Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar keskendub kommunikatsioonile. Täpsemalt sellele, kas olete kindel, et saate aru, mida teile saadetud emailiga öelda tahetakse. Kes usub, et oskab lugeda jam selle kaudu suudab efektiivselt teiste kirjutatud sõnumit mõista. Mõtelge järele. Nimelt väidab värske uuring, et kuni 90 protsenti inimesi saavad emaili teel saadetud sõnumist valesti aru. Probleemile osutavad kaks teadlast Nicolás Epli Chicago ülikoolist, Justin Kruger New Yorgi ülikoolist. Uuringu tulemusi tutvustab värske number rahvusvahelises teadusajakirjast. Isiksus ja sotsiaalpsühholoogia. Uuringusse kaasati 60 üliõpilast, kes jagati paaridesse ja igale üliõpilasele anti loetelu 20-st teemast alates söökla toidust kuni aknataguse ilmani. Seejärel paluti neil edastada oma paarilisele sõnum. Ühel neist teemadest. Toon pidi olema kas võimalikult tõsine või alternatiivselt. Sarkastiline paariline pidi kirja tonaalsuse vastavalt ära arvama. Kirja saatjad olid ligi 80 protsendi ulatuses kindlad, et nende meeleolu on üheselt kirjas väljendanud ja partneril pole mitte mingisugust probleemi sellele pihta saamisega. Paraku said kirja vastuvõtjad kirja meeleolule pihta vaid pooltel juhtudel ja seda isegi nii hästi kontrollitud katsetingimustes. Nagu selgub, tõlgendab keskmine kodanik teise inimese kirjutatud kirja meelelaadi oma hetketuju baasil. Meil kõigil on raske lülituda ümber lahkudes oma egost püüdmaks, mõista teiste seisukorda. Hargised vaidlused on vaid tõendiks, kui tihti ei viitsime teist inimest mõista. Kuigi partner edastab lisaks konkreetsele sõnadesse raiutud sõnumile kõneväliseid märke nagu intonatsioon, rõhud ning kehakeel nagu ilmed, viiped ja muu taoline. Lühildases emailis jäävad needki märgid nägemata ja probleemi tekkepõhjus ongi mõistetav. Aga probleem ise on selles, et kuigi ülaltoodud selgitust aktsepteerib enamus inimesi, on ometi 90 protsenti meest kindlad, et mõistavad kirja kirjutaja meelelaadi ja suudavad teha vahet sõnumi olemusest. Kas kirjutaja teeb nalja, nöögib sõbralikult või on marutõsine? Umbes samas stiilis, nagu mõistavad islamiäärmuslased Taani nalju. Analoogseid teineteise mittemõistmise juhtumeid tuntakse Interneti-kommunikatsioonikeskkonnas kui pleemingut, kus üks osapool mõtleb ühte, kuid teine tõlgendab sõnumit vildakalt ja annab vastulöögi ning siis läheb lahti kõvem andmine. Varem arvati, et fleemimise põhjuseks on anonüümsus aga nüüd paistab, et selleks on meie endi piiratus. Nimelt kui inimestevaheline kommunikatsioon ammenduks vaid sõnade baasil puuduksid arusaamatused planeedil maa. Paraku tuleb teadvustada, et keel on vaid väike osa sõnumist ja tänapäevasest tekstist külastanud kommunikatsioonikeskkonnas. Peame pingutama kommunikatsioonist tärkavate, tõsiste ja isegi eluohtlike vigade vältimiseks. Smailid need kirjamärkidest näokesed on kindlasti üks viis suhtluse õlitamiseks ja vigade vähendamiseks, aga see ei ole ilmselt piisav. Tänastest nappidest. Lahendustest on parimaks probleemi tunnistamine ja seejärel tuleb tõsiselt pingutada ennetamaks poliitikute samme. Esimesed märgid on juba õhus meie Flemi vastase seaduse näol. See seadus arvab endiselt kurja juur asub anonüümsuses ja sätib vale põhjust ravides ohtu meie kõigi identiteedi kaitse küberruumis andes ülemvõimu internetiliiklejate tuvastamiseks ametnike kätte. Sellise vea selgituseks ei oska muud pakkuda, kui et ilmselt loevad poliitikut vaid kirju ega suhtle rahvaga. Neil on tõsine kommunikatsiooni probleem.