Mõtte koguda saatesse lihtsalt uskumatuid lugusid tuli Artur Hatsoni raamatu lahkumine lugemisel. Loeksin teilegi sellest sama katkendi. See sündis aasta või paar enne vabariigi lõppu. Nii mitmed mäletavad kuist turul viibides. Kusagilt kostab vali mehe hääl. See läheneb ja läheneb ning ta sõnadest kostab kõige enam hüüdhäda häda. Selle häälekandjaks osutus keskealine keskmist kasvu mees, kuivatanud näo, terava profiili ja fanaatilise pilguga. Riietuse järgi mitte härrasmees, aga ka ammugi mitte põhjakihi tüüp. Täpsemalt öeldult kõigiti selline nagu võib-olla üks Lucia vend. Ta käis ringi mööda turgu ja kuulutas rangelt hädatulekut. Paistavate hädahüüetele. Järgnes mõningaid selgitusi ja manitses õigele teele pöördumiseks. Arvasime, et on mõni lahkusuline või ärganud hing, kellele vaim peale on tulnud. Meie ei pidanud hädakuulutusi väga tõsiseks ega mitte just otse selle linna ning rahva kohta käivaiks. Nüüd ma küll kuulatakse teda terasemalt ja päriksin lähemalt, kust ja kuidas on ta saanud sisendusi kuulutada rahvale häda. Võib-olla oli ta üks neid selgeltnägijaid, kelle võime eitamiseks ratsionalistlik teaduski. Oimetu on. Palju päevi, käis ta turul ringi paljapäi ja pööramata tähelepanu pilkavaile märkustelegi jälle möödustasinust ja hüüdis lõikavalt häda, häda. Ja häda tuligi. Vene turul seda ennustati ja venelastest see tuli. Nii, kirjutas Artur Watson, viidates Vene okupatsiooni saabumisele suvel 1940. Kuid samasugune ettekuulutaja ilmus ka saksa okupatsiooni ajal. Toona oli temaga kokkupuuteid Teodor männikul, kes oli Eesti Rahva ühisabi lühendina ERÜ teenistuses. Estonias korraldati ka üks Eesti lipu õnnistamise aktus. Ja siin puutume kokku huvitava mehega kelle nimi on Johannes kaarik. Nimi ei ole. Isenimedes kuningate kuningalt ülesande. Ja vaat see kanep oli niisugune mees, kes saatis Hitlerile ja Stalinile kirju. Ja kõigile riigijuhtidele, kes nägi valesti selle asjaga toime tulnud manitsuskirje piibli alusel, et kõike Kristlikult jube enne teist maailmasõda, rahu ajal ka enne teist maailmasõda ja tal on väljaandisid kaks raadiuses. Miks päästaatide surres Jan prohveti sõnade järgi näiteks teiseni ma puuduseks ajad ühte episoodi. Tema saatis jaanuarikuu sees 44. aastal mäele ka kirjad. Watson, õnnistagjeefi lipp ja andke see minule üle, et ma annaksin selle põhiseaduse järgsele võimukandjatele üle. Ja kui te seda ei tee et siis hävid teie ise ja hoone ta käskis Estonia kontserdisaalis kõnetada, hävib Casiooni. Kiri läks muidugi, mäe kättemäe oli ka natukese neil usuasjadest teadlik, tema ema oli tõsiusklik inimene olnud. Ja ta ise koolis seal oli kõik üks. Aivar Mäe mõtled, mis nüüd teha, saatis siis selle kirja. Pea juhilane peajuhil, tema president vormi selga olid nagu autol eesmärk oli valitsusjuht, omavalitsusjuhtide mäe seal harva jälgnormehe, saad selleni fotoleezmil, vee peainglit, mis mees senises con. Ta kirjutab veel alla, et tema on kuningate kuningatäievoliline esindaja ja. Ja ott kutsub moosis oma kabinetti. Ja elektrikatsu see mees välja kutsuda ja hoolimine tagama, et tal on siis meheõel. See oli jaanuarikuu sees 44. aastal, kui juba lahingud käisid Narva all. Mõtlesin, et paar päeva läks mööda juba ära unustanud kirja tuledes garandeki, viisakas mees, äärmise viisakusega. Härra männioksa, minu areng. Mis teil on? Ma ütlen, nii, viiakse intelligentne mees ja asi jäi küll niimoodi. Ja tuli välja, et NATO sõjaväes hakatigi ette valmistama, seda lipuennissonist lipuynisime teostati täiesti Estonia kontserdisaalis. Ma ei mäleta selle kuu 24. veebruaril ja kannel veel. Aga mitte ei antud seda õnnistatud lipp. Arreppeligaaret pääses vaevaliselt saali sisse, kuidagimoodi väärinud. Liba õnnistasid peapiiskop Kõpp, sõjaline piiskop Kõpp ja Aleksander, see mehe usu mis ta nimi oli. Metropol leedropehiti, Tõnnisi jeks Lipp kindi, kätlesin. Ja kui siis Nietzsche üheksanda märtsipommitamine tuli, siis mul tuli see lugu meeles. Kui võib täpselt, see kõik sündis. Tõesti, maja hävines. Aga ma võitsin need ärakirja teel omal alles matsin maha tagasi Siberist Riina. Jäigi mulle sõbraks veel viimati ma nägin teda elusana siis, kui me hakkasime valgeid laeva minema ootama sinna Puise randa siis tuli veel Ottodiisile pakkuma selle neile kirja. Aga ma ei tea, mis ta seal kirjutab. Kirjade andis tema sisse, kuulati teda linnas ka üle jälle venelased tõid venelasi, kes ka alati oma kuningate kuningaga välja tulid, ilusti Pea kinni suurinud ja teevad, et et ta on niisugune natukese siit. Viltu liigelda siis, kuni venelased tagasi oli Leningradi seal kõiksugu ülemus Vice uurinud teda nägid. Asjad täitusid, mõned asjad Hitleri kohta. Et niisuguseid asju on elus palju, hõlje. Viimasele küsimusele kui tõsiselt mõeldud see üldse oligi, jääme vastuse võlgu. Järgmine lugu kuulub samuti sõjaaega ja jutustajakson tollal ohvitseri vormi kandnud tartlane Edgar lamp. On palju juhtumeid, mis tunduvad kuulajale uskumatud ja jääb mitte uskumatu taga, aga lihtsalt kui nähtused. Milline osa elus on juhused? Mulle meenus, kui ma sõitsin. Ühel päeval, kui ma olin Poznanis ja sõitsin öise rongiga Berliini sõja ajal ma ei tea, kuidas teisel pool oli, aga vähemalt saksa Saksa sõjaväes oli selline komme, et ohvitserile ohvitseridel oli erivagun. Ja minul juhtus ka maalin B-s, kus oli neli ohvitserid, on kolm, oli siis peale minu sakslased öine sõit, loomulikult, rong on pimendatud ja ja aga nähtavasti ka nendel kaasreisijatel kohe und ei tulnud ja nad hakkasid rääkima oma niukseid, huvitavaid sündmusi, mis kellelgi oli juhtunud. Minule nendest juttudest eriti üks jäi nii meelde nist kogu elu ei unune. Nimelt üks elatanud major rääkis tall vend oli ka ohvitser ja langes inglaste kätte vangi. Aga muidugi tsiviliseeritud maailmas seal ütleme inglise sõjavang sai kirjutada ka omastele ja kirjavahetus ka seal oli lubatud. Ja, ja, ja ta annab, tal oli kindel, kindlad andmed oma venna kohta. Neid. Ta rääkis, et järjekordselt pedaali ja tema just tagalateenistuses nõndanimetatud Veld, Shandarmerees ja ülesanne oli tal sel momendil rongis kontrollida sõjaväelaste dokumente. Sest esiteks see selline kontroll on täitsa loomulik ja väga vajalik, sellepärast esiteks võib ju olla rindelt mitte lubatud ära hüppamise peale sellega võib väga tihti ka hoopis vaenlaste agendid sõita ja, ja, ja ka maskeeritud sõita ja kusjuures dokumentide kontroll on väga hädavajalik ja ta ütleb siis räägib, et kui ta järjekordselt läks vagunisse ja kõikide nende ohvitseride dokumente hakkas kontrollima kohe vagunisse tulles Saksamaal oli Saksamaal sõja ajal, sõja ajal ja ja, ja, ja sõja ajal Saksamaal ja, ja, ja ta äkki märkas, kui sarnane üks ohvitser, sama auastmega ja, ja tema vennal oli ja ta esitas kohe nagu ehmatas, aga muidugi, kui ta natuke täpsemalt vaatas, siis selgus, et loomulikult tema vend ei ole. Kui ta juba jõudis selle meheni küsistama dokumente, seda ütles Ethel Eing, oleks seisma jäänud esitati temale tema vennadokumendid. No tal oli kohe selge, et inglise spioon Ta võttis ennast kokku ja, ja vaata selle ära ja, ja ja ütles talle veel, kõik on korras. Aga sinul ja öeldis dokument tagasi andis tagasi, andis tagasi ja muidugi Ta ütles, et, et ta märkas ka seda, et, et see dokumendi esitaja oli teatud viisi nagu pinge all, seda ta pani tähele seda pesta, ta tegi endale juba selgeks, et midagi ja nii nagu dokumendi nägi. Aga, aga ta andis tagasi talle. Ja muidugi kui see vagun oli kontrollitud päraks otsekohe oma oma ülemuse juurde ja kandis selle asja ette ja muidugi nüüd ja, ja tegid niimoodi. Ega nad ei läinud otsekohe nüüd kauschinna, aga nad tegid, ma ei mäleta nüüd tõesti kasvanud siis kahe või kolmekesi läksid veel kord nii nagu lihtsalt läheksid sealt läbi ja, ja nagu selle mehe kohta nad jõudsid, siis otsaga haarasid muidugi nii et ta ei saanud üldse vastu vastu hakata. Ja siis ta ütles ise, et need no milline Saksa armee oli sõja ajal üle 10 miljoni mehe. Ja nüüd kujutage ette, selle 10 miljoni hulgast pidi siis nüüd äkki tähendab see see mees, kes tema vennadokumentidega sõitis ja neid pidi siis selle kümnemiljonilise armee hulgast üks mees juhtuma kontrollima, kes oli selle mehe vend, kelle dokument spioon kasutas, kes oli Inglismaalt saadud, kes Inglismaalt oli saetud? No lihtsalt see selline sissekukkumine sellisel viisil seal lihtsalt uskumatu asi. Uskumatu asi. Isegi heinakuhja seest kergemini nõel leida, kui see kümnemiljonilise armee hulgast äkki nüüd äkki sattuda selle inimese selle ühe inimese otsa, kes ainukesena tunned, ainukesena tunneb ühesõnaga selle spiooni ära? Sest kõik ülejäänud, kes seal seda kontrollinud oleks, ta mitte kunagi ei olekski avastanud. Kuuldud juhtum olnuks filmis nähtuna väheveenev stseen ja sellisena usutav. Lugu oli aga elust enesest. Ka saate jätkaja elus astus mängu juhus kõige saatuslikumal tunnil. Tegevusaeg maikuu 1945. Tegelased, sõjavangid, kes tegevuskohta on hiljem hakanud kutsuma tšehhi põrguks. Rääkija ütleb oma nime ise jutu käigus. Jutustuse kulminatsioonipunktis. Siis jõudsime mehe lageda lageda platsi peale mille taga ääres oli üks niisugune juurviljahoidla või kartulihoidla. Ja see on niisugune suur, mulle oli, ta oli üks üks 50 meetrit pikk, pikeronidest oli mätastatud ära mätastega, keskel oli siis väravad läksid alla keldrisse. Ja siis sel momendil keegi konvoi meestest tulistas, ma ei tea, kas õhku ei, kuhu seal eespool. Aga peale selle meie poiste närvid olid juba niivõrd pingul ja vanad sõdalased, kaamel marjunud, kui tulistatakse, siis tuleb momentaalselt hargneda. Kõigepealt jah, poisid pistsid, igal pool ei jookse laiali ja muidugi need suunasid siis otse tule meie peale. Oli haavatuid ja mõni oli surnud juba. Ja mina püüdsin küll karjuda, saksa keeles chisson Neestrali ja, ja siis oli nii, et, et kõik piskused pikali maha ja mina olin veel püsti. Mina mõtlesin just pikali heita, kui nägin kujuses 10 15 meetri peal minust eemal näginguid tõstis revolvri minu suunas ja see on üks väike niisugune, ma arvan, belgia Efen ja tulistas sel momendil, kui mina heitsin pikali ja muidugi ma kukkusin kõhuli maha ja tundsin, et ma olen pihta saanud. Aga mind muidugi päästis see, et mul olid referentsi taskus, olid fotode pakk oli ja see võitis selle hoo nii-öelda tagasi nimetatud päris südameid südame lähedal küll, nagu hiljem selgus, aga, aga südamesse välja. No ja siis jäime niimodi lamama, siis tuli iga lamaja juurde üks tšehh, kes siis püssiga, kes automaadiga minu juurde tuli, siis oli siis mu külma revolvritoru minu kõrva taga saba laskjat, sama laskja ja siis anti jalaga esimestele hoogne püsti tõusmas jooksukesena keldrisse jooksma. Ja siis, kui siis ta ootas nüüd, kas mina tõusen veel või tõuse, mis järk tuli minu kätte, sain ka oma jalahoobi ära, siis tõusen püsti ja jooksin sealt keldriuksest sisse juba haavatuna ja, ja siis kelder oli, läks üks pikki koridore sisse, hargnes kahele poole, kaks ust oli ja Eesti poisid olid paremal ja vasakul. Mul olid seal siis juba enne sinna kogutud vist sakslased. Kui me saime siis sinna keldrisse sisse, kui need viimased siis toodi, siis üks haavatu veel veeti sinna, see jäeti sinna koridori ja, ja teised, siis, kes seal likvideeriti ja kes jäid sinna välja, neid me muidugi enam ei näinud. Aga siis hakati tulistama perioodiliselt tähendab seda pikki mööda pikki koridori teatud aja järgi, oma lõbuks, oma lõbuks nähtavasti. Ja, ja see oli üks õudne mülgas, kuhu me sattusime, mina ei tea, kuskohalt see pisikene küünlajupikene välja ilmus ja poisid panid selle põlema, selle seinad olid kõik kaetud, vot veetilkadega ja see põrand oli mäda, võib ütelda, tähendab, eks ole. Ja siis anti korraldus, aga ma ei tea kohe, kuidas koodi ikkagi eesti mehed olid. Ümberringi anti korraldus lusikatega, kellel lusikad olid, hakkasid tilku korjama nende kivide pealt, umbes nagu meie paekivini ison oli ja ja, ja anti esmajärjekorras, mina sain ka kaks lusikatäit haavatulile ja siis läks üks meie poiss oleks oma kompanii, poiss oli, see ootas siis, kui see Nemad perioodiliselt tulistasid mööda pikki koridori, nagu see tulistamine oli, peale seda jooksis vastaspoole sakslaste poole üle selle tulistatava koridori kohe pärast valangut, kohe pärast valangut. Ja, ja siis tõi seal saksa sanitari, tõi, kes oli nüüd, tähendab seal teisel pool ootasid jälle, tähendab, selle ukse juures nii kaua ära tulistas, nii, jooksid üle, tulid siis minuga poole, siis sakslane mul rihma vahele jooksis, veri? Muidugi tähendab, puhastas mind siis sealt nii palju ära ja sidus kinni tema saksa sõjaväe said ehtsat napad või nisust, mis olid just kopsu ja nende haavadele vajutas peale. Mul läks kohe palju paremaks, ta enam ei nurisenud ega ei olnud verd jooksnud. Jäin lihtsalt sinna muda sisse pärast magama süüa, midagi ei olnud juua, midagi ei olnud. Ja kui ma siis ärkasin, aga siis mul nähtavasti oli palavik see haava poolest, ma ajasin ennast püsti. Ei olnudki asi nii hull, muidugi val haavavalu valu, aga käed-jalad olid terved ja käia sain. Ja, ja siis kaua me seal sees olime, ma isegi ei oska seda ütelda. Kui kavandati siis välja, siis rivistati üles ja siis viidi meid maad eemal, seal oli vist endine lennuväli või igatahes üks suur suur vangilaager ja sinna ette siis hakati meid üles rivistama. Juba seal oli juba venelased kõik mängus. Aga siis meil ei vedanud, eks purjus venelane tuli automaadiga, seega umbes karriselt, mis neist pidada, tõmbame siiasamasse maha ja tõmbas meeleautomaadist tule peale ja neist said õige mitu haavata ja minaga teistkordselt. Mina sain siis paremast reiest läbilasu. Jah, ja. Ja nii imelik, kui see ka ei ole, eks ma olin nõrk ka ja mul oli palavik esimest haavast. Nii et vägise, nii kui see valgus kadus ära, mul on nii selgelt meeles ja tulid kõik pildid nagu lapsepõlvest isa ja ema ja nägin ja ja niisugune mõte käest nagu läbi, et vist on ots käes, sest alul, kui inimene saab haavata, ei saa aru, kuhu kohta sa said, kuhu kohta see on väga imelik tunne ja siis. Aga mis, mis mind päästis siis poisid ikka poisid, meie avakaaslased, need haarasid mul kahelt poolt, tähendab käe alt kinni ja tassisid mind, siis lohistasid peaaegu üks kuus-seitse kohta ettepoole kolonnis ja viimasel momendil, sest kõik haavatud viimaseni lasti maha minu silma all. Ja ja nad otsisid kohe ühel poisil oli natukene riivanud sääremarjast, sealt tuli kõvasti verd, püksid olid, tähendab punased, minul oli kaunis Raskaa, natuke kontiga haaran mina meeleheitlikult, püüdsin oma, seda oli ka huvitav, otsisin laua taga kusagil vaatan käsi, terve teine käsi, terve üks jalg, siis ajasin käe, taskusärgid, mul nahkkindad, tõmbasin need nõretasid verest kiiresti, siis mul oli kaks taskurätikud, hoidsin siis taskus käesele augu väljalaskeaugu peal, mis verd ajas välja. Hoidsin meeleheitlikult, et mitte näida haavatuna, vähemalt esialgu pääseda. Ja, ja siis oligi niimoodi siis ott otsijate, kõik nad autodele ja see mul kunagi läheb meelest ära oma silma all üks, neli sammu minust ja see eesti poiss oli ja see küll ta palus ikke nihtzisson ja Nestrallijaid ja ei aitanud seal midagi. Ja siis koera moodi punane tsehh, tulijad. Et kas ma võin teid aidata seda punaväelast? Staway, see võttis siis kohe kätte ja tunduma kuulid, Nad olid viilinud, need otsad vist nähtavasti ära tulistas siis seda poissi pähe kustel pool pealuud koos ajudega lendas ja need olid õudsed pildid ja mu oma ise nüüd süda sees peksab ega minagi kaugel ma pääsen sealt. Seekord läks mööda jälle rest, see läks mööda, aga kauaks sellepärast ma ju võimatu käia, niikaua kui see süles rivistati ja siis läks marsiks. Siis me muidugi ei teadnud, kuhu Prahas prognoos 200 kilomeetrit. No haavatus, tead, seda kuidagi käia ei saa, sõbrad aitasid alul kahelt poolt, nii et ma 16 kilomeetrit haavatud peast käisin ära, siis anti võimalus istuda siis mul sõbrad sidusid jala pealtpoolt aluspesu kuidagimoodi selle enam-vähem kinni. No jalg oli niivõrd jäme, et ma ei saanud enam püstiga õieti. Ja siis mul käis niisugune mõte, et nüüd ja vahepeal oli juba selge, kuidas see asi käis, mahalaskjate komando käis tagantjärgi sadama pärast veel mitmel korral, nägin. Ja mõtlesin, et lihtsalt palun ennast nüüd tulistada. Et oleks mitte Püssat vähemalt automaat, et kohe otsa saada. Ja, ja sel momendil vaatan, tulevad kaks püssimeest sinna. Venelased sinna mõtlesin, nüüd tulid minu järgi ja siis ma just vaatasin, näed, et neil on püssid, et ei tea, kas ainult saab mulle pihta, esimese pauguga oleks automaat Grünthal. Ja ütlesin veel poistele, et mu nimi on Aksel välja otsed. Mälestuseks. Et ütelge, et niisugune poiss seal sinna jäi. Noh mis selgus, tuleb minu juurde, Smošiti ei saa, raputasin pead, ma sain aru, et ta küsis. Et kas sa käia saad. Ja mind aidati selle püssi peale, nad võtsid mind enda vahele ja üks püst pandi mulle istmeks ja, ja tassiti mind ühe auto peale ja tuleb välja, missuguse auto peale veel leivaauto peale, mis oli. Poolteist tonnine väike veoautos oli poolest kastist saadik leibu täis laotud, see ei olnud muidugi mitte vangidele sellisel saatemeeskonnatoitjad ja seal peal oli present ja mind selle presendi peal, mina muidugi alul ei saanud aru, mismoodi ma selle niisuguse halastuse välja teenisin, aga pärast tuli välja, et üks tütarlaps oli, keedame, tundsin, tähendab juba reaalkooli liuväljad noorest pärast ja see oli seal siis väga heas kirjas juba selle, selle saatemeeskonna komandandi ka. Ja see oli ütelnud, et mul on vend seadet päästke ära. Huvitav, kuidas tema sinna oli sattunud, noh, tema oli nii, kui ka paljudel oli, tähendab nende tüdrukute saatuseks ta seal oma plitsmehedel ja, ja halastajaõde olnud Saksa sõjaväes ja eks ta siis oli nii ka kusagil vangi langenud. Siis juhuslikult nägi, ega ta nii väga ettevõtlik daam, kes ei löönud risti ette ka ükskõik mida ette võtta enda päästmiseks ja ka teiste. No vot, nii, ja siis meie auto niimodi ootas, kui see kolonn sellest liikus edasi edasi. Ja nüüd, kui me jäime sinna, siis selle kolonni lõppu, et siis ma nägin seda metoodikat, neli meest automaatidega käisid siis selle kolonni lõpus järgi, sellepärast et seal oli ikka kümneid tuhandeid neid mehi, vange ikka juhtus neid, kes ära väsisid, kes ära väsis, sellest maha. Vaat nii. Viimase loo jutustab Eerik Heine, kes metsavennana käis Stalini ajal Siberis küüditatuid Eestisse tagasi toomas ja tõigi. Tõesti raske uskuda, kui mitte tema kaaslased metsavendluse päevilt ei kinnitaks sama. Ja siis olime, olime metsas Edgariga siin ja õnnistusega ja endale külla. Kolm musketäri nii-öelda Nendega alguses lendasime ringi niisama ühes kohas kohta saime relvad ja peidetud relvadest ja muretsesin endale vale patsid, bassid, aga muidugi panime omad pildid peale ja ma muutusin spetsiks pitsatit, nende valmistamist ja siis ei olnud mitte ainult valepassid, meil tegime kõigile, kellel seda vaja oli, kümneid ja kümneid. Aga siis juhtus niisugune asi, et seda keegi enam ei usu või ei usu üldse, et ma olen niukseid, asja tegin. Läksin siberisse valepassiga. Läksin, originaalsed läksin selle taluniku tütrel oligi, kes meid väga kui meil haiged, siis ta toetasid meid ja kui meil oli süüa vaja, siis saime sealt ja haavatud parandasid mehe haavu ja ja me tahtsime midagi teha ka, Edgar siin samuti ja endale, et teeme midagi. Kuidagi saaks tasuda kaneel lahkuse eest ja mõtlesin, et ma lähen, mul vene keel enam-vähem on ja ja nii sammunikaga siis otsis mures siis umbes 10000 Rubasele. Selles võtsin kaasa ja suure vanasti meistrid laiali, niuksed, tuletõrjerihmad. Nendele õmblesin kotikesed, niuksed kotid, Külli kuraalisse panime. Panin hästi riidesse, mida siis? Läksin lennujaama ja ostsin lennupileti Moskvas, esimene esimene vend üldse. Ja sattusin veel kõrvu, Dism, Elisson, see oli see, mis ta oli, see ametiühingu liider vist on raha, ametiühingu liider, lennukis Hills neli 41. aastal hävitas katooja selget endale hea naabloojajanamisel, ajasime juttu ja tema oli ikka kohe nii kaunis venelastest rääkis kaunis halvasti. Terves selles bürokraatiast nii-öelda. Ta hiljem muide võetigi maha selle koha peal, assoo jah, no siis arvutasin, sellepärast seal oli väga halb arvamine venelastest nii-öelda ja siis Moskvas finantsspekulantide kokku, kes muretsesid mulle 500-l rublades pile. D Novosibirskisse. Ja siis Mul oli seal paar päeva veel aega, enne kui see rong läks sinna, nii läksin linna vaatama ja ma sattusin Is Kremli juurde ja seal oli, ma ei tea, see võttis mu kanala hajulega. Nii kui ma sellele kremli liginesin, siis tuli selline tunne, et need miljonid, kes püüdsid Moskvat vallutada, kremlist valutada, need vaatavad mul selja tagant, naeravad, naeratavad, nii-öelda heakskiitvad kohe kananahk ihule, et ja siis ma läksin edasi kaebani käega kohe kremli seina peal, et vaat, siin on nüüd üks vana sõdur relvastatud, kes praegu veel edasi sõdib selle selle režiimiga ja kohe selline selline tunne oli meeldinud ja 40 on mulle toeks ja ja aitavad mind nii-öelda oma ettevõtmises ja mul oli kohe nii kerge ja hea tunne. Imelik, aga praegu mul ootan, siis tulebki praegu kananahk, ihul. Sealt läksin, läksin siis edasi Novosibirski pääle. Rongis oli niisugune asi, et hoiatati juba ette, teepärane, igasugused röövlid pandilt püüavad, reisijate summad on kätte saada ja ma nägin oma silmaga seal, kus oli niuke mäekallakul toll mõlemal pool seal, mõnel pool olid need sellid ja pildusid pootshaaki akendes läbi, tähendab nendesse kohvritesse. Ükskord oli seal ühe naisele rindu kohese pootshaak ja me sõdisime, meie olime nagu üks pere seal tee mobiliseeritud olime ühisrindes nende nende bandiitide vastu seal teeröövlite röövlid ja ja need rääkisid koguni nii, et need käivad need v autosid röövimas, need on vedrud jalgadel. Ja hüppad kohe nii nagu kängurud hüppavad vedude peal ja veoautode peale ja siis nii-öelda teevad tühjaks igasuguseid, äkki lõpuks jõudsime sinna ja seal ma läksin taevani rataslaev hobi äärde jõudsin ta, sõitsin mööda, nii nagu vanasti Volga laevnikud Elurd ainult tuleb meelde, mis Mosfilmi nägin eestisse, vaeva päev seal, NKVD mehed ja igasugused muud muud tegelinskid ja tantsiti Kasatšoki ja joodi ja väärmõtlesin, et oh tont ja alllaevad prahiruumis vangid sõidavad samuti sama sellega. Ja lõpus jõudis sinna patcornaiasse, seal algas harujõgi ja seal läksin siis edasi Kalbaševas. Ja üks väike linnake, kus esimesi eestlasi kiidud, suurem osa surnud nälga seal elasid Muldonnides. Sügisel olid korjanud leivaaseainet toomingamarju ja olid maandanud selle, selle liha marjad ümbert ära ja selle kivi, mis seal sees hernetera suurune, Oitseda jahvatanud, leivaks ja et see ellu jääda ja ja seal kogu aeg ikka see reziim, ta poliitiline režiim, vaenas kogu aeg. Ja sealt ma läksin siis edasi veoautoga, kus tütarlaps oligi, kellele jällegi mõne võitja läksin. Jõudsin sinna ka, aga seal oli, et ta oli nii võlts, moraalselt. Noh, hirmutatud. Et sa jumala pärast ära, kui need siin siin, kus ta oli ühes kolhoosis, kui need saavad teada, siis olen minu minus sõitev kohe laagrisse ja olid kaks väikest last seal ka. Mõtlesin, et ma tulin sind ära viima. Ta ei julgegi asjade pärast tulla. No ja siis ma hakkasin minema, võeti mind kraest kinni, seal kohalik komandant, see viis mind enda juurde ja et mis asi see keelatutsioon, kuidas siia üldse julgesid tulla ja nii edasi. Ja pani mind kohe puuri arreteeritud halvas kohas kukkusin kinni ja ütlesin talle kohe, et kuule, et asi on nii, et ma kahetsen, et ma tulin siia, aga kui sa mind nüüd lahti, siis ma annan sulle kõik raha, mis ma ka paljusid kohe, kui küsimus oli mul juba kindel tunne, et no nüüd nüüd saan siit minema ma seda, mis siin kehanber seda raha üldse nimetati taskutesse umbes 1000 rubla. Ladusin selle selle laua peale ja luges, ülejad. No ta seal ka. Ja siis ma tulin sealt, tulin siis lennukiga tagasi, panime sinna lennukile. Metsavaht kahe tiivaga niuke, tähendab sinna tagasi globaševasse. Sattusime tormi kätte, see lennuk kõikus ja rappus vastamisistri maissensiinsouriks. Paksimine, naine istus mul vastas, oksendas terve olemise välja, aga noh, saime ilusti tervelt pärale. Ja karbašess, ma rääkisin inimest, kes seal olid, et läksin küll, aga midagi tagajärg on. Et kuidas keegi soovib minuga kaasa tulla Eestisse. Et mul on võimalus teile kõigile piletit ja toitu osta nii kauaks, kui me lähme ja ja siis seitse inimest tuli, kaks last ja viis täiskasvanud meri raha ja sel ajal oli abil. Meie olidki riikia Bravoreytak ja oli eestiaegne avastada ja. No siis oligi. Läksime Novosibirskisse nendega laevaga ja seal ja üks eesti spekulant oli üks naine, Venemaa eestlane igavene. Aga see oli, veri on paksem kui vesi ja see ostis meile piletid, mulloinetculult rahasid ma olin ka kaasa võtnud, mida me nii-öelda elasime. Palju just Uudeküll, onu oli vabastaja Lembitu kapten Core ja see oli numismaatik ja seal oli igasugused kuldrahad ja plaatina, vana vene plaati on rajal inglise omasid ja ja siis vahetevahel, kui meil äärmine rahapuudus, siis tema abikaasa lubas kes oli veel elus, lubasin me neid rahasid kasutada ja mullu ei paar tükki kaasas. See oli nagu Magneet sellessanne kõigile kaheksale saime. Saime piletid Moskvas. Ja siis hakkasime reisima minna selle, kes ka neli päeva Moskvasse pidin vahele jääma, seal oli passikontroll, aga ma sain ja inimesed seal eemal, enne ilma, et nad oleks vaja vennanud. Hakkasin lolli mängima, aga need olid minu ümber seal, mis tsuh, naasin, räägid, jätsid uksed valveteniimsused minema ja ja siis oligi, et üle Leningradi ei saa nagu üle Riia sai sinna piletit, läksime rongiga sõitsime Riia Tallinna ja kul jõe Valga jõudsime siis oli üks mu elu ülevamaid hetki, kui. Kui oli üle Eesti piiri, sõitsime, siis kõik need kallid inimesed mul endal oli ka vesi silmas, nutsin nii. Südantlõhestav oluliselt, et seal oli midagi. No ja siis jõudsime oma baasi memobaas oli, oli, oli Tamsalus, seal oli nii-öelda terve see seal väikses linnakeses elanik, kes ma olin seal siis peatusime hetkeks ainult päevaks-paariks ja siin on üks, üks suurepärane tütarlaps selle hoidja nimi, roosa Olub, kes meid vastu kotis tervet seltskonda ja ekstirts, ma tean, praegust nime ei teagi, kutsusime teadsiks üks tütarlaps seal ja ja seal niivõrd emotsionaalne oli see nii-öelda Eesti toitu ja külapäev linnakese Pälsoni uued riided on inimesed, tõid nii. Ja siis sai neile öeldud, et ärge kodukohtadesse mänge, kui ta kodukohtadesse näetis kukkuda uuesti kinni, täitsa saadetakse tagasi, olid need 41. aasta küüditatud ja 41. kõrvitsa see oli 48. aastal omale meele järgi käisid. Ja siis andsin raha kokku, nii palju kui meil oli ja seal oli kaks väikest last, oli ka kaasühe, loo ei pane peaaegu üleni paistes. See sai ka vanavanemate juurde saadetud teistega ja vägi, piltilus, väike tüdruk oli, see oli neist kõige vapram. Tõesti suurepärane, vaikiv absurd. Selle toi sinna minu juurde, ühest hobisadamast tõi ta minu juurde jumalakeeli viise, tüdruk kodumaal sinna, sinna siin ja resin, kuhu ta oli vaja minna ja ja siis mu jätsin jumalaga ja seal oligi, ma ei öelnud neile, kes ma olen, tegelikult ikka meister ja nii edasi ja ja kõige piinlikum juhtum, valusid lastega balletiõpetaja tantsusamme ära, et ma ütlesin, jalg on haiged, mais. Püüdsin välja saada, sellepärast või selle üle südamest naerda kohe. Ma ütlesin siis, kes ma olen, et ma ei ole see, keda ma ütlesin, minu kodund metsas, metsa vahel tohi taevane, siis oli kohe nii, et oo ja see oli, see oli ajajärk. Ei jõua kui olin vabama, nüüd need vennanaa peale elama. Mind turvate vaade luukude peab loobuma. Ja. Oma. Tudunud päevad uunime ümber. Meil vabadu mu neiuke vaibunud minule ja tulevikule mõtleme. Kust algab kodumaa ja vabadus? Hoituubiga loor kõrgel trikoloor ja kale vihkama ta vabaks. Peaksin langema mu isamaa ausalt võitluses või relvata. Ja sõbrad künik, mu hinge viimne hõik. Muu elu. Kustub meil aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla.