Tere, siin Valner Valme, nüüd tulevad loetud minutid, bändi, millest ei pääse ei täna ega homme. Ärge püüdkegi, see on selle aasta olulisim album. Ma ei ütle, et see on mu lemmikalbum, ei ole, kaugeltki mitte, aga see on hea plaat, juba praegu, osa maailma kultuuriloost, bänd, mille debüütalbum müüs esimese nädalaga mitmes mõttes absoluutse rekordi 365735 eksemplari bänd, mis ehtis neli aastat aastat jah, nädalat järjest Musicale Expressi kaant mis juhib nüüd juba kolmandat nädalat järjest briti plaadimüügi edetabelit albumite osas. See on aktid Mancy. See on esimene hitt Dance la ringles õuel superbändil, taktik Mankis nende debüütplaadilt, vot sõjaväe beiblusse ja jaam, täpsuodem not pealkiri muide tuntud inglise kirjaniku Alan, selles raamatus plaadi väljaandjaks Domino Records Franz Ferdinandi, Clear, Lake'i, Ford, T ja teiste kodu leibel. Kui ma siin tõin ennist numbreid ja räägin uuest superbändis, võib nendele, kes seda bändi veel kuulnud pole, jääda mulje, et tegemist on järjekordse meedia haibiga. Bändiga, kelle on upitanud kuulsaks promootorid võib jääda mulje, et see on puhas muusikatööstuse toodang. Midagi feiki ja ülekiidetud abtigmankidega lugu siiski teine kõigepealt nende nelja noore Pildi kuti kuulsus algas internetist bändi teinud omalt poolt midagi, muudkui tegi musa, panime lood netti üles ja edasi läks kõik nagu iseenesest. Inimesed muusika kuulajad leidsid, et bänd on mega ja et tegemist on sadade tuhandete tõeliste fännidega, näitab ka see, et nad ei ole rahuldanud netist tõmbamisega. See materjal on meil ju kõigil olemas, aga suur osa inimesi on selle plaadiga ostnud oodates pikisilmi selle ilmumist juba eelmise aasta lõpust saati. Aktigmankis ei ole mingid puped, libedad pseudopuugid nagu hooldinaribois kui täpne bändi nimi, muide aktigmankis ei ole üldse pungid, nad on sümpaatsed natuke mässumeelsed, noored, indi rokkareid, kelle muusikaline taust on suuresti hoopis hiphop-is, kuigi see eriti välja ei kosta ja kelle sotsiaalne taust on äärelinna tänavad ja kes räägib oma lauludes lugusid noorte elus ehedalt nägudest. Riid ehk Mike Skinner teeb seda oma Boscziphop hübriid sajatel plaatidele. Nüüd järgmine arktilist ahvide tuntum rada, feik Times of San Francisco s juba mänginud. Lõpus päris tugevaks läinud ja iroonilise tekstiga lugu uuelt teravalt briki bändilt Arctic Mangis keele äsja ilmunud ja ka Eestis juba kuuldavasti hästi müüvast vähemalt mingis poes debüütplaadist. See taim, not, ma praegu räägin. Aktigmangis on neli tüüpi, kellest kolm hoiab kitarri kõrgel lõual, nagu see mitte poseeridel viimasel ajal poosiks on, kui nüüd omakorda üritada natuke irooniline olla ja kellest neljas üürgav trummide taga hüsteeriliselt refrääni kaasa või karjub oma vahefraase. Need noorurid on põlev Aliks vokaal ja Rydemgi tar. Kiire käega Jamikuk kandev kitarr, petlikult muhe ja tüse, andil Nicolton bassil ja vinnilise pubeka näoga. Väga elektriline trummar, mätta helders. Olen juba lugenud kümmekond nende intervjuud ja mis silma jääb, nad on rõõmsad, aga neil ei ole nende edu. Kohale jõudnud, kuigi see muidugi head meelt teeb, nina püstiajamisest on asi aga kaugel. Lihtsa poisi juurde on säilinud NIMI New Medical Ekspressi see must ajakirjanikule intervjuud annavad, aga igiLailasse saates Top of the pops nad ei lähe. Kui me võtame briti enimmüüdud debüütalbumid esimese nädala lõikes siis aktigmankid juhib siin läbi aegade võimsalt stabiilse nimega realitatiivi paskgruppi Hirosseie esise kuuluse võrratud finaid Lemmeebi aastast 1994 millega olulisusel Powerilt tähendusrikkuselt otse näkku kütva rocki poolest on aktigmankise debüüti võrreldud. Definaitlemmeebi müüs samade näitajate järgi rohkem kui poole vähem. Mõlemad plaadid tähistavad kahtlemata ratsiooni, mitte ühte plaatija ühte bändi promdorit. Raplal mängib. Ma olen rääkinud kõigest sellest, mis Arctic Mankise buumiga kaasneb. Ma räägin nüüd sõnakese muusikast ka siin on modide elegantsi ja muusikalist manerismi sõnalise radikaalsusega alade jam. Siin on punkrokki toorest jõudu, aga. Muusikaliselt mitmekesiseid, kohati eksperimenteerivaid ja mõttega tehtud nagu varasemate klatši puhul. Mitut hilisemal klaasil midagi viga oleks, aga arhigmankisid vangist võib pigem võrrelda varasemaga, siin on puhast nooruslikku särtsu ja eheda tundega tehtud lihtsalt head muusikat, mis ei pinguta kuhugi zhanri piiresse või muusikaajalooliste Stampide piiresse jäämisel. Kui nende lugude tempo maha võtta, saame noorsem, souli karged, käredad põhjamaa hingega lood. Audigmangis ei tee midagi täiesti uut, aga ta teeb oma asja nii, nagu oskab, endast viimast välja pannes. See ongi sümpaatne. Siin on kohati sellist naiivsust, tüüblid ei häbene ka mitmeid rock n roll'i klišeesid, aga annavad kõigele lisamõõtme. Selles muusikas on jõud, loovus ja sõnum ja need kõik on plussmärgiga. Võib juba ette öelda, et mõnigi muusikaväljaanne või mõnedki muusikaauhinnad tõstavad aktik Mankise aasta lõpuks albumiks number üks. Minu number üks ta ei ole, aga ma arvan, et nii-öelda kaardile võiks ta mahtuda väga erinevate muusika maitsetega. Inimeste puhul. Ajaga kaasas käimiseks on mitu moodust, võite osta igal hooajal uued riided, võite käia, klubis, võite vaadata telekat, aga võite ka kuulata, mis aktik Mankidel teile öelda on.