Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Raadiokuulajad, kellel on töökohal kasutada lauatelefon, teavad, millest järgnevalt juttu tuleb. Ilmselt tunnetavad kahjuks ka paljud kodutelefoniomanikud sündmuste kirjelduses midagi tuttavat. Jutt käib teleturustuse kõnekeskustest. Need on asutused, kuhu on koondatud hulk helistajaid, kes esinevad korra ühe ja seejärel hoopiski teise firma nime all. Tegemist ei ole millegi seadusevastasega, vaid kaasaegse teenusega, millega teenindatakse erinevate firmade müügihuve, nagu näiteks ajalehtede tellimusi ja igasuguste hädavajalike raamatute ning esmaabi arvete, raamatupidamisseaduste ja muu taolise likviidsuse tagamisel. Käesolev juhtum leidis aset õnneks kaugemal, kuid tõenäoliselt jääb meil vaid oodata, sest kõnekeskuste nähtus on tänasest telekommunikatsioonirevolutsiooni tingimustes paratamatu. Koos kõigi oma hüvede ja vahedega. Käesoleva loo kirjeldus pärineb Austraalias välja antavast ajalehest Sandei. Meil Austraalia on inglisekeelne keskkond ja sarnaselt Suurbritanniale ning Ameerika Ühendriikidele teenindab neid territooriume tihti kaugel asuv India. On ju Indias palgakulud väikesed ja tänu endisele Briti koloonia elan suures osas ka inglisekeelne, kuigi see on nõndanimetatud India inglise keel. Sandy meil edastab Indias Mumbai linna kõnekeskuste töötajate mure. Värskele uuringule toetudes selgub, et enamus sealsetest töötajatest on muutunud hingeliselt läbipõlenud ahervaremeteks tänu oma tööle, kust tuleb vestelda Austraalia kodanikega. Probleem olevat selles, et austraalia inglise keel omab aktsenti, millest on tihti raske aru saada. Ennekõike puudutab see nõndanimetatud töölisklassi aktsenti. Väikest aimu sealsest keelest, kus rõhutatakse omapärased i ja ei silpe saab kinolinal tuntud krokodilli tandi kõnest kuigi väga vaoshoitud. Ja kujutage nüüd ette näiteks raamatupidamise uusik, nippe tutvustavat raamatut müüvad indialased, kes helistab päevast väsinud Austraaliat töölisele. Arvestage, et Mumbai ja Sydney ajavahe on neli tundi. Sega, helistab reibas indialane ja telefonile vastab tööpäeva teise poole väsimusega austraallane, kes ütleb ilmselt, et ta ei taha midagi osta. Paraku ei saa indialane tänu agendile sõnumist aru ja võtab müügi teema veel kindlustunumalt ülesse, sest austraallane vastas midagi ja tema toon ei olnud sugugi lootusetu. Kuid õige pea hakkab ka indialane ära tundma üksikuid sõnu, mida talle telefoni karjutakse. Need on lühikesed rahvusvaheliselt märksõnad, mida ei varja ühegi aktsendiga. Ei ütlemist mitte mõistnud indialased peale pahaseks saanud Austraalia tööline hakkab seejärel üha rohkem ennast ise vihale ajama, sest suur osa austraalia tööliste töökohti on viimasel ajal siirdunud Indiasse. Muuhulgas on ka juba mainitud kõnekeskuste töötajate omi. Ning vaene india raamatu shampooni või mine tea, mis asja müüa peab boonusena ära kuulama ka selle pahameelepuhangu. Ühe kõne võiks ju jätta tähelepanuta, vahest ka kaks. Aga kui sinu enda sissetulek sõltub võimest midagi maha müüa ja sa iga kord uut numbrit valides omad hinges väikest lootuse küünalt, mis lihtsalt mitte ära ohutavaid Sulle antakse verbaalselt korralikult peksa siis päeva lõpuks või tugevamate isiksuste jaoks. Nädala lõpuks peaks hing katki minema küll. Aastas tehakse Indiast Austraaliasse 50 miljonit müügikõne. Tänaseks on olukord läinud isegi nii pingeliseks, et kui keskmine austraallane pelgalt aimab, et kõne tuleb Indiast Ta närvi. Väidetavalt on igal austraallased olemas isiklik kogemus nõndanimetatud Mumbaist tunud kõnest mida siis kokkusaamistel sotsiaalse vestluse käigus pilatakse. Lisaks on terve hulk toodete omanikke hakanud India müügiteenusest loobuma, sest ka kaubabränd on hakanud kannatama. Ja loodetavasti õpivad sellest loost midagi kah. Kohalikud telefonimüüjad.