Tere kõik, kellele meeldib sool, elektropunk-funk-bank-funk, tehnovarane, reiv hiphop, indi rock, Kraut, rock, micro, Hous, pop, eriti nii-öelda eksperimentaalpop-art-rock. Moodsa aja muusika kõrvad kikki palunud Boczipi plaadist vorming, räägin. See on selle suve muusika, mitte muidugi ainus, vaid üks top 1000 esindajat. Ma ei ole nii kratiine, et arvata, nagu inimene kuulaks terve suve ainult ühte plaati, vähemalt ma ise ei tee seda. See on kohe lahti esimene lugu Hot chipi teiselt albumilt ja esimeselt, mis laias levib ja maimärgi alt tuleb veeeffei sulatusahjudes tuleb see bänd ja nende esimene album. Kamingonstrong ilmus ka selle New Yorgi punk funk reedefineerija leibeli logoga. Aga et EMI võtab head asjad vahel üle, selles ma ei näe midagi halba ringe, muusika peab levima. Kerful oli see lugu ja üldiselt võiks kogu plaadi järjest ette mängida, sest kõik lood töötavad nagu loomad. Võib-olla lõpupoole on paar natuke leigemad. Pala. Hodžip on viis Londoni tüüpi, nendest põhilised on need bändisuunajad, muusika ja sõnade autorid, lauljad ja programmijad ja multiinstrumentalistina Alexis Taylor, Jon kodard, kelle ümber ülejäänud kaks kuni neli isikut on vahetunud. Bänd on seitse aastat tegutsenud, esimene EP ilmus 2000, nimeks Mexico. Leibeliks Ring, Sting 2002 tuli San Francisco IP viie looga korralik intellektuaaltantsija ligi pool tundi pikk leibel Victori kaarde on ja alates eelmisest aastast ühineti jamsmorfi ja Tim Gold Wordi legendaarsed Yefeil tiimiga. Kõigepealt tuli album kamingonstrong, singel over and over siis selle singli remiksid siis juba sel aastal vorming, millest täna räägin, mis Euroopas kannab märki ja May, kelle tiiva alla Tieffei kuulub ja. Hodžipi kuulsaim pala singel over and over ondade Vorning plaadil ning seda juba kuulamegi. Pääl. Leib. Bändi ajalugu lühidalt räägitud, läheme sama tähtsa komponendi juurde, Otto Tiefi jutluse muusika ja ma üritaks nüüd minna juurteni välja, et mida Bergele kõik sellest välja kuuldele. Kui räägitakse Hodžipi puhul indi tantsust või nagu ma ise olen rääkinud elektrosoolist või postreijev rokist või millest iganes siis lõplikku tõde Hodžipi puhul pole, pole olemas, kuna ilmselgelt on kuulda ja pisut ka teada, et härrad Taylor ja kodar on raisalt laia kõrvaringiga kodanikud, räiged melomaanid, ilged, fonopaadi, pöörased saundi pärdikud, nad kuulavad kõige tšehhist Egnoni printsist kaasaegse indi, hip hopini ja popi elektroonika rokiajalugu, mis läheb teatavasti otsaga tulevikku. Nende muuseas kumab läbi erinevaid tantsumuusika diskursusi. Aga rock n rolli paradigma on pisut kõverdunud viisil ja moodsas võtmes ka omal kohal. See on jämedalt süvapopmuusika. Jõle targalt tehtud kompositsioonid jõuavad, ei teagi, kas enne su ajju oma vihjete, mitmekesisuse ja struktuuride, omalaadse lihtsa keerukuse tõttu, kas enne su südamesse täiesti ma ütleks, harilikult geniaalse vaikse, aga puuriva õrn triivi ja romantilise dekadentsi tunnetuse tõttu või enne suid see täiesti meeletu tantsupotentsiaali tõttu, mis vaikselt kuulates võib-olla nii ei jamagi, aga kõrvalt kuulates kisub peaga kõlarisse ja paneb jalad Taiutama täitsa suurepäraselt. See vaikne Kruuv kisub aste-astmelt tuure üles ja üks rütmikude tõukab salajat selja tagant teist, mistõttu lood kasvavad peaaegu märkamatult, aga tugevalt. Vinge on ka see, et Hodžip tegi sellist kavalat tsitaadi rohketega täiesti omanäolist muusikat juba elektroklassi kõrgajal ja enne, kui lõi laineid punktis ja kui hakati hullunult tekitama punki ja funki ehk siis inimestele meenusid vana kooli elektropost-punk ja see, et rock võib tantsida ja elektrooniline muusika võib olla rokk. Aju from skool Hodžibi värskelt albumilt The Vorning. Hodžip on praegu Inglismaal laiemalt Ameerikat ringkondades väga hipbänd ja kuidas nemad ise siis ümbritsevaga suhestuda võiksid? No võib aimata, kuidas lugudes lubatakse sind maa sisse tampida ja su jalad murda, muuhulgas plaadi nimigi on hoiatust kõikjalt nii tekstist, muusikast kui kogu asja tunnetusest. Kubavad kumavad läbi tunnetuse teemad nagu masinate romantika, tavaistlik, tants, puhas tunnetus, vana maailma õitsev kõdunemine, postmodernismi mõttetus, eszkaabism, Kosmiline alge, hedonismi läbi hammaste krigina, omamoodi helge iroonia ja pidu, pidu katku ajal. Kraftwerk, David Bowie kängofoor, NPC human liig on oma, aga meie kõigi ühist helimaailma laiendanud ja Hodžip jätkab samadelt ridadelt ja laiendab muidugi veelgi toetudes kõigele vanale, aga olemata absoluutselt retro. Pigem on see tulevikumuusika ja öeldes selle kohta. Sool tuleb muidugi möönda, nii hingetud souli kuuleme, võib olla 200 aasta pärast, kui inimesed on segunenud masinatega ja me ei tea enam, kes on kes või mis on, mis või kes on mis või mis on kes. Muidugi kui me siis enam elus oleme, aga soul on see ikkagi. Head rannahooaja algust, võtke siis tursked makid randa kaasa ja põletage seal seda suve mussi nimega Hot Chip.