Ülikool. Astume ära oma kodust globaalsesse maailma igal hetkel, kui astume sisse suure kaubanduskeskuse uksest. Me läheme oma kodust ära selles silma, kus me satume täpselt samade värvide, lõhnade, siltide kujundit ihade, soovide, unistuste maailma, mis on inimestel, kes räägivad hoopis teisi keeli, elavad meist võib-olla 1000 võib-olla mitme 1000 kilomeetri kauguses seal tegelikult kõik üks suur, noh, nüüd me räägime globaalne küla. Koole. Ülikoolis kõneleb sotsiaalteadlane Marju Lauristin. Teemal eestlaste tulevik, maarahvas või linnarahvas. Saade valmis koostöös Kehtna külaülikooliga. Teada küsisin, et mis rahvas, kas Valtu rahvas, Kehtna rahvas kaerapererahvas, kuidas te ennast nimetate? Kuidas ümberkaudu, aga mis see kõige laiem kant on, kuda ennast püüate kõik ühe nimega nimetada? Ikka maarahvas. No räägime siis täna jah, sellest maha ja linnarahvast ja me mäletame, need, kes siin vanemad on minuga ühevanused või natuke nooremad. Kuidas me kõik tudengitele laulsime, kuni su küla veel elab, elad sina ka hooeestimaa, mäletate? Ja eks seda laulu lauldakse nüüd ka. Aga selle laulu taga tegelikult oligi see arusaamine, et eesti rahvas oma olemuselt on maarahvas või vähemasti maarahvast välja kasvanud. Ja see on niivõrd oluline see põhi, et kui see põhi ära kaob siis ei ole sellel rahval ka pikka pidamist. Ja tänapäeval me arutame ju üsna murelikult, mis saab laiemalt maailmast ja Euroopast, aga muidugi meile kõige lähem on ju see, mis saab Eestist. Ja siin küsimus sellest, mis sellest rahvast saab, kui palju meid üldse saab olema. Kas meie see kultuuriline alus säilib, kelleks me võime ennast siis nimetada ja pidada tulevikus, eurooplased? Eestimaalased, niga, mõnikord öeldakse maarahvas linnarahvast, kes me siis oleme. Ja mina saan sellele küsimusele lihtsalt nii-öelda sisse juhatada meid, et me koos sellele mõtleksime. Ja selleks ma saan kasutada ka mõningaid andmeid, mis on pärit sellest sotsioloogilist uuringust, millega mina ülikoolis ja muide, ma olen praegu ka siiski oota, ma lähen iga nädal Brüsselis olema siiski ka ülikoolis veel ühe jalaga tööl ja selles samas uuringus osaline. Niisuguses uuringus oleme kindlaks teinud, selle uuringu nimi on mina, maailm, meedia ja me teeme seda iga kolme aasta tagant. Ja praegu siin minu ees laual mõned numbrid, mida ma välja kirjutasin endale sellest viimase küsitluse suurest tabelite hulgast. Viimane küsitlus oli nüüd 2015. aasta sügisel, nii et nad on suhteliselt värsked andmed. Ja me oleme alati küsinud juba sellest ajast, kui me tegime kunagi Vooglaiu koos esimesi ankeete inimestelt ka niisugust lihtsat küsimust, et kas te olete maainimene või linnainimene? Ja mis te arvate, kui paljud, siis kui me räägime praegu nüüd eestlastest, nendest, kes tahtsid eesti keeles me küsimustikule selles, et neid oli siis 1000 ringis ja siis teine jagu seal nelja-viiesaja vahel oli neid, kes tahtsid vene keeles, aga räägime täna eestlastest räägime siis nendest, kes ka meil vastasid eesti keeles ja mis te arvate, kui palju oli neid, kes vastasid, et jah, ma olen linlane? Noh, seal oli variant põline linlane või, või eeskätt linlane, aga kui need kokku panna, noh, et inimene tunneb, et ta on linlane, kui suur osa eestlastest ütleb, et ma olen linlane Arvatakse, et pooled arvatakse, et veerand isegi alla veerandi meie küsimustikule, igatahes niiviisi vastus 41 protsenti. Et olen linlane, kas siis põlislinlane võib eeskätt põhiliselt linlane? Ja noh, siit edasi siis juba hakata arvama, et umbes sama palju tegelikult 37 protsenti vastas, et olen maainimene. Nii et enam-vähem sama palju väikese vahega, kui me veel võtame juurde need 21 protsenti, ütleme siis viiendik, kes ei oskagi ütelda, kumb ta on, kes ütelda olen mõlemat, osa minust, mõtleb, tunneb ja hingab maa õhku ja mõtleb maainimese mõtteid ja tundeid ja teine osa elab linnainimese elu, eks ole, või vastupidi siis me saame niisuguse jaotuse jah, et eesti rahvas jaotub siiski üsna võrdselt praegu veel maainimesteks linnainimesteks ja siis on veel küllalt suur osa, kes veel kõhklevad. Ja on tekkinud ka üks päris huvitav uus seltskond, keda te ka kindlasti teate, need on need nii-öelda uued maainimesed need, kes on kolinud suurest linnast välja. Tallinna ääremaad Tartu ümber Ülenurme ja, ja teised Pärnu ümber on tekkinud sellised uued maa-asulad. Minu jaoks on see väga huvitav ohata. Kui ma Tallinnas sõidan Viimsisse, mis on teatavasti üks niisugune kõige uhkemaid Uusimaa-asulaid, siis milline tuleb meelde 45. aasta suvi? Ma olin siis viieaastane väike tüdruk ja ma veetsin selle suve päris maal tõesti päris maal oma tädi juures, õigemini mu ema täditütre juures Viimsis Viimsi külas lubjatalus. Seal oli sepikoda, sõitsime kaarikuga hobustega, seal talus oli viis, kuus hobust, seal oli 12 lehma, kellest üks sai vasika, kellele pandi nimeks Marju. Mina seal. Ja, ja see oli ilus küla, see talus oli selle küla üks suuremaid talusid oli siis niukses suures sireli sireliaias ja nagu ma ütlesin, seal oli sepikoda, nii et ma sain ka lõõtsa tallata ja nägin, kuidas siis sündis üks hobuseraud ja ja nii edasi. Kuna see talu peremees minu tädimees, siis ta oskas ka sepatööd, kuigi ta muide otsin jälle rääkida nüüd sellest maad, inimest oli ta tegelikult hariduselt koht. Ja kui mina loen Tammsaare elu ja armastus, siis mul tuleb kogu aeg meelde see, ma mõtlen oma tädi ja tädimehe peale. Muidugi juhtus nendega seesama asi, mis paljudega nemad küll said enne minema, juba tulid ära enne suuri neid küüditusi 48. aastal ära nii-öelda kadusid ära, peitsid ennast ära, sest et noh, see talu oli selgelt taluvust, pererahval oleks olnud minek. Ja minul on jah, see lubja küla meeles ja mul on meeles see tee seesugune tolmune, tolmune tee, mis siis hobuse kapjade all nagu need väiksed niuksed tolmutupsud tulid, siis sai seal kark aga sõidetud iga kord, kui ma lähen Viimsisse, kus on siis nüüd need suured uhked majad, asfaltteed ja, ja nii edasi ja vaatan seal Viimsi elanikke, kes on nagu Viimsi vallas ja just nagu ka nagu maaelanikud on mul väga imelik tunne. Ja see on tegelikult need üks uus nähtus, nii et me võimegi ütelda, et kui vaatame nüüd Eestis need, kes on siis maainimesed selle alusel, et nad elavad nendes asulates, nad tegelikult jagunevad selgesti isegi kolmeks. Nad jagunevad niiviisi, nagu paljud teist, kes elavad ja töötavad maal. Siis on see teine osa, kes Maal elades ei tööta maal, vaid nad elavadki linna lähedale, töötavad linnas, kas lähedus on siis 10 kilomeetrit, 20 no nüüd tegelikult järjest rohkem ka 50, ma kujutan ette, et siit ka käiakse Tallinnasse tööle. Ja siis on kolmas osa inimesi, kes tunnetavad, et nad on kas maainimesed või nad on need, kes ei oska ütelda maal või linnas, kes veedavad osa oma ajast osa oma elust maal, kellel on maal maakodu, kellel on maal majapidamine, kellel on siis seal õed-vennad või vanemad. Küsisime ka peale selle, et kas sa elad seal näiteks, kui tihti sa käid, on suur hulk inimesi, kes ütleb ta iga nädal käib maal minule näiteks naabrimees, seal, kus ma olen suvel minale kah pooleldi pool. Imeline, mul on võimalus öelda, et mul on talu ja, ja, ja metsa ja, ja maaelu on mulle üsna tuttav ja minu naabrimees, tema elab Otepääl, aga käib omaenda talus. Nii et ka neid inimesi on, ühesõnaga see Eesti niisugune maainimeste noh, võiks öelda, pilt on üsnagi kirju ja siis on veel see neljas rühm, kes ei ela maal ja ei käi ka, aga kellel on hinges igatsus, et tahaks nagu maal olla, tahaks maale tulla? Noh, vähemasti kui laulu lauldakse, siis tunnevad, et see laul on nende kohta ka. Ja nüüd ongi siis küsimus, et kuidas tulevik näitab, kas nüüd need lapsed, kes maal kasvavad, sünnivad või need lapsed, kes kasvavad nendes maale igatsejate peredes või nende peredes, kes on maal elanud juba mõnda aega, aga tööd pole saanud, töötavad linnas, mis nende lapsed hakkavad tegelema? Muidugi, selle taga on veel üks väga suur küsimus, millest me täna ju rääkida, mis hakkavad üldse tegema Eesti lapsed, kui paljud nendest jäävad Eestisse üldse. Aga mina ütleks niiviisi. Mul on niisugune oletus, et mida rohkem neid noori inimesi ja lapsi tahab Eestis olla niiviisi, et nad on ka maal. Seda rohkem jääb neid ka Eestisse. Sellepärast, et seda te olete kõik näinud ja mina näen seda nüüd tõepoolest väga lähedalt ja iga päev ei ole suurt vahet, kas sa käid suures kaubamajas Tallinnas, Brüsselis, Maida Strasbourgis, Londonis ei ole seda vahet ka, kui sa seal õhtuses ummikus seisad ja ootad, millal sa oma auto liikuma saad. Või ei ole seda vahet, kui sa oled päeva läbi sellises plastmassist tehislikus keskel rannas nendes tööruumides, mis on väga sarnased, ei olegi arusaadav, kus üks maa lõpeb ja teine algab. Üks tuntud linnauurija ja sotsiaalteadlane sotsiaalfilosoof Saskes Hassan on öelnud. Me astume nii-öelda ära oma kodust globaalsesse maailma igal hetkel, kui astume sisse suure kaubanduskeskuse uksest. Me nagu läheme oma kodust ära selles silma, kus me satume täpselt samade värvide, lõhnade, siltide kujundit, ihade, soovide ja unistuste maailma, mis on inimestel, kes räägivad hoopis teisi keeli, elavad meist võib-olla 1000 võib-olla mitme 1000 kilomeetri kauguses seal tegelikult kõik üks suur, noh, nüüd me räägime. Globaalne küla. Globaalne küla on veel üks omaette nähtus, seal on ka osalt meie maainimesed juba päris kodu olemas. Aga mõte on just selles, et see, mis hoiab inimesi, siis kinni omaenda maal on just see, mis on väljaspool kaubamaja see, mida on võimalik ise luua, oma kätega luua, kus on võimalik mõtelda edasi neid mõtteid, mida hakkasid juba mõtlema, võib-olla meie vanemad, vanavanemad, inimesed mitu põlve tagasi ja mõelda neid mõtteid pikaldaselt, mõelda neid sellisena, et need mõtted ulatuvad ka tulevikus kaugemale ettepoole kui ainult homne päev ja, ja võib-olla veel heal juhul ülehomne võib olla ka tuleval aastal, aga öeldakse, et kust mina tean, mis tulevik toob. Kui ma vaatan nüüd ka meie küsitluse andmeid, meil oli seal üheks põhiteemaks üldse elu kiirenemine, aja kiirenemine ja see, missuguses selles kujuteldavas ruumis inimesed elavad, mis on inimeste jaoks kiire, mis on aeglane elu, missugused kohad on lähedal, missugused on kaugel siis võib öelda niiviisi, et tõesti siin on toimunud üsnagi suur ühtlustumine. Ma ei saa öelda nende andmete põhjal, et praegu need inimesed, kes ennast nimetavad, meile vastates maainimesteks näiteks ei kuulu sellesse rahvusvahelisse suurde ruumi külasse, kui ikkagi on niiviisi, et vahemaa inimeste linnainimeste kas või sellesse võrku kui minemise sageduses, kui tihti kasutatakse Facebooki, Interneti lol kuskil alla viie protsendi sisuliselt ikkagi kuskil seal 70 umbes natuke juurde või vähem on neid, kes igapäevaselt igapäevaselt astuvad sellest nii-öelda oma kodusest keskkonnast välja, sellesse mõttelisse ruumi, kust nad segunevad miljonitele teistsuguste, aga samas väga sarnaste inimestega, siis siin nagu väga suurt vahet ei ole. Aga kui me küsisime ka seda näiteks, kuidas inimesed mõtlevad tuleviku peale mis see tulevik on, kas seal homme, kas on järgmine aasta, kui pikka aega ette, siis tuli välja, et siin muide siiski on üsnagi nähtav erinevus. Need inimesed, kes on maainimesed, mõtlevad pikemalt ette. Ja, ja see on minu meelest väga oluline joon. Eriti praegu, kus me räägime Eesti kohta ka, et Eesti üks suuremaid hädasid on praegu, me vaatame, kuidas käib uue valitsuse ümber, arutelu on see, et ei ole seda ühist pikemat plaani ühist pikemat aru saama, kuhu žesti peaks liikuma. Nii et võib loota, et kui nüüd maal kasvavad noored ja lapsed, siis nad suudavad sellest virtuaalses ruumis siiski ka välja tulla, jalad maas, mõtelda selle peale, kust nad mõtlevad, kus võiksid kasvada nende lapsed ja lapselapsed ja kas see puu, mida nad istutasid näiteks oma maja lähedale, kui neil on siin uus maja maal, kas nad näevad ka, kuidas see puu suureks kasvab ja ja mis sellest puust saab, see on ju see tegelikult, miks see mõtlemine teistsugune. Et inimene, kes on kontaktis loodusega Maal, olles maal elades maal töötades, tal on ju teistsugune Kell tema kelmid ei tiksu, vaid kasvab ja kasvatab ringe või toob poegi ja pojad toovad veel poegi ja, ja see on see loomulik aiakäike kulg, mis tegelikult lihtsalt juba sellest praktilisest vajadusest õpetab mõtlema mitu-mitu sammu ettepoole. Kui inimene ikkagi arvab, et noh, praegu vaatan kell, ahah, mul on vaja, piimapood on veel lahti, ma lähen toom piima, sest tal on ju teistsugune see ajataju kui see inimene, kes teab, et ahah, nüüd, eks ole, mul siin on vasikas, vasikas hakkab. Mulle piima andma mitte homme mitte kella järgi, vaid omal kindlal ajal ja, ja kindlal viisil, need on hoopis teistsugused arusaamad, rääkimata suurtest puudest, mis istutamise järel nõuavad väga pikka meelt ootamist, enne kui neist asja saab. Ja see pikk meel, see pikk meel on üks neid asju, mis me teame just nagu peaks eestlase iseloomule olema omane, räägitakse eestlane muidugi soomlane ka, aga, aga võib-olla ka tegelikult teised, me ei tea, kuidas mujal nende maa inimestega, et need on pikameelsed inimesed. Me oleme pikameelsed inimesed siis, kui meil on kannatlikkust, kui meil on aega ja arusaamu oodata, mis asjadest saab mitte olla kannatamatult öelda. Ahah, ma juba praegu tahtsin ja miks mul veel ei ole. Ja siin see linnastumine niisuguses võiks öelda, siis häirivas mõttes minu jaoks väga palju seostubki sellega, et Me oleme läinud hirmus kannatamatuks. Me ei taju seda, mis ütleb meie rahvas, et igal asjal on oma aeg või gaasi võtab selle aja, mis talle on määratud. Ei saa otsustada selle üle, mis miskist seemnest kasvab. Siis, kui ta alles oma ninakese välja nägema, kuidas tal läheb nüüd me peame nägema, kuidas talle mõjuvad kõik need olud, mis ta ümber on, me peame teadma, kui tugev ta on, et vastu pannud tormile ja kui palju on temas elujõudu, et vilja kanda ja nii edasi. Ja see nüüd on see niisugune ajataju teine, mis on minu jaoks oluline, kui me räägime nüüd sellest inimese niisugusest maailmatajust ja et see maainimese on teistsugune kui linnainimesel, on seotud ruumitajuga ja ruumitaju, tegelikult on ju ka niisugune, mis on kogemuslik kus on inimese ruumiline kese. Kas tal on üks keskpunkt, kas tal oleks niisugune, noh, võiks öelda, siis see raskuspunkt, mis teda paigal hoiab, elus. Ja on täitsa selge, et see raskuskese on hoopis erineva kaaluga, sõltuvalt sellest, kas sellega seostub ka ta omaenda loodud keskkond. Kas inimene tunneb, et ta ise on siin see, kes on selle ruumikujundaja, et ta ise teab ka seda, missugune on see naabruskond, et ta liigub nii-öelda tuttavas ümbruses, teades, mis on selle koha ajalugu ja teades, kuidas asi edasi läheb. Ja kõik see, niisugune, need sõõrid, need ruumi sõõrid, Need määravad, kuidas meie kodutunne ja, ja ka maailmas iseenda tajumine on. Tänapäeval on küllalt sagedasti kuulda just nagu see oleks tänavu inimese selline suur saavutus või isegi voorus. Et oh ei olegi seda kindlat kohta polegi vaja seda kindlat kohta. Ja inimesed peavad väga selliseks kaasaegseks, ütleme, postmodernse, eks seda, et inimeste ei seogi mingi koht, mingisugune kuuluvus, mingi identiteet. Mul tuleb meelde üks niisugune väga armas lugu ühest väga toredast inimesest. Võib-olla kindlasti olete kuulnud üks Külli nime, eks ole, sest meil on olnud siin tuntud mõisnikud üks Küllid ja jätnud oma väga olulise jälje Eesti arengusse, aga ükski nüüd on jätnud ka teatavasti Euroopa arengusse jälje semiootika arengus ja nii edasi. Ja üks nüüd selle suure üks külide suguvõsa järeltulijaid on ka tuntud poliitik ja selline roheline, mõtle, roheline poliitik Jakobson, üks küll seda me teame väga hästi, ta asutas ka teatavasti omanimelise preemia. Mida ta määrasid nendele, kes eesti hea, kas on midagi teinud. Aga muide, selle preemia määras ta pärast seda lugu, mida ma tahan rääkida. Sest mina kohtasin seda inimest 90. aastal, kui Eestisse tuli esimest korda Euroopa Parlamendi delegatsioon, kolm inimest. Me olime siis rahvarindes ja rääkisime palju sellest missugusena, me tahame eesti tulevikku näha. Euroopa parlament. Väga naljakas on see koht, kuhu mina nüüd kuulun ja võib-olla lähen ka kuskil Ukrainasse kuskile, vaata, kuidas neil hakkab minema. Igatahes saatis meile siis kolm inimest vaatama, kuidas meil läheb ja, ja mis, mis saab. Ja nende hulgas oli ka Jakobson, üks küll. Ja tema siis elas Londonis, ma teagi, praegust Anda elasid Londonis, aga noh, teades tema seda suguvõsa lugu oli mul huvitav kuulata, kuidas tema ütles, et temal ei ole kodukohta. Et aadress on küll, ta elab praegu Londonis ja ta on hariduse saanud Saksamaal ja ta on olnud veel seal seal aga tema maailmakodanik tal ei ole kodukohta, ta ei tunne ennast kuskil kodus. Ta on igal pool kodus kogu maailmas kodus. Ja noh, see on niisugune hoiak, mida sagedasti ka peetakse, mõtlen väga kaasaegseks ja noh, nii-öelda jutumärkides võib öelda progressiivseks k. Järgmine kord pärast seda kohtumist ta sõitis ära tagasi. Juhtisin mina seda noormeest siis nägema hoopis kummalises olukorras oli Eestimaa valges öös ja mina elasin siis toompuiesteel ja läksin õhtul koju, tulin Toompealt. Ja minu ees oli üks pikk mees niukses pikas valges mantlis kellel oli käes üks niisugune paberilehtede valtslatern Albidi seda lugeda, tähendab aadressi vaadata. Ja ma ütlesin talle järgi ja ütlesin, oo härra Üksküll läks muidugi inglise keeles. Teie siin, mis te teete, et mul on siin vanatädi tehtud nimekiri kõikidest nendest majadest ja kohtadest, kus meie suguvõsa on olnud, teate, see on, see on nii vapustav, see on nii tähtis, ma püüan nad kõik. Nii et ühesõnaga, see maailmarändur leidis Eestis, et see on see koht, kus on tema juured ja, ja kus ta äkki tundis, et on tema elu nii tähtis kese, et ta asutas hiljem ka selle preemia ja on käinud ju siin korduvalt ja korduvalt ja ja ilmselt võib-olla natukene teistsugune inimene pärast seda. Nii et ma arvan, et see niisugune tunne, et on olemas see koht, see koht, mida meie ise oleme kujundanud ja me teame, et me jätkame kellegi teise tööd, kes on seda kujundanud enne meid ja me anname selle edasi nendele, kes tulevad pärast meid. Kas see koht on meie talu, kas see koht on meie küla, kas see koht on meie linn või kas see koht on Eestimaa kui niisugune? Ma arvan, et see on selline oluline inimese määraja. Et kui inimesel sellist kohta ei ole, siis ta võib küll ütelda, et ta on maailmas kodus, aga tegelikult ma arvan, et ta on oma olemuselt siiski millestki väga tähtsast ilma jäänud. Jätkab sotsiaalteadlane Marju Lauristin. Nii et ma arvan, et selles mõttes meie oleme, ma mõtlen siin antud juhul eestlasi võib-olla Euroopas siiski veel üks tõsisemaid maa rahvaid, kuigi me ei ole ainsad, need on teisi veel. Ja ma arvan, et seal üldse väga euroopalik, kuigi Euroopas on suuri linnu Euroopa linnade kultuur on vana ja põnev ja kõik aga siiski, et Euroopa kogu see niisugune kultuuriline mitmekesisus, lapitekk, millest räägitakse, on väga paljude erinevate maarahvast, erinevate keelte, erinevate pärimuste, erinevate mälestuste, erinevate nendesamade omaenda loodud kordumatute, kultuuriliste keskkondade, suur, suur nisugune põimik, see on ju see, mis põhiliselt eristab Ameerikas näiteks. Kuigi seal on erinevusi rohkem kui ma arvan nagu selle koha pealt. Ja see on see, mis ilmselt peakski jääma selleks Euroopa olemuslikuks eristajaks. Nii et sellisena me võiksime võtta sihiks, et me säilime maarahvana ka siis, kui me käime maalt linna tööl tuleme linnast maale ajutiselt. Aga muidugi kõige olulisem on, et see maarahvas, kes on see tumma rahvas, see, kes elab maal ja töötab maal, et see saaks Eestis selleks ka tuge ja tingimusi. Ühelt poolt ma pean ütlema, et meie kujutlus siiski on noh, võib-olla ka ajakirjanduse abiga sellest arengust, mis maal on toimunud erinev ja erinev tegelikult negatiivses suunas, linnainimestel on minu meelest loodud maaelust ja maainimestest praegu siiski üsnagi võiks öelda pessimistlik pilt. Ja mina küll ütlen, et need andmed, kas inimesed ise vastavad tegelikult seda ei kinnita väga suures enamuses kõik need küsimused inimeste arvamuste, elulaadi võimaluste kohta eristavad maa ja linnainimesi, kes ennast sellisena nimetavad mitte elukoha järgi, vaid selle omaenda identiteedi järgi tegelikult väga vähe, väga vähe, aga on mõned asjad, mis eristuvad tugevasti ja seal on tegelikult see koht, kuhu siis võiks öelda, see probleem ongi maetud. Ja mis need on, te teate paremini kui mina, maarahval on vähem raha, on keskmine hulk inimesi, kes ütleb, et ta ei tule oma sissetulekutega toime, on maal 40 protsenti ja linnas 20 30 vahel mis tähendab seda, et seda vaesuse tunnet ja tegelikku vaesust on maal rohkem. See ei ole loomulik. Teine asi, mis tuleb kohe välja liikumisvõimalused. Kui küsida, mis on probleemid, eks ole, ja nii edasi on liikumisvõimalus, kusjuures mitte liikumisvõimalused välismaale, kui ma vaatan seda, kes on, kus välismaal käinud, siis ega seal see pilt polegi nii erinev. Aga kui me võtame Eestis liikumise, siis me teame, et just nimelt Eestis liikumine on väga suur probleem ja seda ei lahenda üks suur raudtee, seda lahendab ikkagi see, et me arvestame, et peaks olema võimalik inimesel, kellel ei ole ka autot liikuda vabalt või kes ei taha sõita kogu aeg autoga liikuda siiski vabalt eesti põhilistes suundades mitte niiviisi, et ta saab liikuda ainult noh, nii-öelda Tallinna poole tagasi ja sedagi mitte alati ja mitte mugavalt. Ja kolmas on muidugi see, ma ei hakkagi seda eraldi välja niiviisi konkreetselt tooma nimekirjana. Üleüldiselt me teame, et Maal teenuste kättesaadavus, see, mis teeb linnaelaniku elu mugavaks, aga mis ei peaks olema linnaelaniku eelis, see on mitte paranenud vähemalt mis tähendab seda, et see on seotud teedega liikumisega, see on seotud ka sellesama rahaga ja nii edasi. Ja Neljas asi, mis tuleb välja, kui ma vaatan kultuuri poolt, siis ma pean ütlema, et eestlased on praegu Euroopas. Noh, me räägime viiest kõige paremast, eestlased on viie, kõige parema hulgas kultuuri aktiivsuselt. Seal me oleme kultuurilise rikkuse poolest, me oleme viie parima hulgas mis tähendab mitte ainult seda, et me loeme raamatuid keskmiselt rohkem, aga ka näiteks see, et me ise laulame ja mängime ja tegeleme käsitöö kõikide selliste harrastustega. Me oleme Euroopas viie aktiivse hulgas, kusjuures tehed on seal ikka meile tuntud põhjamaa naabrid. Ja, ja kogu see meie piirkonda ka Eesti on siin selles mõttes väga selgelt hoiab, nagu seda traditsiooni seda muidugi näitab ka meie juba võiks öelda ülemaailmselt kuulus laulupidu ja mul oli väga hea meel, me tegime ka laulupeo uuringu siin ülemöödunud aastal tegelikult ja see näitas, et ka see traditsioon, mis on ikkagi meie võiks öelda sellise kultuurilise kokkuhoidmise tuum on noorte hulgas tegelikult sama tugevasti hinnas, kui ta on vanemate hulgas. Muidugi konkreetsed hoiakud on erinevad, noorte jaoks on siin just tähtisatsioon see selge koht, kus tullakse, tuntakse ennast ühise kogukonnana. Ja vanemate jaoks on rohkem võib-olla tähtsad need teatud mõttes seal taga poliitika traditsioonid, eks ole, see, see laulupidu on olnud osa kogu sellest ärkamisajast ja Iseseisvussaamisest ja nii edasi noorte jaoks need asjad on juba nii endastmõistetavad, et pigem olulisemaks muutub just see võimalus olla koos omaenda sõpradega laulda, tantsida, tunda, et ollakse ühe suure pereliikmed. Minu jaoks kogu see küsimus, Mae linnarahvast väga paljus ongi küsimus kogukonnast. Sest linnarahvas vaadates nüüsi sotsiaalteaduslikult, on väga paljus see, mida üks Ameerika sotsioloog kunagi nimetas üksildast, hulk inimesed sulguvad, oma korteritesse, sulguvad oma töökohtadesse, on igaüks nagu üx kõriseb kuulikene, mis põrkab teiste vastu ja põrkab kohe eemale ilma et tekiks selliseid ühiseid sidemeid. Nüüd me näeme, et on hakanud tekkima meil sellised kohalikud kogukonnad ja võrgustikud ka linnades. Me teame, et Tallinnas on tekkinud kalamaja selts ja ja kassisabaselts ja nii edasi. Kuulge, see on ju maarahva lugu, see on jumala rahva lugu, see on ju ikkagi seesama, mis me siin istume siin, eks ole, seltsimajas täpselt samuti tahavad need noored noored linnainimene tulla kokku ka seltsimajas. Nad tahavad tunda ennast samuti nagu tundsid nende esivanemad, kui nad lõid küladesse neidsamu seltsimaju ja, ja kooskäimise traditsioone ja nii edasi see puuduse tundmine sellise kooskäimise koosolemise ühes kogukonnas, liikumise ühiste noh, kasvõi hoovide järele puudus, kus lapsed mängivad omavahel ja, ja, ja pered on tuttavad ja, ja käiakse läbi ja luuakse ühist mälestuste ruumi. Ma arvan, et siin on tekkinud mingis mõttes vaimne tagasitulek Maale. Aga aga see ei ole ainult vaimne, ma tean, ka noorte hulgas on väga palju noori peresid, kes tulevadki maalased, nad teavad, et nad mitte ainult see, et nad tahavad siin mingisugust majapidamist arendada, vaid kõigepealt tahavad peret arendada, nad tahavad lapsed, et lapsed kasvaksid just nimelt selles õhkkonnas, kus on hoopis teistsugune suhe loodusega omavahel teistsugune suve ja kus tekib jälle seesama elu kese, see ühine, niisugune omaenda kujundatud kodune ruum. Mina pean rõõmuga ütlema, et minul on nüüd kaks lapselapselast, üks viiekuune, teine on kaheaastane, kes on Rõuge vallakodanikud ja, ja läinud tartust ära Rõugesse ja kasvavad seal ja, ja ehitavad seal omale kodu. Nemad ehitavad neile esialgu mulle juba töötavad ja ma arvan, et see on praegu niisugune tärkav uus liikumine. Muidugi ei ole need noored enam see vana maarahvas muidugi nad toovad kaasa sinna kõik oma harjumused ja Facebooki ja Twitteri ja ja oma arusaamad ja oma liikuvuse ja lahtise meele. Aga nad samas äratavad uuesti üles selle, mis on see kõige olulisem selles nii-öelda meie maarahva eluviisis ja, ja mõtteviisis, selle teistsuguse aja ja ruumitunnetuse, selle eluplaneerimise sellisena, et tänama istutan puu ja ma usun, et mu lapsed näevad, kui see puu on suur ja lapselapsed hakkavad ka ümber selle puu mängima. Nii et ma arvan, et meil on põhjust mitte meelt heita. Ma arvan, et meil on põhjust olla nii-öelda pealispindselt optimistlikud, aga maarahvas ei ole seda kunagi. Maarahvas on alati sellise noh, võiks öelda aruka ja, ja natuke umbuskliku mõtlemisega ja teab, et kui me ise teeme, siis on tehtud, kui ootame, kui teised teevad, siis ei juhtu midagi. Mina olen üks nendest noortest, kes siis leiab, et maal on lastel parem kasvada kui linnase ja koolis käia ka, aga samas on jälle see probleem, et aina rohkem koole pannakse kinni ja lapsevanematel on laste kooli viimine üks suur logistiline probleem, et üks lapsevanem ei saagi sellepärast töötada. Et kuidas võiks siis nagu maal elavatele noortele peredele elu lihtsamaks teha. Paljud käivad Tallinnas tööl, kaugel tööl ja, või siis Soomes ehitamas või rekkad sõitmas, aga nagu maal ei ole jälle tööd, et millest elada. Mis puutub seda, kus lapsed saavad koolis käia ja nii edasi, siis siin on, siin on eeskujud olemas, see ei ole mitte lahendamatu probleem, seda peab lihtsalt hakkama võtma, et see on riigi ülesanne. Kui ma võtan näiteks, kõik oskavad isegi ette kujutada Ameerika kus vahemaad on väga suured, aga kus lapsed jäävad kooli viie aastaselt ja kus yhe olles olnud Ameerikas seal ülikoolides külas ja külastanud oma kolleeg, ei ole näinud seda pilti, kus pannakse viie aastane hommikul koolibussi peale kollane koolibuss tuleb, elatakse linnast väljas täiesti üksikus põldude vahel farmis. Professor, eks ole, oma lastega ja kollane koolibuss tuleb hommikul uksed, laps pannakse peale ja õhtul tuuakse laps koju. Mitte ei panta muide kuskile kaugele maha teeristi peale, vaid tuuakse koju. Ja see on üks väga tugev see infrastruktuur, heline nisugune vundament, mille peale saab ehitada tõesti, selle saab olla hajaasustus ja saavad olla kvaliteetsed koolid mitte iga viie kilomeetri tagant, vaid ka 15 20 kilomeetri tagant. Meil väga paljud asjad jooksevad kinni liiklusesse ühiskondliku liikluse korraldus. Ja sellepärast ongi vanematel tohutu koormusega, eks ole, peab olema vähemasti kaks autot pereselt jõuda, lapsed kõik laiali viia ja ise tööle ja ja kõik nii edasi, mis on peale selle ajaliselt kõige täiesti talumatu, tähendab minu meelest see on, peaks olema üks neid asju ja see jällegi meie väikese riigi juures ja, ja selle mure juurde siis me kogu aeg räägime, et meil on mure laste pärast, koolihariduse pärast, see ei saaks olla üle jõu käivat. Nii et minu meelest on siin küsimus lihtsalt selles, kui me räägime nüüd Eesti sellest riigikorraldusest, siis see on see efekt, mida on nimetatud ka rahvusvaheliselt silotorni efektiks. Et me iga ministeerium niukses akendeta sellises nagu silotornis ja, ja näiteks seesama maaelus on ju maaelu küsimus, eks ole kuidasmoodi maal haruldasele korraldada, aga see liikluskorraldus ei ole ju ometigi haridusministeeriumi asi, eks ole, siis ütleb varisemis tervist sotsiaalministrile, sotsiaalministrile, et see ei ole sotsiaalministeerium asi, eks ole, siis öeldakse, et põllumajandusministeerium tegeleb maaelu ja põllumajandusettevõtted, minu asi ei ole lapsi kooli viia ja siis seda visatakse ühest kohast teise ja keegi ei lahenda probleeme. Nii et ma väga loodan, et kui nüüd lähenemine natukene sellisele mõistlikumal arusaamisele, et tuleb poliitikat teha probleemi keskselt, mitte ministeeriumikeskselt soomlane mudelist varu saanud soomlastel on kavas oma valitsemisreform väga tugevalt siis me hakkame ka saama rohkem võimekus seda tüüpi probleeme lahendada, mis praegu on kuidagi 20 aastat ikka lahendamata. Kui nüüd nagu maa asja kõike pooldada ja areng oleks nagu maal, siis tuleks nagu tsentraliseerida rohkem seda Tallinna praegu, nagu maavanem on, noh, on ilus mees ja käib, ta lõikab linte ja temast ei sõltu ju tegelikult midagi. Absoluutselt õige, sest kõik tuleb nagu Tallinnast absoluutselt õige. Tähendab, mina mäletan seda. Te kõik mäletate, kes te olite kaasas juba siis, kui me seda Eesti Vabariiki tahtlasime ja tegime neid esimesi struktuure, kus põhimõte alguses oli minu meelest väga õige, mis on nüüd täiesti ära kadunud maa varem oli ministriga võrdne hääl nii-öelda selles valitsuse ruumis, kus siis olid lompe selles valges saalis valitsuse istungil olid maavanemad kõik kohal sõnaõigusega igal valitsuse istungil. Ja ühtegi otsust ei tohtinud sellisena vastu võtta, et maavanemad on ost siis kuskilt see hakkas taanduma ja praegu me oleme jõudnud nii kaugele, et Eesti ikkagi võiks öelda, 1000 aastaselt välja kujunenud selle, noh, nii-öelda asustuse hierarhia on tegelikult ju lagunenud. Ja noh, minule meenutab see seda, kui me näiteks vaatame, ütleme mingit niisugust habrast kooslust kuskil loopealsel või, või liival, eks ole, kui siis need, ütleme, mingid niuksed, suuremad puud ära kaovad, eks ole, siis hakkab see kõik niiviisi hajuma ja tuiskama. Ja mulle tundub, et meil sedasama maakondade tasand oli just see, see niisugune tugev tuul, mis meie nii majandamist kui ka sedasama elulaadi ja, ja kõike muud ikkagi struktureerida sisuliselt ikka sadu sadu aastaid ja, ja seepärast noh, omal ajal, kui seda tehti, ma mäletan, see oli ju põhiseaduse arutelul kõneks siis see sinna sai see lause, et omavalitsused Eestis on linnade vallad, see oli tegelikult reaktsioon omaaegsele, rajoonikomiteede, sellele noh, võiks öelda võimule või rajoonid olid need, mida taheti ära kaotada. Hoopis kogu see niisugune maakondlik tase, mis tegelikult minu meelest annab just nimelt kurjasti tunda. Ma olen teiega täiesti nõus. Täiesti nõus, minu arust maakond tuleb tuua tagasi just nimelt selle tahandinamis mõistlikult lubav tasakaalustada nii liikluse asju kui haridusasju, kui, kui kõiki neid, mida ei saa planeerida niisuguselt, et siin on meil väike vald, sinu veel talid, mis nad teistpidi, Tallinn tuleb teha võrdseks näiteks Brüssel, muide Brüssel on jagatud linnaosadeks, mis on täiesti kultuuriliselt ja, ja halduslikult noh, sisuliselt nagu omaette vallad, kus on väga tugev omavalitsus, kus tõesti on kultuuriline eripära kulingude keelelise eripärani ühes linnajaos on ühes keeles koorist tehes linnaosad, eeskirjast koolid. Ja see tähendab seda, et nendel inimestel jälle on võimalus oma asju ise otsustada jääda ja see, see printsiip tähendab ka seda, et selleks, et otsustada mingi jõud kale mingi raha ja mingi võim, tähendab, mida ei ole vallal. Nii et mina arvan küll, mina olen VÄGA maakonnausku. Mul ei olegi võib-olla päris täpselt küsimus siin. Ma püüan formuleerida ühe mõtte ja vaatama, et kas sellel on midagi vastata selle tänase jutu valguses, et et kui me tõepoolest mõtleme meie kirjanikule Anton Hansen Tammsaarele, kes on ju ka käsitlenud ja mingis mõttes ka nimetanud seda maarahvast, siis võtan tema romaanile Ma armastasin sakslast ja siin oli toredasti ka juttu sellest ühest üksgilist, kes siin käis ja avastas uuesti oma oma juuri siis selles romaanis Ma armastasin sakslast. Tammsaare avab meile seda. Ühe noore eestlase perspektiivilt tema võimalikke valikuid tema selja taga on see maakodu mingi teatud laadi, selline talukeskkond ja ta on tulnud linna ülikooli, mis siis sümboliseerib sellist kultuurikeskkonda. Tõsi, see kultuur on väga tihedalt seotud just nimelt sellise sakslaste pärandiga. Ja seda noort poissi vaadatakse kodus veidi üllatunult või mõistma, mida sa seal linnas ikkagi tegemas käisid. See haridus justkui peaks tooma kiiret raha või mingisugust kiiret tulu ja seda justkui ei tule. Seal on ka mingit laadi selline vaimsete otsingute küsimus üldse üle. Kui kaugele saab minna inimene oma otsingutes oma vaimsetes otsingutes, kui võib-olla see teda ümbritsev keskkond ja kultuuriruum ei pakkunud pidemeid ja seal ei ole ka seda, sedalaadi tava või traditsiooni küsida selle ülima järele inimeses või minna tegelikult nagu inimesena maksimumi järele. Sedasama, et kas on selliseid kõrgeid sihte, mille poole püüda ja ma näen tõesti, kui me räägime nüüd sellest hädast, mis meil praegu on ja mis meil takistab olla ka seda maaelu arengut ja sellele siis ka seda võiks öelda õiged tähelepanu fookust, novembris trenne, jutt, et see ei ole mitte lihtsalt üks mingisugune tootmisharu, mis on maaelu, vaid see on tegelikult elu alus, mitte tootmise alus. Ainult ja siin üks algavas on see, et meil on tekkinud minu meelest selline noh, teatud no ma ütleks isegi teatud alandav, halvustav suhtumine nendesse inimestesse, kes on siis nagu see noh, need on jäänud maale ja maal, teate, meil on probleemid ja me peame neile midagi tegema ja maakoolid sa midagi probleemset. Ühesõnaga, kogu aeg on ja mingi niisugune vaatab tegelikult teine samalaadne suhtumine väljuga vanade inimeste suhtes, eks ole, vanad inimesed, see on midagi, mis tähendab kohut, koorem, eks ole, ja ja jumal tänatud, et lapsed kuigi väga palju on ka neid noori inimesi, kes teavad, et lapsed on suur koor ja nii edasi siin on mingi meie, selle võiks öelda siis taastatud Eesti vabariigi esimese arengu poole sellisest kiireks, sti rikkaks saamise kiiresti välismaale jõudmise kiiresti haljale oksale saamise, sellest mentaliteedist, mida tegelikult sedasama omaaegne niisugune kõnepruuk nimetas väga selgesti tõusikluseks tegelikult tõusitluseks see, eks ole, et kes saab välja kehvadest oludest, see paneb jala käe küünarnukiga, sellele, kust ta välja on saanud ja unustab ära ja, ja hakkab nii-öelda otsast peale ja parem kui tema ema või parem kui tema, eks ole, õde parem kui tema noh, kaaslane, kes ikkagi on veel maal ikkagi teeb mingit seda tööd, mida tema ju ometi ei tee. Ja selles on niisugune noh, mõtleks teatud kõrkus. Ja ma arvan, et see on üks halb asi, sellepärast et see tekitab vastupidise, selle vastukaja ka kus lapsed, kes õpivad nahal koolis või väiksemas keskuses koolis, tunnevad, et kui nemad ei käi inglise kolledžis, eks ole, või viina härmas või Treffneris, siis no nende jaoks ongi kõikjal uksed juba ette kinni juba juba esimeses klassis. See on meie enda sees, selles on ka maarahva seest tekkinud selline noh, mina ütleks ikkagi tõusiklik kõrkus mida nimetatakse elitaarsuseks, kuigi see ei ole tegelikult elitaarne, see ei ole see tegelik eliit heas mõttes, kes on vaimne juht, eks ole, saabas ja, ja ma arvan, et noh, siin on omase muidugi selles, et omal ajal olid rahvusliku niisuguguse mündiga seotud tõepoolest eestlane tahtis saada sakslaseks, siis ta sai kadakasakslus, eks ole, sitale kohe peenema rahva hulgast. Meil praegu enam ei ole põhjust arvata, et keegi meist on nii-öelda peenem rahvas ja teised on vähem peenem rahvas vaid meil on põhjust tõepoolest vaadata kuidasmoodi, igaüks, iga laps, eks ole, ükskõik kus ta elab, noor inimene, ükskõik kus ta töötab, iga vanem inimene, ükskõik kus ta elab, saaks tunda, et ta noh, ta on siin omas kodus, sellega, mis ta teeb, on ta täpselt sama väärikas kui tema teine rahvuskaaslane inimene, kes teeb teist tööd Räpinas teises kohas ja ma arvan, et see on meile tegelikult ju loomuale iseendast niisugune talupojaühiskond. Võtame Põhjamaad, võtame Soome või Norra on edasi, seal oli omane see, et ei ole niisuguseid seisuslike vahesid elavalt alla vaatamisi, vaid ollakse vägagi noh, üksteise suhtes lugupidavad ja austatakse just nimelt pigem sellist noh, nagu omavahelist võrdsust ja ma arvan, et see on ka eestlastele tegelikult omane. Vaata kultuuriliselt, meil ei ole omane selline alt üles vaatamine, ülevalt alla vaatamine, aga seal tekkinud meil just nimelt niukse natuke kunstliku sellises olukorras nagu palun. Nii et ma väga väga tahaksin loota, et noores põlvkonnas see asi ära kaob. Nagu ma loodan ka, et kaob ära see tunne, et ainult välismaale minnes saadakse osa tõelisest elust. Ma arvan, et järjest enam tuleb ka neid tagasitulijaid nii linnast maale kui välismaalt Eestisse, kes näevad ära selle, et ei ole see elu nii teistsugune mujal ja et siin on ka võimalik saada maksimaalseid sihte ja need maksimaalsed sihid on siin võimalik teostada ka nii, et sa tunned, et sul on kõik teed lahti ja sa võid tulla igas suunas minna ja tulla. Ööülikoolis kõneles sotsiaalteadlane Marju Lauristin teemal eestlaste tulevik, maarahvas või linnarahvas. Saade valmis koostöös Kehtna külaülikooliga. Kõlas muusika Liisbertiersi albumilt muundumise kooskõla. Saate panid kokku Külli tülit ja Joonas Hellerma raadioteater 2015.