Tänane vanasõna parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe on väga värske. 23. aprillil toimunud kriisiolukorra pressikonverentsil nentis peaminister Jüri Ratas, et ilmselt tuleb eriolukorda vähemalt kahe nädala võrra pikendada. Peaminister selgitas siinset, et igapäevaelu koroonaviirusel tagasi võttes juhindutakse otsuse tegemisel põhimõttest parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe. Päev hiljem saatiski valitsus erinevates levikanalites laiali ametliku info plakati eriolukorra pikendamise kohta seitsmeteistkümnenda maini. Ja tõsise sõnumi puänt oli seesama vanasõna parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe. Seda ütlust pole meil mõtet otsida ei rahvaluule arhiivist ega ka meie esinduslikemast vanasõnakogust neljaköitelise teosest Eesti vanasõnad mis nägi ilmavalgust 1900 kaheksakümnendatel aastatel ja milles siis peidetud 15140 erinevat eesti rahvatarkust. Küll aga oleme olnud kõik ühe eestikeelse uus varasema sünni tunnistajad. Ja võib ka kindel olla, et parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe leiab koos oma sünnilooga ka arhiivis koha tulevastele põlvedele. Tihti tajume vanasõna millegi arhailise ja väärikalt vanana. Kuid vanade ja väärikate kõrvale luuakse siis pidevalt uusi. Ja kahtlemata on see lausung parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe. Vanasõna üldtuntud arusaamas, siis lühike õpetliku sisuga ütlus, mis sisaldab üldistavat tarkust või nõuannet. Sellest annab tunnistust juba selle lausungi vanasõna omale vorm. Sageli on klassikalistele vanasõnadele tunnuslikud just teatud süntaktilised vormelid mis toovad oma eeldus ja järeldusstruktuuriga Sis esile vanasõnade lauselise sümmeetria. Siin näiteks siis parem kui lausemall. Mida siis vanasõnaväljaande järgi on? Vähemalt 400. eesti vanasõnas. Ja meile tuntumad on näiteks parem pool muna kui tühikuur. Ja parem suutäis soolast kui maotäis magedat. Ja sellele sümmeetrile lisab Sis kujundlikku ja sellist stream'i rütmilist väärtust. Ka selline paralleelistlik vastandus, et liiga kaua liiga vähe. Aga ütlus parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe pole. Ainus vanasõna, mis praeguses eriolukorras hoogsalt käibel. Vanasõnavormi võib koroonakriisi laia plaanilises suhtluses käsitleda kui metalingvistilist koodi mida kasutatakse sõnumi edasiandmisel. Et siis selle sõnumi tähendus suhtluspartnerile paremini pärale jõuaks. Olgu selles suhtluses siis vajadus meil esitada näiteks ametlikke või institutsionaalseid juhiseid ja teadaandeid või väljenduguse ametlike sõnumite, sellistes alternatiivsetesse rahvalikes või siis ka rohujuuretasandi reageeringutes. Vanasõnapagas on meie kõigi käsutuses olev selline kultuuriressurss mille oleme siis elu kestel omandanud kas siis lapsepõlvekodust või, või ka kooliõpikust kinolina teatrilavalt kaasa saanud. Ja seda tõestavad nii poliitikute retoorika, ajakirjanike keelekasutus kui ka mis tahes sotsiaalse taustaga indiviidi sõnakasutus. Kui me tähele paneme nii enda, aga ka teiste sõnakasutust vastavalt siis sündmusele või olukorrale, leiame oma peas asuvast mõttelisest vanasõna kohvrist kohe sobiva. Ja praeguses eriolukorras on näiteks olnud läbivalt aktuaalne vanasõna- käsi peseb kätt, ühed mustad mõlemad. Mis hakkab siis viiruste võidukäigu ajal tööle otsetähenduses. Ja see tõsimeelne vanasõnavorm võib siis teadlikkus kasutajas olla seotud mõjuvõimutaotlusega, seda on väitnud näiteks Pedagoogilise, aga ka poliitilise kõneuurijad. Vanasõnaga lihtsalt ei vaielda ja kindlasti õnnestus näiteks Rakvere linnavalitsuses koroonareeglitele suuremat ja esteetilist tähelepanu tõmmata. Kui tuletati siis linnaelanikele bussipeatustes meelde kodus püsimise vajalikkust ja kahemeetrise vahemaa reeglit. Just teemakohast tarkuseteradega, näiteks tervis on parem kuivik, kus ettevaatus on tarkuse ema või igal pool hea kodus. Kõige parem on ka tõestatud, et nii tõsiselt rahvatarkus, et kui ka naljakad vanasõna modifikatsioonid püüavad oma tuntuse, vaimukuse ja sõna mängulisusega lihtsamini tähelepanu. Oleme ka eriolukorras kuulnud mitmeid klišeid, näiteks koroonaviirus on meile tulnud selleks, et jääda või sellele on lisandunud ka päevakajalised teisendid. Näiteks kaugtöö on meile tulnud, et jääda. Digitehnoloogia on tulnud selleks, et jääda. Eestis läks koroonakriisi algusaegadel rahvasuus liikvele vaatet eriolukorra populaarseim rahvatarkus. Julge hundi rind on hane rasvale. Sellise humoorika paroodiaga reageeris siis rahvas siseministri hinnangule kelle arvates oli koroonaviirus külmetushaigus, mille vastu aitavad soojad sokid Ale rasva määrimine rinnale või, või siis sinepiplaastri kasutamine. Aga siseministri mahlakad väljaütlemised on toonud mitmeid muidki koroona ja vanasõnu pärle. Näiteks kes kevadel köhib, see sügisel läheb. Või kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama. Või inimene on täpselt nii suur siga, kui tal olla lastakse. Ajakirjanikud teavad kõige paremini, kuidas riiki juhtida. Ja siseministri retoorikast inspireerituna on käibele tulnud ka mitmed sellised uued aforistlikud mõtteterad. Näiteks interneti meemimeistrite poolt Eesti vanasõnaks nimetatud. Kui mina ei näe koroonaviirust, ei näe viirus mind. Ja pandeemia on toonud ka uusi, selliseid vanasõnalisi, rohujuuretasandi reageeringuid inimeste käitumisele. Märtsis levis näiteks kaasaegne Eesti vanasõna, võidab see, kellel on surres kõige rohkem vetsupaberit. Millega siis pilgati inimeste ostupaanikat. Interneti meenina, aktualiseerus, koroonakriisi algusaegadel ka varem tuntud selline loosung. Võrkpall on võrratu, millele tekkis ka lisandus Saaremaa vanasõna. Ja sellega siis ironiseeriti asjaolu, justkui alanuks haiguse levik koroonaviirusest kõige rohkem räsitud maakonnas Saaremaal. Võrkpallimängust täpsemini tribüünil olnud fännide pasuna puhumisest. Ja näiteks etnilisel naabrihuumorile põhines üks Mulgimaa rahvarõivais perekonda kujutav interneti meem millel oli siis murdekeelne ütlus. Mulk oma kodust naljalt midagi välja ei, aga teeme koroonaga ka sedaviisi. Kuid hirmu nakkustaudide ees on rahva Su varemgi ravinud vanasõnaloomega. 2009. aastal. Nii maailmas kui arusaadavalt Eestiski külvas paanikat seagripp. Siis oli meil liikvel selline päevakajaline nalja küsimus, kuidas teha vahet gripil ja seagripil. Ja vastus järgib taas vanasõna. Malli, kel hea gripp, see köhib ken, seagripp rühib. Parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe. Ükskõik kui pikaks eriolukord praegu ka kujuneb. Igal juhul võib selle aja jooksul veel rohkelt vanasõnu kuulda ja uusigi sündida. Uute rahvatarkuste mänglevas loomeprotsessis võime aga me kõik ise kaasa lüüa.