Raadio ööülikooli unenäos laulavad või nii Riho Sibul, Vladislav Koržets ja Ain Agan. Kontsert on salvestatud käesoleva aasta mais Tartu Jaani kirikus autorilaulufestivalil. Maila. Kõik mis on ja mida Boone Ilmarata igas kaares igale äärel, igal veerel, elu ees ja tagapoolele. Olgu mees, eesti keeles, linnusitt jälle Elle herned, vana moorik, rõnksus, sõrmed, soolasilgud, peki kõrn, roosinupuverre vermed meeles, eesti keeles. Naabrinaise nad kuuled, rõve suli ja harras luule, veti soone lamp, pas, sooled, terved, veerandi ja poole on mu meeles eesti keeles. Kuni olen omas meeles, kuni keel bee püsti meeles. Kõik, mis on ja mida pole igas mõttes igas meeles, on mu meeles eesti keeles. Laulud võimi kes Sollid, käsimallid, käsi, jooled, kes myyd, kes laisad, kes seal lollid, kes puuris, kes priid, kus mered, kus Mired, kus seal rahu, kus riiv, kus varad, kus vered, kus töölid, kus kliid. Kas täna, kas tuna, kas pidu või piim, kas kotkas või kana, kas vesi või vii? Me elukest kaitsevad taevas ja hiis ja olla meil aitavad laulud või nii. See on laul on üks Vladislav noorpõlve luuletus. Ja tal alati palunud siia ette öelda. Nii masendavaid laule saavad teha ainult väga noored inimesed. Et oma esimese luuletuse kirjutasime kusagil 14 15 aastaselt, selle teksti ilmselt õnneks ei ole säilinud kuid mitte õnnetuseks, ent siiski mäletan ma selle luuletuse pealkirja, selle pealkiri oli. Mulle meeldib väga see, et mull on kõiges õigus, õigus iga kandi pealt, õigust igas lõigus, õigus igal tasandil ja õigus igas punktis. Olen oma õiguses nagu sõdur kees. Olen oma õiguses nagu sõdur tankis nagu loogik loogikas nagu punkar punkis. Olgu muuga kuidas on, aga üle kõige, üle maa ja üle v õnn on olla õige üle maa ja üle v õnn on olla õige. Õige läheb taevasse, teised põrgu, käige Ilmara põrgutee on valedega. Minu tankikahurid on õigusega laetud, minu tankikahurid on õigusega laetud ja kõik ebaõiged saavad maa pealt ära aetud. Õige mees jääb järele, ei kahtle ega kõigu. Tal on õigus elada, sest tal on elus õigus. Mulle meeldib väga see, et mul on kõiges õigus, õigus iga kandi pealt, õigus, igas lõigus. Minu hõlma õigesse ei hakka, mitte keegi, ei see seda nõel on maja, miskit muud ei teegi. Ma ikkagi tahaksin öelda Vladislav eile ka, et mida ei tea, seda kaua ei varja tähendabki seda, et mida sa ei tea, seda sa kaua ei varja. Aga mida see tähendab, et midagi teha, seda kaua, Aivar ja see on väga lihtne. Sest varem või hiljem tuleb ikkagi välja, et see, mida sa ei tea, seda saiti kaua varjata ei saa, ongi nii ja seal. Võib-olla tõesti võib-olla tõesti ja sellest, et millest laul on või millest luuletus on, sellest on väga tore lugu Vladislav tütrega, õigemini tema tütre sõbrannaga. Vladislav ele helistas ajakirjanik ja küsis, et millest räägib see laul nimega aed. Ta helistas ja sulle reaalselt helistas mulle ka ja mõtlesin. Ah, phuh, kosmoses laul, aed, ma peaksin seda üldse seletama, et et ma ei näe küll mingisugust põhjust, miks ma isegi kumalt tean, et ma seda teile küll ei ütle, et tegin omal võimalus. Ja siis ta helistas Ladžissöörile ka ja Vladislav tütreali sõbratar külas. Siis need arvutused on ikka juhm inimene. Noh, mis mõttes, kuidas millest räägib, kuidas? See on ju ilmselge, millest räägib, see räägib sellest, et kleidid peavad olema. Ma loen ühe luuletuse, mille nimi on koguminud kokku tolmust. On päevi, mil mulle ei piisa maakera pöörlemishoost, otsa saab vunk ja siis ma lagunen üleni koost. Neil päevadel, jumal on kaugel. Nii drill on, pill on vaksa jooma, laulusid lauldes nokib kotkas mu maksa, õhk minu ümber on hõre. Rõhk minul rina sees ränk Granksun, kui vettinud vares, krooksun, kui külmunud kõre kähe ja käre ja tõre. Kustuta ära see lamp kustuta ära või ära möönda eredalt sära. Kustuta ära, kui saad tähtede müriaad pilkases pimedas tolmust jällegi kokku mind kogu kunagi kusagil olnust kokku kogu mu kogu kogu mind kokku ning puhu mu sisse, hing mu peale ja sisse ei puhu. Et kaob kas minust Dynanettursk, et kaoksid mu paised ja muhud ja minusse tuleks usket tähisel linnuteel. Me elame, oleme veel. Et olgu kui tahes pelk mu silmades oleks su helk. Vahel harva härmas aasal. Natuke sellest, et mida me teame Et me usume, et me teame Me ei tea Nii see ongi, nii lihtne see ongi. Kui kokku võtta see värk meie arusaamised maailmast ja tegelikkusest on üksnes meie arusaamised väga tihti. Noh, see see, see on see klassikaline, mida suuremad on meie teadmised, seda enam me saame aru oma teadmatusest. Sellest ka luuletus, mis kannab pealkirja yks. Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi, mismoodi puhub tuul või sajab vihma. Tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi. Kuis lahvatab ja kuidas raugeb kihk. Ma justkui tean. Kuid ikkagi ei jaga. Et kuidas just ja üleüldse, miks on kõige sees ja kõige ees ja taga üks tundumatu, üks määramatu x. Just nagu tabamatu mees on, osa on, on olemises saladus see iks. Ja ma ei tea, kuid seda enam ma usun, et ma ei peagi teada saama, miks ja puhub tuul. Ja niidul kasvab rohi. Ja kõik, mis on, on korraga, kui üks jänes jälle koeb. Ja jälle kooleb. Lõhi ja ixon eksam, eksam, eksamtiks. Ja sina taris ära. Tuul räsib välja, peal, kaske, piitsutab, painutab, rebib. Kasel on tuule käes raske. Tuulele tühi-tähi. Minagi langetan pea ja tuulena tuiskavas ajas. Väheke valus on teada. Ajale pole mind vaja. Kui miskis viitsita ei oska, kitsas. Ja mina, mees ei võta enam tee. Natuke enam, kui aasta tagasi helistas mulle Tõnu Kaljuste. Ütles, et Vladislav, sa ju tead, et suvel tuleb koolinoorte laulupidu. Mina jään, et mina siin naissaarel mõtlesime, teekski siin naissaarel, pensionäride, laulupeo, mina. Ega seda niisama mõtelnud. No oligi see, et ta ta ütles, et ma taipasin äkki, et ma olen praegu niisama vana. No see oli aasta tagasi, kui oli minu isa Heino, kui ta lahkus siit ilmast. Et see kokku tee, Vladislav mulle ühendkooride jaoks. Tekst. Mina näen üsna raske ülesanne, eks ole tegelikult ka nii mõelda, et selline no ma tegin, ma tegin selle teksti, tõsi, seda laulupidu ei toimunud. Sellel luuletusel on ka moto, see on võetud Oviidiuse metamorfoosi tõst. Homnia Montantur mehele, internet kõik muutub, miski ei kao. Kas on see pärn või on see tamm? Kas on see kask või kuusk või mänd? Kord otsa saab ta tüvest ramm, kord noorest puust saab vana känd kuid kasvades ei kurda ta, et üks korraldav tuleb murduda. Kõik murdunud puud on metsa sees, on teiste puude tüvedes on maas ja vees ja pilvedes ja kumalase mõrkjas mees. Sest kõik, mis peab kord surema, saab osaks miskist suuremast. Lähen ka mina, laen, kamina läen. Ma lähen. Kuid ometi ma jään, ma lähen ära, aga nii saan, kogu universumi saab surmast, elu elust, surm saab armust, põrm ja põrmust arm. Pea tuleb aeg ja mina näen, ma näen, kuid ometigi jään kõik see, mis tõuseb. Seega vao kõik muutub, midagi ei kao. Mida ma siia tulin, kui mul teile midagi ütelda tegelikult pole, nii, saame ilusaid sõnu tegema. Mul on ikka sõnum ka, ma olen juba piisavalt eakas. Parasjagu haritud, natuke tuntud ka, et mul peab midagi teile ütelda olema, ongi sõnum. Kohe ma loen teile ette oma sõnumi. Otsin prillid välja, jälle Uuestaja sõnum kes kunagi kuidagi kedagi, see samuti seda ja todagi. Ja kindlasti sihukest midagi. Ja mitte niisama, vaid vägagi. Eks minagi kunagi midagi. Ja tõtt-öelda isegi vägagi. Võib-olla ma isegi sedagi, kuid juba on rohtunud radagi. Mu sõber, kui sinagi midagi või kunagi kuidagi kedagi siis silmas ja kindlasti sedagi. Ja mitte niisama, vaid vägagi. Meie kalli sõbra Ilmar trulli kaks salmi pani vallale. Nii ta vähemalt väidab balalaika Odessa juu diviisile Jaak Tuksamatut kes hiljaaegu saatis mulle ka ühe sealtkandist pärit nalja, anekdoodi kui ta siis ja läheb poodi ja kioski ja küsib, et. Vabandust, kas teil on ilmasiirupit gaseeritud? Jaa, pallutab, mõtleb, siin pole miskit muud kui põneljaga peaga vastu puud. Tige hommikuti sõimletanud, kargab turja, vannub kurja. Lahke hommikuti võimleb kõigepealt lahke pusi. Kõigepealt lõhkem musi, siis tehnilisi harjutusi. Tänases unenäos laulsid või nii Riho Sibul, Vladislav Koržets ja Ain Agan. Kontsert on salvestatud mais 2018 Tartu Jaani kirikus autorilaulufestivalil mailaul. Saate panid kokku Külli tüli, Kaspar Garner jälizettereid raadioteater 2018.