Üheksa ja 20 minutit on kell Vikerhommik hakkab nüüd rääkima üheaegselt nii muusikast kui ka filmist. Meil on väga hea meel öelda. Tere hommikust, helilooja Olav Ehala. Tere hommikust. Ja tere hommikust, filmifanaatik ja algaja vinüülimogul. Raul viitanud, tere tulemast. Tere. Tere. Ja me räägime siis tuliuuest vinüülplaadist, mille pealkiri on Don Juan Tallinnas ja veidi nii-öelda meeleollu sisse elada, siis ma loen esimese lause selle vinüülplaadiga kaasa tulevast voldikust. Arvo Kruusemendi lavastatud Don Juan Tallinnas 1971 oli siis selle filmi linastumise aasta on üks neist võluvaist kinematograafilistest veidrustest millega taaskohtumine paneb nõukaaja viimasele aastakümnel üles kasvanud põlvkonna nostalgiast heldima. Vaatamata sellele, et 1970. aastate kriitikuid jagus see viie võrgutajate seiklustele Tallinnas kiidusõnu õige napilt jääd filmitegijaid paneb ainuüksi selle olemasolu ilmselt elu lõpuni piinlikkusest punastama. Kui me läheme 70.-te aastate algusesse kohe kõlab ka üks helinäide, et aidata kuulajat vaimselt kuidagi samale lainele, kus meie oleme. Aga sissejuhatav küsimus, Olav sulle, mis hetk oli see sinu toimetamistes karjääriselt tegemistes, kus sa parasjagu olid? Millega ametis, kui sündis pakkumine ja selles aga vastu võtsite teha filmile muusika? No see oli väga suur üllatus, sest tol ajal oli tavaks ikka sa pidid olema ennast enne tõestanud liik lühemate filmide muusikategijana, et saada suure filmi ja veel muusikalise filmi tellimust, selleks pidi olema ikka pisut vanem inimene, teie poolt kogenum. Aga minu tegemised tol ajal mul oli konservatooriumis õppimise ajal oli selline oma ansambel, kellega me saatsime, et tolleaegses Eesti NSV riikliku filharmoonia sildi all põiki tolleaegseid nooremaid ja hiljem ka vanemaid soliste. Ja see bänd mul tegutses just nii kaua, kuna konservatooriumis õppisin. Ja näiteks Lembit Saarsaluga mängin tegelikult tänaseni koos sellest bändist ja Toivo hundiga. Et tegemist, tegemist seal olid ilmselt jälle ettevalmistamine mingiteks kontsertiteks. Kui tuli äkki see ootamatu pakkumine ja hiljem ma sain teada. Nüüd seda asja oli pakutud Eino Tambergile, kes oli kompositsiooniosakonna üks õppejõude hiljem mulle hea sõber. Ja tema ei võtnud kogenud inimesena, sest seal olid tähtajad ka. Ja siis pakkus mind väljadest, teadis, et, et noh et, et natukene ilmselt stiilis satsiooni tarvilik film ja et, et minu, selle noh, selle ajani tehtud lugudes mõnel pool ta oli siis nagu ära tabanud ka selliseid natukene vanema muusika. Kõlasid Raul, väike vabandus nüüd sinu poolt ka siis kui sa alustad, nagu Romi ütles, vinüüli avaldaja, moguli karjääri, siis see oleks võinud alustada või alguse saada ükskõik millest ja kuskohast, miks Don Juan Tallinnas? No eks tuleb ükskõik mida tehes alustada ikkagi oma südame häält kuulates, et ma olin seda peale südamehääle muidugi soundtrack'i kuulanud ka kõva 12 aastat auto CD pealt mul ei õnnestunud salamahti, hankides endale ja selle 12 aasta jooksul see plaat ei läinud halvemaks minu jaoks seal autos ega ka üldse mitte. Ja siis sellepärast otsustasin välja anda 49 aastat liiga hilja, aga siiski ja tantsima. Muud jutud tulevad kohe, aga paneme siis meid sellele samale lainele. Laul. Ale tuleb lahkena vea. Rüütlivapil türgi ja. Toi paadi ka. Don valato Prini ja jää. Meie Lada. Vikerhommikus on külas Olav Ehala ja Raul viitung, kes on omal moel mõlemad seotud Don Juan Tallinnas filmimuusikaga. Olav lõi selle pool sajandit tagasi, Raul leidis olevat, nüüd ole siis käes see õige aeg, et filmimuusika vinüülhuvilistele kättesaadavaks teha. Ja nagu Raul ise siin korraks enne loo käimaminemist jõudis mainida, siis 49 aastat liiga hilja. Olav, kas oli üldse õhus variant, et ja kas tollal 70.-te alguses räägiti üldse sellest, et filmimuusika kui niisugune võiks siis tervikuna ilmuda kuidagigi vinüüli näiteks siis ka juba? Ei, sel ajal midagi niisugust küll jutuks ei olnud, vähemalt nõukogude liidu territooriumil, ma ei tea, et oleks eraldi antud välja võib-olla nutuna Erskist, mõni mõni filmilugu, võib-olla tune jälgimine, plaadi peale läks aga puhtalt mingi filmi soundtrack'i, nagu tänapäeval kombeks on siis tol ajal küll ei, ei tehtud ja ega ei tulnud mul endal ka niisugune mõte pähe, et muusika käis ikka selle filmiga koos. Olav palun meenuta natukene nende lugude valmimise protsessi, kuivõrd olid sulle vabad käed. No ega nüüd muusika loomisel keegi mind ei ahistanud, täiesti jaga. Aga selle esitajate valikul seal ma küll, kui mul endal oli võib-olla mingi mingi teine mõte mõne laulu esitaja suhtes, siis mulle öeldi, et ei, meil on juba lepitud kokku, seda laulab teeneline kunstnik, see aga sellegipoolest õnnestus. Mul on mingeid oma nooremaid võta vaid ka sinna sokutada ja selles samas esimeses marsis, mida kuulsime seal, me laulsime koos sõber Lembit Saarsaluga ka, sest kõige lähemalt hea lähedalt võtta. Kui tegime fonogrammi ärandada, vaja peale laulda, siis laulame ise ka, sinna juurde pole vaja kaugelt otsida, kuigi siis suuremat massi laulsid need tolleaegsed lavakunstitudengid, ma ei mäleta, kas nad olid juba lõpetanud või olid nad veel tudengid, Need rüütlid olid ju kõik ühe kursuse poisid. Et kuivõrd seal oli selge kohe alguses, milline see helikeel peaks olema? Mingeid lõike sellest filmist siis katusel kõõlumisi ja vana Tallinnat, siis oli selge, et seal teataval määral mingit stilisatsiooni on vaja kasutada, aga, aga jah, seal lõppkokkuvõttes tuli seal väga eri stiilides numbreid sisse ja ütleme veel, mis põnev oli võib-olla et need tekstid ei ilmunud kõik korraga kätte, vaid jupi haaval ja mõne tegemiseks oli piisavalt aega, aga on kaks lugu, mille tekstid tõi teine režissöör mulle. Ühel õhtul koju ja siis ma ütlesin talle, et noh, mõned päevad mõtisklenud nende üle ja, ja siis orkestreerinud nädala pärast võime ehk salvestada muusika, siis saate hakata tegema. Ja teine režissöör ütles, et ei, helisalvestusstuudio on meil homseks kinni pandud ja ülehomme me juba filmime. See näitab muidugi seda mõne mõne asja tempot, mis, mida tuli seal. Kaasa teha, kui helilooja pannakse niisuguse fakti ette, siis kas pisar tuleb silma? No 20 aasta selle ei, ei tule midagi, söövad ainult adrenaliin ja väljakutse. Tänapäeval muidugi selle afääri peale välja ei läheks. Mis hetkel mõõda tegijad hakkasid aru saama, et tegemist on? Ma ei tahakski seda piinliku projektiga, aga kas tegemise käigus tehti seda tõsiselt? Nii palju, kui ma mäletan, tõepoolest ainukene asi, ütleme, kui film oli välja tulnud ja juba vist kuskilt oli tulnud ka päris parajat kriitikat siis režissöör Kruusement ütles mulle, see on elus ikka nii, et kehade eest mind kiideti selle eest, nüüd sõimatakse järgmise eest jälle, siis kiidetakse. Tema oli väga-väga optimistlik, ei, ei lasknud ennast sellest liigutada. Mina noore inimesena võtsin tol ajal küll natukene seda südamesse, et film sai kõva kriitikat. Siis Lembit Ulfsak lohutas mind, et, et ei ole häda midagi, et käib küll ja mis mulle eriti südamesse jäi. Aarne Oit tuli juurde. Noh, vanem kolleeg. Mis siis, ta ei olnud veel mingi kolleeg, temaliku helilooja, tudeng tuli mu juurde ja ütles, et noh, kui seal silmis midagi head on siis muusika. Raoul, kas sul on kogemusi, oled sa vaadanud seda filmi koos näiteks ma ei tea, 40 aastastega 30 aastastega, võib-olla isegi veel nooremate inimestega, et milliseid reaktsioone ta vaatajates tekitab aastal 2020. Ma saan aru, siiani tekitab vaatajates küsimusi, et mis toimus enne seda, kui see filmi tegevustik algab täna hommikul just mõtlesin, et sellele filmi saab teha suurepärase sellise eelfilmi. Et miks nad, miks nad tulid Tallinnasse, miks oli vaja selle naisterahvast ümber riietada meheks ja mis dünaamika neil käis selle Ulfsaki Florestiinoga omavahel, et sellest saaks täiesti eraldi filmid. Enne kui üldiselt on seal Tallinnas algab aga su küsimusest siis. Mu laps, tütar oli üllataval kombel selle plaadikaudne initsiaator, ta väga fännad seda filmi kuueaastasena muide et igale jäägrupile, usul igaüks leiab sealt midagi, kui ta vaatab, võib-olla mitte seda filmi sisu ja mida need autorid tahtsid seda tehes. Aga kindlasti seal on igaühele midagi. Kuuleme veel muusikat, väike näide vahele siis jutte Don Juan Tallinnas teemadel juurde ja. Tee toogu lust. Oli. Üks kuulunud tema. Ette, kus ava ja on olnud, see jääb ajaja murdeco. Vikerhommikul on külas Olav Ehala ja Raul viidung Don Juan Tallinnas filmimuusika on jõudnud vinüülplaadile ja meenutame neid aegu pool sajandit tagasi. Olav kui filmimuusika palutakse teha. Võib-olla see on erinev aegade jooksul olnud ja ilmselt sõltub ka sellest, kes ja kuidas ja kus, aga, aga sinu puhul, mil määral ja kuidas see lähteülesanne nii-öelda paika pandi, ehk kas sa lasid fantaasial lennata? Vaatasid üle mõned võtmestseenid, mis pidid häälestuse kuidagi andma, et muusika jookseks sünkroonis tähenduse mõttes, et sest pikk film lugusid on palju ja servast serva. No tegelikult oli esimene asi, mis mulle anti, ikkagi hoopiski see rezisstsenaarium trükitud tekst ja ja neid filmitud lõike sai näha hoopis hiljem ja, ja kui seda ma olen rääkinud tavaliselt animafilmide kohta, kui seal Disney stuudios tehti muusika salvestati ära ja siis animeeritud väga hästi sinna muusikasse, nagu see pilt, siis siin on ikka kõik vastupidi, pilt oli, enne tuli siis muusika sobitada nende nende kaadrit ega kokku küll mingid tempod ja niisugused asjad, need sai ikkagi vaadatud natukene vist. Mäletan ikka seda, seda filmitud osaga no näiteks katustel võitlemine, et see muusika tempos oleks sellega sobiv. Aga kõik, ega keegi mind ei ahistanud, ma olin vaba selles tegevuses ja, ja siis Eino Tambergi jälle ühe numbri puhul andis natukene nõu, kus ma ei olnud päris päris kindel, kuidas, kuidas seda teha ja tema tema nõu ühe loo puhul oli, oli väga kasuks. Noore inimese asi, nii ta tuli kuni kuni selle hetkeni välja, kui tuli postiljon tõi hunniku raha köögilaua peale, sest mul polnud aimugi. Ma polnud ju mingit lepingut kuskil ei kirjutanud ega mina teadnud, mis mis sisse toob, aga aga see oli ikkagi ütleme see tolleaegse tööinimese pooleteist aastapalka võib-olla teoreetiliselt valmis tasuta tegema või? Ei noh, ma teadsin, et küllap ma olin teinud ennem ühele Varasest Leninist pihta oli ju filmikunst oli kõige olulisem asi üldse. Loomingu valdkonnas ja seda rahastati muidugi väga ägedalt. Aga võib-olla on väga hea, et ei teadnud ette, kui palju sellest raha saab siis seal nagu surve oleks olnud selle võrra suuremat poole Ziguli raha eest kirjutan nüüd muusika. Ei tea jah, selle peale ei mõelnud üldse absoluutselt, kuhu raha läks. Mõtlesin, et huvitav, et Mu isa oli ehitanud seda maja, kus ma praegu elan minema lähen, kolm korda suuremaks ehitanud. Oli teda juba üle 10 aasta ehitanud, nagu tol ajal ikka, ega see valmis ei saanud. Aga siis ma sain nii suure rahasumma, et ma lasin esimesele korrusele kohe parketi maha panna, ei lasknud seda lihtsalt sõrmede vahelt läbi. Üks muusika küsimus veel, Olav sulle, kuivõrd on Don Juan Tallinnas heas mõttes süüdi selles, et sulle hakkaski meeldima kirjutada filmimuusikat? No see sõltub ikka rohkem nendest filmitegijatest, kes siis tellivad seda muusikat mulle endale meeldida ja ma võin tahta küll, aga kui ei ole ühtegi pakkumist, siis ei ole midagi teha. Aga kuidagi nii selleks jahe. Et ma alguses paar pisikest asja ja siis üks suur film ja, ja tol ajal mulle meeldisid väga just Rein raamatu uue nagu uues võtmes animafilmid ja mõtlesin, et küll oleks tore niisustele filmidele muusikat teha ja nii juhtuski, et sain Priit Pärnaga tuttavaks ja ja sealt algas animafilmide lugu, need vastupidises järjekorras, et enne suur mängufilmi ja siis multikad otsa. Raul, kuivõrd seda muusikat avaldades saadaksin missioonitunne ja küsimuse teine pool, kui ma olen õigesti aru saanud, siis valisid sa formaadiks ainult ja ainult vinüülplaadi või midagi veel. Missioonitunne, mida sa mõtled sellele, et eesti kultuurile õla allapanek kuidas iganes seda nimetada, sest ta suurt äriprojekti ma siit ei näe, paistmas kusagil ja Olav ütles ka, et see plaatel friikidele tegelikult välja. Aga samas, kas tänapäeval vinüülplaadid ei olegi ainult tegelikult järjest suurenevale hulgale friikidele võib nii sõnastada, formaat on siis ainult vinüül ja esialgu on küll vinüül paar inimest on küsinud CDd, aga ma olen öelnud, et ostke grammofon, et see on asi on seda väärt. Pluss muidugi see, et plaadikaanele vinüülplaadikaanele mahub palju uhkemini kujundama kõiki neid kauneid arhiivikaadreid, mida mul õnnestus filmiarhiivist välja kaevata. See on vanade aegade muusikat välja anda, noh, mõnes mõttes ma ei taha öelda, imelihtne, aga siiski palju mugavam tegevus, sest kõik on nii-öelda ridade kaupa olemas ja saab tänapäeva tehnoloogiast läbi lastes imesid korda saata, siis tehnilisele tiimile, kes vinüüli jaoks selle loominguga uuesti tegeles, oli see kõva peavalu? Meil oli jah arutelu, et mida teha selle arhiivisalvestisega, et samal ajal linti filmi jaoks keegi ei mõelnud selle peale, et rahul viidung tuleb ja tahab välja anda Kohila rekordiga seda. Ja siis lõpuks jäi peale see hääl, mis ütles, et võimalikult autentne võiks monofooniline sound seal plaadil olla, et kõlab üsna seitsmekümnendat natuke loomulikult. Lauri Liivak tohterdas seda, enne, kui see plaadile sai, aga üsna algupärane peaks olema see kõla. Aga selle poolest on hea, et tol ajal oli niisugune süsteem, kuigi see oli Tallinnfilmi tellimusse muusika, siis kuna salvestati Eesti raadios, siis alati läks üks duubel kõikidest asjadest läks arhiivi ja nüüd oli heasid. Hilisemast loomingust on väga palju asju niimoodi haihtunud, sellepärast et enam enam ei olnud sellist korda. Raul paar sõna ka selle plaadi kujunduse kohta, miks just selline? Kujundusse selline tegelikult pean tänama Kultuurkapitali. Tänu nende abile ma sain väga palju aega viita kujunduse jaoks faile otsides kõiksugu asju välja kaevates lugedes. Miks just selline. Esikaanel on siis fragment. Ühest selle filmi plakatist filmiplakateid oli minu jaoks suureks üllatuseks mingisugune viis, kuus tükki erinevaid, enamik neist venekeelsed ja Venemaal välja antud ja see on ka üks Venemaal välja antud plakati fragment esikaanel, mis ripub tuntud popmuusiku magamistoas. Selle originaal mul õnnestus hankida skaneerida ja siis nüüd plaadi kaanel, igaüks saab sellest osa. Nii et tegemist on siis vana plakati originaaliga, et see ei ole kuidagi stiliseeritud, et see on selline, nagu ta omal ajal seitsmekümnendad. Alguses oli ja see on ühe Moskva kunstniku tehtud filmi plakati fragmente. Me hakkame meie jutuajamise otsi kokku tõmbama, ma ei saa jätta Raul sinu käest küsimata, kas sinu suurel plaadiäril on ka tulevikuplaane. Oja kohe hakkan unistama edasi, kui olen jõudnud nulli selle esimese plaadimüügiga. Ja Olav, milline heliteos on hetkel sinu laual pooleli? Pooleli ei ole praegu midagi, aga, aga kuna mul on sellel suve südames on üks ümmargune sünnipäev, siis on planeeritud sügisesse kontserdi, ma pean nende jaoks mõningaid asju seadma. Ja silmapiiril on üks veidi suurem pre, kus lavakunstikateedri üliõpilastega. Kui nad järgmisel aastal lõpetavad, et siis, siis nendega oleks üks, üks asi. Aga see selts on vara rääkida, see on kõik alles. Idee on nii, et homme hommikul sul ei ole ühtegi tähtaega. Nojah, nii palju kui, et selleks ju nii-öelda juubelikontserdiks midagi ära teha, aga homme hommikul tõesti võinud kauem magada. Suur aitäh Vikerhommikusse külla tulemast helilooja Olav Ehala ja Don Juan Tallinnas vinüülplaadi väljaandmise eestvedaja Raul kviitung. Vaid see on armastus. Mis siis kustub ta ja milleks? On armastu, kõiki viina tapuutessal näevaks lill ehk. Vaid see, vaid, see on armastus mis otse köita. Rütm ei lange. Vaid see on armastus. Mis kiire, ei tea, mida tõkkedeib ja. See vaid, see on armastus mikstuur, lõhn ja mile. Ent. Tuli nukk. Ringluses. Ei pea see, vaid see on armas mikstuur mille ees ja