Ja jätkame majandusest märtsis on juba mitmetelt maailma mõtte kodadelt ilmunud analüüsid ja hinnangud koroonaviiruse mõjude kohta maailma majandusele või ka erinevates riikides ette võetud või planeeritud sammudest viiruse põhjustatud mõjude leevendamiseks. Ja juba on siis ka prognoosid, kuidas koroonaviirus edaspidi maailma muudab ja neid jälgib riigikogu juures tegutsev arenguseire keskus. Meil on telefonil selle juhataja teada Niilav, tere päevast. Tere päevast. Räägime siis esmalt just majandusest, olukorrad on väga kiiresti muutunud, on selge, et maailma majandus kahaneb, valitsused ja keskpangad nii-öelda pumpavad elus hoidmiseks suuri või Eestist vaadates hiigelsuuri summasid. Aga kas see aitab, kui inimesed peavad ju ikka tubades kinni istuma? Ei saa liikuda, ei saa tarbida, majandus ei toimi. Tehakse seda, millest loodetakse, et see kõige paremini aitab. Põhimõtteliselt on riigid võtnud suunase, see praegune seisak kinni maksta ja majandused on pandud kunstnikule hingamisele. Riigid rahastavad nii töötajate töötasusid kui ka osaliselt ka ettevõtete käibeid, pakkudes soodsaid või lausa intressivabu laene. Ja mõte on siis selles, et loodetakse, et see viirus ikkagi vaibub piisavalt kiiresti, et riigid jooksed veel kinni erinevate rahastamisvõimalustega, siis seda majandust lihtsalt nii kaua kunstlikult elus hoida, kuni olukord paraneb. Riikide õnneks raha on odav, seda seoses mitmeid aastaid kestnud rahatrükiga. Palju riigid saavad laenata negatiivsete intressidega ja, ja loodetakse. Või arvatakse kogu see kalkulatsioon põhineb sellel, et nende laenude hilisem tagasimaksmine on odavam kui praegu suure osa majandusest pankrotti laskmine. Nii et need meetmed on siis laenud, toetused, tagatised, mis veel? Ja peamised meetmed saab jagada kolmeks. Kõigepealt siis kaetakse inimeste töötasusid, võetakse siis ettevõtete eest kohustused ja endale et inimeste sissetulekud vähemalt osaliselt säiliksid, siis lükatakse edasi ettevõtete erinevaid muid jooksvaid makseid, laenud, maksud ja, ja siis pakutakse lisaks veel ettevõted, telekiiret ja soodsat laenu näiteks tarnijatele tasumiseks. Olukordades, kus kaup pole veel müüdud ja tulud laekunud, aga kulud, kulud on tehtud või selles mõttes tarnijad ootavad, ootavad oma oma oma tasusid. Et mõte on, on siis selles, et et selle kriisi puhul tuleb rakendada teistsuguseid meetmeid kui varasemate kriiside puhul. Kui 2008. aasta kriisis oli siis peamine meede raha ikka intresside alandamine aga praeguses intressikeskkonnas juba negatiivsete intresside veel madalamaks laskmise üldiselt nagu eriti ei mõju ei ole. Ja, ja valitsuses investeeringud suurprojektidesse, mis on tavapärane eelarvepoliitika kriisi ajal pakkuda käivet ja tööde, see siiski on jätkuvalt ka praegu asjakohane. Ka Eesti riik on teatanud, et investeeringuid ei kärbita. Erandiks võib-olla ainult need neljarealised või nelja neljarajalise teed, mis, mille puhul on küsimus, kas inimeste liikumisharjumused muutuvad niivõrd, et nende ehitamine ei pruugi olla enam Ma enam enam asjakohane. Aga jah, siis peamised siis inimeste töötasud, kulud, ettevõttete kulutust, peatamine, edasilükkamine ja, ja soodsad laenud USA-s, mis on huvitav, räägitakse kodanikupalgast, kindel summa kõigile, kellele kõigile ameeriklastele noh, ilmselt siis mingit residentsust ikkagi vaadatakse, aga, aga siis ajutisena paarikuulise meetmena mõte on siis just selles, et, et hoida ostujõudu üleval ja füüsiliselt ei ole võimalik poodi minna, aga aga e-kanalite kaudu on, on ka võimalik tarbida. Kas need meetmed Ma korra segan, kas need meetmed üle maailma on siis ka sarnaseid või tõesti mõned riigid siin eristuvad mingite huvitavate või selliste eriliste meetmetega veel just nagu te mainisite USA-s kodanikupalga idee. On küll teatud erinevusi, põhiosas on kõik sellest aru saanud, et tuleb majandust kunstlikult elus hoida niikaua, kuni sellel majandusel ei ole võimalik normaalsel moel toimida. Aga mõned tõesti nagu asjad, mida ma mainisin jah, seda otse elanikkonnale maksmise ideed, ma tooksin veel teisena välja Eesti suure kitsaskoha, kui me vaatame praegusi Eestis välja kuulutatud toetusmeetmeid. Ja need on need inimesed, kes ei ole tööle lepingulised töötajad, kes ei ole maksnud töötuskindlustusmakseid. Meil on 20000 viiet 40000 osaühingut, kellel ei ole töötajaid lisaks käsunduslepingu alusel töötajaid umbes 20 kuni 30000. Eile oli ka aktuaalses kaameras selle kohta nupp. Näiteks Holland on pakkunud välja siis päästepäästeplaani ise endale tööandjatele leidnud võimalusega neile sellel perioodil, kus käivet ei ole toetust maksta ja ka teised riigid siin Saksamaa näiteks on loovisikutele viinud siis toetusmeetmed, et kui vaadata seda Eesti Eestis rakendatud toetusmeetmeid, siis kõige ilmsem auk tundub olevat just nendes ringkondades kus sisse tuleb, ei teenita mitte töölepingulisest tööst, vaid vaid iseendale tööandjaks, olemisena või käsunduslepingu alusel töötamisena. Ma vaatan siin ühe konsultatsiooniettevõte McKinsey märtsikuu keskel tehtud stsenaariumi, mis ütleb, et maailma majandus kahaneb sel aastal 0,5 kuni 1,5 protsenti. Ei noh, praegu juba tundub, et see polegi väga hull või siis nüüd kaks nädalat või kolm nädalat hiljem. Kas need hinnangud, vaated on juba pessimistlikumad? Jaa, on küll pessimistlikumad, aga on ka võimalik välja tuua, et ega üksmeelel ei, Olga. On inimesi, kes ütlevad, et et langus kujuneb väga suureks maailma majanduses ja mõjud on pikaajalised ja on ka erinevaid mõttekodade ja investeerimispankade analüütikuid, kes ütlevad, et langus on küll jah, kiire ja võib ulatuda ka raskeks, aga ka taas, milline on kiire, noh, eks see natuke sõltub ka sellest, kui hästi siis riigid suudavad seda majandust kunstlikul hingamisel hoida, hoida ära suuremat hulka pankrot, kui kiiresti läheb pärast majanduse taas käima vitamiine, kui viiruspuhang on, on vaibunud. Nii et erimeelsused on suured Eesti kohta näiteks võib-olla on huvitav teada, et kui arvestada, et riik peaks kinni maksma näiteks kahe kuu SKP ütlema, et kaks kuud majandus ei toimi siis see on umbes viis miljardit eurot ja sellise on umbes 15 protsenti 15 16 protsenti siis aasta aasta SKP-st. Et kui nende numbrite peale mõelda, et, et kas see võiks olla selline noh pigem pessimistlik stsenaarium, et täiesti kaks kuud täies mahus, sest nagu just nagu vahelt ära lõigatakse, majandust tulemuseks peab ju arvestama ka seda, et ega kõik sektorid ei saa samamoodi pista. Et tegelikult on ka ärisid, millel läheb hästi, võtame või näiteks pakiäri või kui erinevad kaugtöölahendused ja, ja nii edasi. Nii et kui rääkida sellest tõenäolisest suurusjärgust, siis kipuvad jah, need analüüsib, no ütleme, et üksmeelt analüüsides ei ole, aga noh, ma ise pakun, et selline kuni kahe kuu kadu võiks olla selline konservatiivne siis selles mõttes, et et mitte optimistlik, vaid pigem sihuke realistlik hinnang olukorrale. Ja tahaks seda optimistlikku joont hoida, kuigi siin tervisespetsialistid on nüüd viimastel päevadel öelnud, et taastumine võtab kauem ja neid erimeetmed vist jäävad ikka pikemalt püsima. Samas tõesti, miks see kriis peaks siis pikaajaliseks jääma, kui eeldada, et haigestunute kui eeldadedusteta haigestunute arv saadakse paari nädalaga alla, siis karantiin võib olla maksimaalselt kaks kuud pärast seda võiks ju kõik kiirelt tagasi rööbastele minna. No kõige suurem määramatus ongi seotud sellega, et, et me saame need piirangud maha, kui ruttu see viirus vaibub. Ehk siis pikaajalisuse võimalik pikaajalisus, negatiivsemad stsenaariumid tulevad mängu siis, kui, kui mitmetes sektorites ikkagi leiab aset pankrotilaine. Ja sellest taastumine ei pruugi käia kuudega, pigem pigem aastatega. Teenindussektorit no sõltuvalt muidugi sektori spetsiifikast, aga teenindussektori on ettevõtteid taasalustada või siis uusi luua, suhteliselt lihtsam tööstuses on keerukam, seal on juba ja kogu see tehniline seadmepark ja, ja ja valdavalt siis ekspordisuhete sisseseadmine, see on keerukam kui, kui suuremal määral siseturule orienteeruvalt teenindussektoris. Ja arvestada tuleb ka, et töötuks jäänud inimeste tarbimisvõime langeb, mis tähendab suhteliselt pikka aega vähem turgu uutele käivitatavatele, ettevõtetele ja lisategurina, inimeste harjumused muutuvad, see nüüd muidugi puudutab üksnes teatud sektor sektoreid, aga, aga võtame näiteks transport nii siseriiklik kui ka piiriülene. Arvestades seda, kuidas need erinevad telesillad harjumuspäraseks saavad ja, ja kaugtöö kasutamine siis võib juhtuda, transpordinõudlus väheneb pikaajaliselt ja hea uudis on see näiteks kas kliimapoliitika ellu viia, et talle kindlasti transpordisektor on üks heitgaaside emissioonide soojus suuri allikaid. Ja kui te juba viisite jutu nende hoiakute muutustele te kirjutasite sel teemal ühe arvamusloo, mis ka ERR-i portaalis ilmus. Mis muutused võivad, võib veel see kriis kaasa tuua. Kui ma näiteks mõtlema sedasama kliimaküsimuste korraks edasi siis on tõenäoline, käesoleval aastal maailma majanduses on vähem kasvuhoonegaaside heitmeid kui, kui varasemalt, lihtsalt kuna juba selle praegu, mis on toimunud kaubanduse pidurdamine ja rahvusvahelise mobiilsuse seisak sisuliselt on, on toonud kaasa siis selle heitkoguste olulise vähenemise. Pikaajaliselt muidugi, mis puudutab Kliimaküsimuste lahendamist, kliimapoliitika edu on natukene ebaselgem, sest et on ka näha, et praegu riigi tikuvad kliima poliitikaid riiulisse panema. Ta on palju pakilisemaid teemasid, kuidas majandust elus hoida ja inimeste inimestele sissetulekuid tagada. Nii et võib juhtuda, et näiteks need stiimulpaketid, mida rakendatakse, kõik see soodne raha, raha ja need intressivabad laenud, mida mida antakse või ka valitsuse investeeringud, et võimalik, et leevendav, tahaks neid nii-öelda kliimasõbralikkuse piiranguid. Noh, me nägime juba seda, et Eesti valitsus kiitis heaks uue õlitehase rajamise. See küll ei olnud nende osa sellest stiimul paketis, aga me võime seda laiema eelarvepoliitika ana käsitleda siiski uued investeeringud valitsussektori investeeringud majandusse. Nii et jaa Mõnes mõttes siis on kliimale häid uudiseid, mis on seotud just transpordi nõudluse vähenemisega, aga riskiteguriks jääb siis see, et kliimasse selline teravam kliimaküsimustega arvestamine erinevate suurinvesteeringute puhul võib nihkuda tahaplaanile. Ja võib-olla paar sõna ka näiteks veel selle kaugtöö ja automatiseerimise kohta. Ilmselt tulevikus me näeme, kuidas kaubad ja teenused hakkavad liikuma ilma inimesteta. Leitakse võimalusi näiteks seadmeid hooldada või koolitusi korraldada, ilma et selleks peaks teise riigitehnoloogiat müünud ettevõtte inimesed kohale sõitma. Väiksemad kontorid tõenäoliselt kuna osa inimesi töötab püsivalt kodust mode ostukeskused, sest suurem osa ostu tehakse e-kanalite kaudu ja kuller mitte või toidukappide vahendusel. Hiinas näiteks juba on täisautomaatsed supermarketid, kus ei tööta ühtegi inimest. Mis puudutab seda, et mainisin seda kitsaskohta, et et iseendale tööandjad kukuvad meil sellest praegusest toetusmeetmest nagu selle toetusmeetme aukudest läbi siis me tulevikus ka näeme ette seda, et töölepingulist tööd seoses selle kaugkasvuga võib-olla vähem, ehk see trend selle vähenemise suunas võib jätkuda. Kuna kui inimene töötab kaugtöökorras ja ja tema tööaega ei ole võimalik otseselt kontrollida, siis ei sarnane see ju enam või vabandust ei erine ju enam eriti lepingu alusel teenuse sisseostmisest, mis samas on ju ettevõttele maksude mõttes oluliselt soodsam, nii et me tegelikult pelgama seda siin arenguseire keskuses. Et surve surve siis iseendale, tööandjate suunas sõltumatute teenuse osutajate suunas võib, võib tugevneda just ettevõtete poolt. Kes siis panevad töötajatele üha rohkem ette just selliste lepinguvormide kasutamist. Ja lõpetuseks veel ühest huvitavast aspektist. Analüüs WHO hoiatab, et kogu maailma ühiskonnad seisavad silmitsi infodeemiaga teabe üleküllusega, mis raskendab inimestel tõeste ja usaldusväärsete allikate eristamist valedest või eksitavatest. Kui suureks probleemiks teie seda hindate? Eks see libauudisteteema on olnud, see on juba vana teema ja alati on neid, kes tahavad kriisidest kasu lõigata, nii et ja see, see mure on kindlasti see suur ja mis siin aitab, on usaldusväärne ja tasakaalustatud riiklik kommunikatsioon. Aga veel tegelikult on, on olnud üks positiivne ilming, nimelt suured tehnoloogiafirmad on hakanud sedasama infoteenijat või valeuudiste levimist väga tõsiselt võtma ja kui aastaid on tegelikult ju poliitikakujundajad püüdnud suurtele tehnoloogia platvormidele sotsiaalmeedia platvormidele näiteks öelda et teie kohustus on jälgida, millist infot seal vahetatakse, et seal ei levitatakse eksitavat teavet, ei õhutataks paanikat, siis tegelikult seda ju ei ole võetud tõsiselt, pigem need tehnoloogiafirmade bossid on öelnud, et no meil on siin vaba sõna ja ja, ja nii edasi, aga, aga nüüd on väga palju algatusi, näiteks Amazon suur veebi veebikood piiresse eraisikute ostetavaid kaitsemaskide koguseid just selleks, et neid ei ostetaks. Kui ei müüdaks pärast võib-olla vaheltkasuga kuskil kuskil mustaturul maha ning on eemaldanud oma virtuaalsetel lettidelt siis erinevaid imeravimeid, ehk siis inimesed või kes, mis on sinna pandud müügile mingeid kõrvise väidetega tooteid, et see aitab koroonaviiruse vastu. Ostke ja tegelikult sellel teaduspõhise kühendust tõendust ei ole sellel mõjul. Et on eemaldanud siis selliseid tooteid oma lettidelt ja Twitter, Facebook Youtube filtreerivad postitusi ja eemaldavad neid, mis külvavad paanikat või eksitavad inimesi, nii et see on tegelikult väga positiivne. Selline murrang on praegu toimunud tehnoloogiafirmade suhtumises. Nii et saavad küll, kui tahavad ja selline vastutustunne peab olema igatahes uurida, jälgida, analüüsida on praeguses kriisis palju, loodetavasti tehakse sellest ka õigeid järeldusi. Aitäh meile seda ülevaadet andmast, arenguseire keskuse juhataja tea, Danilov.