Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja tere retoorilise küsimusega alustades kas paradoksid ja psüühika keerdkäigud on tõesti need kujundid, mida kasutada emadusest rääkides. Kui vaatame emadust ajaloolises perspektiivis emaduse ajalugu ja siis tuleb vastutaja. Sest et just emadus või ka selle puudumine on see roll, milles naisi kõige kõrgemalt hinnatakse ja ka kõige karmimalt arvustatakse, ükspuha mida muud naine ka ei teeks, kui erakordset ka ei oleks tema muud saavutused. Aga kui tema lapsed on mingil viisil ebaadekvaatsed, kui nad ei vasta standarditele, normidele mingitele ettekujutustele siis on kohe platsis terve horde igat masti kantseldajaidi näpuviibutajaid, mida neil on emaduse kohta öelda ja kuidas emad ise on ennast tundnud sellesse õpetuste valingus? Sellest ongi tänane saade. Emadust ja ema rolli on hinnatud eri viisidel ja eri määral läbi ajaloo ja juba väga varastes kultuurides. Vanades usundites on teada ema jumala kultust, mis väärtustas viljakust tärkamist ja seda nii looduses tervikuna kui ka inimühiskondades. Paljusid suuri ema jumalusi austati üleüldiselt kreeka kibele demeeter Rooma Juno, Egiptuse ISIS. Ja tõenäoliselt on küllaltki suur kiusatus ka praegu mõista emadust kui midagi üldinimlikku, midagi universaalset, et mis on alati ja igal pool sama alati muutumatu, alati olemas. Teatud mõttes enesestmõistetavus. Võib-olla jumalate maailmasse ongi niimoodi. Aga kui me jätame kõrvale üleloomulikud jõud, siis praktiline tegelik emaks olemine on ühiskondades olnud väga erinev, väga erinev on olnud väga ajastu ja kultuuritundlik väga klassitundlik. Võib-olla leidub universaalsus siin ainult nii palju, et ajalooliselt on emadus tõesti olnud, see, milleks naisi oodati, pühendavad suurema osa oma energiast ja ajast ja mitte harva koguni tervise või ka elu. Sest isade lisandumine sellesse pilti on ikka väga hiline nähtus. Ja seda muidugi ainult läänemaailmas. Kodused isad täitmas traditsioonilisi ema rolle, toitmine, mähkimine, vannitamine, mitte kunagi varem, see ei ole olnud sotsiaalselt aktsepteeritav. Aga kui rääkida nüüd emadepäeva traditsioonist, siis kaasaegne emadepäeva tähistamise komme sai alguse USA-s. Sellel oli ka konkreetne algataja anšoovis. Tema kutsus selle päeva ellu omaenda ema mälestuseks ja esmakordselt seda tähistati 1911. aastal. Ja muidugi, ega omaaegsed kongresmenid ei jätnud selle üle ka vaimukusi. Pildumast naljatasid näiteks, et kui juba on olemas emadepäev madest ei miks mitte siis tähistada kämmade päeva. Moderzin lood ei, aga see selleks. Praegu emadepäeva tähistatakse ülemaailmselt enamasti kevadkuudel märtsist maini, umbkaudu Soomes, Eestis, Lätis on see mai teine pühapäev, leedus jällegi mai esimene pühapäev. Venemaal langeb kokku naistepäevaga kaheksandal märtsil. Mõnes riigis on see päev väga oluline, aga mõnel pool märgitakse teda pigem kui võõramaist kurioosumit. Katoliiklikest maades on muidugi ka tugev seos jumalaemaga ja sageli emadepäeva tähistamine langeb kokku mõne Maarjaga seotud pühaga. Aga mis on siis emadepäeva sisuks? Ema roll perekonnas, emadus üldse, ema-lapse side, emade panus ühiskonda. Üha enam tähelepanu all on ka emade õigused, näiteks seoses töötamisega emapuhkus, töötingimused, arstiabi, imetamise võimalus töö juures. Ja samuti perekonnaõigused lapsega seotud otsuste tegemine lapse kasvatamine, tervis, usk, haridus, muu niisugune vastutus lapse eest, eestkosteõigus, emade õigusabile ja toetusele lapse isa poolt riigi poolt. Kui rääkida globaalselt, siis väga oluline on ka vallasemade teema, sest ajalooliselt on emaduse aluseks olnud ikkagi naise abielulisus ja vallasemad ja vallaslapsed on olnud sotsiaalselt stigmatiseeritud ja seetõttu siis paljudes maailma paikades see teema on endiselt aktuaalne. Ta ainult läänemaailm on siin siis erandiks. Üldse, kui vaadata sündimuskordajat maailmas, siis see on väga erinev. Kõige kõrgem on see vaestes Aafrika riikides viis kuus last naise kohta Nigeerias näiteks ehtiga sealse langeb. Mis muidugi ei tähenda üldse seda, et kõik need lapsed ellu jäävad ja üles kasvavad. Kõige vähem sünnib lapsi Ida-Aasia suurlinnades Singapuris näiteks ainult 0,8 last naise kohta. Alates 1970.-test aastatest. Emaduse tähendust on väga palju, muutud selline asi nagu kunstlik viljastamine aga taas jällegi ainult selles jõukas läänemaailmas mujal saabuvad tulevased ilmakodanikud ikka valdavalt traditsioonilisi teed mööda. Ja muidugi ei, me ei saa mööda ka sellest, et emadepäeva sisu on tänapäeval tugevasti kaubastatud. Täpselt nagu seda võid märgata ka naistepäeva puhul. Tegelikult see valmistas pettumuse juba selle traditsiooni algatajale Antšarvisele. Juba tema nägi, kuidas see hakkas kiiresti kommertsrealiseeruma. Kolmekümnendatel aastatel juba tekkis igal aastal emadepäeva eel terve postkaardi ja maiustuste tööstuslillekaubandusostukampaaniad. Nii et taas üks tähtpäev, millest kaubanduslikus mõttes võetakse, mis võtta annab. Asume siis ajarännakule emaduse lähiajalukku. Päris 20. sajandi alguses ei peetud laste eest hoolitsemist mingiks keeruliseks ettevõtmiseks, ammugi mitte teaduseks. Talunaised ja töölisnaised teadsid väga hästi, mida neil tuli teha, sööta lastel kõht täis, hoolitseda, et neil oleks riie seljas ja katus pea kohal ja et nad ennast korralikult üleval peaksid. Kogu see hoolitsus töö oli loomulikult ainult emade õlgadel. Sel ajal veel ei räägitud, et lapsi tuleks arendada või stimuleerida, pigem vastupidi. Imikut mähiti mütsakateks tihedalt kokku. Kui mudilased tuli jätta üksinda koju, sest ema pidi minema tööle või tal oli kodus palju tegemist siis oli kombeks siduda nad tundideks liikumatult tooli külge või voodisse ja mitte paha kavatsusega, vaid selleks, et nad ei teeks endale viga, et nad ei oleks tüliks. Oli täiesti normaalne ja täiesti levinud, et lapsed jäeti omapäi. Kuue-seitsmeaastaselt juba oodati, et nad saavad ise oma asjadega toime. Ja kui nad just ei käinud koolis, siis anti neile juba ka erinevaid ülesandeid väljaspool kodu mingisuguste asjade toomine, viimine, mingite käikude tegemine üldiselt ideaalne laps oli see, kes ei jäänud jalgu ja kes ei tüüdanud täiskasvanuid. Aga kui me vaatame 20. sajandi alguse kesk ja kõrgklassi siis seal juba hakati pöörama tähelepanu lastekasvatuse trendidele. Ainult et see konkreetne hoolitsus, töö delegeeriti väga suures osas palgalistele hoidjatele ja kasvataja annadele. Arusaam oli siis niisugune, et inimene, kes tuleb perekonda väljastpoolt, ta on objektiivsem kuna talle ei ole lapsega sellist tugevat emotsionaalset sidet. No tegelikkuses sageli see asi kujunes just vastupidiseks loppis lihane ema jäi lapsele kaugeks ja see tõeline tundaside, see kasvas just nimelt hoidjaga, kellega oldi ju igapäevaselt koos kõige paremad lapsehoidjad kindlasti kompenseerisidki emade eemalolekut ja ega see ei pruukinudki tingimata olla väga halb asjakorraldus, sest et hoidja näol laps sai endale juurde ühe lisaisiku, kellele ta võis loota mingisuguse mure korral või mingi raskuse korral. Ja samas usaldusväärne hoidja, ta võimaldas ka emadel tegeleda mingisuguste muude huvidega väljaspool perekonnaringi, tulid need siis seltskondlikud või kunstilised või intellektuaalsed huvid. Ja miks mitte säärane ema suutis inspireerida ka oma lapsi tegelema näiteks kirjandusega või muusikaga. Mõned autorid on välja pakkunud just nagu minevikus emad armastasid oma lapsi vähem kui tänapäeval et lastega liiga lähedaseks saamist pigem välditi, kuna pered olid suured, noh, siis lihtsalt jäigi vähem energiat ja aega individuaalseks tähelepanuks ja individuaalseks kiindumuseks. Või et kuna laste suremus oli nii suur, et siis kutsus vanemates esile sellise hoiaku, et jumal andis, jumal võttis. Ja ega tõtt öelda sajandi alguse ametivõimud ka ei muretsenud eri D nende beebide pärast, kes tulid ilmale surnult või kes surid esimese elukuu jooksul statistika järgi Euroopas, see oli laias laastus üks laps kuuest. No leiti, et sellisel juhul nad olidki elujõuetud ja nende surm oli pigem loomulik asjade käik. Ja sageli need sünnid jäid ka registreerimata. Nii et väga paljude tillukeste inimeste viibimisest siin maailmas ei jäänud maha üldse mitte mingisugust ametlikku märki. Aga see kõik ei tähenda, nagu nad oleksid jäänud ilma emaarmastusest. Kui lugeda intervjuusid, biograafiaid, mälestusi, niivõrd paljud emad ise juba elatanud naistena. Nad on rääkinud pisarsilmi oma kaotatud beebidest, kes surid võib-olla 50 või 60 aastat tagasi. Aga emad leinasid neid ka veel aastakümneid hiljem. Ja ei unustanud kunagi. Aga kuidas siis juhtus, et emad sattusid ametivõimude tähelepanu alla ja kuidas laste kasvatamisest sai poliitiline küsimus? Laias laastus oli põhjuseks esimene maailmasõda kurnav klaastav ja seda isegi suurriikide jaoks, keda loeti võitjate hulka. Igatahes sundis neid korrigeerima oma mõjuvõimuplaane ja ümber hindama oma ressursse. Ja selle käigus leid muuhulgas, et kahuriliha on kuidagi nõrguke. Et noortel meestel kehvad kopsud, kehv süda, rühivead, lampjalad, paljud ei kõlvanudki kodumaa eest võitlema. Kohe muidugi algas ka kurtmine rahvuse allakäigu ja väljasuremise teemal. Moodustati riiklikke komisjone, et olukorras selgust luua. Ja tõesti need komisjonid jõudsid ka peapõhjuseni, selleks oli vaesus oma sotsiaalsete tagajärgedega ja igati asjakohaselt. Nendes raportites soovitati ka agulite puhastamist, saneerimist ja igasuguseid muid reforme, mis parandasid elukeskkonda millel on ju otsene seos laste suremuse ja, ja tervisega. Ja eks võimud selle kõigega tasapisi ka tegelesid, aga riigi jaoks tekkis siin ka üks lisafookus, nimelt emad kelle asjatundmatus ja ebapädevus ähvardas tulevaste sõdurite tervist. Seega rahvuse allakäigul olid nüüd leitud konkreetsed vastutajad, emad kui niisugused korraga avastati, et laste suremuse vähendamiseks tuleb harida hoopis emasid ja neid koolitada, et nad kasvataksid üles terve rassi. No muidugi oli odavam ja kiirem, õpetada emadele hügieeninõudeid ja manitseda neid, et nad peavad hoolikamalt koristama ja kärbseid tapma. Seda eriti siis vaeste linnaosades, kus sanitaartingimused olid allpool igasugust arvestust kus töölismajades ei olnud sageli v kraanigi rääkimata käimlast asusid tavaliselt kusagil tänava ääres, vahel mitmesaja meetri kaugusel. Noh, mida sa kärbeste tapmine siis aitas ja pealegi veel ajastul, kus hobutransport oli endiselt üldine. Aga sanitaarprojektid olid pikaajalised ja lihtsam oli õpetada naisi, kuidas tuleb olla hea ema. Ja muide, sellele lisandus veel ka selline ideoloogiline sisendamine, et emadus, see ei ole ainult eraviisiline õnn, vaid see on ka naise rahvuslik kohustus mille üle meilt oodati tänutunnet ja uhkust. Ja kuna naised teenivad oma isaga riiki, siis tuleb neil ka õppida, kuidas oma tööd korralikult teha. No muidugi, ega selles emade harimises ju iseenesest ei olnud midagi halba, sest see aitas tõrjuda igasugu ebausku ja külatarkusi ja põlvest põlve pärandunud kombeid. Mitmel pool-Euroopa riikides seati sisse kodukülastuste süsteem, õpetati tervisliku toidu valmistamist, õmblustööd, anti kõikvõimalikke juhiseid ja näpunäiteid majapidamiseks hügieeni alal. See kõik lähtus ju ikkagi oma aja teaduslikest arusaamadest ja õpetus oli läbinisti praktiline. Aga sageli see põhjustas vaesemad jaoks ka omajagu dilemmasid. No näiteks see kurikuulus hoiatus mitte võtta beebisid enda juurde voodisse, sest et niimoodi pidavat tekkima lämmatamis oht. Aga mida teha töölismajades, kus puudus küte, kus talvel tuba muutus, kõle külmaks, kuhu see beebi siis panna, et ai külmatuks? Ühest lihtsa töölisnaise mälestusest ma leidsin niisuguse episoodi, kus nõustaja soovitas tal oma haiglase lapse dieedid. Kas kanaliha? Kindlasti väga tervislik nõuanne, aga mulle jäi meelde selle naise vastus. Selleks ma peaksin olema kuninganna. Nii et sageli nood väljaõppinud koolitajad ja ülikooliharidusega arstid nad lihtsalt ei mõistnud emade raskusi, mis tulenesid rahapuudusest mis tulenesid kehvadest, elutingimustest, vaesusest. Kahe maailmasõja vahel valitses selline arusaam, et laps vajab eelkõige rutiini, mida rangem, mida jäigem, seda parem pidi käima kella järgi täpselt toitmine, mähkimine, uneaeg. No selline suhtumine sobitus paremini kokku, võib-olla kesk ja kõrgklassi selliste kasvatustraditsioonidega kus lapsed antigi palgalise hoidja hoole alla ja nad hoiti lastetoas täiskasvanutest eemal. Ja ema hool pidigi väljenduma siis rutiini tagamises. Samas aga emaarmastus oli juba midagi kahtlast ja pigem isegi lapsele kahjulik, sest see rikkus distsipliini. No ikka võis ju juhtuda, et vastutustundetu ema toitis oma titat siis, kui see nuttis, ehkki kellaaeg ei olnud veel üldse õige. Või koguni võttis teda sülle ja kustuta, kuidas, mis oli ülepea üks kõige lapsevaenulikum asi, mida teha? Oma positiivne moment siin muidugi oli, sest niisuguses atmosfääris mõned jõukamad emad võisid ju tegeleda oma huvialadega või isegi mingit laadi karjääriga juhul muidugi, kui abikaasa lubas. Ja igatahes nad ei pidanud tundma, et nad on oma lapse hooletusse jätnud. Ja loomulikult leidus ka palju naisi, kes soovisid toda lapsehoidjatena ja kasvatajatena põetajatena, kes vajasid seda tööd. Nii et 1930.-te aastate keskklassi seas juba levis arusaam, et ema võib oma vaimseid ja organisatoorseid võimeid rakendada ka kodus. Et tema intelligents on vajalik oma lapse kasvatamisel. Sõjaeelne ideaal, ema ei töötanud väljaspool kodu, ehkki tegelikkuses loomulikult tööl käimine oli paljude naiste jaoks ju ainus võimalus oma lapsi. Teine maailmasõda muutis ühte ja teist suhtumises emadusse isegi kui see oli abieluväline lastega naised ilma meheta, need olid siis harilik nähtus ja vallasemad ei paistnud selles kontekstis nii väga. Silmasõjaolukorras muidugi vajati naiste tööjõudu. Selleks oli lausa ühiskondlik surve, nii et see pendel liikus jälle teise äärmusesse. Ja nendele naistele, kes ei töötanud väljaspool kodu, neile vaadati isegi viltu. Jälle rõhutati muidugi patriootilisi tundeid ja ime küll, aga paljudele väikelastega naistele tekkisid tõesti võimalused ühendada emadust ja töölkäimist. Riigid omavalitsuse tavasid, lasteaedu avasid, päeva hoidusid, mida siis kasubsideeriti näiteks vabrikute juures, mis tootsid armee jaoks vajalikke tooteid. Lapsed olid seal hooldatud, nad said korralikult süüa, mis sõjaolukorras noh, oli ikkagi suur asi. Ja ka emadele selgitati, et lasteaed ongi nende võsukeste jaoks hea, et lapsed mängivad seal omavanustega ja see kõik tuleb kasuks nende arengule. Muidugi, kõikidel sõjaaja lastel ei läinud nii hästi paljudest ohtlikest piirkondadest, lapsed evakueeriti eriti just suurlinnadest, lausa tuhandete kaupa pommirünnakute hirmus. Enamasti nad saadeti siis kuhugi maakohta. Või kaugemasse asulasse, kus oli ohutum võimaluse korral sugulaste juurde või mõnda hooldusasutusse. Aga igal juhul see tähendas perekonnast eraldamist ja loomulikult see oli väga suur trauma kõigile asjaosalistele eriti ka laste jaoks. Varasemad sõjad olid riigivõime sundinud tegelema laste ja perede füüsiliste vajadustega. Aga nende emotsionaalsed vajadused, see, kuidas toimub laste psühholoogiline kujunemine, see oli siiamaale jäänud pigem varju, sellest vaadati mööda, seda ei mõistetud. Nüüd teise maailmasõja ajal ja ka järel see fookus nüüd järk-järgult nihkus hingelisele heaolule. Hakati teadvustama, et ema-lapse vahel on eriline emotsionaalne side. Kui tähtis see on lapse varases arengus ja loomulikult ka ema enda hingelise seisundi jaoks. Kõik need sõjatraumad, sõja ja eraldatus selle vastu hakkasid nüüd huvi tundma lastearstid ja psühhiaatrid. Ja tekkis isegi spetsialiseerunud lastepsühholoogia. Ja need uued uurimused näitasid, et laps vajab pidevalt ema tähelepanu. Need näitasid, kuidas katkestatud lapsepõlv, kuidas see seondub vaimse tervise probleemidega, kuidas see seondub alaealiste kuritegevusega. Ja nüüd hakkasid ilmuma uued lastekasvatuse käsiraamatud, milles avaneb täiesti teistsugune pilt ideaalemast. Nüüd selgus nimelt, et hea ema ei jäta oma alla kolmeaastast last mitte kellelegi teise hooleks no välja arvatud võib-olla vanaema ja sedagi ainult vähestel ja hästi põhjendatud juhtudel. Tulemuseks oli nüüd see, et emad ei julgenud enam sammugi oma lastest eemalduda. Tekkis hirm, et selles nähakse hoolimatust, et see toob kaasa ametnike sekkumise. No see oli muidugi nüüd küll lastepsühholoogia vale tõlgendamine, see vint keerati ikka kõvasti üle. Aga samas see sobis sõjajärgse ellusuhtumisega. Sest lapsed olid viibinud evakuatsioonist ja abielupaarid olid sunnitud olema lahus. Ja loomulikult inimesed soovisid nüüd pärast sõda oma perekonnaelu jälle järje peale saada, nad soovisid turvalisust, stabiilsust soovisid pöörduda näiliselt tagasi vanadesse headesse aegadesse, enne kui sõda kõik segi paiskas. Ja selles illusioonis naine oli koduhoidja oma kõige traditsioonilisemat rollis. Seega sõjajärgne ideaalpilt oligi hubane kodu, kolla õnnelik naine, küpsetamas köögis rõõmsad lapsukesed mängivad jalgade ees selline idüll. Nii et pendel paistis olevat jälle liikunud tagasi sinna, kus ta oli enne sõda. 40.-te aastate lõpus ja viiekümnendatel aastatel töötav ema oli võrdlemisi ebatavaline nähtus ja kindlasti mitte soositud. Ainult et vastuolud ja ambivalentsus Nende olukorras oli nüüd kordades suurem kui varem. Ühe paradoksina näiteks selgus, et olla üksikema rahuajal oli märksa keerulisem kui sõjaaja tingimustes. Sest et vahepeal avatud lastehoiud suleti, sest need ei vastanud enam ajavaimule. Ja see tähendas, et emadel ei olnud lapsi päeval kuhugi ja nad ei saanudki enam tööl käia. See oli tõesti väga järsk pööre, sest ainult paar aastat varem oli viltu vaadatud mittetöötavatele, naistele ja emadele. Ja nüüd äkitselt halvustati emasid, kes töötasid ja jätsid oma väikesed lapsed päeval teiste hoolde. Samal ajal aga kogu see sõjajärgne ülesehitustöö, see vajas ju igal juhul täiendavat tööjõudu. Ja pealegi sõjajärgne kitsikus juba iseenesest sundis naisi tööle sest isegi kahe vanemaga perekonnad vajasid ikkagi teist sissetulekut. Kuid tuletagem hetkeks meelde, kuidas üldse riigivõimud olid tulnud selle peale, et hakata emadusele mingeid standardeid kehtestama. Põhjuseks oli muidugi see kallihinnaliste rahvusbeebide tervis. Kui nüüd hinnata emaduse edukust selle järgi siis peab küll ütlema, sõjajärgsed emad olid teinud head tööd sest esimesel eluaastal suri nüüd kõigest üks laps 50-st võrreldes sajandi alguse ühega kuuest. No muidugi olid muutunud ka üldised tingimused, eluasemed, sanitaartingimused, üldse rahva tervis, see kõik oli märksa paremal järjel. Arstiteadus oli teinud väga suuri edusamme, oli loodud palju uusi efektiivseid ravimeid. Antibiootikumid eelkõige mudilased ei surnud enam läkaköhasse või mädasesse kõrvapõletikku. Sõjajärgsed emad olid kindlasti teadlikumad. Kindlasti nad olid emaduseks paremini ettevalmistatud. Ja nad võtsid oma vastutust tõsisemalt kui näiteks 30.-te aastate emad ja heaoluriik, mis juba kujunes läänemaailmas. See kindlasti vabastas naised ka suurest osast muredest mis puudutasid laste füüsilist heaolu. Aga samal ajal näis üha enam küsimuse alla pandi emadeoskused ja võimed tegeleda laste, psüühilise ja, ja sotsiaalse arenguga. Mõneski suhtes ilmnebki selline paradoksaalne tendents. Et kui sõjajärgsed perekonnad kahanesid kahe kolme lapselisteks. Just samal ajal hakkas emadus üha enam sarnanema täisajaga tööga. Ja loomulikult see tähendas ka uut laadi stressi. Kogu sellesse sõjajärgsesse mõttehoiakus sobisid hästi Freudi ja šambja, see psühholoogilised teooriad. Need olid küll tegelikult olnud õhus juba varem ja olid ka tuntud. Aga nad olid kitsamalt levinud. Froid rõhutas, kui tähtis on laste varane arengujärk. Millist tähtsust omab kogu nende edasisele elule, kui tähtis on hoiduda survest allasurumisest, pia see jällegi rõhutas hariduse ja kasvatuse tähtsust, kui oluline on see pidev hea kohane stimuleerimine. Eriti tuntuks. Sõjajärgsetel aastatel sai aga üks USA lastepsühholoog Benjamin Spock. Tema nimi peaks tulema tuttav ette ka eesti emadele. Tema lastekasvatuse raamat on tõlgitud eesti keelde. Tema esindas uut, sellist liberaalset vaadet, et lastekasvatusele ja tema tööd saidki emadele uueks juhendiks. Ja see arusaam erines täielikult sõjaeelsest arusaamast, mis rõhutas laste distsiplineeri mist Spocki järgi mida laps nautis, mida ta ihkas. See oligi talle hea. Isegi kui selleks oli toiduloopimine vastu seinu, kui selleks oli mänguasjade lammutamine. Kui selleks oli mistahes jonn, pasunat tõrtsutamine kell viis hommikul, mida iganes. Emade jaoks see tähendas loomulikult tohutult lisatööd, tohutut lisaenergia panustamist, et luua siis korda oma anarhiliste võsukeste järelt. Tõsiasi oli see, et samal ajal ei vabastanud mitte keegi emasid ei palgatööst, ei majapidamistöödest ei olnud mingi argument. Häda emale, kes ei suutnud ennast mobiliseerida oma lapsukest iga nõudmise peale mööndusi neile ei tehtud. Ja paljud naised tundsid, et see totaalse pühendumise surve, see muutis laste kasvatamise nende jaoks väga üksildaseks tegevuseks. Suuresti siin oli asi ka sõjajärgses elustiilis, kus hakkas ära kaduma see varasem kogukonnapõhisus enne sõda ja eriti maakohtades. Noorel naisel oli ikka käepärast kas oma ema või tädi või vanem õde, kes aitas lapse järele vaadata isegi linnas. Elu koondus väikeste tänavate, väikeste poodide äride parkide ümber, kus naabrid olid kõik kursis üksteise asjadega. Aga sõjajärgset noored emad elasid sageli uutes kõrgetes kortermajades, kus 11 ei tuntudki nadolid eemal omaenda emast, oma sugulastest, vanadest sõpradest. Nii et tekkis omamoodi selline suletud ring et selle ära lõigatud tõttu noored emad vajasid professionaalselt juhendamist väljaspoolt. Aga uudseks probleemiks sai emade depressioon. Selline jõuetustunne, perspektiivitu see tunne, mis loomulikult ei jäänud ka lastel tajumata ja kindlasti ei teinud see olukorda kellelegi jaoks kergemaks. Kõige enam kannatasid vast haritud ja edasi püüdlikumad naised. Need naised, kes enne emaks saamist olid pidanud mingisugust elukutset või arendanud professionaalset karjääri. Ühiskond oli ju neid innustanud ennast harima, koolitama ennast hoopis millekski muuks. Aga kui nad said emaks, siis see sõnum pöördus 180 kraadi. Unusta oma haridusunustama teaduskraadid. Emana sa lähtud ainult oma instinktidest ja see ongi ainus, mis loeb. No risti vastupidine sellele, mida naistele sisendati kõigest üks põlvkond varem. Ühiskondlik ootus oli väga selge. Emaks saades peab naine loobuma kõigest, mis ta seni on saavutanud hariduses või karjääris. Ta peaks jääma koduseks, pühenduma täielikult oma järeltulijatele. Ja ilmselt see 50.-te ja 60.-te aastate põlvkond. See oligi esimene põlvkond kõrgelt haritud emasid, kes hoolitsesid ise oma laste eest ilma et nad oleksid kaasanud palgalisi abilisi. Ja loomulikult oli sellel oma hind. Naised tundsid, et nad on ilma jäänud oma elust. Et nad on isiksustena otsekui maha kriipsutatud ainult veel hooldajad, teenijad, piiratud huvideringiga. Tulemuseks võis olla täielik isiksuse kaotus, isegi vaimse tervise probleemid. See 50.-te ja 60.-te aastate emadus oli tohutu eneseohverdus, väga sügavad kompromissid, iseendaga, frustratsioon, peaaegu täielik iseseisvuse kaotus, selline deebeeerrsonaliseerituse tunne. No mis kindlasti pani vastupidavuse ikka väga rängale proovile. Ja paradoksaalsel kombel just need naised, kes olid professionaalses mõttes ka kõige enam kaotanud, nendest kujunesid ka kõige suuremate töötavate emade kritiseerijad ja sellise totaalse emaduse helistajad mis psühholoogiliselt on ju ka täiesti mõistetav, sest mida enam nad ise pidid ära andma, seda suurem oli vajadus idealiseerida, emadust veenda ennast veenda teisi, et sellel kõigel on mingi avaram tähendus. Et nende eneses algamise tulemuseks ei olnud kõigest tühisuse tunne. Isad olid varikujud, lapsed nägid neid hommikuti nädalavahetustel, isade lastekasvatus piirdus võib-olla mõne lühikese mänguga, võib-olla unejutu lugemisega. Aga kogu vahepealne aeg, kõik need pikad päevad, Need tuli lapse jaoks täita, emal joonistamine, voolimine, käigud parki, poodi, mänguväljakule, mälestustest ja biograafiate selgubki, et väga paljud naised ootasid pikisilmi lapse kooliminekut, et pääseda ise kodusest isolatsioonist. Sest siis ühiskond aktsepteeris jälle töötavaid emasid ja paljud naised leidsidki endale mingisuguse tegevuse väljaspool kodu, mingi töö? No kasvõi osaajaga. No loomulikult paljud naised nägid ka neid paradokse läbi ja püüdsid neid ühiskondlikult avada ja mõtestada, seda juba viiekümnendatel aastatel. USA antropoloog Margaret myyd näiteks kritiseeris neid moodsaid lastekasvatusideid. Tema leidis, et tegemist on uut laadi, anti feminismi ka millega siis naistevaenulik ühiskond püüab naisi üha enam siduda laste külge. Ainult et nüüd tehakse seda märksa subtiilsemalt ja kasutatakse selleks uut laadi strateegiat, nimelt emaduse helistamist. Aga sisuliselt on see ainult sõnades tähtsustamine ja tulemuseks on ikkagi seesama, et naised tõrjutakse kööki ja lastetuppa nad isoleeritakse koduseinte vahele. Ainult et seda tehakse nüüd leebemat meetoditega. Ja uus olukord oli ja võib-olla isegi selles mõttes hullem, et see uudne strateegia see peitis ju ennast nüüd vastupidise retoorika taha. Ja seda oli ka märksa raskem ära tunda ja vaidlustada. Aga siiski, kuuekümnendatel aastatel hakkasid tekkima juba emade grupid, pid, kus arutati neid vastuolulisi ühiskondlikke ootusi, kus neid teadvustati ja neile püüti ka vastu astuda. Naised ju nägid, Nad kogesid ise omal nahal, milleni võib viia see emade lakkamatu pseudokiitmine ja pseudoülistamine. Kuidas teeb neist maja vangid, kuidas see surub neid alla niisama efektiivselt kui varasemad seadused ja tavad, mis olid selgelt naistevaenulikud? Jah, loomulikult keegi ju ei eita, lapsed vajavad stabiilset, armastavat tervislikku keskkonda et kujuneda täisväärtuslikeks inimesteks. Ainult et selle pakkumine ja selle korraldamine ei saa jääda ainult emadetööks vaid see peab samavõrra olema ka isade ja pereliikmete vastutus võrdselt jagatud vastutus. Ja omas ajas kuuekümnendatel aastatel, see oli tõeliselt revolutsiooniline. Püüdkem siis kokku võtta neid sajandipikkuseid arenguid emaduse vallas alates 20. sajandi algusest. Emadus kindlasti on olnud ambivalentne ja ta on paljuski seda ka tänapäeval. Suures osas põhjuseks on see, et rahvuslikud ja riiklikud vajadused on iseenesest olnud juba vastuolulised ja konfliktsad. Kui majanduses on kehvad ajad, kui töökohti jääb vähemaks, siis survestatakse naise kodus olema. Kui majandus vajab nende tööpanust, siis tekivad nagu imeväel ka lasteaiad ja võetakse vastu emadust, soosivaid seadusi. Lastekasvatuses on selle pika perioodi jooksul pettunud kaks täiesti vastandlikku ideed. Et ema ei või oma last hetkekski jätta ja teisest küljest, et ema peaks hoidma lastega distantsi mõlemat loomulikult võrdselt. Ebaadekvaatsed. Aga individuaalsel ja psühholoogilisel tasandil väljendub see selles, et just naised ja emad on sageli seatud dilemmade ette mis on juba oma olemuselt täiesti lahendamatud. Ükspuha, kas nad hellitavad oma lapsi või lasevad neil nutta, kas nad toidavad iga vidina peale või peavad kinni kindlatest söögiaegadest, kas nad töötavad või on kodused. Ükskõik, mis valiku nainega langetab, ikka pälvib see kriitikat. Lisaks viimase 100 aasta jooksul on emasid avalikult süüdistatud praktiliselt kõiges laste õigusrikkumistes, anoreksia homoseksuaalsusest, skisofreenia koolist, väljalangevuse ja veel 1000. muus hädas ja Pole siis üldse ime, et peaaegu igal kümnendil on emadus seostunud psühholoogilise stressiga konstantse, ärevusega ja ka tänapäeval. Suur osa naisi peab toime tulema ebakindluse ja süütundega, kuidas nad peaksid oma järeltulijaid kasvatama kas nad teevad asju ikka õigesti, kas nad ikka on piisavalt head emad? Ajalugu näitab seda, et ideaalema jaoks ei ole mitte kunagi olnud mitte mingit valemit. Aga see 60.-test aastatest pärinev idee jagatud vastutusest laste kasvatamisel? No ei saa öelda, et see veel tänapäevalgi oleks kuigivõrd enesestmõistetav. See arusaam, et lapsi saavad perekonnad, mitte eksklusiivselt, ainult naised, see on ikka võrdlemisi visa juurduma, aga suure tendentsina on see ilmselt ikkagi pöördumatu. Ehkki tagasilööki ilmselt tuleb ka edaspidi. Mida enam naised võtavad vastutust väljaspool kodu, seda nõutavam, seda vajalikum on meeste osavõtt kodustest asjadest, kaasa arvatud lastekasvatusest. Muidugi, emade kodus olemisele töötavad vastu ka väga paljud asjaolud. Kas või juba perekonna finantsilised vajadused, aga loomulikult ka naiste isiklikud soovid näiteks. Ja emade tähtpäeva puhul võikski ju meeles pidada sõda? Jah, loomulikult võib juhtuda, et puuduliku asjakorralduse juures lapsed kannatavad ema tööl käimise tõttu. Aga pole mingit kahtlust, et eneseteostusele pürgiv naine kannataks päris kindlasti tööl mittekäimise tõttu. Ja päris lõpetuseks ühte asja tahaksin veel, usud teda? Kui jälle kord mõni ülitark Grint eksateeritult sisendab, nagu oleks emadus hindamatu siis mõelgem hetkeks, kas äkki ei pea silmas, et väga paljude jaoks on see nii-öelda tasuta käes sest tegelik praktiline emadus ei ole mingil juhul hinnata? Vastupidi, see on äärmiselt kallis. Küsimus on vaid selles, kellele see arve esitatakse nii emotsionaalses kui ainelises mõttes. Ja siinkohal Milvi Martina Piir, tänud kuulamast ja soovibki edu selle emadepäeva mõistatuse lahendamisel. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.