Iga inimene vajab seda, et keegi tema eest palvetaks ka need, kes seda endale ei teadvusta. Ehk ei oska selle peale mõelda või pole neil selle mõttega kellegi poole pöörduda. Sageli tuleb palve vajadus ilmsiks mõne elumuutuse või suurema sündmuse puhul. Need, kes peavad matma lähedase, leiavad sageli üles pastori kuigi pole kirikuinimesed. Sellises olukorras vajatakse enamat kui inimeste sõnad. Vajatakse kedagi, kes on harjunud jumalaga ühendust võtma. Samuti on nendega, kes abielluvad. Ka kristliku taustaga inimesed avavad end sageli võimalusele, et keegi nende ühisele teekonnale õnnistust paluks. Tundub kindlam. Palve ei ole aga pelgalt pidupäevade komme või kellelegi lahkumise puhul tehtud pöördumine, kui enam midagi ega kedagi muud üle ei jää. Palve on igapäevane võimalus. On üsna kerge öelda, et ma palvetan sinu eest või siis leebemalt, et ma mõtlen su peale. Kuid sõnastatud kuuldavale toodud palve võimaldab teisel sellega nõustuda. Jeesus ütles, et kui kaks teie seast on ühel meelel millegi suhtes, mida nad iganes paluvad siis nad saavad selle. Kõlab paljutõotavalt. Tuleb arvestada siiski sellega, et jumal vastab kooskõlas oma tahtega. Nii et esmalt tuleb meil nõustuda temaga. Alles siis teame, mida paluda. Katset seda tasub aga igal juhul. Tänapäeval on kõik inimesed meile väga lähedal, selle asemel, et öelda. Ma palvetan su eest, võib selle palve teisele sõnumina saata. Minu jaoks on see ühe minuti palve. Loed linti ja paned teele teise peale mõelda on ka hea, aga päriselt palvetades on tunne, et see jõuab mitmes mõttes paremini kohale. Ja see minut ei ole kunagi tühja läinud. Pigem olen pidanud kahetsema, et mõnikord on jäänud õigel ajal saatmata. Dietrich Bonhafer on mõelnud kristliku osaduse tähtsusest ning toimimisest umbes järgnevalt. Kristus minu südames on nõrgem kui Kristus minu venna sõnades. Enda süda on ebakindel, aga venna oma kindel. Minu enda usutunnistus tundub mulle nõrgem kui usukaaslase oma. Kui räägin ise Kristusest, siis olen teadlik oma sisimatest, kahtlustest, hirmudest, kõhklustest, patust ning uskmatusest. Süda väriseb sees. Aga kui minu usukaaslane räägib jumala sõna, siis ma ei näe tema südamevärinat ega tunneta tema katsumusi. Ma kuulen ainult tema sõnu ning need jõuavad minuni sellise kindlusega, milleks mu enda sõnad on võimetud. Me oleme harjunud ise hakkama saama iseenda eest seisma ning ehk ka iseendale positiivseid sõnumeid saatma. Aga varem või hiljem tajume, et sellest ei piisa, me ei jaksa. Ning me jää enda sõnu uskuma. Sest me ju teame, kuidas on asjad tegelikult. Me vajame teisi, teised näevad meid ehk pealiskaudsemalt aga teinekord tänu sellele lootusrikkamalt või leebemalt. Ja ehk tasub neid siis enda kõrval ka uskuda. Ja seda me teame, et jumal näeb kõike, mis varjul, aga ometi vaatab armastusega seda kinnitust, vajame läbi palve. Selleks ongi vaja usklike osadust. Sellele ei ole lihtne end avada, tunnistada, et vajan palvet või teise eest palvetada. Seda tehes avame oma hinge samuti. Aga see risk tasub end ära. Palvetan sinu eest. Et sa võiksid kogeda jumala lähedust, tema armu ja headust. Jumal on sind luues kõik hästi teinud, ta väärtustab sind ja ootab, et sa oma elu temaga jagaksid. Andku jumal sulle tarkust teha elus õigeid valikuid ja armastust nende vastu, kes on hingelt suured. Ja eriti nende vastu, kes on hingelt väikesed. Issand õnnistagu sind ja hoidku sind issand laskuma, pale paista sinu peale. Ja olgu sulle armuline, issand, tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu. Aamen.