Ülikool. Jälle väga kerge mõelda, nagu paljud skeptikud arutlevad, oh, inimesed on lihtsalt lollid. Ma ei saa aru, ma tean seda hästi, ma kunagi mõtlesin ise ka nii füüsikuna, aga kuidas nad nii rumalad ei näe, kui totakas on see teooria, mida nad ajavad. Küsimusi olete uurinud, kas küsimus on selles, et see on teatav mõtteviisi kriis, mida inimene tajub, ta ei oska seletada, ei oska sellest üle saada, ta otsib mingeid seletusi, ta proovib seda mõista ja kõige halvem, mida siin juurde teha, siis jätkuvalt teha räiget teaduspropagandat, selle asemel, et tunnistada kohti, kus siis teadus ei ole võimeline otsustama asjade üle nii nagu peaks. Ei koode? Teadusfilosoof Enn Kasak kõneleb teemal intellektuaalne Allergiateaduse ja religiooni vahel. No ma tahaks rääkida intellektuaalsest allergiast teaduse ja religiooni vahel. See puudutab neid kuidagi nii otseselt, et ma ei saa sellest rääkimata jätta. Aga alustada on kaunis raske, võib-olla teeksin nagu rasselli sõnadega algust, kes ütleb nii, et hea filosoofiline arutlus algab millestki nii lihtsast et see ei ole üldse ütlemise vaeva väärt. Aga lõppeb millegi nii paradoksaalse ka ei usust. Alustasingi hästi lihtsa looga, kuidas ma kunagi parkisin väikesel tänaval teiste autode vahel ja autojuhi kohalt olla siukseid autos? Mul ei olnud võimalik näha, kas tuleb peadilt, keerab sellesse väiksesse tänavasse mõni teine auto või keera, sõitsin autoga 10 sentimeetrit edasnägi auto tuleb, kas ei olnud niisama? Kõigepealt auto kõrval, istu, näitas mulle näppe kõikvõimalikke žeste tormas välja autojuht küsis, kas te olete idioot, hakkas sõimama, ei maininud niisugused, kas oled loll, kas sa ei näe, et ma tulen? Ma ütlesin talle, et lugupeetud kodarik, et tõepoolest ma ei näinud, et selleks, kui see 10 senti mees edasi sõitsingi, millest siis selline närvilisus ja ma ei tea, millega jutt oleks lõppenud, aga siis tuli ka mu sõber, kes on natuke üle kahe meetri pikk ja kui tema küsis, mis siin toimub. Millegipärast rahunesin kaks tegelast väga kiiresti maha, olid nõus edasi sõitma. Vot selliseid asju tuleb meil tihti elus ette. Mind nagu hämmastab see, et kui kergesti me oleme valmis arvama, et mõni teine inimene nii diood, lollakas ja ausalt öeldes ikkagi tallaga õpetust andma, kui jõud üle käib. Tihti esineb selline olukord ka liikluses ja igal pool mujal tavaelus. Küsimus on siis selles, et me ei taha oma vigu tunnistada, ei taha enda juures viga näha, aga oleme valmis selle kergesti nägema teiste juures. Ja maailm on lolle täis. Aga ma tean täpselt, et mina küll alla ei ole. Mul on see oma kogemusest tudengitega hästi välja tulnud, ma mäletan, kui mul oli suur audikas mingi 150 inimest ja mingi asja puhul ütlesin, et jah, paraku me oleme kõik lollid, siis vaatasid tulegi niukse näoga otsa, kui sina, loll meie küll lollidega. Sellel asjal on olemas mitu põhjust ja Richard G, et seal on üks nendest, kes sellele tähelepanu juhtis ja ütles, et asi, mida me kõige vähem Neime taluvad, on see, et Meie mõistmisvõime on kahtluse alla pandud. Inimene on niivõrd sõltuv oma sümbolite, sümbolite, süsteemide mõistmisest, keelemängust arusaamisest isegi õrn vihje sellele, nagu ta võiks kuidagi eksitus olla. Isegi õrn vihje tekitab inimeses rahutust. Ühesõnaga kui juba õrnalt olnud keegi mõistvalt kuuled, et sa ikka päris ei jaga asja sisse, ajab inimesi praegu. Aga paraku ei suuda inimesed jätta ebaselgeid asja ebaselgeks. Ja nii meeldibki meile mõelda ja arvata, meeldid ikka, teame, mismoodi asjad üldiselt on, mismoodi asjad maailmas käivad. Inimene ei ole võimeline aru saama selliste väljendite, mis on, ütleme noh, erakordselt laialt kasutuses on näiteks armastus või müüt või teadususk. Ükski inimene ei ole võimeline hõlmama selle väljendi kogu tähendusvälja. No midagi, ütleme siis, me mõtleme midagi selle vastu mingisugune väljend ja see väljend osutab mingisugustel tähendusväljadele. Ja kui need väljendid on väga sageli ja väga laialt kasutuses, siis ükski inimene ei suuda hõlmata kogu seda välja, mida kõik inimesed kasutavad, väga palju kasutavad. Aga samas on tal endal tunnet. Ta saab asjast õigesti aru ja seda kinnitab seppa elab. Me oleme kõik professionaalid, elamise osas siin ei ole amatöörigaüks, elab professionaalselt omaenda elu ja saab väga hästi hakkama ja tal on tunne, et need olulised väljendid on tal kuidagi väga selged. Mõnikord on tal tunne, et ta lausa üks väheseid, kes õigesti arusaadav, sest ümber on nii kohutavalt palju lolle. Mõnikord võib selline inimene täiesti lihtsas olukorras lolliks jääda. Ja vot see ongi see koht, mille kohta siis kasu on omal ajal öelnud, et kõige õiglasemalt on siin maailmas jagatud mõistust, et igaüks teab, et temal on seda küllalt, aga nüüd tahetakse selgeks teha, et vot tal ei ole seda küllalt. Küsimust, et kust ma siis kinnitust võiks leida, et mul seda mõistust ikka küllalt on. Tänapäeval on üks variant loota teaduse peale. Kusagil on mingid targad teadlased, kes teavad asja võib-olla ise ka midagi natukene uurida. Ja võiks siis loota, et vot kui ma tean teadust või toetun teaduse saavutustele, siis ma juba ei, eks. Aga õnnetuseks ei saa teadust alati usaldada sellisel määral. Nii nagu sajand tagasi. Näiteks ei ole sugugi kindel, et kõik see, mis teadus peaks tegema, ent tulemused on sellised, nagu inimene ootab. Ma tooks näite. Näiteks nedžervjuustraak Discovery maist 2011. Seal on artikkel, kus tuuakse välja, et rohkem kui 70 protsenti ravimiuuringute tulemustest ei ole kurdavad mida see peaks tähendama. Teatavasti teadvus peaks andma tulemusi, mis on korratavad, et asjad on ilmunud kõige soliidsemates ajakirjades kõige, kõige paremini retsenseeritud ja kõige paremini nii-öelda kodeeritud ajakirjades komiteele katse, tulemused korratavad? Siin võiks muidugi selgituseks tuua näite. Oletame, et teadvus, granditähtaeg, teatavastiku, teadlaste töörühmale antakse raha, see on tähtajaline, poleks autol mingi tulemus mingiks tähtajaks. Oletame, et see tähtaeg on saabumas kahe nädala pärast. Ja nüüd töörühm ongi saanud sellise tulemuse nagu neil tarvis. Kaks nädalat aega paras hakata kirjutama aruannet. Nüüd aga, kui teadlane on inimene, kes otsib tõde, mis tal võiks tekkida, küsimus? Kuulge sõbrad, aga teate, et mulle tundub siin ühte teist kahtlast. Äkki peaksime veel uurima, äkki me siiski eksime, häkkimine tulemus ei ole õige. Mul on küsimus, et kui palju me leiaksime tänapäevastest teaduslaborites inimesi, kes mõtleksid, selliseid leiaksime siis võib olla kindel, et nad ei ole seal kauaks. Nii et selliseid näiteid on väga palju otsida. No selle peale ma olen kohanud hästi palju seda tüüpi vastuväiteid, et johhai no muidugi teadudes on üksikuid ebakohti, aga tervikuna on kõik väga hästi. Paraku ei ole asjad nii lihtsad, ei ole nii, et kõiges on süüdi konkreetsed isikud või asjaolud kuna tuleb lihtsalt vägisi meelde, kuidas omal ajal vene ajal rääkisid mõned kommunistid ka sellist juttu, et noh, et parteisekretär lollakas ja Brežnev on idioot, aga põhimõtteliselt kommunism on üks väga tore asi. Ja mul on niisugune tunne, et kui teadvust kritiseeritakse, siis on sageli samasugune olukord. Aga paraku on teadlased, inimesed ja neil on väga palju inimlikke omadusi ja neile ka ei meeldi loll olla. Ja vot kuna mõnikord nagu tunneb inimene, et ainult küündimatu ots, tal tekib niisugune äge tõrjereaktsioon, intellektuaalne emotsionaalne tõrjereaktsioon ja vot seda ma siin nimetakski siis intellektuaalseks allergiaks. Ja see, mis on tavainimese jaoks normaalne allergia, tabab taparakuga, teadlasi ja eriti ootamatu ja mastikun see kui rünnatakse teadmisi, mida teadlane ei teagi endal olevat. Ühesõnaga, asjad ongi nii, eksist esitajad tuleksid vahet teha, et on olemas nii-ütelda kontekstaalsed, teadmised, teadekstuaalsed, teadmised, tehtuaalsed, teadlased on sellised teadmised, mida ma iga kell võin sõnastada mingisuguse teesidena püsti panna, neid kaitsta, nende üle vaielda ei, mida saan ka kahtluse alla panna. Ühesõnaga teisiti öeldes öeldakse selle kohta nii, et need on allutatavad Erifitseerimis, protseduuridele, ehk siis kontrollprotseduuridele ja ja need on siis keeleekspert kasutuses väga tähtsal kohal. Aga sellised teadmised, mis on nii-öelda kontekstuaalsed, need jäävad kriitikavabaks asjad lihtsalt ongi ju niiviisi, igaüks ju teab, et asjad ongi niiviisi. Tuleb mingi paradoksaalne olukord, et kui teadlane ei teadvusta seda, mida ta teab siis ta teab seda palju kindlamalt kui seda, mida ta teadvustab, ta teab näiteks mateeria olemasolu või põhjuse olemasoluga. Igal asjal on põhjus on tema jaoks võib-olla endastmõistetav. Kui ta ei ole näiteks lugenud mõnda filosoofi, kes selle küsimuse kahtluse alla paneb, siis ta ei tule selle pealegi, seda võiks üldse küsimuse alla pandud lihtsalt teha midagi, seal ongi põhjus. Ja talle tunduks veider, kuidas selles üldse kahelda võiks saada. Taolisi asju käsitlenud Toomas saanul kuun ja ta käsitles ka neid, muuhulgas siis ka teadvustamata uskumusi tata paradigma osana. Teatavasti ei ole küll kuunist nagu pikemalt võimalust rääkida, aga, aga ta ütles, et iga teaduse juures on tähtis ka see kontekst või taust, mis sinna juurde kuulub ja seda on siis kombeks nimetada temast alates paradigmaks on kuni kasutusele võetud termin tuleks nende konkreetse teema juurde, sest see algus on nii pikk ja lai, et selleks ei jätkusajast Ööülikooli saates käsitleda. On üks selline väga raske teema on siis teaduses, esinevatest, religioossetest uskumustest ja tavaliselt ei peeta seda oluliseks või arvata, et seal oleks kuidagi tähtis neid teada. Kuigi mõned filosoofid, nagu näiteks klausel, on rõhutanud, et polegi võimalik teha teadusteooriat ilma religioosse tagapõhjata kasutada sellist väljendit religioossest teadvusest, siis tekivad noh, ütleks, kriitilised ja tihti ka allergilised reaktsioonid teadusfilosoofide hulgas. Tekivad teadlaste hulgas ja kuidagi eriline seltskond on meil nii-öelda Ennast skeptikuteks nimetav seltskond kes sageli noh, teadvusest nad on suhteliselt kaugel, ma olen siin mõeldus skeptikutel palunud, et kas olge hea, palun kirjutage kiri võrrand vesinikusarnase aatomi kohta või või näiteks tsensor kujul Maxwelli võrrandid või mis iganes niuksed lihtsaid asju palud teha siis tollasest vähimatki aimu, aga ta kujutage ette, et tal on mingi tugev seljatagune, kusagil on mingid ülimalt targad teadlased ja, ja nendega koos kaagutades on täiesti garanteeritud, et ta ei eksi. Ja ta nimetab ennast keptikuks, sellest hoolimata pole mingi skeptik ta skeptiliselt teatavate teooriate suhtes ja samal paduusklik mõnede teiste teooriate suhtes. Samas kui teadlased on pigem valmis kahtlema, siis need niinimetatud skeptikud meenutavad mulle kohati küll usuhulle tuli isegi selle peale, et nad võiksid kuidagi usklikud olla, sest nad on veendunud, et nad vastanduvad sellele. Need siis allergilisi reaktsioone, kostab ka nende hulgast allergiline reaktsioon tihti seisneb selles, et öeldakse umbes niiviisi, et kuulge, et kuidas saab meie kohta öelda selliseid asju, see on ju endastmõistetav. Meie usklikud ei tule selle pealegi, et seda võiks katki kuidagi põhjendada või kuidagi näiteks niiviisi, et nad leiavad 100 asja, milles teadlase kriitikud eksivad tule hetkekski korras, ei teki kahtlust, äkki võiks milleski õigus kaaluda. On väga erineva tiise tunnetada seda maailma. On öeldud, et me oleme paisatud ajakirjanik seda. Me oleme paisatud siia maailmas elama. Me elame seda mängu professionaalselt ja, ja seda võib nimetada väga erinevalt. Tunnetan nagu paadimees, nii nagu on hea väga levinud kujund Indias pidevalt padjeküle jõe sõites ja kui sa saad hakkama selle paadiga sõites iga kord jõuad elusalt teisele kaldale ja tood reisijaid üle, sa saad hakkama selles maailmas oled ju maailma tunnetanud ja tast aru saanud. Ja see on täiesti õige, et nii võibki asjale läheneda. Aga on teatavat sorti inimesi, kellel ei ole määratud võib-olla sellisel viisil kasutanud väljendit asja ei tasu võtta fatalist oleks sellisel viisil maailma mõista, vaid ka selliseid isikuid, kellel on kas kutsumus või soov või, või kirv üritada asju ikkagi selgitada. Nii-ütelda keelevahend vahendusel kipuvad filosoofideks minema just et nad ei kasuta kunstivahendit kasutama muusika keelt nad ei kasuta filmikeelt ütleme, kasutavad just sõna kui sellist. Ja nüüd on hoiaku küsimus, kas kuulutada eta juba kõlbmatuks või siiski väita, et selle abil on võimalik midagi ära teha. Siin on nüüd pragmaatilise hoiaku küsimus, kas kuulutada vaated ikkagi on võimalik midagi sõnadega öelda? Mina siiski arvan? Tähendab, selleks, et edasi minna, ma usun, et võtan aluseks selle, ma ei usu ka päriselt päris kindel mõjule, aga ma võtan aluseks selle, et eksisteerib mingit sorti reaalsus. Aga objektiivsed, reaalsused muidugi selles mõttes olles objektiivne reaalsus on mingisugune haige projektsioon mingisugusele suvalisele nimetame seda hüperintersubjektiivsele vaimule ja kes siis peaks saama seda kuidagi kirjeldada. Siis on selge, et sellist nähtust nagu objektiivne reaalsus ei saa eksisteerida, sest et pole olemas asja, milles võiks osutada selline väljend objektiivne reaalsus. Nojah, et on võimalik lihtsustada maailm erakordsel viisil, et see asi välja muutub mõttekaks. Ja siin on üks teine põhimõttelise tähtsusega küsimus. Kas arusaam maailmast on üldse võimalik võimule ja võimalik, et see on võimalik? Ei ole välistatud, et me võime teada, aga muidugi on see võimatu siiski olla, materjaliks. On selge, et mingisugune lõplikul kaetomeid ei ole võimeline oma lõpliku eksisteerimisaja jooksul, omades lõplikku arvutusvõimsust kirjeldama lõpmatust adekvaatsele viisil. Jah, aga juhul, kui maailm on märksa keerulisem, meie vaimu olemas on märksa keerulisem siis ei ole välistatud teadmine, Katainen, teadmine ja veel seda, et me saame võib-olla tõesti erinevaid meetodeid paadiga üle jõe sõita. Muusikapala kirjutas filmi teha ja ma loodan, et filosofeerida. Tarkust on väga raske defineerida, sest et küsimus on selles, et kui seda ei saa defineerida teadmiste kaudu siis tekib küsimus, kui keegi teab teisest inimesest palju rohkem lollusi, kas ta siis on selle võrra targem? Ehk see, et kui keegi teab kohutavalt palju seda tavaliselt peetakse tarkuseks jah, et keegi teab hästi palju asju keskele nendest keegi väga täpselt näiteks ütleme, iga piiblisõna teadis peast kõiki tsitaadist oli väga tark, tänapäeval tihti teda ei peetagi, võib olla väga targaks. Nüüd tänapäeval mõningad teada väga hästi füüsikat, aga mõne aja pärast selgub, et see kõik on jama ja ja kui keegi teab hästi palju lollusi, kas ta sellepärast targem tegelikult kui juba jutt on sellest, mida mu tarkuses, kas mul on tarkusesse suhtumine, umbes nagu budistlikus filosoofias. Et mina pean tarkuseks ainult oskust vähendada kannatusi see ainus, mis ma kindlasti son tarkuseks pidanud, kõik muu kahtlane. Aga mis sinu nagu religioosne kogemus on, kas sa praktiseerinud, kui talle mitte mingisugust? Olen astrofüüsik olnud pärit maalt, nii-ütelda looduse keskelt, ema oli mul religioosne, mina lugesin juba ammu enne kooliraamatuid muid asju, tollel ajal ei olnud alguses ateist kaua aega pärast ma suhteliselt neutraalne niikaua kuni jumal mulle ennast ilmutanud ei ole nii kaua, ma ei näe ühtegi põhjust, miks me peaks uskuma mingisugust jumalat, isegi vastupidi, ja ma isegi järgmises saates oli mul plaanis sel teemal rääkida, et on üks selline asi minu arust nagu rääkida teadusest ja näiteks bioloogiast, siis kasutas kunagi ühel konverentsil Läänes eraldajas inimesed tigedaks, sellega ütlesin, et see on nendevaheline erinevus, on siis erinevus targa ja eriti targa rumaluse vahel. Sest et ega siis see, kui keegi on kriitiline teadusliku maailmakäsitlus, ei tähenda see, et ilmtingimata tuleb siis mingi usuhull, on tal on, need on rumalad, erinevad vormid. Näiteks materialismi, hedonismi vaidlused, see on talumeeste vaidlus selle üle, kas kuningas magab kahe kasuka vahel või, või kuningas magab kolme palitu vahel. Aga see vabandus ütleme, magab kahe kasuka vahel, teine vaidlusse, kas ta joob kaks pange sularasv iga lõunaid või kolmandikul varrastega lõunaid. Need küsimused on märksa keerukamad, nii et meil puudub religioosne taust. Suhtun religioossetest institutsioonidesse sedavõrd positiivselt, kuivõrd ma näen, et nad on üles kutsutute vähendada inimeste kannatusi. Nad on üles kutsutud selleks, et juhtida meie tähelepanu küsimustele, mis on meil vajalikud selleks inimesena funktsioneerida. Ja sellisele puht materialistlik puhtpragmaatiline käsitlus neile asjadele tähelepanu ühisest püsivalt sõltuv. Ma austan ja ei austa neid religioosseid süsteemi, mis on üles ehitatud võimumängudele või või kellegi käest raha väljapetmises. Selline küsimus, mida tihti reporterid käsitlevad, kas usud jumalat? Tõsiselt, väga arukalt, muljest aga tuleb mingi suvereporteris, kas usud jumalat? Ja vot need, kes on loogikaga kokku puutunud, need teavad, et selleks, et küsimusele vastata, peab aktsepteerima küsimus eeldust. Ja mis võiks olla sellise reporterit, kus rattaga juba rääkinud ka ütleme, mingi pool tunnikest enne? Tead, mida ta peab jumalaks või juba aimad, mida te selle all silmas pead? Sellele küsimusele, kas jaatavalt eitades vastates ei, saadi anda adekvaatset vastust? Ta pole, ainuke vastus oleks selline, et sellist jumalat nagu sina jumala tead, ma kindlasti. Aga et veel täpsem oleks vastatud, et vabandage, te saite aru, mida te, kes võib-olla te selgitate, mida see tähendab, et mida see peaks, tähendab, aga see küsimus, kas sa usud juhatajat sõnadega, et ega siis jumal põhimõtteliselt ei ole osutatav. Kui me räägime jumalast vähekenegi intellektuaalsel tasandil siis tekib olukord, et tegemist nähtusega või ütleme, mingi fenomeniga, mida ei ole võimalik põhimõtteliselt osutada, ta ei ole alluv osutusele. Nüüd on küsimus, kirjelda seda, kas ma usun sellist asja, noh, ütleme niiviisi, et pigem ei saa küsimus olla mitte sellest, kas ma usun jumalat, saab olla hoopis kaks täiesti erinevat asja. Üks asi on see liigitada, määratleda siis mingisuguse seltskonda kuulumine või nii, nagu statistid bioloogilises keskkonnas, tähendab, kui küsitaks, kas usud jumalat, see tähendab seda, et kas sa järgid reegleid. Kas sa elad nii-ütelda seda elu, mida peaks elama inimene, kes järgib jumala sõna aga mitte niiviisi, et kas ma usun nüüd mingisuguseid papikes pille, pealegi haben maani. Ja selles mõttes see, see on ka just, et mulle väga meeldis, kuidas te küsisite. Taustaga usud joon ja väga raske vastata, keegi huvitav on see, et kui ma räägi religioossest mulle väga sageli määritakse pähe mingisugust isiklikku religioossest või vaatasin internetikommentaarides ka aeg-ajalt ikka loeti olnud umbes nagu ära pööranud usuhull ja nii edasi. Ma ütleks Pöörake usus otsustaks midagi uskuda, et ma arvan, et inimesed on kergeusklikud, raske usklikud intellektuaalsel tasandil olema raske usklik ühiskondlikul tasandil ma olen kergeusklik. Aga nüüd, kui need kriitikad võtta ja sealt võib eristada siis osa, mis on kihti, isiklik, rünnatakse, siis kritiseerivad isikuid või otsitakse mingit isiklikku põhjust, miks siis keegi kritiseerib. On olemas ka teatav selline loogiline struktuur kriitikas, mida siis tehakse. Ja seda võiks siis jagada kuidagi süsteemi ja nende kriitikat. Tavaliselt võiks vaadata võib-olla kuut laadi asjalikku kriitikat siis, kui kasutada väljendit religioossus teadvusesse. Kõigepealt öeldakse defineerimist, kuidas, mis õigusega kasutatakse sellist väljendit nagu religioossus teadvuses? See tähendab, et midagi on viltu teaduse ja religiooni defineerimisega arukas inimene ju ometi, et need on täiesti erinevad asjad, kui sa siin on ka üks huvitav fenomen. Tihti lausa küsitakse, et mis on siis need isiklikud põhjused, mis ilmtingimata tahate siduda on väga raske sellise küsimuse peale selgistavasi provintsi isiklik ja ma kuidagi ei tahaks neid siluda, kui see vägisi ette ei jääks, kuid lihtsalt läheneda teataval süstemaatilistel viisil edasi, kui defineerimisega kuidagi ühele poole saab, siis tekib järgmine küsimus, aga mida ikkagi tähendab, mis on see tähendusväli, milles tegelikult osutab edasi, kas sellised nähtused nagu religioossus, seadus on üldse olemas? No hea küll, ütleme, et on olemas, kas üldse on oluline, siis olgu pealegi olemas, aga see pole kindlasti oluline. Kui selgub, et võiks olla oluline, öeldakse nokul, mille jaoks seda üldse uurida, niigi elu raske ja mõned teadlased ja igasugused muud tegelased. Ja nüüd veel siis sina ka tuled, aga jah, ma tean, mingid jutud, milleks siukse jamaga tegeleda otstarbeküsimus ja lõpuks siis, et, et kui need küsimused on kõik lahendatud, mis ikka targutada, kui nagunii uurida ei saa, aga miks ei pruugiks saada, kui nii püstitada küsimus, siis võiks saada ka uurida teiste sõnadega küsimus metoodikast. Kui neid küsimusi kuidagi järjestada ja vaadata, siis selle kohta ma olen käinud ühe ülevaateartikli, mis on ilmunud 2011. aasta akadeemia üheteistkümnendas numbris, muuseas, nagu ikka, väga vahva on see, kuidas need asjad siin ühiskonnas käivad minu arust akadeemia artikli saanud halb ja seda tunnistati ka parimaks artikliks universaal ja siis möödunud aastal. Aga sellised artiklid jäävad meie kultuuriruumis täiesti tähelepanuta, samal ajal kui mingisugune ajakirjaniku aru saab mingisugusest pajatusest, mida ma tegin Päevalehele seda võtsid küll inimesed vaevaks lugeda ja kohutavalt kommenteerida üldse mõistmata, millest jutt, käib tihti Helle rünnet isikut, arusaamatu, et kui seal oli näiteks juttu sellest, et kui teadlane saab tulemusi mis ootab sedasama grandi näide, mis ma enne tõin, et see küsimus ei ole konkreetses isikus, vaid küsimus on põhimõttes, aga olgu peale sõnadega, et selline olukord on ikkagi, sa räägid muski, mitmed kunstiinimesed teed mingi hea asja, seda ei märka keegi, aga võtad mingi asja, mis ei olegi suurim asi, aga seda märgatakse ja mis põhjusel märgatakse, märgatakse sel lihtsal põhjusel, et inimene võtab pigem kriitika alla selle, millest aru saab. Tal on tunne, et ta saab aru, ta jagab matsu. Aga kui midagi on tehtud sellisel viisil, et ta ei mõista, ta lihtsalt ignoreerib seda. Tuleme siis tagasi selle küsimuse juurde ja räägime defineerimisest. Nii naljakas kui see ka ei ole, on näiteks juba ainuüksi teaduse mõistet väga raske defineerida. Sellele vaieldakse, selle üle, käib kohutav lemming, mis asi see teadus on? Mulle endale meeldib teadust defineerida. Institutsionaalse viis. Näiteks nii teadus on tegevuste hulk, mille rahastamist Euroopa liidus ja teistes arenenud riikides nimetatakse ametlikult teaduse rahastamiseks. On nagu näiteks Frascati manualist võime vaadata, seal on täpselt kirjas, mis need tegevused, mida rahastatakse, ütleme, sellisel viisil teadust defineerida, siis ma kindlasti, eks see nii-öelda vastab suurele osale tähendusväljast, millele siis ühiskondlikult osutan igasugune Muugatse teadus defineerida äärmiselt problemaatilise meie jaoks kuskil, nii et lepime selle definitsiooniga ja põhimõttelise, kuna ma ei kavatse sind ka teaduse tähendust mitte kuidagi nihutada, siis polegi nii väga tähtis, seda defineerib niikuinii, me saame aru, millest jutt käib. Edasi siis religioon. Õnneks on meil olemas üks tore nähtus, see on siis internet, entsüklopeediad, vabad entsüklopeediaid, siis Vikipeedia, minu jaoks eriline omadus. Nad toovad esile nii-ütelda subjektidevahelise ühiskokkulepp. Ja siis nagu filosoofid ütlevad intersubjektiivse interpretandi. Ja see on äärmiselt tähtis funktsioon, mida nad täidavad. Ja vaata, kui me vaatame neid online entsüklopeediaid, võime leida religiooni jaoks sellise definitsiooni religioon on uskumuste, normide ja nii edasi ja nii edasi ma ei viitsi seda kõikijate lugeda, süsteem, mille keskmeks on jumalik, eks pühadeks või üleloomulikeks peetavad jõud ja nii edasi, nii edasi, nii edasi ja väärtused.