Mõlemad mehed seisid kui raidkujud ning siis elustus professor pikkamisi rohkem kui kunagi varem oma elus sarnanes ta kohtunikuga, kui ta aegamisi pöördudes missionärile käe ulatas. Härrapring ütles ta, palun, vabandage mind. Ma palun vabandust mõtete pärast, mida olen mõelnud, ehkki need olid vaid poolikud mõtted mitte keegi, kes ei suuda omaks võtta niisugust fakti, nagu see ei või end teadlaseks nimetada. Ma usun sõnaspringel kõhklevalt, et me peame üht-teist veel välja uurima. Kas te helistaksite perridži juurde koju ja küsiksite, kas ta pole koju ilmunud? Ma ei tea, kas tal on telefoni vastas open sho üsna hajameelselt. Ta elab vististi kusagil Hampshire'i kandis. Aga ma arvan, et kui tema sõbrad ja perekond hakkavad järele puudust tundma, siis tuleb keegi siia vaatama. Kas me oskaksime teda kirjeldada, kui politsei seda nõuab. Püsispringl politsei, hüüatas professor oma mõtisklustes võtatusega Pirgudes kirjeldada. Ta nägi välja nagu inimene ikka, välja arvatud ehk prillid. Habemed. Aga politsei. Kuulge, mis sassi me peame selle tobeda looga peale hakkama? Ma tean, mida ma peaksin tegema, sõnas kõrgeauline härra pringli kindlameelselt. Ma viin selle raamatu otseteed doktor hänki kätte ja küsin temalt, mida kuradit see kõik peab tähendama? Ta ei ela siit kaugel, ma tulen sedamaid tagasi ja räägin teile, mida ta ütleb. Hästi, vastas Open šovimaks, võttes üsna väsinud moel istet ja tundes ehk kergendustki, et on mõneks ajaks vastutusest vaba. Ent veel kaua pärast seda, kui väikest kasvu misjonäri sammud kaugusse olid kadunud, istus professor Õupensho ikka veel samas asendis ja vahtis tühjusse, justkui viibiks ta transis. Kui väljast kõnniteelt kostsid taas need samad reipad, sammud ja misjonär, sisenes, istus professor ikka veel sealsamas ning enam-vähem samas poosis. Ainsa pilguga tegi ta kindlaks, et seekord olid härrabringli käed tühjad. Doktor hänki soovib raamatut tunniks ajaks enda kätte jätta ja selle loo läbi mõelda, ütles pringlil surmtõsiselt. Ta palub meid mõlemaid selle aja möödumisel enda juurde ja teatab siis meile oma otsuse. Ta rõhutas eriti professor, et teie mind sellel teistkordsel visiidil saadaksite. Opensho põrnitses endiselt enda ette ja vaikis. Siis äkki küsis, kes pagased doktoranki on. See kõlab nii nagu arvaksite, ta on vanakurat ise, ütles pringle naeratades. Ja ma mõtlen, et mõned on varemgi teda selleks pidanud. Tal on teie erialal kenakene maine, ent selle on ta saavutanud peamiselt Indias kohalikku maagiat ja muud sellist uurides. Nii et võib-olla pole ta siin eriti tuntud. Ta on kollaka nahaga, väikest kasvu ja lombakas kuratlikult tasakaalutu iseloomuga. Ent siiski näib, et tal on siinmail üpris auväärne praksis. Ja ma ei mõista tema kohta öelda midagi halba, kui vahest mitte pidada halvaks seda, et tema on ainus inimene, kes ehk selle hullumeelse loo kohta midagi teab. Professor Õupensho tõusis vaevaliselt ja läks telefoni juurde. Ta helistas isa Brownile ja asendas kutseeinele kutsega lõunasöögile, et olla vaba uurimisretkeks angloindia doktori juurde. Seejärel võttis ta uuesti istet, süütas sigari ja vajus taas mõistatusliku mõtis kellu. Iso Braun läks lõunasöögiks valitud restorani ning ootas tükk aega kannatamatult peeglite ja palmipuudega kaunistatud vestibüülis. Talle oli open sho pealelõunane ülesanne teada ning kui rohelisi taimi ümbritseva klaasi taga oli juba pime ja saabus tormine õhtu aimas isa Braun, et oli toimunud midagi ootamatut ja tavatult aeganõudvat. Hetkeks kahtles ta juba, kas professor üldse enam tuleb. Ent kui too viimaks saabus, oli Sabraunile selge, et tema esialgsed ja üldisemat laadi eelaimus, et olid olnud õiged. Professori pilk oli segane ja ta juuksed sassis, kui ta koos pringliga naasis oma ekspeditsioonil ta Londoni põhjaossa, kus äärelinna ümbritsevad nõmme sarnane tühermaa ja külade ühismaadel ribad, mis näevad tormise päikeseloojangu aegu üpris sünged välja. Mehed olid vajaliku maja leidnud, see seisis teistest veidi eemal, kuid siiski kuuldekaugusel. Omaniku nime olid mehed kindlaks teinud vaskplaadilt uksel. Sinna oli tõesti graveeritud i hänki meditsiinidoktor, kuningliku kirurgide ühingu liige. Ainult et doktor hänkytnad majast ei leidnud. Nad leidsid üksnes selle, mida mingi luupainaja like eelaimus oli juba neile kõrva sosistanud tavalise võõrastetoa ja toas laual tolle äraneetud köite, nii nagu oleks seda just äsja loetud pärani tagaukse ning vaevumärgatava jäljerea niivõrd järsu kaldega aiarajal, et ükski lombakas inimene seal säärase kergusega joosta poleks suutnud. Ent jooksnud oli just nimelt lonkur, sest osa jälgedest oli jätnud ortopeediline saabas. Edasi tuli järjestikku veel kaks sellist jälge, nagu oleks too olend hüpanud ühel jalal. Seejärel aga ei tulnud enam midagi. Doktor hänkilt polnud võimalik teada saada midagi enamat kui vaid seda, et ta oli oma otsuse juba langetanud. Ta oli Oraaklite lugenud ja tema osaks oli saanud hukatus. Kui mehed palmide alla restorani uksele ilmusid, asetas härrabringel raamatu äkitselt ühele lauakestest nagu põletanuks, seeda sõrmi. Preester silmitses raamatut uudishimuga. Kaanel olid vaid mõned kohmakad kirjaread ja kaksikvärss. Kui sa siia sisse vaatad, lennul kaasa viib sind saatan. Ning värsside all, nagu isa Brown hiljem avastas, seisis samasugune hoiatus kreeka, ladina ja prantsuse keeles. Saabunud olid jookide järele ringi vaadanud, selle aru saada vaprusega, mida tekitavad kurvastus ja hämming. Õppen Shoo kutsus kelneri, kes tõi kandikul kokteilid. Te lõunatate meiega, Ma loodan, pöördus professor misjonäri poole, aga härra pringl raputas pead. Andke mulle andeks, ütles ta. Kuid ma parem lähen ja maadlen selle raamatu ja selle looga kuskil üksinduses. Vahest tohiksin paar tundi teie kontorit kasutada? Ma usun. Ma kardan, et see on lukus. Pomises open show mõnevõrra kohmetult. Te unustate, et aken on katki. Kõrgeauline liug pringel läkitas istujatele oma kõige laiema naeratuse ning kadus väljas valitsevast pimedusse. Kummaline sell ikkagi, lausus professor kulmu kortsutades. Ta oli üsna üllatunud, kui avastas, et isa Braun ajab juttu kelner iga, kes oli toonud kokteilid ning et jutt käib kelneri isiklikku ellu puutuvaid asjust sest professor kuulis mainitavat last, kes nüüd olevate väljaspool ohtu. Veidi imestunult tegi professor isa Browniga sellest juttu pärides, kuidas too kelnerit tunneb, kuid preester ütles vaid. Oh, ma ju lõunat on siin iga paari kuu järel ja olen vahetevahel temaga juttu puhunud. Professor, open Shoo, kes lõunatas selles restoranis umbes viis korda nädalas mõtles, et temal poleks iial pähegi tulnud selle mehega juttu alustada. Ent tema mõtted katkestas läbilõikav tirin ja kutsetelefonile. Hääl telefonis teatas, et räägib pringel. Hääl oli summutatud, kuid tolles habemepuhmas võis ju kergesti sumbuda. Kõneleja isiku määratles aga piisavalt see, mis tal öelda oli. Professor sõna seal, ma ei suuda seda kauem taluda. Ma kavatsen ise järele proovida. Ma räägin teie kontorist raamatleva praegu siin minu ees. Kui minuga midagi juhtub, siis jääge hüvasti, eiei, ärge püüdkegi mind tagasi hoida, niikuinii jääte hiljaks. Ma avan raamatu. Ma Open show'le tunduseta kuulis teravat ja värelevat, ent ühtaegu kuidagi summutatud plahvatust. Siis hüüdis ta ikka ja jälle pringli nime, kuid ei kuulnud enam midagi. Ta riputas toru hargile ning saavutanud taas võrratu akadeemilise rahu mis vägagi meenutas seda rahu, mille toob kaasa meeleheide, läks ta tagasi ning istus jälle vaikselt lõunalauda. Seejärel kandis professor selle kohutava ja mõistatusliku loo viimase kui üksikasjani preestrile ette. Niisama külmavereliselt, nagu kirjeldanuks ta mõne tobeda triki läbikukkumist kuskil spiritistlikul seansil. Juba viis inimest on sel võimatul viisil kaduma läinud, ütles Opensho. Igaüks neist juhtu meist on erakordne. Ent millest ma mitte kuidagi aru ei saa, on minu ametniku Pervitši kaotsiminek. See on kõige veidram just sellepärast, et perridž oli kõige vaguram inimene maa peal. Jah, vastas isa Braun. Igal juhul oli see bridži poolt väga veider tegu. Ta oli ju nii kohusetruu hoidis alati kõik tööasjad lahus, isiklikest ettevõtmistest. Vaevalt küll teadis keegi, et koduses ringis olid omamoodi naljamees ja Böridž. Hüüatas professor. Mida te ometi räägite, kas te tundsite teda? Oh ei, sõnas isa Brown hooletult. Ainult sedavõrd-kuivõrd, ma tunnen siinset kelnerit. Mul on tulnud teie kontoris tihti teie tulekut oodata ja loomulikult veetsin sellisel juhul aega vaese perridži seltsis. Ta oli üpris peenike sell, mäletan, kuidas ta kunagi rääkis, et talle meeldiks koguda täiesti väärtusetuid asju. Nii nagu kollektsionäärid koguvad neid totraid, esemeid, mida nad väärtuslikuks peavad. Te ju teate seda lugu naisest, kes koguse väärtusetuid, asju? Ma pole sugugi kindel, et ma saan aru, millest te räägite. Vastase open, sho. Ent kui mu ametnik oligi veidrik ja ma ei tea nimetada ühtki inimest, keda ma temast vähem oleksin selleks pidada võinud ei seleta see ometi, mis temaga juhtus. Ja päris kindlasti ei saa sellega seletada teisi juhtumeid. Milliseid teisi. Professor põrnitses talle otsa ja sõnas rõhutatult, justkui räägiks ta lapsega. Mu kallis isa Braun, kadunud on viis inimest. Mu kallis professor, Õupensho, kadunud pole mitte keegi. Isa Braun vaatas oma võõrustajale samasuguse kindlameelsusega otsa ja kõneles niisama rõhutatult. Sellele vaatamata nõudis professor, et ta oma sõnu kordaks ning preester kordas neid endise rõhuga. Ma ütlen, et kadunud pole mitte keegi. Hetkelise vaikuse järel lisas ta. Usun, et kõige raskem siin ilmas on veenda kedagi selles, et null pluss null pluss null võrdub null. Inimesed usuvad kõige kummalisemaid asju, kui need ilmuvad järjestikku. Sellepärast uskuski Mc bet nõidade kolme sõna. Ehkki esimene oli midagi sellist, mida ta ka ise teadis. Ja viimane midagi sellist, mida ta ainult ise võis põhjustada. Aga teie juhtumis on just teine liidetav, kõige nõrgem. Mida te sellega mõtlete? Teie ei näinud ju kellelegi kadumist oma silmaga. Te ei näinud, kuidas kadus mees laevalt? Ta ei näinud, kuidas kadus mees telgist kõik see põhineb ju härrabringli sõnadel ja nende ülema praegusel hetkel arutlema ei hakka. Aga tunnistage, teie isegi ju poleks tema sõnu uskuma jäänud, kui neid teie oma silme all poleks kinnitanud, teie ametniku kadumine, nii nagu Mcbet poleks iial uskunud, et temast saab kuningas. Kui seda usku poleks õhutanud veendumus, et temast saab kooloritaan. See võib õige olla, nõustus professor aeglaselt pead noogutades. Aga kui mu mõtted kinnitust leidsid, teadsin ma kohe, et see nii on. Te, ütlete, et ma ei ole ise midagi näinud. Aga ma ju nägin, kuidas mu oma ametnik kaduma läks. Perry chi ometi läks kaduma. Perridž pole kuhugi kadunud, ütles isa Braun, otse vastupidi. Mida kuradit te tahate öelda sõnadega otse vastupidi? Ma tahan öelda, lausus isa Braun, et ta ei kadunud kuhugi. Tavaid ilmus. Ent ta pilk oli muutunud nagu ikka siis, kui ta keskendus mõne probleemi uudsele asetusele. Preester jätkas. Ta ilmus teie kabinetti varjunud koheva punase habeme taha, seljas kurguni kinni nööbitud keep ning esitles end kui kõrge auliste liug pringlit. Ja teie polnud iial oma ametnikku piisavalt silmitsenud, et teda selles kohmakas maskeeringu ära tunda. Aga alustas professor, kas oleksite osanud teda politseile kirjeldada? Küsis isa Braun. Ei, Teie juba mitte. Teie arvatavasti teadsite vaid, et tal polnud habet ja ta kandis tumedaid prille ning juba üksnes see, et ta need eest ära võttis, oli parem maskeering kui mistahes ümberriietumine. Te polnud kunagi näinud perridžis silmi, nii nagu te pole kunagi näinud tema hinge. Need on naerused, lõbusad silmad, perridž seadis valmis oma tobeda raamatu ja kõik muu lõi siis täiesti rahulikult sisse aknapanijate valehabeme ja tõmbas selga keebi ning astus teie kabinetti, teades, et pole talle elus korralikult otsagi vaadanud. Aga miks ta pidi mulle sellise hullu vembu mängima nõudis open sho? Eks ikka sellepärast, et polnud talle elus kordagi korralikult otsa vaadanud. Ütle siis Braun ning tema käsi tõmbus rusikasse, just nagu tahaks ta sellega lauale lajatada. Ehkki žestikuleerimine polnud talle omane. Te nimetasite teda arvutusmasinaks, sest arvutamine oli ainus, milleks tebeeerridžid kasutasite. Te ei märganud seda, mida iga juhuslikult teie kontorisse sattunud võõras võis märgata viieminutilise lobisemise järel. Et Perry, Jon isiksus ja suur vembumees, et tal on teie ja teie teooriate kohta teie eksimatu inimesetundja maine kohta mitmeid seisukohti. Kas te siis ei mõista, kuidas teda ahvatles võimalus tõestada, et te pole suuteline ära tundma isegi omaenda ametnikku? Tal on terve hulk igasuguseid arvamusi näiteks väärtusetud esemete kogumise kohta. Kas teie siis ei tea seda lugu vana idest, kes ostis kaks kõige kasutumat asja? Vana vasest uksesildi arsti nimega ja puujala. Nende abiga lõi teie leidlik ametnik tolle tähelepanuväärse doktor hänki niisamasuguse kergusega, nagu olematu kapten valsigi, paigutades nad omaenda majja. Kas tahate öelda, et too koht Hämps teedi ääremail, kus me käisime, oli Perry chi oma maja? Päris open sho. Aga kas teie teadsite tema maja või vähemalt tema aadressi? Küsis preester omakorda. Vaadake, ärge arvake, et ma ilmutan vähest austust teie või teie töö vastu. Te olete suur tõeteener ja te teate, et olen seda asjaolu alati valmis austama. Te olete läbi näinud suurel hulgal valelikke, mil iganes te enesele sellise eesmärgi olete seadnud. Ent ärge vaadake ainuüksi valeliku. Vaadake vahel ka ausaid inimesi, nagu näiteks toda kelnerit. KUS Pervitš praegu on? Küsis professor pärast pikka vaikust. Pole vähimatki kahtlust, sõnas isa Braun. Et ta istub jälle teie kontoris. Tegelikult naasis ta sinna täpselt selsamal hetkel, mil kõrgeauline liug pringi lugestada kohutavat köideti hajust tühjusse. Taas järgnes pikk vaikus ning siis puhkes professor Opensho naerma. See oli suurmehe naer, kes on küllalt suur, et lubada enesele luksust näida väikesena. Siis ütles ta järsult. Usun, et olen selle ära teeninud, sest ma pole tähele pannud oma kõige lähemaid abimehi. Ent te peate tunnistama, et asjaolude kuhjumine oli küllalt hirmuäratav. Kas te tõesti hetkekski ei tundnud aukartust tolle jubeda köitees? Ah see, vastas isa Braun, ma avasin ta niipea, kui nägin teda laual lebamas. Selle lehed on kõik tühjad. Mõistate? Ma ei ole ebausklik.