Tere ja suur aitäh, et kuulate vikerraadiot. Ettevõtja ja visionäär Raivo Hein on küllap meelde jäänud just oma lennukate ideede ja plaanidega. Olgu selleks siis isiklik observatoorium, pilet turismireisile kosmosesse või sill Saaremaale. Laste kasvatamisel ja inimsuheteks kirjeldamisel toetub ta oma põhimõtetes vähemalt kujundite keeles üpris sageli ärimaailmaloogikale. Raivole on abikaasa mariliiniga kaks tütart, kutse tulla isaga. Saatesse võttis vastu vanem tütar Eliise kes õppisi elas pärast gümnaasiumi aastaid Inglismaal, erialaks tarkvaraarendus. Nüüd ise noore emana ja tagasi kodumaal on tal võimalus isaga meenutada ja analüüsida, mis mustrid on kasvatamises kasutusel olnud perekonnas hein, eredad lapsepõlvehetked, õppetunnid, kõik see muidugi ka mina olen Sten Teppan, soovin head kuulamist. Raivo tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast. Ja Raivoga on kaasas, tütar Eliise. Rõõm näha, aitäh. Sul on Raivo teine tütar veel. Ja üks tütar on veel noorem, noorem. Tema on omadega praegu, kus kohas tegeleb, millega tema? On on oma koolilapsepõlve lõpetamas ja täiskasvanu elu alustamas, nii et et selline keeruline aeg, nagu need ajad, kütt noortel sellel ajal on. Eliise, kui see mõte tõe peale Katariina ta nimi jah, siis su enda arvates, kui sarnased või erinevad Tegaks ühe pereõde olete. Me oleme väga erinevad igatepidi huvide poolest ja ellusuhtumise poolest ja pidevalt tuleb teemaks, et kuidas sedasama kasvatusega on võimalik kasvatada nii erinevaid inimesi. Kuna ma olen tema, siis võtab nagu pinget maha natukene, et ükskõik, mis ma teen, lõpuks ikka kujuneb nii välja nagu, nagu pidi, nagu ise tahab. Võib-olla ma praegu ülekohtuselt lugesin välja, siin kõlas väike lootusetuse noot. Et tee, mis sa teed, lõpuks läheb ikka kõik nii nagu ta peab minema, et Raivo, kas isana oled tütre sõnade taga või kuhu vanker veeres, kas sinna, kuhu sina tahtsid, või sinna, kuhu tütred? Eliise ei mõelnud, ilmselt mitte mitte nagunii katastroofiliselt seda teeni sa teed, vaid. Ta mõtles pigem seda, et isiksused kujunevad aja jooksul välja, aga on olemas mingisugune väike selline osa sellest, mis, mis sul on juba sündides sees ja selliseks sa saad. Aga väga palju seda, mida sa kodus kaasa saad või peaksid saama kaasa, et see on ikkagi vanemate teha. Inimene ikkagi kujuneb välja vastavalt sellele keskkonnale, kus ta elab. Kas sa jääd oma arvamuse juurde, kui sa mõtled enda lapsepõlvekodule ja sinu suunamistele? Ja jään küll jah, et minu vanemad ja eriti ema üritas mind ikka väga suunata kõiksugu teadmiste ja, ja tarkuste poole ja mulle see meeldis, et me oleme sellised tüüpilised karastunud nõukogude inimesed, eks ja nõukogude inimesel oli üht-teist omal ajal väga raske kätte saada. Ema oli nii osav, et ta suutis läbi oma tutvuste siis nendel päevadel, kui raamatupoodidesse toodi uusi trükke uusi raamatuid tulla tagasi kohvritäite raamatutega ja see oli selline ilus päev, kus, kus need raamatut sai kõik ükshaaval ette võetud ja, ja paljud nendest raamatutest on muide ka Eliisele edasi soovitate soovida ja tema on neid väga suure huviga lugenud ja öelnud ka, et need on väga head raamatut, mis siis, et nad sellel ajal olid kirjutatud, aga jättes kõrvale ideoloogia vaid teadmised, kus aga teistpidi jällegi loomulikult kasvamisega puberteediiga ja täiskasvanuks saamise iga on ju niivõrd raske aeg. See on ju nii, nagu on liblikatel nokumine, eks, et et sa muutute poisikesest muutud järsku kaunitar eksa ja selle nukkumise ja täiskasvanu ja vahel või liblika vahele siis käivad sellised lained ja kõik muud asjad ka üle pea ja siis sa protestid ja siis sa teed selliseid asju, mida sa ei peaks tegema. Kas ma olen õigesti aru saanud, Eliise, sa oled puhtalt nii-öelda arvutite või IT-maailmainimene? Ma olen tarkvaraarendaja kitsalt öeldes tarkvara arendusega natukene laiemalt, kogu see psühholoogia ja disain seal taga on see, mis mulle huvi pakub ja mida ma teen oma töös. Mis siis juhtub, kui sinu töö saab tehtud? Koht, kus ma praegu töötan, on selline firma, kes tegeleb meditsiini ja tervishoiu valdkonnas mäe vägapalju, töötame depressiooniga inimestega, dementsite inimestega ja mehitame neile tarkvara, mis aitab neil jälgida nende sümptomeid. Et kuidas antidepressandid neile mõjuvad või mida nad saaksid oma igapäevaelus teha näiteks harjumustest, ütles, et oma olukorda leevendada natukene ja kuigi mina sealjuures noh, põhiliselt ikkagi teen väga kitsalt just seda, seda tehnilist poolt. Et kuhu see nupp nüüd tuleb, kuhu seal andmebaasis need andmed välja jõuavad. Aga selles mõttes on hästi huvitav, et see meeskonnatöö ikkagi sisaldab väga palju ka teadust seal ümber, et mida sa üldse võid näidata telefoni ekraanil inimesele, kellel on näiteks depressioon. Et kas on ilus talle esitada küsimus, et ta ei lase, tundsid ennast päris hästi, kas sa täna tunned ennast ka hästi või sa pead nagu mõtlema, et äkki seal taga on midagi, mis teeb nende olukorra hullemaks, sest et sa pead olema hästi ettevaatlik ja nagu austama seda seisundit, milles nad elavad, nii et see ei ole ainult see tehniline pool seal väikse see psühholoogia selle ümber, et kuidas. Et ta tõesti tunneb ennast nagu teda toetatakse, mitte et ta lihtsalt peab kuskile sisestama oma andmeid. Kuivõrd sinu elu praegu on seotud Eestiga ja kuivõrd Inglismaaga, kus sa oled siis vist põhilise osa ajast õppinud ja ka tööd teinud? Ja ma olen nüüd Eestis on mingi kaks aastat, nii et enam ma ei, ei arva enda kohta, et mu elu oleks Inglismaal või kuskil sinna läks mõnda aega, et sellest üle saada, et, et mis uus identiteet siis on, aga nüüd ma olen. Ma olen täitsa Eestis ja Eesti eestlane, Eesti on kodukoht ja London on lihtsalt juhuslikult see koht, kus mu Ma saan aru, Raivo, ma lihtsustan praegu olukorda märkimisväärselt. Aga kas Eliise näide sellest, et kui laps on palju arvuti taga, võib sellest ka lõppkokkuvõttes midagi head välja tulla? No Eliise oli laps umbes sellel ajal, kui arvutid alles meie ellu hakkasid tulema. See arvuti ei ole olnud tema igapäevane vahend. Nii nagu tänapäevastel beebidel on, kas juba juba ühe ja kaheaastaselt vahivad suure huviga kodu videosid sealt või, või Youtube'i või multifilme? Ta oli juba siis palju 10 aastane olid seal juba nii et umbes sellel ajal ta selle masina sinna sai. Sel ajal muidugi ei olnud ka Tänapäevaseid ahvatlusi, olgu see Youtube või sotsiaalvõrgustik. Aga ma ei mäleta ka, et ta mängis seal mänge, kuivõrd mina teda ei sundinud või endaga ei kutsunud, et tule, mängime mõnusat mängu sõjamängu. Elise pigem vahtis seal ringi ja pisi ja, ja uuris ja ammutas teadmisi. Arvuti oli tema teine allikas teadmiste saamisel ja esimene allikas oli, olid. Läheme Raivo, sinu lapsepõlve. Mis või kes oli sinu puhul niisuguseks esemeks inimeseks, mille puhul praegu nüüd tagasi vaadates võid sa öelda, et elu oleks võinud hoopis teistmoodi minna kui seda või teda ei oleks olnud. No see muu olla saab, kui ikka ema see keskkond, kus kasvab, kui sa paned puu kasvama ja tuul painutab ta kõveraks tema esimestel aastatel, siis hiljem on teda raske nagu ümber väänata ja inimesega on tegelikult ju täpselt samamoodi, kui sa kasvad vales keskkonnas kus sind ei suunata või kus seal oli pöörata üldiselt tähelepanu, siis seal liigubki vales suunas ja hiljem seda tagasi pöörata on aina raskem ja raskem. Mina olen küll õnnelik, et me olime oma vennaga sellises peres, kes kogu aeg suunas ja kogu aeg aitas ja kogu aeg õpetas. Ja see oli väga tähtis. Räägi oma kodust natukene, kuskohas, see oli suur, kui väike ja, ja mis seal siis toimus? Nojah, ma mäletan oma esimesi mälestusi oma meie Mustamäe korterist ja see oli seal tehnikaülikooli juures need viiekordsed majad, kus on pildid, suured fassaadid külje peal. Ma olin seal, ma arvan, et paari paari-kolmeaastane, kui esimesed mälestused tekkisid, aga, aga selline lapsepõlv möödus Vilde tee kandis üheksakordses majas kust me hiljem jõudsime edasi Õismäele, kui Õismäele hakati oma 75. ja neljandal aastal. 76 Me sinna kolisime, nii et seal tegelikult möödusse teadlik lapsepõlv. Põhimõtteliselt ikkagi nagu paneelikate poiss. Kaika ja paneeli kate, poiss ja selline tüüpiline nõukogude pere perekond. Ema oli Köstner. Isa on, oli keevitaja ja isa elab veel, ema on küll kahjuks surnud. Nii me seal elasime, isa ja ema läksid hommikul tööle ja meie, poisid, läksime number 10 bussi peale. Sõitsime mustamäele Kännu Kuke teadusse ja läksime oma oma 37.-sse keskkooli ja peale lõunat jälle koju tagasi. Siis tegid oma õppimised ära ja siis ruttu välja ja, ja tooteid ja midagi muud ei olnud, siis oli ju see kõige kihvtim elu, mis oli, mis väljas toimus. Sa oled ühes oma varasemas intervjuus kirjeldanud ennast. Ma loodan, ma ei eksi, kui laiska koolipoissi või midagi niisugust. Mulle tundub, et sellesse tuleb koefitsiendiga suhtuda, et see, mis ühe silmis on laisk, ei pruugi seda teise silmis üldse olla, et miks sa endale ise niisuguse hinnangu oled andnud? No eks seda näitasid mu koolihinded ka siis seal põhikooli tunnistus, lõpus ei olnud mul kõige ilusam. Ega ta ei olnud ka kole nagu ikka, kui sa teed midagi sellist, mis nõuab väga palju energiat, siis inimloomuses on see, et sa peaksid energiat säästma. See tähendab, et ideaalsel juhul me peaksime olema kogu aeg pikali asendis ja banaan peaks meile suu kukkuma, eks saame maksimaalselt energiat ja hoiame seda maksimaalselt, ehk siis ei kuluta. Küllap see energia kulus ära väljas jooksmisele, aga ka õppimisele, sellepärast et eks aju võtab ju meie suurema osa energiast. Kui sa terve päev sporti ei tee, see laiskus pigem. No ma olen oma olemuselt kohusetundlik, et ma ma jätnud kunagi elus midagi tegemata ja kui mingi töö või kontrolltööd või eksamit või tulid, siis ma olin tavaliselt esimene, kes oli selleks ära viinud või selle töö juba ammu valmis teinud, kui teised ei olnud veel alustanudki. Aga lapsepõlvel, siis sa natukene võib-olla suhtusid sellesse või mina suhtusin kergemalt ja mõnikord sai käega löödud ja, ja on kuidas on ja, ja kirjatehnika on mul terve elu kolm tunnistuse peal, ma ei ole seda kunagi ilusaks saanud ja kui kirjatehnika kolm näitab minu viletsat õppimisvõimet, las ta siis olla, nii et ma olen sellega rahul. Ma arvan, et sa oled endast ülekohtune natukene, kui sa ütled naiskoolipoiss või lohakas koolipoiss, mis sellisest, et koolipoisid on üks asi, aga kompenseerisid seda nii palju, kui sa oled rääkinud nagu oma initsiatiivil õppimisega, mis seal rippuda, kooliga seotud, aga. Sellised asjad tulid tegelikult ülikooli ajal välja rohkem ja kui ma jõuan sinna keskkooli juurde, et siis esimene keskkooliaasta ei läinud nii hästi hinnete poolest. Minu võimsuses oli õppida täiesti normaalselt headele hinnetele ja mitte ainult näivalt headele hinnetele avatud ka teadmiste poolest, aga ma ei pingutanud nii palju ja ma mõtlen seda võib-olla laiskuse all küll viimased, et kaks aastat keskkooli ajal tänapäeval gümnaasiumi poole peal seal juba hakkas tekkima see üleminek ehk seesama nukkumise protsess, millest ma rääkisin, kus teadlikkus hakkas juurde tulema ja Ma võtsin asja tõsisemalt ja ma lõpetasin keskkooli ilusti neljade-viitega ära. Sel hetkel seal seda võib-olla kõik ei taju, kui ma tänapäeval käin koolides noortele rääkimas, et kui sa lõpetad keskkooli ära, siis me kõik arvame, et me oleme enam-vähem maailma targemad inimesed, teame kõike ja noh, tegelikult see ju läbi ajaloo nii olnud, et see niimoodi ei ole, aga see teadmine, et see niimoodi ei ole natuke hiljem ja seda teadmist on vaja saada just eriti ülikooli ajal, kus sa hakkad ka sellesse haridusse suhtuma või sa saad aru, mis on taga, mis sulle õpetatakse, et see näide, mida ma lastele kooli Estonia nende käest küsinud, et me õpime siin ekstreempunkte, matemaatikas õpime tuletisi matemaatikas ja õpime need kõik need võrrandid ja, ja definitsioonid ja reeglid pähe, aga me täpselt ei tea, mis asi see tuletas üldse on, et milleks seda üldse meil vaja on. Teadmine, mis on teadmiste taga, see saabub sulle alles hiljem. Ja kui sa selle selle klõpsu ära omal peast, et siis sul tekib, see annab veelgi motivatsiooni, nii et kui Elise ütlesin vahele, et, et jah, et ma kompenseerisid seda, et mulle meeldis lahendada kõrgemas füüsikas ja matemaatikas ülesandeid niimoodi, nagu neid oli õpetatud meile loengus, vaid hoopis teiste nurkade alt. Ükskord oli see isegi keskkoolis välja, kui, kui ma otsustasin kirjandi kirjutada värssides. Ja võitsin isegi kirjandi kirjutamise võistluses, kas olümpiaadil või kuidas neid nimetati. Nii et, et veidikene erinevalt asju teha. Sellepärast kui sa kõnnid otse ja vaatad otse, siis sa ainult näed otse oma tunnelit, aga et näha natukene maailmas, sa pead ringiga vaatama siia nurga peale, ehk siis selle stereopilt. Noh, ma ei tea, on see tavaline või üldse mitte, et ühes inimeses saavad kokku tugevate külgedega, nii võime kirjutada värssides kirjandeid ehk siis emakeel ja loomingulisus selles tähenduses. Ning teisest küljest siis žonglööride lasin täiesti vabalt terminitega, mis paljudele on võõrad või siis tekitavad lihtsalt Miks ma alati olen proovinud ennast kuidagimoodi teistmoodi lahendama panna, ülesandeid on loomulikult see, et ma olen ka ühtegi edev inimene nagu, nagu nagu suur osa inimesi on mõni edevam, mõni vähem. Aga ma tagantjärgi olen mõelnud, et küllap ma põdesin sellel ajal ka alaväärsus kompleksi. Ja see oli see, et ma olin alati kõige lühem inimene, kõige lühem poiss koolis kui ka ülikoolis ja igal pool see pani mind tundma halvasti sellepärast et kõik olid minust pikemad ja kooliajal loomulikult saimaga tega ta selle poolest. Ja kuidas ma siis seda kompenseerisid, siis ma pidin kuidagi kompenseerima sellega, et ma näitan ennast teistpidi välja. Tänu sellele olen ma saanud sellest lahti, võib-olla mõnikord siiamaani natukene põen, aga see on aidanud mul elus nagu palju paremini edasi liikuda. Missugusena meenutad sa kodust kasvatust, rangus kohusetunne, sinu enda poolt olid sa nii-öelda puuna kujundit, mida sa ise kasutad kergesti väänatav õiges suunas. Mõni investe esimeses klassis, kui mainisin enne viletsat kirjatehnikat, kui ma siis sain jälle ühel veerandil selle kolme või isegi äkki kahe ja siis ema ütles, et nüüd me hakkame kirja õppima. Ja siis ta võttis õpikust ühe sellise lõigus oli no näiteks viis lauset, võib-olla kuus lauset yldiselt, nüüd sa hakkad seda kirjutama ümber ja see oli lapse jaoks niivõrd pikk tekst. Ma hakkasin selle peale nutma, et ma ei taha, ma ei saa sellega hakkama. Ja ema lihtsalt ütles, et jah, kirjutad ja siis ma kirjutasin seda teksti umbes ma ei tea liialdamata, et viis või võib-olla seitse korda ümber, mis võttis kindlasti tund aega, minult. Loomulikult tookord ma mõtlesin, et tema käitub minuga ülekohtuselt, aga, aga tegelikult, et selline asi oli täpselt vajalik. Sellepärast et kui keegi sulle ei ütle, et, et sa pead harjutama siis sa ei saa mitte kunagi meistriks, me tahame kõik meistriks saada, aga me ju ei viitsi harjutada, see on nii raske. Ei viitsi pingutada. Võib-olla ma räägin emast liiga palju, isa oli mul korralik keevitaja ja isa veetis suurema osa aja tööl, et perele elatist teenida ja, ja seetõttu ema oli rohkem ikkagi see, kellega me igapäevaselt kasvasime nende teemadega. Et ema oli, oli täpselt õigel kohal ja õigel ajal. No ega me ei jäänud ka tollel ajal oma vitsadest ilma nimetet vits seisis kapi otsas, kui me olime päris vaiksed ja, ja seda vitsa kartsime. Oskasid karta, et seda ikka kasutati. Loomulikult mitte selles mõttes, et sind pekstakse vaeseomaks ja veriseks, vaid vaid noh, eks ikka mõnikord pidi ikka poisile poistele selle välja võtma ja näitama ja võib-olla isegi natukene utsitama. Aga nähvakas kätte selle eest, et kooliasjad olid lohakile või selle eest, et midagi vaja ümber teha. Täpseltki tegid mingi lollusega, tegelesid nii, nagu me ikka kõik sellel ajal jämega oma pahategudega vahele saime ka karistatud. Sattusite miilitsasse? Ei nii hull ei olnud, nii, nii hull ei olnud, aga, aga. Kas see on lihtsalt poisikese selline uudishimu ja tahtmine jutumärkides natukene nalja teha või? Kuidas sellised asjad juhtuvad, et vähemalt kriminaalseks päris midagi ei läinud? Ei kriminaalseks ei läinud kuigi ka noh, ma usun, et, et kui, kui oleks seadusesilmale vahele jäänud, siis kindlasti võiks tänapäeval klassifitseerida mõndagi tegu selliseks huligaansuse, huligaansuse või vargus või millest see tuleneb, see tuleneb olelusvõitlusest. See tuleneb kasvamise protsessist, kus sa pead ennast kehtestama hakkama. Nii et, et see on väga lihtne sadat paista silma, sa pead olema tugevam, sa pead olema parim, sa pead olema kiirem ja selle protsessi juures juhtub igasuguseid asju, nii et mõnikord sa kukud katuselt alla, eks või, või mõnikord murretes oma jalaluu selles protsessis ära või, või mõnikord sa lähed kaklema kellegiga. Ja see on, see on kõik nagu inimloomuse kasvamise üks protsess, võiks osa, mis sinuga juhtus, sest praegu lihtsalt näitad või osad on sellised koledad asjad mida, mida ma mõtlen tagantjärgi, et no kuidas niimoodi üldse saab juhtuda. Ma arvan, et ma olin vist selline 14 või 15, kui me olime suvel kuskil õpilasmalevas ja siis me otsustasime, et hakkame jooma ja siis me jõime kirja korraliku sellise pudeli viina näkku umbes paari tunni jooksul ära, mis oli noortele inimestele liiga palju mille tagajärjel oli maailm väga lõbusaks järsku muutunud ja väga ilusaks ja, ja kuna õue peal seisis traktor, siis me otsustasime selle traktori ära ärandada, et minna lihtsalt sõitma. Ja me läksimegi, rebisime need juhtmed välja nagu filmis, panime traktori käima ja mina ei mahtunud sinna kabiini istuma, nii et mina istusin selle tagumise suure ratta rattakate peal. Õnnetuseks oli juba kätte jõudnud, see tähendab seda, et, et see, kuhu me sõitsime, oli täielik müstika, ehk siis pimedus valitses meie ees, kuna me ei osanud traktorid tulesid põlema panna. Ja mis sellisel olukorral tavaliselt juhtub, on see, toimub avarii või juhtub veelgi midagi hullemat, meiega juhtus see hull asi veelgi hullem asi, et me sõitsime kraavi, mis oli päris mitu meetrit, sügavale traktor kukkus ümber õnnes, ta kukkus teisele küljele niimoodi, et ma jään ratta alla. Et oleks olnud teine külg, poleks ma siin praegult istumas. Aga need on sellised kohad, et, et lihtsalt õnne oli vaja. Keegi surma ei saanud ja. Ma ütlen vahele, et, et need, need seigad, milles mida ma natukene silmas pidasin, kui ma ütlesin, et see omal initsiatiivil õppimine, et Jason läbi luha läbi läbi ulakust, aga milline minu hea kaaslane oskaks traktorit käima panna nii et tõmbad mingid juhtmed sealt välja ja ühendad omavahel nagu see selliseid asju ei tehta enam, aga tol ajal võib-olla. Ma ei tea, noh, inimesed pidid olema väga leidlikud. Seda ma enne mainisingi, et nõukogude inimene on leidlik inimene, et oskasime kõike teha. Kas läks sul endale tookord õppetunnina nii-öelda arvesse, kuivõrd sind sellised asjad ehmatasid või panid jälgima ennast, et kuidas see võimalik oli või et et see ei korduks uuest? Ei, sel hetkel mitte, jäime tookord vahele ja kohalik kolhoosi traktorist, kes oli traktori jätnud hooletult meie lähedusse sai ise veel selle eest ka lõpuks karistada ja, ja mis meiega juhtus, oli see vastu varahommikut, kui me mitmekilomeetrise ringi järel jõudsime oma ööbimiskohta tulid sinna siis kohalikud asjamehed, kes siis sosistasid natukene seal seal ukse taga ja siis me ikka omandati välja neid pandi pikali maha, kõhuli võeti püksid maha ja rihmadega saime. Ja see oli kogu meie karistus. Aga veel kord, et see ei, ei löönud siit tagant seda mõistust üles pähe. Et nojah, juhtus no mis seal ikka, shit happens, eks nagu ikka. Aga veelkord, et sellised asjad tulevad hiljem, kui su elu muutub või kui sa muutud teadlikuks oma teadmistest ja oma ajaloost. See hetk, kui sa seda nukunis protsessi teed, sa ei oska seda kõike hinnata. Muide, kas isa töö oli niisugune, kuhu sul kunagi ise asja ka oli, kas võtta keevitamist lapsepõlves lähedalt pealt ka näinud? Jaa, olen küll, ma ikka mõnikord käisin temaga kaasas ja ja ükskord ta töötas meie lähedal ühes üheksakordses majas keldris, keevitas torusid. Ma arvan, et ma olin selline viie-kuueaastane ja seal käis selline igavene jurakas pauk, et ma hakkasin nutma, kartma, jooksin minema. Hiljem ma ei ole keevitusaparaati kätte võtnud, ma olen küll näinud, et kuidas isa seda teeb veel mitmeidki kordi ja, ja pidevalt oma elus ja mil maalgi oli see aparaat. Aga see on üks vähestest töödest, mis minul on endal kõrvale ja nii et ma ei oska keevitada. Ma võin küll tinutada oma keevitada ei oska. Millegipärast mul on tunne, et linnataustaga poistel võib-olla oli natukene vähem võimalusi ennast praktiliste töödega realiseerida või, või proovida saada ükskõik mida kas või kartulivagusid lahti ajada või, või vikatiga heina niita või midagi niisugust, need teed sai kõik tehtud. Sul oli see võimalusega. Oleme võimalus oli meie isa enda kodu asub Keila ja Tallinna vahel, viirust natukene Keila poole ja, ja tema ema, minu vanaema elas seal ja seal olid tüüpiline maakoht, kus olid lehmad, kus olid lambad, kus olid sead, kanad, laudad sai heina tehtud, sai meisterdatud asju, onud elasid seal, kes õpetasid, väga palju toimetamisi ja, ja see lapsepõlve lapsepõlves saadud selline nikerdamine, asjade tegemine. See on mul siiamaani sees, et mulle meeldib asju teha. On sulle kodust meelde jäänud ükskõik ema või isa poolt nii-öelda moraalilugemist kas neil oli pealehakkamist või tahtmist lugeda sõnu peale, kui sa tahad kuhugi jõuda, siis tuleb teha seda ja, ja missugune meie poeg tohib olla või peab olema, et. Väga täpselt ei mäleta, külla pika nendel olukordadel, kui seda vaja oli, siis räägiti nendest asjadest, aga, aga siiski ajad olid teised. Kasvõi see lihtne näide, et kui mina ülikooli lõpetasin aastal 91, siis see asi ei olnud nii nagu tänapäeval, et sa valid omale töökohale tööle, et siis riik valis sulle töökoha, ütles, kuhu sa tööle lähed? See tähendab seda, et su elu oli nõukogude ajal ikkagi nagu nii-öelda ette planeeritud. Sa umbes täpselt teadsid, mida, mida sa tegema hakkad? Me olime kõik võrdsed küll, aga ei olnud vabad. Võib-olla sellist süvaanalüüsi, mis tulevikus sinust saab, võib-olla sellist ei olnud või, või sellist moraalilugemist nagu sa mõtled, vaid pigem ikkagi see, et, et, et mida targem sa oled ja mida rohkem on seal teadmisi, seda rohkem on seal võimalusi. Eliise vanaisa Raivo isa, sa ilmselgelt ju tunnedeks, kontakt on olnud, kas vanaema ka? Seal on omad mälestused olemas. Kuidas sina kirjeldaksid neid, kas sa isa juttudest tead või, mäletad samu inimesi? No vanaisa nagu isa ütles ka, et ta on selline vaikne inimene ja, ja tema räägib, teab täpselt paika sellega, milline ta praegu ka on, ta ajab oma asju ja palju ei jutustaja. Ma nagu väga ei saaks isegi öelda, et ma tunneksin teda kuigi hästi, et on sihuke vaikne, rahulik mees, mõtleb omi mõtteid ja ei tea täpselt, mis ta peas toimub. Et ma kujutan ette, et sina, su suhe temaga oli võib-olla isegi sarnane. No pigem ma olen suga nõus jah, et isa on alati, toimetan oma tööd väga palju ta rääkinud ei ole ja kui on vaja anda oma sõna öelnud nagu enne sai öeldud, et terve elu ei muutu, eks. Aga aga vanaema, mina, noh, minu jaoks oli, oli ta memm, eks ju, mina ei kujuta ette seda tegema selliseid asju, et sunniks kedagi ümber kirjutama mingit teksti kuus või seitse korda, et need kõik, mis ma olen kuulnud, on ema vahel kodus räägivad, et issand jumal, et kyll sinu ema tädi ikka tegemiste poistega süda tal kogu aeg valutas ja kogu aeg oli vaja mingisuguseid olukordi lahendada, et kogu aeg pahandused ainult. Ja seda oli mulle alati huvitav kuulata, sest et noh mina ei näinud seda poolt temast, et minu jaoks oli ta armas vanaema, kes tegi süüa ja, ja mängis ja aitas ja mingit südamevalu Kariilemist, mina nagu ei tundnud tema juures. Aga no ma kujutan ette isaga 500 ette tulla. No küllap sa varsti kujutad ette oma pojaga seda oma lastega mida ema südamed Tundma kas kusagil sinu jaoks või perekonna jaoks oli oht, et, et sina ja vend lähete üle käte või et kummale poole siis vankri jääb kas teele või vaju paragrahvi. Kui me räägime näiteks sellisest teemast nagu narkootikumid siis ma tänan jumalat, et vene ajal nagu neid ei olnud kuskilt kätte saada. Kui välja arvata see, et osad arstid olid narkomaanid ja need, kes pääsesid siis nõu nendele rohtudele ligi, mis olid 10 luku taga, aga, aga mul juhtus ükskord niimoodi, et üks esimene kord, kui ma olin välismaal, see võis olla aastal 90, kui Eliise just sündis, kui meil seal üks kohalik noormees pakkus meile kanepit proovida ja ja mulle ma ütlen, et mulle see meeldis, see oli ikka väga lahe, see oli ikka väga lahe, nii et kui me kolm nädalat seal aega veetsime, siis me praktiliselt iga päev seda tarvitasime. Ma ütlen, et peale esimest nädalat ma juba tundsin, et täna õhtul hakkame uuesti jälle ja elu on kohe nii ilus. Kui ma tulin koju ära, siis ei olnud kanepit kuskilt võtta, ega ma teda otsinud ka. Ja pärast seda ma enam ei ole seda kunagi proovinud, kuigi tänapäeval ju neid võimalusi leiab sõrmenipsu peale. Ja mul on hea meel, et see niimoodi läks. See võis olla see koht, mida ma teadlikult tagantjärgi mõtlen, eks, kui jätta arvestamata seda, et traktori seljas võid surma saada või, või noh, neid koordi või selliseid juhtumeid oli ka natukene hiljem mõnikord, kus kus mitte päris selge peaga sai autoga sõidetud ja, ja tekitatud väga koledaid olukordasid, aga kui need asjad oleks natukene teistpidi läinud, siis oleks ka elu teistpidi. Kui nüüd rääkida ja edasi valikutest, kui teadlikult oled sa neid teinud, läheme gümnaasiumi lõpu siis, kui ülikool terendas. Miks ta üldse terendas, kas oli sinu südamesoov nii-öelda sinna minna Nõukogude Eestis oleks võinud ju valikuid ka muid olla. Ülikool ilmtingimata ei olnud kõige populaarsem valik. Kui me ennist rääkisime sellest laiskusest, siis ma olles küll kooli hästi lõpetanud, siis ma tundsin siiski, et ma olen liiga laisk, et ülikooli minna ja mul ei olnud algul plaanis ülikooli minna, mõtlesin, et ma lähen kokaks õppima. Väga mõistlik valik on ju. Ja tollel ajal oli koka eriala ka päris päris populaarne, et sellega oleks saanud kuhugi, läki hotellikokaks ja teate isegi hotellide läheduses, kus liigub palju välismaalasi ja, ja on sellised ilusad värvilised asjad ja, ja muud, mida tollel ajal nõukogude inimene nägi, ainult, et läbi Soome televisiooni. Et tol ajal üks klassiõde oli siuke arvas, et, et ma peaksin minema ülikooli ja ja kuna ma mõtlesin, et ma ei taha neid sisseastumiseksameid ju nii väga teha, siis ma võtsin selle brošüüri kätte ja vaatasin, kus on kõige lihtsamad eksamid tolleaegses polütehnilises instituudis ehitusteaduskonnas tundus teedeehitus selline väga atraktiivne lambist täiesti lambist täiesti lambist, vaat ja see näitab sedasama teerullijuhiks saada ka midagi teha, aga ma ma peale ülikooli töötasin teerulli, aga sa ei olnud, lapsepõlveunistus ei olnud. Ühesõnaga, ma valisin siis selle teedeehitaja eriala välja ja seal oli veel sisseastumiseksamitel selline omapära, kui sa kak neli eksamit oli, kui sa teed kaks tükki Vitele ja need kaks esimest oli matemaatika ja füüsika, siis sa kahte järgmist tegema ei pea. Ja noh, minu jaoks ei olnud see väga suur probleem tekkinud viitele kohe ära ja ja naksti oli minust saanud ehitusteaduskonna teedeehituse üliõpilane. Nii et sealt algas minu üliõpilase elu. See ülikooliaeg andis selle teadmise ja selle sisu, et kui sa mingit asja õpid, siis sa tead, miks sa seda õpid. Ja hiljem, kui sul seda on vaja ka kasutada, siis sa oskad seda kõike kasutada. Nii et kas või see, et kas kuusepuus õues kukub ümber kas ta kukub su maja peale või kukkus, oleksid mediaagu kõrge kuusk on, eks, aga kuidas seda välja arvutada? Ega suurem osa inimesi ei tea seda öelda. Miks ma Sonkin seal ajahetkes valikute kohapeal on tegelikult seotud veel eraldi tagamõttega, et sina, kes sa oled ilmutanud hiljem väga suurt huvi taevalaotuse suunas kas sinu valikutes midagi selles suunas üleüldse ei olnud? Tähed, kosmos, universum, saad aru? Muidugi oli, oli, muidugi, oli, ema tõi mulle olmeraamatuid nii palju ja füüsikaraamatuid ja tehnikaraamatuid ja teaduse raamatuid ja sealt see huvi alguse saigi. Nii et see ei olnud jällegi teadlik. Teadlikkus toimus aastaid hiljem. Aga ikkagi teerull, mitte midagi. Vaimud jah, selles mõttes neid kahte ma kokku ei saa viia. Selles mõttes, et kui ma kooli lõpetasin, ega ma tähtedest ja nende vaatamisest teadsin täpselt sama palju kui koolis füüsikas astronoomias õpetati võib-olla natuke rohkem tänu oma lugemistele. Aga, aga see ei olnud see suund, et ma nüüd lähen ma tea astrofüüsikat Tartu Ülikooli õppima või, või midagi sellist. Ta oli üks huvitav subjekt, mida ma väga palju lugesin, vaatasin hästi palju filme, aga ta ei olnud selle rajaga täpselt kohakuti. Mis elu edasi. Kas siin saates me väga palju sellest, Raivo ei saa rääkida, aga kuivõrd ta sinu karjäär teerullijuhina jäi ikkagi pigem põgusaks jätkuks sellele sinust või ettevõtja, küsin, et kuidas sa ise tagasi vaatad, see ei olnud ju valdkond, mida sa otseselt kunagi õppinud olid. Kas oli mingis mõttes koba ka nii-öelda pime algaja õnn? Õnn, ja kogu see toimetamine seal taga on loomulikult tähtis moment, kuidas su elu ettevõtjana läheb. Aga kuidas sa sinna jõuad, see on hoopis midagi muud. Ilmselt on see läbi ajaloo niimoodi olnud, et ettevõtjateks saab umbes selline kümme-viisteist 20 protsenti inimestest. Ja, ja osad nendest on sündinud. Et teised on need, kes olude sunnil peavad hakkama ettevõtjaks, sina oled. Ma arvan, et ma olen poolilinud, poolistab võib-olla rohkem syndinud. Põhjenda, palun, Elise, enne kui edasi lähme. Intuitsioon, või ma ei tea, lihtsalt isa, teades, et ükskõik, kas on olud, mis sünnivad või mitte, ma arvan, et oleks igalt viisi ikkagi lõpetanud inimesena, kes ise tahab seada oma elu, jää ise kontrollida, mida ta teeb ja mitte kellegi teise jaoks oma aega mitte müüa teistele oma aega vaid pigem vastupidi. Keskkoolis algkooli või põhikoolideks majandusõpetust ei toimunud aga ülikoolis Me kuulasime teadusliku kommunismi ja, ja kogu seda plaanimajandus sinna taha. Ja see oli kogu meie teadmine tollel ajal, kuidas nagu ühiskond peaks toimima või majandus peaks toimima. Aga ükskord, kui ma olin. Ma arvan, et selline 14 aastane ja ma tegin tookord sporti. Me olime treeningus ja, ja üks minu õue sõber hakkas mulle rääkima, et kuule teadet, et mul on siin üks selline mõnus asi, selline ilusat sinised teksapüksid, et kas sa ei taha nagu ärastantse teksapüksid omadeks abist tahaks küll. Aga noh, raha ei oleks ja maksavad 100 rubla, keskmine palk, emal oli 60 rubla. Ja siis ma läksin tema juurde osta mulle täitsa võiks ju, kuule mul raamil raheks. Ei no seda osta ei saa ja siis ma küsisin selle poisi käest, et kuule, et aga miks sa endale jätta, miks sa neid nüüd. Et ma ostsin nad ise 80 rublaga, müün 100 rublaga. Et ma saan 20 rubla, teenin ise ja kui ma kolm paari pükse maha minu mul 60 rubla ühe veel otsa müünud, mul 80 rublast, ma sain endale ise osta. Ja siis see oli esimene kord mul elus, kui ma kuulsin, kuidas nagu raha peaks tekkima või kuidas raha tekib või kuidas noh, selline klassikaline kapitalism töötab, et sa toodad midagi Ta kasumiga maha tuludest maksnud kulude järgi kasumiks ja sellest sa siis saad siis elada oma elu ja sealt see hakkas pihta, et, et ka minu elus oli selline etapp, kus ma jõlkusin Viru hotelli ümber ja suvel teenitud rublade patakas oli käes ja, ja siis sai sealt nurga tagant soomlastelt ostetud üht-teist, mis olid väga ilusad ja väga ahvatlevad asjad. Ja nii tahaks neile endale. Ta aga ei saanud jätta sellepärast et ma ju maksin oma raha kõik sinna ära ja ja siis mul oleks need asjad olnud selja taga, nad kuluvad ära sma mesinud jällegi edasi sellesama kasumi teenimise nimel. Nimetati spekulatsiooniga, nimetate jah, selle eest pandi vangi tollel ajal ja ja, ja sedapidi toimetama salaja ja ma mäletan isegi ükskord põhikoolis, kui esimest korda Nõukogude Liitu tulid Rubiku kuubikud. Aga neid loomulikult ei olnud kuskilt saada. Et neid sai kuskilt kellegi kaudu ja minu ühe klassiõe-venna isa töötas mingis pudukaupade hulgilaos, sealt viidi siis pudukaupu kauplustesse, aga nad ei jõudnud kauplustesse enne vidinad sealt juba minema ja nüüd me siis teame. Ja ta ütles, et kuule, mul isa rääkis, et meil toodis Rubiku kuubiku ja siis ma mõtlesin, et okei, kuule too mulle 10 tükki. Ja siis ta tõi mulle viis rubla tükk oli ja, ja siis ma müüsin nad järgmine päev oma oma koolis oma klassiõdedele-vendadele maha 15 rublaga. Nii et selline korralik, ilus, kasumlik. Noh, see oli selline üks selline esimesi tehinguid tollel ajal pärast seda, kui ma olin kuulnud, kuidas raha peab tegema või kuidas raha tehakse või kuidas kuidas kapitalism üldse nagu, nagu käib. Ja, ja teine tegevus oli see, et kuskilt ma sain neid Soome TV kavasid, mida ma siis kodus käsitsi kirjutasin ümber ja müüsin ühe rubla 50 kopika eest oma klassivendadele, õdedele. Et, et ei ole huvitav, oli teada, et millal Soome televisioonist tuleb mingi hea film, eks nädalakavad olid ja siis ma neid iga nädal kirjutasin läbi kupeerilasin niimoodi, et oleks kiiremini. Isalda seal viru ümber liikudes oli, oli süda saapasääres ka vahel. Ikka joostud ka saia ja peidetud ennast, aga, aga midagi teravat õnneks minuga tollel ajal ei juhtunud. Kuidas seda ettevõtja inimtüüpi määratakse, laste puhul, et kellest võib saada potentsiaalne ettevõtja. Viie kuue seitsme aastane laps pannakse laua taha istuma, talle antakse ette genokreemi kreemitort torgiti, kui öeldakse, et sa võid hakata seda kohe sööma. Aga kui sa ootad pool tundi, siis me anname ühe koogi sulle juurde. Nüüd on küsimus, et kui paljud lapsed ootavad veel pool tundi, nutavad, mõni nutab, pingutad pool tundi täis, sain teise veel, eks, ja eriti sellised heriooserid ootavad veel pool tundi, et saada kaks veel juurde, nii et neil on siis lõpuks neli kooki. Aga enamus umbes 80 protsenti lastest lasevad kohesele läbi. See on see näide, et nagu ma enne ütlesin, et et ma sain nii palju ilusaid asju endale ette. Ma oleks hästi popp poiss olnud koolis ja igal pool välismaiste riietega, aga ma ei saanud neid kasutada. Ma pidin nad edasi müüma, et raha teenida, eks ma pidin kannatama, kuniks ma saan endale osta. Ma saan aru, et ettevõtjana su motivatsioon on see, et olla siis teistest sõltumatu iseenda peremees igas mõttes. Aga kas sul oli mõni käega katsutav motivatsioon ka, et sa mõtlesid näiteks nii et kui ma teenin oma esimese 100000 või esimese pool miljonit, et siis ma luban endale selle asja? Iga inimene unistab, suurem osa nendest inimestest muidugi sured oma unistustega selleks, et nad ei vii neid täide. Ja mina unistasin ka, aga ma proovisin ikka täide viia need eesmärgid, mida pandud sai, neid sai ka täidetud. Ja siis nende eesmärkide raames sa võib-olla tõesti lubad endale, et vot siis kui on selline olukord, siis ma teen seda, mis sul seal esimeste seas oli, ma mäletan, mäletan, me ei olnud veel kunagi kordagi välismaal käinud puhkamas, kui vene aeg lõppes ja, ja kui ma olin juba hakanud natukene omaettevõtja eluga pihta ja siis ma mõtlesin, et kui ma esimesed 100000 krooni teenid see on siis tänapäeva rahas umbes 6000 eurot. Et siis ma võtan naise ja selle väikse tütrega siin kõrval, istub käekõrvale ja siis ma viin nad soojale maale. Ja siis ma viisingi. Sellepärast, et see oli väga kallis, tollel ajal see. Nüüd meil tuleb veel teada saada, kuidas sa väikse tütre endale said ehk kus kohas või kuhu viib. Sinu tutvus abikaasaga. Jah, vot see on jällegi üks see koht, kus toimub elus pöördepunkt. Kui sa ei oleks teinud seda, siis ei oleks juhtunud see. See oli aasta 1988, kui oli ärkamisaeg. Ja, ja kõik olid eufooria suhu kohe-kohe venelased välja ja kohe oleme iseseisvad, eks. Ülikooli kolmas kursus oli lõpetanud rõdult ja meil oli vaja minna kuhugile praktikale, mida me pidime tegema. Aga nii-öelda ärkamisaega ja kogu see suvi ja kõik need üritused, mis tollel ajal toimusid, juhtus niimoodi, et ma jõudnudki praktikale mina kuidagi proovisin midagi ka valetada koolis, et miks ma ei jõudnud, aga valel on lühikesed jalad. Ja, ja ma jäin vahele, et ma valetasin ja teine asi oli see, et mul ei olnud praktikaaruannet ette näidata. Mille peale siis professor, meie teaduskonnas dekaan ütles. Üliõpilane hein, mul on praegu kaks võimalust, et kas te lahkute jäädavalt koolist või siis ma olen natukene vastutulekul teie vastu ja te kirjutate ise akadeemilise puhkuse avalduse. Mida ma siis tegin. Kirjutasin akadeemilise puhkuse avalduse, ema kodus hakkas nii nutma, et miks sa, pojake kooli koolist ära tulid, mu emale ei öelnud talle mind sunniti ja et ma ise valetasin ja see oli sellel põhjusel, et ma ütlesin, et ma olen natuke väsinud ja tahan puhata ja teen ühe aasta tööd ja siis lähen kooli edasi, nii et siis ma läksingi sedasama praktikat tegema. Ehk siis, kui teised alustasid neljandalt kursuselt, siis mina läksin tööle praktikat tegema terveks aastaks. Ja kui ma sealt geodeesia instituudist ukse vahelt sisse piilusin, siis ma oma tulevast naist seal nägin istumas arvuti taga ja, ja blogistamas Peisikus mingist programmi. Ja see oli see esimene moment, kui me, kui ma teda nägin ja tema hiljem on ka öelnud, et kui tema mind vaatas, siis ta teadis, et minust saab tema tulevane abikaasa. Selline moment oleks ma läinud praktikale ärkamise ajal suvel jätnud üritused käimata oleksime me jällegi teisel ajal teises ajas ja teises kohas. Justkui ma õigesti olen seda pilti kokku pannud aasta arve jälgides siis su tulevane abikaasa pidi olema võrdlemisi noor. Ja ta oli, kas ta oli 17, oli jah, jah. Ja mina olin 23 22 22 ja klassikalist käimisaega oli selline aasta, enne kui Eliise hakkas. Alguse sai nii et osta elasite ühikas või ei, ei, tema elas oma kodus ja mina elasin oma kodus, nii et. Ja isegi peale seda, kui me siis aastal 90 abiellusime märtsikuus ja, ja kuu aja pärast saab sellest 30 aastat siis isegi peale abiellumist miljonit kuskil alale, mina elasin õismäel edasi ja tema elas oma vanemate juures hädad. Nii et kuniks minu ema ja isa siis meie Õismäe neljatoalise korteri vahetasid kaheks kahetoalisega korteriks nimetati ühe med saime meie ja sinna me siis kolisime sügisest sügisest jah, nii et pea terve suve me, me nagu ei mahtunud üksteise vanemate juurde elama, käisime Altkülastusabielu tegemas. Kuidas sa mäletate, millisena seda ööd või päeva, kui sa isaks said, kui Eliise sündis? Ma käisin koolis, mul oli kooli tavaline koolipäev, siis ma jätkasin, aasta hiljem jätkasin neljandal kursusel, mis mul vahele jäi. Kui ma tulin koju, siis Marilyni ema helistas mulle, ütles et mariliin on nüüd ära sünnitanud. Sellepärast et ma olin koolis ja Marilyn ei saanud mulle koju helistada, nii et ei saanud. Nii et ma kuulsin seda Elise, teise vanaema kahest, kes mulle helistas. Eliise, missugused on sinu esimesed mälupildid sellest maailmast? Tammsaare sealt Mustamäe korterist on küll mõned mõned sellised mälupildid, aga need on lihtsalt pildid minu jaoks, lapsepõlv oli ise, kui me kolisime ridaelamuboksi, kus meil oli esimest korda oma aed trummis nõmmel ja seal oli nagu sea, kus lapsena jookseb mööda õue ringi ja, ja ümbruskonna lastega sõbrutz mängid ja see oli siis varsti pärast seda sündis õde ka ja see oli selline idülliline lapsepõlvepere eluaeg, et kui ma mõtlen lapsepõlvele, siis sai see aeg, ehk siis saates 96 või millal me sinna kolisime. Kuskohas või mis ajahetkel sa teadvustasid enda jaoks, millega ema isa tegelevad? Sellest ma sain väga varakult aru, et isa tegemisi ei saanud defineerida. Et kogu aeg, ta tegi jälle midagi uut ja sõbrad ikka vahel küsivad, et millega sinu vanemad tegelevad ja emaga oli lihtne, emal oli kindel amet, milles ta oli väga hea ja ja et tema kohta sellist teada, aga isal endal läks ka kogu aeg sassi, et võta, kas ta nüüd on ta seal, nüüd ta tegi seda vahepeal mulle tundus, et oli aeg, ma ei tea, kas ma mäletan valesti, kui sa üldse olid kodus, lihtsalt. Olin vist esimene, teine klass. Ei noh, ma olin juba tollel hetkel tubli ettevõte ja, ja ma sain oma aega ise valida, nii et solid käisid õhtuses vahetuses koolis ja siis ma pidin ikkagi kodus olema, ütlesin, hooli viia enne nii kaua, kuni sa hakkasid ise liikuma üksinda. Et seda ma mäletan, et see oli nagu, nagu teistsugune, siis ma vist teadvustasin, et ta et minu issi teeb nii, aga aga miks siis teistel lastel nii ei ole? Ma ei tea, ühesõnaga, mina ei osanud kunagi täpselt, mida ta teeb ja ei saanud aru ja ausalt vahel ei saa siiamaani. Mida sa mäletad ende tegemas, missugused olid sinu lemmiktegevused lapsena kasvõi sealsamas trummis siis? Jaa. Meil on nagu ikka, korralikes peredes on meil ka hunnik koduridasid tollest ajast, kui sul tuleb esimene videokaamera, siis võetakse kõik ülesse ja keda sa ikka võtad, kui last lapsis teeb selliseid vahvaid asju seal, et tsiteerib peas terve lumivalgekese raamatu ära ja samal ajal on ka riietunud samamoodi ja samal ajal on ta võõrasema ja siis on ta päkapikk ja, ja siis on ta jälle lumivalguke, niiet. Ma olin ka natuke selline nokitseja, mulle meeldis üsna palju üksi oma toas kas midagi meisterdada või, või midagi lugeda või? Jah, et ma nagu unustasin ennast, vahel võib olla nendesse tegevustesse, aga teisest küljest nagu iga teine laps meeldis õues joosta ja, ja mängida teiste lastega. Vaatan ühte hetkelist varsti pärast seda, kui me kolisime sinna trummi tänavale, kus meil see esimene aed oli, kus ma vist küsisin tissi, et kas ma võin minna vaatama, et ma lähen vaatan sinna ümber maja ja ümber nurga, et mis siin on ja isa lihtsalt ütles teadmine, mine jookse, muidugi selline on selline hetked. Kas ma ära ei eksi, või kas ma oskan tagasi tulla, ma olin selline natukene kartlikega. Aga siis jah, ma mäletan seda esimest tiiru ümber maja omapäi käid ja vaatad, kus need tänavad tänavad lähevad täpselt ja kust aia vahelt saab läbi ja millise puu otsa saab ronida ja tänapäeval nagu ei ole nii väga või ma ei tea, kas ma lihtsalt ei pane tähele, aga kuidagi on ära kadunud see kultuur, et lapsed nagu mööda õue jauravad ja omapäi pahandusi teevad ja jah, täpselt, et isegi ei tea, kes naabrid on ja kus on teisi lapsi, kellega mängida. Et ma olen õnnelik, et minul nagu seda aega oli ikkagi. Ma mäletan, et ma läksin Läksin välja võib-olla enne lõunat ja ja oli reegel, et tule, tule siis tagasi, kui pimedaks läheb, aga otseselt nad ei teadnud, kus ma kolasin või mis ma tegin. Et ma ise nagu ei kujuta praegu ette, et et lihtsalt lasen lapsel minna ja ei tea, kus ta on. Et see on väga ilus osalist lapsepõlvest, kui saab sellist sellist aega. Kas vanemad olid sinu ja õe suhtes nõudlikud? Ranged? Mingis osas olid oli, aga samas mõnes teises ei olnud üldse kodus korda. Ma ei tea, raske öelda, võib-olla kõik see õppimise poole pealt ja selles osas, et läks kuidagi lihtsalt, et ma iseenesest tegin neid asju, et ei olnud vaja väga sundida ja ei olnud mingit süsteemi, karistused ja auhinnad, kui on teatud hinded niipidi või teistpidi, et seal ma nagu majandasin ise ja, ja ei olnud vist vaja palju sekkuda. Aga samas oli teisi teisi elualasid, kus ma tundsin ikka, et väga range kontroll on. Et mis kell on koju tulla, kuid pidudelt ja kus pidudel üldse võib käia ja sõdima ikka rangem kui eakaaslastel. Et kui palju mind lasti välja ja, ja kellaga ja ja jah, just täismaja teismelisena võib olla. Tehti sulle ülekohut ka mingis hetkes, ma kujutan ette, on see tunne tuttav, eks, kui ei lubata minna? Ja eriti siis, kui nagu tunned, et ei ole ju andnud põhjust või nagu pretsedenti, et miks peaks nii range olema. Aga ma ei teagi, miks, miks oli niiviisi? No mina olen oma olemuselt rohkem selline vabameelne, et mina nii nii väga tõsiselt neid asju ei võtnud, aga, aga küllap ema süda jälle. Ei, sa mäletad valesti, sai ikka ja kui ma võib-olla 12 13 14 olin, siis oli pigem nii, et kui ma käisin sõpradega õues noh, sellel ajal nii samal ajal õues mägirattaga sõitmas, mitte isegi mingit peod ega midagi, aga sõbrad ja tuttavad tavaliselt koondusid sinna meie tänava kanti, et minu kahjuks, sest et mina siis olin ikkagi kogu aeg nagu ema, isa silmal, teised sõid natukene kodust eemale tulla. Et neid olukord ikka oli kelgus, lihtsalt isa tuleb aia peale, karjub kõva häälega, et Liisa nüüd koju ja nii nüüd on kõik, et tule nüüd sina siia, siis mina lähen ja kõik teised jäävad, et sinna mängima ja jutustama edasi. Mida pole olnud? Mina mäletan Küllap küllap oli ka niimoodi Aga kuivõrd sul oli Elise noh, niisugust iseloomu, et isa-emaga tülli mingite asjade pärast minna, et pigem jätab niisuguse sõnakuulelik mulje, et sa ei teinud sellest suurt skandaali või et konflikti nii et osapooled ei suhtle omavahel kolm päeva. Ja ma võib-olla pidasin viisi vaikuses oma vimma. Ei, meil ei olnud suuri tülisid, mina ei mäleta suuri tülisid, me ikka endiselt saime hästi läbi ja küsime austusega üksteisega. Kui Eliisa oli juba teismeline, hilisteismeline ja, ja head lahtis kuhugile minna ja siis sai talle pandud, et reeglid, et et ma ei mäleta, kas sa üldse lähed selle seltskonnaga või, või mis kell sa tuled ja siis ta lihtsalt pööras ringi, pani riided selga, läks minema. Kuidas sa neile selgeks teed, seda, mida sa loodad, et juhtub või ei juhtu. Missugune see sinu stiil või käekiri on olnud isana selles mõttes? No ma olen proovinud just käituda täpselt samamoodi nagu minu ema mind õpetas, et ma annan neile edasi neid teadmisi, mida sul oleks vaja tulevikus hallata ja teada. Ma arvan, et Eliise oskab paremini öelda, kuidas ma selles vallas olen õnnestunud, aga. Ma arvan, et sa ütled väga õigesti, et eeskuju ilmselt ma arvan, et väga paljud tülid või asjad on võib-olla ära jäänud seetõttu, et kui juba on tulnud mingi pingeline olukord, siis siis sa juba tead, mida sellest tehasest sellest on varem olnud juttu, kas lihtsalt lihtsalt läbi selle, et sa sa intuitiivselt tead, mida isa teeks või, või mida emadeks või kuidas nemad käituksid. Et ei ole nagu seda hetke, et on mingi olukord ja mis nüüd siis saab ja, ja ei tea. Vaid selleks hetkeks on see kõik juba läbi hekseldatud ja läbi töötatud, läbi selle eeskuju, mida sa näed ja ja, ja kuidas sa kujutad ette, et nemad käituksid. Aga tunne Eliise, et ma ei julge koju minna või et midagi niisugust on juhtunud, millest ma loodan, vanemad siiski teada ei saa. See tundena on sulle tuttav kusagilt. Ei, absoluutselt mitte eriti isaga, võib-olla isa rõhus alati sellele, et, et üksteise vastu peab olema aus ja kõigest julgeda rääkida ja, ja sellega sul sellega said väga hästi hakkama, et ma ikka julgesin kõigest rääkida, mis vaja. Kui varakult paistis välja see, et reaalteadused on tema tugev külg, ma küll ei tea, võib-olla sa oled kõikides asjades tugev. Huvitas sind, panid sa seda tähele, lootsid sa midagi? Kui sa jälgid lapse arengut? Ja, ja ma kogu aeg olen lootnud oma elus teadlane klassikalises mõttes küll mitte, aga, aga kaudses mõttes on ta täpselt, ongi teadlane, ta mõtleb välja, mõtleb välja asju, kuidas teha inimeste elu kergemaks. Ma olen teda tegelikult terve elu üritanud suunata sinnapoole just reaalteaduste poole. Ja, ja õnneks talle on need kõik asjata, et sellest samast lapsepõlves ka meeldinud, et ta ei ole mitte midagi leinud. Vastumeelsust. Ja selles mõttes küll, aga kui ma ise mõtlen, et, et mida isa oleks tahtnud, et minust saab siis siis ikkagi ettevõtja. Et see on see, mille poole sa oma lastega eluaeg oled püüelnud, et mitte, et et sinust saagu nüüd ettevõtja, ettevõtja ja läheks elukutse. Erinevat asja, et üks asi on see, et, et mis sind huvitab ja, ja kuhu poole sind suunata, et, et sul oleks teadmisi, kust ja teine asi seal kõrval on, et kuidas seda ühendada oma eluga nii et olla olla nii majanduslikult vaba kui ka iseenda jaoks oma aja peremees, eks. Mis on meie elu kõige suurem varandus? See ei ole mitte meie raha, vaid meie aeg ja kui sa nüüd suurema osa sellest ajast toimetad kellegi teise heaks, selle asemel toimetada ise enda heaks ja olla iseenda peremees, siis mina olen endiselt ja kogu aeg seisukohal, et meie ülim eesmärk oleks olla meie enda aja peremees. Ja, ja, ja see väljendab võib-olla isegi praegu töös minu viimastest tegemistest, kus ma loonud kellabrändi ja loom kella, käekella ja, ja, ja seal on mul ütlused. Nobody, Sears, chip, what's ehk keegi ei vääri odavat kella selleks, et kell, mis näitab aega ja see aeg on kõige kallim vara sinu elus, sa ei saa seda mitte millegi vastu vahetada. See on selline selline asi, mis on kogu aeg nagu taustal olnud. Et ma mäletan, näiteks kui ma olin päris pisikene ja ükskord avastasin toad, et õhupalli sisse saab panna liiva ja asjad silma kinni ja siis on endal selline stressipall nii huvitav nagu poes müüakse, siis sealt on esimene mõte, et oh, kuule, aga teeneid need 100 tükki ja lähme viime nüüd seal, rääkis et, et iga väikese mõttega ta suutis alati seda nõksu sinna sisse tuua, et aga mõtleme, et kuidas ikkagi tuues teist aspekti sisse, et sealt mingit kasu endale saada. Proovi, mis sa proovid, vahel lihtsalt ei õnnestu, minus ei ole seda. Ja, ja ma ma selles mõttes ei saa mitte kedagi oma lastest rääkimata või teistest inimestest rääkimata ei saa hukka mõista seetõttu et, et nad ei ole ettevõtjad või nad ei taha olla ettevõtjad, et kasvõi väga hea näide on Eliise ema, kes on niivõrd tugev professionaal omal omal alal ja ta on niivõrd ideaalne palgatöötaja, ta ei tahagi olla kunagi ettevõtja, kuidas sa saad teda hukka mõista? Eliise, kas isa suudab sind vahel üllatada ka ja kuhu ma sihin, on see, et kas ta paneb vahel hullu ka kosmoseturistiks olemisest või silla ehitamisest Saaremaale või ikkagi mõtteviis, mis vist igaühel omad ei ole, kas ta sind suudab ka veel millegagi üleüldse üllatada? Soovitused iga uus asi rünnak ja see on nii vahva ja see on nagu hästi üks imetlusväärsemaid asju lihtsalt et kui seda nagu kübetki on suudetud edasi anda, siis ma olen väga õnnelik. Aga neid näiteid on ju nii meeletult nagu lihtsalt see, kuidas tekib mingi mõte ja siis ja siis seda ta lihtsalt teeb, et, et see on nagu see element, milles me oleme hästi erinevad võib-olla, et kui sinul on mingi mõte, siis sa lihtsalt teed ja, ja seal on nagu see see eelis, et, et sa ei hakka mõtlema, et mis võib valesti minna või mis need riskid on lihtsalt teed esimene samm, samas kui ma olen võib-olla. No ilmselt ma olen emasse rohkem, et, et on vaja kõik analüütiliselt läbi mõelda ja, ja põhjalikult, et mis need detailid on ja kuidas see hakkab toimima ja mul on nagu raskem seda esimest sammu võtta, aga aga isa lihtsalt läheb ja teeb ja see ongi nagu see, mis teeb kõik nii huvitavaks, eks ju küll. Kõigepealt, et on see taevapildistamine, siis ta otsustab, et ta restaureerib, Vanaasid kirst, siis ta hakkab otsima metallidetektoriga kuskilt aiast mingeid mingeid antiikesemeid, eks siis ta õpib stepptantsu selgeks, siis ta õpib helikopteriga lendamise seal, nagu võin edasi edasi edasi minna, et see on täiesti erakordne ja vahel ma mõtlen, et võib-olla see jällegi selline asi, mida saab nagu edasi anda, võib-olla tal lihtsalt on vedanud. Vahel harva juhtub, et inimene on selline, aga aga enamus meist vist ei ole. Kui sa mõtled koduse olme peale ja just nii nagu Eliise praegu kirjeldas sind ja oma ema siin on mõtteviiside põhimõtteline erinevus, sedasama kohe tegutsemine ja siis analüütilisus teiselt poolt, et konflikt ei tekita vahel koduste asjade lahendamise puhul, et. Ma ütleks, et mida aeg edasi, seda vähem ta tekitab. Sellepärast et üks asi on see, kui, kui pere on niivõrd kaua juba koos püsinud, siis sa teisi inimesi teist inimest tundma ja sa täpselt painutad ennast selleni, inimene painutab ennast ostelt vastavalt sinule. Jällegi see puude näide, et kui kaks puud seisavad kõrvuti ja, ja tuul puhub, siis puud peavad painduma. Kui üks puu otsustab, et ta ei paindus, ta murdub ära. Nii et sa pead oskama painduda ja sa pead oskama teistega arvestada, nii et, et ma, ma arvan, et võib-olla neil ise ja tema ema erinevus eetilise ema võtab täpselt samamoodi asju etet ta küll mõtleb läbi, aga ta teeb kohe asjad ära. Ta ei jäta neid asju nagu ripakile või või pikaks ajaks vinduma. Kuidas sa mäletad läbisaamist taskurahaga lapsepõlves? Säiliga valdkond, kus olid ikkagi kindlad reeglid ma ei ütleks, et ma sain halvasti läbi, aga võib-olla sellepärast ei saanudki, et, et varakult juba isa poolt tuli seda õpetust, et, kuid kuidas peaks sellesse suhtuma, et see oli küll raske, kui ma arvan, võib-olla seitsme või kaheksa aastaselt, pidin iga jumala õhtu tulema koju ja esimese asjana avama exceli ja panema kõikuma päevased kulutused sinna kirja. Ja mis kategooria ja kuidas neid siis pärast analüüsida, käsis? See oli ikka väga vara, me ei olnud veel. Avasid Exceli see oli siis, kui sa said esimese arvuti ja meil oli see ei olnud isegi Excelisse Li-microsoft-moni-nimeline tarkvara oli juba valmis ehitatud. Selline isikliku eelarvekäitumiseks. Rom, ja see oli, noh, see oli muidugi lapsele, eks ju, esialgu tohutult tüütu ja vaevarikas, kas see on väga raske oli aru saada, mis selle kõige point on. Aga ma mäletan küll seda hetke, kui esimest korda sinna võib olla tekkinud äkki mitme kuu jagu neid andmeid ja kui sa siis nägid nagu seda ilusat kokkuvõtet, et sa statistiliselt näed, kui palju mingite valdkondade peale läheb, et ma arvan, et see aitas aitas kaasa sellele arusaamisele, et kuidas tuleb rahaga käituda ja ja kuidas sulle veel arveldada ja ja praegugi viimaste aastate jooksul vahel, kui vaatad, et pagan, et jälle on käest ära läinud, et mõttetuid kulutusi nii palju tekkinud, et siis ma vahel teen mitmesuguseid perioode, kus ma panengi kirja täpselt nagu siis, et iga väiksemgi kulutused, et nagu saada seda taju ja näha seda statistikat hiljem. Oli sul taskuraha rohkem kui teistel lastel enda arvates. Ei olnud ei või siis ma lihtsalt minu arust lapsed ei võrrelnud tol ajal, kui palju nad raha, aga ma ei mäleta kyll. No ma viitan sellele, eks, et võimalused olid perekonnas ikkagi, nagu nad olid, enamusel selliseid ei olnud, kas sul oli Raivo selle koha pealt mingi oma poliitika põhimõtted? Need olid täpselt sellised, nagu nad tänaselgi päeval on. Kui kui sul on ette nähtud nädala raha, siis sa pead sellega välja tulema ja ideaalne on see, et sa kulutad vähem, kui sul on antud ja, ja ülejäänud sa säästad. Ma ausalt ei mäleta, palju Elise raha saimaa. Aga, aga see põhimõte oli küll jah, et seda sai õpetatud juba juba kohe esimesest päevast peale. Raha peab oskama ümber käia. Rahal on selline omadus, et kui, kui sa raha armastate, siis raha püsib sinu juures ja kui see raha ei armasta, siis raha läheb sinu juurest ära ja ma ei mõtle armastuse all praegult selliste inimestevahelist armastust vaid ülekantud mõttes. Et sul peab olema austus. Kui sa kedagi armastad, siis sa austad seda inimest ja ja rahaga tahab olema täpselt samasugune suhe. Kuidas sa sattusid õppima välismaale? Ma arvan, et eelkõige sellepärast selline populaarne asi, mida eakaaslased tegid siis, kui mina lõpetasin keskkooli, ei olnud seal enam midagi erilist, ma arvan, umbes pooled või isegi rohkem minul ennast läksid välismaale õppima ja see lihtsalt kuidagi võtad omaks oma eakaaslaste väärtused ja otsesed, võib-olla see kool, kuhu ma esialgu läksin Inglismaal, selle ma vist ka lõppkokkuvõttes valisin selle põhjal, et üks teine tuttav oli seal juba ees. Kui palju sa sealt nõudis? Kui karastav niisugune liigutus on ühest küljest lahkuda, siis juba kodust, eks ole, aga teisest külast lahkuda riigist, minnagi võõrasse keskkonda ja, ja elada üle kõik koduigatsused või mis iganes probleemid tekivad. Ma arvan, et just selles vana, sest see on kõige lihtsam. Mida vanemaks saad, seda raskem sul on mugavustsoonist välja minna ja välja tulla ja midagi uut proovida, aga kui sa oled 18 19, siis kõik ümber teevad midagi uudsandavaina. Niiviisi lihtsalt tehakse, see ei ole nagu mingit küsimust, et kas ma julgen või ei julge või, või kas on hirmus või mitte. Ja muidugi oli hirmus, kui ma sinna kohale jõudsin ja seda väikest tuba vaatasin, issand jumal siin siis elan niiviisi kõikides kaugele. Ja pere ei ole samas riigis, aga, aga see nagu ei praegult oleks tükk maad raskem kindlasti kui siis. Raivo, kuidas sa tunned ennast isa ja vanaisana, kas on paha tunne ka natukene, et ta pudenevad kuhugi siit eemale või see ei ole üldse tähtis, lõppkokkuvõttes. Olen äris öelnud, et rikkaks saab ainult müües ja, ja, ja kui turg on tipus, siis tuleb aktsiaid ära müüa. Ja, ja teistpidi olema öelnud, et aktsiatesse ei tohi kunagi armuda selleks, et nad ei ole su tütar, mille sa mehele annad. Nii et siit võib selle vastuse öelda, et ühtepidi on see natukene ikkagi raske, kui inimene, kes on sinu vastutuse all ühel hetkel lihtsalt taastub minema kodust ja ja kaob peaaegu 10-ks aastaks hoopis välismaale ära ja sa näed kolm-neli korda aastas. See nagu muudab, muudab veidikene iseenda elu ka, aga, aga, aga teistpidi me ei ole küll vanematena kunagi kätt ette pannud, et vaid pigem ikkagi jah, julgustanud, et lapsed peavadki minema. Ei saa ju jääda sinu külje alla, siia pooleks eluks veel veel edasi elama, vaid vaid nad peavadki iseseisvuma ja ja mida varem sa seda teed jagu Eliise ütleb, et ta ei kartnud, siis on see jumalast tõsi, sellepärast et esiteks selle ise ei karda midagi. Aga teiseks, kui sa oled noor, siis sul ei ole mitte midagi kaotada. Sa võid riskida kõigega. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem on sul võimalusi kaotada, seda konservatiivsemaks muutunud ja, ja see on see seesama asi, mis pärast vanemad inimesed on konservatiivsed. See on täpselt seesama asi, miks mina näiteks ei investeeri idufirmadesse, kus on 99,99 protsenti võimalus kaotada oma raha. Et ma ei ole lihtsalt niivõrd rikas, et ma saaksin oma raha kaotada. Noored peavadki riskima, noored peavadki välja minema. See, mida vanemad tunnevad, see on hoopis teisejärguline. See ei puutu asjasse. Aitäh teile selle jutuajamise eest. Eliise väga tore, et tulid. Raivo, samad sõnad, aitäh. Tänan, oli meeldiv. Tänan nende meenutuste eest. Isa ja tütar olid meil külas Raivo ja Elisa hein. Mina olen Sten Teppan ja käbisaade on tagasi nädala pärast kuulajatele ka aitäh.