Ei jõudnud Me virmaliste väravani ei tundnud Me töölist tundra õhku. Kuid tundra hääled ja kujutluse temast tõime kaasa küll. Ja sõidame otsimas käisimegi. Inimesed on tihti kurtnud, et kui on tegu suurte elamustega, siis nende kirjeldamiseks ei jätku sõnu. Ajakirjanikud saavad selle töö eest oma leivaraadioajakirjanikke, aitab abimees, taust. Meil on kombeks öelda, et ta mängib kaasa. Aga sõna on peamine. Nende sõnadega tahtsingi öelda, et saadetes tundrarütmid, millest esimesega meil praegu tegu on, kõneleb helilindile salvestatud muusika enese eest paremini kui meie võõrad seda sõnadesse panna suudaksime. Kuulajaga räägib tundra. Et reis Magadani, kus kohtusid jakuudi ANSV Kamtšatka ja Magadani oblasti taidluskollektiivid, et see reis väga pikk on, seda teab igaüks ja ka kaardi pealt vaadates või gloobuse ees seistes tundute tõesti pikk kui pikk, aga täpselt seda me ei tunnetanud, isegi meie ei tunnetanud, kes me ometi seisime reaalselt fakti ees, et me sinna sõitma hakkame. Hoopis isemoodi oleks seda saanud tunda, kui oleks meil olnud kasutada mingi aeglasem transpordivahend. Aga lennukiga kuigi see reis kestis väga kaua, aga ta vältas väga vähe, aga järsku osutud hoopis teisel pool maailmaolevaks. Kusjuures seda teisel pool maailma veel reaalsemalt tunnetad siis, kui umbes aegade järgi niiviisi, et nüüd peaks meie all olema see teine ja kolmas geograafiline koht näiteks arvutades nii et nüüd lendasime üle Uraalide. Nüüd peaks olema meie all Oop Jenissei, Leena ikka veel peame edasi sõitma. Ja kui me naabusime ja kutskis, siis mõtlesime, et soo, neid oleme peaaegu päral. Tegelikult on Jakutskist Magadani veel 2000 kilomeetrit. Aga tõesti, selle teiega võrreldes, mis meil selja taha oli jäänud. Tõmbas see ülejäänud kaks tundi lendamist. Lausa kübeke. Aga alustame vast Moskvast. Sõitsime välja kella nelja ajal öösel. Järelikult meile pidi kohe tulema hommik. Pidi tõusma päike aga kell neli öösel sõita, see tähendab seda, et lennukis tukastada. Jõudsime Novosibirskisse oli ka hommikse kylla, me ei teadnud korrigeerida, mingite aegade järgi veel ei teadnud, keegi ei öelnud, kui palju, kui suured ajavahed oli hommik meie mõistes kella 10 ajal hommikul oli meil Novosibirskis ja kella 11 ajal sõitsime edasi. Ja kuskil poole hommikul, ent järsku lennukiaknast välja vaadates selgus, et on juba õhtu, on juba öö ja päeva pole olnudki. Oli kohe pime. Ja see kaheksa tundi mis on Magadani ja meie ajavahe, see mõnedel inimestel on seda väga raske üle elada, tähendab meie ei oska seda isegi võib-olla öelda, vähemalt mina küll. Mulle tundus, et ka sina, et me ei piinelnud mingite raskuste all nii oluliste raskuste all, et teisipäeval tuleks tukk peale. See tuli peale küll, sest me olime, tegime palju tööd seal, aga mitte pärast ja vähemalt minnes küll. Ja seal olles ei tunnetanud eriti seda, seda niisugust bioloogilise kella erinevust. Aga seda raskem oli pärast kodus. Sest tagasi tulles tundus nii lõputult pikk, sõitsime me ju terve see 13 tundi ligikaudu 12 ja pool täpsemini. Lennukis sõitsime me koos tõusva päikesega. Alustasime reisihommikul, kui päike tõusis ja kogu päeva tainas tõusis ja tõusis ja kui me olime siis 12 ja poole tunni pärast Moskvas, siis päike ikka veel Moskvas tõusis. Päris meie jälle Moskvas oli siis juba lõunaaeg ikka. Aga Danieli lennuväli on küllalt kaugel linnast pärast selgus seda maad on 56 kilomeetrit. Ja kume öösel linna sisse sõitsime siis esimene asi mis silma torkas, oli televisiooni mask. Hiiglakõrge televisioonimast, mis oli illumineeritud värviliste tuledega ja järjest rohkem linna sisse jõudes kesklinna jõudes saime aru, et see ei ole mitte tervenisti televisioonimast. Televisioonimast on otse peatänava suunas ja üle peatänava läksid värvilistest tuledest ketid. Ja kaugelt vaadata paistis see, nagu oleks see torn, hiiglasuur torn tegelikult on keset linnamäe peal ja on vast veerand meie televisioonimasti kõrgusest. Ja et iga linn maamuna peal tahab just nimelt endale leida kas või ühegi omanäose fakti, siis Magadani peatänavat peetakse maailmas kõige pikemaks. Ta on 1000 kilomeetri pikkune tänav, sest sealt algab kuuluscolomaatrass. Meie Magadanis viibimise aeg oli liiga üürike, selleks, et suuta seda linna kirjeldada, nii nagu ta seda vääriks. Las teeb seda parem magada. Onlane. Täissuuskadega välime priorudi Simm paga, Tricray. Tänases saates kuulsin juba laulmas korjaki naisi nii üksi kui kahekesi mängimas Eleni korjaki, ansambli tüdrukuid ja jakuudi parmupilliorkestreid. Oma kaugel reisil kohtusime mitmete põhjarahvastega. Lindistasime nende muusikat, elasime kaasa nende ürgsetel tantsudele. Järgmistes saadetes kuulete lähemalt nende rahvaste muusikast, kommetest. Täna aga kuulame, mida räägib oma kodukandi rahvamuusika uurimisest ja kogumisest. Üks selle ala entusiaste Magadani folklorist Valentin lõtkin. Mees, kelle kogus leidub tuhandeid rahvalaule. Tšuktši-eskimo rahvalaulikute esituses kelle kodu külastab peaaegu iga nädal mõni tundrast Magadani sõitnud rahvalaulik, et laulda linti värsked rahvalaulud ja kelle kodu külastasime meiegi. Ühehäälsus on põhja ja ida rahvaste folkloorialus nagu paljudel teistelgi näiteks Taga-Kaukaasias, Kesk-Aasias. Kultuuri areng on aga tekitanud sisemise vajaduse neil oma rahvamuusikat arendada ja nad on jõudnud mitmetes lauludes mitmehäälsusele ja eskimo naljalaul. Merekapsast, mida me kuulame, ongi üheks selliseks, näiteks, milles on tunda naaberkult tuuride mõju ja rahvamuusika jõudmist uuele tasandile. See protsess käib aga ka teisi radu pidi. Iga folklooriansamblit juhatab mõni entusiast, kes on õppinud valdama muusikainstrumente näiteks bajaani ja kasutab seda kas või korjaki laule lugude loomisel ja ettekandmisel. Kuid see pole lihtne, sest teatavasti põhinevad need instrumendid euroopa harmooniat. Põhja ja ida rahvastel on aga palju ühist gruusia, armeenia, india, aserbaidžaani, usbeki, muusika-kunsti- ja tantsuelementidega mida nad ka meelsasti kuulavad. Olen veendunud, et rahvaloomingu väärtus ei ammenda tema ajaloolise osaga see tähendab tema väärtus pole mitte selles, et kallis minevikus on olnud esiemaks meie tänapäeva peeninenud luulele. Muusikale kirjandusele kogu sellele hiiglaslikule vaimse loomingu hoonele, mida me nimetame kultuuriks. Seda ka. Aga see oleks peaaegu et sentimentaalne põhjuste mahustamiseks, uurimiseks. Olen veendunud, et nii nagu urbaniseerunud inimene ajab oma juuri raudbetoonlinnadest ikka kaugemale metsadesse Mägedesse ja suurte jõgede Hayliendavatele kohtadele nii ei hakka moeseaduste koolkonna diktatuuride ränga koorma all standardiseeritud kultuur oma juuri tagasi rahvaloomingu igihalja lätte juurde ja teeb seda homme veel janusemalt kui täna. Tänane ja homne vajadus määrab rahvaloomingu väärtuse. Need Lennart Meremõtted, mis on kirja pandud raamatu virmaliste väraval kirjutamise aegu ühtivad mõtetega, mis öeldi välja festivali lõpp arutelul millest võttis osa ka Vene NFSV kultuuriministri asetäitja seltsimees triganov. Meie eriline huviobjekt Magadani reisil oli rahvamuusika. Me tahtsime teada, kuidas mujal kasutatakse rahvamuusikat. Mis sellest räägitakse. Missugused plaanid on isetegevuslastel? Missugused plaanid rahvamuusika arendamiseks on folkloristide ja asjahuvilistel. Me kohtasime väga erinevaid suhtumisi väga vastandlikke. Me nägime väga erinevat muusikat, väga erinevaid inimesi, kes seda muusikat tegi. Ja kuivõrd mitmekesine see muusika on ja mis sellega saab teha ja mis peaks tänapäeval tegema sellest kõigest, me räägime oma järgmistest.