõik koolimaja uksed lukku ja sõitsime jalgratastega minema, sealt läks mitu tundi, enne kui suudeti lahti muukida. Aga võimalik on see, kuidas, kas üks võti keeras kõik uksed lukku, võti tollel ajal oli selline ustel oli selline muna, mis liikus ja ühte kruvi keerates muna tuli välja, mingi võtme lahti ei keera. Panime tohutu tehnikahuvilised selliste, selles mõttes pätid, et noh, see polnud mingi kuritegelik, eks ole, loomulikult oli seal hoovi peal ka aeg-ajalt Lepistaks kakelust ja, ja seda ka, noh. Ma ei tea, kas ta tänapäeval käib, aga tollel ajal oli tavaline seal Loin tähist tuli seista, aga kuivõrd nagu sõber oli minust peajagu pikem ja nagu noh, nagu ikka isane vennike, siis ma ei pidanud muretsema, et ma võisin tüli norida küll. Sanktsioonid järgnesid tookord kasvõi selle ukse nalja eest vä? Sellele järgnenud aga meie sellised seiklused ja, ja maailma otsi noh, tõeotsimised viisid lõpuks alkoholi, eks ole, juba kaheksandas klassis. Ja kaheksanda klassi lõpus visati mind sealt koolist välja. Siis selleks ajaks olid vanemad seal korteri mustamäele ja siis mind viidi, visati välja, mind võeti lõpuks vastu Tallinna 37. keskkooli, kuidas nad sündmus, et sulle endale tookord korda läksid, kas oli naljakas või üldse mitte? Tegi nagu muret, noh ma olin võrdlemisi. Ja nagu sportlane või kus ja kuidas sa vahele jäid üldse, sellega alkoholiga, siis ma eeldan, sellepärast visati sind välja. Jäi jah, et me tegime nagu oma klassivendade klassiõdedega, Pirita kool asus tol ajal nagu, nagu väga nagu metsa sees seal lähedal kohe metsa, seal lähedal kohe Pirita jõgi oma jõekääru taga ja liivakatega ja ja me tegime sellise labrakat, ostsime kaks pudelit lõunamaist, mis on jube liköör ja viska veini. Ja siis me esimest korda elus nagu, nagu proovisime seda. Ja minul jutu järgi olevat nagu pilt ära kadunud ja siis mu klassiõde viis mu nagu siis koju. Ja see oli nagu ajendiks selleks, et mind välja visata, aga kuivõrd noh, õpetajad juba nägid, et ma ilmselt ei ole väga-väga hea kaaslane sellele seltskonnale siis mind nagu ühiselt koolist välja oli jama küll, jah, jaa, jaa. Ma mäletan, hommikul, kui ma üles ärkasin, siis minu kõrvalvoodi kõrval oli selline plekist kauss, mis oli vikerkaaride värvides eritist täis nagu oksendatud. Ja mäletan, kuidas ema küsis, kas sul hinge sisse või sellest rohkem edaspidi ei räägitud ja, ja aastateks igasugune huvi alkoholi vastu. Roosisa kinnita või lükka ümber, mul on jäänud Suisast mulje kui kohati üsna plahvatusohtlikust tegelasest. No tal on, oleme nüüd ausad, väga lühike süütenöör, läheb paar sekundit plahvatama, aga ma arvan, et see on ka mingi asi, mille ma olen tegelikult üle võtnud, siin olnud. Ma olen ka väga lühikese nööriga Miks ma seda praegu Roosi käest küsin, andmete või mulje kontrollimiseks on see just, et juhtida jutt inimsuhete peale, et see läbisaamine siis koolis ei saanud väga hea olla, et kui sa kirjeldad sedasama ühte labrakat kui põhjust sinu väljaviskamiseks, aga, aga sinna juurde kuulusid siis omavahelised läbisaamised ja ega see vist väga siis ei, ei hoolinud suhetest õpetajatega. No mul ei ole kunagi nagu hakkama saamisega probleeme, probleeme, probleemid tekkisid siis, kui ma hakkasin bändis mängima. Vot siis ma pühendasin sellele nii totaalselt, et ma ei käinud, noh, vähemalt kaks kolm päeva nädalas üldse koolis. No alati mõtlesin välja, et on haige või migreen ja ma ei saa nagu tulla. Ja selle asemel mängisin kodus pillijal, lugesin ja aga samal ajal ma sain oma kontrolltööd ja asjad kõik tehtud. Mul ei olnud koolis selliseid drastilisi õppeedukusega nagu probleeme, mitte kunagi, noh lihtsalt ei läinud kohale hääletama, lähen kohale ja, ja ma nägin võrdlemisi teistsugune välja juba juba ausalt öeldes üheksandas kümnendas klassis, et noh, kuivõrd seltskond, kelle hulka mind vastu võeti ansambel Ruja ja varjud, eks ole, ja kogu see tolleaegne Rooperite seltskonda need käisid, nad olid vanemad, nemad olid juba koolid võib-olla lõpetanud, eks ole, aga minu jaoks seesamamoodi riides käima. Ma käisin samamoodi ka koolis need päevad, kui ma sinna sinna jõudsin. Mingit moodi jõudis minule must saksa friends. Mitte Wehrmachti, vaid ikka päris SS-i prints, eks ole. Ema katkes sealt küljest võtmed ära ja veel värviti midagi, tehti niimoodi, et ma käisin sellega koolis ja minu juuksed olid tol ajal ikka noh. No päris pikad, et üldiselt koolis ei lubatud niimoodi käia. Kord mängisin võrgu koolibändis ja kõik teadsid, et kuidagi kuidagi nagu kitarri mängib domindigalt taga ei kiusatud otseses mõttes niimoodi koolis ma toppisin oma juuksed kusagile krae vahele ja ja ma sain hakkama. Kas sulle meenub kodust, kas kunagi niisugune suhtumise kultiveerimine on olnud sinu kodus teema? Kõiki neid raamatuid, mida visa koju toimetas ja mida me mõlemad lugesime, eks ole, siis meie nagu rääkisime tihtilugu hoopis nagu kirjandusest, aga mitte nagu kirjandusteadlased vaid vaid sellel pinnal, mismoodi noh, inimesed seal käituvad, mis nendele tähtis olla. Aga sellist õpetlikku titaktilist nagu nagu isiksuse vormimist ei ole kunagi olnud, et, et on teatud asjad, mida nad mulle tundub. Et inimesed võtavad kuidagi üle sellise perekondliku nagu teadvuse kaudu, et sellest otse rääkima. Korralik on see, et kui su lips on, ei ole nagu kolhoosi esimehel, vaid on prantsuse sõlmida, mida isa mulle tõesti õpetas, et niimodi käima, džentelmenid, aga selle laia lipsuga käivad kolhoosnikud. Et võib-olla sellised iroonilist grotesksed asjad jäänud meelde. Minu isal oli väga, väga iha musta huumoritule ja teinekord ta võis, ma võisin mitu päeva teinekord mõtelda, mida ta sellega mulle öelda tahtis. Mind kunagi ei ole kavandatud käsitud sunnitud midagi tegema mitte kunagi. Ja ma ei ole kunagi oma lastele ka midagi sellist. Siis, kui roosi õppis klassist klassikalist kitarri, enne kui ta balletikooli läks ja siis tema õpetaja Eero Siiva ütles mulle ükskord, et parem on, kui sa temaga nagu kitarrimängus ta käehoiuste räägid, et lasteaias õpitud selle ise ära ära parandada. Ja ma saan aru, et tal on õigus, eks ole, ma selline tegeleda nagu mina võib liiga järsult ütles. Mõtelda tõesti, et mu laps elab samas aegruumis, samas samas kosmoses, samas nagu hoiakus, et ta saabub, see peaks nagu iseenesest mõistetav olema, ei ole teatud asjade omandamiseks läheb aastaid ja parem on, kui ta seal ise avastab ja ütlen, tema õpetaja märkas seda minu iseloomuomadust kohe ja pärast seda mina temaga tõesti nagu kitarrimängust rääkinud ei ole. Aga muudest asjadest roosi, kuidas isa niimoodi moraalilugemise mõttes ennast seni näidanud on, et võtab ta sind nii-öelda vaibale või on võtnud? Ei no selles mõttes, et mind kunagi kuskile seisma pandud, et mingit koosolekut lugeda mulle ja siis ma ütlesin selle küsimuse peale, et mis need õpetussõnad võiksid olla, mis sa oled mulle edasi andnud ja ma arvan, et see, kui otseselt või kaudselt me laps selle vastu võtab, on nii individuaalne, et sa ei ole mulle kunagi midagi nagu otseselt öelnud. Aga see on tulnud minu jaoks nii loomulikult. Ja ma arvan, see on suures osas noh, minu enda teha ka tegelikult. No absoluutselt see õhkkond kodus, eks ole, ja see tulemus ei kujunenud sellest silmast silma rääkimise ja, ja käitumise ja sundimises. Õhkkond kujuneb raamatutest, muusikast, mida me kuulame muusikast, mida me kuulame kodus. Täpselt, ma arvan, need hetked tegelikult see just need autos kuulamise muusika, kuulamishetked on mul nii sügaval südames mul väga sügaval. See on üks esimesi mälestusi, mis mul muusikast kui sellisest üldse on. Me kuulasime Sheryl kräud ja esinesid, kaks plaati olid meil autos ja kui me Hiiumaal mööda metsateed sõitsime, Need aknad lahti, soe suvetuul käib ja me laulame kõiki sõnu kaasa. Seal tekib mingi teistsugune energiatasand. Kui sa võtad noore poisina rock maailma sattumise Jaanus kokku ja väga varakult need pikad Venemaareisid ja kogu see möll, mida sa nägid lähedalt mis oli see sügavam jälg, mis sinusse jättis. Noh, mina ei kahetse ühtegi hetke sellest elust, kuigi ma võin tagantjärele öelda, et kogu see Venemaal veedetud kolm aastat, eks ole, on sellises, suures plaanis võib olla mõttetu tegevus, aga ma ei saa valida endale teist saatus oli minu saatus, oli selle bändi saatus, see oli selle muusika saatus ja, ja tagantjärele vaadates on selle selle muusika hulgas väga palju sellist, mida pole põhjust häbeneda ka tänapäeval, sest sest me tegime seda ausalt. Me tegime oma muusikat. Me ei teinud kavereid eye teinud, eks ole, midagi sellist, mis mis on juba teiste poolt leiutatud iseolemise ja, ja sõltumatuse ja vabaduse püüemis kaasnes tollel ajal muusikuks olemisega. Et selle üle, et ma olen isegi vastupidi peale uhke selle üle Aga see aeg, kui selline noorele mehele oli see sinu jaoks lihtsalt seiklus, mida nüüd aeg-ajalt on tore meenutada. See oli selge see, et see ühiskond, kus mina nagu tol ajal elasin see oli minu jaoks paralleelmaailm, millest ma katsusin kõrvale hoida. Aga, aga mingil põhjusel saidki rokkmuusikud tollel ajal nagu seda seal meie privileeg. Et me elasime teises paralleelmaailmas. Meie ajusid ei olnud võimalik pesta. Saime tänu enda pühendumisele olla vabad inimesed kasvõi illusoorses. Mis hetk oli sinu elus, seiskus esimest korda, lisaks said? Kuidas seda kirjeldada, muidugi. Kui armeerik sündis, siis tol ajal ei võinud, nagu isa juures olles oli, minu jaoks oli see täitsa niuke, šokeeriv. Kui vana sa olid? Ma olin 27? Ma ei oska selle kohta ausalt öeldes midagi midagi nüüd öelda, et et ma olen olnud Roosi sündimise juures ja roosi vastu võtnud ja oma käes hoidnud. Ja roosil oli privileeg nelja kuuselt purjetada Hiiumaalt Tallinnasse. Ja elada üle torm ei räägi. Muidugi tänu sellele, sul ei ole merehaigust, eks ole? Kas see on võimalik või et kui sa nelja kuuselt korra selle nii-öelda ära kannatad, siis hiljem elusid. Ma arvan, et see ei olnud korraks kohabin kannatama nelja kuulsalt alates ma olin kogu aeg nendega igal pool kaasas. Eluaegne sõber titaan, konstrueeris kunagi meie jahile sellise spinnakeri kottimis liikuvsiinide peal, seal kajuti lae vahel, kus tõmmati seda spinnakeri purje üles ja leidsime tagasi tulles, et see on ideaalne koht, kus hoida roosit. Ilm läks väga halvaks, kui me hakkasime tulema rusele neljakuune ja kõik see muu laevaseltskond. Kasahstan ema ostetud ema, tema õde ja tema mees ja kõigil hakkas korraga väga-väga paha. Meie Haagu Tiiduga, istusime seal roolipillide juures ja vaatasime enda ees kõikuvad proosit, kes naeratas meile, kellele jaganud paha ja, ja tänu sellele oli tagasisõit väga lõbus ja laulsin alati. Kui vähegi võimalik on, siis ma olen ta kaasa kuidagi meelitanud jahi peale. No kui isa sind juba niimoodi mängu tõi, siis läheme kronoloogiliselt sellesse hetke, kui, kui sina siia ilmad olid ja see on nii uskumatu, kui see ka ei ole sellel aastatuhandel. Ehk eelmisel sajandil, sina ei elanud päevagi. Missugused on sinu esimesed mälupildid oma silme ees? Eks need on suures osas seotud meie loomadega, meie kass ja tema seda hetke, kui me ta võtsime, see mul väga selgelt meeles, see on täiesti nagu ma elan, seda uuesti ja uuesti uuesti läbi. Praegu kodus vaatan. Passiloo ära ma tegin tollel ajal just televisiooni saatesarja Eesti nüüdiskunst ja Peeter Laurits, tema ilutses Kütiorus tollel ajal, kus ta oli passifarm. Ja mina läksin sinna nagu saadet tegema ja nägin, et tuppa lugu loivas selline hiigelsuur, sihuke triibuline triibuline kass ja, ja siis ma ütlesin, et issand, kui ma endale sellise kunagi saaks, siis ma tahaks. Läks paar kuud mööda, Peeter helistab tule järele. Aga järele tuli tulla Hiiumaalt, eks ole. Võrumaale võitsime roosi nagu 200 see kass leidis ise Roosi asemel seriaali perekonna niuke. Ta varsti hakkab rääkima. Ja Tammelikke selline tegija kodus, tema taktikepi järgi käib kogu elamine meil seal. Ta kasvatab meid omamoodi ja ja me kasvame koos temaga väga selgelt on mul meeles mul vanemad lasteaias niimoodi järele käin mul koer järgi, meil oli hästi suur paks karvane tšauhh, tšauhh, kes on selline mõmmi ja tema tõi mind mööda ja tuli mulle täpselt kellaaja pealt järgi. Ega vanemad õpetajatega ei suhelnud, seal tuli hiljem välja, mina ei teadnud seda. Aga koer käis mul seal järgia. Välja nägi see, kuidas siis hommikul hakkasite koos minema. Aga me oleme lasteaial väga lähedal ja käekõrval läksime seal ja tulime koos ja. Me valisime Viimsis selle selle elukoha ja sellepärast, et seal lähedal lasteaed ja kool ka, jah. Aga neljandas klassis paroosi mõtles ümber, et ta ei taha enam seal koolis käia, teda balletikooli. Aga see neli klassi seal Püünsi koolis, linnast väljas natuke? See on ka ikka väga suur osa minu elust. Need on mu esimesed mälestused, on ikka seal? Väga suur õnn on elada kuskil mere ja metsa täpselt sellisel äärel, et sa saad saloni metsas üksinda, kui mere ääres üksinda ja need onni ehitamised ja parvede ehitamised, need on suur osa mu vaid väikse väikse Rosi elust. Tee meile niisugune kujuteldav ekskursioon, astud uksest sisse, kui isa-ema kodus olid, siis millega sinu lapsepõlvepiltide järgi sinu kodus tegeldi, kes millega ametis oli? No kõigepealt, kui ma koduuksest sisse tuleb, mulle muidugi koer vastu, vanemad ei tulnud kohe vastu. Kui ma väike nema käis, aianduskoolis pidi kogu aeg oma projekte joonistama ja tal oli selline hästi äge telefon, millega ma klõbistasin seal. Ta sai selle peale vihaseks ja ma kirjutasin talle sinna kaugele aianduskooli veel kirju, kui teda kodus anded, palun anna andeks, ma enam ei klõbistad telefoniga, palun tule koju tagasi. Enam ei tee seda. Isa mängis mul sellel ajal ikka pillija vend, kui ma väike olin, siis vend mind väga nii ei sallinud, sest kui ma sündisin, siis ta oli väga kindlal arvamusel, et man ufo ja ta ei tahtnud minuga mitte mingit tegemist teha. Aga mida suuremaks me mõlemad saime ja ta vist sai aru, et ma tegelikult ei ole Upham, olen ta väike vähekene, siis läks asjad läksid asjad paremaks. Ma mäletan, kuidas Robi muide küsis kaks korda, kas tagasi võiks saata sinna, kus kohta ta tuli. Praegu paar aastat tagasi jõudsime sinna hetke, kus meil on üksteise seltsis nagu täiesti huvitav ja hea olla. Me teeme neid asju koos. Me käime surfamas koos, ta üritab mind maalima õpetada, meelitame, teeme nyyd koos asju. Vaheküsimus isale meenutades, mida sa ka saate alguses vanemate laste kohta rääkisid, siis looming tundub olevat ühel või teisel viisil iseenesest mõistetav viis elus hakkama saada, et kuskohast tuleb. No mingit moodi need lapsed siiski vist peavad minust lugu ja võib-olla nendele tundub, et, et isan kuidagi kuidagi seda tehes kuidagi äge. Mina olin noor, siis iga teine tegelikult unistas kitarri mängimisest unistus bändi tegemisest ja kui ta seda tegi, kas või üks päev siis Toivo oligi bändimees ja noh, küllap seda tänapäeval niimoodi, et noh, mina pole oma pille keela luterlastel kunagi selja pealt maha võtmast ja võimendused on sealsamas klahvid asjad, et see on tohutu privileeg, et nad saavad seda huvi nagu rahuldada, siis kui see endale meelde tulevad. Et ma ütlen, mina pole kedagi suunandega nimodi Brutitanud ega ega nullutanud, sest no minu pedagoogiline talent on sõna otseses mõttes miinusmärgiga, sest ma plahvatan liiga ruttu, ma, ma lihtsalt ei saa aru, Matthias, mingi asjaga nii kaua aega läheb, ei saa seda kolmandat sõrmele panna, neljandal keelel on see raskem. Et on inimesed, kellel pedagoogilised ainult täiesti puudub, nendest üks. Õpetajaamet on nagu viimane asi, millele sa võiksid kunagi mõelda. Aga õnneks õnneks väga palju ei üritanud, Se õpetamine jäeti nagu teiste inimeste teha, aga me kõik ju teame seda, et sul on lühike süütenööri, me arvestame sellega, üritame sellega arvestada. Mina jätan mitte midagi peale selle, ma olen sult kaasa võtnud, ma tahan midagi, siis ma saan selle ja ma teen seal ära. Tegelikult ei ole mulle kunagi ei öelnud, et sa ei tee seda mitte mingil juhul. Sai, võib-olla ei arva, et see on hea mõte, aga noh, see oluline. Me oleme muide roosiga kirjutanud koos ühe loo balletikooli, hümni. Ja selles osales terve perekonda järgult. Kaheksanda klassi loovtöö kirjutada Tallinna balletikoolile. Seniajani oli puudulik, et need on olemas. Siis võttis meie pereema nagu sellise projektijuhi positsiooni Kosoosiga Nad kirjutasid teksti ja koos minuga me kirjutasime selle meloodia seadsime salvestasime ja seda kanti isegi paar korda oli natuke liiga keeruline lugu, et jääda balletti. Balletikooli koor seda ei esitanud kordagi. Kusjuures roosi on ainukene eesti tüdruk, kes lõpetava kursuse oma kursusega, see algusest lõpuni seal kõik teised nagu kukkust välja balletikool minu silmade läbi on väga julm ja julm koht seal, nagu korralike hea õpilane, sellest ei piisa, seal loevad mingisugused anatoomilised ja, ja minu jaoks täiesti uhuu teemat palju rohkem. Sa võid sellest rääkida. Vanemaid sinna nagu oodata, vanemaid oodatakse balletikooli, noh, võib-olla kaks korda aastas siis, kui nendel on avata tunnid ja ja siis võib-olla balletikooli galale, et et. Ega ausalt öeldes ma arvan, et vanemad tykki tahaks näha seda, mis seal seinte vahel toimub. Füüsilist tegevust, füüsiline on seal ikka karm, ma ei mäleta, et kui mul oli viiendas ma olin pisike, viienda klassi tüdruk ja mul oli peas krunn, siis õpetaja võttis käega künnis kinni kiskus nii, et mul pooled juuksed peast ära ja näpistasid igalt poolt ja mis probleem ei, selgub ikka sirge olema ja arvati, et kui künnist tüdrukute näpistad, siis aitab. Kõikidel balletitantsijatel on krunt, kus tähelepanu ja see ongi sellepärast jäänud tantsuõpetaja või koreograaf saab sealt kinni võtta ja, ja nagu tema hoiakut visanud seeni nagu liigutada, kõige lihtsamini pole vaja rääkida, võtad krunnist kinni, tõstad selle olendi teise kohta. Jah, see võib siia aprilli nädalasse. Kitarri mängida niimoodi ei saa, eks ole, tarimega hakkab vastu, tantsijat tavaliselt ei akvast, nende konkurents on palju, palju suurem, palju julmem, eks ole. Kitarri võib ka mängida, mängida niimoodi, et sa tegelikult ei oskagi mängida, aga oled väga-väga popp, aga tantsida nii saam tasemel. No sul isa ütles enne, et teismelise eaga kaasnevate momendid alles hakkavad sul mängu tulema, ma ei oska öelda, kas ta tegi nalja või mitte. Et see kõik on tänu balletikoolile justkui sinu jaoks edasi lükkunud, aga aga ütleme, kui sul on olnud keerulisi kohti või probleeme või mingisuguseid jamasid, kellele läheb telefonikõne enne emale-isale. Emale läheb ema läheb mitu korda, vähemalt kolm korda läheb emale ja kui ema ei võta kolmandat korda vastu, siis läheb isal, et küsida, kus ema on. Isa nagu sealt ei tule nagu selliseid vastuseid adekvaatselt kiiresti. Viimases hädas ma küsisin isa käest midagi. Ma ei mäleta sellist sellist hetke, mingi jama oleks olnud kooli või sellega, et kas seal on niisuguseid lugusid, millest sinu vanemad ei tea. Kindlasti on, aga ma arvan, et need on põhjusega sellised lood, mida mu vanemad ei tea, sest me oleme ikkagist väga avatud ja ma olen emaga ülilähedane võima, teab absoluutselt kõike, tema teab isegi rohkem natuke kui isa ja teab juba palju. Me jagame ikka kõike, mis on juhtunud ja mis juhtub. Ma olen nii seotud oma õppimisega, manaati hästi suure rõhu panud õppimisele, et ma jumala eest kiituskirjaga lõpetaksin, mida ma ka tegin ja kõik, mu tähelepanu oli nagu kuidagi teistel asjadel. Ma praegu ma tean, et mul on sõbrannad, kellega ma läksin, mingi hetk läksid teed lahku lihtsalt ja nüüd, kui ma neid sõbrannasid järgi vaatan, siis ega ma ei tahaks olla seal, kus ma oleks läinud, kui ma oleks mingeid teistsuguseid otsuseid teinud, võib-olla sellel hetkel. Nii et ma arvan, et mu tähelepanu on läinud õigetesse kohtadesse. Ma kasutan juhust, võttes arvesse, et siin saate selle kunagi nii noort inimest olnud, siis sa võiks enda põlvkonna eest natukene rääkida, et kui on otsustavate valikute tegemise aeg elus, siis mis need valikut sinu ja sinu eakaaslastele praegu on? No selles mõttes, et jah, mul on väga vedanud, et mul on oma mingi kindel asi, mis mind teeb õnnelikuks ja mida ma tahan reaalselt elu, seda edasi nüüd ajada me oleme, elame, on tegelikult väga raskel ajal, ses mõttes, et see valikute tegemine sellele isegi, ma arvan, viis teed enam, seal on 50 teed, mida sa saad valida ja see teeb olukorra kordades raskemaks. Ma arvan, et kui oleks, oleks olnud natuke aega tagasi veel lõpetanud, balletikoolis oleks kordades lihtsam, oleks anud, leidnud lihtsamini tööd, võib-olla mingid võimalused. Aga see, see justkui palju informatsiooni meil on ümber, kui palju valikuid meil on? See on väga keeruline. Aga mõnes mõttes sinu amet või sinu kutsumus on ju niivõrd rahvusvaheline, et ei ole sisuliselt vahet, kus kohas sa seda teed. No aga konkurents on hull, see on lihtsalt hull, kui ma mõtlen maismaa peale, ma muidugi väga tahaks välismaale minna ja ma olen igasuguseid avaldusi ja ankeete saatnud, aga see tase tõuseb ja kogu aeg see teeb ka olukorra raskemaks. Ei paista jah, niimoodi silmaga on ikka, neid, soovijaid on väga palju. Eestis on jah, Eestis on, on palju neid, kes tegelevad, aga ei ole palju, kuhu seda oma tegevust suunab. Ega meil on rahvusooperitrupp, eks balletitrupi Vanemuine, need on kahekesi ainsad sellised riiklikud, eksju ja siis on hästi palju väikseid, mis ei ole nagu need päris valikud, isegi kui tahad Eestisse jääda, siis tegelikult pead ikka mõtlema väljapoole, kui tahad selle alaga edasi tegeleda. Aga ühe nii väikse maa nagu artistil pääseda löögile, ükskõik kas sa oled tantsija või muusik ega ei ole lihtne. Peab ikka väga tahtma ja peab väga püüdma ja, ja üks asi, mida peab olema, on õnn. Viikingiajal ei olnud õnn ning juhus, viikingiajal oli õnn iseloomuomadus. Ja no ma loodan, et meie peretse saadab, seni vähemalt on saatnud. Kuskil mingi lause meelde jäänud hästi-hästi ilus lauset, trepiastmed on väga järsud, aga viivad väga kõrgele. See mul kukla taga kogu aeg. Kuule, mõni sõna Jaanus isaks olemisest veel, sa oled saanud ju seda neli korda justkui olla ja jällegi eri aegadel ja eri vanuses. Et kas sellest kogemusest, mida sa, korjad aastate möödudes on mingisugust kasu ka olnud, et kui sa vaatad ennast tagasi 20 seitsmeselt, siis kui see kõik algas esimest korda isaks said. Mis hoiaks niisugused raskemad kihvti, mad väljakutsed on olnud isana. Kas tookord oskasid isa olla ja oled sa selle koha pealt nüüd muutunud? Ma pean kohe ütlema, et ma ei ole mingi musterisa ma ei ole osanud seda tahta, ma ei ole osanud seda olla ja arvatavasti mul ei ole see õnnestunud minu tutvusringkonnas noh, mis on väga lai nii purjetajate kui, kui muusikute hulgas on selliseid inimesi, kes arvavad, nemad teavad, kuidas pab last kasvatama nemad annavad talle võimalused, nemad suunavad, selle tulemuseks võib olla täielik katastroof. Ma ei ole kunagi püüdnud olla ei targem inimene ega, ega, ega targem isa seda tehes, no ma saan oma lastele edasi anda seda. No mis on loomulik ja, ja ja üks asi, mida peaks inimestele õpetama ja mida ma enda olekuga ja ja olemusega olla nende lõpetajad on, siiski pole imp, empaatia, humanism on selle niuke võõrkeelne sõna, aga, aga kõik see, mis, mis teiste inimeste juures sind inspireerib, seda on võimalik ära kasutada ja siis võib loota, et need teised inimesed tunnevad ka sinu vastu huvi, et noh, see on, ma ütlen, perekond on tõesti natuke nagu, nagu nagu edukas rokkbänd või halb rokkbänd. Mis läheb lõhki ja kus enamus ropenda läheb lõhki. Ma ei tea, mina pole oma maailmavaadet pidanud kuidagi muutma, et ma olen nüüd kuidagi teistsugune. Mina olen ma alati selline inimene olnud ja küllap ma olin 27 aastaselt sama uje, kui ma olin neljakümneaastased, siis kui roosi sündis, et vaevalt et isaks olemine on mind inimesena muutnud, eks ole, me elame ju kõik koos, ikkagi perekonnas ei ole enam need soorollid nii täpselt määratletud, et Tyson teenib raha. Ja ema ma tea, küpsetab ja lapsed siis vaatavad peksa ei saa. Et meie perekond on olnud alati niisugune tolerantne ja 11 kuidagi toetav ja, ja 11 arvestav, lõppkokkuvõttes kuigi veenvalt teinekord lennata, eks ole, karvu ja, ja võib-olla kaks päeva ei räägita. Minu isa näiteks ei rääkinud minuga pool aastat, kui ma ta kitarri ära lõhkusid. Sedasama kitarr, mida ta mängis, mis sulle mõeldud avaldas, ma tegin tollel päris palju filmimuusikat, tegin Peeter Simmi esimestele filmidele ja ükskord tuli Peeter Simm, kes elas kõrvalmajas, mustamäel tuli mulle, kuule. Arvan, et mul on filmi võtte jaoks korraks vaja. Parasjagu käisid Arabella mereröövlitütre nagu, nagu filmivõtted ja ja see kitarr visata Sulev Luigele merre järele. Ma sain selle tükid kätte ja liimisin kokku, aga isa ei andestanud mulle seda vist surmatunnini ja ta ei rääkinud muga peaaegu aasta. Päris jah, sest see pole küll mingi asi, eks ole, mingi pill tema jaoks. Ma ei tea, selle pillilugu, ma ei tea, see pill oli enne enne olemas, kui mina siia maailma tekkisid. Küllap see pill tähendas talle midagi ja ma, vot see on üks asi, mida ma põen seniajani. Mul tuleb õudselt valusalt nagu meelde, et kui mul millestki on kohutavalt kahju, siis on sellest, et mida pole võimalik enam parandada, eks ole. Ma oleks pidanud oma oma vanemate käest palju rohkem küsima. Ja ühel hetkel, kui sa aru saada, et seda pole võimalik teha vot siis on kahju ja see oli üks, üks asi, mida ma elus kahetsen. Ta isa teema juurde tagasi, ma jäta veel rahul, et sa võtsid niisuguse filosoofilise hoiaku kuidagi, aga ma mõtlesin palju maisemaid asju, et kas sa oled olnud noh, niisugune asjalik mähkmevahetaja ja vankriga jalutaja titega õues ja. No ma olen seda teinud muidugi, aga ma ei saanud öelda, et ma ausalt seda naudiksin. Emme küll siiamaani rääkinud, kui ma pisikene oli, need esimesed arsti vastuvõtud olid, sina läksid, ema ei teinud sellega mingit pistmist kohesadelt, isa ei tee neid asju. No küllap oli vaja siis vaja vaktsineerida laps nagu ellu jääks ja seda tehti. Aga kui ema selle järgi mõtleb, siis ta seal ikkagist mingi eriline sündmus, et tavaliselt ei käinud isad arsti vastuvõtte, ei käinud jalutamas lapsega, aga sina? Sina liiga uhke? Olin muidugi isade puhul vist ilmselt on vahe, eks ole, pojad peavadki nagu hakkama saama, aga, aga isa mure oma printsessi pärast on natuke teistsugune küll ma ei näita seda küll noh, võib-olla välja, aga ma võin seda öelda, et mu hinges ikka midagi väreleb, kui ta läheb oma poiss-sõbraga välja või, või kaob ära kaheks päevaks või siis ma ikka mõtlen küll, ausalt öeldes tahaksin, et mul on nagu öelda või. Aga teisest küljest, noh, ma saan ju aru, et elu läheb nii või teisiti niimoodi, nagu ta minema peab. Ja miks ta peaks halvasti minema. Ei lähe. Kõik on väga tore olnud, rääkida rõõmu meiepoolne. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Isa ja tütar olid meil külas, Jaanus Nõgisto ja Roosi. Tänan tulemast. Olge terved, kuuleme veel aitäh kutsumast, et kõik läks hästi. Mina olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele ka. Ja nädala pärast kohtume.