Tere ja mõnusat olemist Vikerraadioga. Pisike valge peaga poiss, aga väga tuline. Sellisena mäletame korvpalliväljakul Aivar Kuusmaad pärast silmapaistvalt edukat Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri. Teenis uskumatu viskekäega Kuusmaa töölepingu Kreekas mille võib välja tuua kui soliidse karjääri kõige säravama perioodi. Oli möödunud sajandi 90.-te keskpaik. Abikaasa mariga on Aivaril kolm last, isaga koos tuli saatesse kõige vanem jõust Kreeka ajast esimesed isiklikud mälupildid talletanud tütar Getter. Me räägime elust tippsportlase perekonnas, aga muidugi ka sündmustest, mis sellele eelnesid. Lapsepõlv, kasvamine, esimesed elu õppetunnid. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Aivar tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja Aivariga on kaasas üks kolmest lapsest, Getter, rõõm sind näha, aitäh, et tulid. Tere. Ja saate alguses on see koht, Aivar, kus me vaatame. Perekonnaseisu ülem ehk Getter on sinu vanim tütar. Aga peres on lapsi kaks veel, kes nemad on ja millega praeguseks tegelevad? Meie noorem noorem laps Kaspar rääklemet Kuusmaa on praegu 15 aastane. Kolmas aasta on ta Itaalias Stella akadeemias Rooma lähistel korvpalliakadeemias see, ma ei tea, kas on nüüd tal enda valik või oli see natuke suunatud valik, aga aga ta on ise väga rahul ja keskmine laps ehk noorem tütar, kui Getter, et arvestada Getter on vanem tütar, on siis praegu 20. Seda on siin saates varem juhtunud, siin ei ole midagi veidrat. Gertrud on 21 aastane ja ta praegu õpib Tallinna Ülikoolis. Enamus energia läheb tal ikkagi tantsimise peale ehk ta ise tantsib Karoliina tantsustuudios ja on ka treener Totte tantsustuudios. Võttes arvesse, et sa oled väga sportlikus perekonnas üles kasvanud ka sinu ema on olnud ju tippsportlane, Eesti mõistes vähemalt sellest on palju aega möödas, aga mis siis? Kas sa tüdruku kohta oskad üle keskmise hästi palli põrgatada või pingsi reketit käes hoida? Pinksi ja tennist ma tahaks küll loota, et ma oskan üle keskmise hästi mängida, et ma olen lapsest saati tennist mänginud, see on väga lahe olnud, aga palli põrgatada sorry, Isamaa vist tõesti ei oska palli hästi põrgatada. Ka sina oled õppinud mõnda aega Eestist eemal ja kas siis oli juba eesmärk jõuda välja kuhugi valdkonnas, kus sa praegu oled, või mood ja fotograafia, on see juhuste rida või väga varakult tulnute eesmärk ja teadmine, et, et see sind kõnetab kõige rohkem? Ja ma usun, et siis, kui ma Inglismaale õppima läksin, siis see tegelikult nagu saigi selgeks, et et see on see ala, millega ma tegeleda tahan. See oli siis aastal 2006, kui ma läksin. Et jah, et sealt see on alguse saanud jah, et Inglismaa keskkoolisüsteem on natuke teistsugune kui eesti oma, see on juba üpriski suunatud, et sa saad valida endale viis õppeainet, mida sa õppida soovid. Siis mina valisingi sealt fotograafia, meediakunstipsühholoogia, mingid sellised ained, et jah, et seal on see natuke teistmoodi. Korvpallist veel lahti laskmata. Aivar, kas sina omal ajal läksid ise trenni, trügisid sinna, sind kutsuti või sind saadeti. Missugune variant oli? Mina läksin ise, treener käis, ma arvan, nagu praegu käivad treenerid kehalise kasvatusega tuse tundides ja siis treener Heino Rebane kutsus kõiki poisse õismäel korvpallitrenni. Ja ma mäletan, et mul läks veel kehalise tunnis läks näpp tagurpidi ja esimesed kaks trenni ma ei saanud nagu kaasa teha ja ema ei lubanud. Ja siis kolmandasse ma läksin juba suhteliselt niuke. Et ma nagu väga palju enam luba ei küsinud, et ma tahtsin minna. Meil oli õismäel, oli kergejõustikuklass, et ma tean, et mul niuksed sprindialad ja hüppealad olid ikkagi suhteliselt, nagu öeldakse klassis kõrgematel kohtadel nagu väle poiss. Suhteliselt niisugune attack ja, ja niuke. Kuidas ma ütlen siis, nagu kõik on öelnud juba selles selles vanuses hea tuharalihas, mis nagu pani kiirelt jooksma Kusjuures mina olen ka selle isalt pärinud hea tuharalihas. Lähme lapsepõlv, Aivar, kui sa lased mälupildid silme eest läbi, siis kus kohast sinu isiklik ajalugu algab? Ütleme lapsepõlve mälestus oli see, kui ema isa sai töö juurest puhkust ja siis mindi nagu kaheks nädalaks. Või kolmeks nädalaks mindi puhkama. See oli nagu perega koos. Olid ilusad ilmad siis ikkagi oli õues portali nagu au sees, et et seal mängiti kõike korvpalli, jalgpalli, luurakaid, pesurestide vahel mängiti ka võrkpalli või mingit nihukest rahvastepalli, et hoovisport oli väga au sees ja. Kui sa ütled, et rahvastepall ma segan vahele, siis praegusel ajal inimestel tõusevad ihukarvad püsti, kuidas lastele seda mängu ei soovitata, tekitab hingehaavu? Noh jah, hingehaavu ma sain lausa trauma sellest mängust, nii et selle palliga visati ikka konkreetselt kõmpima näkku õrnemasse kohta ja trauma tähendas, siis ikka läksid, lõid kotid siniseks, kohe rajalt maas. Päris julm tõesti oli, oli siis ma ei saa imestada, et räägitakse selle üle, et kehalise kasvatuse tundides seda ala väga ei soovitakski. Ta on ikkagi ju minu meelest. Seal mängus on koordinatsiooni vaja, sa pead oskama visata, sa pead püüdma, sa pead oskama eest ära hüpata, noh, ütleme niuke minu meelest, see on normaalne mäng. Sa mainisid isa emapuhkust ja siis selle koos veetmist, mida see tähendas? Kaheksa, kuidas teie perepuhkust siis veetis? Telgiga pandi telk üles, tehti lõke, purgisupid, mis need olid? Turistieined, sa käisid metsas maasikaid korjamas, isegi kalal sai käidud, et kuidas siis ütleme, süüa valmistati, kelle jutt kõlab ikkagi nagu linnapoisi romantika, see oli, kuni, ütleme selle selle vanuse, nagu ma hakkasin laagrites käima. Moskva olümpiamängudeni, kuni 13 aastani ma enamalt jaolt ikkagi vanemate puhkuse veetsin koos nendega. Aga kui ma mainisin sõna linna ikka siis või linnapoisi romantika siis linnapoiss sa ju oledki, eks. Jah, ma olen Mustamäe poiss ja kui sa tahad teada ka, et kas ütleme, niuks sigadusi on tehtud, siis augustikuus, kui vanemad juba tööl olid siis meil oli niuke neljane punt ühest majast, kes me saime nagu hästi läbi ja, ja palju asju tegime koos siis igavusest, ühe korra läksime trummikant eriti raksu. Et ploomid ja hakkasid juba valmis saama kirsid, et et ikka tahad ka saada linnapoisina natuke nihukest asja, see on nüüd küll väga julm sigadus, mida sa kirjeldad ja aga see oli veel hullem oli see, et need ämber oli ploome täis korjatud, kui me selle kätte saime pidanud ise midagi korjama, koos ämbriga tulite? Jah, tõenäoliselt küll. Kas elu oli põnev mustamäel? Vanasti ma ei tea, kas olid projekteerijad või, või kes need planeerisid, neid maju olid minu meelest vähe nagu kompetentsemaks kui tänapäeval. Sest et meil olid alati hoovid, olid niimoodi, et et majad ei olnud nagu vaadanud üksteisele aknast sisse oli hoov ja ümber hoovi olid majad. Meil oli seal selles mõttes lõbus küll, et just sinnakanti ehitati mingi aeg Coca-Cola tehase. Ja vanast ajast oli seal Leiburi tehased. Et kui tõesti päris igav hakkas, siis läksime, karjusime seal aia tagant, et äkki kas leiba ka saada siis autojuhi poolt kadedad andsid sooja leiba ja mõnikord see Coca-Colaga peale. Millega Aivar su vanemad sel ajal tegelesid, kui see Mustamäe elu toimus, et mis eluala inimesed, isa-ema, ema, ema, mul on olnud erinevates kohtades olnud tööle isa pikka aega oli vasaras lõpuks kui vasar, nagu ütleme dist ammendas teda, et ta enam ei jõudnud noh, pold enam kuhugile tõusta. Et siis ta läks piimakombinaat edasi, nagu nõukogude ajal oli, et töölisklass. Sa oled kasvanud üles 400. peres ehk sul on õde ka ja küllike vanem vanem kui palju. Kaks aastat haakisite omavahel. Lapsena. No eks meil oli kaklemist ja siis oli ka niisuguseid hetki, kus ma pidin tema sõbrannadega pabernukkudega mängima ja tahtsin ka seltskonnas olla ja siis seal mängiti nukkudega ja ja noh, eks ma siis ka mängisin. Mis tore tegelikult, eks muidugi pabernupud olid, vaata, ma ei tea, kas Burda või mis ajakiri see oli, onju, käidi kioskis ostmas, siis lõigati jälle uus nukk välja ja pandi riidesse ja. Nii see nii see elu oli. Nõukogude. Kas on võimalik Ethernet umbes sarnast oled sa ka kunagi läbi teinud, mis sest, et aeg on paar-kolmkümmend aastat vahepeal edasi. Ja, ja see oli põhiteema, et neid mul, mul on ka väike tütar, tan, need neljane ja tema mängib ka siukse asjaga, nii et neil on spetsiaalsed raamatut, kus sa saad printsessi riidesse panna, erinevaid pidi lõigata neid välja, siis. Kui ranges kodus Aivar sa enda arvates oled üles kasvanud oli piitsa ja präänikut. Et mul oli ema, oli kindlasti rangem kui isa. See on huvitav versioon, tavaliselt üldjuhul on teistpidi, et tema kuidagi on see vahendusisik või kes leevendab pingeid ja sinu kodus oli siis teistmoodi. Õppimise koha pealt kindlasti, et ega ma nüüd ütlete, isa, mul oli pehme. Et isa on ka mulle karmilt käitunud ja, ja selles mõttes ema oli nagu koolikoha pealt hästi konkreetne. Teda huvitasid hinded, teda huvitas, kuidas mul koolis läheb. Järjest rohkem hakkas ta rohkem huvituma siis, kui ma hakkasin trennis käima. Selles mõttes ma natukene ema, kartsin rohkem kui isa kooli teemalt. Mõnikord ema tuli hiljem töölt ja isa oli nagu selles mõttes hea mängukaaslane mul, kui ma juba kossutrennis käisin, et Mustamäe korteris toa uks löödi vastu seina, tekkis kolmnurk ja isa Kristjanist valliga üks üks sinna korvi kogu aeg. Ja teine variant oli siis rõduuks, mis oli värav, et isa viskas tennist pallida ja ma olin nagu väravas nagu. Ja siis muidugi need aeg-ajalt vaasid ja muud asjad ka seal klirisesid. Isal oli sellest nagu suht ükskõik, aga ema oli suht kuri selle peale. Sattusid niisugustesse, sekeldustesse või, või pisemat sorti jamadesse, mille peale ikkagi saadi kurjaks. No eks ma ikka muidugi. Olen vitsaga saanud, õigel ajal pole tuppa tulnud ja olen kuhugile ära kadunud ja aga noh, ikkagi enamalt jaolt, kui ma mingi koolis jamaga hakkama sain, siis ma rääkisin vaikselt isale, et isad, nüüd tuleb direktori juurde minna, et ma emale ei julgenud seda rääkida ja, ja siis me käisin isaga ära ja siis ma palusin nagu isal, et härrasa emale räägi ainult. Ja sinna see jäi, jäi vist küll jah. Mis juhtus koolis? Ma jäin vist vahetunni, saime raha peale mängimisega vahele, lisati kraani neid kopikaid, Nõukogude kopikaid ja siis oli nii huvitav, et nad ei olnud ju suured väärtust, oli vähesele rahale, aga noh, ütleme ikkagi selle kartuli saia, limpsi said lõpuks kätte. Vaata mis tähendab, mis sa ütlesid, visati kraani või kraanikaussi, kus siis käsi pesti, vetsus see tehti märjaks, hakati viskama, noh, et sinna auku ei tohtinud kopiks minna, siis oli lihtne saak. Sa võid ta sinna kuidagi ääre peale, saame lõpuks, kes sinna teisele peale sai, saab endale, noh siis mängiti kammi. Nii mis kammiga lasid niimoodi ja pidid teise nagu kopika peale saama, et ma erinevaid niukseid kopika mänge mängitud, kopikas ära pääl vajutasid, niimoodi hüppas, kammiga ähvajutasid. Vanasti olid need kammid, millega sa pidid. Enne kooli soengud. Vanasti olid seal ei olnud vanasti niisiis teede vahele neeme vahele ja see oli õudne kuritegu ju raha peale mängimine nõukogude ajal seal ikka päris dramaatiline grammatiline. Käisime direktori juures ära ja ja siis nagu ma ei mäleta, mis seal päris käskkirja ei tulnud, aga käitumine tuli mitterahuldav. Ja emale see ei meeldinud, ma ei tea, mis vabandusega ma välja ütlesin, et et miks see mitterahuldav on. Aga te teadsite, et jama on õhus, kui te seda tegite. Muidugi me ei osanud oodatagi, et õpetaja tuleb poiste peldikusse. Kooli ju mindi niimoodi, et ma läksin alati isaga koos kooliat, isa läks bussi peale ja mina läksin jala edasi õismäele. Ja alati siis noh, nagu koolipoiss ikka, ütleb isad, kollad mõne kopika kaasa, annad, et ma saan pärast poest läbi minna. Sealt see kopikas tuli. Kas sa mõnikord oled mõelnud Aivar ise, millest see tuleb selline hasartsus, sest need, kes vähegi on sinuga seotud uudiseid jälginud, teavad, et see on edasi kandunud ka hilisemasse ellu. Ja sa oled üsna osav vist olnud kasiinodes ja kihlvedude ja nii edasi läbi elu, et aga kuskohast tuleb, mis asi see sind tagant lükkab juba siis kopikatega, WC kraanikausis. Ma ei tea, ütleme nii, et et see kasiinodes, see on nüüd küll väga ammune ajalugu, et sinna ma vist ei ole nüüd ütleme 15 aastat enam jalga tõstnud, et jah, ma vahepeal aeg-ajalt mitte üksi ei käinud, käisime seltskonnaga lihtsalt aega surnuks löömas. Ma ei oska öelda, kust on tulnud, ma loodan, et võib-olla see omadus nagu lastele edasi ei kandu. Kui sa mõtled tagasi suurematele konfliktidele, kas sulle meenub mõni konkreetne olukord just vanematega seoses? Et võib-olla kõige valusam hetk mõnikord vanematel oli see, kui ma nende juures elasina ja noh, nõukogude ajal, kui sa ikkagi reisilt tulid, siis kui hästi läks, siis aeg-ajalt jõudsid ka koju. Mitte päris kaines olekus, ta juba see tegi neile kõige rohkem haiget, aga aga üldjoontes ma arvan, et oma oma nagu öeldakse, tegudega. Noh, ma olen nagu suutnud tõestada, et midagi väga valesti pole läinud. Aga püüdsid sa üldse või üldiselt oma vanemate sõna kuulata, kas teie kodus oli üldse niisugune, noh, omavaheline kord või läbisaamine või suhted et isa ema ütlevad, et teed nii ja siis siis sa tegid nii, mitte ei löönud ust selja taga kinni ja mina tegin, nii, tegid. Jah, ma olin suhteliselt kuulekas ja, ja ma respekteerin ikkagi oma vanemate otsuseid, isegi võib-olla kui ma ei olnud nendega mõnikord nõus, ma ikkagi respekteerisin neid otsuseid. Ma arvan, et see, see kõik seesama kultuur, mismoodi mind on kasvatatud, olen ma üritanud ka kasvatada oma lapsi mingil määral. Kuigi selles kasvatusprotsessis on, nagu öeldakse, ikkagi abikaasa mari on nagu ikkagi esikohal ja mina olen nagu teisel. Kohal Getter, mis sa arvad sellest praegu? Kui isa ütles, et tema peres oli karmim pool ema, siis meie peres on kindlasti olnud karmim pool isa vähemalt minu kasvamise ajal muidugi Gertrud ja Kaspar natuke leebemalt selle asja läbi teinud. Esimene laps on ikka eksperiment, tellitakse vist rohkem ukse kinnilöömine. Ma, isa võib nüüd aidata, aga minu meelest mina väga ei paugu, tänud võib-olla siis rohkem emale kui isa, noh, minu lapsepõlve ajal isa oli üpriski vähe kodus, et meie peres oli niimoodi, et et ikkagi nagu sügisest kevadeni ootasid isa pikisilmi pigem kuskilt võistlust reisidelt, et et ema oli see, kes nagu igapäevaselt siis proovis kasvatada. Ja ma just mäletan nii hästi, kuidas see võis olla äkki nädalavahetusema lubas kauem üleval ka olla. Et sai oodata ikkagi, et kui sa õhtul hiljem tulijat võist ära oodata, et siis sellele oli muidugi oma point ka, sest isa ikkagi nagu tihti tõi midagi toredat kaasa oma reis. Mu õele tohutult meeldisid kalad siis minu meelest mu õele, te võite alati mingeid kalu, delfiine või mängu mängu omasid, mitte päris, mina olin juba sihuke preili, siis mulle ilmselt toodi HMist natuke riideid. Sest tollel ajal ju Eestis HM ei olnud. Hüppame veel tagasi, Aivar, sinu lapsepõlve. Sa tõid ühe näite sellest, kuidas hankisid tasuta ploome ämbritäie endale. Aga miilitsatele või politseile pole kunagi ette jäänud. Olen küll ühe korra miilitsat. Ma ei teagi, kes nad olid, aga aga me tahtsime jälle nagu Tättusega hakkama saada selles mõttes, et, et vanasti oli taksoviin hästi niuke lahe asi, eks ole. Ja me otsustasime siis nagu viina pealt ise raha teenida. Ja me teadsime kohta, kus siis inimesed nagu ostavadki viina ja ja te oleks siis mõlema raha pudeli pealt nagu rutsi teeninud vahelt on, ja paha lugu oli, et samal ajal tuli siis ma ei tea, kas see vanasti oli KGB või mis ta oligi, mingi niuke võeti rinnust kinni ja öeldi, et nüüd lähme sinna ruumi ja saate niuksed tohlakat või annate piinad ära ja lähete koju, noh siis me andsime viinad ära, noh, ei tea, kes nad olid. Aga no niisugune intsident on juhtunud jah, et aga midagi niisugust nagu elu eest jooksmine näiteks või? Ütleme, mõned intsidendid on olnud, kui ma Õismalt tulin koolist, siis mustamäele rajati lastekodu ja siis Õismäe Mustamäe vahel on niisugune raudteelõike ja tavaliselt seal käisid lastekodu lapsed, nagu öeldakse koolilapsi pommimas. Ühe korra olen taskud tühjaks saanud, ühe korra panin jooksu, nagu öeldakse. Pommimine, kuidas see käis siis? Et öeldi, et vene keeles, et tingi teengi ja kaks midagi vaidlemas pandi, käed tasku, kontrolliti ära, kas sul on või ei ole, noh sel ajal kui siplema hakkasid, siis ütleme ikkagi enamalt jaolt, need olid vanemad poisid ja sul ei olnud nagu väga palju eelist, et pigem oli rahulikult see raha randa. Kus sul need kopikad taskus olid? Meil põgusalt jooksis läbi kooli teema, kas sa üldises plaanis olite õpetajatele nuhtlus või pigem just heade laste nimekirjas seni, kuni veel sport sind enda hõlma polnud tõmmanud ja juba saab väga harva vist koolis liikuma hakkasid või? No aga mul oli samamoodi, et olid, olid teatud ained, kus mul ei olnud raske. Ja mul olid teatud ained, kus mul olid raskused, meie koolisüsteem ei lubanud nagu valida, et õpi, mida tahad. Ma ei olda, ei, ei seal all ega üleval, ma olin rahulik õpilane. Et mõne märkuse sain aeg-ajalt ja, ja mõned kahetgaalijat. Ma ei tea, kas ma olin üheksandas klassis, siis füüsika oli minu jaoks täiesti arusaamatu, arusaamatu ja ma ei tahtnudki seda asja õppida ja, ja mind ei huvitanud see asi ja siis õpetaja kutsus nagu vastama ja ja ma läksin siis klassi ette ja, ja viis küsimust ühelegi vastata, Josandista stats üksmine kohale. Küll ka siin vaidleme, on ja siis järgmine päev päeval jälle füüsikatundja õpetaja jätnud rahul, ütles, et noh, et kuus dollar uuesti, et äkki sul läheb nüüd paremini. Aga õnneks ma olin natukene lugenud, et ma päris niisugune, noh, ütleme midagi olin lugenud ja viiest küsimusest sain kahel isegi pihta. Ja õpetaja ütles, et uhi palju parem kaks. Ja, ja siis oli järg nädal, kuna kaks korda nädalas oli füüsika tuntsis, järgne nädal tuli uuesti. Ja, ja siis ma olen ikkagi konkreetselt õppisin ja, ja saad aru, kui ma õppisin konkreetselt ikkagi ja ma sain viiele, kolm pihta, see näitab, et see ei olnud minu ala. Ja siis ta ütles, et no nii rohkem ei kiusa kolm. Ja, ja lõpuks siis oli veel mingi kontrolltöö, mille ma ka kolme sain, aga aga siis tuli nagu see üldine ja õpetaja halastas mulle, et kuna ma kontroldeegaagolme sain, siis päris kahte mulle pandud pani nagu tunnistusel kolme. Mis hetkest, Spart tegelikult hakkas su elus mängima ma niisugust rolli, et sul tuli juba koolist palju puududa ja ja oli selge, et siit võib midagi tulla rohkem. Ma arvan, see oli kaheksas klass juba siis vanuses. 15 84 oli Taškendis, oli see koolinoorte spartakiaad, kus me tulime siis eesti koondisega hõbedale, sealt hakkas juba liidu noortekoondis pihta, aga enne seda. Meil oli hästi aktiivne treener Heino Rebane, kes orgunnis kogu aeg läbi oma tuttavate Venemaal juba erinevaid turniire saime mängida ja siis oli noh, ma pakun välja, et kaks korda kuus läksid õpetaja juurde, et nüüd on vaja jälle võistlusreisile minna. Tahaks vabastus saadata, õpetaja pidi nagu allkirja, andmata kriminaalkorras, et siis saad. Kui sa ikkagi oled ära viis päeva ja tuled kooli tagasi ja lähed jälle mingiaeg ära, siis ta hakkab seda järjepidevust ja õppimist segama. Kui sa ise ei ole veel aktiivne ja ei õpi järgi. Ja pärast loomulikult siis kui see liidu noorte kommundis või juunioride koondis tuli siis ma vist lugesingi ära, et üks aasta ma olin koolis terve õppeaasta jooksul vähem kui 100 päeva. Missugune oli Aivar, sinu vanemate seisukoht selles osas, kuidas tulevik kujunes. Et kas korvpall ja sportlase elukutse oli nende jaoks mõlemale vastuvõetav? Ma arvan küll, et ega, ega korvpall sel ajal oli väga populaarne ja saalid olid ju Kalevi mängudel puupüsti täis. Et kogu see protsess, mis nad nägid, mida ma teen, et nemad toetasid, et ei olnud kordagi see. Kuule, äkki nüüd ei läheks trenni õpiks, neil oli hea meel, et mul oli kindel siht, et tegevus, mis hoiab mind nagu õigel kursil. Getter, kui palju sina või vähem oled kokku puutunud oma vanaema ja vanaisaga, siis räägime praegu isa poolt. Ma arvan, et lapsepõlves võib-olla natuke rohkem kui nüüd, aga ei, me ikka selles mõttes puutume kokku, et ma just mõtlesin, et kui sa küsisid, et kust isal see hasart on tulnud, siis mina pean küll ütlema, et Kuusmade peres on see sees, et see kaardimäng on olnud vanaisa ka väga lemmiktegevus, et alati, kui ikka sinna külla mindi, mängiti niimodi kaarte. Kui isapoolsed niinimetatud onud ja, ja siis sõbrad olid nagu külas, siis esimene etapp oli väike söömine ja kerge pits on ju teine etapp, löödi köögis laut puhtaks ja läks kaardi tagumiseks ja esimesed mina mäletan, et esimesed 10 korda öeldi mulle, et sina vaata pealt ja õpi kõigepealt mängu, et siin. Aga jah, need kõik need kaardimängud on mul tänu sellele selged, et mulle ka väga meeldib kaarte mängida, aga no mul tõesti vist enam ei ole väga kellelegiga mängida, et ma ei tea, minu sõbrad nagu hästi ei oska ja ei saa ka ikka vahest isa ja onu Gerdiga vahest ikka mängime. Onu Kert on siis see teine kuulus korvpallur Gert isa sõber Gert Getter, kuidas sulle tundub? Vanaisale vanaemale mõeldes kuivõrd nemad kuidagi oma olekuga ja, ja oma koduga on sind mõjutanud, et. Kui ma väike olin, siis ma käisin ka päris palju ikkagi vana males juures, suviti Keila-Joal neil maal, teine Kertsis tädipoeg Gert, kes on minust viis aastat vanem, et seni, kuni tema ei käinud, et ka veel. Kuna ta mängis korvpalli, siis mingi hetk ta hakkas ka suviti laagris laagrites käima, et aga need suved on mul väga meeles ja need olid väga lahedad, et meil oli seal igati vahva. Ma mäletan ka nagu seda, et ikkagi vanaema on ikka natuke karmim pidi kindlatel aegadel sööma tulema ja hiljaks ei tohtinud väga jääda ja et vanaisa oli sihuke leebem chill kellega mängisid kaarte. Vanaema oli see, et kui midagi ikka valesti, siis ta ütles jaa. No mis ma tean, nii palju Aivar sinu ja sinu laste ema kohtumisest. Et see toimus tantsuõhtul, aga kas sa ise mäletad, mis õhtu see oli ja miks sa sinna üldse sattusid tookord, kus see saatuslik kohtumine aset leidis? Ma ei tea, kas ta saatuslik oli, aga nali. 85, siis niinimetatud Eesti noortekoondisega valmistusime Leningradis toimuvaks spartakiaadiks. Läksin millegipärast võistkonnaga välja Mustamäe mängude majja ja me läksime lihtsalt nagu tantsuõhtule. Nagu ikka, tekkis. Sidetunne vanasti kestvad peod kella kuueni hommikul, vanasti oli kell 11 oli uks kinni siis läksid, jalutasid, saatsid mari ilusti koju ja. Jõudsid isegi õigel ajal koju et hommikuks ilusti olid välja puhanud ja võisid trenni minna. Te saite tuttavaks mariga, aga kui lihtne seda tutvust tegelikult hoida oli, võttes arvesse just, et sportlase algav karjäär tähendab seda, et sa oled kodust nii palju eemal. Käime, me suhtlesime vanasti mobiiltelefone, ei ostnud. Kirja teel paberkandjal ma läksingi, nii et ma kevadel sain tuttavaks ja sügisel läksin sõjaväkke, nüüd tuleb meelde, et sügisel läksin sõjaväkke. Seal samal ajal kui ma sõjaväes olin, oli aktiivselt kuu aega, ma olin leedus, siis ma andsin nagu selle vande ära ja siis ma sain Riiaski. Et ega jah, ega meil palju kokkusaamisi ei olnud selles mõttes, et ma mäletan, et korta käis Riias meil mul külas koos Ivo Saksakulmu naisega. Aeg-ajalt saime meie Riiast linnaloa ehk Me saime Tallinnasse tulla ja muidu olid need ikka need armsad 15 kopika lised aparaadid, mis lasid sul minut aega rääkida ja kus on rohkem neid 15 koplis ei olnud, ei saanudki rohkem rääkida. Minuti on ju. Võib-olla aktiivsem hakkas, läks siis, kui ma tulin sõjaväest koju. No väga palju aega mööda läinud, siis sündis Getter. Kuidas sa tundsid ennast noore poisina, kes need ajad olid, niuksed? Noh, tänapäeval sul on ju põhimõtteliselt kõik olemas. Et, et kui sul raha on, et osta need normaalsed mähkmed, vankrid kõik asjad siis läks asjade ju sebimiseks siis kuidagi nagu sebisid selle vankri, mis oli sinist värvi kahjuks. Ja siis olid need marlimähkmed mitte ei võta kokku ja viskad minema, vaid need tuli ära pesta, kuivama kõik asjad. Ja siis kus siis elu läks, natukene lihtsamaks oli, kui me käisime kevadel kaleviga seal usa tripil ja siis shokule ja mulle pakuti nagu suveks tööd seal, et saame seal mängida. Mäletan, ma tõin sealt lasele uue vankri ja mis seal kõik, kui mul oli seitse koti pagasit, sa kujutad pilte seitsmekotiga, sa paned tibussi, jooksevad bussist välja, võtad järgmised kaks kotijookse talle bussist välja, paned järgmise kahe kotiga lennujaama transfeeri, paned nagu on ja noh, see oli see aeg, kui anti veel tellimus kaasa, palun too kaks paks faksiaparaat. Ma arvan, et paljud ei teagi, mis asi faks on, eks ole. Aga see oli raha teenimise võimalus jälle võtsid saatnud kaks faksiaparaati kuskilt New Yorgi venelaste poest, kus oli 220 sellele voldile nagu tehtud, eks ole, et mitte see USA energia selle süsteemile. Ja, ja siis tõid need koju ja siis tuldi järgi, koputati uksele, kus me elasime ühetoalises korteris ja taoti siis vene rublaga sulle otsaette, võeti aparaadid ära ja. Jälle Getter kui ma mõtlen sünniaastale ja arvutan vanust, siis kas võib olla, et sinu enda isiklikud esimesed mälupildid algavad üldse Kreekast? Ma jään ma just neid isa neid Mustamäe ühetoalise korteri nagu jutt ei või noh, ma nagu olen neid kuulnud, aga niimoodi kui ma mõtlen, siis ma ei mäleta küll seda aega, et mu esimesed mälestused pigem tulevadki sealt klikvaada majast, ma arvan. Mis oli siis meie kreeka esimene kodu? Taust on see, et pärast edukat Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri korvpallis teenisid sa elu kõige ägedama. Lepingu sattusid mängima Kreekasse Aivar ja olid seal kokku kolm hooaega kolm hooaega ja, ja sina siis getter olid vanuses kaks kuni viis või midagi niisugust. Kolm kuni kuus, ma mäletan neid kodusid, mäletan hästi seda lasteaeda mäletan natuke, või noh, see ei olnudki lasteaed seal oli nagu mingi. Ma mäletan seda, et seal ei pidanud magama päeviti, et seal oli niisugune süsteem, et lapsed päeval ei maganud ja see mulle hästi sobis, sest mulle üldse ei meeldinud päeval magada. Aga see ei olnud siis kreeklaste kogunemiskoht. Ja see oli ikkagi nagu rahvusvaheline, seal oli lapsi siis enamus ilmselt olid ikkagi diplomaatide lapsed, ma eeldan. Ja siis ja olid ka siis Tanel ja Timo, kes on siis Tiit Soku pojad. Aga nemad meelega pandi teise rühma, et me ei hakkaks omavahel eesti keeles rääkima, et nad nende eesmärk oli, et me õpiksime võimalikult kiiresti inglise keele ära. Tore org praegu mõjutamiseks, ma arvan, et see oli väga tore aeg, täiesti uskumatu kogemus, eks ole, et sa saad lapsena elada kuskil Kreekas. Aga on sul niisugune kreeka tunnetus ka sellest ajast olemas, võttes arvesse, et sa olid rahvusvahelises seltskonnas, et kui palju ka elu sinu naha vahele või mentaliteeti ja mõtteviis üldse jõudis. Ma arvan, et pigem mitte nii väga, et ma olen Kreekas käinud, nüüd küll paar-kolm korda ka pärast seda, aga, aga mingit sihukest megalt kreeka armastust mul ei ole, aga noh, kõik need muud asjad, eks, et need lahedad, need ühised õhtusöögid või? Ma arvan, et niisugused asjad, et mulle tohutult meeldib nagu suure seltskonnaga õhtust süüa ja avatud olek äkki või tuleb nagu sealt ma, ma arvan, et need kossumängud ka, eks ole, et ma sealt ka midagi mäletan, mul nagu mingi mälupilt on, kuidas ükskord Panathinaikose saalis vist oli see, need fännid hakkasid Me vist istusime kuskil seal meeskonna pingi taga ja need fännid vist vihastasid millegi peale hakkasid seda surumist tegema alla. Siis mul mäletan ema ja margid siis tõstsid mind, et üle nende barjääride turvamehed said meiega ära joosta sealt, et me ei jääks selle massi alla, mis sealt tuli ja siukest mingit telefoniloopimist, pinke, seda tohutut suitsu, mis seal oli, sest seal võis suitsetada tollel ajal mängusaalis. Et mingid siuksed elamused ma ikka pigem on mul meeles. Aga kas sinu jaoks oli see kodu või sa teadsid, et sul on kodu kusagil teises kohas tegelikult? See kodu on ikkagi kodu, aga ma tohutult hästi mäletan seda, kuidas ma lugesin kalendrit, Pealtpäevi, millal sai Eestisse, et memmed ja vanaemad-vanaisad, et näha nagu neid lähedasi tagasi kolimist niimoodi otseselt ei mäleta, ma mäletan, et me kolisime, siis meil sai seal pääsküla suus korter valmis, et siis ma nagu siin seda mäletan, kui me sinna sinna jõudsime. Aga uudis või sündmus iseenesest oli sinu jaoks hea, meeldis sulle. Ma millegipärast arvan, et ma oleks tahtnud tagasi minna. Aga isa vist tahtis, et mõistis, läheks. Oli meil oli seal mitu mitu aspekti, et et mulle helistati panioonisest, jaa. Jaa. Kreeka treener, kes oli ka Panathinaikose treener, mingi aeg palus, ütles, et tule tagasi, et siin ei ole selliseid pingeid, nagu oli Panathinaikose, kes saadab lepingu ära kõik asjad, et kirjuta alla. Getter ja mari jah, tahtsid tagasi minna. Aga minupoolne nagu ikkagi väide oli see, et ma olin natukene nagu kas väsinud või, või, või, või ma tahtsin vaheldust. Kuna siis Eestis loodise klubide koondis, kes uuesti läks nagu kooratsit mängima ja eestikat tulid suht ühtlased, et mehed jaotati nagu klubide vahel ära ka, et tuli põnev ja üks aspekt veel, et me planeerisime juba mariga siis teist last, et me ei tahtnud seda kindlasti nagu Kreekas. Ja kõik need asjad kokku olid plussid olid miinused. Otsustasime, et jääme Eestisse. Räägime lapsepõlvest, siis juba nüüd Eesti võtmes, et missugused sinu Eesti mälestused on sealt kusagilt pääskülast vist, ma saan aru. Suurem osa sinu lapsepõlvest on seal mööda läinud. Pääskülas ja nõmmel jah, et ma käisin Nõmme põhikoolis väga armas väike kol, noh, ei saa siis veel mängis, eks ole, minu kui mina nagu koolis käisin, et mul on ilmselt kõige rohkem seda kogemust kui isa, kui korvpallur, eks ole. Ma olen lapsest saati tennist mänginud ja tenniselaagrites siis suvel käinud kurgjärvel. Mina olin see, kes ma hullult proovisin varjata, et noh, sest seal olid ka kossupoisid ja, ja kõik sportlased, et ei tuleks välja, kelle tütar ma olen, ma ei tea, miks mulle mitte, et ma oleks häbenenud, aga lihtsalt ma tahtsin, et mind teatakse kui ketterite. Sest et noh, koolis nagunii kõik teadsid mitu korda juhtused laagri pealt tulid mingid suvalised vastuaalsen, see kuus mu tütar ja no mingeid siukseid asju on ikka olnud. Oletame, kui oli see aeg, mil lisa parasjagu ikkagi kodus oli. Et missugune see teie klassikaline perepilt õhtul kodus võis olla. Mina pidin kell üheksa magama minema, ma ei tea midagi. Mul oli väga range kord. Varasemaks kaheksa õhtusöök, ma arvan ikkagi selline perekondlik õhtusöök on meie pere puhul väga-väga teemas. Tollel ajal vist rohkem ema, nüüd isa teeb süüa, uhked õhtusöögid pere seltsis, kõik istusime ühe laua taga ja. Võib-olla see söömakultuur on tulnudki Kreekast. Seal istutakse õhtul laua taha ja see ei ole pool tundi. See on kahetunnine rahulik istumine, kus sa siis naudid, sööd, äkki räägid juttu, klaas head veini? Et see on nagu hästi niuke, nagu mitte ei käi nagu nagu sportlastel kombeks või kohane, et lähed sinna laua taha restorani, kus sulle toit ette tuuakse. 10 minutit on söödud, et saaks ruttu koti peale puhkama. Et jah, seal Kreekas oli isegi võistkonna, ütleme siseselt, kui olid õhtul, kui me olime hotellis ja oli õhtune söömaaeg, siis ei olnud see mitte pool tundi, see oli raudselt tundja peale. Kas see getter, et isa oli palju kodust ära, andis sulle lapsena rohkem tegutsemisruumi või vastupidi, tuli sul olla selle võrra emale lihtsam laps nii-öelda, sest ta pidi niigi üksinda kõigega hakkama saama. Ma arvan, et ma olen olnud üpris hea laps, ma ei mäleta, et ma läksingi meeletuid lollusi teinud, viga hulkumas käinud, et siukest võib olla võib-olla kui vanemas peas, kui seal. Kui me kolisime sinna Veskimäe dresse, kus meil see esimene, siis nii-öelda suurem kodu oli, kui Gertrud juba oli sündinud ja siis olid, tekkisid seal küll esimesed nagu siuksed sõbrad, kellega käisime koos jalkat mängimas metsas ja enamus olid muidugi poisid ja ma olin ainus tüdruk, siis ma mäletan mul naabripoiss, ingver Ta tahtis mind vahepeal väravavahiks treenida, siis ta läbi seal peksis mulle suvel muudkui puude vahele, ma pidin neid palle kinni püüdma. Et siukseid asju mul oli, mul oli karm kord, ma räägin, ma pidin ikka üheksa toas olema ja mäletan ükskord lingi naabritüdruku juures, siis pidin kell üheksa kodus olema. Siis vist tulin üheksa läbi viis minutit, äkki isa istus diivani peal kelge. Kas sa tead ka, palju selleks? Ma arvan, et sellest on Tulkased, mulle tõesti üldse ei meeldi hilineda. Kohe mul hakkab süda kohe puperdama, kui ma tean, et ma jään kuhugi hiljaks, siis sihuke värin tuleb sisse. Aga meenub sulle veel hetke või olukordi, kus seesama kord justkui väljendus sinu jaoks, millega tuli ilmtingimata arvestada. No köök pidi alati korda jääma siiamaani, kui sa küsisid, et kui isa, et kuidas isa suutis oma vanemaid endast välja viia, siis ma arvan, et meie peres on kõige lihtsam viis, sa jätad midagi kuskil sassi. Siis on kohe teada, et ema-isa närvis. Ikka isal pigem emal leebem, meil. Sa oled seda masti mees, aivar, kes sokke ise vedelema jätta, kuhugi? Ta jätab, aga ta paneb nad üliilusti kokku, paneb diivani otsa peale koodi. Siin on nagu see köögiteema on, pigem see, kuna mulle endale meeldib ka köögis olla panevad need asjad sinna kraanikaussi või nõudepesumasinasse, aga kas see kõik see ümbrus, see rasv jääb koristamata ja siis, kui ma kööki tulen? Issand jumal, noh, et, et ei ole ju raske võtta, see võtab 30 sekundit märja lapiga, tõmbad ilusti ära. Ükskord ma tõmbasin ja siis oli ikka rasvane vahendite pangas. Aga nagu öeldakse, et tragid, vanemad, laisad lapsed, eks, et mul on ema ja isa mõlemad ülikorralikud ja ma arvan, et nii mina kui mu õde ja Kaspar me mitte mingi ülilohakad oleme, aga aga mitte nii, mitte nii korralikult, kui ema-isa. Eestlased üldiselt teavad Aivarit hästi korvpalliväljaku kaudu, pigem kus ta on olnud alati emotsionaalne ebaeestlaslikult kuum, ükskõik kas mängijana või treenerina nagu õhupall, et torkad küünega siis kas läheb lõhki, ei lähe, noh, niisugune seisund kodus. Ma vist sain 18 äkki ja siis ema isa ei tahtnudki üldse lubada mingit pidu, aga ema ikkagi vist siis kuidagi moosis isa ära, et las ta siis ikka teeb, et ma olin veel Inglismaalt koju tulnud ka, et ma ei elanud siis kogu aeg kodus. Et las ta siis ikka teeb selle peo ja siis mitte, et minul, aga seal mõnel läks natuke käest ära siis kuidagi kõõlutisele trepi peal natuke, mis väga spetsiaalselt tehtud ja mitte mingi kõige lihtsam trepp teisele korrusele, just siis selleks vist natuke katkise, siis kui ise sellest teada sai, siis oli küll päris suur jama majas siis aga ei, üldiselt no isaga ongi see, et ta plahvatab, aga ta leebub ka suht kiiresti, et me oleme alati saanud need asjad kiiresti lahendatud, et mingit sihukest nädalasi, tülisid meil ei ole, et ikka samal õhtul proovime need asjad ära lahendada, et. Et enda valitsemine korvpalliväljakul ja, ja kodus on needsamad asjad või erinevates veoks Ja ma arvan, need on erinevad ikkagi, et. Mul on kodus ikkagi suhteliselt jälle, nagu mõtlen, kalkuleerib ja, ja vahest kui ma plahvatan, siis on ka ma arvan, õigustatult et see ei ole nagu et mitte millestki. Aga jah, see trepilugu oli lihtsalt see, et ta oli niuke milleeniumi ajal ehitatud Rinaldo poolt, et seal oli valgustatud nagu käsipuu pleksiklaasi ja Soomes üle kullatud detailidega nagu mis ei olnud üldse odav lõbu. Ja nagu öeldakse, et inimene kaks korda ühe reha otsa ei astu, on ju siis see esimene reha oli see, kui mul vanem tütar pidas seal oma sünnipäeva ja siis loomulikult tahtis ka noorem tütar seal oma sünnipäeva pidada ja, ja ma sain just selle trepi Rinaldo tulid vennad kohale ja tegid selle ära korda. Ja läks paar aastat mööda ja siis Gertrud tegi seal oma sünnipäev, aga siis oli samamoodi, oli vildakil ja, ja noh, ja siis need põrandad kõik kleepusid. Ja siis ma olin jälle nagu natukene endast väljunud. Poiss tuleb ja ütleb, et kui mul see noh, ütleme 19 mis mu vastus. Kas sul on kodus spetsiaalselt moraali loetud? Meie soo. Ma arvan, et meid on lihtsalt hästi-hästi kasvatatud, et aga mis sa arvad, mis see kasvatamine on, milles see väljendub või või kuidas sa seda tunnetad? Ma natuke annan vihjeid, et ma arvan, et me ei ole meil mitte midagi keelanud, et nad on suhteliselt vabalt ise kasvanud. Me oleme suunanud. Jah, mulle nagu meeldib see, et alati saab ema-isaga kõik asjad läbi arutada, et midagi ei pea häbenema ega kartma ja nüüd eriti kui juba vanus on selline, et ma saan ju ka kohe 30, et kui ikka midagi on, siis kohe kõne kas isale või emale, et kuule, et mis sa sellest arvad või mis sa sellest arvad, et et pigem nagu. Ma arvan, et nüüd me oleme ikkagi juba ka väga head sõbrad, mitte ainult vanemad ja ja lapsed. Täpselt nagu sa ütlesid, selline suunamine ja mõist andmine, mis on õige, mis on vale. Kas teie kodus on sinu teada pääsetud füüsilistest karistustest? Mina küll ei tea, et keegi oleks. Meie peres ei, ei ole nihukest asja ei ole olnud jah, vist, et et meil on nagu kas siis nelja silma jutuajamine või, või kuhugile koputatud südametunnistuse peale ja ma arvan, et kogu selle, ütleme protsessi juures kindlasti on ma usun, et kõikidel kolmel lapsel on olemas. Väga jaa, niuke kohusetunne. Getter, kui toimub nelja silma jutuajamine, nagu isa ütles, mida siis öeldakse või öeldi konkreetselt ikka. Et lõpetame jama ära. Isa, need nelja silma jutuajamised olid alati kõige hirmsamad, aga mina olen selline hästi õrna hingega, et mul õde ja vend on siukseid tugevama iseloomuga, et mul oli kohe ise isal polnud midagi öelnudki, pisarad juba. Et. Sõnum ei, no et nii emme ei käitu ja nii me ei tee. Meil on nii vähe olnud, ma arvan ka, et neid pigem on nagu üksikud korrad. Kui ma käisin ülikoolis, siis võib-olla mingi kui see esimene armastus ja kõik oli, et siis et ma nagu rajalt ei, ei läheks ma. Aga üldiselt nagu mul on ka õppimine on nagu elu eluaed korras olnud. Ma ühte korda mäletan, kui ma sain ma esimese kolme, ma ei tea, kas neljas, viies klass alles siis ma ka natuke läksin aeglasema sammuga koju. Üldse ei tahtnud sinna jõuda. Aga minu meelest tol korral nagu ei juhtunud midagi, sest tõesti hindade olid nagu väga korras ja kui ma lõpuks isale ütlesin, et tead, et nüüd juhtus nii, et ma sain oma elu esimese kolmesist ütles, noh, pole hullu, et ikka juhtub, et järgmine kord siis paremini selle õppimise koha pealt ka, et ma tõesti olen nagu alati tahtnud hästi õppida. Siis mul oli ka põhikoolis, kui ma veel Eestis koolis käisin, raskusi vene keelega ja matemaatikaga ja siis isa proovis palusin isalt, et äkki sa saad natuke aidata. Aga isa on selline, ta mõtleb hästi loogiliselt asjadele, et talle ei sobi mingid valemid ja asjad on, mina pidin mingid valemitega tegema, aga isa teadis ilma valemeid tegemata, kõiki vastuseid, ütlesin kuule, nii ei sobi, et ma pean ikka valemeid näitama. Et ta lihtsalt kannatamatu, et ta kohe teadis, et kui vene keeles ei saanud õigesti öeldud et ta pole kõige parem kooliõpetaja, ütleme siis niimoodi. Küsimus on? Jah, ta on väga kärsitud. Ei no mina ei saa sellest aru, et kui, kui sul on ülesanne nagu heldakse vaja ära lahendada, mis sa pead tegema asja enda jaoks nii keeruliseks, kui asi on võimalikult lihtsalt loogiliselt võimalike ära lahendada. Et Aivar, kas isane on esimese lapsega tamise kogemusest kasu ka, kui tuleb teine või kolmas laps ja küsimuse kontekst on siis see, et kui sarnased või erinevad nad ühe koduseinte vahel võivad õigupoolest olla. Getter ütles, et kui neljasilmajuttu ajama nii kui, kui see lähenes või pidi tulemas, ta juba pisarad voolasid, eks ole, siis nooremal pikal mitte ei voolanud pisarad, vaid uks käis niimoodi mul saluni uks kais, mõlemat pidi hakkas käima, siis hakkas käima ja et, et ma tean isegi mu noorema tüdruku sõbrantsi lisa võttis ükskord ukse eest ära. Aga noh, ma nii kaugele jõudnud, aga ma ei kujuta hästi ette leppimas selle olukorraga. Ei, ei sa pead leppima sellepärast, et, et abikaasa mari nagu, ütleme teab selle tüdrukute hingeelu natukene paremini, võib-olla kui mina, eks ole ja siis ta ikkagi tuleb vahele ja sekkub päris jõuliselt. Et jäta nüüd rahule ja ma räägin ise nüüd edasi. Ma arvan, et isa ja Gertrude puhul on see, et nad on iseloomult nii sarnased, et kui nad nagu mõlemad klassi ju, et siis see on sihuke korralik nagu plahvatus, mis kodus toimub, aga see on tõesti jälle korraks, et üldiselt meie peres lahendatakse asjad kiiresti. Aga kui sa küsisid seda nagu esimese teise ja kolmanda lapse nagu kasvatamise kohta, siis võib-olla tõesti esimene laps oli ikkagi noh, me olime nooremad. Me lugesime ikka iga, ma ei tea, kas nelja tunni tagant tuleb süüa anda. Siis järgmisel lapsel juba oli siis kui hakkas karjuma. Et noh, nagu kõik läks nagu nagu lihtsamalt ja, ja, ja eks Kaspariga me oleme päris vanad vanad vanemad, et seal oli ka, et, et võtsime asja nagu hästi hästi, rahulikult ja kõikidest lastest on siiamaani tulnud täisväärtuslikud kodanikud ja noh, Gazprom natuke veel aega 18. eluaastani, aga. Kohusetundlikud kodanikud ja, ja ma usun, et ka viisakad Me võiksime mõne lausega rääkida Getter veel sinu emast, kui sa püüaksid tema käekirjakasvatajana kodus kirjeldada siis nende aastakümnete jooksul, mis kogemust on Ema on hästi mõistev, ta kuulab kõik osapooled ära ja meil on ikka superema. Et tõesti, kui mingid mured on, tema juurde saab alati pöörduda. Ta on kõigi laste jaoks alati olemas, nüüd ka oma väikse lapselapse jaoks tohutult suur abi on temast olnud. Et kas või see, et ta lihtsalt tõesti ongi olnud meiega kodus, meil on hommikul lõunal ja õhtul soe toit laual, kodu on alati suurepärases korras, et ma elasin täiskohaga töö, ma olen täiesti nõus sellega, et selles mõttes, et mina käin tööl peaaegu iga päev, teen tööd siis mina ei jõua näiteks tihti kodu koristada nii palju ja õhtuti võib-olla nii suure hooga süüa teha, et siis ongi hea emal-isal helistada, mis õhtuks? Et ja et see on ikkagi suur asi, mis ta meie pere jaoks teinud on. Noh, niinimetatud õhtusöögid ja need koristamises, mis jutud siin praegu käivad, on ju, et see on see minu jaoks on natukene võõras. Et me lähme mariga, lähme siis ketterile nagu külla. Lapselaps sai nelja aastaseks. Siis mina mõtlesin, et laud on kaetud ilusti. Voo ja tuleb pitsat. Nojah, praegu jääb mulje, et ma ei teeks Noored elavad lihtsamalt. Meil on lihtsalt elu nii palju kiirem. Meie oleme harjunud see, et me tahame ise kõike teha. Mingil ajal vist ei olnud ka väljapääsu, tuli see kõik teha ja tänapäeval on nii palju võimalusi, eks ole. Meie ei oska neid võimalusi kasutada. Aitäh teile oli tore rääkida. Mul on hea meel, et nõustusite pärituult, aitäh, aitäh. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku. Meil olid külas täna isa ja tütar Aivar ja Getter Kuusmaa. Mina olen saatejuht Sten Teppan, nädala pärast kohtume taas. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest Aivar ja Getter Kuusmaaga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadetes heast käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.