Eile kõnelesime eelkooliealistest lastest. Täna liigume küsimuse juurde, kuidas algharidus on püha ehk kõneleme esimesest kooliastmest klassidest üks, kaks ja kolm. See on aeg, mil kujundatakse õpiharjumused, õpitakse tundma iseennast, kui õppijat, luuakse sotsiaalsed suhted, uuel tasandil tekivad erisused sõbrasuhetes best friends, forever. Kas jumalal on selles suhtes kohta? Kas jumal võiks olla pestikas? Samal ajal suudetakse õpetaja juhendamisel olla sõbrad ka suures kollektiivis. Kogu klass on oluline. Me oleme üks grupp, üks üksus, Me toimetame koos. Me õpime, kuidas toimetada erinevate inimestega erinevate klassikaaslaste, erinevate õpetajatega. Kes olen mina selles suures kogumis, mis on minu tugevused, aga nõrkused? Algklassid on oluline samm iseseisvumise suunas omaenda vastutuse võtmise suunas. Sageli sellega seonduvalt ka esmaste suuremate kukkumiste aeg, mil pärast marraskil põlvi tuleb püsti tõusta ja edasi minna. Kas meil on piisavalt toetajaid, kes oleksid meie kõrval, kui me kukume? Küsisin paarilt algklassiõpetajalt, mis on kõige tähtsam, mida algklassi lõpetaja peaks teadma või oskama. Ja sain vastuseks elurõõm, enesekindlus ja oskus õppida. Algklassid on otsekui teine vundament, kooli vundament. Kui eelkooliaeg on väärtuste vundament, siis algklassid annavad vundamendi õppimisest rõõmu tundmiseks ja iseenda huvide selginemiseks. Kuidas aga säilitada elurõõmu, õpitahe ja kasvada enesekindlamaks samas minna ennast täis ning omada valet arusaama oma tugevustest ja nõrkustest. Võtmekoht siinkohal on hindamine. On vana kuldreegel, et sa saad seda, mida sa hindad. Kui me hindame laste kiirust, kes saab esimesena ülesande valmis, siis säravad kiired. Kui me hindame pähetuupimist, siis säravad need, kellel on kiire mälu. Kui me hindame omanäolisust, kuulame ära iga lapse siis me saame omanäolised, täiskasvanud, mida vajab laps. Üks tundmatu autor on kirjutanud laps, keda arvustatakse, õpib kohut mõistma. Laps, keda lüüakse, õpib lööma. Laps, keda mõnitatakse, muutub Uiedaks. Laps, keda pilgatakse, saab halva enesetunde. Kuid laps, keda kiidetakse, õpib usaldama. Laps, keda talutatakse, õpib sallima. Laps, keda tänatakse, õpib väärtustama. Laps, kes kogeb sõprust, õpib sõbralikkust. Laps, kes tunneb turvatunnet, õpib usaldama. Laps, kes on hoitud ja hellitatud, õpib tundma armastust enda ümber. Me palvetame. Taevane isa, õpeta meid hindama üksteises parimat. Aita mõista, mitte hukka mõista. Aita näha igaühes seda, et me oleme loodud sinu näo järele. Et meis kõigis on killuke sinu jumalikust ning õpeta meid üksteises seda jumalanäolisust tagasi peegeldama. Aamen.