Tere tulemast kuulama ja taas kaasa elama ühe perekonna loole. Täna on valgusvihus mees, kes on rattasadulas veetnud nii palju tunde ja teedel üle maailma läbinud nii palju kilomeetreid, et selle kõige kokkuarvutamisel läheb kompuuter katki. Tanel Kangert sai rattaproff, kes kaitsnud nii mõnegi suurklubi aga ka Eesti koondise värv kõige tähtsamatel velotuuridel ja tiitlivõistlustel. Taneli ema anne ütleb, et poja jõudmine profisporti panin natuke imestama. Aga teisalt oli poiss liikuv ja võimekas juba lapse eas. Missugune oli üle kõige rattasõitu armastava Pärnumaa poisi lapsepõlv, tema enda ja ema meenutustes. Kuidas viks ja viisakas, aga võistluste tõttu paraku harva koju jõudev Tanel end ise isa ja abikaasa rollis tunneb. Sellest kõigest alanud saates räägimegi küsib Sten Teppan head kuulamist. Anna tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Annega on kaasas, poeg Tanel. Rõõm näha aitäh, et võtsid aja aitäh kutsumast. Tanel anne, luba, ma oletan, on vist sinu lastest kõige tuntum, kui me räägime avalikkuse ees olemisest, aga peres on lapsi veel ja selle saate alguses me alati teeme niisuguse pisikese ringi peale, et kes perekonda veel kuuluvad ja millega siis teised lapsed tegelevad, kuhu nemad praeguseks jõudnud on? No meie pere on selline, nüüd ei tahaks kasutada sõna traditsiooniline, see on täna nii ära lörtsitud. Peres on isa, ema ja kolm last, kellest siis Tanel on kõige noorem ehk pesamuna. Tanelil on kaks vanemat õde, mis nende nimed on ja kus nad on. Õde nele on hetkel elab Tallinnas, on mõnda aega töötanud siin muinsuskaitseametis praegu lapsega kodus ja noorem õde või õigemini Tanelist küll vanem õde on, elab Inglismaal ja töötab seal ja, ja kasvatab last ja. Nii et ta peab ütlema, et pere kolmest lapsest tegelikult kaks on suure osa aastast kodust ikka üsna kaugel, eks võttes arvesse, Tanelit töö lihtsalt on selline. No nii ta paraku on jah, et ega me aastas üsna harva saame kokku, nii et tõesti kõik on koos. Kui suured vanusevahed õdedel ja vennal on? Taneli ja kõige vanema õe vahel on kolm aastat ja sinna, nii, et iga pooleteise aasta tagant lisandus perre üks laps. Nad on ju muidugi ühe perekonna lapsed ema silmade läbi, kas see tähendab, et lapsed on ka väga sarnased? Olete teda vahel tähele pannud, kuidas tundub neid omavahel võrreldes? Ei, ei, ei, sarnaselt nad kohe kindlasti ei ole, nad hoidsid kokku ja, ja nii nagu ikka, erinevad saavad väga hästi läbi, et. Tanel, mis enda poolt kommentaariks ütled, sissejuhatus, küllap me jõuame sinna põhjalikumalt veel tagasi, aga saitide omavahel hästi läbi olid sa mängukaaslane nende jaoks vanusevahed on piisavalt väikesed. Ma arvan, et ma olin pigem mängukaaslane ja õppematerjal vanemale õele noorema õega. Me kindlasti mängisime rohkem koos aega, vanem õde Eli Ta oli hästi arukas tüdruk, ma arvan, et kuueaastaselt juba luges kindlasti pakse raamatuid, et eks ta tunnetsivad, mine. Oscene tahtis edasi, kõike seda on meil ju tema koolis, õppisime. Värskelt lasteaias käinud, ma läksin vist päris hilja lasteaeda ka. Ja siis ta tahtis mulle kõiki neid teadmisi, edasianded minusse inglise keelt süstida eesti keele sõnavaara kirjutamine, joonistamine ma millegipärast siin eredalt just meelde jäänud see, kuidas nele siis vanem õde üritas mind mind õpetada ja hästi varakult. Ja see meeldis sulle, olid seal huvitatud? Ilmselt olin ja et mul ei olnud keskendumisega näiteks probleeme, et neid muid asju põnevaid ei, ei olnud nii väiksena kodu ümbert kohe võtta ja kindlasti mul ei olnud üldse mingit probleemi õdedega mängida, et et järgmine hetk muidugi vabalt poistega ratastega sõitmas või liivakasti juures, aga aga me saame tegelikult väga hästi läbi. Väiksena. Kui sa mõtled selle keskkonna peale ja koht iseenesest, kus sinu lapsepõlv lõviosas möödus, siis kus see oli, mis tingimustes missugune see atmosfäär oli, on sul niisugune tunnetus olemas? Ma ei oska öelda, kust minu selliseid lapsepõlve mälestused algavad, aga umbes sealtmaalt, kus me kolisime oma majja, võiks sellised esimesed selged mälestid ollagi, et see võib-olla oligi lasteaia jaoks kindlasti väga selline, oluline võib olla verstapost isegi elusid Mil teks oma oma aed, oma oma tuba, mina, sinu madu, õed paraku pidid ühte tuppa kolima, sest nii palju ka veel seal majas ikkagi ruumi ei ole. Mis kohtadelt see oli? Vändrast oleme kõik pärit ja vanemad elavad siiamaani Vändrise, me kõik käime, käime rõõmuga Vändras, et ma olen siiamaani tegelikult tohutu Vändra fännet, et jube mõnus ringi jalutada ja neid vanu teil meelde tuletada kooliteed, kõike seda, aga mul ei ole isegi sellist ülearu nostalgiat, et Vändras ikkagi on hea elada siiamaani, et mul on ääretult hea meel, et seal on gümnaasiumis, seal on töökohad ja elukeskkond on turvaline. Alati olnud. Anne, kuidas teie pere Vändraga seotud on, kuidas te sinna sattusite? Taneli isa, isapoolsed vanemad on sealt pärit, õigemini isa on pärit Vändrast, ta küll kolis töö ka seoses Ida-Virumaale, aga aga kui kool lõpetatud, siis Tiit tuli Vändrasse tagasi ja sinna me jäime kaasa, kuskohast? Mind võeti sel hetkel kaasa Türilt. Sa oledki Türi tüdruk? Ei, ma olen sündinud-kasvanud Tallinnas pealinna sootuks? Jah, nii et minu minu kodukohta on olnud ja minu sünnisünni ja kasvamise kohta on olnud Tallinnas nõmmel. Räägime sellest, see on see koht, anne, kus me hakkame esimesi lapsepõlve mälestusi pildikesi ritta panema. Kui te mõtlete enda oma peale seal nõmmel kusagil, ma eeldan siis situatsioonid, mis inimesed meelde tulevad. Minu lapsepõlv on olnud ilmselt ka selline väga, väga turvaline, kindel kodu ja ja head vanemad ja vend ja selline ühte ühtehoidev keskkond. Esimesed pildid, mis sa arvad, mida sa päriselt mäletad oma elust? Ikka see suur lumi ja, ja kohe mets üle tee ja, ja selline roheline ümbrus vaikus. Aga kui esimene pilt, mis meenub, siis võib-olla see, kuna ka minul tuli ikkagi lasteaias käia, siis minu lasteaeda, et oli väga kaugel ja see on, see oli sel ajal kesklinnas ja see igahommikune rongiga sinnasõit ja, ja õhtul tagasi, kui bussiga juhtusid sõitma, siis kuskil oli see Kalevi kommivabriku lõhn ja, ja kõik, need on küll kuidagi meelde jäänud. Räägi enda vanematest, mis inimesed, nemad, mis valdkonnas tegutsesid. Ema oli raamatupidaja, isa oli ehitusmees läbi ja lõhki, nii et ta küll rohkem juhatas vägesid, aga oli võimeline ka tõesti maja vundamendist korstna viimase kivisid kivini valmis ehitama, sinna vahele veel projekteerimine ja ja planeerimine, nii et joonestuslaud meil kodus oli täiesti tavaline asi ja minul hirmsasti meeldis vaadata seda, mis ta seal teeb. Minul isiklikult oli üks vend, kuidas teie omavahel? Hästi. Aga sellega on ka nüüd nii, et hammust nii palju noorem, et meil sellist ühist mänguaega nagu ei olnud, ma olin nagu sunnitud rohkem teda hoidma ja ja ega siis ühele seitsmeaastasele see nüüd ikka väga ei meeldi küll. Aga mida aeg edasi, seda, seda paremini asjad sujusid. See oli ilmselge aja raiskamine, vähemalt mingis vanuses jah, ikka ja samal ajal, kui teised tegid, mida mõtlen siis ümbruskonna sõbrannad ja sõbrad Kuivõrd keskkond oli selline, kus küll mängiti rahvastepalli ja aeti seal mida kõike sai ju koos koos teha, et meid oli hästi palju lapsi seal ümbruskonnas, et sport on nüüd küll selline asi, mida, mida me hirmus palju ei teinud, aga selline väike mõõduvõtt käis ikka igal võimalusel õue ja kui oli vähegi suusailm, on siis suuskadele, nii et kui sa elad nõmmel, siis see on täiesti loomulik. Tanel, kas sul on emapoolsete vanavanematega side olemas, kohtumised, mälestused? Tänaseks on ainult mälestused, aga õnneks on koht ole olemas, õde elab siiamaani vanavanaisa vanas korteris, mis on ääretult ääretult tore, et seal on minu enda lapsepõlvest on juba mälestisi ja siiamaani inimesed, keda, keda mina ei tea, teavad mind, et mina olevat selle hoovi peal mänginud ja ma ei tea, kas kedagi taga ajada või palli taga ajanud ja vanaema vanaisa juurde minek oli alati natuke eriline. Esiteks oli pealinna minek kõige rohkem, mulle muidugi meeldis suvilasse minna. Kuna vanaisal oli, väänas suvila, iga suvi meid sinna ikkagi viidi, meid sinna viidi, siis me sinna jäime, vähemalt. Võib-olla ma eksin, ma arvan, kaheksanda oleks kindlasti tõenäoliselt rohkematki kolm ja pigem isegi neli nädalat, aga no vanaema sai meiega imehästi hakkama, et põhimõtteliselt kohustus ainult ainult süüa marju ja pannkooke. Mulle maitsed ja toidud on siiamaani meeles, et ma ei osanud suvel paremad, et asja tahtega kui kurgikoore-tomati kaste, selline värske salat. Värske praekartuli tilli peale aiast ja paramon kasvasid veel aias kasvuhoones, viinamarjad, noh, juba praegu, kui ma räägin, siis neid maitseid enam täna kuskilt ei ole leidnud. Räägime anne natukene kasvatamisest ka, et sa juba vist andsid mõista kergelt eelpool, et sinuga hakkama saamine väga raske ülesanne ei olnud või. Minuga hakkama saamine ei olnud kindlasti raske ja, aga, aga kui nüüd oma kasvatusmeetoditest ma ei tea, ma mõtlen siin praegu, et kas neid meetodeid üldse Välit nad hoidsid ise nii palju kokku, said alati aru, kui kui need mingi pahandusega hakkama sai, siin Tanel näiteks oli päris pisike, tormas vahest ligi ja ütles, et teeme nüüd ruttu, kallis, siis ma juba teadsin, et tal midagi midagi kuskil korda saatnud. Ja kuidas see siis enam riidled, siis oli kõik lahendatud. Meiega Taneli ja tema õdede juurde veel tulema, aga kui sa mõtled enda kodu peale, siis kui sina väike laps olid. Väike vahe on, kas sa oled vanaema või, või sa oled ema lapsele, et et vanaema võib juba endale sellist rohkem hellitamist ja kasvatamise jätta seal vanematele. Võib-olla minu puhul oli see, et olid hästi kindlad reeglid, millele sa pidid, mida sa pidid, et täitma või alluma, et kindlasti õigel ajal kodus olema, noh, linnatingimustes ilmselt on see põhjendatud, kui sa oled teatud vanuses kellele see väga meeldib, et ikka on mingisuguseid kõrvalekaldumisi, et need olukorrad võisid vahest päris päris teravalt lõppeda. Küll on meelde jäänud see hirm, nüüd ma tulin jälle hiljem koju, istusin koridoris trepi peal ja mõtlesin, kas ma julgen tuppa minna või saab isa hästi kurjaks. Kuskohast sa said tuttavaks Tanel lisaga? No tegelikult meie kohtusime EPAs. Me oleme kursusekaaslased, aga kokku me tegelikult saime paar aastat peale seda, kui, kui me juba lõpetanud olime Ühel hetkel perekond lapsed ja kas mingil hetkel Tiiduga nuputasite ka mis või kes lastest sirguma hakkab? Ei kindlasti seda ei oska ja enda enda mingisuguseid unistusi laste peal välja elada oleks ikka täiesti rumal, et et ikkagi lapsed peavad ise oma oma tee ja omad valikut tegema. Aga imestad, sa väikest viisi niimoodi läinud on, nagu on nendega läinud ja eeskätt pean ma silmas, et Tanelit, kes on profisportlane Ja et see profisporti päris välja jõudis, selles suhtelises imestan ma natuke küll. Aga see ta on selline liikuv ja võimekas noh, ilmselt mitte eriti, sest ega ta ei suutnud ka päris väiksest peast üldse paigal seista, nagu jalad alla Zayni ta jooksma hakkas, ega ta palju käia ei ole tahtnud. Kõik käis selline tempoga ja jooksuga. Võtame selle lapsepõlve, Tanel siis sinu moodi neid põhjalikumalt ette. Väikese sissejuhatuse sa eelpool tegid, aga midagi siis seal kõige algusest. Üldiselt on mul hea mälu, mis selekteerib negatiivse välja, see ei jää meelde. Aga ometigi need kaks lugu on meeldinud, üks oli. Ma ei tea, missugune, mis teid pidi see ratas minuni jõudis, aga ma sain omale võib-olla ühe esimese sellise korralikuma laste ratta, kus ei ole abirattaline mööda mööda Vändrate ringi kihutada. Et too, et me olime vist ikkagi seal paneelmajas, elasime Jaama tänaval. Mäletan millegipärast, et rattal oli pedaalide, olite kiiluga, see üks parem pedaal vänt tähendab case külge, sedasama kiilu käisid kiilu, pea ulatus natuke välja ja ma kogu aeg hõõrusin oma oma seda hüppeliigese, sellist nagu kontivaste sinna ja suvi otsa, tali mul kogu aeg lõhki ja verine ja ta ei paranenudki ära, sest koelist sõitsin ikka edasi. Mul siiamaani vist väiksed armid selle koha peal, et see oli niisugune võib-olla tagantjärele juba juba märgiline, et, et ma ma jätnud ikkagi seda seda sõitmist Nolijani viima leppisin. Järgmine pilt on jälle, mis tema teab, seda, seda lugu ka, kuidas kõik läksid Tootsi ujuma. Ja ma ei mäleta, mis põhjusel mingist üksi koju jäeti. Et keegi ma seda lugu varem ka rääkinud ja keegi ei suuda seda päriselt pilti kokku panna, et mis seal, mis seal toimus, aga millegipärast mõningaid haige või ma ütlesin, et ma ei taha minna, et kõik on hästi, mingi rahulikult. Ma olen, ma olen siin. Vaatan raamatuid, võib-olla isegi telekat juba. Aga üks hetk ma taipasin, kui nad juba läinud olid toimunud üksi kodus sügisene aeg, pime ka. Panin korterist välja. Olin seal sise sisetrepi peal ja mis ma nuuksisin ja nutsin mingi hetk, nad tulid tagasi. Ma arvan, et see oligi üsna jube lõpuski, seal olid tagasi tulemas. Aga kui ma järsku taipasin? Mul on nagu liiga suure lubaduse väljaanded, et kõik on, kõik on hästi, minge, minge, et see ikkagi ei olnud nii hästi. Lõpuks ma taipasin, et ma olen võib-olla juba tund-poolteist üksi olnud, et ma jäin haigeks, lõpuks selle trepil istumisega, kes oli kuidagi see, see ei olnud, ütleme trauma, mis mul võib olla mingi elumuutev oleks, aga aga see jäi kuidagi meelde ja et see üksi olemine siis, kui ma olin lubanud tugev olla, ei, ei kukkunud päriselt nii välja. Mis olukordades ema mäletab Tanelit väikese poisina. Sellest oli juttu, et ta kõike pidi ikkagi üsna kiirustades tegema või vähemalt tempokalt, et kas seesama pilt temast jalgrattaga on sinu silme ees ka. Mul on ta küll kõike tegemas, kaasa arvatud jalgrattaga, jalgratas, võib-olla joonistu isegi nii teravalt välja, et aga jah. Mis elu üks poisiklutt seal Vändra-suguses pigem ikkagi pisikeses kohas ju elada sai, oli ta seltsiv kutt, kes otsis sõpru, ajas omaette, pigem asju. Vaat selles suhtes on Tanel üks tore poiss olnud, et ta ei ole kunagi otsinud selliseid endast vanemaid autoriteet. Ta on päris titest peale olnud selline noh, ta teab ise, mis ta tahab. Sõbrad on alati ümber olnud, lasteaiast alates on ju tegelikult tänaseni need sõbrad välja tulnud, et. Lasteaeda oli sinu jaoks sobiv koht. Isto sulle. Ilmselt istus, ma sain seal palju süüa, et mul ainult topeltports ja ma, ega ma pistsin kõik nahk, aga ma ei ole kunagi valiv olnud ja ma mäletan, need söögid olid head. Et ma söögist räägin, siin saates ilmselt mõned korrad veel süüa, mulle meeldib. Ja lasteaias oli, tegelikult oli seal väga-väga tore, aga jällegi kuidagi paar traumat on meelde jäänud, et ma seal oli korduvad pea põrutasid, et need on minu sellisesse teis kuni teismeliseeani päris tugeva nagu jälje jätnud, et oli asju, mida ma edaspidi siis arstid arvasid, et parem oleks mitte teha. Siis ma näiteks mõnestki trennist pidin, pidin loobuma, kuhu me tegelikult minna tahtsin, et kõik ülejäänu treeninud, muidugi peale nende siis trauma, ohtlik alade, mul sõid läbi käidud. Siin on kohe vaja mitu asja ära klaarida. Esiteks, kui sa ütled, et sulle on meeldinud kogu aeg süüa ja seal lasteaias sõid topeltportsu siis mulle tundub see väga ebarealistlik, võttes arvesse, et meie seltskonnas istub siin 60 mitu kilo kaaluv jalgrattur kaheksa umbes. Jah jah, hooajal võib-olla natuke vähem. Aga millest me räägime, Tanel ja üks hetk ilmselt prioriteedid muutusid selles mõttes, et ma ei, ma ei, ma ei jätnud söömist, aga ma ei jätkanud enam kasvamist, seda muidugi ma ise muuta ei saanud. Ma arvan, et kusagil ühe 11 Ahtini, ma olin päris pikk poiss, et et meil oli klassis kaks Tanelit, et ükse siis väike Tanel ja mina olin suur Tanel, sest ma olin klass vorm pikkusest, teine kolmas, võib-olla. Aga, aga jah, ma olin noorena ilmselt natuke pikem, kui täna võiks arvata, eks peale vaadates. Nii teine asi, see peapõrutuste jutt, mis sellega oli seal lihtsalt sattusite? Halval ajal halba kohta või? Ja ikka poisid mänguhoos, et mängisime lasteaia hoovis. Puust veoauto oli sinna ehitatud hoovi peal, et siis me ronisime kaks poissi katusele ja mõlemad vehkisime kätega, seal siis puudu on loomulikult esiklaasi ees, keegi keeras all rooli. Et juskui, mängisime kojamehi meie katusel. Kuidagi tekkis arusaam, et autol ei ole ju neljakojameest. Panime õlle, väike müks, inimene, pea ees, alla lendasin. See vist lõppes siis. Pits 10 pluss päev olime kindlasti haiglas. Ja ma mäletan siiamaani, kuidas terve rühm ootas mind tagasi. Et ma juba kooli jõuaksin, käisin mind sinna, käisid vaatamas. Välja just hakkasin saama siis noh, mis kõik tööd mulle olid tehtud. Testil paksin glade põhimõtteliselt kokku köidetud, kas kõik siis joonistasid pildi, tõid, tõid mulle? Kuidas ema mäletab seda aega kümmekond päeva nii väikse lapsega sellise jama peale haiglasse kõlab juba üsna halvasti või oli olukord väga tõsine? Sel hetkel tundus küll, sest jah, pandi pandi haiglasse, ta pidi 10 päeva seal lamama. Nagu arstid ka ütlesid, et tegelikult see läheb kõik mööda ja ja, aga lihtsalt, et peab, peab rahu andma, mis talle oli muidugi eriti keeruline. Lihtsalt rahulikult lamada. Lihtsalt loomus teistsugune just Taneli puhul me ühte situatsiooni kuulsime, kas see oli pigem erand või oli ta niisugune katkiste põlvede ja küünarnukkidega teed kogu aeg. Ei, ei, ei, kindlasti ei olnud ja see oli, see oligi selline, see oli selline tõeline rahuhetk, ma saan täiesti seal lasteaiatöötajatest, kaarukasvatajad jälgivad ju neid, kes ringi jooksevad ja midagi hullu parasjagu korraldavad või on korraldamas. Aga kui üks poiss on lihtsalt katusel lamab seal, siis ei oska ju karta, et seal sealt ühelt hetkel alla täieneb. See ei olnud ka teab mis kõrgus, nii et suhteliselt madalalt, aga õnnetuseks oli, oli külm aeg ja maa kõva ja võis mingi kivi seal alla jääda ja. Noh, siiamaani tänaseni, ma olen veendunud, et see oligi süütu olukord. See see oli jah, süütu olukord ja lihtsalt juhtus. Tanel ema ütles eespool, et autoriteet suuremate poiste seast ei otsinud ja sa teadsid varakult, mida sa ise tahad. Oskad sa oma lapsepõlve selle pilgu läbi kirjeldada? See vastab tõele, et mul ei olnud vaja otsida ega mingit tähelepanu pahandasid. Muidugi on asju, mida ma, ma tean, et ma väiksena oleksin võinud võib-olla tagasi hoida või mitte teha, aga ainult sellised lollused ja mingid kiusamised, mida, mida kindlasti tulisel pundiga eteks. Jällegi kutsuti keegi mängima õue ja panin ise plehku, et selliseid väikseid asju, mis võib-olla tollel ajal nagu teisele jubedalt hinge läksid. Siukseid asju sai ikka tehtud. Aga mul ei olnud vaja otsida tunnustust. Hirmsasti, et ma, ma olen alati siiamaani teadnud, et ma saan kõigega hakkama, mis ma endale eesmärgiks sean, sest mu eesmärgid, esiteks on üsna realistlik kuidagi siiski parajat porgandit, ma pean nende püüdmiseks vaeva nägema. Ja ma olen tähele pannud seda, et, et alati ei lähe nagu otsetee, et aga aga ma leian alati mingi kõrvaltee, kuidas jõuda selle selle sihini. Et hästi lihtne näide on spordis, et grupisõidus alati peab olema heal positsioonil, pead olema valmis kohenetics ründama, kui, kui tulevad mingi finiš, ei saa istuda taga. Et kõik üritavad olla selle esimese 10 seas, aga ega ma olen tihtipeale mõelnud, okei, ma olen 15. üritan olla kavalam. Kui siit mingi mingi auk vabaneb, siis see võib olla minu kohti just parem kui see üheksas, 10. või kaheksas. Kas sa mäletad end oma toimetamistega vanematele peavalu valmistamas? Mul ei ole olnud aega teismeline olla. Ma olin teismeline ainult vanuse poolest, et ma ei ole kordagi ukse pauguga kinni lüüa, ma ei ole kedagi kuhugile saatnud. Olin väsinud, mul ei olnud energiat, mul kondid valutasid võistlemisest ja treenimisest, et ma sain võib-olla isegi liiga vara oma oma fookuse paika. Et mingid lollused võib-olla oleks hea ära teha kuskil mingis teatud vanuses, eks. Aga, aga ei, ma ei ole selline keeruline teismeline olla. Sa läksid rattatrenni, mis vanuses? Esimese täishooaja tegin siis ma olin 12 aastane, esimene täishooaeg oli 99. Kas Anne mäletate, oli see kirg juba kohe algusest peale näha, sest edasine on ju kõik, nagu öeldakse, ajalugu, aga seal kusagil alguses see oli lihtsalt poisile niisugune tore tegevus. Mulle küll tundub, et uskumatult keeruline ja kurnav olles ka mõnikord sadulas istunud, et kuidas Tanel sinna peale läks, sattus, meeldis talle. No kindlasti talle meeldis ja, aga ega enne seda ratast kõike, mida ta tegi, tegi kirega. Mis trennid seal kõik läbi käisid, isegi maadlemaskist käisid ühe nädala või see oli nüüd küll koht, kus ma ei tahtnud sugugi, et ta läheb, vot seesama pea põrutada, sellepärast ei olnud soovitav, aga ma teadsin täpselt, et see ei ole tema ala ja ega ta selle üle nädala vastu ei pea ja täpselt nii oli ka. Aga kõik, kõik muud asjad vist kõik prooviti ära, mis vähegi sai ja, ja kui siis oli. Mis võistlus see oli, kus sa käisid ja läks kohe väga hästi. Ma arvan, esimene võistlus oli toahtlangus pidi jook. Kas see ei olnud seal tori või tootsid? Aga noh, eks see näite sellega, et ma olin kõik dring läbi käinud, et tänud vanematele, et nad mul lubasid minna, et täna võib-olla vanemad vaataksid, see ei ole mitte mingi järjepidevus, et kus sa tormad, et olla siin kolm aastat ära, aga aga ma arvan, et pigem just, et lapsed ei ole rumalad, et nad tunnetavad ise, mis ala neile sobib, mis mitte, et siin ei ole vaja vanematel oma mingeid ambitsioone kuidagi laste peale teostada üritada. Aga sa oledki loomuselt spordipoiss ka koolis kehalise kasvatuse tunnis ja nii edasi. Ja aga ma ei olnud üliandekeset, May siiamaani ei viska liiga hästi korvpalli rõngasse kõige mulle korvpall väga meeldib. Ma ei ole kiire, et oli ikkagi mõnusat trullakat kutiks, leidusid 60 meetrit, must niimoodi, et no ma räägin ainult selgelt, kusagil 200 meetri kaugusel minu ees. Et kaugushüpe, ma, ma tegin kõik ära, aga ikkagi vastupidavusalad olid. Mind köitsid, et et võib-olla see eestlaslik loomisel mingi üksiku hundina higistamine, vaeva nägemine oli kuskil kuskil geenides ikkagi see, mis nagu mõjutas siis võib-olla rattasõitu ka. Et miks ma sel ajal läksin, ongi see pingutus ja vaev ja pikka aega sinna nagu täiesti sisse kodeeritud. Anne, kuidas ema pilgu läbi möödus Tanelegi kooliaeg nii kaua, kui ta sai seal veel tõsiselt käia, sest spordikarjäär tähendab seda, et ilmselt päris korralikult kõike lõpuni teha enam mingil hetkel ei saa. No vot see on nüüd see teema, et me vist ei ole nüüd nii hirmus eeskujulikud vanemad olnud, et me ei ole oma lastega kunagi koos pind, et kui just küsitakse midagi, siis vaata tuurid ja, ja õpetada, aga aga kõik kõik lapsed, Tanel kaasa arvatud, on oma asjadega ise hakkama saanud. Ja Taneli õppimisega on nii, et sa lõpetasid, joon neljade-viitega põhikooli reedel mitte kõik ära esmaspäevaks, sest nädalavahetusel olid võistlused ja mingit muret ei olnud, ise teadis oma oma asju, võib-olla ainuke koht, kus me natuke pidime seal koos toimetame, oli mingit solfedžotunnid muusikakoolis. Ojaa sa oled muusikakoolis käinud? Käisin muusikakoolis veel enne kui ma triinidesse vist jõudsin, olin alati, kes oli esimeses klassis või lasteaia lõpprühmas, käidi tutvustamas mingi kontsert siis käidi neid pille näitajaid, mida kõike Vändra muusikalis õppida saab, siis noh, mina panin silma peale. Sest ma olin ikkagi suur Tanel saksa fonile, saksofoni ja kontrabassi, Lemite nii suur ei olnud. Aga siis ikkagi ilmnes, et tore küll, aga kasa veel pakuti mulle välja klarnet. Ja siis ma hakkasin seda klarnetit selgemast sirgemaks puhuma. Aga mul ei ole kindlasti musikaalsus, ütleme siis niivõrd hästi avaldanud, et ma selle kuidagi lennata selles kinni ikkagi pidin teda heliredelit ja neid lihtsamaid lugusid sellige päris kõvasti pingutama, et sealt esialgu muidugi kõvasti pingutama, et üldse häält kätte saada. Aga jäi, see oli väga kasulik, pelgalt minu arust see oli minu kõige kiirem aeg üldse elus, kui ma käisin paralleelselt, ma arvan, mitmes trennis ja muusikakoolis, et muusikakoolis oli jube kihvt õpetaja, jällegi tema ka ikkagi andis mulle pöialt, nii spordis lootsid Monika, muusika meeldib, et ma seal käin nii kaua kui vähegi vähegi võimalik, et ma selle muusikalise alghariduse sain kätte neli aastat, ma käisin seal ära. Et see oli mulle kasuks ka, ütleme, ajaplaneerimise suhteliselt, mul ei olnud Maran 11 12 kolmeteistaastaselt sisulist vaba vaba aega, peaaegu. Et see oli hästi-hästi õpetlik ja kindlasti tuli füüsiliselt kasuks, ei tasu üldse alahinnata puhumise raskusteta, kopsumaht on siiamaani olemas. Aga kui esinemiseks läks selliseid olukordi pidi Tanel ette tulema, siis meeldis sulle, see, said sa inimeste eest seismisega hakkama. Ilmselt sain, aga pulss läks ikka väga kõrgele ja hea näide on, vaadake, meil on viimase 10 aasta tiimi pilte. Et kui mul on olnud võimalus ise omale koht valida, siis ma ei ole kunagisi reas olnud. Ma lihtsalt ei, ei tunne, et mul. Et mul on vaja kuidagi ise püünele ronida. Et ma tean, et ma jõuan nii minapilti. Aga ma ei ole kindlasti see, kes igal pool rind ees on põhjust siis või mitte, peab olema pildis. Ja vot ei teagi, kas tippspordis on see hea või halb omadus. Kui pika karjääri tahta, siis on teil kindlasti hea. Ei jõua tülli minna paljudega või ka seda ja jõua läbi põleda. Taneli pärast või tõttu ei ole koju tulnud kunagi iialgi ühtegi telefonikõnet õpetajalt või veel hullem, vanemaid kooli kutsutud niisugused mured on teie kodus täiesti tundmata täiesti tundmatu. Nii ongi. Sa ise oskad seletada seda nii-öelda korralikuks olemist või tahtmist tegutseda nii, et asjad on järje peal. Sind ei olnud selleks vaja tagant utsitada või pidevalt meelde tuletada, et kas sul on asjad koos ja see on tehtud või. Ikka oli muidugi olijaid. Ma arvan, et üks, kuues seitsmes klass sinnamaani, kas natsid koosi, kas on homseks õpitud, aga kaheksandas ma võitsin ennast natuke kätte ja üheksandast mul oli selge ees, tahtsin saada 4,5 keskmiseks hindeks, et siis ma oleksin juskui garanteerinud Vändra gümnaasiumis ilma sisseastumiseksamiteta, pääsu siis, et ma teadsin, et ma sinna 99 protsenti tõenäosusega sisse astuda. Aga panin omale eesmärgiks mais täitnud selle ära, et see oli, ma arvan, et mul oli mingi 4,4 viis äkki. Ja ei, see ei olnud üldse põhjus, miks ma otsustasin Otepääle minna, aga, aga jah, selline otsus sai nagu juba siis, ma arvan, üks üheksanda klassi alguses kaheksandast kindlasti vastu võetud Otepää spordigümnaasiumi, minu, minu tee. Miks sa selle ala juurde jäid? See on ikkagi kohati ebamõistlikult rutiinne spordiala. No igal juhul vaidlen vastu, et rattasõit on Jüri, minust rattasõit on ala, mis pakub kõige rohkem väljas olemise aega. Me oleme reaalselt ikkagi õues 90 protsenti oma treeningutest kindlasti. Ja me näeme nii palju, et lõhnad, need tajud on hoopis teised ja mulle meeldib Rotter sõidu juures kõige rohkem avastamise rõõm. Tänagi sõitsin selliseid kruusa, mida polnud kunagi sõitnud, mõne jaoks võib tunduda tõesti üks vahet ei ole ja üks üks mets kõik siin ümberringi. Aga minu jaoks see nii ei ole, et minu jaoks juba uue tee leidmine on lavastus ja aga seal kusagil alguses. Meil oli hea treener eteeriks suts selle alguses teha nii mänguliseks, et ei saanud arugi, kui me ükskord juba treenisime, kuidas sellest mängust sai, ütleme siis, tulemuslik treening. Me ei pidanud kunagi mingit tunde taga ajama, ei pidanud kunagi mingeid tulemusi tooma. Ta ei tahagi, et mis kõigis tippsportlased tahavad, ta tahab, et kõigist saavad normaalsed inimesed. Selles mõttes ega mind noorena ei forsseeritud ja ma ütleks ka praegu, et see ei ole kindlasti nüüd õige, et et noored tahavad hästi-hästi pikalt üksluiselt. Vahepeal tuleb ka seda ette treenima, et ikkagi põnevust peab jääma ja minu jaoks võrreldes ma ei kujuta ette, ujujad minu poolt, müts maha, ma ei tea, kuidas on võimalik neid kahhelkive vaadata. Et rattasõidus ma vaatan üks hetk sinisest taevast, teine hetk tuleb vihma, et seal on nii palju muutujaid. Sõiduaeg mõtlen, vahel ei ole mitte midagi mõnusat. Aga sa teed sellest jah, kuidagi romantilise pildi ei hakka või uskuma. Aga Tanel, sa arvad, hakkas sul varakult hästi minema, kas sa oled loomuldasa nii-öelda naturaalselt sadulasse sündinud, on sul teistsugune ambitsioon olnud kunagi seal teistega võrreldes millegi arvelt see pidi tulema ja. Ma arvan, et ma ei ole sadulasse, ei sündinud ja ma ei ole ammugi mitte sportlaseks sündinud, et järjest enam ma imestan, et ma seda sporti siiamaani teen sellisel tasemel, et mul oleks olnud elus nii palju muid võimalusi ja, ja neid on kindlasti veel ees. Aga Ma arvan, et ma olin füüsiliselt hästi arenenud, kui üks-kaks-kolmteist olin, sest ma olin nii palju muid alasi teinud ja et kindlasti see mitmekülgsus, et ei saa alati tehniliselt talvel ikkagi suusatamas, käiksin jooksma, jooksmist teeksin. Ütlesid ka, et minu trump on mitmekülgsus. Võib-olla tohedki mõist, seda ikka tahtsin ainult sõita, aga täna ma kindlasti ei arva, et see nii oligi, et et ma ei olnud teistest suurem, aga võib-olla siis lihaskond ja õli õli natukene paremini ette valmistatud selleks selleks tööks, mis tulemuseni. Küsin jälle vahepeal ema käest, et kas sa mäletad anne, seda hetke, kui hakkas kodustele ka paistma, poiss lähebki sportlaseks päriselt kätte ära, et kas see koduses eluviisis ka kuidagi avaldus või lihtsalt kodus ka, noh, niisugune lihtsalt. Trenn ilmselt ta oligi, nii et lihtsalt üks trenn, et et nüüd asi mida, mida üks poiss tahab väga ise teha ja mis talle, mis talle rõõmu pakub. Et ega sealt ei pruugi ju veel mingisugust profisportlased kohe välja tulla, et. Ja nii nagu Tanel ütles, et temal see teismelisi isa, iga jäi vahele ma hirmuga ootan, et äkki äkki äkki see, mis tulemata jäi, on alles tulemas. Spordi tegelemine tegelikult selle teismelise hea nullis ikka meil tõesti ära. Kas teie kodus on olnud hetk Taneliga ja isaga, kus te arutate, et mida tulevikuga peale hakata? Oli teil üldse midagi nii-öelda veel laual, millega Tanel võiks tegeleda või mis suunas liikuda? No meie ei ole kindlasti mingisuguseid näpunäiteid või käsulaudu ette pannud, et sellega sa pead tegelema ka, millal siis ma praegu mõtlesin, et et võib-olla oli see see aeg, kui, kui ta läks Otepääle ja sealt juba Prantsusmaale, et siis tundus küll, et nüüd vist nii ongi, et et äkki seda võetakse liiga tõsiselt. Nüüd saab võist nullid küll oma hariduslikud väljavaated tulevikus ärapanijaid. Tuleb tunnistada, et natuke ja natuke ja sest Tanelil on noh, eeldus, et tõesti teha ka muud, et ei ole nii, et port on kõik, et. Siis oli ikkagi väike mure, et, et kas spordi peale tasub kõiki kaarte mängida niimodi või. Sporti saab teha ainult teatud heasega, õppida võid ka natuke hiljem. Et selles mõttes ei ole, ei ole ju midagi kadunud. Kas sinu enda peas needsamad küsimused mingil moel liikusid, millest me just temaga rääkisime? Ja kindlasti need liikusid minu peas isegi siis, kui ma juba esimesed aastad Brow olin. Ma ei olnud niimoodi, et nüüd ma olen Brow näpud püsti, et just esimese poole oma senisest karjäärist, kuigi iga iga aasta mõtlesin, et kui see nüüd peaks, eks minust olenevatel või siis mitteolenevatel põhjustel ära lõppema, et mis ma siis teeksin? Ikka see mõte, kogu aeg kogu aeg peas, aga nüüd viimaste asjad on, on kuidagi rahulikumaks jäänud. Ma olen juba hästi õnnelik, et mul on niigi pikalt olnud võimalust rattaga sõita sellisel tasemel ja ja neid võidusõitja, mida, mida paljud vaatavad kaugelt kuskilt ekraanilt. Et see on minu jaoks nagunii omane keskkond, vaid ma pigem nüüd juba. Ma ütlen, et mul on juba väga hästi läinud. Vaikselt hakkan, ma ütlen, mis, mis just tulevikus teha. Vara veel minu arvates, see on küll puhas oletuste maailm, aga kui me korraks mängiksime selles stsenaariumi läbi, kui sa oleksid näiteks jäänud Vändrasse gümnaasiumisse ja jätnud ratta endale lihtsalt hobiks kuhu su tee oleks kõige suurema tõenäosusega viinud. Vot ma ei teagi. Maaparandajate korraldajat oleks saanud vanemate jälgedes. Mind on alati tõmmanud finantsid ärimaailma majandust, ma olen väiksest peale tooli, ma ei tea, kes tee mingit lasteraamatuid mingil põhjusel oli seal koolis tund, kes pidi tooma oma lemmiklugemisvara ja siis ma ütlesin, et ma olen kodus äripäeva, mida ma tõesti tegin isa töölt läbi loetud äripäeva ajal ja siis ma lasin sealt omale artiklid silme eest läbi, et aga käin mul matemaatika on mul nõrk. Aga ma suudan, selliste maailmapilt on üsna üsna nagu laiem on, nagu suudan mingeid seoseid luua, umbes umbes aiman ja mulle ikkagi sisemajanduse koguaeg silma peal, aga aga kui mul ükskord tekkis selline, võib-olla mitte võimalus. Aga oleks võinud tekkida vajadus küljeks kehvemini läinud, kui mul põlvedega oli halb, seisuks amatöörid, lisse läksin niux, ma andsin omale ühe aasta siis uuesti tagasitulekuks, kui see poleks õnnestunud, siis ma oleksin kindlasti 2010 sügisel ülikooli astunud. Ja üks eriala, mida ma nagu oma peas veeretasin, oli tegelikult ajakirjandus. Sa läksid niimoodi püsivalt kodust ära, mis vanuses? Otepää spordigümnaasiumit vähendaks 150 kilomeetrit võib püsivaks äraolemiseks nimetada siis kümnendas klassis, kus ma olin 15 16 juba üsna noorelt, ei mureta, aga jällegi sõber Rein tuli samal ajal minuga kooli. Meil oli üsna üsna lihtne kohaneda ja ma arvan, et mõne kuu pärast me juba avastasime, et me jäime nädalavahetuseks Otepääle. Esiteks, bussiühendus oli kohutavalt kehv. 16 ahtri kuttidel pole, pole lube, sõitmine läks kalliks ja meil oli väga mõnus Otepääl olla. Laupäev pühapäev tollel ajal oli meil veel prii söök, seal saime teha. Me tegime pööraselt pikad trennid, oma vanuse kahtleme, sõitsime talvel metsateid, kruusateid neli-viis tundi järjest. Teised võib-olla reisisid reede koju, laupäeval puhati pühapäeva tagasi. Sel ajal kasutasime hoopis teistmoodi. See seletab nii mõndagi, peab ütlema, vist võimalik. Hea, et need väiksed külad jäid, said seal ikka päris selgeks, et keegi küsib, kus on rearing, siis ma ilmselt siiamaani mäletan igat kurvi. Mul on silme ees üks kaader filmist, mis hiljuti teist tehti sinust ja Rein Taaramäe eest. Ja see kaader vist oli üsna lõpu eel kuste Lõsutate mingil naril äkki poisikeseohtu, pigem jaa, unistate sa noogutad, kaaslase kaader jookseb nüüd sinu silme ees ka. Et kui sa mõtled ennast selle poisi nahka, siis see on ikkagi ühest küljest vägev, kuidas asja sõnastatakse ja kuidas päriselt läheb. Aga kuidas tundub, kui palju seal siis sel hetkel võis seal noh, niisugust päris sisu taga olla selle võib-olla natukene vaata naljaga pillatud mõtte üle või sellega seoses. Ja selles mõttes oli kindlasti palju naiivsust ennekõike võib-olla tunniskit, palju võite ja palju võite, et. Mul ei ole üldse palju võite, et mul on palju kogemusi ja palju võidusõite. Ma aimasin jah, ma olin juba, see võis olla üks, nelja, 15 aastased, tehtud kaader, võib-olla 13, eks ma juba olin oma füüsilistest võimetest kuigi palju teadlik, et ma ei ole unistanud võib-olla liiga suurelt, aga mul on vähemalt välja välja, ma ei ole neid ambitsioone väga kunagi tahtnud öelda, aga sisimas ikka ikka alati mõtlen natuke rohkem, et lisade Ma ei tea, ütleme MM-ile sõidad eesmärgi ära, et kõigile öelnud, et tahaks 10.-ks, siis ega ma oma peas mõtlesin Nicket tegelikult viies või kolmas oleks ikkagi see, mis mulle päriselt tahaks. Välismaale läksid sa 2006 oli esimene hooaeg, Prantsusmaa on see päris poolikuks jäänud, aga seal tulid augud sisse, tekkisid tervis, läks maru kehvaks ja ma olin sinnamaani olnud üsna raudse tervisega, et, et jällegi rattasõit palju õues ja ega naljalt haige pole olnud oma oma elusid täiskasvanu elus on. Esimene pikem palavik oli, oli see aasta 2019 naljalt külmetust. Palaviku näol ei põe. Aga tuvasta, jah, juhtus mul mandli mandlipõletik olema ja see aasta siis jäi, jäi natuke poolikuks, 2006 oli esimene aeg. Räägi enda perspektiivist läbi noorena välismaale sattumise kogemus sest mõnedki vist võivad ka sinna nii-öelda kaotsi minna, et see kaugeltki kõigile ei sobi, mentaalses plaanis tagasilöök tulla isegi niisugune, millega üldse ei oska ette arvestada. Selleks peab vist ka olema niisugune sobiv iseloom või, või loomus. Ja et siit Eestiski on viimase 10 aasta jooksul, on ütleme, 20 aasta jooksul neid poisse, kes on Prantsusmaale amatöör Ratoriks läinud, ma arvan, neid on siin võib-olla 100 ja rohkem kindlasti, et väga paljudele see lihtsalt ei ole sobinud, et kas ei ole noh, üheksateistaastane tihtipeale ikkagi ei ole küps üksi elama võõras keskkonnas õigeid otseseid tegema, et et vahest on hea, kui on saadud kellegiga koos minna. Et mina, esimene aasta maandusin ka ühe teise poisiga koos, kes siit eestist läksime ühte klubisse temaga peale kevadet läks ära, et et selles mõttes täiesti uus keskkond, et null sõna prantsuse keelt inglise keelega 2006 aastal Prantsusmaal polnud väga-väga mitte midagi teha, et et hästi kiiresti tuli teha, kahte asja. Tulemusi tooma hakata, klubisin, hoiaks ja keel selgemaks saada, et oleks võimalik siis suhelda ja elu natukene mõnusamaks läheks. Sina said sellega hakkama, kui valus oli. Ei, see ei olnud valusid, tulemused hakkasid ennast kohe näitama, et oleks pidanud seal testi virelema tulemused tõika mingi sissetuleku, et amatöörsportlastele see ei ole, see ei ole rohkem kui piisav äraelamiseks, aga juba see on suur asi, kui ei pea vanematelt küsima, et noh, minu õnn ongi sealmann. Olen alati saanud vähemalt nii palju raha ise kokku teenitud. Ega ma vist ei olegi nagu vanematelt pidanud kunagi väga midagi küsima, et kas, kui ma sain lapsena mingi spordivõistluse auhinna müüsin selle maha ja sain mingi taskuraha kasvõi sealt oma. Anne, kui Tanel läks ära Eestist sidet ta ikka ju pidasite omavahel regulaarselt, ma kujutan ette, et kas sa mäletad neid jutte, mis siis sealt Prantsusmaalt telefoni kaudu koju jõudsid, et mis hääletoon Tanelil selle kõige juures oli. Tanel ei ole kunagi liiga jutukas olnud ja ennast väga palju avanud, aga aga jah, telefon oli sel ajal ainuke, ainuke sidevahend. Aga mitte kunagi ei ole ma kuulnud mingisugust virisemist või, või, või ma ei saa öelda endaga rahulolu. Aga igal juhul on need jutuajamised alati olnud sellised, mis ei tekita sugugi hirmu ega ega õudu, et kuidas ta seal hakkama saab või mis ta seal teeb või kes ta sõbrad on või kus ta on, või? Me tahtsime, mis teil kõigil on hästi ja me oleme oma eluga hetkel rahul ja valikud on õiged ja kuna koju tulen, selliseid juhtuda Pigem on põhiline oli see, et kõik kõik on hästi. Siis see nagu rahustab su kohe maha. Kõht oli täis ja Süüa tuleb ise teha, et ega amatöörina õpid, võib olla elu rohkem kui Eestis olles. Tõesti peab kõigega ise hakkama saama sellises keskkonnas, kus keelelised piirangud ja ega seal kultuurilised erinevused ka mõne koha pealt torkavad ikkagi kõigi silm, prantslane. Ma hästi ei tahaks uskuda, et sa juba kodus, enne kui sa Otepääl ära läksid söögitegemisest osa võtsid või, või siiski või. Ai, mulle lemmikud olid väiksena koogid, teeksid tordid, pirukad, mida kõike nende. Mul oli väiksena magusavajaduse lihtsalt nii tohutu suur ja siis seda taskuraha võib-olla esialgu me nagu päriselt sporti teen, nii palju ei olnud. Aga ma olin võimeline vist iga päev peaaegu magusat sööma, vähemalt kaks kooki nädalas ikka tegema, siis ma tegin, siis ma tegin ikka niimoodi, et kõigil oli. Ja see tuli alati väga hästi välja. Tema teadis peast täpselt, mismoodi mingit tainast peab tegema ja ja ei olnud kunagi, et mingi mingi asi oleks kokku vajunud, kui ei oleks nagu väga hea tulnud või. Kas sa mäletad olukorda, kus sul õnnestus vanemad endast välja ajada ikka tõsiselt närvi? Need ei pruugi üldse olla mingid kümnenditaguseid situatsioonid, et alles siia sõitis, sain ema käest, teadlasena sa tegemata jätsid arvutit, ma ei pane abikaasat emmel piisavalt tähelegi, kui ta kahe lapsega mitu päeva järjest kodust peab olema, mis, mis muidugi omajagu tõtt on seal sees, et ei ole tal kindlasti lihtne seal ja mõnus kogu aeg toas istuda. Väga-väga liikuda ei saa kümnekuusega kuskile. Ütle Tanel, kas rattasportlase moodi on rutiin võrreldav ükskõik millise muu elukutsega. Ja ma tõesti usun, et see oht on olemas, et mul kunagi oli üks tiimikaaslane Jevgeni Petrov. Ja siis tema oli noorena maru andekas või tulid nagu väga tulemused, paar tükki ja siis selle kohta ütles ka, et algusest sina nime jaoks tööd pärast teeb nimi sinu jaoks tööd. Et see oli Marminevastana teine, kolmas aasta siis mõtlesin, et teha siin nagu on tõesti teradet sees. Aga samas see tegi ilmselt ka laisaks, kaob mingi ambitsioon ära, et jumal on 11 aastat olnud World Touri, siis ei ole. See ei ole tegelikult nali, et World Tour on ikkagi üks või kaks suurtuuri aastast, mis juba võtab omajagu energiat. Kas see tunne on sulle endale tuttav, et sa vajud mingisse sängi ja sind on vaja lahti raputada? Ma ei küsi seda päris ilmaasjata, sest mu meelest umbes sarnast mõtet sa veeretasid pärast tänast lahkumist, et leida endale uus väljakutse. Kas meeskonnavahetusest, põhimõtteliselt siniste riiete kõrvale panemine roosade selgatõmbamine, kas sellest piisab? Piisab, et mina sain tiimi vahetades nüüd siis 2019 aasta alguses täpselt seda, mida ma tahtsin, täiesti uus keskkond. Uus treener, teistsuguseid meetodeid, alguses siiamaani. Päris kõigega nagu nõus ei ole, aga ma teen ära, sest ma tahan näha, mis, mis juhtub, mis saab sportlasele arengu. Nii viivad need asjad, mis sulle teha ei meeldi, et kui sulle meeldib midagi jubedalt teha, siis ma arvan, et see on liiga lihtne juba sinu jaoks. Kas sinu jaoks on Tanel olnud sissetulek profisportlasena niivõrd olulisel kohal, et kui sa said oma esimese väga arvestatava palgatšeki ma isegi ei kujuta ette, mis suurusjärgus täpselt olla võib agana? Tõenäoliselt niisugune nagu lotovõit tavalise inimese jaoks. Kas sa mäletad seda emotsiooni? Esimees sellise ikkagi väärt lepingu panin kas mulle juba rohkem kui pool, võib-olla elamisest järgi, kõrvale panemiseks, säästmiseks või investeerimiseks. Aga siis ma tundsin, et sellise sissetulekuga on ootused minu suhtes ka kasvanud. Et ma tundsin, et mida parema minu leping, seda rohkem mul vastad, seda rohkem minult oodatakse. Järelikult ma pean veel natukene paremaks saama kogu aeg, et mida paremaks lepin lähedalt. Et selles mõttes ma ei ole seda kordagi võtnud, kui kingitus, kui järgmine leping on, on parem, et see on tulnud sellega, et tõenäoliselt eelmise lepingu ikkagi väärisid ja näitasid ennast veel paremini, et et rattasõit, ühesõnaga ma arvan, igal pool elusid, sa saad täpselt selle, mis nagu väärtules. Anne, kui palju Tanelil on olnud pruute? Vaat see, ta peab tema nüüd ise ütlema. Mina ühte olen näinud ja, ja näen seda täna ka täna, ta ei ole enam pruutvaid, on juba abikaasa. Just profisportlasena, võttes arvesse, et elu veereb sul veel sõna otseses mõttes Eestist väga kaugetel teedel on selle kõige eest hoolt kanda natukene teistmoodi kui meiesugustel lihtsurelikele. Kuskohast sa leidsid selle pruudi üldse? Mingeid selliseid silmarõõme või tüdrukuid üks jubedalt meeldisid ja kellega sai suheldud, oli ju varem ka, aga, aga hea esimene. Päriselt jah ikkagi jalust rabas oli Silvia temaga kohtusime 2010 peale Tartu GP, mis toimub kevadel juhuslikult siis olin ikkagi õnnelik, õnnestus heasse vormi saada, võitsin ära selle sõidu, et see oli minu esimene siis profikategooria sõitjate üks, üks punkt üks võidusõit, mis on päris suur asi. Võitsin selle ära ja õhtul oli järelpidu siis kadunud Atlantise ööklubis. Seal üks tüdruk, keda ma olin tollel ajal ma ei mäleta, mis suhteliselt portaal oli. Teadsin, et teha selline tüdruk Pärnus on, sattusime tantsima Meline, kui veetsin ime, ime, vinge, vinge peo koos ja siis kuidagi jäime. Hetkega tekkis selline selline klapp väga, kuidagi orgaaniliselt naturaalselt, normaalselt läks oma oma tööd hästi kiiresti. See kõlas peaaegu uskumatult, et sa teadsite internetist suhtlusportaalist ühte tüdrukut, kes täiesti juhuslikult sattus peole, kus tähistati sinu võitu. Ja kelle ma tahtsin sealt ära ajada, sest ma arvasin, et ta ei ole veel 18, aga ühtlasi seda sai täpselt sama nädal 18 aastaseks. Ja eks tema isa ja vend on kõik rattaspordis sees, et ma teadsin seda eelkõige sellepärast suhtlusportaalist, et lihtsalt Pärnus üks, üks ilus tüdruk siin. Kogu aeg hüppab ekraanile. Tagantjärele tuli välja. Tema oli siis mõni aasta varem, ma arvan, kolme nelja 15 aastaselt teinud minust koolis referaadi. Et ma ei tea, kes see siiamaani alles tahaks seda isegi näha. Mulle väga meeldiks järgmist kuulata ema silmade läbi ja, ja suu kaudu, et kui Tanel on väga palju aastast ära esiku, keda kodus on ta ära sellepärast, et on vaja kuus tundi kusagil metsa vahel ratast sõita. Kuidas see kodu koos püsib. Anne. Silvia on ka ise öelnud, et eks ta teadis ju algusest peale, kellega ta koos elab ja mis valikud on, et selle pere eelis on see, et mõlemad on tegelikult rattasporditaustaga ja Silvia, olles ise kunagi ka tõsiselt, et rattasporti teinud, tähendab ta teab, mis, mis see endaga kaasa toob. Kui palju peab trenni tegema, kui palju sa oled kodust ära. Aga muidugi see kõrvalt vaadata, olla kahe imepisikese lapsega kodus sedasi kuude viisi kõigega ise hakkama saada ei ole lihtne. Aga sul siis hämmana või siis ka vanaemana, on sul vahel natukene kahju ka seda kõrvalt vaadata või natuke ikka või mis on niisugune eluline paratamatus, et tippspordi puhul on ju õnneks see, et ühel päeval saab see otsa ja siis tuleb lihtsalt hambad ristis ära kannatada. Sisendama ise ka endale seda, et see pullikesta igavesti. Et ma olen juba oma viimase karjääriga mar viimases kolmandikus kindlasti, et me oleme siiamaani hästi hakkama saanud ja me saame edasi ka. Ja tegelikult kõik toimib ja see on kõrvalt vaadates täiesti uskumatu, et et sellist koormat kanda ei ole lihtne. Aga muidugi, mis meid inimestena on aidanud koos olla ja võib olla. Ma tahaks loota, normaalne on see, et me ei räägi spordist. Kui me, Silver, miks eeldad, et kaks spordiinimest räägivad ainult rattasõidust, siis, siis jäi, meil on nagu ma arvan, teemade ring on palju laiem, kui võiksid. Kas oled pidanud telefoni teel stiilis kusagilt maakera kuklapoolelt nii-öelda pisaraid kuivatama või? Ikka muidugi, see ei ole lihtne üksi hakkama saada, et kõik on Silvia õlul, siis vahepeal kuu aega järjest ja kõigi kaks last korraga haigeks jäävad ja noh, mitte kuskile pole võimalik nendega minna, et isegi nii elementaarset asja nagu toitu või mingit rohtu poest tuua, et siis peab alati kellelgilt abi paluma ja kaks korda juba teed siis kolmandat korda väga-väga enam ei taha ja vahepeal On selliseid hetki, aga noh, mingit murdumist nüüd enam ei, seda, seda pole ette tulnud ja ütleme, et eks me peame tänulikud olema neile, kes meil meil ümber on, agasid võrgustik võiks nagu natukene natuke isegi vahepeal ma tunnen veel paremal ta ikkagi hästi palju peab üksi hakkama saama. Kui palju sind on muutunud see, et sa oled saanud isaks, et sul on lapsed. Muidugi on, see paneb kogu karjääri ja võib-olla senise ja tulevase elu hoopis teisi perspektiivi, aga aga me oleme ka mõelnud. Me ei taha elada elu ainult lasteaia aktsiaid, et lapsed on tulnud meie ellu või see kõik kõik on nagu väga tore, aga aga me ei tohi oma selliseid ambitsioone ja soovi unustatud, et ma tean, et Silvia tahab saada nüüd edasi õppima minna, et me peame leidma selle võimalusi, kuidas ta saab seda teha. Samal ajal, et lapsed ikkagi endiselt ja saaks koolitatud ja kõik, kõik käigud tehtud. Laste nimed on. Johanna on siis nelja pooleaastane ja Astrid on 10 kuud. Nagu Johanna sündis, tema oli ikkagi esimene, siis olid sa juures, said seda kohe nii-öelda kätele võtta. Ja ikka olin mõlema lapse sünni juures, et on täpselt õnnestunud just hetke Eestis olla. Esimees lapse puhul ma nõudsin selle piletitiimilt välja, et ma olin 26, aprill siis pühapäev 2015 sõitsin Jescostjonljeesi. Kuna mind pandi viimasel hetkel sinna võidusõidule. Simon peaaegu nõudsin tiimisekretärilt, et palun võta mul see viimane lend Brüsselist Tallinnasse, et ma ei tea, kuna see laps sünnib. Õnneks ta võttis, sest järgmine päev juba siis hommikul siin tegevus hakkasid. Et ma jään sellest ilma jah, et see oli, see oli võib-olla üks emotsionaalsemaid hetki üldse senises elus, kui Johanna Sindis kindlasti. Aga niisuguste asjade suhtes isiklik elu, perekonnaga seotud küsimused, on need ju tihti väga karmis spordimaailmas ikkagi inimestele mõistetavad ja kohad, mida saab alati läbi rääkida. Keda viimane võidusõit, mis ma süntiiniga koos sõitsin, siis tuli välja seitsmest kuuele riigile, lapsed kodus ja ega me tiimis päris tihti räägime siis olmet ja kuidas keegi oma elu suutnud seal Chiroas näiteks korraldada või kus, kus keegi perearsti juures käib, et et mis on koolid või lasteaiad parasjagu seal, kuhu kuhu panna ja mis on ühe plussid ja miinused selles mõttes? Täiesti normaalsed vestlused tiimigaste, kellega võiks eeldada. Räägime spordist. Järgmises etapis siis. Sa kujutad ette, praegu juba mis laste tulevik endast kujutab. Jalgrattatõenäoliselt sõitmiseks oled koju muretsenud, hankinud? Ja aga Johanna, alles nii hiljaaegu sõitis esimesed meetrid ilma abiratasteta. Ta on selline mõnusalt aktiivne ja hästi arenenud, et ronib turni mänguväljakutel, noh, ma arvan, et peaaegu pikemad poisid ei saa kohtadest üles, kus tema saab, aga ma loodan, et me suudame neid samas vaimus kasvatada, nagu on mind ennast kasvatatud, et et ilma mingi sunni sellise vaikse suunamisega ikkagi. Et Silvia on pedagoogiharidusega juba praegu, et kui te nüüd päris kooli õpetajaks ka veel õpib, siis ta on võib-olla konkreetsem lastega ja kui, kui mina isegi vahepeal Aga lapsevanemana koht, kus tundub, et jõud saab otsa või mõistuse oled juba kogenud või? Ja ikka meil on 10 kuune, kudusin, tuletan meelde, aga temaga on väga rahulik, vastupidi. No ma juba alguses olen märganud, et lapsed, istik ei tule koopiamasinast, et hoopis teine tüüp kui, kui Johanna, et kindlasti nõuab rohkem tähelepanu ja ma arvan, et siin aasta pärast teeb Johanale juba tuule alla, et mul nagu hirm juba pigem vanema tüdruku pärast, et mis temast järele jääb, siis Astrid on väga kange tüdruk. Kui sa püüad oma kodust kasvatust kirjeldada seda, millisena sina seda mäletate isa-ema poolt, siis mis sõnadega? Vaikiv nõudlikkus mõnes mõttes aga ikkagi ise olime oma otsustes vabad ja vastutavad enda tegude eest. Kuidas läheb niimoodi, anne, et lapsed kasvavadki päriselt selliseks, et nad päriselt vastutavad. Et neid saab usaldada. Ma ei tea, võib-olla on kõige alus see, et maast madalast on mingid kohustused. Algul hästi väikesed, ajapikku suuremalt, et neid tuleb teha kasvõi kõige elementaarsem ise enda järelt koristada, kui sul on kodus majapidamine. Kui sul on aed, siis aias mingid tegemised. Lihtsalt sa peadki tegema, et sinu eest ei lihtne kõik ära. Kui ikkagi õde, ma tea, läks välja porgandi tarvendama, siis mingi aeg ma ikkagi läksin ka, ma siin muidugi suuremaks ja leidsin omale mehisemaid tegevusi asjalikke, meie enda meelest tage kõike küks juba läks, läks tehnika. Jah, meil oli, ma mäletan, oli mingisugune briketti koorem tulnud, mina olin tööl ja siis isa kolme väikese lapsega ladus kodus brikette ja need ei olnud mitte ükshaaval laduda, vaid need olid ikka suured pakid. Ja kui õhtul oli, siis Tanel ikka päris õnnetusest tali endale selgelt liiga teinud, aga alla ei andnud ta ühestki otsast, niiet. Kas sa mäletad, kuidas oma esimesed isiklikud ma eeldan, kroonitsis teenisid rublasid sa teenida ei saanud, aga kroonid? Ja ma olen elus ausalt tööd teinud. Eks ole, mõned kuud, paar aastat, mõned kuud. Et hea isa läbi siis ettevõtja pakkusid, pakuvad võib-olla siiamaani niidaks kalendris mingit sihukest kommunaalteenuseid ja siis ma olin seal ametlikult täiesti muruniitja. Kõndisin muruniitja taga kiriku juurde ja suur platsis oli minu hooldades huviti. Paar suve ma tegin trenni ära ja ma lasin veel kaks, kolm, neli tundi, tunnipalk oli nii palju, kui ma jõudsin, jaksasin ja vaja oli, lasin siis muruniitja taga veel kilomeetrit kõndida, lükkasin enda eest. Et selles mõttes ma sain aru, et nii kaua kui vähegi võimalik, sõita rattaga, et sa ei taha tööle minna. See seletab jällegi nii mõndagi. Ja mul on väga hea meel suur-suur, aitäh selle jutuajamise eest. Anne ja Tanel, olge tublid, pärituult. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Meil olid ema ja poeg, täna külas Anne ja Tanel. Nädala pärast kohtume taas kuulajatele ka. Suur aitäh.