Head kuulajad rahvusringhäälingu Tartu stuudios on meie palvel istet võtnud naistearst ülikooli jõud ohvriabikorraldaja doktor Kai Part, kes kõige selle nimetatud töö kõrval on mitmesuguseid projekte juhtides ja keskusi rajades rääkinud ja veennud kümneid amet, Mikke, poliitikuid, otsustajaid ja väga sageli edukalt on suutnud teoks teha selle, mida on välismaal näinud, mis seal on hästi ja mille järgi on ka Eestis olnud väga suur vajadus ja suutnud selle elluviija. Tere tulemast saatesse doktor Kai Part. Tere. On niisugune tööpäeva hommikupoolikus, teil ei ole patsientide vastu võtta toega ülikoolis üliõpilastele loenguid, kas niisuguseid hommikupoolikuid tuleb sageli ette? Vast ikka tuleb ette, et viimasel ajal eriti ma olen proovinud võtta märkmiku kätte joonide sinna pool päeva vaba aega nädalasse. Et vahepeal peab tegutsemise vahele mõtlemisaega ka jääma. Mõtlete kodus Emajõe ääres? Mul on kodus, mul on suur aed, mulle meeldib seal aias askeldada, eriti praegusel maikuisel kaunil ajal, kus, kui ma siia sõitsin, siis jalgratast aga läbi Tartu linna. Seal on ka üks põhjus, miks ma seda Tartu linna nii väga armastan. Jalgrattaga saab igale poole. Sirelid hakkavad õide minema ja lõhna on juba tunda ja et sellel kevadel kuidagi paljud inimesed ütlevad, et kas linde on rohkem võima, märkan neid või kuulen neid, et võib-olla see on üks selline eriolukorra positiivseid pooli, et inimesed on saanud olla iseendaga ja, ja õues jalutada ja märgata seda, mis on ümberringi ja kes nad on. Agaa teie kõige esimesed mälestused iseendast ei ole Tartus. Minu esimesed mälestused, ma arvan, et on Saaremaalt, et ma hästi tänulik oma vanematele, et nad viisid meid, iga suvi, elasime mustamäel neljatoalises korteris ja nad viisid meid iga suvi Saaremaale ja seal oli meil vanatädi Elvi. Ja tema oli küla kohalik Rätsep ja ma just mõned päevad tagasi mõtlesin ka tema peale ja ja ma ei ole selle peale nii enne mõelnud, aga ta oli väga hea eeskuju, kuidas teha huvitavat tööd. Ta töötas kodus, tal oli suur köögilaud, tal oli seal üks kaustik, kus olid naist, mõnikord ka meeste mõõdud. Ja siis tal oli üks kolmnurkne joonlaud, selline üks külgorigaarias ja üks viledaks kulunud seebitükk. Ja ühed hästi suured rätsepakäärid. Ja muidugi õmblusmasin ja vaadata, kuidas tema tegi tööd. Ta mõtles rullis selle kanga selle suure laua peale, mõtles haudus seal kohal ja siis märkis seebiga paar märki sinna riide peale, siis võttiski, riidleb väga otsusekindlalt, sihikindlalt. Lõikas ja see oli tõeline looming, tema riided alati istusid inimestel seljast, oli väga kuulus selle poolest mõnikord nägi ta vaeva ka. Klient pidi järgi tuleb, aga küljeõmblused olid kinni laskmata ja mahapressimata ja et seda tööd pealt vaadates see oli lapse jaoks üks tõeline ime. Et näha, kuidas valmib midagi. Ja mind on see ka võib-olla mõjutanud, et mulle alati meeldib teha sellist tööd, kus on mingi praktiline tulemus või et sellest on midagi kasu ka. Lõpuks. Aga samas, et see oleks ka selline uus ja loominguline. Kas ülikooli astudes teaduskonna ja kitsama erialavalik läks ilma kõhklusteta? Ei, ma tegelikult ei teadnud viimase klassini, kuhu ma peaksin õppima minema. Ma elasin Tallinnas ja ma kindlasti millegipärast teadsin, et ma tahan tark tusse tulla õppima ja siis ma olin kahe vahel, et kas tulla õppima inglise filoloogiat, sest ma käisin inglise keele eriklassis. Või hoopis arstiteaduskonda. Aga siis ma mäletan, et ma lugesin ühte raamatut, mis mind väga inspireeris praeguma. Muide, 30 aastat hiljem lugesin selle raamatu uuesti läbi, et mulle väga meeldis sellisest Inglismaa arstist 19. sajandil ja kuidagi need ideaalid haarasid mind noort inimest, et ma otsustasin, et ma tahan arstiks saada, meil ei ole muidu suguvõsas ühtegi arsti, nii et ma olen esimene. Aga see günekoloogia ja ämmaemandus, kuidas see valik tuli? Noh, ülikoolis on ju ikka nii, et satud järgmise erialatsüklisse ja tundub, et see on just minu eriala selleks arstiks. Ma tahan saada. Aga siis minu õppejõud oli virve Kask kes oli naistearste, ta tegeles ka laste ja teismeliste günekoloogiaga. Ja Virve Kask oli selline inimene, kes ta oli lõputult heatahtlik ja optimistlik. Tekkis selline turvaline tunne temaga õppida. Noh, ma olen hiljem mõelnud ka selle peale, tihtipeale üliõpilased ja õpilased kasvavad oma õppejõududest mööda, nad saavad targemaks, nad loevad rohkem ja elu areneb. Meditsiin on ju tohutult arenenud viimase 30 aastaga, aga aga ikkagi, minus on kuidagi jäänud see tänutunne või mälestus nendest õppejõududest nagu virve kass, kes oskasid kuidagi sütitada seda sädet üliõpilastes, et see on nii oluline pärast see, mis sa ise teed, see on juba sinu vastutada, aga see, kust see kõik alguse saab, et see on oluline. Ja siis ma nagu ikka kõik üliõpilased töötasid ju ülikooli ajal arstiteaduskonna üliõpilased, et Magaalustasin Ma olin neuroloogia osakonnas sanitariks ja siis meil olid igal suvel arstiteaduskonnas olid praktikad, et me oli õepraktika ja aga siis ühel hetkel ma tundsin, et nüüd ma väga tahaksin minna ämmaemandat tööd õppima või tegema. Ja siis ma töötasingi viimastel kursustel Tartu riiklikus sünnitusmajas ämmaemanda kohusetäitjana olles ise üliõpilane. Mul on veel meeles need öövalve hommikut, kui sai istutud selle kõige suurema sünnitustoa aknalaual. Kõik sünnitused olid ära olnud. See oli veel see aeg, kui sünnitati näiteks kolmekesi ühes suures toas ja vaadata, kuidas päike tõuseb ja hakid seal Toomemäel lendavad. Mõnes mõttes oli väga kahju ka, kui me toomemäelt, et sünnitusmaja ära kolisime Maarjamõisa. Aga loomulikult on see elu kaasas käiv paratamatu areng, et et ikkagi maarjamõisas on meil teiste erialade abi ja verekeskus kohe käe-jala juures. Oli oluline samm teha ka, aga see mälestus on nii toredalt tasemelt töötades ämmaemandana teie ülikooli aastatesse, jäi Eesti riikliku iseseisvuse taastamine, et sealt on veel ka kindlasti mingeid mälestusi. Ja ma sellist isamaalist tunnet ajel vastasin üliõpilasorganisatsiooni isegi praegu enam sinna ei kuulu, aga aga sellel ajal oli väga õige ja väga hea ja andis mulle palju ja mul on palju sõpru seal jäänud. Sellel ajal ma tutvusin sellise inimesega nagu Mare Taagepera, kes on mulle hästi palju selliseks vaimseks eeskujuks olnud, et nii kahju, et ta lahkus varakult. Aga ma mäletan seda, kuidas Mare tuli ykskord minu juurde ja ütles, et Kai, me peame selle naiste olukorraga siin Eestis ikkagi ikkagi midagi ette võtma. Ja tookord ma isegi ei, ei haakinud nii hästi või ma väga täpselt ei saanud aru, millest Mare rääkis, aga läks mõned aastad mööda ja siis ma sain aru küll, et ta rääkis tegelikult väga tuiksooga seotud hoiakutest, mis mõjutavad meie elu ja meie tervist ja selle teemani ma jõudsin hiljem ka tegeledes siis seksuaalkasvatuse arendamisega Eestis. No igasuguseid seltse hakati kohe pärast iseseisvuse taastamist looma ja taastama, aia organiseerima. Ja üks oligi see, mida te nimetasite, aga tookord, 94. aastal asutamise ajal ta kandis nime pereplaneerimise ja liit, et kas pereplaneerimine oli siis paarisuhte mure number üks, see tuleb, eks ole, inglisekeelsest mõistest nagu family planning ja see on selles mõttes seotud sellise põhilise inimtänapäeval mõeldakse, et inimõigusega. Et inimestel peaks olema võimalus planeerida siis, kui nad seda soovivad ja nii palju lapsi, kui nad tahavad, et lapsed ei peaks lihtsalt sündima või lihtsalt juhtuma. Ja et kui mõni inimene mõtleb, Ta ei soovikeelse lapsi saada, et ka see on selle inimese õigus, et tegelikult tänapäeval suureneb vaikselt nende inimeste hulk, kes erinevatel põhjustel mõtlevad, et ma võib-olla ei soovigi lapsi saada. Ja et see ei peaks olema selline mustvalge, aga tegelikult pereplaneerimise liit, Ta on minu elus väga-väga tähtsal kohal olnud, et üheksakümnendatel kui ma lõpetasin ülikooli, siis oli just selline aeg, mil on kuus aastat õppinud ja kaks aastat internatuuris olnud. Aga siis just hakati loomeresidentuuri kohti ehk et need olid esimesed aastad, kus need üldsegi kättesaadavaks muutusid ja terve, suure kursuse peale, kas ma mäletan õigesti, et meil võiks olla 10 residentuuri kohta nii et suur enamik lõpetajatest jäi ilma presidentuuri kohata? Ja siis ma mõtlesin, et mis ma oma eluga teen ja siis oli isegi selline ma ei proovinudki kuskile residentuuri tookord saada. Ja siis oli selline hetk, kus ma isegi mõtlesin, et olid sellised meeleolud, et kas ma ikka tahan arstiks saada ja võib-olla ma mõtleks midagi muud. Aga ma olin ikkagi õppinud kuus pluss kaks aastat selle aja peale. Ja siis viis elu mind kokku selliste inimestega nagu Siiri Põllumaa ja Made Laanpere, kes ütlesid, et meil on just siin Tartus loodud noorte nõustamiskeskuse, äkki sa tahaksid siia tööle tulla. Ja see oli vot just täpselt see, mis ma olin joonistanud ja mõelnud, et vaat just sellist, et ma tahan teha ja loomulikult see kujuneski selliseks tööks täpselt ja noorte nõustamiskeskus, et olid, sinna koondusid sellised inimesed üheksakümnendatel, kes valutasid väga oma südant selle pärast, et Eestis oli sellel ajal väga kõrge, et üldse naiste elanikkonna hulgas soovimatute raseduste abortide arv aga ka just noorte hulgas ja see oli tõeline selline rohujuure tasandil loomine, kus siis arstid ja ämmaemandad otsustasid, et nüüd tuleb selle asjaga midagi ette võtta. Ja siis loodigi need noorte nõustamiskeskuses, et ma olen peaaegu algusest peale saanud selle protsessi juures kaasas olla? Jaa, praeguseni töötan noorte nõustamiskeskuses, mis kannab nime nüüd Tartu seksuaaltervise kliinik mis on kõige suurem Noorte nõustamiskeskus Eestis. Aga siis oli just kasepereplaneerimise liit loodud ja see oli nii huvitav aeg, et me saime aru, mis on inimõigused ja mis on seksuaal- ja reproduktiivõigused. Ja see kõik tundus nii loomulik ja me kohe tundsime, et nüüd tuleb Eestis gaase kõik juurutada ja, ja sisse viia. Ja siis mõned aastad hiljem see Eesti pereplaneerimise liit nimetati ümber seksuaalterviseliiduks. See tuleb ka sellest, et sellel ajal maailmas ka liiguti nagu rohkem sellisest pereplaneerimise kesksest mõtteviisist, laiema mõtteviisi pooled. Õigupoolest on ju seksuaalsus inimese osa sünnist saadik see on midagi, mis on olemuslikult igaühes olemas. Seda ei pruugi väljastpoolt üldse näha olla, aga iga inimese sees kahtlemata. Ta on niisugune asi nagu seksuaalsus. Ja et ei ole sugugi ükskõik, et kuidas me mõtleme või reguleerime seda valdkonda seadustega või see on ikkagi sügavalt inimeste isiklik olemuslik osa, inimesed peavad saama ise otsustada selle üle ja siis me jõudsime ka selliste teemadeni nagu inimeste seksuaalõigused, et näiteks vahest selle üle nagu nalja heidetud, et mis mõttes õigused. Et kohustused peavad ka olema, aga nende õiguste hulka kuulub näiteks, et noortel ja lastel on õigus saada hea kohast haridust. Et nad ei peaks ekslema pimeduses. Et inimestel on õigus saada kvaliteetseid heatasemelisi näiteks tervishoiuteenuseid seksuaaltervise valdkonnas. Noh, see näiteks, et meil on väga hea rasedate hooldus või et meil on noorte nõustamiskeskused Eestis, see on ju selle osa kõik. Näiteks ka, et paarisuhtes on sul õigus mõelda ja, ja elada nii, et sa saad tunda ennast turvaliselt ja et sa saad näiteks planeerida neid sama oma rasedusi nii, kuidas sa soovid või kuidas elu-olukord võimaldab või elusituatsioon on võimalik. See loob nii palju turvalisust ja rahulolu ja õnne inimeste ellu, et me tõesti olime väga pühendunud nende teemadega tegelemisel üheksakümnendad Eesti seksuaaltervise liidust. No ja siis sai ühel hetkel seal igasuguseid põnevaid ettevõtmisi tehtud ja uusi, et ma mäletan, et 99. aastal sai kirjutatud näiteks avatud Eesti fondi taotlus, et vot nüüd meie tahame siin Tartu noorte nõustamiskeskuses hakata interneti teel noori nõustama, see oli nii uudne mõte tollel ajal. Ja see saigi tehtud ja sellest kasvas välja suur suur praegugi tegutsev amoree internetikeskkond, kuhu noored saavad kirjutada ja nõu küsida ja siis sai kirjutatud tekste kodulehele küll rasestumisvastastest vahenditest, küll turvalisusest, paarisuhtes, küll sõprusest ja armastusest. Need tekstid on praegugi, ma tean, et väga palju kasutusel ja, ja ka kooliõpetajate valt suunatakse sinna pillasin lugema. Ja siis ühel hetkel sai ikkagi võideldud hoolega selle eest, et need noorte nõustamiskeskused saaksid kuidagi ikkagi rahastuse, et see ei oleks projektipõhine. Ja siis ühel hetkel Eesti haigekassa disnoorte nõustamiskeskuste töö rahastada ja see toimub siiamaani ennetusprojektide alusel. Ma arvan, et see on väga oluline teetähis olnud, et kui me nüüd oleme siin teadusuuringutes analüüsinud, et mis on aidanud kaasa sellele, et Eestis on näiteks noorte raseduste arv tohutu tult langenud ühe uuringu järgi rahvusvahelise uuringu järgi Eestis nende riikide hulgas, mida seal võrreldi kõige kiiremini viimase 20 aasta jooksul, et peab olema mingeid mõjureid siin olnud, et mis seda on mõjutanud, et me arvame, et see noorte nõustamiskeskuste loomine on, on üks oluline samm siin olnud. Me oleme ikka väga heas positsioonis, et meie noored saavad praegu siis kuni 26. eluaastani pöörduda tasuta. Ta noortesõbralike nõustajate poole, arstid ämmaemandad, need keskused on avatud nii poistele kui tüdrukutele, nii et ja väga usinasti kasutataks neid keskusi. Nende noorte nõustamiskeskuste üle on küll hästi-hästi hea meel et need sai loodud tee. Kindlasti tundsite huvi ka selle vastu, mida Euroopas ja Põhjamaades on selles vallas ette võetud. Ja ta on olemas rahvusvaheline pereplaneerimise föderatsioon ja seal seksuaaltervise liidu aegadel ma isegi osalesin selle töös natukene. Aga siis edasi hakkas tekkima ikkagi väga tugevalt see mõte, et ainult nendest noorte nõustamiskeskustest ei piisa. On vaja, et koolides oleks järjepidev laias mõistes seksuaalharidus, mis algaks juba esimestest klassidest ja kestaks läbi kogu õppeaja. Ja mis käsitleks laia teemade ringi, et mitte ainult seal kondoomi kasutamist või sugulisel teel levivate haiguste käsitlust, vaid ikkagi käsitletakse inimeste erinevusi ja sarnasusi, õigust olla erinevad nii nagu nad on ja võib-olla ka suhete problemaatikat rohkem. Ja siis sai mõeldud niimoodi, et tuleb ikkagi hakata arendama ka seda, et Eestis tekiks siis koolis koolipõhine seksuaalharidus. Ja sellepärast siis muretsesid nii arstid, aga teisest küljest hakkasid muretsema töötajad, need inimesed said kokku omavahel ja niimoodi sündis näiteks inimeseõpetuse ühing. Ja sealhulgas sain ma tuttavaks Merike kulliga ülikoolist. Ma räägiksin sellest mõne hetke pärast edasi, aga siis ma siis võtsin kaasa töötama maailma terviseorganisatsiooni seksuaalhariduse ekspertgrupiga, mille liige ma nüüd olen. Ja see on olnud väga inspireeriv seltskond inimesi. Seal on psühhiaatrid, haridusteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, arstid nagu mina, kes siis erinevates riikides on teinud erinevat tööd, et oleks seksuaalharidus. Kui ikka näed, et Rootsis on olnud seksuaalhariduse õppekavas alates 1955 et siis võib aru saada, et sealsed vanaisad ja vanaemad juba koolist seksuaalharidust saanud ja ja et see teema on palju vähem tabu, mõistetakse, et see on lai teemavaldkond. Liiga tihti ma ikka veel Eestis näen, et kui ma räägin näiteks kellelegi, et mul on nüüd tuleb seksuaalhariduse koolitus õpetajatega, siis mõni inimene hakkab nalja viskama ja ma näen nagu, et mõistetakse ikka kuidagi on seksiõpetusest või kitsamas mõttes mingist seksuaalkäitumisest. Et ma alati ja ikka, kui me hakkame seksuaalkasvatusest rääkima, siis me avame selle seksuaalsuse laia mõista, et kuidas see on igaühele tähtis ja olemuslikult oluline on tähtis sellest aru saada. No ja siis sellesse maailma terviseorganisatsiooni ekspertrühmas on olnud hästi hea meel kaasa aidata sellise hästi praktilise dokumendi sünnile nagu Euroopa seksuaalhariduse standardid, millest me oleme väga palju Eestis ka kasu saanud. Praegu seal käib arendustööd, kuidas rohkem kaasa aidata näiteks erivajadusega inimeste seksuaalsuse katusele. Kõik need ideed ma olen saanud kaasa võtta, ma olen seal ainukene Ida-Euroopa esindaja, seda on kahju näha, iga kord ma loodan ja mõtlen, et äkki keegi tuleb Lätist ja Leedust ka. Aga siiamaani veel ei ole. Küllap on, et ajaloolised taagad ikka nii nii suured, et paljudes riikides noh, ma tean näiteks, et Lätis loodi noorte nõustamiskeskused, aga need ei saanud riiklikku rahastust ja sinnapaika need jäidki. Ja ma tean, Lätis Leedus ei ole ka koolis sellist kohustuslikku seksuaalharidust, tõsi, ta on, kahju seda mõelda. Aga siis ma tahtsin rääkida Merike kullist, kes on olnud üks minu elu tähtsamaid inimesi, et Merike otsis mind kunagi üheksakümnendatel üles ja ütles, et nüüd on vaja hakata Ta midagi selle seksuaalharidusega tegema, aga ise ta oli juba hea seisnud selle eest, et 96. aastal viidi Eestis õppekavaarenduse raames sisse uus aine inimeseõpetus. Ja selle inimeseõpetuse raames olid sisse kirjutatud seksuaalkasvatuse teemad. Ja nii see. Ja siis aastal 2003 ütles tervise arengu instituut ja seal üks väga tähtis inimene meie jaoks nagu Tiia Pertel. Et nüüd me peame tegema ühe sellise õpetaja raamatu õpetajate jaoks, et neil oleks mingeid materjali ka, et lihtsalt õppekava järgi õpetada on väga raske ja siis Merike ütles, et et nüüd, kui me seda teeme, siis teeme koos ja siis ma alguses puiklesin vastu, et tööd on palju. Aga tegelikult see oli ühe suure teekonna algus, kus me tegime, Piia neljakesi kirjutasime seda seksuaalkasvatuse õpetajaraamatut, see ilmus aastal 2005 ja see muutus kohe hästi kasutada teatavaks populaarseks. Siiamaani õpetajad ütlevad, et aa, jajaa, see sinise kaantega raamatut, et oi, et seal on nii head valmis need aktiivtööd ja kohe saan siiamaani veel 10 aastat hiljem ikka saan neid samu tunde. Need on ikka aktuaalsed läbi viia. Mis me siis tegime, me mõtlesime niimoodi, et meil tuleb lisaks sellele sisuarendusele ka õpetaja jaoks valmis mõeldud, kuidas metoodiliselt ja huvitavalt neid teemasid käsitleda. Nagu me tänapäeval räägime interaktiivselt. Ja siis me tegime selliseid ettepanekuid või valmis töölehti ja Hillar Mets joonistas vahvad illustratsioonid veel sellesse raamatusse. Ma täna veel vaatasin, et täitsa huvitav, et aastal 2005 me oleme juba siia sisse kirjutanud, sellised teemad nagu soorollid ja ja seksuaalsus ja identiteet olen teistsugune. Ja juba oleme siin rääkinud soolisest ahistamisest ja seksuaalvägivallast ja teema nagu pornograafia, kuidas seda käsitleda, oli sees ja isegi mäletan, et Merikese eest selline traditsiooniline teema nagu murdemuutused, et täitsa mõtestasime selle ümber, et seda tuleks ju õigupoolest rääkida poisid-tüdrukud koos. Et need muutused on ju väga sarnased, mitteeristavad ja Me metoodiliselt täitsa uutmoodi töötasime selle teema välja, millega me oleme siiamaani väga rahul. Ja me teame, et seda kasutatakse tõesti koolides. Ja siis järgnes viis aastat tihedaid koolitusi. Ühesõnaga ma ei liialda, kui ma ütlen, et me oleme viibinud sadade õpetajate ees jälle kell kuus hommikul bussi ja rongi ja teise linna ja Tallinnasse ja Narva ja ja siis kaheksatunnine koolitus. Et õpetada siis õpetajaid, et kuidas neid teemasid käsitleda ja mis on nende teemade tagamaad, needsamad seksuaalõigused ja inimese laiem seksuaalsus. Kas seda ei peaks õpetama seal, kus õpetajaid õpetatakse ja seda õpetatakse nüüd ka Tallinna ja Tartu ülikoolides, aga aga oli vajadus sellise massilise täiendkoolituse järgi, sellepärast sellel perioodil ja praegu ka ikkagi on meil ju teada see, et õpetad Te olete puudus on ja noori õpetajaid suundub vähe kooli pärast ülikooli lõpetamist. Ja sellepärast ja me paralleelselt tegelesime sellega ka, et olles ülikoolis õppejõud, sest me oleme sellesse valdkonda ka panustanud, eriti siin Tartu Ülikoolis. Aga praegu me oleme aru saanud, et selline täiendõpe peab ikka pidevalt toimuma, et nüüd on olnud link juba no vast 10 aastat ja on näha, et koolides annavad inimeseõpetust ja sealhulgas seksuaalkasvatuse tunde töötajad, kes ei ole seda õpetaja raamatu koolitust läbinud ja meil on nüüd plaanis tervise arengu instituudiga koostöös seda raamatut uuendada ja võib-olla uued koolitused käivitada ja hästi mõtleme, et kuidas täiendkoolitada see võimalus võiks ikkagi olla järjepidev, et kui ma lähen õpetajana tunde andma ja direktor ütleb mulle, et sina annad nüüd seitsmendas klassis inimeseõpetust sellel aastal, et kust ma saaksin endale sellise vajalikud teadmised ja oskused, et seda teha. Jõuame teie koostöö juurde norrakatega. Ja noh, see oli aastal 2015 Noorte nõustamiskeskused olid käima lükatud ja ja just oli doktorantuur lõpetatud, doktoritöö kaitstud, kui tuli minu ja kolleeg Made Laanpere juurde naiste varjupaikadest, Eha Reitelmann ja ütles, et me peame nüüd nende naiste jaoks, keda on vägivaldselt koheldud, midagi ette võtma. Ja nagu ikka alguses puiklesin vastu, et aega ei ole ja et see pole nagu meie valdkondlaga. Aga siis me olles seda öelnud, saime kohe aru, et see ju loomulikult on meie valdkond, et me olime aastakümneid näinud naisi, kes pöörduvad vastuvõtule ja kellel on kroonilised tervise pärast probleemid, valusündroomid, vaimse tervise häired. Ja kellelt võib-olla keegi ei olnud taibanud küsida, et kas võib olla, et et sa oled elus kunagi kogenud seksuaalvägivalda. Lugesime kirjandust ja saime aru, et oo, et meil ei ole sellist süsteemi nende inimeste aitamiseks. Koguse aitamise raskus laskub sellele ühele naistearstile või psühholoogile, kelle juurde mõned nendest inimestest pöörduvad. Ja siis oli selline aeg, kus olid Norra fondid Eestisse tulemas ja Eesti oli ühinemas Istanbuli konventsiooniga naiste õiguste Ohiost ja see väga tugeva tõuke andis, et me kirjutasime siis projekti. Ja otsisime endale koostööpartneri Norras, kelleks oli siis Oslo seksuaalvägivalla kriisiabi keskus ja sealt Hellenesfalt, kes oli aastakümneid tegutsenud sellel alal ja loonud Oslosse sellise suure, kõige suurema seksuaalvägivalla kriisiabi keskuse SAISis, meie juhendajaks selliseks vaimseks mentoriks ja siiamaani me veel küsime nõu, kui midagi on, et kuidas teie Norras selle asjaga tegelete ja siis me hakkasime pihta ja see ei olnud lihtsalt selline töö kirjandusega, et mis tervisemõju on seksuaalvägivallal või mis seksuaalvägivald üldse on. Kuigi me tegime ka seda, et me võtsime kokku kõik Eestis läbi viidud seksuaalvägivallateemalised uuringud, kaardistasime, mis meie olukord siis on. Aga siis me tegime sellist arendustööd või ülesehitustööd, et SAISis sihiks võetud, et tuleb luua Eestisse seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, mis on 24 tundi lahti, mis on inimesekesksed. Et kui inimene sinna pöördub, et siis ta saaks kogu vajamineva abi ühest kohast. Varasemalt on see asjakorraldus olnud üksikud inimesed, kes seksuaalvägivalda on kogenud, on pöördunud politseisse ja siis on olnud võib-olla kohtuarsti läbivaatus mis on olnud väga tähtis oluline osa tööst, sest kohtuarst fikseerib vigastused ja kogub võimalikku tõendmaterjali inimese kehalt. Aga kõik see muu abi jäi puudulikuks ja ja me hakkasime siis tööle selle nimel, et inimene peab saama selle abi ühest kohast, sellest kohast, kuhu ta kõigepealt pöörduda tahab. Ja kuna uuringud näitasid, et need vähesed inimesed, kes üldse pöördusid, need kõige rohkem, pöördusid tervishoiuasutusse. Noh, ilmselt loodetakse, Nemad seal teavad, mida teha või oskavad kuidagi aidata ja võib-olla mõnikord on ka hirme soovimatult rasestumise ees või suguhaigustesse nakatumise ees. Vot see sisenemiskoht peab olema tervishoiuasutus ja see peab olema 24 tundi lahti ja on ka. Ja siis me kaardistasime, et nüüd on vaja siis neljas kohas Eestis Tallinnast, Tartusse, kus Pärnus ja Ida-Virus sellised keskused üles ehitada ja sellega kaasas käis jällegi meedikut, et koolitamine sealt edasi politseinikke, prokuratuuri, aitäh, selliste koostööpartnerite ühiskoolitused teadvustada, mis on seksuaalvägivald, mis on selle tervisemõju, mis aitab seda üle elanud. Et ta teeks koostööd näiteks politseiga, et ta üldse läheks politseisse, kuidas ära hoida seda teisest tervisekahju, neid pikaajalisi terviseprobleeme. Ja et selleks me saame midagi teha. Ja siis läkski nii, et sai välja töötatud selline täitsa eestipõhine juhis seksuaalvägivalla ohvri abistamiseks koos kohtuarstidega. Ja need keskused tööle aidatud suures osas, need on haigla töötajate põhised. Neid keskusi rahastavad koostööst tervishoiuasutused, kuhu need keskused loodi, aga siis täiendavalt sotsiaalministeerium ohvriabi kaudu. Et tõesti need meie sokiarstid nagu me ütleme, seksuaalvägivalla kriisiabi keskuse arstid, et nad on võimelised sellele inimesele andma sellist psühholoogilist kriisiabi ja ütlema neid õigeid asju, et see on hea, et sa tulid ja ja et sa ei ole süüdi. Ja et nüüd lähevad asjad paremaks ja On sul leida abi ja teha seda läbivaatust ja vestlust sellisel moel, et inimene tunneb, et nüüd on see jäme ots, hakkab jälle minu käes olema, et on olnud üks juhtum siin vahepeal, kus keegi ei kuulanud seda, millega ma nõus olen või ei ole. Aga et see käsitlus peab olema selline, et inimene hakkab tundma, et jälle mina otsustan oma elu üle. Ja siis me tingimata kutsume need inimesed ka järelvisiitidele ja üllatuslikult enamik tuleb siis me jälgime, kuidas läheb, võib-olla korjamisel täiendavalt, kogume suguhaiguste proovid ja saame öelda, et ei toimunud näiteks nakatumist. Ja mõni inimene vajab HIV ennetavat ravi, näiteks see kestab veel 28 päeva. Ja siis me jälgime, et kuidas elu läheb ja kas on häirivaid mälupilte ja kas on keskendumisraskusi väga sageli on ja kui me näeme, Ta on välja kujunemas selline posttraumaatiline stressihäire, siis me korraldame ka psühholoogilise abi vajadusel psühhiaatri suunamised, selle abi, mis inimene siis vajab. Nii et hästi hea meel on, et need seksuaalvägivalla kriisiabikeskused Eestis on ja jällegi ma pean ütlema, et meile teadaolevalt on Eesti esimene Ida-Euroopa riik, kus sellised keskused on loodud. Ja selle üle on küll hästi hea meel. Ja muidugi on ka hästi hea meel selle üle, et ma sain käia õppimas veel täiendavalt tänu kliinikumile kes arendusfondis, kas minu õpinguid Manchesteris seksuaalvägivalla kriisi abikeskuses, kus ma sain siis nii teoreetilise õppe kui ka sellise töövarjuõpe sealt ma olen küll mitmeid asju saanud koos kolleegidega rakendada, et nii hea on see, kui mingi mudel on ees või sa näed, kuidas päriselt see töö läheb, et siis ei pea ise kõike jalgratast ratast leiutanud, saab rakendada asju, mis toimivad, ütled seda kuidagi nii kergelt, et need kriisiabikeskused, mida te doktor Laan perega koos asutasite ja millel te praegu silma peal hoiate et ikkagi edasi toimiksid. Ma ei usu, et see nüüd nii kergesti läks, kui paljusid inimesi. See oli suurarenduste, see oli nagu rätsepaülikonna selga õmblemine igast sellest neljas haiglas, et kõigepealt me pidime seda ei oleks saanud üksinda ju teha, et see oli kindlasti ekesi, vedasime Made Laanpere ka seda eest ja siis varsti liitus meiega keeta ei anta ohvriabi poole pealt ja palju teisi inimesi veel. Aga kogu aeg me omavahel arutasime seda, et kuidas me nüüd teeme või mis me järgmise sammu võtame. Kõigepealt Me pidime kaardistama, et mis võimalused näiteks Ida-Viru või siin Tartu või Tallinn või mis võimalused seal kohapeal nüüd on. Kuidas me saame selle haigla kaasa töötama või kaasa mõtlema, et üldsegi arstid tunnistaksid, et see on meie töö. Sest et seda oli küll alguses ma mäletan kolleegide veenmist, et meil on ju ikkagi aega vähe ja valved on tihedad ja, ja nüüd tuleb seksuaalvägivalla ohver, kelle peale ma pean kulutama võib-olla kolm tundi. Aga et need koolitused just olid need, mis nagu muutsid seda mõtteviisi või mäletan, kas ka meil günekoloogia osakonna juhataja Ülle Kadastik pärast koolitust tuli, ütles, et kuule, aga me saame seda ruumi kasutada nende ohvrite jaoks ja hakkas nagu kaasa mõtlema, et meil oli nii hea meel selle üle. Noh, kõigepealt see jah, see tõesti nööbist kinni võtmine, inimestega rääkimine ja haiglajuhtidega hankimine ja ja siis koosmõtlemine, et kuidas me nüüd selle keskuse siia üles seame, sest meil ei olnud kasutada miljoneid, et ehitada maja ja võtta 60 inimest tööle, nii nagu ma tean, et mõnel pool Põhjamaades on vaid, me pidime ikkagi olemasoleva ressursi baasil seda tegema ja natukene siis ikkagi saime juurde. Tallinnas oli selge, et ohvreid tuleb kõige rohkem ja seal me lõime ja siiamaani töötab selline spetsiaalne arstide valvering. Kui seksuaalvägivalla ohver tulla, siis on olemas valmisolekus arst, kes tuleb välja, see töö on üsna spetsiifiline, ei ole mõeldav, et tõesti kõik valvearstid peaksid oskama seda teha, et peab ikkagi olema teatud kogemus, teatud konsultatsiooni võimalus. Juba see tõendmaterjali kogumine peab olema hästi korrektselt tehtud, mõeldud, kust ma kogun seda ja noh, seda kõike niimoodi psühholoogiliselt tundlikul moel. Ja et seda saavutada, selleks läks palju käimisi ja sõit ja praegu ka me oleme siis Made Laanpere ka ohvriabi juures seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste ekspertideks. Ja no mis tähendab meie jaoks, see tähendab seda, et vähemalt kord kuus Me sõidame Lääne-Tallinna keskhaiglasse, meil on seal töö, juhenduse päev, vaatame juhtumid üle. Pidevalt tagasisidestamine igat juhtumit, kui see on olnud, kuidas vigastusi korrektselt kirjeldada, kuidas politsei päringutele vastata. Mis abi, see inimene, kust saaksime lisajõudusid, et teda abistada paremini? Eriolukorra lõppedes ei saanud sõita, aga me pidime elektroonselt neid juhtumi arutelusid tegema. Ja noh, eriolukorras seksuaalvägivalla ohvri abistamine on ju erakorraline töö ja ja kohe sai selgeks, et ka seksuaalvägivalla ohver võib olla covid positiivne või Covid, kahtlane. Ja kohe tuli välja töötada siis need uued eeskirjad, et kui nüüd tuleb covid, negatiivne seksuaalvägivalla ohver, et mis teed pidi tema haiglasse siseneb ja kuidas me teda abistame ja kas on mingeid täiendavaid abinõusid vaja tarvitusele võtta. Aga vot kui tuleb nüüd see covid, kahtlane seksuaalvägivalla ohver, et siis ma mäletan, et me siin märtsi lõpus kolleegidega Tartus veel Skype'is istusime hiliseeni ja töötasime välja 62 sammu, mis tuleb sammuda, et või mida arvesse võtta, et siis noh, reeglite kohaselt õigesti tudes inimesega kontakt luua ja ja tema vajalikud proovid koguda ja veel nii, et inimene tunneks, et ta on saanud abi ka, et see oli niimoodi käigu pealt, kiirelt tuli see töö ka muu töö kõrval ümber korraldada. Aga nüüd me oleme valmis selleks, et kui see juhtub. Ja need on olnud tõesti palju ja seda bussi ja rongi suundumist jälle hommikul varahommikul, et teise linna sõita ja töökoosolek, võid teha, et seda seda me oleme tõesti nende aastate jooksul jooksul palju teinud. Aga jällegi, et see töö ei ole olnud ilmaasjata, kui Norra projektid lõppesid, siis Eesti riik leidis võimaluse neid keskusi rahastama. Vaata see on suur asi, et need pingutused ei ole liiva jooksnud, vaid ikkagi need keskused tõepoolest töötavad inimesed pöörduvad. Eelmisel aastal oli meil peaaegu 150 pöördumist neljakeskusesse ja sealhulgas oliini teismelisi kui täiskasvanuid, kui ka siin juba esimesed mees ohvrid on hakanud pöörduma ja tundub, et teatakse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusi, näiteks kolleegid teistest osakondadest võtavad ühendust ja konsulteerivad, et kas võib-olla siin selline juhtum või mida sa soovitaksid teha või see on nii, nagu asjad peaksid olema. Teie ja doktor Made Laanpere eest. Veel kaks aastat tagasi võeti kasutusele reitkiti komplektid, mis need on? Ja need on tõendmaterjali kogumise karbid sisuliselt mis hõlbustavad sedasama seksuaalvägivalla kriisiabi keskuse tööd. Neid on ka kommertsiaalsetena saadaval, neid saab tellida, aga me siiski otsustasime koos oma armsate kohtuarstidega. Kui panna ja töötasime ise välja, siis sellise karbi koosseisu, et mis seal peaks olema, et inimeselt tõendmaterjal koguda ja noh, tõendmaterjali all me mõtleme sellist bioloogilist materjali, mis võib-olla seksuaalvägivalla käigus inimese kehale jäänud. On need siis naharakud või sperma, kuut või mõnikord ka võtame pintsettidega juuksekarva, paneme ümbriku sisse või kui inimene tuleb ja üldjoontes me temaga vesteldes saame teada, et noh, näiteks 10 tundi tagasi on tal olnud tupekaudne vägistamine. Võimalik, et kondoomi ei kasutatud, aga inimene täpselt ei tea ka, et siis meie kui arstid peas valmib siis plaan, et ja et siin ajaraam võimaldab näiteks koguda nii, et võimaliku toimepanija, keha, materjali selle inimese kehalt ja kust siis ja noh, selleks on reeglid, et näiteks nahapinnalt kogumiseks on oma reeglid ja limaskesta selt teistsugused reeglid. See karp on sisuliselt siis selline metoodiline vahend, kus on vajalikud Tööriistad sees, meil on sisuliselt vatipulgad, karbid, ümbrikud, materjali kogumise, vahendid alusklaasid ja koos juhisega siis kust mida võtta ja kuidas täpselt mitu vatipulka, too alusklaasi ja see töö peab olema hästi korrektselt teostada nii-öelda puhtalt, et me ei kontamineeriks seda materjali näiteks võõra DNAga iseenda DNAga näiteks meil on, siis paneme selleks ajaks maskid ette ja ütleme patsientidele, et ärge laske ennast häirida, et siin mask ees, müts peas, aga aga et selle materjali kogumise huvides on see vajalik. Sellised kaardid on siis olemas Eesti jaoks loodud. See karbi sisu võimaldab koguda praktiliselt kõikidest paikmetest tõendmaterjali. Enamasti seda vaja ei lähe, et me mõtleme, mõtleme ajaraami peale, mõtleme selle peale, mis võib olla juhtunud ja kogume siis sealt, kust meile mõistlik tundub see tõendmaterjal kokku ja see kogutud tõend Terjel jääb haiglasse hoiule. Näiteks kui inimene pöördub meile ise ja ta ei ole politseisse pöördunud, siis see materjal jääb meie juurde lukkude Riilite taha ja ja me hoiame seda ja inimene käib meie juures järelvisiitidel ja iga kord me toetame väga seda mõtet, et pöörduda politseisse nendest inimestest, kes meile tulevad ja nad ei ole politseisse pöördunud, siis hiljem pöördub pooled, et me loeme ka seda oma töösaavutuseks, et me ikkagi toetame inimesi pöörduma ja teada andma sellest, mis on juhtunud. Nüüd kui inimene läheb politseisse, ütleb, et ta käis seksuaalvägivalla kriisiabi keskuses, siis on materjali juba kogud, siis ei ole liiga hilja enam. Ja politsei tuleb tihtipeale teeb meile päringu ja anname seal allkirja vastu ja protokolli kohaselt need materjalid politseile üle. Ja siis on võimalik, kui menetlus seda nõuab, neid materjali kohtuarstlikku ekspertiisi, et uudis analüüsida ja võimalikke toimepanijaid siis kindlaks teha ja meil on juba esimesed kohtujuhtumit teada, et kus on juba süüdimõistev kohtuotsus langenud ja võib-olla siis ka meie kogutud materjali alusel või meie töö alusel. Et see on see üks osa meie tööst, aga lisaksime ka väga täpselt, kirjeldame vigastused, et selline tavaarusaam, et seksuaalvägivalla ohvril on palju vigastusi, aga tegelikult see nii ei ole, sest sest, et sellest hetkest alates, kus inimene tunnetab, tema sõna enam ei loe või see on nii suur hirm, et et tegelikult inimene loobub vastupanust kirjeldatakse sellist tardumist ja, ja väga sageli ei ole üldse vaja mingit füüsilist vägivalda rakendada. Aga me oleme ikkagi näinud ka, on juhtumeid, kus on väga suured vigastused, neid on vähem. Enamasti ei ole vigastusi ja arvatavasti alla pooltel juhtudel on üldse mingid vigastused tuvastatavad kehal või suguelunditele. Et me siis väga võiks juba öelda professionaalselt, otsime neid vigastusi, et väga täpselt kirjeldame selle ja oskame nüüd juba seda paremini teha. Nii et meie kolleegid, kohtuarstid on meid palju aidanud selles osas, et see töö on nüüd ju palju sky haigla saki arstide teha. Nii et me oleme käinud kolleegide kohtuarstide juures jällegi nagu õppimas või tagasi vaatamas juhtumitele, kas me oleme siin korrektselt vigastusi kirjeldanud ja ja siin materjali kogunud korrektselt ja oleme saanud tagasisidet, et paremaks saada ja et see on niimoodi koostöös toimunud nendega. Ühesõnaga, demetne rajanud õpetajate koolitamise süsteemi, töötanud välja metoodilised materjalid, rajanud seksuaalvägivalla kriisiabikeskuseid toonud Maale tõendusmaterjalide kogumise meetodid. Me ei saa kindlasti mööda sellest, et täiesti eraldi peatükk on õpikute kirjutamine, üks on siis inimeseõpetuse õpik kaheksandale klassile on võitnud Euroopa parimate õpikute seas eriauhinna, sotsiaalset, eetiliste teemade käsitlemise eest. See ei olnud mitte inimese anatoomia õpik. Ei, see oli kaheksanda klassi inimeseõpetuse õpik ja jällegi Merike Kull tuli ja ütles, et meie nüüd peame selle õpiku kirjutama. Ja siis me ütlesime kirjastusele, et meie tahame kirjata õpikut, noh, küllap me olime siis juba, et selle aja peale, et meil oli mingeid mõtteid, et mida võiks seal õpikus kajastada. Ja siis tulid kampa veel Kristi Kõiv ja Evelin Kiive ülikoolist ja neljakesi me siis kirjutasime ja see on nagu üldse inimeseõpetuse õpik siin on, osa on üldisel tervisel ja kehalisele aktiivsusele, vaimsel tervisel ka esmaabi oskused näiteks on siin õpikus. Aga siin on terve suur teadlik ka suhted ja seksuaalsus ja selles osas sain siis mina rohkem ja kosmeerikesega kaasa lüüa. Teadsime selle aja peale, oli olemas seksuaalkasvatuse õpetaja, raamatu oli õppekava, mis tegelikult toetab seksuaalkasvatuse andmist koolides. Juba selle aja peale oli meil teada ka rahvastikupõhistest uuringutest see, et enamiku kooliõpilasteni jõuab seksuaalkasvatus ühel või teisel moel. Noh, ilmselt on see kvaliteet võib olla ühtlane ja on ikkagi võib-olla koole, õpilasi, kes ei, ei ole seksuaalkasvatust saanud, aga üldiselt on see ikka jõudnud väga paljude kooliõpilasteni, isegi üllatavalt suur hulk uuringus vastajatest ütles, et täiesti piisaval moel. Ja ma näen seda ülikoolis ka, et kui ma õpetan üliõpilasi ja palun kui ma palusin 20 aastat tagasi käe tõsta, et kellel üldse koolis oli seksuaalharidus, siis mõni üksik käekene tõusis seal 20 viiesest pist. Aga praegu enamik tõstab käe, et neil olid koolis seksuaalkasvatuse tunnid ja kui ma uurin, et kes võiks öelda, et see oli hästi antud ja, ja kvaliteetselt ja põhjalikult, siis üsna mitut tõstab grupist käe need kasvõi selle alusel võiks öelda, et seksuaalkasvatust, aga kas see, et vahest ma kuulen siin-seal inimesed nagu nurisevad, ütlevad, et Peaks kooli viima sisse ikkagi peaks koolist, tahaks juba õpetama neid suhteid ja üldse seksuaalkasvatus on nii halb ja peaks kuidagi ikkagi olema seal koolis, et ma arvan, et see sellised väljaütlemised tulevad ka teadmatusest, tegelikult õpetajad oma vaiksel moel väga palju teevad seda tööd ja on juba tegelikult aastakümneid teinud. Aga muidugi võib, alati saab ju paremini ja rohkem. Ja siis me mõtlesime, et kõik see on olemas, aga et ikkagi on puudu selline hea õpik, et õpetajad õpetavad küllalt palju ja õpiku järgi ja siis see oli jälle üks selline loominguline ja väga tore protsess, kus me vastastikku arutasime kirjutatud peatükid läbi ja mõtlesime ka, et kuidas oleks sellised tundlikud teemad vastuvõetavaks teha. Et näiteks me kirjutasime siia sisse ka muidugi rasedusest hoidumise teemad aga ka, et kui läheb teisiti, et kui tõesti tekib see soovimatu rasedus, et see teema on ka meil olnud nii puu ja nii stigmatiseeritud ja ei ole sõnu, et sellest rääkida siia sisse kirjutatud selline peatükk, et ühel noorel inimesel tekibki soovimatult rasedus ja kuidas ta siis ja seda lugu kirjutab tegelikult üks seitsmeteistaastane poiss, mis nad läbi elasid ja kust nad abi said, kuidas kõik läks. Ja siis siin õpikus on meil ka seksuaalõiguste peatükk ja seksuaalsete erinevuste ja seksuaalvähemuste peatükkiga inimene on väärt. See teema on ikkagi oluline maast madalast käsitleda. Kui me muidugi teeme seda alles kaheksandas klassis ja varasemalt ei ole rääkinud erinevustest ja sellest, et see on väärtus siis on raske neid hoiakuid kujundada. Jah, nii et see õpik sai kirjutatud ja ja mulle tundub selle õpikul nagu hästi läinud, seda kasutatakse. Õpetajad on andnud positiivset tagasisidet meile. Ja siis te olete veel kohtinguvägivallast rääkiva õpiku ja tööraamat üks autoreid. No nii need asjad tulevad, et üks asi on teisega seotud juba 2005. aastal me kirjutasimesuhtevägivalla teemasid seksuaalkasvatuse õpetaja raamatusse sisse aga siis nagu kõik teavad, et Eesti ühiskonnas on järjest rohkem aktuaalsemaks muutunud lähisuhtevägivalla ja suhtevägivalla teemadel kaitse ja siseministeeriumi algatusel kohandatud eriti Eestis üks Suurbritannia noortesuhtevägivalla õpetamise metoodiline materjal ja meie Merikesega saime selle kohandamise protsessi juures jälle kaasa lüüa. Tegelikult kohandasime üsna palju Eesti oludele ja kirjutasime juurde ühe tunniga seksuaalvägivallast suisa. Ja selles materjalis on üsna suur rõhk ka soostereotüüpide käsitlusel, et suhtevägivallast ei saa rääkida, kui ei räägi soostereotüüpidest. Ja see on üks keerulisem teema meil rakendada ja koolitusi teha millega kuidagi tundub, et neid soostereotüübid, et nad on ikkagi nii varjatud ja samas nii kinnistunud meie igapäevaelus, et me ei pane neid sageli tähelegi. Kuidas nüüd läheneda õpetaja mõttele, et nad saaksid aru, milles see seisneb, kuidas ikkagi noortesuhtevägivald või üldse lähisuhtevägivald on väga palju seotud selliste õpitud hoiakutega ja et neid on võimalik, et teadvustada ja et noh, on ise võimalik teistmoodi teha. Ja teine asi, et traditsiooniliselt ikkagi nagu keskendutakse sellele ohvrile sageli, et et katsu kuidagi mitte ohver olla ja ära käitu nii või naamoodi, et sellest lähtuvalt meie arvates väga oluline on ikkagi anda see sõnum, et ära tee ära lihtsalt tee seda, millest sa kindel ei ole, teine ei ole nõus. Või et arvestada ikkagi teise poole autonoomia ja enesemääramisõigusega ilma selliste rõhuasetust, et ta ei saa suhte vägi val last rääkida, noortega ei saa seda õpetada. Aga nüüd see kohtinguvägivalla temaatika ka on ikkagi, mulle tundub, et koolidesse jõudnud. Me oleme nüüd jõudnud ikkagi teha päris palju koolitusi ka hiljaaegu tagasi kooli raames siin maikuus. Meie armas ämma emantiivi pihla luges sisse ühe e-külalisloengu just nimelt kohtinguvägivallast ja soostereotüüpidest ja me vaatasime, et see oli nii populaarne, seda vaadati palju kordi. See on muidugi mõeldud lihtsalt abiks ja huvi äratamiseks, et selle teema puhul. Mul on väga tähtis, et õpetajad oskaksid algatada arutelusid. Selles materjalis on mitu juhtumit. Miina ja Aleks peol üks käitub niimoodi ja teine teistmoodi ja pärast analüüsime, et kuidas oleks võinud käituda ja kas see oli kohtinguvägivald või mitte ja mis oleks need tervislikud toime tulla viisid et ma väga loodan, et see temaatika jõuab ka järjest rohkem koolidesse ja siis üks samm edasi on veel, me oleme nüüd jõudnud lasteaeda oma tegevusega. Muidugi me saame aru, et seksuaalsus algab alates sünnist ja maailma terviseorganisatsiooni Euroopast seksuaalhariduse ekspertrühma standardite järgi ka ju see esimene vanus, kus me nagu räägime juba seksuaalharidusest, on juba vanus null kuni neli. Ja no see muidugi ei tähenda, et me seal peame loenguid kolmeaastastele lastele, aga need on oma keha kohta sõnavara tundma pimine võib olla sellise ujumisriietega reegli selgeks õppimine. Et need kehaosad, mis jäävad ujumisriiete alla, need on isiklikud, need erinevad teistest kehaosadest. Ainult laps saab otsustada, kes neid näeb või puudutab, isegi räägib nendest kehaosadest. Ja siis sellised selged puudutamise ja turvalisuse reeglid. Et sul on õigus öelda ei, kui sulle mingi Ta ei sobi ja sa pead kuulda võtma, kuid teisele ei sobi sinu puudutus ja võib olla ka see turvalisuse kolme sammu reegel, et kui keegi teeb või katsub sind kuidagi nii, et see tundub sulle kahtlane ebasobiv siis kohe ütle ei eemaldu ja räägi esimesele turvalisele täiskasvanule. Vot see on seksuaalkasvatus lasteaias tegelikult. Ja sellest Ta peab pihta hakkama, kui me tahame, et hiljem lapsed, noored, täiskasvanud oskaksid rääkida arstile näiteks et mul valutab vot sellest sellest kohast, et neil oleks sõnavara võtta või et laps oskaks minna oma turvalise täiskasvanu juurde, öelda, et keegi katsus mind sellest kohast ja see ei ole õige ja ma räägin sulle sellest. Nüüd sai nii palju, kaitseb meie lapsi ja hoiab neid ja aitab neil tervelt ja turvaliselt areneda. Selles mõttes see lasteaia seksuaalkasvatus on nüüd midagi, millega me oleme koostöös tervise arengu instituudiga pihta hakanud, on olemas juhend, materjal ja toimuvad koolitused lasteaiaõpetajatele nimetame seda muidugi kehatunde ja turvalisuse õpetuseks, sest täitsa sõna seksuaalkasvatus just lasteaia kontekstis inimestes mõistmatust tekitada jälle selles mõttes ütles, et kas nüüd tõesti hakkame seksist rääkima lasteaialastele, aga, aga nii see ei ole, et lapse hea seksuaalsuse juurde ei käi, selline täiskasvanuid kirg ja iha ja lapse jaoks on tähtsad need teemad, mis on just kehaga puudutamisega seotud ja turvalisusega ja hea tunde ja eluterve olemisega. Nii et seda siis saame meie kaitsta täiskasvanutena. Kui ma kuulan teid, ütlen teie oskusele seada sihti ja need sihid teoks teha, siis ma küsin, missugune roll on teie elus, juhusel? No muidugi, see on üks juhuste jada ikkagi, et juhus, et ma pärast nord nõustamiskeskust sest töötamist läksin oma hilisema doktorantuuri juhendaja Helle Karro juurde ja ütlesin, et nüüd ma vistika tahaksin naistearstiks saada ja läksin residentuuri ja Helle väga toetas seda. Helle on olnud minu juhendaja, kes uskus minusse ka siis, kui ma ise enam endasse ei uskunud. Tahtsin oma doktoriõpingud pooleli jätta, sest mul sündisid kaks last selle aja jooksul ja iga kord, kui ma jälle laua taha istusin, oli meelest ära läinud, et kus ma eelmine kord lõpetasin. Aga see oli selline protsess ikkagi, mis küpset tas professionaalselt kirjanduse lugemine, seoste otsimine, ise, nende sõnastamine, see tegelikult lõppkokkuvõttes tegi ikka väga õnnelikuks. Professionaalses mõttes, kui ma selle kaitsesin 2015. aastal ja siis muidugi minu eluseks muinasjutuline juhus olnud, et aastal 1989 ma olin Kanadas metsaülikoolis, ma olin seal külastamas oma sugulasi ja siis ma sain, tahaks seal oma tulevase abikaasaga, kes oli ka külastame seal oma sugulasi ja kes elas Inglismaal, oli sündinud Inglismaal ja tal oli ülikool lõpetatud ja tegi sellist maailma reisi ja noh, minu jaoks oli sööma ikkagi armusin kohe esimesest silmapilgust ja siis sõitsime kodudesse tagasi tema Inglismaale, mina Eestisse ja siis ta kirjutas mulle kirja ja ma sain sellest tagantjärgi teada, et ma ei saanud seda kätte, aitäh. See oli veel selline aeg, kus võib-olla tsenseeriti või korjati mõned kirjad ära. Siis ta kirjutas uuesti ja siis ma sain selle kirja kätte. Ja siis me hakkasimegi kirjutama ja siis me hakkasime üksteisel külas käima ja siin me nüüd oleme, elame Tartus ja meil on kolm last ja tema on olnud minu jaoks võib-olla kõige selline õnnelikum juhus. Ta kõige heatahtlikum ja kõige avarama vaatega inimene, keda ma üldse tean, see juhus, et ma temaga täitsa juhuslikult kokku sain seal Kanadas, et see on küll minu elu hästi-hästi palju suunanud ja mõjutanud. Tänu temale olengi saanud kõiki neid asju teha, mis ma olen teinud. Väga huvitav tund, aitäh teile, doktor Part, selle eest aitäh kutsumast.