Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Eile oli meil juttu kolmekuningapäevast ning 2000 aasta taguste sündmuste puhul oli asjade käik selline, et enne sündis Jeesus ning seejärel jõudsid kohale hommikumalt tähetargad teda kummardama. Aga kuna kõik need episoodid on ühe suure sündmuse osad siis pole midagi erakorraliku selles, kui me täna meenutame Kristuse sündi. Põhjuse selleks annab vana kalendri järgi kätte jõudnud aeg Kristuse sünnipüha tähistada. Omal ajal oli prohvet Saalomon-il põhjust öelda, mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel. Ei ole midagi uut päikese all. Aga ometigi siis, kui aeg sai täis, toimus midagi täiesti uut. Kuigi vägagi oodatavat pühakirjas on sellest sündmusest öelnud apostel Paulus oma kirjas Timoteosele. Nõnda. Ja vastuvaidlematu suur on jumalakartuse saladus. Jumal on avalikuks saanud lihas. Õige pisut selgemaks apilt, kui meenutame siin veel lisaks apostel Johannese ütlust oma evangeeliumi esimeses peatükis. Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Ja me nägime tema au kui isast ainusündinud poja au täis armu ja tõde. Ütlen õige pisut selgemaks, sest saladust lõpuni ei suuda keegi nii ehk naa mõista. Jeesus elas maa peal inimeste seas ja teda oli võimalik näha. Ta sõi ja jõi koos apostlite ka tundis väsimust. Evangeeliumis räägitakse sellest, kuidas kord laevaga Galilea järvel sõites jäi ta tormi ajal magama, nii et apostlid olid sunnitud ta üles äratama. Hätta tormi paigistaks. Kõige selle kohta justkui ei saaks öelda, et nägime tema au kui isast ainusündinud poja au. Tema au väljendus imetegudes pimedate jalutate pidalitõbiste tervendamises surnute ülesäratamisest ning kõige lõpuks ka ülestõusmisest surnuist. Kiriklikud palvetekstid täiendavad pühakirjas öeldut ja selgitavad meile pisut püha olemust. Üheks selliseks on tänase püha teine peamine palve tekst, mida nimetatakse kondakiks. See seob omavahel maise ja taevase ajalise ja ajatu ning ütleb. Täna sünnitab neitsi selle, kes kõigest loodust kõrgem on. Ja maa toob koopa sellele, kelle ligi ei või saada. Inglid laulvad, kiites karjastega ja targad reisivad tähe järele. Sest meie pärast on sündinud väike lapsuke. Igavene jumal. Arusaadav, et Kristuse sündimise puhul on põhitähelepanu pööratud just temale Jeesuslapsele. Kuid jumalaema, Neitsi Maarja tagasihoidlik kuju peaks meil samuti silme ees püsima. Kõik need taevased märgid, mis saatsid Jeesuse sündi ning mida Maarja kuulis nägi ja millest osa sai kõige selle kohta, on evangelist öelnud lühidalt. Ent Maarja jättis kõik need lood meelde mõtiskledes nende üle oma südames. Olgu see siis eeskujuks meilegi, püsige meil meeles ning mõtisklegem nende üle oma südames.