Märtsiöödel 1944 said vaenlase õhurünnakutes rängalt kannatada Eesti linnad. Saabuvast hävitustööst kuulutasid juba varem Narva rindel eesti sõduritele alla loobitud lendlehed ähvardusega meie linnad maatasa teha. Just kuuendal märtsil, kui oli likvideeritud punaarmee viimane Siiversi sillapea tuli õhtupimeduse saabudes Nõukogude lennuvägi. Mõne tunni pärast oli Narva üksainus tulemeri. Järgmisel päeval kavatsesid rindereporterid Agu Kask ja Karl Gailit sõita raadio autoga kohale saadet tegema. Kuid linn põles ja oli tugeva kahuritule all. Tuli ootama jääda. Õhtul ja öösel tegid pommilennukit jälle laine laine järel mõttetud hävitustööd. Kaheksandal märtsil võtsime Narva sõidutada, kuigi kahurvägi jätkas linna tulistamist. Sissesõit oli raskem, tänavail rusud, puumajad, kas põlesid võidule, oli talus müürides. Siin-seal lõhkesid mürsud. Jätsime raadiomasina mõnesaja meetri kaugusele raekojast ja vedasime sinna kaabli. Kogu vanalinn oli suitsev kivihunnik. Raekoda oli vähe vigastatud, ainult Dormelisanud mürsutabamuse. Väheseid vigastusi oli saanud ka Jaani kirik ja Hermanni kindluse taksod. Müüridki pidasid pommidele vastu jaanilinna kindluse, merepoolne müür aga oli pea tervenisti varisenud jõkke. Kogu vanalinn jättis samasuguse mulje nagu mõni päev hiljem Tallinnas. Harju tänav. Polnud võimalik eristada tänavaid, oli vaid üks suur kivihunnik. Kask sai saate valmis, taustaks leekide pragine mürsuplahvatused. Otsustasime raekojast kaasa võtta mõned veel seinal rippuva maali. Hiljem saadeti need Tallinna, mis neist edasi sai, ei tea. Kui jõudsime kaablit kerides maale tassides autoni, selgus, et kaabel oli mürsukildudest mitmest kohast katki. Sõjalisest seisukohast polnud vastane midagi saavutanud. Narvas polnud ei sõdureid ega eraisikuid, kaladusid mitte, kuid ka ajaloolist Narvat polnud enam. Mõttetu oleks otsida rindereporterite saadet Narvas nähtu kohta Eesti raadio heliarhiivist. Kõik, ka sõjaeelse riigi ringhäälingu heliplaadikogu langes tuleroaks kolm päeva hiljem Tallinna suur pommitamisel. Õhurünnakuvaheajal käisid ringhäälingu hävingut tunnistamas abielupaar Esopid. Me töötasime mõlemad Estonia teatris riigi ringhäälingus. Läksime siis oma vana töökohta, vaatame seal üleval kõik põles ja põlesid teate üle veel büroo kolmanda korruse peal, kus oli sinine saal, orkestri harjutussaal oli sealt haarata seal uksest otse edasi oli riigi ringhäälingubüroo. Büroo ukse taga jäi siia sinise saali, teekoridori olid heliplaatide kapid. Ja need heliplaadid põlesid seal kõik püsti. Lugusid, et hõõrusid lihtsalt oli niuke getod, penitsi kõrval kõik hõõrusid. Minu teada oli meil vist midagi, 3000 plaati oli vist tol ajal et kõik hävisid ja võib-olla seal mõned. Riiulis ehk oleks olnud veel terveid Kraga, aga kõik tundus nii hirmus lootusetuna. Külje pealt saime ülesse, nimelt oli keskosa sul trepid, sealt ei pääsenud seal keskus oli põlenud, aga külje pealt läks niukene kiir Triplex peatükke või muud seal oli mis kontsert saanipart selle tagant kontsertsaali tagant tagant, kes seal oli üks töökaaslane, töötasin siis tehnilises talituses, üks töökaaslane oli seal siis olnud sel ajal valves ja oli siis lõiganud lihtsalt mõned võimendajad ja mõned mõned seadmed sealt välja lõiganud ja need viinud keldrisse ennem kui see tuli sinna läks. Aga selle kõige hirmsam jubedam lugu, miks meie nii-kui-tuttavate ringis juhtus? See juhtus siin samas Koidula tänaval. Kas see maja oli 11 või 13, enam hästi ei mäleta. Seal elas Tallina keskmeierei juhataja. Nemad olid maja keldris olnud ja muidugi elektrivalgusel Eradoli pimedas. Ja pomm tuli seal õue peale õuele. Ja kui keldris, siis see lubi ja ta prahtki hakkas alla baaris ja nad arvasid, et maja langeb meile pääle. Ja tema naine ta kõrval vajus seda kukub. Et ta oli võtnud naise kätele, et toob välja ruttu, et, et kindlasti päris, aga väljas oli valgem kui päeval, et jõulupuit põles seal tohutult ja tulekahjudega. Ja väljas, nagu ta õue jõudis sinna, siis ta nägi, et ta naine oli ilma peata. Õhusurve oli tal viinud pea ära ja ta naine oli seitsmendat kuud rase. Et see mees on ainukene inimene elus, keda ma olen näinud. Et ta on tulnud vastu. Paar päeva hiljem nägin teda. Ta elas siinsamas ligidal tõlkes siin Jakobson. Ta oli muutunud täiesti valgeks broneebee, seda oli täiesti valge, nii et ta oli nii kui nii kui nii kui vesinikuga pleegitatud, nii tapvalt ühte musta karva peas. Üheksas märts 1944 oli neljapäev. Ilm ei olnud külm, kuigi märtsikuiselt kõledavõitu pilvitu taevas ennustas tähe kirgast kuuvalget ööd. Pimendamise algus linnas oli kell 17 40 päikeseloojangu ajal. Muidu elas linn oma tavalist elu kinodes ja teatrites oli nagu ikka, sõja ajal palju rahvast. Töölisteatris mängiti tol õhtul rätsep õhku. Estonias algas kell kuus Eduard Tubina ballett et kesklinna kinodes jooksid Saksa ajaviitefilmid. Õhurünnakut ei osatud karta, sest kui häiresireeni oli kuuldud, siis tavaliselt öö hakul. Seekord läks teisiti. Õhurünnak algas kell 18 30, mida kinnitab järgmise päeva politsei raport. Ka Ülemiste lennuvälja tabas õhurünnak ootamatult, nagu mäletab lennuväevabatahtlike Ewald aas. No vot, ja ülemistele siis niiviisi, et Vartkanud väljas ja vahtkonnaruumis need mehed puhkasid ja mina läksin oma meest siis üles äratama või mitte äratama ka läksin ettevalmistama saapad jalga panna. Ja no see on, aga ma läksin, ma ei tea täpselt kava postilt ära, tulin aga umbes kolmveerand seitse. Ja siis tulid ilmahäired, Ta pommid tulid alla. Ja meie kõrval üks, seitse 80 meetrit eemalt meie barakist oli sakslaste Flack või lennukitõrje kuue toruga, mida need olid nelja toruga patarei, meil oli kuue toruga patarei, aga nendel ei tehtud niiviisi nadolid vall ümberringi oli vallrõngasvall ja ta seisis selle maantee ääres, mis lennuväljale sisse sõidab, Tartu maanteelt lennuväljani, kuni seisis hooneni rina ja selle ääres oli see kuusk toru ja ta oli ümberringi noh, kaitstud killu kaitseks oli pandud vall mullavall, ainult oli näha torude otsad ja siis, kui mehed vahetevahel liikusid, see oli siis mõnikord näha, aga mitte igalt poolt, vaid meie baraki poolt. Ja meie barakki ja selle, nende patareide vahel oli siis sünkrooni pandud helgiheitja. Nii et koos patarei juhtimisega oli ka helgiheitja. Helgiheitja oli peaaegu meie barakki ligidal kohe. Ja mina läksin nüüd tulin ja läksin baraki sisse, meil oli niisugune Barakus, ruumid olid, toad olid kahel pool äärtes ja keskel oli siis koridor mõlemis baraki otsast sai sisse ja välja tulla ja baraki ukse uudse uksed käisid kahele poole. Nii et siis kui oli väljas, sai libistada väljas, kui oli vihmane ilm, rivistati siis baraki sees Stalini parata. Ma ei tea, kui palju seal tube oli, aga kahelt poolt ja mina läksin, aga enne kui ma jõudsin baraki ukse nii Meghani, siis baraki ukse ette mõlemil pool oli pandud betoonist killukaitse sama kõrgekujuks, aga ta oli uksest eemal. Nii et see killukaitse betoonsein, nõndanimetatud sissepääs oli kaetud betoonseinaga, need uksed tegid lahti, siis tuli betoonsein ja siis saad kahelt poolt välja. Mina tahtsin nüüd ja sain betoonseina ja ukse juurde sain ukse lahti tõmmata ja pomm tuli ja pomm tuli siis juba enne seda patarei hakkas laskma ja patarei sai kaks kogupauku teha. Kaks just täpselt ma mõtlesin, et kas oled harjunud. Siis hakkas helgiheitja tööle alles ja ma kuulasin, et millegipärast ümberringi oli vaikne ja just see uue uue uue oli võõras mürin, võõras lennukimürin oli aa ja häda oli, aga kaks täisvalangut pandi kaks kogupauku pandilakist ja siis tuli pomm. Ja siis tuli pommide seeria hakkas tulema ja üks tuli nii lähedale. Üks tuli, nad hakkasid selle järve poolt ja järve poolt tuli, üks tabas täpselt patarei, seesama patarei, helgiheitja jäi veel tööle, jõujaam töötas, aga patarei sai pihta ja oli vait, käsklusi lõikalis ennem kuulda. Ja siis vaikus, patarei oli vait. Järgmine pomm lendas meie teenistusmajast üks 50 meetrit nurgast eemale. See oli lennuvälja betoonsõiduraja poolt ja aknad läksid mõned katki, aga teiselt poolt küljest, mina tulin, oli teiselt poolt ja sinna tuli see pommid lehter, aga mitte tee peale, vaid tulid niisugune murulõigu peale, nii et liikumist ei seganud. Ja see oli nüüd sellest seeriast viimane pomm, erimase sai patarei, viimane pomm sellest seljast, mis lennuk lasi, läks lennuväljal, eelmine läks, seal oli nõndanimetatud sõjaväehobustele hein, varukogumise punkt oli Tartu maantee ääres aia sees suurelt laod olid seal, üks läks selle lao juurde, nii et need olid umbes sajameetrise 150 meetrise vahedega. Tadžikis need pommid, seda no ja täiesti juhuslikult kõik muud pommid, kõik muud lennukid lasid täiesti täis Ülemiste järve ja see oli jääs. Ja siis järgmisel hommikul läksin vaatama, siis oli jääsupp terve Ülemiste järv on nii, et varem seal sõitsid kelkudega ja käisid otse üle veepuhastusjaama juurde siis pääsenud isegi jääsupp oli nii suur ja meil suuskadega Botoonidega Radod ja enkerid, mis tõusid sealt Tartu maanteesilla pealt ja tõusid üle järve jää pealt ka ülesse, aga siis jää peal enam ei pääsenudki. Nad õmblesid selle ümberringi seda jää läbi ja lennuväljale sattus sellest lennukist üksik ja üks pomm, mille me hommikul tegin öösel kohe uuesti puhtaks, korda rohkem ei tulnud. Aga seal väike jutt selle juurde, et see killukaitse, mis oli meie baraki ukse ees, see lendas barakki, see surve tuli pommi poolt sealt patarei poolt. Ja see lendas minule, selge, need lõi uksed mulle järele. Ma sain baraki sisse ja lõi ukse uuesti kinni ja lendas uksega. Ma lendasin sisse ja siis läksid. Pärast seda tuli häire ja sellepärast, et Tallinnal ei olnud vaatluspunkti otse Tallinna ja vaatluspunkt Tapal ja Tampa sai alles pärast seda, kui pommid käisid. Nad tulid Tallinna peale üle mere läbi Soome lahe. Soome lahe kohal, Soome lahe kohal tulid ja börsid Keila pealt tagasi. Nendelt selleks orientiiriks oli Keila ja Keila ja Keila ja Tallinna vahel, kusagil pandi partisanide Vene poolt panid need märgi tuled ja märg tuled olid raudteede, raudteede äärde ja raudteede peale lõkked, lõkked, hüved ja, ja mingisugune märk olin teil seal, mis andis nendele ventiiliks, kus nad tegid pöörde mere Pealt tulid, tegid pöördusele Vääna Vääna, Hüüru Keila, vaat selle tee peal Paldiski maantee peal. Ja siis võtsid suuna kursi otse Tallinna peale ja mööda Tallinna seda ülemist raudteed läksid Leningradi tagasi. Aga siis ja tappa ei saanud ennem meid hoiatada. Alarmi tulnud sellepärast tapal ei teadnud, nad ei saanud ennem püüdnud. Nad tulid tohutul kõrgusel ja isegi saksa Flack ei võtnud neid alla, aga nad võtsid alla pärast teiste, aga meie patarei ei tabanud. Ma ei tea, kas ta nüüd tabas, aga vähemalt läks ära, aga see oli kõik enne kella seitset. Igal juhul enne kella seitset. Samal ajal oli viljandlane venda lõik teiste Viljandimaalt mobiliseeritud meestega kevade tänava koolimajas. Saanud just see oli, noh, umbes kella poole seitsme paiku olime ära söönud ja ma lihtsalt väljusin ülevalt. Me olime paigutatud selli Westholmi Gümnaasiumi kevad tänava koolimaja üles, saali oli siis meil kahekordsed narid sees ja mõtlesin sees ei ole midagi teha, et kes mängis kaarde, kes niisama juttu ajas. Väljusin just sain just uksest välja, et sinna selle varikatuse alla, kui järsku olid need Öörlaternatoi jõulud, jõulupuud olid taevas ja samal momendil just kuna ma seisin just eesukse juures, siis koolimaja otsa juures sealt teise tänav või selle kõrvaltänava pealt last üles punane rakett. Õhuääred siis veel ei olnud ja need pommid langesid otsekohe. Neli pomm ümber selle koolimaja, nii et voolima mu selja taga lõi, nii raskelt hõõruma ja muidugi kõik klaasid, Need kukkusid ülevalt alla ja siis hakkas põrgu peale, siis alles tuli õhuhäire, nii et see pealetulek tuli siis, ühesõnaga, nii et et eelhäiret ei jõutudki velandada, tuli nii ootamatult tuli siis kaelase asi. Kes teie oletusel võis selle punase raketi tulistada või miks? See oli ilmselt märgiti ära seda koolimaja asukohta, kuna seal oli hääl, tuli sisse just Viljandist ja siit maakonnast mobiliseeritud meeste hulk meid, nii umbes arvamus järele ma muidugi ei tea täpselt, aga meid võis olla 1500 või 1000 200500. Te arvate, et tegu võis olla märguandega üldiselt oli märguandeks. Ma kuulsin ka Pärnu maantee koolimajas, kus oli paigutatud mobiliseeritud poisid, ka seal poisid nägid üles antavat punast raketti, nii et järelikult oli nii spioonide või ühesõnaga märguandjate brigaad oli Tallinnas olemas. Arvatavasti olid parašütistide varem kusagil Eestis alla ehitatud. Nähtavasti nii, et igatahes see oli oma silmaga nähtud, see raketile laskmine ainult muidugi sellele raketti Mehele muutus see hetkega kohe surmavaks, sellepärast et et kohesi esimene pomm langes, mitte koolime, abistavad just üle tänava sellesse maja õue, kus rakett üles tuli, nii et seal ei olnud pärast hommikul muutu suur auk oli. No ta pidi ilmselt täistabamuse saama. Ja siis hakkaski see kohutav massiline hävituspeal. Mis otsuse te tegite, kui nägite, et suurrünnak tulekul on, seda võis arvata juba jõulukuudel. Ja sellepärast, et see ta või jõulupuude pilt oli ja selge, et nüüd hakkab midagi kohutavat. Ja no mis ma siis uut midagi oskanud arvata, esinenud mendigi muidugi, tekkis niisugune moment, et kuhu minna või mida teha? Ja sisse kohe peale seda, et seest korraldus anti kohe seal ma mäletan, rühmaülemad, kes seal olid põhukotid akendest välja loopida. Et pihta või tabamuse korral ei läheks sees põlema midagi, see oli siis esimene aknad olid nii puruks ja need loobiti muidugi akendest välja, kogenud mehed, noh meie seas oli pri hulka neid endise idapataljoni poisse ja ja, ja see siis noh, see töö sai tehtud ja siis oli, järgnes muidugi see korraldused välja tänavale, päästetöödele. Noh, niipalju kui ei oli, siis hakkasime korjama üles neid, kes esimese tabamus olid saanud. Seal oli neid küll, kellel oli siit ja sealt vigastatud ja no, ja põrutustega ja käsk anti siis viia koolimaja keldrisse. Et seal siis seotakse neid. Aga see oli üks üsna üsna sünge pilt, sest et väga paljud jooksid muidugi meestest ka osa jooksis alla, keldris, aga tänavalt jooksid inimesed nagu koolimäe all nagu varjendisse. Ja see oli siis see katlamaja ja kütteruumi tunnel see noh, soojatorusid täis. Ja nüüd sinna sisse inimeste massisse samuti haavatut sinna sisse kanda ja iga pommiplahvatusaeg see maa õõtsus. Ja see oli siis üsna õudne tunne oli, et kui see suur maja variseb, siis on ju kohutav õnnetus, mis seal juhtus, ja pärast cum Harju tänavakoristustöid tegime siis ilmnekski see, mis tähendas tol ajal selline variant koristasime ja tantsimine haavatuid kokku ja siis ma sain Falk pargis ka üsna ligilähedase pommi. Paiskas mind seal pikali mulla alla, natukeseks momendiks lõi uimaseks, aga noh, see kahju midagi teinud, sest et muld paiskus üles ja. Ülo ja ega te ju püstijalu olnud, sel ajal, kui pomm tuli pommilangevust, oli kuulda. Ei noh, momentselt muidugi viskasin pikali, see, see on nagu tuttav mul juba, sest idapataljonis kogemused olid olemas. Ja noh, nendega siis me ei saanud seal suurt midagi teha, niipalju kui saime taastasest, tuli, hakkas väga kohutavalt möllama seal, sest Tõnismäe kandis need puumajade vööndid läksid kohe laus põlema. Siis leek ja kõik siia kohutav tuuletõmme, mis sellega kaasneb. See oli igatahes niisugune asi, et raske oli raske isegi liikuda. Ja, ja siis lisaks sellele ka veel seal Tõnismäe kandis oli ilmselt majades ka mingil määral laskemoona sees. Sest et see hakkas paksuma paukuma, paiskus laiali sealt see muutis ka selle veel pommide kõrval ohtlikumaks selle asja. Nii et selle esimese pommitamise laine põhiliselt tegime siis nagu väljas päästetöid, nii palju kui meil võimalik muidugi oli seal nende pommide vahel. Ja siis Elgusi vähe vaiksem moment oli pommitamise vahe siis paistis, ma läksin ülesse siis Linda mäele lihtsalt nagu huvi pärast vaatama, kõrgem koht kõrgemalt näha, mis nüüd linnas toimub. Ja siis oli parajasti, no muidugi Estonia oli leekides juba. See oli, paistis nagu mäe pealt päris ilusti välja ja Niguliste torn põles siis. No kummalisemad pilti võib arva nähe, kui tohutu tuuletõmme ja paekivi põlev sinise leegiga. Seda ma ei oleks muidu uskunud, aga seda ma nägin siis oma silmaga, sest et selle noh, tohutu kuumuse põlemiskuumusega tekib siis midagi sellist, et isegi paekivi hakkab sinise leegiga põlema, siis tornikiiver langes alla ja, ja siis kella alla langemist. Ma nägin ka siis oma silmaga, nii et tuli helinaga. Jah, üsna niisugune noh algul väike kõlin ja siis käis tugev Matsatuse praksatus ja oligi siis tornal. Aga see igatahes Pärnu maantee see põles niimoodi, siis ma käisin seal siis selle koristamise võid päästetööde esimese pommitamise lõpupoole. Siis Pärnu maantee põles niimoodi, et noh, ühesõnaga püksikud veoautolt või sõiduautod, mis püüdsid minna nii nagu kadusid tule tunnelisse, kõik, mis Pärnu maanteed pidi püüdsid välja sõita lõõmas kahelt poolt. Üheksanda märtsi pommisajus hävisid Harju tänavarestoran Kuld Lõvi ja kino Amor. Film polevat õieti alanudki, kui ekraanile ilmus kiri, säilitage rahu. Kõigil minna lähimasse varjendisse. Noh, ja siis Jalini seal siis esineja kangi all kõiki rahvas seisis kõikjal ja mina muidugi käes, kus, ma ei tea ju, aga seal üteldi küll mingi varjend siin üleval ja mina ei tea, kus variandid üldse olijaid pidagi. Lennukeid kuuldu veel ei olnud, oli, peninukid, käisid üles, leiame peadki ja siis mis meie rahvas tegin, ma vaatasin kõik, panime vini mõõdu. Ja ma pärast siis ma ütlesin, et mis asja me pürudel nagu pomm tuleb niikuinii see, kas sa oled, sa oled niikuinii läinud, aga nii oli, aga siis seal üle selle vastas selle Harju tänaval vastu seda kino oli jälle üks Keenia kauplus oli. No seal niimoodi ja siis oli tuli järsk, oli nisukene, krahvatus oli niisugune kõik ja sealt läks kõik see põlema, see maja näha, kahtluseta põles ja, ja inimesed läksid paanikasse kõiki, no ei tea, mis teha ja pist tahtis sinnapoole siis seal oli Saksa ohvitserid, see tuli kohe ütles niimoodi, et olge vait. Olge vaata Louie Ruja rahustage, et ärge ärge sinna tänavale ei tohigi minna ja ei lähe, tähendab nõue, minge sealt sealt, saate minna. Variandid. Noja Eestit hakkas siis minema, on jaamast siin, kus see varjend on ja kuna ma lähen ja Marika niisuguses olukorras kartsin hirmsasti ja kõik ja ja siis vaatasin juba, kõik hakkas ära minema, siis üks mees läks seal minu ees, seisis, läks, mina mõtlesin, ma olen nüüd sellele mehele järgi, et kus see mees läheb, et ma olen seal nüüd seal ta ikka varjupaika läheb ja näksi õnnitlen, käin seal õue peale, aga seal oli niisugune niuke, üks uks sealt uksest sisse, mina läksin siis sellest, temal ka järgi. Kuus c5, vaat ma ei teadnud, ma nüüd räägin, ma ei teadnud isegi sellise, kumma lähen, ise mõtlesin, kuhu ma näen, et kui see inimene läks, tähendab. Ta teadis, kuhu ta läheb. Ja ma läksin ka järgi ja seal oli siis saksa sõdur, seisis vatsu trepp läks alla, see läks skeldel. Sain aru, et kelder on ja sõdur oli nii, ta vaatas ringi ja nägin, sai mu olukorrast aru, andis mulle käe ja ulatus mul käia ning trepist alla. Ja siis ma läksin stena ruumi, vaatasin, vaatan ringi, Simson, ostsin toidukelder. Ja siis ma nagu pärasse hakkasin mõtlema, nagu taipasin, tead, et, et see on, mis kuul köögilised toidukelder ja seal oli juba rahvast nii palju sees ja seal olid siis aken olid kottidega liivakottidega täis kaetud kaevliga ja, ja siis oli niimoodi, et kui me sinna sisse siis läksid, siis ootas, jäädi, vaatasime, mis teha. Siis tuli see ülevalt tulivad odelli teenistajat, tulivad kaks naist alla ja rääkisid midagi omava, mina olin kogu aeg kõrv kikkis, et mida nad räägivad. Ja siis kuulsin, ta räägib niimoodi? Jah. Et ega enam nii kaua ei ole oodata, et et lähme toome riided ära ja nad läksid siis ära ja siis küsiti nende käest, et mis siis ta ütles nii palju ülevalt, esimene korrus, sündmusi siis hetkel seal oligi kõigeminemised ülevalt tähendab, esimene juba põles ja siis nad tulivad nende oma riietega pall, mantlid ja mis nende seal oli, Tõivad need kõik sinna alla keldri, nad jäid keldrisse. No ja siis juba inimesed hakkasid juba paanikas nagu natuke läksid, juba ei tea, mis teeb keha, et et kuidas see välja siit saaks, juba tuleb, et inimesed tahtsid pääseda välja, siis otsustasin, et niimoodi, et võtavad selle akna sealt lahti ja hakkavad sealt ei olnud kõrge hüpata, tegi ukse lahti, siis seal oli seal Šveits rollis learningu korraldaja, seal korraldajad sõitsid restorani Šveitsile. Tegin akna lahti ja inimesed hakkasid hüppama sealt välja. Aga juba ülevalt maja põles kõik juba seal ülemised korrused. Ja inimeste peale ja mina siis tahtsin ka minna, see aitas mind veel sinna aknalaua peale, et vedasid ka ja Sizelatsivad seal mitu tükki hüppasid välja ja kõik ja ja mina siis olin juba ka niimoodi kükakil seal ja nüüd hakkan hüppama ja juba pea nii, aga ma ei tea, mingisugune instinkt, mis on maailmas inimesed, ütlesid ära hüpata ja tõmbasin pea nii ja nagu sa pead tõmbasin siis sealt ülevalt tuli niisugune, nii pikk, umbes ümmargune niukene, see põles oli. Ja ma mõtlesin, et jumal, mis nüüd on, et ei ninale? Ta tõmbas, et õigel ajal öelda, praegu on, ma ütlen nii, üks mingisugune vägi mulle ütles, et ära ju õpe ja maitsev pärast põlevlauajupi palgiots, palk, ümarik, niukene oli niukene, pikk ja niisugune, see oli kõik leekides, hüppas koesstjana akna juurest, Need on maha ja jäi sinna maha ja peale selle enam keegi jopanud ja mina siis mõtlesin seal peale siis. Šveits ütleb mul niimoodi, et no mis te teete, kas te hüppate veenmas ei näinud? Enam ma praegu küll ei hüppa. Ja ta aitas mind siis maha ja panime uuesti seal akna kinni, panin kotid, seal näete ja kõik niimoodi. No ja siis põleva maja keldrisse see maja põlesite, teadsime juba ülevalt, kõik põleb ja inimesed võtsid, mis teha, ei saa midagi teha, nüüd välja ka ei saa kuskilt. Ja, ja siis hakkasid lambid, elektrilambid hakkasid juba niimoodi virvendama ja kõik teate, nii muidu Ivar põles ja kustus ja kui põlesime kostsid inimesed, hakkasid juba mõtlevad. Ja siis ma ei tea, kui palju seal aega läksod, nii ajas viga midagi ütelda, järsku siis käis üks igavene prähmakas viga, niuke, kõik tulid kaela seal kivid ja praht ja, ja mis seal kõik oli, nii et üleüldse õhku sees ei olnud. Nii et inimesed ei saanud kingade, tantsivad kõik diad ja midagi ei näinud, aga kuulsin küll, kes kuulis, aga mis teha, ei kassett, kuidas välja saaks, kuidas välja saaks. Siis oli lausa pinna nagu, nagu oleks kuskil maa all olnud kohe niimoodi mitte midagi. Siis hakkasid inimesed sõeluma nagu läksivad ikka kuskile ja seal olid siis nii pime käia, seal olid toolid ja mis seal kõik olid maas ja kukkusin seal öötooli. Kukkusin peale üks kord ja teist korda siis oli üks sai, siis mindi üleselts, inimene seal on nii, kui tundsin, et see oli meesterahvas, aitas mind ülesse ja siis ta hakkas minema, ei hakka siia kõige reaalsemaks, tundsin Jesperi aasta läksid ja siis minu ees, mina tatsasin niimoodi käega, kes seal on ja pakkisin, vaatasin põõnon, sain naeratust, meesterahvas on, siis olid need põeladega mantleid moes loitsima võõras kinni, praegu ma naeran seda ja ise siis omale, ütlesin. Siin ma lahti lase. Niikaua kui käid sina nii kaua, käin ninaga külmasse ikka kuskile välja, pääsen. Esimese õhurünnaku lõppedes Tallinn tulelõõmas tuletõrje ei jõudnud kõikjale. Pealegi sai linna suv magistraal veejuhe pommitabamuse juba rünnaku algul. Vee puudusel jäi tuletõrjekustutustöödel jõuetuks. See hirmus aeg, siis olin valves, siis oli valves, aga siis ta oli teise nimega Stahli kutseline tuletõrje ja õhta, kuid siis korra öeldi nii, nagu veel saates niukene asi läbi, et täna tuleb rännak. Õhurännak tuleb. Aga noh, keegi ei uskuda. Kui te väravast välja sõitsite, oli teil teada juba, kuhu te sõidate ja siis keskjaam ütles ära Harju tänavale. Ja siis vaatasime ossa Joitlus, tulemeri on oioi. See ehmatas esit ära põlenud, nii suurt Tutanudki. Siis oli küll ütelda, mõtlesime, et mis nüüd lahti on. Vaatasime terve tänava. Mõtlesin, võttis vaid esiti, veetis kohaniinu keeletukse. Hakkasime kustutama Makeeruse, panime kaks voolikuliini välja. Natuke saime töödata vett ei ole vesi, vesi-kanalisatsioon see pihta ja, ja värav oli vett täis, lihtsalt, aga meie vete ära ei saanud. Ja siis me võtsime kõige rohkem kursoli aksima ammulist peale, et seal kiroojust töötas ja rahvast oli sees ja hakkasime surnud tassimised, mõtlesin, muidu vahime kustutada ei saa ja, ja esiti võtsime ikka tasa elukesi. Kell oli käsi, kellelgi jalga räidad, voodi, panime konide peale, ilustasin, pärast vaatasime, me olime nagu lihunikud, lihtsalt kohe võrega koos ja siis allapoole vaadata, kuidas sa võtad teda või et saab sära. Kõnnide peale panime peita kõik üles. Kinos tassisime välja. Asja ei tulnud ettegi, et vot nüüd arstide kutsuda või seepärast tuli võllas ja no vaata, et sa ise sisse ja üks asi oli see te pääsesite kinosaali siiski sisse ja välja, kui nii palju, kui meil vett oli, sai sinna lastaga, mis oli kaitse, oli nii, pole vahe, kõik tuleb päästa, hoidsime kõigepealt neid, kes seal appi karjub ja ja ma olen, noh, toolid olid seal risus ja toolide vahel olid ja kes natuke jõujõud oli see, et alla selle Peisija tahtis ise ikka välja roomata, sort ja. Aga seinad olid osa maas juba kõik, kuidas pomm oli, tuld. Kes sai välja, sai välja, aga paljud, kes saab välja, said, see oli nii palju täis, midagi. Hull oli siis otse. Kõnnitee oli veel nagu puureid laudud laipadega. Kole pilt oli. Me panime ilusti, panime, kelle käsi, kelle jal panime ikka enam nii koht oli omad kokku, kõik pärast seda enam aega vaadata. Mõtlesin, et kui me hakkame niimoodi sättima, et siis siis me ei jõua midagi teha sinna. Siis ise mõtlesin, kui ta näeb, et eksinud tuttavaid, ole ka, mõtlesin isegi sugulasi, võib-olla ta on, aga kes neil tänavu haru sai, selles? See on, nii kiirelt sai tehtud, et tühjaks teha teda. Inimesed ära sealt, et ei taha ka ta just põleb ära seal ja. Hiljem koostatud hukkunute nimekirjast võib leida perekonniti mitme kaupa samanimelisi. Septembri tänav üheksa elanud Epnerid neli inimest, Jakobi kolm, teistel anud vahtrapuud kolm inimest ka kolmeaastane Toivo ja aastane Kalle Kaare 10 elanud perekond, kokk, neli inimest, odraviis elanud hõryydbergid, seitse inimest. Kaheaastane Jacob Allasta, Maie viie aastane Malle siis leida laine, kes saanuks märtsis mõne päeva pärast 11 ja 14 kuid viimaseks päevaks elada jäi üheksas märts 1944. Lugege Tallinna linnaarhiivikoguteosest Tallinn tules liiskatisti mälestusi. Kaks nädalat enne pommirünnakut õhtul ulgusid Tallinna koerad. See oli nii kohutav kuulata. Varem ei olnud mina neid Niiulgumas kuulnud ega peale pommirünnakud ka mitte. Rääkisime, et koerte ulgumine pidi mingit õnnetust tähendama. Kes seda võis arvata, mis on tulemas? Üheksandal märtsil, läksime sõbrannaga töölisteatrisse Sakala tänaval. Tol õhtul etendus Rätsep, õhk. Minu poeg oli tollal nelja aastane ja ta jäi minu õe juurde roosikrantsi tänavale. Pool tundi saime etendust vaadata. Mäletan, et seitse rätsepat olid triikraudadega, laval algas õhuhäire. Siis öeldi lavalt, et kui häire lõpp on poole tunni pärast, siis kestab etendus edasi. Vaevalt sai teadustaja need sõnad öelda, kui käisid juba mürtsud. Saime kiiresti garderoobist riided kätte ja meid juhatati juudi kiriku alla varjendisse sest häire ajal ei tohtinud keegi tänaval liikuda. Kui teatrist välja läksin, oli väljas nii valge, et ei võinud vaadata. Panin käed silmade ette. Kogu aeg oli pommitamine. Varjendis olles mõtlesin, et ei tea, kas on enam midagi tervet järele jäänud, sest kogu aeg käisid mürtsud. Nutsin ja olin mures oma poja pärast, sest arvasin, et teda ei ole enam. Inimesed lohutasid mind. Korraga käis varjendist õhusurve läbi ja valgus kustus. Pommid kukkusid vist elektrijaama peale. Siis ei pidanud ma enam vastu ja läksin variandist välja enne häire lõppu. Kui välja sain, siis kukkusid minu selja taha põlevad sarikad. Pomm oli maja põlema pannud. Läksin üle vene turu Estonia teatrist mööda. See oli juba purustatud. Nägin ühte rahvariides daami ilma mantlite ja mütsita samuti minemas, kui mina. Pärnu maanteel seisid, trammid aknaklaasid eest ära. Maa oli traati ja klaasikildusid täis. Valgus oli nii hele, et oleks nööpnõela näinud maast üles võtta. Karja tänava äriaknad olid kõik õhusurvest purunenud. Kaubad olid akendel lahtiselt. Läksin Karja tänavalt ja Kuninga tänavalt Harju tänavale, et sealt edasi roosikrantsi tänavale jõuda. Politsei oli vastas ja ütles, et siit enam läbi ei saa. Nägin, et Harju tänav oli leekides. Sarikad, traadid, rauad, kõik oli risti-rästi üle tänava. Kuld Lõvi, Astoria, Amori, kino ja kõik ärid seal tänaval olid segi paisatud. Niguliste torn oli maas. Harju tänaval oli fotoateljee. Käisime pojaga enne pommitamist seal pildistamas, aga sinna need pildid jäidki. Läksin Karja tänava kaudu tagasi Oogaa restorani eest läbi sealt, kus varem oli peapostkontor. Jaani kirik oli terve samuti e k s ja ETK majad. Isegi kino glooria oli terve. Läksin seejärel üle Vabaduse väljaku, seal ääres olid ka terved majad. Aga pommitamise ragin käis edasi. Üks sõdur ja tütarlaps tulid vastu. Küsisin nende käest, kas roosikrantsi tänav on terve? Nad ütlesid, et on, aga mina ei uskunud, sest oma silmaga veel ei näinud. Häire ei olnud veel lõppenud, aga keegi ei keelanud mind tänaval käimast. Igaühel oli iseendaga tegemist. Pommitamine juhtus just nii õnnetul ajal. Inimesed olid kas teatrites, kinodes või kohvikutes, siis hakkas ju igaüks sinna minema, kus ta kodu on. Tulekahjudes tekkis tugev tuul. Tuule kiirus oli vist 10 kuni 12 palli, seega peaaegu orkaan. Klaasi kildusid olid kõik tänavad täis, nii et minu potiku tallad olid nagu noaga ära häkitud. Jõudsin Roosikrantsi tänavale, kus minu poeg oli varjendis. Poeg magas rahulikult. Ma arvasin, et on surnud, sest see, mida ma olin näinud, oli nii hirmus olnud. Peagi tuli häire lõpp. Olin siis 24 aastane. Järgmisel päeval võtsin lapse ja sõitsin rongiga Raplasse. Mõlemal pool raudteed olid pommiaugud. Ühed head maainimesed võtsid meid enda juurde. Nende talu oli kaks kilomeetrit alevist eemal, sealt sai ka linnas käidud. Kui olid kuuvalged ööd, siis minu poeg kartis, et pommitajad tulevad jälle tagasi. Hiljem läksin Saaremaale ja kui vene ajal linna tagasi tulin, oli minu korter juba hõivatud ja uksel teine lukk ees. Vene naine tegi ukse lahti, minu kleit oli seljas ja oligi kõik. Siis olin samasugune paljaks põlenud inimene nagu teised. Ehkki minu korter ei saanud kannatada. Siit peaks järelduma, et üheksanda märtsi suurrünnak ei olnudki linna mõttetu hävitamine. See oli täiesti sihikindel tegu eesmärgil jõuga sisse murda naabrimehe uksest, seal omad seadused maksma panna ja nende järgi elama hakata. Kes mälukaotuse all ei kannata, võiks nimetada seda integratsiooniprotsessi alguseks.