Me räägime maailma esimesest kosmoselennust, kus oli ka inimene sees, kes elusalt tagasi tuli. Fuajeefali poetas 1961. aasta 12. aprilli varahommikul kosmoseraketi vastu üks kapslis istunud Juri Gagarin. Nii nagu see lause on tänaseks muutunud surematuks kõikjale järgnenud lennu detailid, lennu sooritajast, endast rääkimata. Kaarini 4750 kilo kaaluv Vostok üks startis Baikonuri kosmodroomilt kell üheksa null seitse Moskva aja järgi. 11 minutit ja 16 sekundit hiljem jõudis sõiduk orbiidile, tegi järgneva 89 minuti jooksul 300 kilomeetri kõrgusel ühe tiiru ümber maa ning alustas laskumist. Kell 10, null kaks andsid kõik meie maa raadiojaamad edasi teate inimese esimesest lennust kosmosesse. Kosmoselaeva stock piloodiks kosmonaudiks on nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu kodanik, lendur major Juri Gagarin. Kogu malm kuulama kell üheksa, 52. Kosmoselaev on Lõuna-Ameerika kohal küll 10 15. Aafrika. Juri Gagarin teatab kosmoselaeva pardalt. Need on esimese kosmonaudi teated, mis lindistati kosmoselaeva pardalt. Neid sõnu ootavad kõik nõukogude inimesed. Oodatakse uusi teateid, saabub teade. Kell 10 55 sooritas kosmoselaev pastok õnnestunud maandumise kindlaks määratud paigas nõukogude liidus. Akadeemik Anto Raukas on meil nüüd telefoniliini peal, tere päevast, tere päevast. No kas ootasite teie ka neid sõnu tollel aastal 1961, et kõik on korras? Kõik töötab ja et lõpuks siis on julgegaaringosmostopühega maandunud. No seda päeva mäletame väga hästi ja ei saanudki mitte mäletada, sellepärast et kõik raadiojaamad ja sellest kõnelesid, kuid ma pean märkima, et mina ei ühinenud selle vaimustajate kooriga ja väga lihtsal põhjusel, sellepärast et ma olin meie meteoriidiga komisjoni esimees hiljem ja küllalt palju nende esimeste sputnikutel õhku saatmise jälgimisega jalgades lasti õhku suur hulk metall, selliseid kuule, nad olid päris suured, umbes nagu kuulitõukajatele kuulid ja nad kukkusid taevast alla üsna sageli ja inimesed nägid, kui taevast langes raudkera ja veel kuum ja tõid meile geoloogia instituuti näitamiseks, et meteoriit on langenud ja seejärel sa oledki ju õhku laikasid. Ja ega me ei tea, palju neid kokku lasti ja lõpuks isalegi inimene. Ja mis seal tegelikult vahet on, kas taevasse lastud raudkuulid, laika, kes oma elu lõpetas õnnetult või inimene, kes on aheldatud tooli külge. Ja kuivõrd ju üks ring ümber maakera ainult tehti, siis ma ei saanud kuidagi vaimustatud olla, sellepärast et teadvus ikkagi areneb edasi, aga ma mäletan, ma vestlesin ühe daamiga ja ütlesin umbes sama juttu ja tema ütles, et ma olen mühakas, ei saa aru. Minu meelest on inimeste kosmosesse saatmine siiamaani väga riskantne ettevõte. Ma mõtlesin teie käest küsida, et, et kui palju riski tookord sellesse ettevõtmisesse segatud oli ja oli see kalkuleeritud risk, aga, aga teie esimesest vastusest tundub, et, et mis seal siis ikka nii väga Ei noh, ega nõukogude inimene teha, siis ta pidi oma kodumaa surma minema ja ega me ei tea, kui palju enne ja hiljem on surma saanud, sellepärast et ma olen kosmonauti, aga väga palju ise isiklikult kokku puutunud. Kõigepealt ma olen käinud ka korduvalt tähelinnas ja peale selle, olles ühingu teadusaseesimees ja esimees, me võtsime sageli Eestis vastu kosmonaute jalad, puhkasid ka ju Eestis tegelikult ju Pärnu lahe ääres. Ja, ja oli jutuga kosmonautide arstidega ja inimesed tulid tagasi kosmosest hoopis viletsamas seisundis, kui meil ajakirjanduses valgustati need loomulikult see oli kangelastegu, aga täpselt samuti nagu oli trahvipataljonid, kes siis ka suures isamaasõjas surma läksid. Siis olid ka kangelased, kes vabatahtlikku surma läksid ja kahtlemata kosmonaudi palisid endale raske elukutse ja selle nimel olid nõus surma minema. Aga samal ajal ma ei näe põhimõtteliselt mingisugust vahet, kas siis kosmoselastakse. Aheldatud loom või aheldatud inimene, aga loomulikult see oli suur saavutus. Kuigi napitele ameeriklasi, aga see oligi poliitiline võidujooks. Anto Raukas ütlesite, te olete kosmonautide ka suhelnud küll ja küll, mis liiki inimesed on, kuivõrd on need sellised noh, siis ülejäänud elu suhtes käega löövad, et nad nii kui nii teavad, nad käivad kosmoses, nende elu ja tervis on mõnes mõttes rikutud või nad võivad üldse surma saada. Ma tea, pidutsevad nad palju, näiteks tarvitavad alkoholi või midagi, midagi sellist, et noh, elu on neil mõnes mõttes nagu rikutud, eks ole, surmale surmale nad kindlasti määratud. No kõigepealt kosmonautide valik oli väga, sõel oli väga tihe ja sinna valiti ikkagi füüsiliselt terveid, aga moraalselt väga tugevaid inimesi. Ja kahtlemata paljude tervis oli üsna tugevasti rikutud. Me teame, Titovid näiteks oli ka suuri raskusi hiljem pärast ikkagi kohanemisega ühiskonnas, samuti oli kvaliteedi Esko vastuvõtt oli katsejänesed, kas ta on võimeline lapsi saama või mitte. Ja seetõttu nad olid ikkagi väga tugevad isiksused ja väga meeldivad inimesed. Ja kui me tähelinnas näiteks käisime tavaliselt tähelinnas, oli ette nähtud korra kaks valvejoodikud seal niimoodi, et kuivõrd kõrged delegatsioonid tulid siis need kaks kosmonauti olid kohustatud suure hulga alkoholi külalistega ära jooma, järgmisel päeval olid kaks ülejäänud valvejoodikud. Nii et tegelikult tal olid tavalised inimesed, väga toredad inimesed ja kahtlemata ikkagi oma omaduste poolest ikkagi oluliselt üle keskmistest inimestest. No tõenäoliselt ei ole mitte väga kauge tuleviku küsimus. Marsi vallutamine, üks põhilistest probleemidest mida sellega seoses puudutatud on, puudutab just nende inimeste, kes kosmoselaevas on mõistluse selgelt hoid selgelt selgel hoidmist selle pika reisi ajal. Kas tookord kuigi need lennud olid hoopis lühemad, oli see ka aktuaalne, ehk isegi isegi lühikesed suitsud nii-öelda kosmosesse võisid ikka kõrvade vahel asjad päris sassi ajada. Olid ikka ja nad omavahel vestlesid, siis nad teadsid, kuidas oli eelmistel reisidel ja peale selle nad teadsid ka, et ju üsna mitmenda Comaroovi ju lend ja et need lõppesid õnnetult. Nii et tegelikult inimene, kui ta ikka kosmosesse läks, ta teadis, millised riskid ja võtab. Ja ega praegugi pole riskita. Ja kui minu käest küsitakse, et kas siin nõus andma miljon dollarit, nagu meil siin osa neid seiklejaid on, ma ütleks ausalt, et mina isiklikult väga ei tahaks sinna kosmosesse minna ja peale ma raha kindlasti ei maksaks. Aga tollal oli see, eks ole ju suur ka selles mõttes propagandavõit, et Nõukogude Liidu inimene on käinud kosmoses hiljem neid lõike kuulates, kuidas ta saabub nuukova lennuväljale juba 14 10., eks ole. Aprillil, kuidas Moskvas punasel väljakul on suur paraad tema auks ilmselt Juri Gagarin oli siis tollal tõeline Nõukogude Liidu rahvuskangelane ja suur staar. Loogida testis Stahlist, eks Stahli tehakse ju ikkagi nagu iluduskuninganna tehakse. Ega siis, kui sul on ikka 1000-na ilusa naise vahel valida, kes kõige ilusam on, eks ikkagi räha määrab selle, kes kõige ilusam ega neid objegi näitajaid on vähega kaalinoli väljavalitud, kuivõrd daaliga, sotsiaalselt sotsiaalselt heast keskkonnast, keda oli hea eksponeerida. Lihtsad vanemad, meeldiv käitumine, Juri Gagarini naeratus, seda ju kõik mäletavad. Nii et kõik need olid ju välja arvestatud ja eeskätt ta oli ikkagi suure poliitika mängukannid. Aga seda hirmu Anto Raukas teil ei ole, mõningad vandenõuteoreetikud on rääkinud, et ei ole segakaaren üldse käinud kosmoses ja pole ka inimesed kuul käinud, et selliseid vandenõuteooriaid ei usu. Ei, neid ma olen palju lugenud, aga tegelikult minu ju kompetentsi kuulusele asja hindamine selleks on targemaid inimesi, selleks on olemas ju väga palju ikkagi kinovõtteid ja kõiki muid, aga tahaks loota, et nii nüüd ikkagi olid, et ameeriklased käisid kuul ja Gagarin käidi ikkagi kosmoses ka, ma usun, et see nii oli. Ma ei oska öelda, kas kas teil informatsiooni selle kohta olla, aga arvamus kindlasti, kuidas kosmoses käinud inimestega tollal käituti, muutus see, mida nad nägid, mida nad kuulsid automaatselt riigisaladuseks, ehk, ehk et kas sellist varianti ei olnud? Neid tuli justkui isoleerida, et keegi, ma ei tea, ära ei varastaks neid neilt informatsiooni välja ei pumpa või midagi seesugust. Nii et kõik need kaadrid, kuidas siis kosmonaudid kõnnivad sellest maandumiskapslist välja, ilmselt hiljem lavastas. Siis on ka lavastatud, eks ja, ja, ja kui ma tohiksin teile ka ütelda, näiteks kui me käisime 60. aastal Kamtšatka noortetehaste ekspositsiooniga siis linname tõmbasime Kavilase Kalevi lipu, aga see oli tehniliselt üsna vilets ja siis kui filmikokk, siis kompolee kihu hästi kokku. Hästi meil uuesti udu sees lipp üles tõmmata, et ta ilusamini seal lehvik seal säraks. Nii et alati käid asjadega kaasas ka tohutu suur propaganda. Aga loomulikult aitäh teile, akadeemik Anto Raukas selle intervjuu eest. Tänase keskpäeva ootusärevaid minuteid võib võrrelda ainult üleeilse hommikuga, mil tuhanded miljonid inimesed kogu inimkond ootas teateid maailma esimese kosmonaudi Jüri Aleksejevi Gagarini lennutulemuste kohta. Täna aga saabus Jürikaga, olin Moskvasse meie aja kangelane, nõukogude inimene, kelle nimi sai ühe päeva jooksul tuntuks üle kogu maailma. Tema saabumist jälgiti ka vist küll kõigi meie vabariigi rohkem kui 40000 televiisori ekraani juures. Kell on 12 37. Et kootust juba näeme, reaktiivlennukite rivi au, escorti, mis saadab reisilennukit Il 18, milles saabubki päevakangelane. Nukov aerodroom on palju näinud, palju rahuretki on siit alguse saanud. Nüüd on siia kogunenud moskvalased vastu võtma esimest inimest kosmosest. Tribüünil on kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse juhid seltsimees Hruštšov, Brežnev, Mikko, Jan ja teised Juri Gagarini ema, abikaasa ja sugulased. Lennuk maandub, on mõistetav, see tohutu ärevus, mis viimasel sekundil enne lennuki ukse avanemist lennuväljal valitseb. Igaüks ju tahab oma silmaga näha esimest inimest, kes nägi emakest maad gloobusena oma all. Ja juba samutki ta üle lennuvälja. See on nõukogude kosmosevallutaja julge mehine samm suure rahvapoja samm, kes kohe raporteerib parteile ja valitsusele suure ajaloolise ülesande täitmisest. Raport on vastu võetud. Nikita Sergejevitš Hruštšov suudleb ja embab meie rahva kangelaslikku poega. Inimest, kes koos teadlaste inseneride tehnikute töölistega kirjutas maailma ajalukku kustumatu päeva. 12. aprill 1961. Ajaloolisi helifaile Eesti raadio arhiivist Ja see helifail oli eetris päevakajas 14. aprillil, siis aastal 61.