Kui lahingud olid veerenud viimast korda üle Eesti, tuli inimestel hakata jälle elama rahuaegset elu. Ent soov elada jälle nagu rahuajal olivaid petlik lootus. Saabunud võimuesindajatele näis inimene kahtlasena üksnes sünniaasta pärast, eriti kui sa olid teatud aastakäigupisik ning viibinud sõja ajal Eestis, mitte nõukogude tagalas. Arvo Saarepera sünniaasta 1925 kuulus just sääraste kahtlaste ritta. Vaatasin seda asja, et mitte midagi ei tule välja, peab uuesti kooli minema ja et sedasi ei saa edasi elada. Mingisugust tulevikku ei ole, kui mul mingisugust niisugust, sest saksaaegne keskkooli lõputunnistus midagi ei maksnud. Ja läksin uuesti Türile samasse kooli, kus ma ennem sõtta läksin. Seal olid vanad õppe, õppejõud olid, tulid alles, nad võtsid mind väga sõbralikult ja, ja hästi vastu. Ja ma lõpetasin selle 46. aastal teistkordselt selle keskkooli ja lõpetasin selle kiitusega ja mõtlesin, et nüüd peab kindlasti edasi minema ja läksin Tartusse. Läksin Tartusse, andsin paberid kõik sisse ja et ma olin lõpetanud kiitusega, siis nad ei, nad siis võtsid mind, võtsid, võeti paberit, sissi hakati asja uurima, siis uuriti ja puuriti, siis pandi mind mandaatkomisjoni, ükskord olin umbes üks kord seitse tundi seal mandaatkomisjonis siis vahepeal uurite muidugi kõigest julgeolekust ja vangilaagrites streik, see lugu jälgi. Ja siis ma muidugi rääkisin kõik, nagu see, see ülekuulaja mul õpetas, et räägi alati oma kindlat legendi ja, ja seda ma rääkisin siis, aga kõige kangem mees oli selles komisjonis Harold tabermal kes siis hirmsasti pressis pressis ikka, et oled sa ikka vangilaagris olnud vangivalvur olnud kusagil või mis sa teinud oled ja kus sa oled olnud? Noaga lõpeks, lõpeks ta küsis mu käest niimoodi veel. Ma mäletan seda, et ta küsis, kas sa leeris käinud oled. Ja ma ütlesin, et ei, leeris ma käinud ei ole, aga ristitud olen küll. Ja siis ta ütles, et ma tahtsin arsti minna õppima, aga ta ütles, et arstimi küll lõppema ei lase, aga sa võid minna sitta lahutama. Sa võid minna agronoomiat õppima, siis. Teist sai siis Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna üliõpilane. Jah, Tartumaa Tartu riikliku ülikooli põllumajandusteaduskonna üliõpilane ja 49. aastal siis oma kursuse tal oli üks tütarlaps, kellega ma hakkasin, hakkasin käima ikka ja siis ta temal oli isa. Temal oli isa arreteeritud 45. aastal ja oli viidud Horkuuttasse ja kuidas ma tea Kirovisse või kuhu ja seal maha lastud ja ema ja tädi elasid siis Tartust umbes 12 kilomeetrit eemal seal talus. Ja siis me olime, elasime koos, aga me veel abielus ei olnud ja 49. aastal, kui hakkas see küüditamine, siis sellelt õitsemise päeval eelmisel päeval juba 24. õhtul käisime jalutamas, linn oli väga-väga nisukest õhku täis, et homme toimub mingisugune väga suur suur massiline massiline repratsioonid. Ja siis oli niisugune lugu, kõndisime seal linnas ja ta, ma elasin temaga koos, mul oli omakorda seal küll, oli Gustav Adolfis, aga ma elasin tema poolt õelas mäe tänaval üle jääb üle ja, ja ja siis kella 10 paiku tuli igavene suur kolkolonn neid, neid suuri masinaid, need. Nagu olid need Ameerika stuudio stuudio Beckerid kuskilt sealt Räpina teed pidi ja suundusid kõik lennuväljale. Ja asi oli selge, et midagi nüüd ikka toimuma hakkab. Ja siis me läksime õhtul kodu sinna mäe tänavale ja rääkisime selle perenaisega. Selle pere peremees oli veovoorimees. Ja sellel majal sellel korteril oli, see oli üks tuba, niuke ahjuga tuba ja sellel olid Suured luugid, väljapoolt, väljapoolluugid ja need käisid seestpoolt kinni, panime need kinni korralikult ja ütlesin perenaiselt otsimiseks tabalukk ja paneme sinna tabaluku taha sinna tuppa kinni. Nagu kella viie ajal, kui kuulsime, kui löödi see peremees perenaine ülesse. Üks tuli koridori ja ütles ykski Jaxcolm, tamp preili üks kaks, kolm tamp preili ja jooksis siis sinna meie ukse taha, aga tabalukk oli väljapool ees ja tagus selle püssipäraga seda vastu ust veel, aga aga, ja siis läksid, noh, midagi ei olnud ja nad seda ust maha murdma ei hakanud. Siis käisid ja nägime, kui õde kardina pilude vahelt või nendel laudade vahelt, sealt nad siis kõndisid ümber maja ja ja siis tagusid, proovisid kangutada neid aknaid lahti, aga nad ei saanud neid lahti. Siis nad käisid iga iga 10 või 20 minuti tagant, juuksed sinna koridori ikka, küsisid üks, kaks, kolm. Istusime istusime selle ahjus, uues naasi, olime nii. Vaevalt ikka hingeõhk oli või häält oli kuulda, et hingasid. No ja läks juba, tuli läks, kell oli apas 10 ja siis perenaine tuli ja ütles, et tema ei julge enam hoida meid seal luku taga, et nad lõhuvad, lõhuvad sinna sisse. Ja ta ütles või peremees tuli, sisin ukse taha ja ütles, et aga teate, mis ma teen niisuguse loo, et te saate siit toast välja. Mul on luha peal heinakuhi ja panen suure koorma seal õuel oli niisugune suurt plankaed ümber. Et ma panen nii suure koorma peale ja tõmban selle selle hobusega, tõmban selle koorma sinna värav vahele kinni, et nad ei saa õue peale. Ja selle aja sees, siis ta tegi seda ja siis oli umbes, võib olla üks 12 kell juba, kuidas selle koormaga tuli ja ütles, et nüüd on koorem ukse vahel vereni, lasi siis ukse lukust lahti ja panin uuesti taba ukse ette. Ja me saime selle õuet pidi küürakile jooksta sinna vastaskuuri puukuuri ja olime siis seal kuuris, kui peremees siis kakkusin, ei teinud sealt ikka vist ja mis ta siis tegija ja tõmbas selle koorma ära, nii kui nad selle koorma, nagu ta koorma õue peal tõmbas, jooksis üks soldat kuuriukse kohalt, ma vaatasin. Seal oli üks kirves, ma mõtlesin, et nüüd tuleb, võtsin selle kirve kätte, liigutasin, pea, pistan, ma löön selle pähe otseselt maha, kohe aga püssi, tikk oli, püssid, püssid olid ikka otsas. Ja ja jooksis mööda õue ringi, vahtis neid jälgaga, hobune oli tal lahti olnud, selles õue oli hästi nii ära tambitud. See oli väga paks lumelumi tol ajal tol päeval. Ja see õue oli, sulailm oli ja ta siis jooksis, jooksis sealt, läks jälle välja. Nojah, ja siis me olime seal kuuris tükk aega ja siis ma mõtlesin, et mismoodi me siit minema pääseme, võtsime kätte, võtsin kätte ja, ja kangutasin tagalt ühe. See oli väga vana kuuria, siuksed, pehmed, lauad olid, kangutasin sealt augu sisse ja pugesin sealt august välja ja hakkasin selili minema. Noorik oli tagades ja ma olin õppinud juba seda rooma meest enne sõja ajal roomasin seda lumepidi, kaapisin lund ja saime üks viis-kuuskümmend meetrit oli juudi surnuaed seal taga, saime sinna juudi surnuaeda, aga samal ajal kui ma selili roomasin siis nendel venelastel oli pandud juba valve naabermajas oli kahekordne maja sinna ülesse koridori, nii et kui see soldat seisis seal seal akna juures ja vahtis ülevalt koridorist sinna meie õue peale siis see mulle selgelt paistis, aga ta, ta, ta vahtis nii üksi silmitsi, nõue preta meid seal noh, lume sees üldse aru ei saanud. Teie õnneks peade pööranud. Jäi ja siis me saime sinna juudi surnuaeda, seal oli kabel, saime, me olime hirmus mudased ja, ja, ja märjad, saime sinna juudi surnuaeda, seal kabelis korraldasime natuke riideid. Ja tütarlapsed, kus, kus, kus minu tütarlaps oli, ennem korteris, elas kohe seal juudi surnuaia taga. Kalmistu tänaval. Läksime sealt üle tee ja saime sinna nende korterisse. Istusime seal ja puhastasime riit ära ja siis pidasime plaani ja siis tüdrukud võtsid kätte ja panid mulle. Et noh, et ega me seal ei saa ju selles talis elama hakata. Panid mulle tütarlapse riided selga, värvisid näo ära ja ma olin leht, daam. Aga ei ole vilets, oli käia, sest need kingad, mis nad mulle kuskilt jalga otsinud, kuid ei tahtnud mul kuulata, jalad ei tahtnud kuulata ja siis ma võtsin kätte ja kell oli umbes umbes kolm või kolme või nelja paiku, võtsin kätte, mõtlesin, mis asja ma teen. Ja läksin, läksin, mul oli oma küla mees, ta oli, ta oli maaparanduse ja geodeesiakateedri assistent. Ja mõtlesin, et ma lähen, Jüri praegune emeriitprofessor Jüri, kuum oli assistendiks seal. Ja ja mõtlesin, et ma lähen jüri juurde. Jüriga plaani. Me olime ühe külamehed. Üle silla ja läksin siis laiale tänavale. Peeglite saali vastas oli Tiitsu kabinet, läksin sinna ja nad istusid, Jüri kuum ja Tiitsu professor Tiits võistlusi, vot seal kabinetis või seal laua taga. See ei olnud suitsukabinet päris, vaid see oli niuke tööruum. Rääkisin oma jutu maha seal. Ja professor lits ütles, et kuradi sead ja ja ütles, aga minu kabinet on teie varjupaik. Ja võttis kätte viis meid oma kabinetti, seal oli loengusaali taga kohe ja panime sinna sisse, ütles, et nii kaua olete siin, kui, kui kõik rahuneb. Ja laine oli, tal oli tal laborant, see oli usklik mees. Ja see tõi meile siis rääkis, ikka tõi, või siis muidugi seda brošüüre sealt, mis tal oli siis kuskilt vanaaegseid, pühakirja pühakirja jah, ja lugeda ikka, aga muidu selles kabinetis olid insul professor Iisraeli suur raamatukogu, siis sai seal seal loetud ja rahustavad ikka ja siis elasime seal. Ja siis see abikaasa oli vene keele õpetaja. Ta oli rahvuselt venelane ja tema tõi meile ikka õhtuti õhtuti punast veini ja ja ajas meiega juttu, ta rääkis eesti keelt väga vabalt. Ja siis me olime seal kaks nädalat aega seal siis siis iga päev loengute ajal käidi seal loengul seetse küsiti, mind ei otsitud. Aga hük küsiti, kas, kas rand on ilmunud loengule, kas rand on hirmul praegu? No ei olnud, ei olnud, randa oli minu tulevase abikaasa nimi, jah. Ja siis oli, kui nüüd küsitamiselt teine päev tagasi tulivad need autod puhasest, Nad pesevad seal laial tänaval ennast siis ülevalt lae ülevalt, aknast oli tore vaadata siis seal laial tänava ja selle Rüütli praeguse Rüütli tänava nurga peal, seal nad siis pesivad tuletõrjemasinad andsid neile vett ja ja neid oli seal, ei, seal kuradi 10 või 15 levis. Ja seal nad põhjendasid. Sest me olime üks, kaks nädalat aega seal ja siis ma mõtlesin, et kuna ma siit pääsen. Ja öeldi, et kaks nädalat oli möödas ja öeldi, mul poisid, kes olid oma kursuselt, ütlesid, et et on jutt see, et kõik need, kes on loengut kaks nädalat puutunud eksmatrikuleeritakse ja ja, ja siis ma mõtlesin, et ma lähen. No tehakse nendest tehakse, tuletage, ütlesin loorikule sind otsitakse taga hirmsasti, mind taga otsitud nagu ei ole, uurisin ka seda, et mind ei olnud, ei olnud seal Gustav Adolfi korterist otsitud ja läksin siis loengule ja ja oligi kõik see lugu ja, aga nüüd oli vaja noorik ära vahetada kuskil niisuguse koha peale kust midagi, kus ta saaks olla täitsa rahus. Siis meie kursuselt olid komsomolid võetud küüditamise juures ma tea, tõlkideks või milles kuradiks need võetud oli seal. Ja üks meie kursuse poiss oli ka Suure-Jaani poiss ja rääkisin temale seda lugu, talle oli antud niisugune dokument ta pildiga dokument oli veel. Ta on selle küüditamise komandos. Rääkisin temale, et sina võtad nüüd kätte Elmar ja ilma igasuguse jututa võtad kätte ja viit, Malle oli ma nooriku eesnimi, võtad malle ja viit ema minu isa ema juurde Viljandimaale. Ja ütlesin Elmari veel, et kui siis midagi juhtub, et siis pea meeles, et ega siin siis mingit armuandmist ei toimu. Ja Herman, loll oled vä. Ja ta oli niuke päris turske poiss ja ütles, et küll ma hakkama saan nendega. Ja tol ajal öösel läks mingisugune rong Tallinna peale ja loomavagunid olid olnud. Ja läksid siis saatsid nad rongi peale, läksid rongi peale, läksid Tamsalu jaama Tammsalu jaamast läksid kitsarööpmelise peale ja sõitsid sõitsid Türile ja Türilt uuesti ringi Viljandi rongi peale. Ja olid siis seal vahepeal oligi käinud vagunis, kontroll oli näidanud lambiga näkku ja ja aga ainult mehi naistele ei ole ja siis aga õppisid kedagi, otsisid päris päris näo järgi ja ei ole seda poissi, Elmarit ka, rohkem dokumente, midagi uuritud ja nad olid läinud siis korrektori jaamas maha ja läksid neli kilomeetreid, neli pool kilomeetrit minu isa ema juurde, isa ema polnud mul veel Mallet üldse näinud. Ja kella kahe ajal öösel olid nad seal olnud ja see oli kopuntaktabele. Isa ema olid väga ehmatanud, tunded, tullakse küsitava või mis tegema ja Elmar oli seletanud selle loo ära. Ja siis muidugi lahti tehtud, läksid tuppa ja, ja siis oli asi juba juba ilusti, kõik seda oli, oli siis sügiseni, siis me ei saanud abielluda, sest ta oli ikkagi tagaotsitav veel. Siis aga siiski sain nii kaugele, et üks üks Tartu passilaua ülem oli kanter, tema leppisin temaga kokku, käisime kalal ja jahil talikala jahimees. Hakkasin Arribeerimidi rääkima talle seda lugu, et kuidas on ja niimoodi ja teistpidi ja siis kanter ütles, et küll too siia ta ja panen paarideid toorikule, siis sitsikleit seljas oli rohkem, polnud midagi. Ja pani meid paari ja sellest saadik olin siis abielus kohe. Ja siis nooriku vanemad ema ja tädi siis viidi Venemaale ja olid olid Venemaal, kuni 57. aastal tulid sealt tagasi, muidugi vahepeal majapidamine oli ära lahutatud. Lahutatud, neil oli sõja ajal maha põlenud elumaja ja isa, neil oli muretsenud juba maja materjali kõik ja siis oli seal üks kobar, oli see kolhoosi esimeheks pandud, kui juba kolhoosid olid, see oli siis kõige esimese valuga olid siis kaksiga maha tapetud selsamal päeval, kui need naised, naised jaama viidi ja ja oli võtnud selle ehitusmaterjali kõik sealt vedanud ära ja ehitanud endale Tartus sellest maja. Aga seal kobar oli ühe käega, ta oli sõjainvaliidist, teine käsi oli randmest saadik maas. Ma teda korra olen elu sees näinud, aga pärast oma poeg lasi ta maha ja aga õppes ka lõpetas ka Mairo päris rõõmsalt, siis tal ei olnud vaja enam pärast midagi õiendada. Koguteos küüditamine Eestist Venemaale 1949 avaldab viidates küüditamisega määratud inimeste üldnimekirjale järgmised arvud. Märtsiküüditamise määratute arv 29278. Neist küüditati märtsipäevil 21215 inimest. Mitte küüditatud ei olnud kodus ja nii edasi. 8063 suri asumisel 2404 inimest. Koguteos nendib. See on eesti rahva asiaatliku hävitamistöö ühe lõigu kokkuvõte. Aga mul oli siis niisugune lugu, et diplom taskus ja, või olemas ja diplomi hävis ära, koolis sain tõendid, dokumendid ei ole kooli lõpetanud ja, ja siis asusin tööle. See oli 47. aastal juulikuus või asusin Tartu maakonna vanemaks, laguneks. Ja siis ma töötasin seal. 48. Ja 49. Õhtul olin veel tööle. Agrovi töö oli küllalt, ige tuli küllalt palju teha ja ja tihtipeale mõistusi kaua ja korteris nutsin, ta tegin. Istusin seal ja kahtlane mees tuli sisse ja küsib, et kas juhataja on siin juhatajal torru augu vares. Vot seal on küll. Läks minu kabinetist ära tema kabinetti. Mul oli selge pilt. Midagi on. Tulin hommikul tööle. Insener, mehhanisaator, Rose, nimena Axel Rose, mis ta täpselt, mees elab, kudumeid kõrvale, tead, Enders sitad lood, mõtlesin, ma tean, kus sa tead. Eile käisin niisugune mees. Jah, aga nüüd niimoodi. Anna lahkumisavaldus 15.-st jaanuarist. Ja Me vabastame sind. Kui tervislikel põhjustel lahkusid. Käisin mitmel kohal tööd otsima, tööd ei antud igal pool teada, kullake, kulak ja ei olnudki midagi. Ja siis oli lugu niimoodi ette. Et see oli. Märtsi lõpus, oli, ma tulin Jõgevale Jõgeval käinud, et ma lähen vaatan, kuidas ema elab, ema elas üksinda maal, isa oli vangimajas. Ja vend oli metsas juba noorem vend, metsavend. Ja üksinda koduvad, lähen vaatama. Ma ei saanud mitte kuskile. Käisin mõned poes ja kohe arreteeriti mind. Viidi Jõgeval, siin NKVD, see, anna vend välja, anna Valter sorgus välja, jaotanud, mõlemad varjasid ja ja see Valter sorgus põgenes Leningradi vangimajast ära ja põgenes ka Jõgeval nende käest ära. Läks välja käika väljaga kakas, mida v seal Veerenni pidi lastis üles-alla põgenes ära ja, ja siis ta varjas minu kodukülas varjaski edasi. Anna välja, mina ütlesin, et mina ei tea mitte midagi, mina pole venda näide ja ärge minu käest küsige nojah, ega midagi. Siis peksti meid korralikult läbi. Ja Jõgeval, Jõgeval ja ja ma sain ikka niisukese keretäie, et hoidku jumal. Eluaeg elamusi mees ala ja mul jäljed järel. Ja siis. Pantimine Käbini maha, olin käpuli maas. Kõik tegin kaks ööd, ta oli süüa juua, muudkui iga mees, kes tuli tahtmatu, anna välja alla välja ja tegin püksi, kõik tegid üksi. Ja aja pärast, kui elame. Tõusin püsti, püsti, püsti, taadi üle kuulajal viia ja toimub ülekuulamine, ah sa kurat jala välja, pani mulle püssipäraga näkku, jah, hambad lüüa. Ja siis ma kukkusin sinna Wiretzise maha, vere lombi sees olin ja ja sealt siis kutsuti jälle õhtu välja. Ja väljakutse oli Moskvast juba mees kohal, mis keeles jutt käis eesti või vene keeles, lutt käis puhtas vene keeles ja, ja minu käest küsiti, kas vene keelt valdad mina vene keelt valdas ka ja ma sain kõik aru. Ja, ja neli, viis mees asusid mulle kohe külge mullide nahkadega püksid, need rebiti puru, taskud ka, otsiti läbi, leiti kuuse koordof, näed, bandiit. Bandiit. Nojah, jaa. Aga see Moskva mees oli võrdlemisi niukene tagasihoidlik ja, ja ütlesid kohe, et kas need töötavad läbi. Ja ta ütles kohe, et ei ole vaja ja teeme taga ideed, aga praegu midagi. Ja kuulas minu üle ilusti ja tõlgi vahendusel ja mina rääkisin ikke, mis minul kogu aeg jutt oli, rääkisin selle jutu ära ja siis. Ütles niimoodi mulle olete vaba. Mõtlesin, et kurat teda, Diableid. Ja tõesti olid vabaklassivend ilusti välja, tuli kodu ja panin verine ja, ja ära peksnud puru. Olin siin üle nädal olin ema juures koduja parandasin haavu ja, ja läksin Tartu Tartu tagasi. Kui see teie teha oleks, kas te nüüd nendele meestele Eestis elamise luba annaksite? Ei annaks? Vot vot selle peksmise peale, mis nad peksid ja piinasid mind. Vaat selle peale või alla selle loomaga ei käida niimoodi ringi, kui ühe inimesega isad minuga tegid. Jah, see oli õude. Seda Walters orgu seda kätte ei saanudki, ta elas vale nime all, ei saanudki kätte ja ei saanud enda kätte. Ja siis oli niimoodi, et elasin Tartus oma korteris ja tänaval tuleb mul oleks mees vastas, kes olid väikses kasvu mees. Kas te olete Endel Bergmann? Hambaga küüditamine? Vaatan kella just Jõgevale sõidab rokklina lähedal rong, mina lits rongi peale ja vaadel mul ei olnud rohkem raha kui sinna ja tagasi piletiraha ja et Lääne viinema ära Doneva ära. Ja oligi, ema läks jälle kaubaga Jõgeva turule ja ühe korra kella üheksat jälle kõmm, kõmm kõmm ukse peale. Teleukse lahti. Automaadid seisavad kolme nelja veega. Otsesed mõistetud asumisele. Jah, ja võtke kaasa, mis võtta annab, mul polnudki midagi kaasa võtta, panin jumala paljas, ainukene tagasisõiduraha kaheksa rubla ja emal oli kotis. Aga ema tuli, nägite, tema tuli hobusega, mõtle, tema tulebki, oodati ema kaeraema, läks raha võtma. Venelased juba rahakotiga tühjaks teid, nii et ma rahakotis ja siis toodi vagunisse ja. Aga kõigepealt joodi Jõgeva valla karbre vallamajja ja seal löödi kohe ja vaata igav vallavased oma putkad olevasse kus need pantisele. Pahategijad sisse valla, vahel soe. Ja siis pandi meid sinna putkasse sisse, siis oli nii kaua putkas seal sees hommikust õhtuni, kui õhtul padja lautu peale toodi, siis ära siia. Jõgeva vagunisse. Jaa siis sised tädi, teie natuke raha ja piimaraha või raha oli tema käest seda sinna ja ja siis teine tädid ei koti jahu ja, ja siis ma sain ühe manega täie liha v toodi, sai kaasa võtta soolaliha, mis oli ka ära peitu viidud üks 30 viieliitrine vannega täis ja noot selle varandusega siise asusimegi teele Siberi poole. Venelasi räägiti. Sõit algas Jõgevalt, kus lõppes sõit, algas Jõgevalt lõpes Nooni Novosibirski oblastis parabintsi jaamas. Tee peale, siis mina olin maguni vanem, muide. Jah, jaa. Siis ma sain liikuda. Kas kõik jõudsid elusana sinna pärale? Jah, leiavad unist elusana, jah, aga, aga need? Kaks metsavenda, kes Tabivere jaamas ära põgenesid. Aga muidu muidu muidu kõik ja need hüppasid välja. Näed mul töötada, see, äkki sa ütled, ei tule see nimi meelde ja ja Arnold, kelle eesnimi? Ja siis võeti meid maha, see oli seal parabinskise, kas keegi ootas, seal juba? Oli seal teada, teie tulekuks oli teada ja kultuurimaja viidi meid sinna ja siis laadisime laia rohelise pesemata, harimata, karvaks, kõik koledad. Ja siis tulid need orjakaupmehed sinna. Kolhoosi esimehed ja sovhoosi direktorid, seal nahk asukates ja ja kole uhke täissöönud heidid. Ärja piitsad käes seisab, noh, meie olime seal pikali maas, magasime jalaga näkku, vaatab kas oled noor või vana. Kui oli vana, siis ei võetud, loor võeti, noh, õnneks mul oli noor nägu ees, mind võeti ja ja niimoodi valiti välja siis ja need vanad ja viletsad jäid sinna maha, aga sealt pandi meile mitu vana perekonda ka, pandi peale. Siiski ma ei tea, kas, kust võimul nende peale pandi sovhoosi sinski rajooni sovhoos 300 olime ja neljandasse osakonda sattusin mina seekord. Ja viidi heina siis mitu ööd-päeva ärgadega viidi. 15 kraadi külma öösse kerge riietus. No külmeta sai Kirmsaste. Mis süüa polnud ka midagi, ainult seda soolast liha ja, ja leiva, katsu närisid, nomise vaguristab. Anti vagunis anti meile kui Kädi süüa ka leiba, ideeriga, tandi ja suppi saime. See oli permi jaamas. Söökla asus üks paar-kolmsada või rohkem oli neid jaamast eemal ja siis võtsin paar meest kaasa ja vagunist ja nõudja läksime suppi tooma. Ja kui kohalik rahvas oli hirmus vihased, nadolid need saatjad maha löönud. Jaa. Me saime supikesi kätte, päris hea supp oli, mis me sealt saime ja seal ei olnud ühtegi eesti keele saime ja siis ka. Sai kuigi palju andi väikestele lastele andiga kuigi palju, mõni rubla, kelle raha sai kiiga piima osta, sest need vanaisad või need kohalikud kolhoosnikud müüsid. Aga asja tegime kõik, kas Vagulise tünni see õudselt hirmsas haises või siis sedasama vaguni ette, nii et ega sul ei olnud kuskil aastad, olid noore vana laine või või noor neiu kõik ühte ja vagunisse, kuhu meid pandi, oli seal kahe-kolme või rohkem sentimeetrine jää kord laudade peal Surjo istuda kuskile ega ei olnud aga pakki panna kuskile, enne kui selle inimese sooja läbi vagun nii palju soojeneda ära sulas kütta polnud millegiga. Ja nii me rändasime. 27. viis sõitsime siit välja ja märtsil, märtsil ja üheksandal aprillil jõudsime kohale. Ja siis viidi sinna. Loomalauta pandi meid, vasika tõid väljevid vasikalaut, viidi sinna veid, narid olid sisse tehtud nelja perega olime seal. Ja söögitegemise võimalust mingisuguseid ei olnud. Ja seal me siis olime mitu kuud niimoodi. Ja õues saime siis süüa teha ja ilmad läksid soojale kah kohe järsku järsku leksiko soojal sealne kliima niisugune, kui läheb, siis läheb järsku soojale või külmale. Ja siis mina, minu töötegijad ei olnud muidugi ühe käega ja siis ma hakkasin öövalves käima põllul seemnevilja valvamas ja siise vend oli mu raha kätte saanud, saatis mulle raha järgi korterist ja siis voosi lehma endale ja siis hakkas elu juba natukene minema siberi lehma, karvane järske väikelehmaaken oli ju teisele suur lammas tilga piima ja, ja niimoodi siis läks edasi. Isa tuli kah, sai vangi maasta välja tuli kah, isa tuli vangitapiga aasta otsa tuli, enne kui jõudis Meie juurde. Et te olete koosseis, siis olime uisa teie ja venduri vangi. Vend oli juba arreteeritud. Endo juba arreteeritud, see oli seal Sahhalini kaelas, oli seal ehitustöödel kaevas seal ja lõhkus igikeltsa, ema oli tee juures, ema oli ka. Jah, see on siis ühe eesti perekonna lugu ja kas teil lootust veel kord eestimaad näha tollal seal ei olnud? Ei olnud, sest võeti allkiri minu käes ja meie kõigi käest. Et me oleme asunud vabatahtlikud ümber Novosibirski oblastis, Vinski rajooni ja meil mingisuguseid pretensioone ega nõudmisi oma kodu ja kodumaa kohta ei ole. Enne 1949. aasta märtsiküüditamist ja ka pärast seda poliitilistel põhjustel ilma kohtuta kommunistide poolt tapetute kohtu otsusel hukatud Teie vangistusse määratute, perekonnapeade, poegade ja tütarde, vendade ja õdede pärast küüditati reeglina terve perekond. See tähendab korteris majas või talus koos elavad inimesed. Sageli tehti seda vaatamata eri perekonnanimedele või leibkondadele koguteosest küüditamine Eestist Venemaale 1949. Siin käis järjest üks otsimine, siis kui oli mingi hästi minna sinna, otsima teda ja siis tuldi. Nädala pärast tulivad oma kommunistid viie mehega sisse ja ütlevad niised, et kas käskiv lovi, kas looma kodu ei ole, kas käsitleb loomil ütlema, et see tuleb vallamajas, seal ma käisin. Aga mis sai tuld, masse põld, seal, käsi otsime seal ei olnud seal. Ja siis ütles, et, et noh, kui te teda kätte ei saanud, siis võtad vindid ära ja viime teid ära. Ja neli last oli kõige huvi või kuuekuune. Ja ma söötsin teda parajasti linnaga ja tulevad ütlevad, et ankreedia viimeid ära. Ma ütlesin, et, et ma sõidan lapse ära. Et kas sa muud ei söögu ründamas teise. Ja ütleb, et siis viin teid ära, nii kaua ploom välja tuleb, nii kaua teid ära? Ma ütlesin, nojah, midagi ei ole teha, kui seal, kus on teil viia siis õige. Ja ma ütlesin, et aga mul on väiksed lapsed, Käima läks lasestest õhtul ära viia. Suhteliselt niisugused inimesed ei loe neile mitte midagi, vajutanud puruks nagu lutikad seinaprao vahele. Et meil ei ole niisugust inimest lapsi vaja kasvatada. Siis ütles, et paneb maja põlema ja mehede oli hirmul ja tuli sinna ja võttis lambi oma kätte, käsi värises ja ütle siis ma palun teid, halastage peale, et kus need väiksed lapsed lähevadki maja maha põletada, et ärge põletage vaja maha. Ja siis ütlesid nii viised, et vaata, tulid, räägid siin salaja midagi, pidasid nõu, tulid siis niised, vaata, tee jääte siia, aga selle viime ära mehe õde, see oli peale 53 aastane, tema viime ära ja siis panimata, siis taban ennast, reisija nuttis ja ütles, et kas sa, kas ma annan Airis ära, tahtsin, et minu otsu niisugune, et mingisugust ära andmist ja neil ei ole ükskõik mis tuleb, ära andmist ei ole. Välja oli kuulutatud niisugune asi, et kes Bloomi kätte saab, see saab 1000 rubla. Loen pead ploom pea eest, siis käsivad kohalikud kommunistid, käisime siin passimas, hommikul läksin välja, siis nägime, olid jälle kaste jälle seal talli taga ja ühelt poolt ja teiselt poolt olid ja karjamaal jälle igal pool oli näha, et oli, oli passitud, kasvõi kasvõi sellest saab aru, et oli, oli passitud ja siis tekkiski hirmust mure, alati, kui sa siiani viimat ei tea, tulevad, võtavad kinni. Öösel pimedas käisin, mina metsa viimas, panin ega siis panin ühe selle suure hõlmiku tema vihma kuuemale peale ja siis kõik see oli, panin ise ümberringi omale ja siis läksin siis pimedasse metsa viima, tema süüa oli määratud ära koht, kus koha peal siis lähen. Siis andsin talle, söödi ära. Saite kokku ka ikka ja ikka isa ei vaest kokku, aga lõpuks oli, üksvahe oli ka nii, et tuli toit ära anda kellelegi kätte ja see andis mulle edasi ja küll suvel te saite magada kuuse all, aga talvel talvel, siis mooli hoonetes küünides või köhides. Ja nii, et see on üks eriline spetsialiteet heid, kõrge, raske heinavirna sisse teha, alla sedasi sisse, kus saad olla väikeurg või koobas ja ja neid on pesa oleks ja neid oli õige mitmes kohas. Ja need inimesed olid kõik väga võib võtta kangelaslikult vastupanijad, inimesed, neil kes diskeersid kõigega. Ja eriti tema ema. Ja sellepärast neid tagaajamised olid ju ettearvamatu, seda ei oska ette kujutada sotsi, see oli süsteemne, süsteemne ja julm ja, ja teate isegi väga palju metsavendi, kas lasti maha või kukkus kinni. Öelge, mis oli see, mis teid päästis? Oli aegasid? Kus ei olnud niisugust väljavaadet. Isa oli minul kolmeestes. Isa oli usklik inimene, siin ümbruskonnas pani surnukirstu ja Eestis lapsed kõik, kõik need väiksed toimingud tegi tema ära. Ja tema oli tõeliselt usklik inimene. Ja ema oli kah, ema oli selle Väike-Maarja köstri Johan Kotli õde. Leeris käisid need lapsed, kõik tütred, neid oli viis mina kuuest laps. Vend oli viimane, seitsmes ja siis oli usk, oli majas. Lapsest saadik, loeti palvet, käituti ausalt ja siis oli usk, oli, ja kuidas sul on ja kui sul muud tuge enam ei ole, kui sa oled jäetud nii ihuüksi, siin sa oled, kuhu sa lähed siis jumal aitas. Ja seda on ta teinud. Tänapäeva. Neil kogu aeg palvetasime, kui läksime metsa talle süüa viima või sain söögi ära antud ja tulime lahku, siis ikka koos valetasime. Kui tulivad ja nüüd need arengud ja siis tulid, nägime, tuled, siis me, me kõik võtsime koos, palvetasime. Jah, halvenes siis lineval, kui nad dubleja tegi sind tugevaks ja kui need ära küüditati. Ma olin laudas. Kui nad koormas laps oli siis juba 1949 ja ma olin, nägin lauda aknast ka seda koormuse panekut, vaid ma läksin, siis seal on mul keda keda küüditati, ninud. Lastega lastega, mina, mina varjasin ennast saega. Ma seal metsas err val rai, see maja on pesa teeninud puuna. Aga? Tervel saarel. Ning veinil. Raha me peame, me ei ela, ma. Ei ta ei või ei taha. Luule on tõesti meil tänavu silma konvoid ilu räsinud. Ja oma oli sinimustvalget me ikka au sees.