Ööülikool. On kaks materjali, mille väärkasutamine hävitab maakera keskkonnaplast ja muusika. Tallinna linnateatri muusikaala juhataja ja Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli õppejõud Riina Roose kõneleb teemal vaikus ja müra. Minu nimi on Riina Roose ja minu tänane teema on vaikus ja müra. Need on vastandid, aga mitte sellised vastandid nagu must ja valge. Kui me kujutame ette, et me võtame võrdsetes osades musta ja valget, segame need kokku siis me saame ühtlase Halli, peaks olema selline keskmine, aga kui me võtame ühe vaikse täiesti vaikiva inimese ja ühe karjuva, siis me kuuleme ainult seda karjuvat. Me võime isegi teha sellise katset, võtame miljon inimest, kes vaikivad. Ja üks, kes karjub ja me ikka kuuleme ainult seda, kes karjub. Me võime paluda, isegi sellel miljonil inimesel hoidku hinge kinni. Seda rohkem me seda ühte karjujat kuuleme. Tähendab, need on sedasorti vastandid, kus ühel on, reeglina võiks öelda, kahjuks ülekaal ta jääb tõepoolest kahjuks ta jääb võidumeheks. Ma hoiatan, et see loeng ei tule eriti lõbus sest müra on minu ja paljude minu sõprade ja Seltsiliste jaoks väga suur probleem. Ja muidugi ma räägin eelkõige audiomürast ehk sellest kuuldavast, sest lõpuks seda müra mõistetud igale poole üle kanda. Aga kõigest ei jõua rääkida. Räägime siis vaikusest, mida meil napib ja mürast, mis kipub kõike lämmatama. Ja vaikusest tulebki vähem juttu, sest teda lihtsalt on vähem. Aga kõige parem on alati toetuda klassikutele ja näiteks üks klassik istub täna siin meie keskel ka üliõpilasena üles rivistunud. Aga Fret Jüssi onju palju rääkinud vaikusest ja selle kaitseks ja soovitan kõigil, kes on kuuldud ja nendel, kes ei ole kuulnud seda saadet. Vaikus kui loodusvara, soovitan soojalt seda kuulata, sealt on palju õppida ja kõrva taha panna ja ma väga loodan, et kui seda niimoodi tähelepanelikult kuulata, see kutsub märkama, tähele panema võib-olla neid asju, mida muidu ei pane tähele, mille peale alati ei pruugi tulla. Fret Jüssi räägib seal, et ta on korduvalt proovinud osta vaikust, tähendab, ta on proovinud teha niimoodi, et no näiteks kas mingile lärmaka praami peal, kus möll on niimoodi, et sa vaevu kuuled midagi, mis sa seal vestluskaaslasega räägid. Et kas ei saaks vaiksemaks panna või kas ei saaks näiteks nii nagu on tehtud mingite bändidega tõesti, kes kuskil väga hoogsalt mängivad, et mis see teie üks lugu maksab, et ma ostan selle ära ja olge nii kaua vaikselt. Ta ütleb, et tal ei ole see õnnestunud. Aga sellest saatest ma sain aru, et tal on õnnestunud vaikust müüa, õigemini teha seda vahetuskaubaks väga heal moel. Nimelt, et kui ta oli salvestanud okasmetsavaikust ja saatnud selle kusagile kaugele Inglismaale, siis ta oli sealt selle vastu saanud väga häid raamatuid ja muid lugemismaterjale. Kuna see toimus Nõukogude okupatsioonitingimustes, siis oli iga väljamaalt saadud raamat kulla alusel. Nii et mõned tehingud vaikusega on tal õnnestunud. Ja nüüd edasi minnes sellesama vaikuse ja müra mõttega on hea, et on siiski suuri klassikuid, kes on sellest enne mind ja palju kontsentreeritumalt rääkinud, nii et järgneb teine tsitaat. Ja see on Umberto Eco, itaalia semiootik. Väga kuulus teada mees, väga vaimukas, vast tuleb ette tema raamat, Roosi nimi. Ja tema artikkel ilmus 2009 Postimehes. Ma ei loe tervet artiklit ette, aga siin on nii mahlakalt kokku võetud mõned asjad ja mitte, et ma arvaks endast jube hästi, aga ma korra mõtlesin, et äkki ma olen ise selle kirjutanud. Umberto Eco kirjutab nii. Ta räägib ennega kantist, Immanuel Kant. Mida halba ta kõik muusika kohta ütleb ja jätkab nii? Peale selle iseloomustab muusikat teatav kombe peenuse puudumine. Nii et see peamiselt oma instrumentide iseloomu tõttu levitab oma mõju kaugemale kui soovitud ja sunnib end sel moel peale, kahjustades nende vabadust, kes ei kuulu muusikaliste seltskonda. Samal ajal kui kunstid, mis on suunatud silmale, ei tee seda, sest kui keegi ei taha lasta neil ennast mõjutada, piisab vaid pilgu ärapööramisest. Veel hiljaaegu poleks ma sellega nõustunud muusika tõlgendamine esteetiliselt väheväärtuslikuna sest see häirib naabreid tähendaks eitada näiteks Verdi Aida vabaõhuetenduse väärtust, sest need, kes elavad läheduses, on sunnitud seda kuulama. Tahavad nad või ei taha. Aga teiselt poolt elan ma Milanos, piirkonnas, kus iga avaliku pidustusega kaasneb rokk-kontsert, mis kestab vara valgeni. Sestap olen hakanud mõtlema, et kantil võis isegi veidi õigus olla. Siis Umberto Eco tsiteeriksin ühte ajakirja ja siin on kirjutatud nii. Too ajakirjanik nendib, et on muusikat, mille saab ise valida ja muusikat, mis surutakse teiste poolt peale. Need on kaks vastandlikku ilmingut. Esimene kujutab endast kõige maitsvamad vilju, mis on inimsoole osaks langenud. Teine on aga lihtsalt kuritegu. On kaks materjali, mille väärkasutamine hävitab maakera keskkonna, plast ja muusika. See oli nüüd selle ajakirjanikud. Tsitaat ja Umberto Eco on natukene rabatud, et muusika pannakse nii hirmsa asjaga paari nagu plast. Kui ta ütleb, et kuid tänapäeval muusika jälitab meid. See mängib alati lennujaamas, baaris, restoranis, liftis kohutaval New veidži kujul füsioterapeudi juures tänaval, kus iga hetk heliseb mobiiltelefonis mõni Eliisele või Mozarti 40. sümfoonia. Ja mõistagi kõlab iga telesaate taustalt tümpsu pass. Mis veel hullem? Muusika võib päris ära ehmatada, kui mööda sammuvad sellest üdini haaratud juhmistunud kuutõbised, kelle kõrvadesse on sügavale lükatud klapid, inimesed, kes ei suuda käia, mõelda ega hingata, ilma, et neid saadaks kaitseinglina kurdistav mürin. Ja siis ta ütleb väga märkimisväärse lause veel too eco, et ajal, mil vasak pedaal on unustusse vajunud ei kuula inimesed enam muusikat, vaid imavad endasse müra. Ma olen pannud rongis tähele, et kõrvaklappe kannavad ka paljud täiskasvanud kes ei suuda lugeda ajalehte või nautida mööduvat maastikku. Ja lõpus küsib, kuidas küll saada tagasi vaikuse anud. Ja selle artikli pealkiri oli vaikust palun. No mis ma oskan öelda selle kohta ainult kaasa noogutada veel võib-olla igaks juhuks, vasak pedaal, et kuna enamus inimesi sõidab autoga ja mõtlevad võib-olla autopedaali peale, siis vasak pedaal on siin on silmas peetud klaveri vasakut pedaali sest klaveri vasak pedaal on reeglina see, mis summutab ja võimaldab õige vaikselt mängida. Täienduseks veel mulle eriti läks korda see kohutav New Eitši kuju füsioterapeudi juures, et ma kunagi olin Haapsalu sanatooriumis kuuma põgenesin ka just selle müra ja pideva taustamuusika ja kõige eest ja mis siis selgus, et seal ei antud sekunditki rahu, see mängis igas basseinis, igas mudaravila ruumist on kõikjal. Ja kui ma küsisin nendelt töötajatelt, kuidas te siin vastu peate, siis nad ütlesid, nad ei peagi, Nad on meeleheitel ja midagi teha ei saab nende käest seda nuppu, ei ole mahakeeramise nuppu. Ja tipuks oli see, et kui ma läksin sauna ja saunalaval tervitas mind Tšaikovski lillede valss, siis mulle aitas, ma pakkisin kotid ja lahkusin sest see oli täiesti väljakannatamatu. Siis veel tsitaadid ei lõpe. See on ka see, et ega ma ise ei ole seda häda välja mõelnud või seda küsimust. Vaike Sarv on kunagi kirjutanud ühes muusikaajakirjas peaks olema aasta 2002 niisuguse lause ta võtab kokku selle, mis ei ole ka mitte tema väljamõeldis, vaid nii on, ja see on. On ju teada, et valju heli puhul tõmbub trummikilepingule ja kui see heli kestab pikemat aega, kaob trummi, Kylie'l võime lõdvestuda ja kuulmine on pöördumatult kahjustatud. Vot see ongi see kõige hullem lugu. Et kui mingite muude juhtumite puhul noh, lööd midagi ära, läheb isegi luu katki, parandatakse ära, igasugu imeasju tehakse. Aga kuulmist ei saa parandada. Kõik, mis seal juhtub, on pöördumatu. Siin on kuskil keegi isegi öelnud, et aspiriini ja Burgeeniga pole midagi teha. Ja kuna me seda silmaga ei näe, siis meil on seda raske uskuda. Aga kunagi oli üks noh, kuidas öelda, nii-öelda animafilm dokfilm, just sellest kuulmisest, mis asi ta on, kuidas need helid jõuavad kõrva, mis siin siis toimub? See oli muljetavaldav, et need silmale absoluutselt nähtamatud karvakesed, no need olid tehtud niisuguseks metsa suuruseks selles filmis. Ja kui need said paraja põraka, siis nad langesid nagu tormiga puud ja nad ei tõusnud enam. Ja ainus asi on, et kuidas siis kuulda paremini, siis on need need esimesed on kukkunud nüüd, et need järgmised karvad püüaks kinni ja seda heli edasi annaks, tuleb kogu aeg seda heliandjat aga valjemaks keerata. Ja see ongi see, mis juhtub, eks ole, et kogu aeg kuulmine kukub ja seda volüümi keeratakse aina juurde. See on nagu hinnatõus, et see hind muudkui tõuseb ja tõuseb, nii k helinivoo. Siin asjatundjad on mõõtnud, et tänase päeva niisugune üldine foon iga aastaga vähemalt üks detsibell tõuseb. See on hirmuäratav, isegi võiks öelda, nagu ütleb mulle üks väike sugulane, ilmuelatav. Kuidas selle vastu saada? Oleks ju väga lihtne, tõmbaks noh, kas juhtme seinast välja või keeraks maha või? Miks me seda ei tee või miks me laseme ennast sõna otseses mõttes tümitada või miks on selline hoiak, et peab olema igal pool muusikataust? Ma arvan, et üks põhiline põhjus on tõesti see, et on hirm, et muidu hakkab igav. Igavusest tehakse igasugu hulle asju lugedes siin viimasel ajal igavuse filosoofia raamatut võib lõpuks kõik sellele taanduda, aga ega see väga vale ei ole, see igavuse kartus. Võib teisisõnu öelda see kartus, et siis ma kuulen omi mõtteid, siis ma kuulen põhiküsimusi ja nendele on raske vastata, neid tahaks kogu aeg lükata, ei tea kuhu kaugemale niipea kui ma panen mingisuguse sumina või susina või tümina käima, siis mulle justkui tundub, et need mõtted ei tungi minuni, sest siis ma ei kuule ennast, ma kuulen midagi muud. Aga see muidugi enese pett. Sest lõpuks need küsimused tulevad niikuinii, seda hullem on. Mida kaugemale need lükkad, seda karmimad nad on, ma arvan nii. Sest inimene ei ole loodud 24 tundi ööpäevas kuulama muusikat. Muusika on niivõrd intensiivne asi isegi siis, kui ta on väga vaikne, isegi siis, kui ta on vaevumärgatav isegi siis, kui sageli ütleme, ma ei pane tähelegi, et seal midagi mängis. Jah, sest et inimesed on tekitanud endale kaitserefleksi, et kuidagi välja lülitada. Sa olla kogu aeg aktiivselt kuulav, aga miski minus kogu aeg kuulab, kas ma pean tropid kõrva panema? Ainsad, kes kõrvu saavad sulgeda, sain ma jällegi sealt Freddy saatest teada on v loomad noh, oleks võinud ise ka selle peale tulla, muidugi. Kuidas nad muidu seal vees on ja see on kadestamisväärne omadus? Ma olen selles mõttes kõikidele veeloomadele väga kadedad, saavad kõrvad kinni panna. Sest peale selle, et kuulmine kuulmiseks siin on ju meie tasakaalu nii-öelda organ ka siinsamas kõrvas ja see on väga lihtsasti testitav, kui keegi on käinud näiteks kõrvu puhastamas, kui koguneb vaike, pannakse survega vesisid lõikama siia kõrva, siis on ju kohe niimoodi, et vaatad, kuidas pea otsa jääb. Sest see kõik on siin niivõrd peenelt ühendatud omavahel, et see kõik mõjutab seda mitte ainult kuulmist, vaid kogu kogu organism on sellest häiritud. Ja on veel ju noh, ilmselt on ka tehtud uurimusi, aga, aga eks see ole kuulda ja näha, et need inimesed, kes on sünnilt kurdid et neil on sageli ka käitumishäireid. Mul üks tuttav kõrvaarst ütles, et et kuna ta nendega palju kokku puutub, et need on kõige nurgelisemad inimesed, keda ta on elus kohanud. Ja see on väga traagiline, kurb lugu. Võiks arvata, et kui me enamuse informatsiooni saame silmade kaudu, et siis nägemise kaotamine on kõige karmim juhtum. Aga selle kohta on jälle sellest samast saatest, mida ma siin muudkui aina tsiteerin. On olnud keegi naine, kes kaotas pooleteistaastaselt nägemise ja hiljem ka kuulmise. Ja, ja kuidagi ta sai eriõpetust, et ta sai siiski maailmaga suhelda ja kui talt küsiti, mis oli kõige hullem nende kaotuste puhul siis minu jaoks oli see vastus väga ootamatu. Kõige raskem, kõige suurem kaotus oli see, et ei kuulnud enam teise inimese häält. Me väga kergekäeliselt mängime selle varandusega, mis meil on antud. Jätkab Riina Roose. Ja on ju kaks ise asja, kas inimene on sündinud kurt või sügava kuulmishäirega, sügava kuulmispuudega või ta elu jooksul on jäänud selleks, et me teame muusikuid, kui inimene on sündinud pimedana, on väga häid muusikuid kujunenud, sest et need inimesed on ülitundlikud. Aga kurtide puhul ei tule see hästi välja. No me teame kõik legendi ja see ei olegi legend, vastab tõele, et kuulus helilooja Beethoven, kurdistus, aga ta kurdistus elu jooksul ja see oli tema jaoks ülimalt traagiline. Aga ta sündides kuulis muusikat nii oma sisemuses kui ka kõike seda, mis teda ümbritses. Need on erinevad asjad. Ja justkui see vali muusika, kui ta on nii vali, et sa vaevu saad rääkida. Aga keegi teine seda väga naudib, noh, ütleme, et võtame mingi. Mis me võtame näiteks ööklubi, kus käib tohutu tümps, mis kostab umbes tervesse kvartalisse. Miks seda siis justkui auditaks või miks seda vaja on? No ilmselt on see ikkagi üks väljaelamise vorm. Ja mulle tundub, et niisugust väljaelamist vajavad kõige rohkem teatud eas olevad inimesed ehk puperteedid. Et see on see aeg, kui vastuolud su enda sees on nii väga suured. Ja sa ei tea, kuidas sellest jagu saada, sa ei tea, mis seal sees toimub, praegu on niisugune tunne, natukese aja pärast on naasugune, kogu maailm tundub su vastu olevat, tahaks kõiki süüdistada. Ja siis võib-olla see on üks niisuguseid lihtsamaid mooduseid sellest lahti saada, välja elada. Mis tahes ja sealt kandub aina edasi ja edasi ja, ja mulle üldse tundub, et kuidagi tänases maailmas, kui vaadata, millist helipilti meile põhiliselt pakutakse meediast ja ka muidu pilti, siis tundub, et enamus inimesi koheldakse nagu puberteet. Et enam ei saagi sealt lahti. Ja see on üks praeguse maailma. Noh, võiks öelda, ongi praegune hoiak see, millest lähtuda, johtub väga palju. Aga mina ei tahaks, ma mitte ei tahaks, et mind koheldaks nagu puberteeti. Ja Ma tahaks sellele väga vastu hakata ja ma tean väga mitmeid inimesi veel, kes on minuga sama meelt. Siia vahele oleks veel hea lugeda veel üks tsitaat. Ja see on kuulus itaalia filmirežissöör jällegi Itaaliast, me võiks arvata, et Itaalias on inimesed lärmakad ja temperamentsed ja aga võta näpust. Federico Fellini ja ta on öelnud niimoodi. Olen muusika suhtes patoloogiliselt tundlik. Kui astun restorani või korterisse, kus kuulatakse mingit plaati, palun alati muusika välja lülitada. Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad süüa, juua, kõnelda, autot juhtida, lugeda muusika saatel. Ja kui keegi jälle ütleb, et see käib mul taustaks, siis mul on siiras küsimus, miks meil on kogu aeg tausta vaja. See on ikka selle mingisuguse hirmu või mingisuguse küsimuse eemale peletamiseks näiline, justkui midagi on kogu aeg, et siis siis on täitsa rahulik olla. Aga ma endiselt arvan, et tsensuur, enese pett. Ja isegi kui on väga hea muusika. No isegi, kui Mozart tõuseks surnust üles, ise siia tuleks, mängiks nädal aega järjest kogu aeg. Seda ei ole võimalik kogu aeg kuulata, ükskõik kui hea on. Tammsaare on ütelnud, et kui raadio leiutati et nüüd võib igaüks minna, käänata seda raadionuppu ja teisi sellega terroriseerida ja et iga asi iga heli iga sõna kulub, kui teda kogu aeg kasutada, mõelda sellel ajal, 30.-te lõpus ütles Tammsaare nii. No mis ta praegu teeks? Ma ei tea. Ahastaks todasama režissöör Feliini, kui ma tema tsitaati lugesin ja mõtlesin selle peale, kui kirevam ta enda filmi käekiri või aga ega see ei tähenda siis seda, et inimene kogu aeg sellega tegeleb, seal peab olema ikkagi vahe sees. Sa pead pausi pidama. Paus on väga tähtis asi. Muusikas on paus ülimalt oluline. Võiks isegi jälle tsiteerida vanu ütlejaid, et muusika algab vaikusest. Kuidas sa muidu alustad, kui vaikust ei ole? On öeldud ka nii, et mida vähem lärmi inimene tekitab enda ümber enda tegevuse enda kõne kõigega, seda intelligentsem, ta on. Ja selles tänases mobiiltelefonimaailmas, kus iga sekund võib sind tabada kellelegi mobiiltelefoni kärin või helin siis ma vahel imestan näiteks, et me läheme mingi seltskonnaga kuhugi külla, siis kõige vähem tähelepanu saab see inimene, kelle juurde me läheme või kellega me justkui tahaks rääkida, sest kogu aeg kõigil telefonid helisevad, kõik räägivad kas sealsamas üksteisest üle lärmates või no astub kaks sammu kõrvale ja lärmab edasi. Siis ma ikka mõtlen, et mis me siis kogunema, et, et kuidas see nüüd nii on, et see inimene, kelle jaoks me justkui oleme otsustanud võtta aega, tema on ikkagi kõige tähtsusetum ja kõik see muu virvarr on ikka olulisem. Või bussisõit osutub ju viimasel ajal täiesti suureks katsumuseks. Üsna tihti sõidan, ütleme kahetunnise otsa siis vähemalt 10 inimese, niisuguse lühieluloo saab selle juures teada, sest valjuhäälselt inimesed ülepussi räägivad kust nad tulevad, kes nad on, mis nad teevad, mis nad näevad ja vahel ka selliseid peensusi, et lihtsalt on selline tunne, et taas bussist maha minna. See ei ole siin mingi meie rahvuslik omapära aga siiski ma tean, et Saksamaal on astutud samme, et on nii, nendes, kas metroorongides või bussides on sildid väljas, et mobiilil on rist peal. Ehk siis arvestatakse teistega. Mis mind eriti pani, mis ma siis ütlen hämmuma Postimehes eelmine aasta oli selline nupp. Riigikohtu hinnangul on vangidele omavahelise suhtlemise takistamiseks valju muusika mängimine õigusvastane kuna kauakestev pealesunnitud müra võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust ja tervist. Tähendab vangidele on kõige rohkem mõeldud, nemad pääsevad sellest, ma kujutan ette, et kuna nad on vangis, siis nad ei käi ka nendes jubedatest kaubanduskeskustes kus teisi inimesi, kes ei ole vangis, terroriseeritakse hommikust õhtuni. Ja veel need lugematud kohad, mida ma siin ette just lugesin, Umberto Eco artiklis, kõik need kohvikud, bussid, takso kus tahes, igal pool üks ja sama. Palun väga, igas mõttes tundub, et vangid elavad üldse kõige paremini. Et võib-olla siis see, et kui tahad kõigest vabaneda ja põgeneda, tuleb vangi minna. Mitte eriti perspektiivikas väljavaade, aga no vähemalt mingigi võimalus. Sest nendel on kohaldatud seadus. Üks põhiline toru, kus teda müra kõige rohkem tuleb valimatult, on raadio ja televisioon. Ma olen ammu lõpetanud igasuguste kommertskanalite vaatamise kuulamise, sest neid reklaamiklippe see on täiesti talumatu kuulata, see on selline müra, et seda ei, seda mina välja ei kannata. Ja mul on veel üks näide, see ei ole välja mõeldud, see on ka niisugune, sellest võiks teha sketši. Aga see on niisugune juhtum, et ma läksin külla. Ja seal oli selline pilt, et söögilaua taga istus maja peremees. Parema käega ta sõi suppi vasaku käega, ta hoidis väikest raadiot siin kõrva juures. Samal ajal mängisin suur raadiotoas ja samal ajal mängis televiisor. Ja siis, kui ta vähegi Saisid supi vahel, siis ta veel karjus oma naise peale. Ja midagi lajatas ka mulle, nii et kogu ruum oli täiesti täidetud. Vaat teda annab järele teha, sest et kui teatrit, kus ma töötan, kui seal tehakse stseenidega tööd, kus on mitu tegevust korraga, see on väga raske. Uskuge mind, et kui te näete mõnda välja timmitud stseeni, kus keegi võtab, paneb midagi sellega tehtud, väga palju tööd ei tule ühe kahe ega ka 10 korraga. See võib olla 100. korral, tuleb välja. Aga temal tuli see kõik välja, ta kõikekuulise suutis kõigest üle olla. Mina seda ei suuda. Ma katsun nüüd mõelda midagi, kas midagi on hästi ka? Ma mõtlen, et meil on need neli aastaaega, olen nendega väga rahul. Ma leian, et ilma üle virisemine ja ilma üle kirisemine on täiesti mõttetu tegevus. See on ka müra, see ei vii mitte kuhugi, ei aita kedagi ja ikka seesama vana ütlemine, et ei ole halba ilma, on valesti valitud riided ja võib-olla võiks sinna lisada ka valesti valitud tegevus. Et võib-olla tõesti ei pea nüüd justkui on kõige külmem vihmasem ja porisem ilmest sel päeval siis minema kartuleid võtma, võib-olla saab päeva edasi lükata. Aga nende aastaaegadega, no natuke ma sain hästi öelda ja jälle ma muutun kurvaks, sest mida suvi tähendab üks lõputu muru niitmine. Ja eriti kui oled niisuguses alevikus näiteks, kus mina suviti olen oma ema juures ja seal ei ole otse väärt. Alati imestan, et on pühapäeva hommik. Et kas peab just pühapäeva hommikul kohe hakkama niitma ja siis ma olen aru saanud, et see on mõnel inimesel ongi, ta ei saa muidu lihtsalt üles, kui ta ei võta sellest niidukid kinni ja ei käi selle järel niimoodi paar tiiru löristades ära. Siis ta justkui tõmbab enda käima, see on nii, sest et see on lakkamatult nii. Siis tuleb sügis, mis mulle järjest rohkem meeldib, mida vanemaks ma saan. Ja kuidas mulle meeldis, vanasti, kui varahommikul kuulsid seda luuaga sedax üks seda lehe kokku riisumist, pühkimist, riisumine ka, aga eritise luua sahin. Ja mis nüüd on? Nüüd on nad kombineerinud, need ma ei tea, mis lehepuhurid, mis teeb seda samasugust, noh, veel hullem kui see niiduk, sest ta hääl on veel jubedam, võimsam, nüüd on need. Ja pühapäeva hommikul kell seitse läheb see lahti. Ma elan vanalinnas ja muidugi võib kohelda, mis sa elad seal siis koli ära. Aga peab hommikul kell seitse. On see nii kaua, kui veel mõnigi üksik leht kuskil Dilbendab, siis puhur on platsis. Ja sellepärast mulle meeldib kõige rohkem november, sest siis on lõpuks need lehed kokku saadud. Ja veel lumi ei ole tulnud, sest nüüd hakkame kohe lume lükkamine sisse. Novembrikuu on mu lemmik, ma ütlen teile ausalt, siis on pime ja vaikne, kõige vaiksem aastaaeg ja sellest on saanud ilma naljata, ma täitsa tõsine, praegu on minu lemmik. Sest siis, kui saab see talv läbi ja see lõputu lume lükkamine ja ma saan aru, seda kõike on ju vaja teha, loomulikult siis on natuke aega seal kevadel, sest siis ilmuvad ju välja need lehed, mis jäid sügisel korjamata. Ja läheb lahti jälle. Ja neid ikkagi on, sest tuul keerutab neid siit-sealt, kolmandast kohast välja, neid ikka on. Nii et seal võib-olla siis maikuus leiab niisuguse, mõne nädala, kus veel enam ei korjata neid lehti ja veel ei niideta. Seda aega on väga vähe, aga seda nauditavam ta muidugi on. Ja kui Bert Albrecht on ütelnud, et mustus ei ole midagi muud kui aine vales kohas siis ma mõtlesin, et äkki müra kohta saaks midagi samasugust öelda. Et müra on ka helivales kohas. Aga seal on paar momenti veel, tan esiteks vales kohas valel ajal vale valjusega, nii et nii lihtsalt ei saa läbi kui selle geniaalse Brehti ütlemisega. Kuigi, kui lihtne on see, et on müra no näiteks midagi, kuskil on kõik pandud käima, kõik koliseb, müriseb, vajutad kinni ja kohe vaikus. Kui lihtsasti taastub vaikus, ükski muu loodusvara ju niimoodi plaksti tagasi tule. Üks suur müra allikas, mitte ta ei ole absoluutne, aga väga paljud on. Vabandust, väga fotograafia. Ma viibisin ühel raamatu esitlusel. Seal istus auväärt Valter Ojakäär. Ta rääkis, ma arvan, te kõik teate, milline on Valter Ojakääru hääl, mõnus, selline, tal on nii hea jutt, tal on kõik läbi mõeldud tai koperda ega eetega Mööta. See on eeskujulik. Aga seda oli väga raske jälgida, sest seal üritusel oli kolm fotograafi, kes trampisid edasi-tagasi, pildistasid teda igast rakursist siit-sealtpoolt. No mida seal nüüd nii palju pildistada on, inimene istub ühes asendis ja räägid. Tehke oma kolm pilt ära, ei, aitab. Ja selle peale mina kui tsitaatide armastaja ja ikka oma lemmikUmberto Eco. Ta räägib, kuidas ta oli ühel loengul ja mis hakkas peale hakkas, tema fotografeerimine oli väga huvitav üritus ja kõik ja puha. Eeldatavast intelligentsusest hoolimata ilmutasid nad kõik elektroonilise silma sündroomi. Kõneldu ei paistnud neid karvavõrdki huvitavat, pigem üritasid nad toimuvad iga hinna eest filmida. Et seda pärast tahtmise korral Youtube'i üles laadida. Nende tähelepanu hajus hetkel, kui nad otsustasid mobiiltelefoniga salvestama hakata, selle asemel, et üritust omaenese silmaga nautida. Kustumatu janu olla kohal, mehaanilise pilgu mitte aga meelte kaudu mõjutab üha märkimisväärsemat osa muidu täiesti viisakaid inimesi. Ja juhul, kui need inimesed veedavad oma elu kõike ettetulevat pildistades ei mäleta nad täna enam sugugi, mida eile salvestasid. Olen palju kordi rääkinud, kuidas ma 1960. aastal piltide tegemise täielikult lõpetasin. Käisin tol ajal Prantsusmaa katedraal ides ja pildistasin seal nagu hullumeelne kuid koju jõudes mõistsin, et kuigi mul on suur hulk keskpäraseid fotoseeriaid ei ole mul nähtust ühtegi ehedat mälestust. Viskasin kaamera minema ning hilisematel reisidel olen jäädvustamiseks kasutanud vaid mälu ja ostnud tulevikus meenutamiseks oivalisi postkaarte. Selge see, et ega seda ei saa võtta absoluudina aga selles on midagi väga olulist. Ja ma kogesin just ühel väga huvitaval reisil olles. Ma olin grupis ainus inimene, kellel ei olnud fotoaparaati ja kui olid mingid vaatekohad, siis kõik need fotograafid nügisid mu sealt imestunult minema. Mida sina siin üldse vahid, sa ju ei pildista? Tähendab, mul ei olnud üldse õigust sinna vaateplatvormile minna, sest ma ju ei pildista. Ja nii oli lakkamatult ja teine asi, mida ma tähele panin, et kõik need muidu täitsa toredad inimesed, kes lakkamatult pildistasid kõik need kohad, kus nad pildistasid. Nad ei kuulnud, mida neile räägiti. Sest kui pärast tuli jutuks sisse, tuli kogu aeg ilmsiks, nad ei pannud tähele, sest nad kogu aeg vaatasite seda kohta, eks ole niimoodi, et just see pilti ja pärast jutu sees selgus, et see, mis neile räägiti selleks kõik mööda. No rääkimata sellest, neid pilte mitte keegi mitte kunagi ei vaata. Või siis vaatab korra ja ei mäleta enam, kus või mis või kas nii, et ma olen nõus, Umberto Eco ei saa kõike salvestada ja pildistada või kui salvestati salvesta mällu. Semist salvestub mällu, see on kõige tähtsam. Kõige olulisem peab meelde jääma ja kui ei jää kõik kohad meelde, järelikult ei olegi vaja. Ega inimese pea ei ole prügikasti, ta jõuab kogu aeg kõike peaskonda. Jätkab Fred Jüssi. Mul tekkis nii palju paralleele ja nii palju mõtteid ja nii palju, kui ma sind kuulasin. Ma olen näinud perekondi metsas. Jalgratastega seal on vanemad ja lapsed ja ja need on vaiksed metsateed nendel aladel, kus ma olen üle poole sajandi liikunud aina mind üllatab see, kui perekond sõidab jalgratastega mööda neid vaikseid metsateid, nüüd on väga ilusad teed ja ja ma näen, et neil on samamoodi need Lublakad kõrvas või klapid peas. See nii üllatav. Mul oli eelmine aasta niisugune erandlik aasta, Malin gripp murdis mu maha ja ma pidin palju haiglas olema ja ja ma olin tilgutite all ja siis mul tekkis niisugune tunne, et need, kes ei suuda üldse vaikust ja ilma tehismürata ilma kaasa võetud muusikata ilma kaasa võetud helide ja häälte, ta ma ei tea, mis seal seal on sees. Et ta on nagu haige inimene, kes on tilgutite all ja kellel peab kogu aeg laskma tilkhaaval tilkhaaval tilkhaaval tilkhaaval kas mingisugust antibiootikumi või füsioloogilist lahust, ma ei tea, mida see on natuke kujundlik, aga see on natuke õõvastav ka siiski vaadata niisugust asja. Aga ma olen kogenud ka seda, et mis see võiks olla selle, selle vastu ikka iseendast hakkab peale. Ka vaikuseelamust on võimalik salvestada. Sa veedad ühe öö väljas? Ma olen seda varematel aegadel palju teinud, varem ma käisin kuulamas ikka metsa hääli, aga aga siis tuli mingi niisugune aeg, kus ma käisin kuulamas metsavaikust? Jaa. Jaa. Ma ei ütleks, et see nüüd tingimata niisugusel moel elluäratamist oleks vajanud, aga sa süütad lõkke ja siis tule, vaikne Hubisemine või mõni praks seal okaspuudega seal seda lõketi toidad. Ja kui sa oled seal veetnud 24 tundi, ma olen järjest 24 tundi olnud niimoodi, et ma mitte midagi muud ei tee. Ma istun lihtsalt lõkke ääres. Ma näen kõik ööpäevavalguse. Ma näen ööpäeva niiskuse kõik ööpäevamuutus, et ma saan, et ja ma sealt tulen tagasi. Vot selle laenguga, kui su akud on ikka enam-l korras, võid seal mõnda aega elada. Aga selle vaikusega on ka niimoodi, et, et kui, kui selle reostusega ollakse harjutud vaikus, see nõuab iseendaga olekut ja iseendaga olemine on üks raskemaid ülesandeid inimesele üldse siis kujuneb vaikuse stress. Ma olen kokku puutunud inimestega, kes kannatavad vaikuses trassi all. Seal kuskil kaugel, hüüavad mingid lindunud midagi arusaamatut. Sinnani õudne. Et on olmemüra ja tehniline müra, millega tuleb leppida, selge see, aga seal on omad nüansid. Ma ei arva, et nende ATV-dega peaks mööda metsa ringi põrutama. Ma ei usu, et see on hädavajalik tegevus, aga ma saan aru, et kartul ja vili tuleb ära koristada ja ma ise ka ei tahaks sirbiga vilja lõikama minna. Ma arvan, et seal on palju võimalusi. Inimese kuulmine on valiv. Seda me saame aru siis, kui me läheme mõne kose juurde. Selle kose müratase võib olla palju kõrgem kui mõni meid häiriv tähis müratase aga see ei kahjusta meid sellepärast, et sellega on inimene koos kasvanud või kujunenud ja temast on saanud inimene, ta on liigiks kujunenud. Need kuulmine on väga valiv selles mõttes ma olen seda kogenud mäestikujõgede juures, kui sa oled mäestiku jõe juures. Ma olin ükskord Kaukaasia pea ahelikus, jäime ööd Ühte väiks onni, kus oli oja sealjuures ja see see müra oli, seda võib nimetada müraks, see oli niivõrd vali, et ma jäin kuulama. Valin seal muide plaaniga lindistada ja ma jäin seda kuulama ja ma saan aru, et see mind üldse ei väsita. Nii võime kuulda ka merelainete müha. Aga kui on tegemist tehismüraga või mürareostusega, siis ma ei tea, kust ma selle üles noppisin, aga mul tuleb meelde, et kui Ma pean kaaslasega kõneldes kõrgendama häält, siis, kuid meie vahe on 75 sentimeetrit. Siis me oleme juba tervistkahjustava müra niisuguses tsoonis või piirkonnas. Nonii. Ma võib-olla täienduseks ütleksin, et tõepoolest, et selle vaikuse all. Me ei mõtle ju absoluutselt, ei mõtle hauavaikust, me mõtlesin, kus mingit heli ei ole nii nagu see isoleeritud ruum vaid ikkagi seda loomulikku olekut, kui metsa minna kodus, kus ma käin minu kodu lähistel on väga lihtne, väga tavaline met, selle ei ole midagi eriti suuri puid ega midagi, väga haruldast on lihtsalt üks mõnus tavaline segamets. Ja ma seal alati käin ja ma seda alati naudin ja mul ei ole mitte kunagi nii, et ma olen siin ja nüüd 100 korda käinud, et ah, ma olen sellest tüdinenud, sellist mõtetki ei tule pähe. Ja kõige rohkem naudin ma seal just neid helisid ja neid lõhnu ja Kolmandale kohale ma paneks selle, mis ma näen. Ma võin isegi seal olla silmad kinni seista, see on kõige tähtsusetum, kõige tähtsam on see, mida ma kuulen ja mis lõhnama tunnen. Need on määravad. Aga naudingute allikana on vaikus, huvitab Ma olen. Olen käinud metsateid pimedas ja kui on, kui on niisugune natuke tuult liigub ja puudes on see tuul ju kohe, ega tuulise häält ei tee, ta teeb siis häält, kui ta satub kuhugi, mida ta liikuma paneb ja seal oma olete nauding olnud, mul väike petrooli, latern, näpu otsesem, astun metsarada pimedas sügisel näiteks kui on ikka päris pime. Ja Ma kuulen, kas ma olen männimetsas või kas ma olen Haavikus ja vahel on aa vasakul pool on üks kask annab endast märku. Tähendab, kõikide puude võrades teeb tuul erinevat häält. Ja see on omamoodi nauding pimedas. Ja see on ka vaikuse nauding. Vaikus on, see on elus vaikus, seal midagi niisugust, mille mingi kas kauge koera kaja või üksikrähni trummeldus või, või ühe haavalehtede värin äratab ellu. Vot selles mõttes ei olda päris vaikus niisugune. Aga ta on ikka päris. Ta on päris selles ehedas mõttes. Aga mis puutub linna miljöösse, seal on möödapääsmatu, on ju seal olmemüra, midagi pole teha, kui tramm sõidab tänaval, siis ta teeb müraga autod, liiguvad bussid, kõik see teeb müra, sealt möödapääsmatu, aga aga kõige rängem on tarbetu müra. Ehk mürareostus. Inglismaal oli Inglismaal külas käisin oma, me käisime ühel minu tuttaval külas ja tema oli Ta oli produtsent, BBC produtsent, maalinud, aga Moskvas kohtunud ja Tallinnas mitmel korral, aga, aga siis ma kohtusin temaga ka ka Inglismaal Bristoli ligidal, kus ta elas. Ja seal oli tol ajal päevakorras, oli niisugune kampaaniapaiku betoon. See oli tümpsu vastu, see oli suur liikumine, ma kahetsen, et ma ei pannud mängu neid väheseid naelsterling, et mis see oleks mulle maksma läinud, et saada selle infolehte. Sest see on niisugune ühendus, mis on ka publitseerinud tulemusi. Nad alustasid vist restoranidest ja siis nad läksid lennujaamadesse ja ja seal oli tähelepanuväärseid saavutusi, mis selles valdkonnas on tehtud vähemalt Inglismaal, nii palju, kui ma mäletan seda, mismoodi pilt nüüd on seal ja kui kaugele nad sellega jõudnud on, ma seda kahjuks ei tea. Aga see on siiski lootustandev, et kusagil on seda tõsiselt võetud ja selleks ka tõsiseid samme astutud. Ja nii nagu paljud asjad on läänest meile tulnud võib-olla ka mõni hea pingust tuleb sealt ja toimib kuidagi. Aga mul tuli veel mõte meelde, et võib-olla tõesti ma olin väga kurb ja rääkisin rohkem sellest mürast, sest see on see probleem. Aga ma olen ka samuti nautinud väga rabas käimisi ja rappa soovitan kõigil minna ja mitte hulgiti, mitte klassiekskursioonile, sellel pole vähimatki mõtet minna trumpides mööda laudteed suure hulgaga käratsedesse null null miinusega. Aga minna väga väikse seltskonnaga minna. Nonii, väikse seltskonnaga, kui annab, ja seal tõesti seda seda rabavaikust nautida. Septembrikuus, kui hommikul vara, päiksetõusul läksime rappa. Ja kui raba oli kaetud ämblikuvõrkudega, mis omakorda olid kõik sätendasid selles hommikuses kastes ja seda ilu selles täies rahus nautida. See on kirjeldamatu. Ja vaikesarvel oli siin veel öeldud, et Eestis on veel siiski niisuguseid kohti kus kuulmise järgi võib määrata rändlindude liikumise suunda või otsustada, kelle õuel haugub koer. Lõpetuseks. Jaan Kruusvall on kirjutanud jah, liigsete helide eest peata põgenema, kui vähegi võimalik. Vaikuse kuulamine, see on kunst. Vaikus on kõige algus ja lõpp. Vaikus on elu. Ja veel kõige lõppu. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Vaikusest ja mürast kõneles Tallinna linnateatri muusikaala juhataja ja Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli õppejõud Riina Roose. Ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2015.