Nagu me teame, tähistas väärikate ülikool aprillikuus kümnendat aastapäeva ja mul on täna väga hea meel stuudios tervitada mari suurvälja. Kuidas sa käendab jäänud see nime mari suurvälja ja kes on väärikate ülikooli, võib öelda väljamõtleja alusepanija tegutseja. Väärikate ülikooli ema võib, võib öelda mari suurev suur välja kohta. Tere, tere päevast. Tervist. Me oleme mariga päris tihti rääkinud väärikate ülikooli tegemistest, aga me ei ole kunagi rääkinud, kes on Mari Suurväli ise. Kust sa pärit, kust te pärit olete ja millega olete tegelenud siiani enne väärikate ülikooli? Küsimus on üsna huvitav selles mõttes, et vaadake, päris mitu aastat on juba siin ilma peal ju oldud ja sünnikoht mulle Narva linn Narvas ja, ja sellepärast, et ema tahtis ikka ka ellu jääda. Aastaid oli siis niisugune huvitav periood, aga. Olen koolis käinud päris mitmes kohas, peres sündis siis peale selle Tallinna tehnika koolis, Tartu Ülikoolis ja Ühendriikides ka natukene õpetust saanud majanduse ettevõtluse alal, nii et asju on olnud erinevaid ja mis ma pean ütlema, et elu ise toob väga huvitavaid võimalusi. Minul on küll vedanud, esiteks sellepärast, et nendega, kellega ma koos töötan. Ja teiseks, sellised huvitavad head perioodid on olnud elus üldse. Et 90.-te algul sai alustatud sellise ettevõtmisega nagu majandusõppe ja ettevõtlus üldhariduskoolides ja õpilasfirmat, nii et tegime Tallinnas iidatšiku laevaga kahekesi esimesed õpilasfirmad. No näed, tänaseks on see juba niimoodi harjunud asi, et õpilasfirmat, see ongi meil üks õppeprotsessi osa, tavaline asi, tavaline asi jah, aga see sai ka Eestisse toodud ja algatatud ja selle üle on mul väga hea meel, et see käima läks. Ega ma ei teadnud, mis sellest. Ja kui Rein loiguga rääkisin, tema oli tookord haridusminister. Seda kuulas. Me olime õues kuskil koos olnud ja ta kuulas, ütles nii. Hea küll. Proovime ja käisime Moskvas Moskvas Kremli kongresside palees, saime teada selle majandusõppe kohta, siis mis ameeriklased üle maailma nagu pakkusid, et noored juba maast madalast oskaksid mõista paremini, mis ümberringi toimub ja kuidas nemad saavad elus ise toimetada ja kaasa lüüa. No ja ma arvan, et see on üks vägagi tuhardasi. Nii selle asjaga siis niimoodi. Ma küsin kohe vahele, et mari, kas te juba kooliajal olite selline hästi ettevõtlikke, tahtsite tegutseda ja kogu aeg midagi uut luua, nagu võib aru saada? Ei, mina ei oska öelda, aga no ega ma nüüd väga Meid oli neli õde ja eks me ette võtsime ikka igasuguseid asju. Ja mis ma pean ütlema, et kodu oli see, mis toetas alati ette võtmes? See on nüüd ju küll tänapäeva väljend ettevõtmisi, aga ei midagi. Näiteks kodus tegid remonti, isa arutas meiega, kas see tapeet siia sobib ja kuidas võiks teha, kui ma olin neljanda klassi jõmpsikas ja tahtsin esikut värvida? Ta ei öelnud, et mis sina nüüd plätserdada ja ei, ta ütles mulle nii, ära värvi oma peakoha pealt lage, vaid värvi eespoolmuidu tuleb pähe, värv. Just täpselt mul olidki juuksed, kõik juba värvilised, aga noh, niisugused asjad ja, ja kui me Pärnu elama tulime, Rakverest ära noh, eks siis sai proovitud tõepoolest seda maatööd või mis proovitud, siis tuli teha sellepärast et neli last, vanaema, ema, isa, kõik tahtsid süüa, tuli ikka ahju puud panna ahju ja kui puid üldse ei olnud, siis tuli emaga võtsime kahekesi saajad, tõmbasime paar kaske metsas maha ja oligi korras. Vot nii, aga noh jah, eks igast asju on saanud, tehtud, proovitud saanud julgust on olnud üks tõsisem julguse tükk oli see küll kuma näos, koolis käisin. Seal oli siis tartust, lennuväli ja vaja. Isale, ma rääkisin, et ma, mul see mõte, ta ütles, et oi, oi, ära mine sinna parošutiga hüppama, siis sa võid sattuda, ma ei tea, kuhu venelased võtavad su ju sinna kui midagi tol ajal ja, ja aga meie harjutasime ette. Ja siis kuidas ta langevarju parkida ja selga panna ja nii edasi, esimesed sundhüpped. Aga et me teaksime, millise Matsume saame, kui me külmad maa peale kukkuma, siis ütles meile see, kes õpetas meid ja ettevalmistus, et noh, nii nagu dekoori katuse pealt hüpata täistallaga vastu maad varvaste peale maandumist tule midagi välja, siis oled sa ninali. Nii, proovisime selle ära ja tegime seda sundõpet. Noh, ja kuidas oli? See ükskord oli ja rohkem ei olnud, sellepärast et üks neiu otsustas, et tema ei taha enam elada ja võttis oma selle ülevalt lahti ja see hüppas ennast surnuks ja siis meie rühm saadeti laiali. Aga see hüpe, ma pean tunnistama, see nõudis ikkagi ka seda, ega seal valikuvõimalust ei olnud, sa astusid tühjusesse ise astusite või lükati, ise astusin, kui ma ei oleks astunud, siis oleks lükatud. Aga ma teadsin, et see läheb sealt ise lahti. Siuksed sihukest asja saab proovida, siukseid asju proovida aga mu ja igasugused matkadel käimised ja need, mida ta, noh, mis seal Nõukogude Liidu ajal ju Venemaa sai läbi käidud. See oli odav välk, täna suur, lai ja väga palju erinevaid riske ja võimalusi. Ja turismirongidega. No seal ma olin siis instruktor või mis need olid siis? 16 vagunit. Läksime siis kangelaslinnadesse Kesk-Aasias. Aga see oli omaette tõsine küsimus, papoldju ise nendes kohtades käinud keelne. Noh, niimoodi ta läks. Et niisuguseid huvitavaid ja häid asju on elus juhtunud ette. Vabandust, ma sõnaga, mis nüüd siis see amet oli ülikooli, te käisite nii paljude õppisite erineva jaja võid köhida, joome, joome siin mina. Mina õppisin selle ära ja siis. Kõigepealt lõpetasin Tallinna tehnika, polütehnilise instituudi elektronarvutid. Vaat niisiis arvutuskeskusse arvutimasinainseneriks kitsee, kes pidi seda tehnikat, korrashoid, mehelik elukutse. Noh see oli uus asi, seda proovida jajajajaja. Ja enne naasma õppisin matemaatikat. Noh siis oli see ka, mis seal oli ka esimene matemaatika klass sabas Aigro naasia. See oli niisugune periood, kus tõesti, sa pidid ise hakkama saama kodust kaugel ja maailma pärnus, mina noos. Ühiselamus. See oli ühiselamu kooli ajal jah, jah, jah. Ja peale kaheksandat klassi. See sai siis läbi siis elektronarvutitega, aga vaata. Seal arvutuskeskuses olin tööl side arvutuskeskuses, siis natukene igavaks ja siis ma mõtlesingi selle turismi, need võimalused seal nagu kukkus mulle suhu poolenisti ja siis ma läksin ülikooli õppima psühholoogiat, sotsiaalpsühholoogiat ja, ja vaadake, see oli nüüd selline asi, mille peale ma mitte midagi, ma ei tea. Noh, tahavad ju midagi uut teada saada. Aga hiljem andis see täiesti uued võimalused kõik selle õppeprotsessiga tegelemiseks ja kummaliselt arvutuskeskusest ikka täitsa villand sai. Siis ma tulin Tallinna kesklinna koolidevahelises õppekeskuse direktoriks ja, ja vaat mul oli diplo haridus, oskused ka, noh, ütleme midagi ikka, midagi ikka, aga see oli ju täiesti uue asja organiseerimine ja 26 kooli üle Tallinna, käisin kesklinna koolide õppekeskuses õppimas ja siin meil oli selline huvitav asi, enne ma rääkisin ettevõtlusõppest, see tuli hiljem, aga algul olid arvutid, arvutid ju ei olnud, sama Rein Loik. Kaudu saime esimese IBM arvutiklassi Tallinna linnas koolide jaoks, nagu te võite ette kujutada, milline huvi oli selle arvuti näppimise vastu. See oli kohutav. Ja siis mõne aja pärast oli meil neli arvutiklassi selles õppekeskuses Stop terve linna peale terve linna peale. No esialgu olime me ainukene, ma ei tea, kuidas pärast oli, siis tulid need Jukud ja need, aga meie Jukudega ei tegelenud, meil oli ikka korralikult, need läks, vedas niimoodi, et meil õnnestus, ma ei tea. Ma räägin, et mind on niimoodi saatus hästi juhatajat, ma ütleks, et saatusega ise olete nii palju tegutsenud ja siis selles õppekeskuses see andis, see andis ka võimaluse sellesama majandusõppemaaletoomiseks. Natukene sain teada sellest majandusõppest avatud Eesti Fondi kaudu. Ja siis sellesama IBM arvutite, et me selle klassi saime, õppealajuhataja ütles mulle, et ta oli, meil oli kakskeelne veel seal. Et nüüd tuleb kohe see arvutivõimalus ja majandusõppe, et kas me äkki annaksime majandusõpe selle Kanuti aia, mis ta siis oli, pioneeride maja tookord tahtsin, ei, ei. Me ise Moskvasse, Kremli kongresside paleesse ja vaatan, mis seal on. Mis asi see on ja noh, niimoodi ta läkski siis niisugused asjad. Et see oli niisugune hea periood ja see andis ka võimaluse selle ettevõtlusõppega tegeleda. Kui ma läksin tutvustama neid programme, siis seal oli ju arvutiga juba tegemist seal ainult 300 osas, et ettevõtlusmodelleerimine läbi arvuti ja siis need võistlused selle kaudu ja kõik ja ministrile rääkima, siis siis mul oli tohutult hea meel, et neid üldse võeti jutule ja kohe ka anti niisugune võimalus tegutseda, ei öeldud ahmis nüüd, ah, mis nüüd peaaegu kõigi ministrite juures käidud, kes järjest Eesti vabariigi ajal olid. Aga noh, asi on, toimib, õnnestus kõik ikkagi pehmeks rääkida, tead, ma ei oska isegi öelda, kuivõrd me need pehmeks rääkisime, aga ära kuulati ja poja põhjendada ikkagi, mis asi Laas näiteks väga hästi meid kuulas ja, ja haridusfoorumitel sai siis arutatud ja mõeldud, mida me edasi teeme ja kuidas see oli niisugune väga huvitav periood. No ja vot siis tuleb nüüd see periood, läksin Pärnusse mikspärast paar põhjust, ema suri. Ja hõbekeskus reorganiseeriti, igasugused valitsused, värgid ja no siis ma mõtlesin, et tärn ise ise või juba oli seal mingi pakkumine või vaatasin, seal oli ikka kirjutasin avaldusi, avalduse ja siis Sindi linnavalitsus võttis mind siis Sindi gümnaasiumi direktorina tööle ja siis ma seal Ma ütlesin ja peale seda, kui sealt Sindi gümnaasiumis siis kolledžisse edasi liikusin, siis oli. Sihuke tunne. No ikka midagi peab olema teha ka. Ja siis oli see Res Publica ja IRL ja tuli pärast ja poliitika ellu ja siis ma sinna muidugi sukeldusin ja vot sealt tuli siis selline asi nagu naisklubi oli. Kus siis mind kutsuti ka ja, ja siis sinna väärikate klubisse nendel, et vanemad inimesed sinna läksid ja mõne aja pärast ma sattusin siis selle väärikate klubi eestvedajaks. No ja, ja kui see IRL juba oli, siis midagi tegema. Me tegime väärikate klubiga iga nädal mitte iga nädal, vaid iga kuu üks kord vähemalt selline kokku. No keegi tuleb rääkima ja nii edasi inimesi huvitas, mis ümberringi toimub, sest Eesti vabariigis kogu aeg midagi muutuma ja, ja selle peale siis oli meil ükskord Tallinnas terve selle IRL-i seeniorite kogu ja seal siis ma ütlesin niimoodi. Ja meie plaan on järgmine aasta alustada väärikate ülikooli. Kas ise mõtlesite kogu selle asja välja, aga selle nime? Jah selle nime küll sellepärast et meil oli väärikate klubi, no ma, isand kovi mõtlesin, mis asja rahvu need igasugused rahvaülikoolid on, kus ma tippis käisin kunsti ja neid õppimas ja noh, seal oli niisugune põnev mis andis võimaluse neid turismigruppe saate kõike teha ja siis ütlesingi niimoodi, teeme seal väärik, meediume väärikate ülikooli. Samal ajal oli Tehnikaülikoolis mingi seeniorite sihuke õpitoad käisid, kus nad käisid, kord kuus koos. Meie tegime kaks korda kuus ja algul alustasime loengutega, sest see baas enne, mis meil klubis huvi kasvas ja need, kes meil klubi liikmed tahtsid ka tulla. Aga poliitikasse, külmite nõelumise poliitikas, nüüd siis üks väärikate klubi liige nii väga on, aga no ta vähemalt kuuleb ja on kaasatud ja see on oluline. Niimoodi me siis toimetasime ja. Teate, sellesama koosoleku tulemusena, kus ma ütlesin, et järgmine aasta alustame sellega. Meil on plaanis. Siis Tartu omad ütlesid kohe. Mis õige, mõtled? Sa julged niimoodi öelda. Väärikate ülikool? Ilus. Aga ei ole hullu, ega siis pole ju elus ühtegi asja, nii et kõigile meeldib. Kõigile meeldib. Ja sügisel meil tuli kolledžis oli direktorite vahetus, noh, seal tsükkel perioodid vahetus ja. Oktoobri algul on eakate päev üle Euroopa maad ja seda üliõpilased sotsiaaleriala üliõpilased alati kontserdimajas tähistasid. Elva olime, läheb sinna siis kõnet pidama, küsib kuule Marisa, midagi rääkisid, mis selle väärikate ülikooliga. Mõtlesin, et seda me hakkame tegema. Millal? Ta seal ütles selle välja, et meil on plaanis, ütles detsembri kuude küsinud, millal te siis pihta hakata. Siis mul oli natukene niisugune kõhe tunne, et ega nüüd siin üle jää, midagi tuleb kohe pihta hakata ja, ja niimoodi me alustasime peale kolmekuningapäevast läks siis lahti. Küsimusele, kui palju meil ma arvan, et võiks tulla, siis ma mõtlesin selle klubi kaudu 50 inimest kinni. Aga vaata lugu 380 oli, kes registreerus ja meil kolledzis üldse pole ruumi nii suuri, kus 300 inimest panna. No kõik alati ju iga kord kohal ei ole, aga, aga noh, siis meil oli esimese korraga juba seed aks 100-st auditooriumi silmini täis trepid ka. Ja see näitas siis kolledzi inimene, muidugi Alajõe ja vallimäe ja kõik need väga toetas. See on ju toetus, kui lastakse teha, palju lubatakse oma ruumidesse ja, aga me ei mahtunud sinna. Mina aitasid leida siis selles tervisekeskuse konverentsisaali väga soodsa hinnaga, nii et selles suhtes ma ütlen, et Pärnus on jälle ikkagi see tohutu hea suhtumine ja nii-öelda vedamine ikka tõesti linnavalitsus on andnud raha siis meie, Pärnu riigikogulased, nii-öelda seda katustan andnud, millega me saime üles ehitada järjekordseid ettevõtmisi, esialgu palju loengud ainult, aga siis me hakkasime tegema. Lisaks loengutele õpikodasid ja õpitubasid ja väljasõit nagu ülikoolis seminarid täpse ja seda siis valisid. Kolles muidugi lubas oma ruume kasutada, aga nüüd Lektoritele tuli maksta oma rahast. Ja vaata, sa nalja, makstaksegi ja need õpikojad, mis väga levinud on, ma ise mõtlesin, et kui ma oleks ainult loenguid teinud ja kaks korda kuus koos käinud. Et ilmselt meil ei oleks kogu aeg niimoodi kasvanud, see osalejate arv ja soov osaleda seal ilmselt oli see asi, et nad said seda praktilist osa arvuti arvutiga sõbraks, Swedbank Pank taskus, kõik õpetati ära kõigile vajalik ja kõigile vajalik ja, ja need pangakontorites loengute, seal käimised ja näitamised. See annab inimesele sellise eriliselt hea tunde. Ma oskan ja saan aru, kõige? Jah, no ei saa aru, kas ma võin küsida, keegi minuga ei, ei ütle ühtegi halba sõna, sellepärast rännumees siiamaale kogu aeg 100 nauditoorium silmini täis. Et inimestel pakub huvi. See on see asi ja siis tuli suveülikool väljasõidul. Ma küsin vahele. Väärikate ülikool, see mõte tekkis teil peas. Kas kohe oli kõik needsamad õpitoad, suveülikoolid, nagu te siin rääkisite? Ei, kohe ei olnud, esimene nagu tuligi, järjest järjest tuli juurde, esimene aasta oli ainult loengud kevadeni sisse tunnistuse, kes 80 protsenti kohal käinud, said tunnistuse. No ja peale tunnistust, mis siis juhtus? Järgmist kevadel vaatasime, kui me hakkasime tunnistusi välja, jagame seda, et sellise nii palju küsiti, kas me saame ka tulla. Me tegime muidugi küsitluse, mida nad ootavad ja tahavad, tegime nõukoja. Sellepärast, et üksinda see oli selge, sihukest asja välja vea, mitte kuidagimoodi. Ja tegime nõukoja ja see töötab siiamaale ja seal on igaühel omad ülesanded ja küll me registreerime, meil on kõik täpselt registreeritud tud ja pakume välja siis need õppekäigud õpikojad ja vaat need tulid järjest, algul tulid õpikojad, siis tulid õppi, jai kood ja, ja siis selle järgi tuli see suveülikool. Ja sellised sellised asjad ja võimalused, et need on ilmselt olnud see, mille pärast vahest ütleb. Palu Silvia Paluoja Pärnust, et Tiiu reklaami üldse ei pea tegema, mõtlesin. No ega me niisugust nüüd küll ei mõtled, reklaamikampaania, seda meil ei ole, valimiste puhul tehakse, aga meil ei ole. Näiteks, kui nüüd valimised tulemas olid siis kuu, kuidas Pärnu edasi liigub? See oli ju kõiki huvitav asi. Nii kutsuv Pärnust ühe erakonna esindajat vaid Need, kõik kuus, seitse elab. Toetajaid leidvad erakonnad olid koos, debatt koos kohe teil ja me ärikate Ülikoolis ja meie väärikate ülikoolist Endel Mölder ja Mallerendi juhtisid debatti ja küsimused ja kõik, nii et ei olnud seal midagi. Ja, ja tegelikult on need teiste valimiste puhul samamoodi, kui kohalikud olid ja me teemegi nii et inimesed, need noh, 500 see aasta oli 580 registreerinud seal ju palju. Nad on huvitanud järelikult kuulama seda, mida räägitakse. Ja need on ju veel omakandi inimesed. Mitte kusagilt kaugelt. No vähemalt need, kes nüüd riigikogu, sa tahtsid Pärnus saada, vaat need olid kõik seal väljas ja, ja no mul on muidugi tõesti hea meel ka selle üle, kui seda finantsiliselt toetatakse, sest et ei ole ju nii, et sul on idee ja sa teed, mitte midagi ei juhtu nisa ja ega raha nüüd väga anda ka ei taheta, sa pead ikka väga põhjendama, milleks milleks sa tahad ja milleks kulutada ja meil on see täpselt teada, mille jaoks meil läheb arvestust, peame inimestele ei maksa see midagi või? Nii ja naa. No vaadake, kui emeriitprofessor tuleb meile rääkima, no ei saa ju talle öelda, sõida oma raha pealt siia, et see ta vabatahtlikuna peab loengu, see on arusaadav, aga ta ei pea peale maksma. Vaat see on no Loomaaia direktor käis rääkimas, aga ta oli juba pensionile jõudnud minna. Loomulikult siis tuleb sellistele ka loengutasu maksta. Mitte sellepärast, et nad oleksid rahamaiad, aga inimene vajab elamiseks vahendeid. Ja kui ta sõidab Pärnusse seal terve päev läheb tal ikka nahka peaaegu siis tal on kulud sellega. Ja, ja noh, niimoodi on enamuses küll need üldloengud on meil kõik brilt sõidu kulud on aasta-aastalt rohkematele tulnud, tasuda. Sellepärast et ka Ka osa, mitte just praegult juhtivpoliitikutest, aga poliitikast rääkivad persoonid on seda küsinud kohe. Et kasvõi kompenseerib, sõid? No mis on mõnes mõttes loogiline, jah, ma seda tahan öeldagi, et see on loogiline ja ma tean, et nüüd väärikate ülikooli liikumine järgmisest sügisest alustas juba Tartu kohe. Noh, see oli niisugune uus nimi asi ja, ja ülikooli alt ja ja ülikoolis läks siis edasi kohe suure hooga ja. Et ikkagi Tartu võttis eeskujuks teie korraldatud Pärnu väärikad Tuli koolile korra juhtus nii, et meie alustasime jah, ja siis tuli Saaremaa tüüri peljandi Viljandi vahepeal vajus ära, siis tuli uuesti. Vaata, seal on eestvedamisega suur asi ja, ja muidugi ma ütelnud, suur asi on see, et ta on ülikooli katusel. Esiteks annab usaldust osalejatele teisteks on see väga tähtis, see on nagu ennetustöö. Nelja seina vahelejäämiseks, kui nüüd oli konverentsis, räägiti inimeste väljatoomisest kodudest, mida me välja toome, me peame vaatama, et nad sinna lõksu ei jääks. See on kõige tähtsam. Ja see ongi üks olulisemaid asju nukuga. Vähemalt need poolteist tundi, mis meil on, loengud Pärnus 500 inimest ei ole arsti ukse taga, see on üks hea mõte ja no see on elu ise paneb mõtlema ja vot see ühiskonnaelus toimuvast saaks aru ja sa tunned, et sa võid ka midagi arvata või öelda. See on väga hea ja ma arvan, et sellepärast ta läks ka laiali mujale. Nii Narva kui Tallinnas on ju veel kakskeelselt vene keeles, eesti keeles meil on Pärnus on kõik üks eesti keeles. Et et see on tegelikult elukestva õppe jaoks küll oluline näitaja selles mõttes, et. Kedagi vägisi sünnitab, vabatahtlikud, tullakse ja see, mis me toimetame siin igapäevases majapidamises ja majanduses mõnitab mind, poliitika ei huvita, aga vaadake, me kõik oleme seotud poliitikaga, midagi teha ei ole. Mind ei huvita võib-olla see omavaheline kähmlus ja võib-olla see üksteisele ärategemine, seda panen pahaks küll, aga mind huvitab see, millised poliitilised protsessid mõjutavad meie igapäevast elu ja vaat seda tahavad teada, on väga-väga meie väärikate ülikooli inimesed, sest sellel kevadel meil nüüd kui lõpuaktus on, siis me teeme tagasisideküsitluse pool järgmise aasta programmist on juba paigas. Ärge arvake, et seal nüüd ei oleks midagi, mis majanduselu ja seda pensioni ja kõike seda värki puututud see, see ja see on loomulik. Mari Tarand ütles konverentsil ju väga ilusasti õpilane Mari Tarand, aga me teame, et miks ta tuli väärikate ülikooli, et just nimelt, et elus muutub nii palju jah, kogu aeg, iga päev, et selle eluga lihtsalt kursis olla ja, ja ma arvan, et isegi kui väärikate ülikooli esialgu tuldi huvist, et noh, huvitavad inimesed ju räägivad ja vaatame ja kuulame neid. Aga siis nagu te ütlesite, jajajah ei, palun külge ära. Nagu te ütlesite, et, et inimestele lausa õpetatakse konkreetseid asju, elu eluks vajalikke asju, arvuti, pangandus praegu nii palju neid asju, millest inimesed muidu ei saa aru. Seal on, meil oli ojakool kursus, õppejõust, ettevõtja, vaadake, milles asi seal täpselt sellele nüüd täienduseks see, et uusi asju täitsa uut on natukene keeruline, ei jää kohe hästi meelde. Ja kardavad ka veel hirm ka, keegi ei taha tunda ennast siukse. Et näe, ta ei oska. See on täiskasvanute koolituse juures üks tähtsamaid asju, kõik tahavad tunda ennast ikka hästi. Nii, aga nüüd meil on väga paljudel eelnevad elukogemused tööst ja vaadake nende uuesti kasutamisele võtmine ja sealt veidikene muutustega sidumine, see on lihtne. Ja töötukassa kaudu me tegime küll see hõbejuus, ettevõtja, see oli puhtalt jälle niimoodi, et lihtsalt tegime ükskord 20 inimest ja teinekord oli 18 ja siis veel projekti juhtiv või seda kavandamist kaotasime eraldi kursusena. Kus nad siis said vastama oma selle tunnistuse. Et nad on seda ja nad saavad teada siis, kuidas ta võiks ise praegu ettevõtet alustada. Oled 60, no liikuda suudad. Ärme räägime sellest, et sa oled pensionär ja sul on nüüd kõik mõnuled, ma lähen pensionile. No ikkagi tahad midagi teha ja need sinu eelmised kogemused ja oskused. Need on kõik võimalik kasutada. Töötukassa toetab ka seda pensionäride ettevõtluse alustamist. No see on ju suurepärane, sellepärast et väga paljud, nagu oli juttu, et on Eestis väga palju kõrgharidusega inimesi, kes on nii-öelda noh, eriti veel vanemas eas inimesed, kellel on teadmised ja, ja noh, kus sa neid enam rakendad, aga kui sa saad neid nüüd iga päev või kui sa saad neid nüüd kasutada nagu te õpetate neid, see on ju suurepärane. Noh, natukene jah, seda, kuidas pihta hakata, see väike süst, eks, endal on ka vahest vaja seda, et keegi ütleks. No kasvõi ütleb sulle seda, mis sa nüüd mõtled niimoodi, siis ma mõtlen ototot kohe vaatame, kuidas me mõtleme. Et niisugused need hirmud Võtad inimeselt ära, et ei, ma ei saa millegagi hakkama, ei tea, ma ei oska, see kõik on nii keeruline. Jah, võib-olla saame neid vähendada ja, ja me tahtsimegi teha, praegu on seal suur projekt sotsiaaltöö valdkonnas, et need, kes on jäänud sinna kodulõksu ja on tervise pärast seal ja nii edasi, et seda juttu noh, seltskonna daame arutasime kolledzis, Valter parvega tõotab sotsiaaltööd ja siis millega me põrkasime kokku, millega? Et neid, kes tahaksid kodudes käia rääkimas või noh, ütleme seltsidaami, tooteid, süüa või midagi ja nii edasi, seal meil oli ka õpilasfirmasid, kes pakkusid koduteenust, et on puid ja sööki ja kõike, aga vaat see vastutus. Ja kuidas seda hallata. Ja vaat seal jäid meie käed lühikeseks, et seadusandlusega mismoodi ma pean siis moodustama mingi MTÜ või asja, kelle kaudu ja kes siis vastutab selle eest, sest üks hädaoht on kohe? No mul on endal vahest vaja asjade otsijat, sest ma ei mäleta, kui toppisin midagi. Aga kui ma juba kõva häälega möga mööda tuba kadunud, jälle kadunud, kõik on kadunud, siis ma varsti leian, aga, aga osadel tekib see mäluga neid auke ja siis tuleb, see küsimus on ära võetud. Nüüd käis see ja nüüd on kadunud. Ja vaadake seda vastutust. No kuidas sa teed, selgelt ei ole ja ei seal niimoodi siis kui ta on tänavalt tulnud inimene ka mina ka ei saa ju seda võtta. Ja vabatahtlikena, kui seal nüüd Eha Paas rääkis sellest vabatahtliku tööst ja kõik sellest, eks nendel ole nüüd selle asja korraldamine ja see on väga hea. Sellepärast tegelikult need, kes vabatahtlikuna käivad, nendel posid. Ja teiseks, need, kes kodus on, noh, mõned ei lase kedagi, ta ei taha. Aga võimalus on. Niimoodi, liigume. Mis siis edasi saab, Mari Suurväli? 10 aastat on tehtud. No ega ükski puue kasu taevani, et ma ei oska siin muud midagi arvata, kui. Kindlasti järgmine sügis, Me alustame uut kursust või programmi vähemalt Pärnus ja ma usun, et ma tean, et Põlva juba hulka aega käis uurimas, kuidas seda alustada ja teha ja Võrumaa no ma olen nõus kõigile rääkima sellest kahju. Ja miks peaks olema, eks, et vaata, kui hea on elada, kui su ümber on inimesed, kõik, kes tunnevad, huvi saavad ja kellel on hea olla siis on endal ka hea olla. Et toimetame edasi ja elukestva õppe ja selle Euroopa ja maailma vananemise protsessid ju jätkuvad. Et see on ühiskonnas nii nagu ma ütlesin, et enne kuidas töö selleks, et vähem oleks vaja sotsiaalabi ja mida aeg edasi, seda rohkem on seda vaja, jah, jah, aga et me lihtsalt ainult ei Summi sotsiaalabi aga meid selle kaudu ja see sidusus erinevate vanuseastmetes olevate inimeste vahel, sest kui meil nüüd tuleb lõpetada lõpuaktus, kindlasti tulevad noored jälle esinema ja temast karged valad esinemas ja meil on niisugune teatud kontaktid olemas. Nii aitäh, Mari Suurväli ja jõudu, aitäh teile kutsumast.