Tere ja aitäh, et kuulata vikerraadiot. Koorijuhi haridusega Märt Hunt on hinge andnud mitmele koosseisule ritsikad näiteks või koolibri ja Elektra. Ja küllap on kuulajate seas vähe neid, kes pole kuulnud ridu. Seekord ei taha Magyysost, ei kutsust, jukust, ei nukkudest laulda. Südamliku laste laulu Sulle, emake autor on Märt Hunt ning selle laulis Entel-Denteli lõppvõistlusel inimeste südamesse Kadri Hunt Märt ja Reet hundi tütar, kes siis oli viieaastane kodu ja vanemad, kujundasid Kadri elu, nii et kõige südamelähedasemad on ka temale muusika, laulmine ja laululaste õpetamine. Kadril endal on lapsi kaks, Mihkel ja Mari Poll mõlemad samuti silmapaistvalt edukad muusikud Mihkel klaveril ja mari viiulil. Niisiis läbi ja lõhki musikaalse perekonna lugu, millest eredamaid killukesi jagavad meiega isa ja tütar Märt ja Kadri Hunt. Mina olen Sten Teppan, head kuulamist. Märk tere tulemast vikerraadiosse. Tere teilegi. Ja Märdiga on kaasas tütar Kadri Rõõm näha ja aitäh sullegi. Tere. Märt, ma vahel mõtlen, viidates sellele, et mõni päev veel ja ees ootab 80. sünnipäev. Kas vahel eksib mõte sinna päris varasesse lapsepõlve ja kujunemisaastatesse? No eksib küll, võta tihti, on ju vanematel inimestel nii, et läheb mingisugusel ajal öösel uni ära. Ja siis oodates, et ta siis nüüd nagu tagasi tuleks, siis tulevad igasugused mõtted pähe igast ajast ja niukene hüppavad ise, ilma, et sa nagu oskaks meid nagu tahta või või suunata. Te olete ju läbi ja lõhki muusikainimene. Kas needsamad tagasi päts oma mälupiltides on seotud põhiliselt muusikaga või hoopis mitte? Nad on ikka seotud? Jah, pillimänguga ja pillide muusikaga. Kadri, kui sa isa kõrvalt vaatad ja püüad kuidagi hinnata, siis kui väga ta tahab ja, ja saab ja armastab ajaga nii-öelda kaasas käia ehk püsida selles praeguses ajahetkes, kui palju ta on nostalgia või, või meenutustelembene inimene. No ma arvan, et selle põlvkonna inimesed muidugi nad võrdlevad kõiki asju, mis tänapäeval juhtuvad mingisuguste oma nii-öelda kuldaja või noorusaja nähtustega, aga minu arust isa aga on küll väga igapäevaeluga kaasas, et nii emal kui isal on omad tahvelarvutid. Isa huviobjektid on muidugi natuke mehisemaid, võib-olla seal autod ja kui televiisorist parajasti uudiseid näidatakse, siis tegelikult isal on omal endal oma arvutist paralleeluudised lahti, nii et minu arust isa on vägagi kaasaegne. Läheme sinna lapsepõlve nii kaugele, kuid suudate meid oma mälupiltidega viia. Esiteks, kus kohas lapsepõlv veedetud sai ja kes kuulusid teie perekonda? Minu lapsepõlv ja sündimine, oli siis põhjust Paide linnas. Ja sündisin Paide linnas heina tänaval, mis hiljem oli nagu kandis Tööstuse tänava nime. Kõrvalmajas elas Arvo Pärt oma emaga, aga nemad kolisid sealt siis varsti kogu Rakverre ja meie pere kolis sisse Pärnu tänavale. Kuhu siis isa ostis niukse maja, mille juures oli ka suur aed. Vend oli minust 11 aastat vanem, õde oli üheksa aastat vanem. Et ma olin nendele nagu mingi mänguasi ilmselt ja nad pidid mind hoidma ja see oli pärastsõjaaegne aeg ja ka mänguasjad olid siis vastavad, oli siis seal niimoodi seda padrunikesti ja ja siis niisugusi, makarone, mis põlesid ja poisi klotile üsna põnev ilmselt ja kas ahtlika, muide ei noh, erilist ohtlikkust seal ei olnud küll, noh, niisuguseid saime nüüd tehtud lõkke taha aeda ja visatud siis sinna padruneid, et dispauku tuleks ise eemalejooks kõigepealt pikali, et noh, ei tea ju, kuhu need kuulid lendavad, aga agaasi ta läks õnnelikult. Mis eluala inimesed ema-isa olid? Isa oli mul been, tisler mööblitisler ja tema õpetas seda puutööd ka Paide kutsekoolis. Ja ema oli kodune, kuna noh, kolm last ja suur aed, siis oli kodusel inimesel nagu tööd tööd küll ja küll. Nii et ema ütles tihti, et kui ma oleks nagu tööl käia, inimene, siis mul oleks vabad õhtuti vähemalt või. Aga nüüd pole näit ka. Olite te lihtne poiss, kasvatada, oli teiega sekeldusi, kuidas teil läks? Ei olnud sekeldusi, sest vanasti oli, nagu ma arvan, korralikes perekondades selline see minu perekonda, kooli ka neil ei olnud oma lastega erilisi muresid, vähemalt selliseid muresid meil tänapäeval. Kuna meil oli aed 2700, see oli suure planguga ümbritsetud, siis minu põhiline töö ja mänguruum oli selles aias ja, ja meil oli selles suhtes nagu kord majas, et, et ei võinud kaugele minna. Kuigi sai käidud muidugi ka oma aiast väljas tänaval ja ja isa oli teinud minu vennale niukse toreda puust auto, mis liikus edasi, nii et, et ees oli üks kang, seda kätega liigutades, siis käisid tagumised rattad ringi ja jalgadega, siis said tüürida siis eest ja see oli punast värvi ja niukene, väga vahva. Ja muidugi noh, ega ma siis üksi sõitnud, siis olid sõbrad ja kõik, kes sõita tahtsid ja päris lõbus oli. No mõnikord läks asi natuke teravamaks küll, sest mul oli seal üks naabritüdruk nimega aita ja tema vanaema tõmbas suitsu. Tegelikult minu isa oli suitsetaja, aga tema võttis siis vanaema käest, siis paar suitsu siis ütles, ma ei tea, kumb see siis ütles, et lähme, proovime siis ka. Leidsime siis seal krundi peal ühe niisuguse paraja hunniku ja pugesime sinna alla ja tegime, proovisime siis suitsu teha, aga mu ema oli väga terava haistmisega ja avastas selle siis ära jäetud, tuli juttu sellest ja et, et enam ei teeks. Aga vaat see ükskord ei jäänud ainsaks. Me tegime ikkagi veel ühe korra ja see siis lõppes nii et et isa võttis ikka pükste pealt rihma ära ja ütles mulle, kas saad nahatäie või kõblad terve suve läbi aiateid. Kuna meil oli palju aiateid ja peenraid niuksed lahesed, siis see oli päris suur töö, see, aga muidugi nahad ei taha ju keegi saada ja teiseks ma mõtlesime otsekohe kuma naha tee kätte, saan siis aiateid, ma pean ikka kõplama, eks ole, ja siis valisin muidugi need teedeklaamise. Kadri, kas Salon isiklikud mälestused vanaemast, vanaisast, Märdi vanematest ja On ikka, kuigi mina olin lapsena rohkem ema ema juures aga tõesti seal isa vanemate juures, ma olin seal suhteliselt vähem, aga mingisugust vitsavärki mina ei mäleta. Aga ma mäletan küll, et vanaisa oli sellise tõsisema olemisega mees, ema nagu pelgasin seda, et ega seal ei lasknud endale mitut korda öelda, et lihtsalt nagu kuidagi autoriteet. Tollel ajal oli pisut teistmoodi. Ja see aed muidugi see oli, see oli päris suur nöök muidugi. Sest nii kui sa sinna läksid, esimene asi oli see, et kohe öeldi, et nüüd mine neid marju ja Tikreid ja sõstraid sööma. Et palju sa neid jaksab ikka süüa, aga muidugi vanaema ju pakkus parimat, mis tal oli, aga teine asi oli ikkagi, et ükskõik, kes siis ka tädi onu lastest seal olid siis olid ikkagi just nimelt augusti lõpus need marjakorjamise kannud mitu kannu või niux plastmasskannudega, siis me korjasime või kellel mingi nõu, et mitu nõu täitsa pidid päevas korjama, et enne polnud ujumisest tugi. Et kui oli ka seal vahel rohkem rahvast koos, siis, siis oli seal lõbus ja sai nalja, siis oli see marjakorjamine selline tore töö. Aga kui olid kas üksinda või ainult nagu paar last, siis oli ikkagi üsna tüütu kogu selle suure aia peal, et tõesti see ideede kõplamine ja et noh, nii-öelda natukeseks ajaks oli see päris vahva, aga, aga ma kujutan ette, et kui isa, väike õli ja tõesti, et see aed oli ka osa pere toidusest ja sissetulekust, et siis siis päris Kõva teel tuleb meelde, sellega seoses midagi tuleb, tuleb muidugi see marjakorjamine väiks noore poisi jaoks igavene needus, õudne, kuna meil oli küllalt palju raamatuid kodus ja, ja väga häid raamatuid, siis, siis ma noorest peast juba väga palju lugesin ja ma tahtsin minna lugema, aga, aga pidin minema marju korjama. Kui siis need vihma sadama hakkas, siis ma hüüdsin lausa, et vihm, vihm. Me oleme päästetud. Ühes muinasjutus oli niisugune lause. Nii et noh, tööd oli palju, aga aga ma just mõtlen, et kui, mis te ütlesite 2000 402700 oli krunt, krunt, see tähendas kõvatajad vikatiga või. Ei, see oli kõigiga aedu, täispeenrad, põõsad, et, et see oli nagu pere toidu saamise koht ja, ja nad ka viisid turule marju ja, ja igasuguseid muid lilli ja nii et seal oli, seal käis nagu kõva aiandus niuke noh, talu moodi asi, kuigi see oli keset linna. Ma ei ole veel teie meenutustes kordagi kuulnud sõna muusika kuskohast see ennast ilmutama hakkas, muusika, pillimäng. Muusika hakkas sellest ajast pihta, kui ma, kui ma õieti mäletan, ma hakkasin mul isa oli õppinud ka viiulit ja ta mängis päris ilusti viiulit ja tema repertuaaris olid kõik niuksed, vanad valsid, niuksed, Doonau lained ja kõik niuksed. Straussi valss ja väga ilusad meloodiliselt kenad lood. Ja kuueaastaselt mängisin ma juba suupilli ilusasti, mida isa mulle kinkinud väikse. Ja kui ma sain seitse, siis isa kinkis mulle niukse suure kahe poolega saksa suupillisolist, ta oli veel selle hark. Sellega ma siis mängisin juba perekondlikel tähtpäevadel ja isa 50 aastasel sünnipäeval. Jaa. Kui maalin veel paar aastat vanemaks saanud, kas üheksa või siis mulle ostetaks tee naabripoisi käest ära. Kuuekandiline niuke kontsertino. See oli niisugune haruldane riis mul siiamaani alles naabriga ei huvitav asi, et naabrimees oli väga tuntud loomaarst Paide vahel. Kui ta siis seda siga opereerimas käis, siis nagu nad kõik käisid seda tööd tegemas, siis tema ühest kohast oli siis saanud selle vist nagu töötasuks selle pilli. Aga nende peres ei olnud ühtegi musikaalselt inimest. Naabri sõber oli, temast tuli, hiljem tuli väga kõva spordimees. Tema sünnipäeval olles nägin maasised, mis väike riist, imelik lõõtsa siis on. Ja siis naabrid ise rääkisid, et mina seda täpselt ju enam ei mäleta, et mina olin siis selle kätte võtnud ja teised olid siis, ma ei tea, mida kõik teinud, õues mängisid ja kõike muud, et aga mina polnud seda ennem käest ära pannud ja peo lõpuks olin siis loo ära mänginud. Kuma juba koolis käisin, siis ütleme seal kolmandas neljandas siis Ma pidin koolipidudel sellega esinema ja neljandas klassis olles ütles matemaatika õpetaja, kes oli niisugune väga auväärt vanem härra ütles, et kellel on kodus mandoliin või viiul, võtke see kaasa, et me hakkame rahvapilliorkestrit tegema. Mina ütlesin kodus isale, et praks käskis viiuli kaasa võtta. Siis võtsingi ja siis mängisime siis rahvapilliorkestris kaks aastat ja nii kaua siis kui kuuendas klassis täitus osa minu kõige suuremast unistusest, mis sul lapsele alla, see oli akordion. Akordionid, ma mäletan, ma olin veel kuue aastane, kui ma tegin neid paberist ja mängisin siis oma arust ma korjasin juba väiksest peast akordioni raha ja kui ma siis sain üheksandas klassis, siis suure, 120 passilise saksa harmuness akordioni no siis maalin täis pomo siis, siis ma olin juba keskkoolis ja, ja ja keskkooli muusikaelu on juba täitsa omaette asi. Muide, meil oli kodus klaver ka üüritud just nimelt õe jaoks, sest tõde mängis ka natuke klaverit ja laulis ja ja siis noh, paralleelselt seal akordioni ka sai siis ka nagu klaverit õpitud. See oli õnnetu aeg selles suhtes paides ei olnud ju muusikakooli paides oli kaks õpetajat, et kelle juures võis näiteks klaverit õppida, üks oli minu jaoks liiga leebe ja teine liiga range. Mis see tähendab üks liiga leebe, teine liiga range, mis ühe või teise juures juhtuses. Liiga leebe oli niisugune proua, kes küsis, et tulla tundi läksin sihukesi nomedikene, mida sa siis täna teha tahad või mida sa siis mängida tahad? Väga südamlikke, väga südamlik. Ja, aga teine oli niisugune, kes oli tõsine muusik. No ma ausalt öeldes olin vilets harjutaja, tähendab, ta andis mulle tüki ülesse ja mina ikka mängisin ka ja läksin siis tema juuretundja mängin siis ette ja tema ütleb mulle, et õpi sees siis noh, kui järgmiseks tunniks ära. Kui ma seitsmenda klassi lõpetasin, siis ma läksin edasi keskkooli, sel ajal oli seitsmeklassiline kool paides ja siis ütlesite vanemad poisid, neil oli oma orkester seal. No me ootasime sind juba ja nüüd paneme sind orkestri vanemaks, mõtlesin, et kuidas te saate kõige nooremat pan orkestri vanemaks ja siis ta seletas mulle ära, et tema on üheteistkümnendas. Aga orkestriga on alati igasuguses jamasi orkestri poistega ja noh, Me teame ju. Ja siis oli niisugune kord, kui sul käitumine alandati, siis sa ei saanud kooli lõpetada. Ja nii ta ütleski, et kui minul käitumine alandatakse, siis ma ei saa kooli lõpetada. Kui sinul siis ei juhtu mitte midagi, eks ole, ja sellepärast siis pands mind. Siis me tegime juba korraliku kava ja sõitsime sellega ka selles paide ümbruskonnas ringi, et teenida oma ekskursiooniraha maja, vaata ja see, mille peale Kadri vihjas, et isa pidi mind abistama, natuke oli nii, et me sõitsime talveajale, aga sel ajal sõideti ju nii, et et veoauto peal oli kast. Pingid olid ju keskel ja servas niimoodi ja siis meie oma lollus, mõtlesime, et hoiame seda kontrabassi väga ilusasti ja paneme ta kohesem ette äärde kabiini taha. Naja ja talveaeg ja liberaalautol sõitis kraavi ja kujuta ette see inimesed, kes seal siis pingi peal istusid, need vajusid sinna ette, kus parajasti kontrabass oli, sest me ei olnud ju kraaviminekuga arvestanud ja kontrabass mitte päris kildudeks, aga aga ikka katki, mis katki. Aga et me olime läinud sinna ilma direktsiooni loata, siis viisime väga ruttu siis mula, isal sinna töökotta ja kuna isa oli peentisler, siis ta tegi selle kontrabassikorda. Märt, selle teekonna peal kohtasite kusagil oma abikaasa Reedaga Kadri emaga. Jaa, seda küll. Me kohtusime Paide keskkoolis siis, kui mina olin kümnendas ja tema oli üheksandas klassis. Meil siis teineteisele pilk peale. Ühesõnaga, minul temale muidugi sellepärast, et mul ei ole küll lubatud ärbelda, sest Reet ütles, et ära siis nagu kiitlema okka. Ma ütlesin, et naat, aga kas ma sind võin kiita, ta ütles, et ei või, mind kiitu, mõtlesin, ketavas kiidan. Tähendab aga Taali kooli ilusaim tüdruk. Seda, et ta ainult mina seda ütlesid ka kõik teised. Aga mitte see ei olnud ainukene, mis mind tõmbas. Et see, mis mina olen oma elus saavutanud. Kui me tegime ansamblite ritsikad ja ansamblite Elektra ja, ja kõike sellele, mis siin järgnes. Seda me tegime kõik kahekesi. Kui kokku saab nii-öelda keskkooli armastas ikkagi päris varakult, et et juhtub, et need paaride jää kokku, teil on teistmoodi läinud, et seal ikka kindel värk algusest peale. Jah, oli küll. Minu arvates on see ikka päris päris tõsine armastus, nii et algusest peale. Nii et minul oli tunne, et et mul on rinnus õhupall. Muidugi see armumise surve on võib-olla tugevam, aga aga ma ütleksin, et ta pole siiamaani. Et me oleme kõik, mis me oleme elus saavutanud, Me oleme saanud koos. Ja kui me läksime 46.-sse tööle või kui ma olin teisel kursusel Reet tuli esimest aastat Tallinna siis tuli kohe televisiooni võistlus koolidevaheline ja, ja siis on huvitav märkida ka, et vaata, sellelsamal esimesel võistlusel osales siis Jaak Joala, kes oli viiendas klassis ja laulis, ma õpetasin distalle ära need laulud, mida vaja oli siis selleks konkursiks ja no lõppkokkuvõttes me tulime muidugi esimeseks. Seda on väga tore vaadata, kuidas teil silm kergelt läikima läheb, neid aegu meenutades. See on väga-väga sümpaatne, aga Märt, kuidas te mäletate päeva või ööd, kui Kadri sündis? Kadri lasigi endast natuke aega oodata? See õige tähtajalõik oli vist nagu möödas ja Taali meil kuidagi nagu öeldaks oodatud. Teadsite, kes sünnib, sel ajal vist ei olnud. Ei teadnud ja ette teada, kas on poiss või tüdruk, linn ja Kadri. Missugused on sinu esimesed lapsepõlve mälestused? Seda ma täpselt ei mäleta näiteks kas see on minu mälestus või see jutt, et kuidas ma olin käinud, et natuke aega lasteaias ja protesteerinud seal, et lasteaiakasvataja õpetas mingit laulu teise viisiga. Ja õpetaja oli seletanud, et mõnel laulul võibki olla mitu viisi ja oli ütelnud, laulame neid praegu selle viisiga. Aga mina olevat siis tõusnud püsti ja käinud nende toolide juures igaühe juures ütelnud, et ärge laulge, ärge laulge samale viis, nii et asi päädis mingi vabandama minekuga ja ja mulle siiamaani mind nagu väga segaks, kui ma tean mingisugust laulu ühe viisiga ja tuleb mingi teine meloodia, väga raske on harjuda. Ja siis mul vanaema juurest mingid mälestuspildid seal küll ema, ema juures, kus ma olin lapsena palju, sest et minu vanematel ei olnud oma elamist ja, ja seal, kus nad elasid, sinna Bay tohtinud väikest last võtta, et seal vist oli öeldud, et me võitsime noorpaari ja mitte perekonna ja Tallinnas ei olnud lihtsalt kuskil elada. Ja siis mina olin tihtipeale vanaema juures ja ma mäletan seda, et see oli ka juba õige väiksest peast kui vanaema kudus, ta teenis pensioni kõrvale, lisapensionärid ju väga väike ja ta pidi kuduma paari kindaid päevas, tähendab ta kogu aeg iga hetke istus ja kudus. Aga mina tegin kontsert, tema esinesin talle, nii et ma olin kuulnud siis mida elektroproovides, tädidele, õpetajaid ja eks ma siis seal oli ennast tädide kõrvale ritta sättinud ja said liikumisi õppinud ja siis mul oli toolidest oli tehtud, selline kõige väiksem tumba oli siis kõige olla siis kõige kõrgem tool, siis ma ronisin lavale, teadvustasin, mida ma esitan. Siis esitasin vanaemale ja vanaema, kuna käed olid kinni, siis me olime kokku leppinud, et vanaema plaksutamise asemel liigutab varvast. Et siis tal oli üks jalg üle teise ja siis niimoodi varba liigutamine plaksutab, mis asemel sest käed olid varrastega kinni. Et noh, niisugused huvitavad pildid mul lapsepõlvest. Sinuga on see lugu, mis tundub üsna paratamatu, et kui sa sünnid perekonda, kuhu sa sündisid, siis lavale jõudmine oli ainult aja küsimus ja see juhtub pigem varem kui hiljem. Sul ei ole niisugust kriipivat emotsiooni või niisugust võitlust endaga, et kas mulle meeldib inimeste ees olla või mitte. Mitte et see sinu jaoks oli sobiv olukord kohe juba kolmeselt neljaselt. Ma ei osanud selle peale mõeldagi, aga ma olin vist ikka julge laps ja suhteliselt niisugune noh, et mitte öelda nahaalne, aga ma olin nagu hakkajalist ilmselt. Aga minu arust tollel ajal ei olnud see siukest sõna staar üldse ei olnud ei olnud niisuguste üles haibitud lavale minekut nagu võib-olla tänapäeval, kus, kus kuidagi lapsed ehitakse tohutult ära ja nad teevad mingisuguseid väga niukseid, täiskasvanulik asju ja häälenõkse, et ega mind mingisugust nihukest hääle või laulutrenni kui sellist, nagu tänapäeval laulustuudiotes tehakse Niukest minuga keegi ei teinud, et ega ma ei olnudki mingi väga hea laulja, ma arvan, et ma olin lihtsalt niuke julge ja hakkaja. Ma ei tea, kas sa kasvab ajas kõik kuidagi suuremaks või ka juba siis päriselt võisid ikkagi need lapsed, kes Entel-Denteli publikate jõudsid tunda ennast väikest viisi tähena. Ma mäletan seda, et kui neid saateid tehti, siis minul ei olnud küll mitte mingit tunnet, et ma oleksin miskitpidi eriline, et võib-olla see oli lihtsalt minu niisugune niukene lapselik rumalus, võib-olla osad nendest, kes esinesid, tajusid seda rohkem muidugi me saime tohutult kirju ja kaart mingi rekord oli 120000 kaarti, et esmaspäeval oli noh, peaaegu nagu hirmus, et need pidi kõik ära sorteerima, osad olid kirjad, osad olid ka joonistused. Ma mäletan, et ma tegin veel aastaid kaartidest mingeid karpe. Ühesõnaga, need olid nagu mingid niuksed, käsitöö asjad, sorteerisin neid, ilusad pildid olid. Aga minul ei olnud kunagi niisugust tunnet, et oh küll ma nüüd olen staar, et kuna sellest asjast niimoodi räägitud, siis ma ei osanud seda niimoodi. Aga muidugi tunti ära ja, ja noh, hiljem elus kunagi oli sellest isegi rohkem kasu, et kui oli mingi midagi kuskilt vaja, mida jälle kasvõi laps jäi haigeks, oli haiglasse lapse juurde saada, siis, siis algul öeldi, et ei, mitte mingil juhul, et ega siin vene ajal ei olnud midagi vastu vaielda. Ja siis, kui see valvetädi järsku ütleb, et oi, kas te laulsite Entel-Denteli, siis ma olin siis juba üle 30. A iono leiame ikka või noh, mingeid niisugusi seiku on tulnud ette küll. Aga ma mõtlen oma kooli niukene noorema kolija peale. Tollel ajal näiteks ei olnud saada joomaid ja teksapükse, puukingi ise oli väga selline, kellel olid välismaal sugulased, need saatsid või kellel olid mingid erilised tuttavad kaubanduses. Minul ei olnud ei välismaa sugulasi ega erilisi kaubandus tuttavaid ja mul ei olnud neid kuluvaid, teksaseid ja puukingi ja see Entel-Denteli mind selles suhtes edasi aidanud. Märt, kuidas teie mäletate seda aega, esiteks küsimus, kumba pidi oli, kas Kadri tuli ikkagi lavale viia teda julgustada selleks või polnud üldse tarvidust lihtsalt elu tema ümber oli niisugune muusikat täis, et ta sattus sinna iseenesest ei, ei olnud mingit tarvidust teda julgustada. Tarvidus oli teda õigel ajal lavalt ära saada. Võib-olla. Isa vihjab mingile niisukesele korrale, kus oli just ma olin kolm ja seda ma olen näinud pildi pealt ka ja seda mulle räägitud. Et laulsin šokolaadilaulu. Siis olid, võis veel öelda sõna neeger, need elektrinaised olid värvitud mustaks ja tegid neegritantsu, seal oli see šokolaadimaa ja Aafrika ja kõik mingisugune niukene teema ja üldse mitte nagu pahatahtlikult, nagu praegu visatakse vaid väga toredasti lõbusasti, nagu nagu Pipi Pikksuka soli, Umbesse guru, normoonia neegrikuningas, Joosis lugu meeldis ja vahva oli ka ja plaksutas, et ja mulle öeldi, et mine kummarda. See oli kokku leppimata. Kummarda veel korra, et kui palju ma pean kummardama ja ma läksin siis lavale ja muudkui kummarda sinna. Kummardasin, sest noh, lapsele öeldi, kummarda, aga keegi kummardaks kordia, tule ära, et ma ei tea siis kuidas nad mind sealt ära diviisidena. Ei tule laval teravamad, kui kummardab ja rahvas muudkui plaksutab. Kadri muudkui kummardab. See muusikavärk tuli eile ka täiesti loomulikult sellepärast et kodus meil kogu aeg muusika mängis siis kadri sai varrekad varakult juba Loa siis maki nuppu vajutada ja kuulata ja, ja varasest olekust peale, et sa juba sellesse muusikasse sisse Kadriga juhtus selle Entel-Denteli lõppkontserdil veel hea lugu see ka. Et Georg Ots, kes oli sel ajal selle kontserdi nagu konfereancia läbi viia. Ja ennem kui kadi hakkas seda oma kuldkirstu laulu laulma, küsis, et Kadri käest, et kas Märt Hunt on su sugulane või Kadri ütles ei Ta on mu isa. Võttes arvesse, et mõlemad olete tegelenud muusika õpetamisega väga-väga palju. Kadri, kas sa usud ka sellesse teooriasse, et asjad justkui iseenesest hakkasid külge ja kas võib olla, et see on geneetiline küsimus või see on keskkonna küsimus või, või milles küsimus? Ma arvan, et see on keskkonna küsimus, tähendab, sul peavad muidugi olema mingid muusikalised eeldused, hakkad tegelema muusikaga. Ma olen hiljem palju selle üle mõelnud, et kõik need asjad, mida oma kodus nägin või mille sees ma olen kasvanud kõiki, neid asju on mul elus hiljem aja läinud. Et kõik see, kuidas ema ja isa koos mõtlesid välja neid laste shousid igasuguseid estraadi, tõusid, kuidas õpetada lastele mingisuguseid tantse, laule? Ma käisin ju emal abiks juba puberteedi eas või siis kui ema, kes on tõesti minu arust niuke jumalast jumalast loodud algklasside õpetaja, kes tegi oma klassile õppevahendeid meie isaga, pidime neid joonistama ja kleepima ja lõikama, et noh, mis toimub sellise õpetamise ümber ja kuidas see asi peaks olema huvitavaks tehtud väiksemale lapsele, aga ka ka kuidas suuremale kogu see asi mul on kõike läinud elus hiljem vaja. Ma väga tunnustan neid muusikuid, kes on tulnud sellistest peredest, kus ei ole ühtegi muusikut. Et kus on lihtsalt selline tore, tubli, töökas pere, kes on oma last toetanud saatmata võib-olla Tallinnasse õppima. Aga see, kuidas ikkagi noh, kuidas ilma et sul on kodune taust, mingisugune tugi, et kuidas ilma selleta sellel erialal inimesed ennast üles töötanud, et see on tõesti, ma võtan mütsi maha nende ees, sest mina ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks kõike, seda tööd, mida ma praegu teen teinud siis kui mul selliste kasvamise konteksti ei oleks olnud. Kui me jätame kõrvale selle aja, mille sinust sai päriselt professionaal või muusikast sai sinu professioon, sinu elukutse. Kas selles eelnevas aega, Kadri on jäänud moment, kus sa endast päriselt kahtled, et kas see on õige. Kas see on tõsiselt see, mida ma tahan teha või et kas ma olen piisavalt hea kõigeks selleks? Ilmselt nagu ka isal, minu ees on nagu lahti rullunud mingisugused teed, mingisugused võimalused ja siis sa pead lihtsalt mingil hetkel mõtlema, et kas sa lähed siia või sa lähed sinna või on, tundub, et sa tahaksid võib-olla mingit ühte asja teha, aga tegelikult see tee juhatab sind nagu kuskile natuke teise kohta. Et niisugusi asju on olnud küll. Ja keskkooli lõpus oli mul tegelikult üks väga raske periood, sest mul tekkis käega mingisugune probleem. Pärast seitsmendat klassi. Me käisime kuskil juurviljalaos, noh, seal olid sügiseti pidi kolhoosis käima ja midagi tegema ja mul tekkis käele mingi liigese kui luuümbrise põletik, küll ma käisin sellega Tartu vahet, ühesõnaga ma ei saanud enam klaverit harjutada. Ja just siis, kui asjad hakkasid nagu välja tulema ka mina poolt ka mingisugune suuremas ja harjuta ja see on vist see on vist geneetiline. Ega mulle meeldis Bachi mängida ja siiski muid asju ma väga ei viitsinud. Klaveriõpetaja ütles mulle, et ega me ei saa iga Bachiga ainult esinema panna, et mis laps on niisugune oled, keegi lastest ei armasta Bachi, miks sina avaldad, ei mängi neid muid asju. Aga neid ma väga ei viitsinud, aga siis justkui kas kuidagi minema ja siis selgus, et ma ei saa klaverit mängida ja siis ma ei teadnud, mida siis edasi teha. Külma siis mõtlesin, et kas inglise keelt tema ja siis kuidagi ikkagi saadi mind nii-öelda korda, nii et ma sain nagu koorijuhtimise eriala tarvis ikkagi hakata harjutama ja see oli alles keskkooli lõpus. Need sealt oli küll väike segadus, et kui sa ikkagi pilli mängida ei saa, et mida sa siis edasi õpid. Ja see, et ma siis koorijuhtimist õppima läksin, see oli osalt nagu tänu isa eeskujule, kes oli ka koorijuhtimist õppinud tänu Tiia Loitmele, kes oli sel ajal minu muusikaõpetaja seitsmendas keskkoolis ja kes nagu kuidagi lükkas mu lihtsalt koori, et ühel hetkel ja ütles, et hakka neid juhatama ja saatis Harri Otsa juurde solfedžo järele õppimisse, sest ma pidin kõik selle materjali, mis teised olid seal muusikakeskkooli ajal õppinud või pidin nagu järgi tema, sest mul vahepeal kuidagi see muusika süvaõppe oli seiskunud. Et selliseid olukordi on olnud, kus ma pean siis nagu järsku ennast kokku võtma ja otsustama, et kui ma seda tahan teha, siis ma pean tegema mingi üleloomuliku hüppe ja selle asja selgeks saama. Et niisugusi on olnud, aga üks analoogne lugu oli ka juba väiksest peast, kui Tallinnasse kolisime ja ma ei tea, siis miks, aga minu emal-isal jätkus oidu, et püüda panna mind keelt õppima. Tollel ajal Nõukogude liidus ei olnud mingit võimalust iial, et sa inglise keelt kuskil kasutad. Aga isal oli üks endine õpilane Sirje tik, kes oli selles seitsmendas keskkoolis õpetaja ja kuidagi ma ei tea siis miks, aga igal juhul nad küsisid, et kas intsina kooli saaks, aga seal olid ka omad arvud ja katsed ja ja pidi juba inglise keelt oskama ja Malin juba teises klassis. Ja siis järsku ühel hetkel öeldi, et jah, nüüd kolmanda klassi alguses. Nii et siis tähendab ma, ma õppisin siis mingi paari kuuga järjest nagu kõik selle inglise keele materjali, ega siis noh, väga palju seda polnud, aga ikkagi ma tean, et ma kirjutasin diktaadi korras läbi terve teise klassi inglise keele raamatu. Et ka niisugune noh, oli vaja nagu ennast kokku võtta, Ta et vaat nüüd kui sa tahad seda teha, vot siis. Ja sina said aru, et seda on vaja teha ja sa tahtsid. Ma nagu tahtsin, sest ma olin, ma olin juba kolmeaastaselt lugema õppinud, ma olin üksik laps, minuga polnud väga midagi teha, mulle, ma olin Pipi Pikksuka kolmeselt läbi lugenud, ma olin harjunud lugema. Mul ei olnud mitte midagi selle vastu, et emaga koos seda kooli mängida, tema luges mulle muudkui neid ette ja mina muudkui kirjutasin, et, et ma vist olen nagu lapsest saadik suutlik ennast vajadusel kõvasti kokku võtma, pingutama. Ma ütlen siia kohe ühe lugemisega seotud niukse väikse nalja vahele. Ma ei mäleta, kas sa olid kolm või või olid neli. Ja sõitsime just lillekülast Keilasse elektrirongiga õhtul hilja suhteliselt ja Kadri ütleb mulle, et et kuule, isa, räägi, räägi juttu, tema istus mul vastaspinki peal elektrirongis ja et räägi mulle juttu, totalis sellega harjunud, et, et tema ütleb. Mis teemal ta tahab juttu kuulata ja siis mina räägin talle sellel teemal siis juttu, muinasjuttu tähendab. Ja mul olid leht käes, mida ma poolt ise lugenud ja ütlesin Kadri, et kuule, ma ei viitsi sulle rääkida, viskasin talle sisse teise lehe ja ütlesime, loe paremlehte. Eks Kadri selle peale natukene siis muidugi solvus, aga tõmbas siis selle lehe demonstratiivselt niimodi laiali ja hakkas lugema esimest artiklit ja see oli mingi poliitika artikkel. Nii et kõva häälega üle vahuni. Inimesed hakkasid vaatama, et mis on seal, et noh, et kas niisama ajab või ei, ta luges seda, noh, nii nagu need poliitjamad siis selle all olid, luges kõva häälega seda ja siis lõpuks rahvas naeris ümberringi. Kõik teate, seda oli tõesti, kas kolm minemine? Aga ma tahan siia jutu juurde lisada, et ma sain alles siis teada, kui ma olin juba täiskasvanud inimene, et lastele loetakse ette raamatuid või jutte, noh nagu õhtuti. Et kui minu tuttavad või ümberringi kaastöötajad muusikud, kellel olid väiksed lapsed, ütlesid, nad lähevad koju, et nad loevad lapsele õhtujuttu, siis ma alguses ei saanud aru, millest nad räägivad. Sest minu kodus alati jutustati jutt. Ja mul oli ka niimoodi jah, et kui kui isa siis midagi hakkas rääkima, siis ta küsis, et millest ma tahan kuulda. Ja siis meil olid ka omad seriaalid, et noh, Ali Baba ja 40 röövlit oli ikkagi kõige põnevam, aga seal oli muid ka veel, et noh, mis tegelastest isa natukese hetke mõtles ja siis hakkas rääkima, et see, see, et raamatuid ma võisin lugeda ise, et mikspärast peab mulle raamatut ette lugema ja näiteks sinepiplaastrid pandi, siis oli alati see asi, et ikka aeg-ajalt ju köha või mingisugune asi tollel ajal pandiga sinepiplaastri ja see kipitus ja oli valus ka. Aga siis alati sinepiplaastri kõrval oli jutt. Ja siis, et oleks hirmsam, siis tõmbasime veel hommikumantli üle pea ja ma mäletan paari korda, kus lasteaeg oli tegelikult juba läbi, jube valus oli, aga lihtsalt nii põnev, et ei tahtnud, ei raatsinud nagu lasta veel plaastrite ära võtta, kartsin, et äkki äkki jutt lõpeb ära, siis. Aga seda mäletan, et ema või isa oli ikkagi võimalik endast välja ajada. Eks puberteedi eas nad väidavad, et ma olevat nähvanud ja halvasti käitunud sellest. Ma ise muidugi ei tea midagi, sest et seal oli see vanus, kus ise oled hästi tark ja teised kõik on nagu. Aga üks asi, millega ma kindlalt sain isa alati endast välja ja millele võis tihti järgneda. Karistus oli oma emale halvasti, ütlesin see oli nagu asi, mida ma ei tohtinud teha. Ja ükskord ma mäletan, et sain isa käest koristada siis kui ma jalgrattaga sõitsin, autotee peale auto, et noh, ühesõnaga see oli asi, mis oli väga ohtlik jaagu. Isa ise ehmatas ära. Aga mina olen küll ihulist karistust lapsena saanud, sest ma olin ilmselt nii kangelaps olnud. Ema on küll öelnud, et kui ma hulk aega polnud üldse vitsa saanud või noh, midagi, et siis ma lihtsalt muutusin niukseks talumatuks tüübiks, et siis kui aeg-ajalt jälle isal olingi, fotoaparaadi rihm, ma mäletan, et kui korra sellega sähvaka ära sai ja siis oli hulgaks ajaks rahulik. Kõik oma koolitööd ja asjad ma pidin alati tegema ise. Aga isa, isal tegelikult jutt jooksis palju rohkem ja paremini ja aeg-ajalt ma küsisin tema käest nõunikelt kirjandite kirjutamise osas või noh, et ma teadsin, et tegelikult isal nagu tuleb nagu varrukast. Aga ta ütles, et ei, põhimõtteliselt ikkagi sa pead oma asjad ise tegema, et aga ainus erand oli poliit. Kirjatööd Lenini sünnipäevaks ikka midagi oli või siis oli mingisugune oktoobripühade ajal ja koolid pidid ju kuidagi seda kajastamas, oli elementaarne. Ükskord oli, ma mäletan lugu, kuidas ma tegin kangelasteona, mis kangelasteo. Ma nii mäletan, kui isa mõtles välja mingi jaburuse sellest, kuidas ma olin poes ja ostsin musta-valgekirjut välismaa niiti, no tollel ajal ei olnud musta valgeks ja tänapäeval on igasuguseid lõngad, aga see oli täielik absurdsus välismaa musta-valgekirju nyyd ja nägin, kuidas keegi seda varastades sidusin niidiotsa kassaaparaadi jala külge ja siis läksin pärast mööda seda niiti sellele vargale järgi ja siis sain. Ühesõnaga niisugune totter lugu ja õpetaja nagu neelas selle alla, mingit pahandust sellest ei tulnud ja sain nagu Ta oli tehtud. Aga ma mäletan, et kõige parem teos sellest sarjast oli üks oktoobriparaadi luuletus. Ja see oli selline. Kuhu täna lähed, küsib minult koerake. Täna lähen mina suurele paraadile, seal emad-isad marsivad koos lastega, kuid koeri sinna kaasa võtta küll ei lubata. See on see koeravärk ja rumal koera pea, ei aururast ega tema paugust midagi, ta tea. Ja see oli siis luuletus oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks, nii et niisugusi, niisugusi teoseid, isa vorpis mulle küll kohal, küsimus, kuidas on võimalik, et sul meeles on? Meil oli isaga niuke komme, et üksvahe, et mulle meeldis, kui Isareid luuletusi tegi ja joonistas ka, mul oli niuksed väiksed nagu salmiku või niuksed raamatud. Kuhu siis isa kirjutas ja joonistas sisse, aga tingimus oli see, et mina pidin vastu joonistama ja vastu kirjutama. Ja, ja sealt on veel igasuguseid väikseid toredaid luuletusi, mida ma olen aeg-ajalt ka lugenud, kasvõi oma õpilastele. Paar päeva tagasigi deklareerisin sellepärast, et noh, et suu nagu käis ja häält ei tulnud. Et liiga vähe, siis ma lugesin selle peale ühe isa tehtud luuletuse. Kontserdikord korraldas Tungala. Ta laul on vilets, aga sobiv maiuspala, mõtles röövkalahall ja see plaan ka teoks sai. Edela nisukesi salmikesi, noh, oli nagu väga palju, et meil selline vastastikune luuletamise teema oli lapsena üleval. No aitab nendest Kadri küsimus selline, kui suisa kirjeldas siin tema ja sinu ema lugu, mis väga varakult alguse sai ja mis on väga kaasa elama panev ja südamlik, sul endal on läinud elu teistmoodi. Sel ajal kui sina, lapse kasvatasite mihklit ja mari, kas siis kasutate üldse väljendit üksikema? Ma ei tea, noh, me meil oli, see perekond ikkagi püsis nii kaua, kui Mihkel oli seitse alguses ikkagi said nad ka isaga koos kasvada, aga aga eks tänapäeval on jah niimoodi, et, et ilmselt seda abielusidet nii tõsiselt ei võeta ja kui hakkab keegi teine meeldima, siis siis lähed nagu järgmist tuult taga ajama ja siis jälle järgmist ja et noh, niimoodi mõned ütlevad, et, et võidki jääda käima, et kui hakkad käima ja et eks natuke nii läks, et. Kui sa mõtled Mihkli ja mari peale, kes on praegu ka natukene juba üle 30, mõlemad, eks, ja kes on jõudnud väga kaugele ja on supertegijad omas liinis. Aga see kõik muu sinna juurde kasvatamise ja üleskasvamise aspekt, et kui palju seal üldse isa kätt nii-öelda mängus oli või on see kõik nii-öelda sinu töö millega sa pidid üksi hakkama saama? Tegelikult ma mitte kunagi ei pidanud nendega üksi hakkama saama, sest et minu ema ja isa on olnud kogu aeg nagu meiega koos. Minu lastel oli vanaisa tegelikult päris algusest peale see, kes oli jälle niuke muinasjutu rääkija mänguasjade maid ja parandaja. Et, et neil oli nagu selline, teine mitte öelda nagu isa, aga ikkagi selline mees oli nagu kogu aeg kõrval ja, ja ema, kes on hästi sisuline, minu ema, tähendab kes juba juba kui mina laps olin, siis alati kummaga midagi salvestasin või tegin, siis kuula siis seda, et kas see on nagu päris, kas on sisuliselt hästi tehtud, kas vaata, kui sa laulad, kas annad selle sõnaga seda teksti ikka edasi ja kas kõik need nüansid, tema on niisugune väga täpne nüansitunnet. Ja kui ka Mihkel hakkas muusikat õppima ja mari, et ma arvan, et minu ema ja isa on kogu aeg olnud ka nendega kaasas, nii palju, kui meil oli vaba aega toetanud nende õpinguid, aidanud neid viia siia-sinna küll haigest peast pillitundi küll vaadanud, kuidas on esinemisteks ettevalmistamisega, ühesõnaga et mul oli kogu aeg ka siis, kui minu abikaasa ära läks. Kogu aeg tegelikult oli abi kõrvale, et ma ei oleks, ma arvan, üksinda küll hakkama saanud. Kuidas sa ise nendest kõige raskematest aegadest emotsionaalselt välja ujusid, eriti siis, kui veel lapsed küsivad küsimusi ja ilmselt aeg-ajalt nad seda tegid. Ega seda retsepti ei ole ja ma ütlen veel kord, et mina ujusin välja, ma arvan, tänu oma vanematele kes aitasid emotsionaalses mõttes seda kõiki asja koos hoida, sest olles ise kooliõpetaja ja, ja nähes, kuidas lahutused muudavad lapsi siis on see skeem on selline, et kui sa lähed näiteks ära, siis see laps hakkab ennast välja elama ema peal alateadlikult seda kurbust ja ema, kes on niidi kurb, kaotab nagu täiesti pinna ja nendel lastel langeb õppeedukus, ühesõnaga et see sealt hakkab see langus peale. Aga meil oli niimoodi, et tõesti see vanaema vanaisa olid sealsamas olemas kõik see muusika tegemine, harjutamine, õppimine, koostegemine, et ma arvan, et me tänu sellisele ühisele nagu ühe peretugevusele saime sellest asjast jagu. Ja noh, muidugi mina ka sellel perioodil komponeerisin ise palju ja ilmselt sa elad nagu selle oma emotsiooni, mis tahab välja tulla. Elad nagu mingisuguses teises plaanis välja tollel ajal kahju, et siis veel ei olnud CD-sid just just CD ilmus natuke hiljem. Ma tegin palju oma laule sele, see kassett, mille nimi on vaikuses, on hea tuli just siis mõni aasta hiljem välja. Ja ma arvan, et, et palju sellest nihukesest emotsioonist, mis otsis mingit väljapääsu, on, on just nendesse lauludes välja kirjutatud ja kummaline oli see, et pärast seda tuli minu juurde näiteks üks inimene, kes ütles oi kui tore, et et ta kuulis neid minu laule või seda kassetti ja et, et ta kuidagi samastus ja suutis nagu oma mingitest isiklikest valupunktidest üle saada dioosis ikkagi mingisugune selline emotsionaalne, emotsionaalne murrang seal on. Vot ma ütleksin nüüd nii palju vahel, et et sellest kassetist, millest kadrigi rääkis et sealt sai üks laul antud ka eurovisioonile Ei, isand ära aja segamini Eurovisiooni jaoks pidi olema täiesti omaette lugu. Ma võtsin ühe loo küll, mille ma olin teinud, aga seda ütlesid mingit bändimehed. Jaak Sooäär ütles, et kuule, et see on niisugune lugu, ega sajursioonil ei taha seda panna, tollel ajal ei olnud veel Eesti laul, vaid oli eurovisioon. Ja ma tegin seda ümber, sellele sai tehtud eestikeelne tekst, sest siis pidi veel olema eesti keeles laul. Ja sedapidi mängima raadio orkester. Et see oli see aasta, kui kaelakee hääl läks Eestit esindama ja 96 ja minu laul jagas kaelaga häälega, sai võrdselt punkte ja jäi teiseks, mille üle tegelikult ma olin rõõmus, sest ma oleks natuke peljanud seda eurovisioonile minekut. Seal oli veel see asi, et sellel laulul oli väga oluline osa, oli pakk, mille laulsid karp ja tammeorg kahekesi sisse kõrge häälega. Meeste Päkiks oli tol ajal niisugune hästi levinud teema ja ma mõtlesin just, et kui nüüd nad laulsid seda kolm korda peale, et kui need peaks seda kuueselt äkki kuskilt eurovisioonil hakkama, et kes seda siis ei olnud veel niisugusi tuntud lauljaid nagu praegu. Aga selle teise koha raha eest ma sain mihklile tiibklaveri osta. Nii et see läks väga hästi, see oli küll kasutatud, mitte uus. Aga ma tahan ütelda seda, et laste kasvatamisega see oli meil nii omavahel nagu kuidagi ära segunenud, et lapsed kindlasti teinud mingit vahet, et ema kasvatab siin ju vanemad siin ja kuna me elasime ühes kohas ja siis me olime kõik nii rõõmus kui mures, olime täiesti ühised. Vot isegi, kui oli see viimane rahvaloendus, siis mina kirjutasin, et kui palju lapsi on, ma kirjutasin õige südametunnistuse, kolm last. Sest meil emaga ei olnud tõesti mitte mingit vahet, kas on meie lapsed või kadrilapsed. Ja Mihkel on mulle ütelnud nüüd, et väga toredad sõnad, et et sina oledki, mul ei saa sellel olnud väga hea läbisaamine, on meil nende nii Marikud mihkliga, nad on südamlikud lapsed. Ma ei ole täpselt mihkliteemadega kursis, aga mari elukaaslane on ju tegelikult, et välismaalane, serblane, et see toob juurde tänapäeval üsna tavalise asja küll, et ta on niisugune rahvusvaheline puude perekonnas. Et kas sa oled praeguseks kadri märganud, kui tuuled tulevad sealt kusagilt hoopis mujalt Euroopast. Mida see perekonnale tähendab? Või kusagil huvitavaid küsimärke ka, et mille vastust me praegu veel ei tea? Mari oli 16, kui ta läks Inglismaale õppima ja tegelikult nagu selgub, et on üle 10 aasta elanud Eestist eemal ongi väga rahvusvaheline inimene ja just see yldse ei puuduta tema abielu, kui ma avastasin, et ta ei ole kursis võib-olla mingisuguste meie jaoks täiesti elementaarsete eesti kultuuri puudutavate küsimustega, kuna ta on elanud lihtsalt täiesti mujal. Ja tema keskkooliharidus oli ju ka Inglismaal, nii et ütleme, see osa, mis puudutab meie Eesti gümnaasiumiharidust, mis puudutab omakultuurialast oma kirjanduse vallast, see on temal ikkagi see, et, et hea küll, ma loen seal mingeid raamatuid, aga mingisugune osa sellest eestlase haridusest on tal nagu saamata. Aga samas ma märkasin, et ühel hetkel hakkasid tema jaoks need Eesti riigitäht näevad üha suuremat rolli mängima, et ikkagi inimene, kes mingisugused juured ja soolikad taanikasid nagu eestlasena kaasa saanud. Et see, et algusesse puperteetikuna, et ah noh, et umbes, mis lähen olen seal Inglismaal ja olen väga rahvusvaheline. See minu arust on asendunud sellega. Ta on hakanud üha rohkem hindama seda Eesti asja ja, ja ega nüüd sellel aastal, kui ta kolis Norrast, kus ta oli ikkagi suhteliselt kindlustatud olukorras kolis Eestisse, ehkki muidugi ooperi kontsertmeistritöö on, on prestiižne ja, ja kindlasti huvitav. Ma arvan, et majanduslikus mõttes rabelevad praegu rohkem, kui nad seda Norras oleks teinud ning ikkagi mingi oma maatunnetus, mis on hakanud järjest suurenema ja oma maakultuuris osalemine. Muidugi kõige huvitavam on vaadata, mis saab lapselapsega, sest et väike viidak on poolteist. Kohati räägib serbiakeelseid sõnu, kohati eestikeelseid, ja kuna nemad omavahel suhtlevad ema isa inglise keeles, siis mulle tundub, et ta nokib juba inglise keelt ka aru saada, et mis sellest lõpuks välja tuleb, kuidas Mitmekeelsus mõjub igal juhul temperamenti, on sealt Serbia poolt küll kõvasti antud, et ega väga lihtne ei ole tema tahet murda. Selle saate nimi on käbi ei kuku. Kus täna olid külas isa ja tütar Märt ja Kadri Hunt suur-suur, aitäh teile tulemast pärituult. Aitäh. Mina olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume taas. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Märt ja karri hundiga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.