Koole. Saade pealkirjaga kujutluse ja tegelikkuse lepitamatu vastuolu on salvestatud 2013. ja 2015. aasta suvel Alatskivil Liivi Muuseumis. Konkursil Eestigi kirjanik rääkisid kirjanikud Made Luiga, Jan Kaus ja Urmas Vadi. Madi alustab koos kriitik Mihkel Kunnus ja oma romaaniga tagasi Eestisse. Ma olen toimetaja Mart sõnask. Me käisime naisega Austraalias ja viisin üht poolpimedat vanameest lennuki peale. Tõesti ei ole seda teinud, kihutanud mööda kiirteed lennujaamast mööda, nii et see oli pime mees, kes tahtis minna Eestisse tagasi surema. Ta oli tõesti vana, väga vana mees, pime tuli Eestisse tagasi, siis kirjutasin seda mööda kiirteed edasi ja tagasipöörde võimalust ei tulnud, ei tulnud ja siis lihtsalt kihutasin. Lõpuks keerasin mingisse täiesti suvalisse külla sisse ja ma ei leidnud kaardi pealt, kus me oleme ja kuhu me edasi peaksin minema. See vanamees lõpuks küsis, et noh, et kas me oleme juba lennujaamas ja kohe-kohe olema nagu lõpuks, nagu hädavaevu jõudsime sinna, aga see tekitas selle mõtet. Aga kui ta on pime mees, on jah, mis tahtsin Eestisse üldse viia, tähendab, et mis oleks, kui ma viiks teda hoopis viiks mitte kuhugi vaid etendaks tal Eestit, sellepärast et tema, Eesti on ikkagi hoopis totaalselt midagi muud kui minu, Eesti või näiteks ütleme, põlvkond, nooremad inimesed minust kui nende eesti, nii et ma arvan, et oleks võib-olla isegi õnnelikumalt, kui mina oleks talle nagu mänginud näiteks Konstantin Pätsi, sest seal väga paljud inimesed kindlasti nagu mõtlesidki, et, et president Päts, et ta tuleb lõpuks tagasi. Ja ma arvan, et hästi paljud lugejad arvavadki, et ma olen nagu hästi palju liialdanud selle väliseestlase keeranud vinti üle. Aga ma ütlen, et see on täiesti puhtalt maha kirjutatud. Raamatukoguhoidja, kas vanamees, kes oli hästi kursis, tellis loomingute vikerkaart sinna endale Austraaliasse ja ja mingit Sinijärve ja rooste koguda ja mis seal kõik oli täiesti adekvaatne tüüp ja tema viga oli see, et ühel hetkel taheti teda eesti kogukonnast välja heita. Sellepärast et ta oli nõukogude ajal teinud kuskil Kristjani raamatukogus Eesti Lastekirjanduse näituse. Aga ta ei olnud võtnud mitte ainult Eesti esimesest vabariigist, vaid olid sinna pannud sellise kommunistliku autorina Eno Raua naksitrallid sisse. Selline ikkagi väga karm eksimus tõesti, kohaliku võimelises arutas seda, et mis nüüd saab või siis näed juhtumeid, kuidas naised on enda rahvariideseelikust punase lõnga välja arvutanud, sest kommunismi värveid. Kui sa oled üritusel, kus on nagu eestlased seal koos, siis noh, kahte värvi veini, aga mitte keegi jo punast veel. Neid lugusid lõputult. No proovisin tegelikult läbi selle nagu teksti näidatagi, et minu meelest eestlus on paranoia, ma ei ole nagu meditsiinis, aga kõva mees. Et seda nagu täpset diagnoosi anda, aga midagi tõesti paranoilised või haiglast on sellest küll. Või vähemalt selles väliseestlase konserveerunud niimoodi öelda. Vormis, eks ju, see kui ta on, kui eestlast kuidagi formuleerub ilmaoleku kaudu, nagu väliseestlastel eksis, ta võimendab võib-olla nagu Eesti on koht, kus eestlase sümptomid tõmbuvad tagasi. Võib-olla tõesti jah, mõningad haigused, näiteks õhurõhuga seotud, lähed kõrgemale, siis need sümptomid kaovad ära ja proovisin läbi selle peategelase kirjutada, kelle poeg ta on, et see tuleb alles lõpus välja. Juttu tuleb kas mingist pagulusest või eestlasest või kultuuriruumist, kus ta peab Eestit mainima, et siis need on nagu sellised torked talle ribidesse ikka sukavardaga. Eks kogu aeg nagu võiks hüpata selle peale. Et aga noh, minu soov tegelikult ei olnud ka anda mingisugust otsest hinnangut Eestile või eestlasele lihtsalt mingeid mingeid olukordi läbi mängida ja lähtuda nagu sellest põhi nagu liinist ja sellest, et kuidas meie rahvuslus ja see identiteet on, on tõesti muutumas nüüd, kust kõik piirid ja kõik mõtted on nagu lahti, sa võid igale poole liikuda. Et kas ta on seotud ainult mingisuguse konkreetse geograafilise punktiga või on ta lihtsalt mingisugune idee või unenägu või mingi patukott, keda peab kaasas kandma või noh, minu meelest eestlase teema on ka, et võiks täiesti rahulikult võtta, et selle ümber ei peaks nagu meeletult pingutama ja nutma ja vaevlema. On üks tegelane, John, kes kohtub siis kirjanike Urmasega, see jonn tahab, et Urmas kirjutaks tema nii-öelda loo üles, ütleb, et lugesin sinu lugusid, siis korraga taipasin, et olengi justkui mõne sinu loo tegelane. Tohoh, jah, päriselt. Ma ei taha minust kirjutaks mingi analüütik kui uuriv ajakirjanik, vaid sina suudad minu jaoks seda kõige olulisemat edasi anda. Isegi kui see, kuidas sa seda teed, on kerglane, isegi kui see on jant jämekoomika üle pakutud karakteriga, aitäh. Siis ära solvu, ma mõtlesin seda hästi, sest just selline tegelane ma olengi, sellist lugu mul vaja ongi. Ma olen kindel, et see, mida ta iganes oleks noh, tõde, et see tõde saab ennast ilmutada vaid läbi mingite mänguliste mõeldavate ja päriselt juhtunud asjade kombinatsiooni. Kas see on nüüd niisugune täiesti alasti, sinu loomingu kreedo, looja kreedo, Samiksid, mingeid mängulisi mõelda vaid päriselt juhtunud asju. Aga noh, see kõik on romaanis, et see on ka üks nagu selline mänguosa või? Lugesin Sautori seda paksu raamatut ära jäta mind rahule, siis autori ütles väga nagu tabavalt minu meelest põhimõtteliselt ka kirjutab nagu enda elust enda tegelaskuju ja ja siis, kui ta mingeid vanu asju üle loeb, siis ta enam ei mäleta, mis on nagu päris ja mis on siis nagu sinna juurde mõeldud mingi fiktsioon ja ausalt öeldes ma ise kunagi enam täpselt ei mäleta, et muidugi mingid asjad, mis on nagu liialdused, mis endiselt tunnen ära. Aga mingid asjad ongi nagu nihkes, aga et mind, see piir, kus asjad nihkesse lähevad, see mind tegelikult paelub kogu aeg. Et see mängija, et ma võin selle alla kirjutada küll, aga kuna see on romaanis, siis noh, seal võib olla mingisuguseid eksitusi sees. Mida sa, mäng teenib. See nagu puhtalt kujutamise küsimus. Et kui me võtame näiteks ühe pildi, näiteks sinust tehtud pilt ja ütleme, et kaks kunstnik on sinust portree teinud üks kunstnik delt portree, kus sa oled nagu täiesti hüperrealistlik, väga realistlik tüüp. Et see on nagu peaaegu foto juba ja siis teine kunstnik tõmbab lihtsalt, ma ei tea, seal on mingisuguseid kummalise nina ja vuntsid ette ja et noh, et kumb see siis nagu rohkem on või kumb seda maailma või sind nagu paremini siis avab. Ma arvan, et need mõlemad on nagu võimalikud, aga ma ise olen pigem nagu see kriipsujuku mees. Kasvõi sellest probleeme ei ole tekkinud, ma ei tea, matid Allikuga näiteks või selle Rudolf vallaberdi teemaga. Noh, on küll, aga ma arvan, et need probleemid on tekkinudki täpselt sellelt samalt pinnalt, et mis mäng see on, et miks sa seda nagu teed ja ja siis teine küsimus on see, et, et kuidas see Mati Talvik ei ole ju kunagi selline olnud, et tal ei ole mitte kunagi ufod peas olnud, et me teame täpselt, eks ju, et ma tunnen aastaid telemajas koos temaga töötanud, tal ei ole mingit ufod peas, et miks siis nüüd nagu selline mäng, aga noh ega tegelikult ei ole ju asi selles inimese või Mati Talviku kui Georg Otsa portrees, vaid ma tahaks ikkagi mingit kirjanduslikku tegelast nagu edasi anda, kellel on mingisugused muud väärtused ka juures kui lihtsalt see, et ta portreteerida seda Mati talvikut. Jätkavad Jan Kaus ja Mari Niitra teemal koht, kui aeg. Sa ütlesid midagi sellist, et sulle tundub, et suur osa autoreid kirjeldab kohta selleks, et paremini endani jõuda. Samas kui sina mingis mõttes lähtud vastupidisest asjast, et sa püüad endast lähtudes paremini kohani jõuda. Jah, ma pidasingi ennekõike silmas Tõnu Õnnepalu ja võib-olla siis tema tuules pisut ka Andrus Kasemaa, mulle tundub tõesti, et Õnnepalu kasutab kohta mingit talle olulisse tähenduslikku kohta selleks et paremini endani jõuda. Seal on veel see huvitav nüanss juures, et minu meelest talle ei ole kohaspetsiifika selles mõttes tähtis, et tal ei ole ennekõike mis koht see on, vaid et sellel kohal peavad olema mingisuguseid erijooned, mis siis aitavad paremini endani jõuda, noh näiteks see koht peab olema eraldatud. Et pole suurt vahet, kas eraldatud koht asub siis Hiiumaal või Flandria ja noh, mulle tundub, et seda eraldatust siis vajabki rohkem selleks, et uurida ennast koha kaudu mitte siis jah, niivõrd kohta enda kaudu siis mina tõesti ainult enda arvates kasutan ennast enda mälestusi enda igatsusi, enda kujutelmasid. Et paremini kohani jõuda mingi minule väga tähendusliku kohani, mis on minu eluga nagu väga olemuslikult seotud. Seetõttu on jah, mulle tahtis mu seotus kohaga ütleme siis jälgede rohkus või jälgedes sügavus seal kohas. Ja no muidugi, eks jutt on kohe problemaatiline on seetõttu, et koht ei seisa inimesest eraldi. Võiks siis proovida öelda kuidagi teistmoodi, et mind ei huvita ainult koht minus, vaid ka mina kohas pigem isegi nende kahe omavaheline külgetõmme ja samas mingisugune paratamatu sõltumatus. Ja noh, kuigi mulle meeldib väga miniatuurne kirjutada, siis ise pean oma mõtlemist romaanilikuks ja minu jaoks üks romaani põhiteemasid. Ma olen endale sõnastanud selle kujutluse ja tegelikkuse lepitamatu vastuoluna, et meie kujutlused, soovid, unistused, igatsused ei ole enamasti võib-olla isegi mitte kunagi absoluutses vastavuses tegelike olukordadega või tegelik oludegavi tegelike tingimustega. Ja ma arvan, et mu ruumitunnetus asetub samuti üsna hästi sele tegelikkuse kujutluse vahelise vastuolu teljele. Et koht minus Ongi teisisõnu, eks ju minu kujutluskohast. Kusjuures. Mälestus on ka tegelikult kujutluslik, aga noh, see vist on eraldi teema ning mina kohas on siis tegelikkus reaalne. Ühesõnaga siis see meeltega tajutav olukord. Mind huvitab nende nagu kujutelmad jäävuse tugevus hoolimata sellest, milline reaalsus on. Seetõttu ma nagu Enda lähete kohale nagu väga palju haakumis eesti kirjandust ei leia. Et enamasti on ikka koht kirjanikele vahend millegi muu rääkimiseks või millegi muu esiletoomiseks, mitte eraldi eesmärk. Minu nii öelda sellist ruumi poeetilist mõtlemist on mõjutanud mõned just teistes keeltes kirjutavad kirjanikud ja ennekõike neid, kirjanik on kolm ja igal nendest kirjanikest on siis mingi väga konkreetne linn, millega nad oma raamatutes tegelevad, mingi väga konkreetne linnaruum ja nende vaade nendele rinnaruumidele on ka alati spetsiifiline, ühesõnaga neil on mingisugune omarkurss. Kirjanikud on siis Carlos Ruiz Sofoon ja Barcelona siis Orhan, Pamuki, Istanbul, siis seal vestleja, Helsingi Nende pilgud tõstis fokustavad linnas erinevatesse kohtadesse. Safooni linna kese asub mingites sellistes suurtes vanades hoonetes majades, majade soppides, uste taga, mingites käikudes seal, kus nii-öelda trepid lõpevad ja nii-öelda hämarus algab. Pamuki linna kese asub kuidagi pinna all. Ta vibreerib seal inimeste kõrvadele kuidagi kuuldamatu sagedusega ning imbub nii-öelda madio vee alt keldrites pinnale, noh mingit kõik need sellised sajandid alates Konstantinoopoli rajamisest kuni tänapäevani välja. Mistõttu jah, siis ühesõnaga Pamuki lugedes tekib tunne, et kõik ajajärgud on jäänud ühes samas kohas kuidagi samaaegselt ellu, eksisteerivad seal 11 vastastikku nii-öelda täiustades hingeldades. Ja vesto linna kese hõljub nii-öelda tänavate kohal sillutisest pisut kõrgemal, ütleme kuidagi siis meeleorganite kõrgusele. Ja ta hajub siis linna kohal õhku nagu midagi sellist miraaži taolist. Ja neist kõige olulisem mul ongi tegelikult vesta. Sest miskipärast just tänu temale ma jõudsin arusaamisele, et sisemine ruum, see koht minus, ta on nagu mõnes mõttes paradoksaalne, et ei kuulu ainuüksi mul see eksisteerib tegelikult igas mõne kohaga pisut pikemalt seotud inimeses, kui ta samas on ju iga sisemise koha kogemus, on põhimõtteliselt jagamatu, keegi ei saa nii-öelda minu sisemisi kohti läbi elada nii-öelda neid näha. Nii nagu mina isaga läbi elada naa ühegi teise inimese sisemise koha kogemusi. Ma arvan, et kõige tugevamad sisemise kohad ongi seotud, noh see on väga lihtne, eks ju, lapsepõlvega või, või noorpõlve, aga mitte ainult need on mingisugused kohad, kus on juhtunud või toimunud midagi väga tähenduslikku. Muidugi, see on jällegi eraldi teema, kuidas mingisugune juhtum muutub tähenduslikuks, kas seda saab inimene ise ise mõjutada või mitte, aga noh, minu jaoks kuna ma olen kirjutanud väga palju Tallinnas, siis, siis kindlasti see see kant, kus ma üles kasvasin, mis siis põhimõtteliselt teab kuidagi raudteede vahele. Ühelt poolt siis jääb Tallinn-Väikse ja tondirongi jaamavahele ja noh, siis selle üks ots ulatub siis selle kohani, kus raudtee hargneb pärast balti jaama üks ots hakkab liikuma haapsalu poole ja teine ots hakkab liikuma siis ülejäänud maailma poole. Ja siis see ülejäänud maailma poole liikuv ots pisut hiljem hargneb uuesti Viljandi ja Pärnu poole liikuvaks haruks ja siis ülejäänud maailma suunast liikuvaks haruks. Ja vot selles kolmnurgas asub see minu jaoks väga tähenduslik koht, kus ma nagu tunnen seda sellist väga tugevat sisemise koha ja välimise koha vastas pinget, seda linnaosa kutsutakse kitsekülaks. Ja tegelikult see koht võrreldes mu lapsepõlve on nagu väga väga tugevalt muutunud. Ma arvan siis, kui ma umbes põhikooli lõpetasin, siis hakati Pärnu maanteed laiendama vana viadukt, mida hüüti siis kunagise linnapea järgi Henriksson küüruks, lammutati ära, ehitati sinna laiem ja suurem viadukte Pärnu maanteed laiendati. Nii et kõik need tänavad, mis Pärnu maanteega ristusid, mis kannavad Väikelinnade nimesid, Rapla ja Paide ja Keava tänav. Need lühenesid ja Pärnu maantee ise laienes, nii et noh, sealt lõhuti maha, ma arvan, mingi 30 40 maja hinnanguliselt ja ta võib-olla oma jällegi kuidagi paisutanud seda oma lapsepõlve mälestustega kuidagi nii juhtus. Nii et kui ma sinna kohta lähen, siis ma näen, et see välimine koht on nagu väga tugevalt muutunud. Aga ometi ma ei tunne, et ma viibiksin võõras kohas. Seal ma tunnen kuidagi eriti eredalt siis ta sisemise ja välimise koha vahelist pinget, mis on väga huvitav ja kihiline. Ühesõnaga ma tunnen, et see on minu koht, kuigi noh, seal on näiteks seal juurde või tänaval on oli üks selline imelik laohoonetekompleks, kus siis nääride ajal müüdi näärikuuski, mida meie muidugi käisime ostmas jõulukuuske. Täna ma käisin kogu aeg kisaga seal kuuske ostmas ja nüüd seal, eksju, asub mingisugune uus moodne elumaja. Aga mul on see need lapsepõlve sellised lumised õhtut, kui ma koos isaga kuuseral käisime nii eredalt kuidagi minu sees kusagil alles. Et see vastuolu, mis tekib selle välise kohaga on minu jaoks kuidagi väga tähenduslike. Nata käivitab minu nii-öelda poeetilise masina. Ma lugesin just hiljuti Tšiili kirjaniku Roberto Polonio romaani 2666 ja see on üks koht, kus siis üks Amal Fitano nimeline mees paneb oma kodus siis pesunöörile rippuma raamatugeomeetrias ja selle motiiviga, eks viidatakse siis Marshall Šamilaja siis tema õele sandus raamile, kes kui ta 1919 abiellus, siis Marshall šamp tegi talle sellise pulma kingijat, saatis talle instruktsioonid, kuidas riputada pesu nöörile geomeetria-alane teos, et siis tuul sele, geomeetria-alase teose lehti siis nii-öelda rabaks või katsuks. Ja kui siis selle Amolfitaano tütar roosa, kelle pärast siis samalt titaan, on väga mures, kuna nad elavad sellises väga kuritegelikus linnas nimega Santa Teresa, mille prototüübiks on siis kurikuulus Ciudad korress. Kui see roosa siis küsib. Et miks isa sellist asja teeb, siis ostab isata, tahab näha, kuidas raamat nii-öelda kõrbe ilmastikule vastu peab. Ja noh, minu meelest see pesunööril rippuv geomeetria-alane teos sobib minu jaoks väga hästi sümboliseerima seda välise ja sisemise ruumi üheaegsust ja samas väga põhjalikku erinevust mingis mõttes ka välise ruumi ebausaldusväärsust. Et näiteks linn peaks olema justkui nagu selline kehastunud geomeetria, eks ju. Ta mingis mõttes ongi nii, et tema see muutumine, tema ebakindlus teostub väga aeglaselt, aga kui hakata seda kuidagi jälgima näiteks olla nii-öelda linnavaatleja umbes paarkümmend aastat siis selle paarikümne aasta jooksul selgub, et tegelikult kulutab aeg linna kiiremini ja tugevamalt, kui me arvame ja no see tuleb seal minu kodukandis väga selgelt esile. Et see minu lapsepõlvemaastik on ikkagi väga tugevalt muutunud. Aga siin astubki mängu see sisemine ruum, mis viib mind kuidagi olevikust välja viibinud mingisugusele väga reaalsena tunduva kujutluse juurde. Seda võiks nimetada nagu teadvuse geograafiaga mälugeomeetriaks. See on esmapilgul tõesti väga juhuslik, katkendlik koosneb justkui ennekõike tõesti unistustest ja moonutustest. Aga kusagil ikkagi on alles pesunöör ja raamat, selleks, et tegelikult eks aeg on teinud selleta pesunööri läbi kulutanud ja raamat on läbi vettinud ja tuul on raamatulehed juba laiali puistanud. Aga noh, ütleme näiteks Need elemendid, eks ju, mis mind lapsepõlves ümbritsesid, mis on juba kadunud? Võivad, eks ju. Ilmude, mõnes unenäos need elemendid võivad olla täiesti irdunud, võivad olla osuda mingites väga absurdsete olukordades imelikus kontekstis ja nad ilmuvad ainult selleks, et kohe kaduda. Aga ikkagi, mingis mõttes muutub sisemine koht palju vähem kui valimine kohta, ühesõnaga mulle minu selline põhipostulaat, mille kallal ma praegu maadlen, on see, et sisemine koht allub ajale palju vähem kui välimine koht. Aeg kulutab sisemist kohta palju vähem kui välist kohta. Mõnes mõttes ma saan usaldada kujutlust palju rohkem kui reaalsust ja noh, ütleme reaalsust, ma ei pea usaldama, eks reaalsusega ma pean lihtsalt arvestama, pean seda aktsepteerima. Sa oled seda ideed väga huvitavat väljendanud romaanis koju, kus on siis pime vanaisa, kelle mälestused Tallinna linnast on ju just nimelt ennesõjaaegsed ja ta siis liigub saatjaga mööda Tallinna tänavaid, pidevalt ta siis nagu mälu järgiga, siis kirjeldaks seda Tallinna, mida tegelikult ammu enam nagu olemas ei ole see tegelikult väga kõnekad seda ideed võtta. Ka kokku, nojah, need on sellised imelised mälestused, eks, mille kohta meil puudub igasugune nagu empiiriline materjal, kui palju need tõele vastavad, aga ütleme, mälestused Tatari tänavast, eksju, kus inimesed pühapäeviti, eks ju kõik maja elanikud said õues kokku ja tegid ilma igasuguste eraldi Tatari tänavapäevadel igal pühapäeval, eks sa said, said kokku, jõid kohvi ja lapsed umbes ma ei tea, kiikusid seal kuskil mingi katustele asetatud kiikidel ja põhiline hääleks tatari või Sakala tänaval oli linnulaule seda kunagi raamatu botaanikaed oli palju rohkem alles kui praegu, eks kus nagu autode hääl matab lindude laulu ära ja ütleme, Liivalaia tänaval niisamasugune, mis on ikkagi, mille praegust intensiivsust ei saa nagu ütleme ma ei tea, 70 aasta taguse intensiivsusega sugugi üldse võrreldav. Mulle tundub, et minu lood saavad tegelikult alguse sellest, et kuigi eks ju koha muutumist ajas on selgesti näha võivad ainukordsed kohad ikka mingis mõttes ja noh, mingis kohas tõesti nagu muutumatuks jääda väline sisemine koht, eks ju, tegelikult noh, nende probleem ongi see, et nad on määratud üksteisest pidevalt eemalduma. Nende see omavaheline pinge suuresti on üksteisest eemaldumine. Aga huvitav paradoks on minu meelest selles, et jah, et sisemist kohta puudutab aeg lihtsalt vähem kui välimist kohta. Sisenemiskohta muidugi jah, tõesti, teda ei saa ju silmadega vaadata või seda kuidagi kombata kuidagi rangelt võttes on sisemine koht, eks, nähtamatu aga ometi võitavalises kohast reaalsemana mõjuda. See ongi minu jaoks nagu tähtis, et kui me võtame selle Markoosi kuulsa, mitte koha mõiste, siis mul on nagu tundub, et sisemine koht ei saa kunagi muutuda mittekohaks, eks ta ei saa kunagi muutuda nagu tähenduseta kohaks või sisemine koht annab kohale nii-öelda tähenduse. Et kui sisemine koht juba eksisteerib, siis mitte kohta temast ei saa mitte kunagi. Ja miks, sest mälu, ruumiline avaldus, mälu, ruumiline vastaja või mälu on vist ainus, millel õnnestub mingil määral nii-öelda lineaarset aega selle käes nii-öelda kannatavat, tegelikku ruumi mõjutada mingil määral sellele vastu seista mineviku ja oleviku ümber mängida Nende ületamatu vastuolukorraks, kasvõi siis tõesti illusoorselt üllatada. Sellele püüdjale pühendas suure osa oma jõust, eks, marssal prust. Ma lugesin hiljuti seda silda, löösio Felix kotarii raamatut, mis on filosoofia seal on, eks ju, lüüsiks suurimaid soove on, eks ju. Et meil oleks rohkem vastupanu olevikule, et noh, mulle tundub, et see sisemise ruumi ja välimise ruumi vahelise vastuolu tajumine ja selle kaudu mälu teravdamine ongi mingis mõttes ruumi tähenduse võimendamine ja nagu mingi vastupanu olevikule, kuid vastupanu on noh, ütleme lühiajaline tai, päästa meid olevikku käest. Aga noh, me saame vähemalt olevikule ja noh, kasvõi korraks selja pöörata või või pöörata oleviku korraks ennast nagu näoga mineviku poole. Ma käingi pidevalt Tallinnas jalutamas, et noh, tekitada selliseid olukordi, kus sellest välisest ruumist saaks võimalikult lühikese ajaga sisemine koht, et need kaks nii-öelda peaaegu et kohtuksid et siis teineteisest jäädagi nii-öelda jäädavalt eemalduma. Seetõttu mulle näiteks meeldis, kui Kai Aareleid pakkus mu Tallinna-teemaliste tuuride pealkirjaks Tallinna kaarti, sest mulle tundus, et ma püüdsingi kirjutada mingisugust sisemist inimeste sisemist kaarti. See on muuseas ka üks väga oluline vahe sisemisele välisel ruumilat, kui välist ruumi on ainult üks, noh, ütleme Tallinna puhul sedasama Tallinn, milles me viibime siis sisemise, ei ruume on ikkagi sadades tuhandetes kordades rohkem. Ja nende kaardistamine tegelikult on lõputu. Et seda võiks nagu lõputult teha. Ahaa, aga sellega mul tekkis üks selline veider küsimus, võib-olla, et sul mitmenda raamatut tegelevad Tallinnaga, aga viimane romaan ma olen elus, tegeleb siis hoopiski ütleme siis fiktsionaalse nimega taru Rootsiga. Et sellisel juhul, kui sa ütled, et Tallinna sisemisi ruume on sadu tuhandeid, et huvitav, kas väikeste kohtadega, et kas nad on selle poolest kuidagi vaesemad või on seal midagi teistmoodi? No see on väga hea küsimus, sellepärast tabab mu mõttekonstruktsiooni üht võimalikku nõrkust. Et elanike vähesus kusagil nagu vaesestab kohta, aga võib-olla on just vastupidi mida vähem inimesi, seda tugevamalt koht pääseb esile ja mõjule. Seda kergem on kohal mõjutada inimest, nii et ta muutub inimese sisemiseks kohaks. Ja noh, võib-olla siis seetõttu näiteks Alatskivi paarsada sisemist kohta mingis mõttes on palju intensiivsemalt kui Tallinna miljon sisemist kohta. Need sisemised kohad võivad olla väga erinevad selles mõttes, et kui sa sisemine kohta on lapsepõlvest ja ta on selline hubane kus sa võib-olla tahaksid olla ja samas mõned teised sisemised kohad võivad olla õudustäratavad või kuidagi traumaatilised. Kui palju sinu arvates ja kas üldse inimesel endal on, on nagu võimusele sisemise koha üle või kas inimene ise saab oma sisemist? Kohta muuta sisemised koht tõesti on jagamatut. Jagatav on ainult selle sisemise koha fakt, sellised kohad eksisteerivad. Mulle tundub, sisemisi kohti saab lihtsalt juurde tekitada. No ma toon sellise kõige triviaalsema argisema, näita räägime siis vahelduseks ruumipoeetika asemel argisuse poeetikast, noh näiteks, et võtad sõbrakäekõrvale ja teete sellise toreda jalutuskäigu noh näiteks ja satuta rääkima mingil väga olulisel teemal või ta aitab sul lahendada mingisuguse probleemi, mis parajasti su mõtteid painab. Näiteks te kõnnite mingist kohast mööda või seisate mingil tänava nurgal näete midagi või? Ütleme, kui nüüd üle sellesama Pärnu maantee viadukti ja sealt sõidab rong alt läbi ja mis käsijad nagu meelde. Ja siis ongi korraga üks tähenduslik koht juures, mis kuidagi muudab ka selle koha enda, kus te käisite, mis kindlasti hakkab alluma muutustele mingis mõttes muutumatuks. Minu jaoks seda asja ütleme kuidagi minu elutunnetusele kõige lähemalt tõesti on sõnastanud shell vestleme, kirjutasin selle eraldi välja son romaanist Sis, kus kõndisime kunagi, mis on ka minust väga tähendusrikas kõnekus Pealkiri igasse kohta, kus inimene on käinud, jääb temast mälestus Enamikule inimestest jääb see nähtamatuks, kuid need, kes seda inimeste tunnevad ja armastavad, näevad sind iga kord täiesti selgesti, kui nad sellest kohast mööduvad. Niikaua kui armastavad inimesed elavad nii kaua, on ka pilt alles, isegi siis, kui seal käinud inimene on surnud. Seetõttu kerkib mõnikord tänavailt ootamatut soojust, kui me seal kõnnime, see mälestus kõigist neist inimestest, kes seal on kunagi kõndinud, armastanud, vihanud, lootnud, jokk, kannatanud. Kui nüüd pisut vähema poidilisusega väljenduda, siis soojus, millest vest räägib, tekibki just nimelt mälestuste ja tegelikkuse kokkupuutel. Eks sisemise ja välimise koha hurdumisel, ükskõik olgu see hõõrdumine siis soojendav või, või, või külmavärinaid tekitav. Muuseas, esimest korda ma mäletan seda mõtet ühest oma lapsepõlve lemmikraamatust ferendus Molnari Pal-tänava poistes nimetchekton just surnud ja tema sõber siis Jaanus Poka kõnnib mööda Budapesti tänavaid. Kui sul on üks selline lause. Aga kuhu tahes, ta poleks ka läinud, igal pool tuletas mingi asi nime tšeki meelde. Et inimest enam pole. Aga tema jälgi või tema soojust vestlevad sõnu kasutada on kõik kohad täis. Välimises kohas pole inimest enam olemas, aga seda teravam on tema kohalolu sisemises kohas. Et eemalolek on olgu siis no igavene või ajutine kuidagi võimendab selle koha juuresolekut inimese sees või mäletaja sees. See eemalolek tegelikkuses muudab tihti inimesi sisemises ruumis kuidagi lähedasemaks. Ja, ühesõnaga tegelikult see kuidagi mõjub kajale ka, noh, ma saan aru, et see on kuidagi eriti keeruline, on, on need kihti seal praegu kuidagi laduda, sest siin on veel väga palju kursse, mille üle pidevalt mõelda. Aga mulle tundub, et samamoodi nagu me saame rääkida, eks ju, mitte kohtadest, eks siis kohtades Markoos nimetan neid kohti sellisteks, kus puuduvad seosed, ajalugu, identiteet, sügavamad tähendused, eks ütleme ta nimetab seal lennujaamasid kiirteid ja selliseid kohti. Igas linnas on selliseid kohtasid ka ju päris palju igasuguseid supermarketid ja muud näituseks. Aga samamoodi on hästi palju mittehetki sõnaga selliseid hetki, mis, millest me ei suuda kinni haarata, no mis sedasi libisevad meist läbi ja mööda ja ütleme, suurem osa meie elu sekunditest ongi mittehetked. Mulle tundub, et mingil moel, kui me saame nagu üha suuremat kontakti sisemiste kohtadega, siis saame me kuidagi ka päästa mingisuguseid hetki nii-öelda sellise tähendusetuse või või mittehetkedeks muutumise käest. Jätkab Made Luiga muudlemi jutukogust. Tõsine inimene. Minule alguses öeldi, et selle jutuvooru pealkiri on, asjad mäletavad, ma ei hakanud midagi parandama, mõtlesin, et tulen ja hakkan, õiendan siin kohapeal, et asjad ei mäleta midagi. Inimesed mäletavad asju väga meetod, et sa võtad näiteks mingi teema näiteks oma koduloomad või riided või toidu, mis on nagu läbi elu sul olnud ja sa kirjutadki tohutult haarava mingis mõttes nagu nimekirja laienduse, mille kaudu jällegi avaneb nagu terve selline, see oli puhtalt blogi sissekanded, ma ei hakanud neid asju kirjutama kui kirjanik. Ja ma ei oska teile seda siiamaani nagu praegu seletada, et kuidas mulle tulid pähe asjad, mille peale ma ei olnud aastakümneid mõelnud, ma ei ole üldse selline inimene, kes mõtleks minevikule või meenutaks seda oma igapäevases elus, kuidagi pidevalt kannaks mingisugust mineviku taaka kuskil. Lihtsalt kui mul oli vaja, siis ma läksin sellesse kohta aega. Ja see kõik oli nagu täiesti täpselt sellisena olemas, nagu ta oli. Sa ütled, et asjad ei mäleta. Aga samas need asjad on mingid sellised päästikud, mis päästavad nende mälestused valla ja kui seda raamatut lugeda, siis just nimelt on see, et see on nagu sinu väga isiklik kogemus ja mäletamine. Aga ometi sa tegelikult kirjutab mingite põlvkondade kogemusi ja kuidagi nagu päästad nad uuesti valla või aktualiseerinud. Jah, see tuli mulle endale üllatusena, selles mõttes, et jah, mina kirjutasin ju oma peases olevaid asju tuleb välja teiste peade sees, on needsamad. Mul on lihtsalt väga tugev nägemismälu ja ka komplemis mälu või mingi selline, et jaagu mulle täiesti puudub. Soolikas näiteks nagu loo jaoks minu jaoks tõesti ei ole elu ei ole lugu. Lugu saab olla ainult parimal juhul mingi krimi, mingi politsei, seal, sa pole lugu, elus ei ole ta muidugi jah. Üks pikk lugu, eks ole, aga ta ei ole selline kuidagi panteeritud või. Mulle tundub, et sa oled ikkagi palju mõelnud selle peale, et kuidas vanasti ütleme siis sinu lapsepõlves või kas siis noorpõlve asjad teisiti olid. Kuidas haiglas oli teistmoodi, siin on ka öeldud seda möödaminnes, et millegipärast on see elektriteraapia nagu palju vähem populaarne. Laev oli, et see ei ole tegelikult ikkagi mina, kes seal raamatus on, see on võib-olla küll minu mälestused, aga selles pole ju midagi, ei ole, aga lihtsalt ma mäletan oma mälestusi ikkagi, olles nüüd suur. Et mul on selles järgmises raamatus, on ka nagu selline lause ütleme, et ta mäletab oma lapsepõlvekodu, et olgugi, et sa võid mäletada kinnisilmi minna võtta nagu kohvitassi köögikapist või riiulilt vannilina tahtsin selles, et see, kes läheb ja võtab ei ole mitte see, kes ta oli, vaid see, kes ta nüüd eks ole, et need mälestused ju ka muutuvad. 20 aasta pärast mäletan jälle teistmoodi nendest. No mis näiteks šokeerib, tegelikult on see kui kohutav oli lastehaiglal, kui ignorantselt ja peaaegu terroristlikud olid need haiglaõed ja peab olema isiklik kogemus. Mina seda ei, kirjat on küll kirjutatud. Haiglaõed käskisid seal suurematel lastel väiksemaid siis botitada ja, aga ma võisin selle vabalt välja mõelda, et igatahes jätab see küll mulje, et see elu oli raskem lastel siis nõukogude ajal võrreldes tänapäevaga. Ma tõesti ise ei taju, et ma oleksin seda kirjutanud. Üldse mingi hoiakuga kirjutasin nii nagu nagu oli põhiline, mis on nagu see kõige ilusam koht seal on see, kuidas sa jääd magama, kuidas koridori valgus paistab, see kraanikauss paistab siis vaikselt poodid, Nõgisevad ja lapsed jäävad magama. Mind on pead murdma pannud see probleem, et miks inimestel on nii tähtis, kas need asjad olid päriselt või ei olnud. Tegelikult meil puudub nii ehk naa ligipääs sellele, mis kunagi oli. Mitte ükski detektiiv ei võta kinni, kas need asjad olid nii või olid nad kuidagi teisiti või kas need inimesed olid olemas või kas need asjad olid olemas, et päris maailm ja väljamõeldud maailm on tegelikult ikkagi nagu suhteliselt üks ja see sama. Või nad ei, ei ole kvalitatiivselt erinevad, et mis oli päriselt ja mis ei olnud päriselt. Lõppkokkuvõttes teeb ilukirjanduse ilukirjanduseks ikkagi mitte selle tõeväärtus, vaid selle kunstiväärtus. Mulle tundub, et ikkagi on vahe nii-öelda päriselt aset leidnud ja puhtalt välja mõeldud sündmuste vahel ja see on just see, et kas see lugu on ainult sinu peas, kui ta on ka mitmete inimeste peas küll erinevas vormis, aga ikkagi need asjad, mis on päriselt toimunud ei ole, ainult subjektiivselt mõtlevad, on intersubjektiivsed, me saame nendest rääkida. Me saame vaielda, kuidas oli, võib-olla mäletame asju erinevalt, aga just see, võib-olla see on see, mis, mis paneb inimesi küsima, et kes oli päriselt või mitte. Et kas mul on nagu sõna sekka öelda, et mis on lihtsalt välja mõeldud, siis see on lihtsalt see, et okei, et ma austan. Et see on sinu väljamõeldud maailm ja mul ei ole sinna asja. Nüüd, kus ma ise kirjutan, ma loen raamatuid teistmoodi, kui ma ennem lugesin raamatuid nagu raamatut mul ei tekkinud elus kordagi mõtet mõelda, kas see oli päriselt või olnud siis nüüd, kus ma ise kirjutan, ma nagu arvan, et ma saan aru Kasutatud oma mälu varasalv ja kus on seda vähem tähtsad, sest et ka kõige ulmelisemas jutus mis võib-olla räägib mingisugustest kosmosekollidest, on kolli A prototüüp. Sõber B ja vastupidi, aga tegelikult päris konkreetselt tean, kuidas ka nii-ütelda, müstilise maailma tegelaskujude on tegelikult siiski kindlad prototüübid all, kuskilt ikka lähtud, kuskilt sa ikka võtad mingisugused asjad, sa ei saa kõike maailmas välja mõelda ja milleks välja mõelda, maailm on ju olemas, millest asja võtta. Jah, minu jaoks pigem on oluline ikkagi selle maailma, ma ei tea, jäädvustamine või ta ei kaoks, ei libiseks minema. Et mingid Loodsaks ära räägitud, mis muidu kaoksid. Minu arust nende pisiasjade kaudu, mida sa väga hästi nagu kaardistatud või mäletad ja välja tood, et kui palju see on nagu seotud üldse nagu inimese identiteediga, et tegelikult on ikkagi nii palju koosnebki nendest pisiasjade koosnebki koostab ja kõigest sellest, mis teda ümbritseb, noh, alates sellest, mis tal on seljas, jalas mis on täna tõesti need esimesed asjad, mida ta ei taha selga panna, eks ole, mis talle jäävad meelde, et vot seda ma ei pane selga. Et ühest küljest need asjad on hirmus mulle nendega oma teema tõepoolest, et nad on väga-väga tähtsad. Sa nagu määratletud igatepidi jah, iseennast ja ka teised inimesi, keda ma pole elu sees näinudki, ma olen näinud neid asju ja ma konstrueerinud nende asjade järgi mingisugusegi pildi sellest inimesest. Ja teisest küljest on nagunii palju asju, mis ei tähenda mitte midagi mida sa ei hakkagi mäletama, mida sa viskad, kas kohe minema või noh, mis ei hakka kandma mitte mingisugust tähendust mitte kunagi. Ja selle läbi jällegi on need saanud jälle kõik see kadumine, eks ole, no ütleme, nagu, kui võtame mingi talu asjaga, mis teil siin on igast mingid koodid, rehad, no mu emal on mingid rehavarre pead, läheb seal puust rehavars katki ja enam ei ole, vaata seda meest, kes teeks selle varre ja seda ei ole enam või mingi vikati lüsive. Et need asjad on nagu hoopis teise tähendusega. Mitte et mul midagi oleks nende praegusaegsete asjade vastu, ma olen kõik selle läbi teinud, mis need diivanite asjad ja värgid, et tahad endale ilusat kodu ja tahavad, et kõik oleks nii nagu peab ja siis mingil hetkel noh, juhtub sul mingi klõps, kas elada üle oma jõu või lihtsalt taipad ära, et vot enam ei jaksa tahta, et kõik oleks ilus, kui kõik oleks korras ja kõik oleks väga hea. Lõppkokkuvõttes piisab sul toolist-lauast voodist ja sellest, et tuba oleks soe ja natuke süüa. Kas asju peaks säilitama või? Mina seda vastust ei tea. Ma arvan, et on vähe inimesi, kes ei ole pidanud müüma mõne oma surnud sugulase korterit või asju või maid või mis iganes, eks ole. Samas nende rahade eest endale midagi soetanud, mille nad varsti jälle maha müüvad, siis käib mingisugune lõpmatu ringlus millegi nimel kuhugi jõudmiseks. Ega seda ei ole võimalik vältida, see on elu. Seda saabki ainult vaadelda. Saates pealkirjaga kujutluse ja tegelikkuse lepitamatu vastu onu rääkisid kirjanikud Urmas Vadi, Jan Kaus ja Made Luiga. Küsisid Mihkel Kunnus, Mari Niitra ja Kristjan Piirimäe. Kõlas Mooste helikunstniku John Kristniki teos halos veer. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask salvestas urmast looming. Raadioteater 2015.