Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari sisuks on tegeleda ennustusega, kes arvavad, et aasta alguse traditsiooniliste ennustuste aeg on lootusetult möödas. Siis selle sajandi tegemiste ette aimamiseks pole aga aeg veel hiline. Seda enam, et konkreetne teema muudaks aja pärast muretsemise mõttetuks. Või ehk oleks õigem öelda, et muudaks aja üle arutelud hoopiski teistsugusteks. Aga ärgem tormake oma ajast ette. Loo seened on nii vanad nagu inimkond. Õide ei ole neist mõtte Ivadesse nii paraku ükski läinud, aga nüüd on olemas varasemaga võrreldes parim võimalus. Vähemalt nii arvab professor Ronald Mallet Connecticuti ülikoolist Ameerika ühendriikidest. Teema, millest jutt käib, joonistub välja kasutades varasemaid märgusõnu nagu mustad augud, ussiaugud stringiteooria, kosmilised keeled ja nii edasi. Kõiki neid teemasid on üritatud kaasata lahendamaks ajas rändamise probleemi. Ja kuigi musta augu ümber tundub aeg ja ruum deformeeruvat ning sellelt kõveralt pinnalt lahkudes võiks ajas rännata takistab taolist tegevust üüratute masside probleem ehk keegi ei jaksaks midagi liigutada. Meie loo kangelane Ronald Mallet vaatab probleemile hoopiski teise külje pealt ning püüab jätta massid seisma ning liigutada aega ja ruumi. Ta tuletab meelde katseid, kus kontrollite Einsteini teooria paikapidavust, et liikumine ehk ruumi mõjutamine mõjutab alati ka aega. Selleks asetati reaktiivlennukile aatomkell, mis näitas ülitäpset aega ja oli kooskõlas teiste samasuguste kelladega, mis asusid Maal. Seejärel tõusis lennuk õhku ja kihutas ümber maakera. Nagu selgus, hakkas Kell lennukis natukene maha jääma. Maale tagasi jõudes taastus kella endine tempo, kuid see ei jõudnud kunagi enam maisele ajale järgi. Kui kella käest küsida, kuidas ta seletaks seda, et ümberringi on aeg temast ees, vastaks kelleta tulevikus meie omakorda arvaksime hetkel elab minevikus. Ehk sisuliselt käis Kell korra teises ajas. Vaieldamatult on see keeruline teema ja seda kõike on raske ühe korraga alla neelata. Füüsikale pühendunud portaalis. Teiseks punkt. Org reedab professor, mäletad, ka füüsikud on kõigest praktilise mõtlemise kammitsais olevad inimesed, kellel taolistest asjadest arusaamisega esineb probleeme, kuna ta kirjeldab neil oma ideed järgmise näitega. Kujutage ette kohvitassi ja lusikat. Seejärel kujutage nüüd ette, kuidas te segate lusikaga oma kohvi, mis hakkab tassis keerlema. Poetades kohvikeerisesse suhkrutera peaks järgima teistsugust trajektoori kui seisva kohvi puhul. Kohvitassi kuvandilt on vaja kõrvaldada vaid kohvi ise ja kuulutada see tühjaks ruumiks just selliseks aegruumiks, milles me kõik elame. Ja seda aegruumi kavatseb professor mälete formeerida, tekitades laserkiirtega väikeses laua peale pandavas peeglitest seadmes totaalse valguspöörise suhkru asemel kavatseta poetada sisuliselt tühja ruumi ühe eriti lühikese elueaga Supatomaarse osakese lootuses, et selle eluiga pikeneb vähemalt väljastpoolt mõõdetuna. Umbes sama loogika järgi kui reisija meie hulgast, kes täna läheb ajamasinaga tulevikku ja sealt tagasi tuleb, näeb tema aeg on liikunud normaalselt ja ta on endiselt nooruslik. Aga kõik reisilt mahajääjad ehk meie oleme palju vanemaks saanud. Sellise lihtsakoelise katsega loodabki Ronald Mallet tõestada, et ajas liikumine on võimalik ja samas puhudes ajamasinate arendajate seni tujutule meeleolule oluliselt palju rohkem tuult tiibadesse. Ronald mälet loodab oma katsega ühele poole saada lähimate aastate jooksul. Katse õnnestumisel peaksime ilmselt nii mõnedki jäigad seisukohad oluliselt ümber vaatama, tema aga seni võime ilmselt vaadata, kuidas mäleti teooriast kantuna äritänavat ümbritsevate pilvelõhkujate katusel suurte kohvi lusikatega rassides püüavad investeerimispankurid aegruumide formeerida et aktsiate tulevikku hinda näha. On ju lõppkokkuvõttes edukad need, kes on omast ajast ees nii mõtetes kui ka oma tegudes.