Tere hommikust, hea kaasteeline. Ma soovin sulle nädala viimaseks päevaks rahu ja hingamist. Ent üle kõige soovin elusate elu, mille tunnustest olen lõppema nädala hommikuminutitel mõtisklenud. Miks just elusat elu? See on Uku Masingu väljend, kes on õelnud inimese ehk mõistusliku olendi elu ülesandeks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem teadlikum ärkvemale. Eilsest. Usun, et just sellisest elust on kõnelnud ka Jeesus, kui ta ütleb Johannese evangeeliumi kümnendas peatükis. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Täna räägin elusast elust kui avatusest, valmisolekust muutuda ja kasvada harjumuspärasest turvalisest, loobuda lasta elul ja jumalal end üllatada. Tomi Helsten on kõnelenud sellest, kui väga on inimesel tarvis viibida mäe otsas nii otseses kui ülekantud tähenduses. Et hinge tõmmata ja uueneda. Kui me ei saa viibida mäe otsas, kandub meie loovus. Meist saavad masinad. Hakkame liikuma, rööpaid pidi nagu rong. Hakkame iseennast kordama, tegema ühtesid ja samu asju, kiilume kinni erialaliselt. Meie kasv jääb kängu. Astume tulevikku, milles ei ole enam midagi uut. Aga inimene vajab just kibedasti muutust. Ilma muutuseta ei muutu, miski. Muutust ei tule, kui jääme kinni olemasolevasse. Inimene peab saama eemalduda puruplatsi melust, et saada jälile sellele, mis peitub sügaval tema hinges. Sügaval tema hinges on see, mis ootab pinnale pääsemist. See on meie alateadvus, mis tahab kogu aeg toota midagi uut. Tahab, et me sünniksime üha uuesti üha sügavama sügavikust ja saaksime ikka enam ja enam iseendaks. Tõeline elu on pidev liikumine. Kõik me oleme teel teel suurema elurõõmu ja imepärase poole. Uues testamendis kirjas heebrealastele öeldakse Aabrahami kohta. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks. Ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Oswald Chambers on selle kirjakoha üle mõtiskledes öelnud. Uuri pidevalt oma hoiakut jumala suhtes, et näha, kas sa oled valmis minema välja igas eluvaldkonnas usaldades täielikult jumalat. Just see suhtumine hoiab sind pideva uudistamise seisundis sest sa ei tea, mida jumal järgmiseks teeb. Igal hommikul, kui sa üles ärkad, on sul uus võimalus minna välja tugevdades oma usaldust jumala vastu. Inimestena tunneme muutuste ees rohkem või vähem hirmu ja hirm omakorda halvab meie elujõu ja hävitab elurõõmu. Hirmudest kammitsetud elu ei ole elus avatudega kasvamis võimeline. Hirm paneb meid klammerduda selle külge, kust leiame või arvame end leidvat turvatunnet. Olgu selleks siis positsioon, amet, töö, mõni suhe või inimene, elupaik või hobi. Klammerdumine tähendab, et me samastame end millegagi, millel on meie jaoks vaid ajutine ja suhteline tähendus. Kõige enamaga klammerdume harjumuspäraste käitumismustrit ei omaks võetud rollide külge taipamata, et need ei ole meie tõeline olemus. Jumalanäoline olen mees, kes on loodud vabaks ja vastutusvõimeliseks. Hirm muutumise ees on seotud hirmuga tuleviku ees. Kui me julge uskuda, et jumalal ja tulevikul võib meie jaoks veel midagi suurepärast varuks olla. Ja ometi on see nii, kui usaldame jumalat ja tema poolt kingitud elu ning elame selles külluslikult intensiivselt ülirohkesti siis ei ole parim enne ja kõlblik kuni meie jaoks kunagi möödas vaid iga päev, iga hetk kätkeb endas võimalust avaneda jumalale ja kaasinimesele, saada ilusamaks, intensiivsemaks teadlikumaks endast, loojasti oma teekonnast tema poole. Peame vaid julgema jätta vana selja taha, selle eest tänades ja seda tänu eneses kandes. Ning minna edasi isegi siis, kui me täpselt ei tea, kuhu me läheme. Piisab vaid sellest Palvetagem armuline jumal, täname sind lõppeva nädala ja kogu oma elu eest. Sina kingid meile lootust, vabadust ja rõõmu. Kingid meile ülirohke, küllusliku elusa elu. Anna meile julgust möödunust lahti lasta ja astuda vastu tänasele suurele seiklusele koos sinuga.