Nad istusid kraavipervel kolmekesi. See, kes tundus neist kõige vanem oli triibulises madrusesärgis. Kaelas rippus tal binokkel ilma klaasid, et ta küll aga muidu päris. Uhket riista vahtides tundsin koos binokli omanikuga, et pole midagi ilusamat, kui reisida purjeka pardal avastada Ameerika, olla Kolumbus. Teine oli moeka nokkmütsiga. Selle pleekinud mustrilt võis veel selgesti lugeda kaubandustöötajate spartakiaad. Ja ladina keeles Siit seos, Altjus, Fortjus. Tal oli põlv rätiga kinni seotud, mis näitas, et midagi ei saavutata kaotusteta. Kolmandaga oli saatus karm olnud. Ta oli kohalviibijatest noorim ja tal ei olnud mingeid erilisi tunnuseid. Aga sellega ei tahtnud mees leppida. Ta köhatas soliidselt ja tõmbas taskust kaardipakikaardid olid vanad ja määrdunud. Meie vanaemal olid vanasti niisugused. Õhtuti keetis ta köögis kartulisiirupit, et oleks lapselastele midagi magusat anda. Sirupi pott oli tulel ja laual olid vanad kaardid. Nende pealt sai vanaema teada, mis oli, mis on, mis südamele jääb. Ainult seda ta ei teadnud, millal sõda lõpeb. Heakene küll. Ma juba läksin päris jutu pealt kõrvale. Nii et mehed kavatsesid kraavipervel viit lehte mängida, kaardistada. Peremees sai õiguselehed välja jagada. Seda tegi ta ülima püüdlikkusega, igat kaarti enne ära andmist ise vaadates jäi, mängib, ta õpetas madrusesärk. Pane silmad kinni. Käsutas ladina keel. Kas mängult? Küsis jagaja. Mis edasi sai või õigemini, mis oleks saanud? Ma ei tea. Mul oli teejuhti tarvis. Vabandasin segamise pärast. Küsisin, kas keegi neist teab, kus on Varstu alla langenud sõjameeste vennashaud. Teadsid kõik. Siis ladina keel siis kaartide omanik, rivi lõpus olin mina. Oli keskpäevane aeg, päike paistis, tee tolmas ja kaartide omanikul, kes oli paljajalu, oli tegu, et intervall ees astujate ja tema vahel liiga suureks ei läheks. Iseenda ergutamiseks alustas ta võru murrakus. C Ko natsinaajedsa roodina. Laulis Eastus. Kolm väikest meest. Kolm isiksust, kolm saatust. Niipalju kui palju on poisse. Nii palju on unistusi. Nii palju, kui palju on inimesi, on elusid. Aga maa on meil üks ja üks on päike. Ja üks on taevas selge ja särav nagu praegu. Või nukra uduräti all või mustade pilvede taga. Koolimaja on kõige suurem ja tähtsam maja varastus. Kõige ilusama koha peal künka otsas. Vaade missugune. Hoone laiade akende, suurte klaasuste, isegi väikese sisebasseiniga, päikesepoolsesse külge on arhitekt kavandanud vaimuka varikatuse. Et kui ka siis, kui juhtub vihma sadama, saaksid lapsed vahetunnis väljas olla. Praegu aga on see kõige pikem vahetund. Lapsi pole näha. Mu teejuhid on oma töö teinud ja neil pole kooli asja. Lähen ihuüksinda üle tühja kooli õue. Ainult üks auto on mul tee peal ees. Keset õue uhke varikatuse all on väike roheline kaasik. Näedsa mõtlen mina. Isegi koolis võib auto tähtsam olla, kui lapsed. Jäätmekoridoris kohe direktoriga. Kui põrkan, siis sellest nagu alustangi. Et kui õiged hoolealused laiali, siis autol hea varjupaik. Koolijuhataja on mõnusa olekuga mees, seda on kohe näha. Ta teaks küll, kuidas võõra naljale vastu anda aga ta ütleb hoopis muud, seda autot. Me peame oma sama õigeks hoolealuseks nagu õpilasegi. Sellel autol on tähtis koht meie elus. Õppevahend. Lapsed saavad sõitu harjutada, Kaseda aga tähtsam on, kuidas kool endale üldse selle kaasiku sai? Küllap on kõva majandusmees, mõtlen mina, aga praegu huvitaksid mind rohkem kasvatusprobleemid, see, kuidas kool viib ellu meie parteipoliitikat noore põlvkonna kasvatamisel. Aga noh, poliitika on ökonoomika kontsentreeritud väljendus, nagu Lenin on kinnitanud. Ja mulle ei sobi ka käsita olla. Ainult teate, sellest jutustab teile paremini meie. Kuulen, kuidas direktor hüüab koolimaja tühjas koridoris Saima. Juba Saima tulebki. Saima on ilus naine. Tänan, lõbusad sinised silmad. Koketse musta kandiga, sviiter ja punased lühikesed püksid. Saima sirged jalad on kaunisti päevitanud. Tahtmata vaatan kõigepealt just neid saima jalgu. Ja märkan, et direktorilt läks silm sinna. Ta muigas nagu korraks ja pilgutas õiget pisut paremat silma. Nüüd tuli mulle meelde, et kuulsin juba varem. Koolis on rajooni üks parimaid pioneerijuhte direktori abikaasa. Saame tuttavaks ja Saima seletab vabandavalt, et homme tal algab puhkus. Elab sisse. Mina elan sisse eelseisvasse kõnelusse ja mõtlen, millest alustada. Saima seltsimeest huvitab see autolugu ja Ma jätan teid omavahele. Ütleb koolijuhataja ja läheb ukse poole. Muidugi olen ma nõus. Aga ma veel ei tea talle selle eest tänulik olla. Et ta meid üksi jätab. Saima paneb mu ette suure raamatu. Siia on kantud kõigi nende sõdurite nimed, kes langesid meie kodukandi vabastus lahingutes. Nad on maetud vennashauda. Meie pioneerid otsisid üles sõdurite omaste aadressid ja saatsid kodustele kirjad. Kirjutasime ja kutsusime neid võidupühaks vennashauale. Et nad saaksid juures olla, kui langenute nimedega tahvlilt paigale saame. Varasel hommikutunnil jõudis kirjakandja kauge Osseetia mägikülasse. Koputas mõju uksele. Väimees oli ekspeditsiooniga mägedes tütar tööl. Lissa ava siseukse. Sulle on kiri, ütles Postimees ja ulatas mustaräti kandvale naisele ümbriku. Mulle imestas naine. Tänas nägu Mägilastel kombeks, pakkus kirjakandjale juua, saatis sõnumitooja väravasse. Siis istus naine, kiri käes, ukse kõrvale pingile ja jäi ootama, millal tuleks keegi, kes saadetise ette loeks. Lugeda ta ei mõistnud. 92 aastat vana. Pealegi polnud kirida emakeeles. Naine istus näppis krabisevat kirjapaberit pühkis oma mustaräti otsaga silmi. Naine mõtles 30 aasta eest samasugusel varasel hommikutunnil tõni samamoodi kirjakandja ta ukse taha. Tuli, koputas ja tõi ümbriku. Kui ta selle üle andis, vaatasid tooja silmad maha. Ta oli palju oi kui palju samasuguseid kroonupabereid kodudesse viinud. Ta teadis, et tema tulekut oodati ja kardeti. Tari saatus kui ta külatänavat mööda majast majja käis. Ja kellele elu kellele surmadhi. Pizza sai teate, et tema poeg kooli õpetaja, tambige Kuujev, Osseetiast, kes vapralt võitles oma kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest, jäi lahingus teadmata kadunud oks. Läksid päevad, kuud, aastad läksid ja kadusid. Ja poeg jäi kadunuks. Aga ema aine ootas ja ootas, ootas ükskõik missugust teadet. Kui emale kirjast ette loeti et ainuke poeg on langenud Eesti vabastamise lahingutes ja Ethan maetud vennashauda jäid kohaliku kooli pioneerid, kutsuvad teda poja kannule võidupäevaks. Kui avatakse mälestusmärk. Siis, kui ema selle kõik kirjas teada sai tõusis ta ukse kõrvalt pingilt ja ütles. Sõidan kohe. Ma ei saa võidupüha oodata, ma olen vana, võin enne ära surra. Tissa saadeti pidulikult teele vanim küla elanik, kellest kõik lugu pidasid sõduri ema, kes oma poja leinatundi nii kaua oli oodanud. Nad tulid kolmekesi, ema, tütar, väimees tulid koolimajja ja väimees vabandas, et nad enne õiget aega saabusid. Seletas, et nii oli ema soov. Kool jälle vabandas, et kõik polevat veel valmis ja korras. Et tööd mälestuspaiga avamiseks alles käivad. Seda, mis räägiti. Ema ei näinud kuulvat. Ta seisis ukse kõrval ja ootas Kool jäi imelikult vaikseks. Keegi jooksnud, keegi ei kiirganud. Kõik jäid vaikselt seisma. Aeglaselt mindi üle kooli õue sõdurite kalmu poole. Tütar ja väimees toetasid ema. Nende järel läksid koolijuhataja ja õpetajad ja lapsed. Kalmu ees ema peatus. Siis võttis peast oma mustaräti, laotas selle maha ja heitis põlvili. Seisis põlvili haua kõrval näoga koolimaja ja laste poole. Kummardus nende ees maani. Kõik vaatasid kaugest mägi külastanud võõrast naist kes pool tundi nende ees põlvitas. Keegi õpetajatest küsis sõduri ema saatjatelt, et võib-olla on vanal naisel halb, peaks teda aitama. Siis seletas tütar, et ei, see on komme. Ema tänab koolilapsi, et nad talle ta poja kalmu on leidnud. Seal kaugel mägikülas kannavad naised alati räti noores põlves, valget pärast abiellumist musta komme on niisugune. Naine paljastab pea ainult siis, kui tema elus midagi erakordset juhtub. Kuidas südamest tänab või leinab. Tisse on terve oma elu elanud mägedes. Koduküla on väike, ühenduste halb. Nüüd, kus teed on laiemad sillad, kindlamat masinat, paremad kolhoosikarjad, tuhandepealised sissetulekud head. Nüüd võiks ta ju reisida. Aga nüüd on tissa juba vana. Tema tütargi on 70 ringis. Temalgi on peas must rätt. Ja temalegi oli see reis Eestisse kõige pikem matk, mida ta iganes teinud. Pereisa oli samast külast džigit ja arukas mees. Kodusõja ajal, kui valged mägedes võimutsesid, võeti tissa mees kinni. Selle eest deta aitas puna kaartlasi. Tema ja veel Kaksosseeti viidi küla servale anta, kuni küüt, saadetakse sandarmist tunnimees, istus aida ees ja valvas vange. Tissa käis terve küla läbi, rääkis kõigi peredega ja kõigist kodudest tulid perenaised aida ette. Naised võtsid oma mustad rätid peast, laotasid need maha ja laskusid põlvili. Sandarmi teadnud, mida asjast arvata. Ta istus, ootas ja vaatas. Naised ei rääkinud midagi. Sõnatult seisid nad põlvili mehe ees kellest olenes kolme inimese saatus. Räägitakse, et naised olid paljapäi aida ümber koos kolm päeva ja kolm ööd. Lõpuks ei pidanud sandarm vastu ja ütles, tooge raha, lasen vangid lahti. Tissa tõusis ja läks jälle majast majja kodust kodusse ja tõi kõik raha, mida külas saada võis, sandarmi kätte. Aidauks lükati lahti. Mehed said vabaks. See oli esimene kord, kui mägi, naine põlvili oma mustal rätil seisis. Siis paljastas ta pea oma mehe eest. Nüüd põlvitas ta koolilaste ees selle eest, et ta temale sõduri emale andsid viimase teatepojast. Ta oli oodanud kolm kümnendat aastat. Muidugi tahtis ema käia lahingupaikades minna mööda neid nurm ja radu, kus ta poeg oma viimast lahingut pidas. Et eaka külalise soovi täita, oli autot tarvis. Koolil oma sõidukit polnud. Koolijuhataja palus sovhoosist, sai aga vastuseks, et täna on just kiire päev. Ei, täna ei saa aidata. Teinekord. Muidugi võistluse päev aasta kõige hullem päev olla. Aga sõduri emale oli see viimane päev. Teist korda ta tulla enam ei saa. Kolm mõistis seda. Muidugi leitigi sõiduk. Kas peatasid lapsed mõne masina maanteel ja seletasid, milles asi või oli kuidagi teisiti, kes seda enam täpselt mäletab? Külalised käisid mööda Haanjamaa lahingupaiku. Oli ilus päev, ilusad olid metsad ja aasad. Ilus oli pilvitu taevas. Sõduri ema, mustreid peas, kannult võetud, mullakamakas kaasas, vaatas Jayne, vaatas. Teised ajasid juttu Eestist ja Osseetiast karjamaadest ja laste kasvatamisest. Sõjaleskedest ja mälestussammastest. Ema ei rääkinud midagi, ta ainult vaatas ja jättis kõik meelde. Kui kooli juurde tagasi jõuti, palus vanaema, et direktor ta oma kabinetti viiks ja ise kirjutuslaua taha istuks. Soov muidugi täideti. Naine seletas, et ta tahaks midagi selle ilusa kooli ja nende heade eesti pioneeride heaks teha. Ta näeb, et koolil oleks autot tarvis. Tema aitab selle muretseda. Võtku direktor paber ja kirjutagu. Nii tehtigi. Kiri pidi algama nii. Muu kallis poeg. Koolijuhataja tõstis imestunult pea. Naise ainus poeg puhkeb siin meie maal. Talle ei saa kirjutada. Külalised seletasid, et mägiküla tava järgi peetakse kõiki Ühe küla inimesi. Perekonnaks. Küla vanim ema on kõigi ema. Kõik pojad on tema pojad. See poeg, kellele ema nüüd kirjutada tahtis, on nende küla poiss. Kindral sõjaväeringkonna ülem. Kirjas laskis ema teatada, et ta on leidnud oma langenud poja kalmu ühe kooli abiga ja palub, et kindral aitaks sellele küla koolile auto muretseda. Kui kiri valmis sai, panid issa sinna alla Risti. Kooli poolt kirjutas alla juhataja. Külalised sõitsid ära. Neid saadeti südamlikult. Lapsed olid lilledega väravas. Nädala pärast vuristas kooli õue Kaasik. Masin peatus trepi ees, väljastusohvitser panus kutsuda koolijuhataja. Ja kui juhataja ilmus, raporteeris ohvitser kõigi määrustiku reeglite järgi, et nii kindrali korraldusel on autokoolile üle antud. Varikatuse all on auto koolijuhataja, jahedas toas istuks aima. Mul on taskurätt kuhugile kadunud ja mul on piinlik. Ja et direktorit siin ei ole. Ma pole just suur vesistaja, nutan tavaliselt ainult kinos senti mentaalsete filmide ajal ja need on aga nagu teada, väga viletsad. Nüüd aga tõmban pihuga nina kuivaks ja naeratan saimale. Läbi niiske udu, näen, et ka temal on silmad märjad. Oh neid naisi küll. Kust see kõik neil minna ühe korra kaalukad. Mina ju ei näinud toda vana sõduri ema ei tema mustarätti ega paljast pead. Jutustasin selle loo nii nägu Varstus perest perre jutt liigub. Seda kõnelevad lapsed oma sõpradele, need oma vanematele vanemad oma sõpradele. Nii käibki lugu meie sünnimaa vabastamislahingutes langenud sõduri emast mööda Haanja maad. Ja seal Põhja-Osseetias käib ühest külast teise lugu väikese külakoolilastest kaugel Eestis. Nendest, kes vanale emale tõi teate, mida ta oli oodanud 30 aastat kes andsid talle rahu. Kraavipervel istub kolm poissi, kolm väikest meest, kolm saatust. Niipalju kui palju meil on inimesi, nii palju on elusid. Aga maanüks ja üks on päike. Ja üks on taevas nukra udureti all mustade pilvede taga või selge sära, nagu praegu.