Head töönädala algust, eestimaalased. Olen lapsepõlvest alates enne koduksest väljumist hetkeks peatunud. Et eelolev teekond usus jumala kätte usaldada. Õppisin seda tegema isa ema eeskujul. Samamoodi toimisid ka mu vanavanemad, võib-olla isegi nende isad-emad, vaarisad Vaaremad. Nüüd oleme samamoodi seda praktiseerinud abikaasaga ning õpetanud omakorda lastelegi. Usume jumala kätesse usaldatud elu ja teekond on parimates kätes olev elu ja teekond. On hea tunne, astuda elus edasi, mitte ihuüksi, vaid ühes vaimus. Kõige väelisega. Oled sa kunagi seda proovinud? Milline võiks välja näha meie ühiselu või meeleolu Eestimaal, kui kõigi meie päevade ja teekondade algused oleksid usalduslikud palves jumalaga mitte pelgalt omaette isepäises mõtteilmas. Võib-olla tunnetas seda ka omaaegne essi helilooja, dirigent ja muusikapedagoog Juhan Aavik ning vaimulik luuletaja, haridus ja riigimees Aleksander Leopold Raudkepp. Nad lõid Eesti esimese vabariigi aegu 1933. aastal enne raskete ajaloo sündmuste läbimist kristlikust palvest lähtunud laulu. Hoia jumal Eestit. See algab sõnadega. Hoia jumal Eestit, me kodumaad, kaitse teda kallist meie armsamat. Okupatsiooniaastatel palvetate, nende sõnadega lauldes Eesti maa ja rahva eest, igal vabariigi aastapäeval väliseestlaste üritustel ja jumalateenistustel. Ja tänu legendaarsele väliseesti koorijuhile Roman Doyle jõudis laul tagasi ka Eestimaale ja võitis siingi elanud eestlaste südamed. Laulva revolutsiooni laulupeoaegadel polnud meie riikliku iseseisvuse taastamine sugugi veel kindel. Ent just siis sirutasime selle suunas lauldes siiras usus, lootuses armastuses et jumalaid hoiaks. Professor Rein Veidemann on meenutanud, kuidas Eesti riikliku iseseisvuse taastamine sai teoks 1991. aastal totalitaarsete istliku okupatsioonirežiimi võõrvägede pealetungi pingeväljal kui eestimeelsed saadikud ja kogu rahva poolehoid väljendas vabadustahte otsuses. Samal päeval tõusis rahva, et rahvusmeeskoor, kes laulis Roman Toi juhtimisel isamaalisi laule, üks neist oli, hoia jumal Eestit, tuletas Veidemann meelde ja lisas. Ja kui jumal on olemas, siis ta ka Eestit seal dramaatiliselt hetkel hoidis. On tohutu erinevus, kas jumal on meie teadvuses vaid abstraktne üldmõiste, tundmatute üleloomulike jõudude kirjeldamiseks või kõrgute tõeliselt usaldusväärse suurusena üle mistahes jõudude siin maailmas. Me maailmanägemuse ellusuhtumine erineb totaalselt, et kui üks kujutab jumalat ette impersonaalse umbisikulise väeavaldusena, millega võib äärmisel juhul manipuleerida mitte kunagi lõpuni usaldada. Ja teine vaid suhtestada jumalaga kui personaalse isikulise kõige väelisega, keda võib jäägitult usaldada. Ja seda isegi kõige raskematel eluhetkedel lugu siis isiklikes, perekondlikes, ühiskondlikes, rahvuslikes või isegi rahvusvahelistes kriisides. Maailm ja maailma poliitika ümber muutub üha segasemaks. Keeruline orienteeruda isegi Eesti mõistes maailmavaatelist isi olu poliitilistes vastasseisudes. Keda või mida lõpuks usaldada ja valida. See on lähiaegade raskemaid küsimusi, mis seisab meie kõigi eesraamatute raamat kinnitab siiski. Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Kes tuleb jumala juurde, peab uskuma, et ta on olemas. Et ta annab palga neile, kes teda otsivad. Usaldama entsis jumala kui oma taevase isa isikulise ette hoole ja kõigeväelise kaitse alla. Kui me täna palume nagu meie eelkäijad. Hoia jumal Eestit, meie kodumaad, kaitse teda kallist, meie armsamat.