Koole. Tänase raadio ööülikooli pealkiri on lugusid eemaldist humanist. Taarteadlase ja 70 keelemehe sünnist on möödunud natuke rohkem kui 100 aastat. Evald Saag sündis 24. novembril 1912. aastal Võrumaal Rõuge kihelkonnas Krabi vallas. Kui ta lahkus, siis ta oli 90 kaheaastane. Ta õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat, õigusteadust jõudis käia. Laidoneri salajases luurekoolis. Jaoks on Evald Saag inimene, kelle sisse on kokku pandud Ivan Orav ja ema Teresa. Fotograafilise mäluga mees, kes ühendas endas raamatutarkuse südame tarkuse. Tänases saates kõnelevad oma sõbrast õpetajast mõjutajast muusik Jaak Johanson. Dialoog randar Tasmut, kultuuritegelane Eero Raul, kunstiteadlane heie Treier, filmimees Vallo Kepp, muusikaõpetaja Riina Roose, Eevalt SAE üliõpilased Aarne lata ja Kaupo Padar, kirikuõpetaja Ove Sander, pärimuskultuuri eriteadlane Mikk Sarv ja näitleja Ain Lutsepp. Kõigepealt killuke eemaldi enda juttudest, siis jätkab Jaak Johanson. Ülikooli rektorid on kett kaelas. Neetud nagu koerad. Ja, ja nüüd võeti sellel vihatud sakslase ja prantsuse käest vastu kolm pluss kaks. No missugune kõrgem haridus on kolm pluss kaks jama, kister. Paremon ütelda kohe, doktor, mis me jahime. Jah. Sellel sügisel või jõulud veel mitu korda hästi tugevalt ette tulnud see tunne, et küll see on Eestis tore, et on alles see olukord, et me ei pea oma suurtest ennast nagu eemale hoidma või et ei ole seda barjääri. Ja et ikka on võimalik minna vanalinna gümnaasiumi sööklasse ja näha seal sagedasti nosimas, Arvo Pärt. D ja keegi ei tee tast nagu liiga välja ja minna teise ja kolmandasse kohta, et need inimesed nagu on täiesti meie hulgas ja meie kättesaadavuses ja sa võid nagu alati tegelikult minna ja nööbist kinni võtta. Et see ei kaoks. No vot ja siis eemaldiga seoses ma arvan, et ma niimoodi kuulsin tema kohta ilmselt ikkagi sarvemikult ja kuidagi kaugelt ja noh, oli ka see niisugune aukartus, kõik seos Uku Masinguga ja see kõik oli teada. See minu mälestus konkreetselt või see minu jutt saagi kohta olekski nagu see hämmastus. Ma sain sellest nagu mingil määral seal kohapeal ka aru, et mingi tegelane, kes on nagu sellisesse olekusse jõudnud, räägibki justkui nagu mõistukõnet kogu aeg ja ta räägib nagu kogu aeg tähendamissõna. Ja et see on kogu aeg nagu luule ja et sa ei saa sinna mitte kuskilt nii-öelda küüned taha. Mind hämmastas kõige rohkem üks asi, mis kordus sageli, et ükskõik millist viidet taga ei teinud, viidates mingitele sumeri tekstidele või mingile vana testamendi prohvetid ja niimoodi ja see kõik oli ju selline kohvilaua taga jutuajamine ühtepidi sageli me istusime seal viis-kuus tundi järjest ja läks näiteks kaks tundi mööda, et kui tal nagu alguses sellel hetkel, kui tal see seos tekkis, ei tulnud täpselt meelde see kirjakoht või see täpne sõnastus lasi rahulikult mingisuguse aja mööda ja korjas sellesama niidi täpselt üles, tegi selle sõlme uuesti ja seda juhtus nagu väga-väga mitmeid kordi. See, kuidas ta need asjad niimoodi alati üles korjas minu jaoks näitab seda, kui sügavalt või kõrgelt ta teadvusel kogu aeg oli. Vot see oli see, minu jutt. Randar Tasmot olen ja võin ennast nimetada Ewald saeõpilaseks ja ja samuti osade nende distsipliinide edasi õpetajaks, milledest tema väga palju rohkem teadis, kui mina töötan praegu usuteaduse instituudis uue testamendi õppejõuna ja see esimene pilk, mille ma tahan tuua, lähed tagasi üsna kaugetesse aegadesse, see ei ole isiklik mälestus, sest see on ajast, kui mind ei olnud veel sündinud, on aastast kuskil 45 46 algus, kui Evald Saag võttis endale selle ülesande, küllap see oli selline seesmine kutsumus, et ainult tema oli suuteline ja võimeline seda ülesannet täitma. Nimelt kui Tartu Ülikooli usuteaduskond oli suletud, siis teoloogiline haridus ja järjepidevus võiks Eestis jätkuda, oli vaja leida võimalus selle edasikandmiseks, ta asus rajama koos Jaan kiivitseeniori abiga usuteaduse instituuti ja kui nüüd võrrelda ka Uku Masinguga, siis tuleb üks erinev joon esile kõige selle luulelisuse ja kogu maailma, nagu võib-olla läbi uduloori kaugeltnägemise kõrval oli, oli saagil ka ääretult praktilisi ja ääretult nagu sellest oma luuraja koolitusest tulenevaid oskusi reaalses elus reaalses diplomaatias reaalses maailmas saavutada. Eesmärk. Ja ta pidi tegema läbirääkimisi, kui kujutada terve endise nõukogude liidu territooriumil ei olnud ühtegi niisugust kuigi põrandaalust, kuid siiski oma loomul. Ta Lääne tüüpilise ülikooliharidus edasiandmist, usuteaduse instituut Tallinnas, mis aastal 1946 siis oma väikest tegevust taasalustas, seda on välismaalased imestanud, et ei olnud, Lätis ei olnud mujal Venemaa vaimulikud, seminarid olid küll nagu väliselt olemas, aga see vaimsus oli hoopis teine, seal ei saanud kunagi olla ega olnudki niisuguseid mõttearendusi nagu see, mida usuteaduse instituudi vestlusõhtul Rotalia loengutes räägiti kaks täiesti eri maailma ja siis oli üks niisugune tema arutluse viis, mida ta oli esitanud siis ka võimudele Eestis ja võimalik ka, et lausa Moskva tasandil oli see arutlused. Kui meie ei saa siin Eestis Tallinnas avada koolitust usuteaduse instituut, Te teate siis Läänes tulevad jutud, justkui meil ei olekski usuvabadust, et me ei saa koolitust teha, aga et selliseid jutte ei saaks rääkida, et selliseid, et ei tuleks, millel nagu umbes andis mõista, et justkui polekski tõepõhja all siis on parem, kui ikkagi me selle õppevõimaluse anname ja saime. Ja nii imestataksegi, et kuidas teil, Stalini ajal oli võimalus 1000 946. aastal hakata koolitama vaimulike ja selles samas õppeasutuses 1947, Uku Masing ju Tallinna toomkirikus oli, tookord leidis aset tema doktoritöö kaitsmine. Üks aasta oli instituut vana ja ja, ja ütleme nagu selline omamoodi märkamatu saluut oli sellega. Uku Masing kaitses doktoritöö obadja raamatu peal üks teine asi, millega võib-olla ei olegi mina otseselt kokku puutunud, aga mida ma olen ka paarist kohast küll kuulnud ja ka ilmselt ka teie mitte, et nõukogude ajal oli nõndamoodi, et eks igale poole püüti nii-öelda õpilasi saatma, et, et kes kuulavad ja ka nagu õpivad ja siis pärast räägivad, mis seal selles salapärases õppeasutuses siis toimub ja aga eks Evald Saag üsna varsti tajus ära ka, kes need eriti õpilased õpilased on. Ja siis oli nõndamoodi, et nende jaoks oli tal üks imerelv, ta püüdis neile väga hoolsalt heebrea keelt õpetada. Ja siis innukus ja kodus üsna varsti ära eriti hoogsad ja innukad õpilased, siis nende jõud rauges ja neid enam mõne aja pärast näha ei olnud. Kui mõni uus äkki proovis, et kas pea paremini lõikab. Eestit ei saa mõelda riigina teisiti kui Tõnissoni ja nime imet. Tõnisson oli kalduvus valimispropaganda ajal Neil minu kodus, kui ta ääremaale seina tuli öömajal olla. Ta ei jõudnud tagasi kell 10 õhtul või lõpes koolimajas, valimiskoosolek ja. Nii et ma tundsin juba Tõnissoni lapsepõlvest pääl. Unustame ära Tõnissoni, Jaan oli Rootsi kuningakojas sina peal ja näiteks kui Rootsi kuningas oli Tartus. Ta oli mitteametlikult Tartus. Ta tuli kui eraisik. Ja proua oli parajasti poes toidupoes vanad jaani naid toitu ostmas. Ja vaatas, et haa, jaanud pliidi alla tuled. Ma olen ju korduvalt nende väikeses majakeses olnud seal diivani peal magada. Proua tuli koju ja energiapliidi alla tuli tehtud. Rootsi kuningas ja Eesti Tõnisson olid kartulid ära, koorid ja vesi juba kees. Ei olnud proual muud midagi, kui kartulid patta panna. Hakati söökidega. Minu nimi on Eero Raun. Kellena ma ennast tutvustaks, no ütleme, et ma olen Tartu Ülikooli kultuuriteooria doktorant. Eks see tema erilisus oli midagi sarnast, nagu me oleme kogenud paljude selle põlvkonna inimeste juures mõtleme Jaan Krossi peale minu poolest kas või Gunnar Aarma. Need on kõik sellised mehed olnud, kes esiteks elasid pika elu, nad olid justkui rauast tehtud. Ja kui nad ka rasketesse oludesse sattusid, olgu siis Siberis või siinsamas kodumaal siis ega nad ei murdunud ja naljalt ka sellepärast, et nad olid ikka head, tugevat talupojatõugu. Kahe jalaga maa peal. Saag oli omaette fenomen, tema kõrval oli teine fenomen Uku Masing ja kokku Nad moodustasid veel täiesti omaette fenomeni. Kusjuures nad olid tohutult erinevad inimesed, eks noh, Masing oli oluliselt rohkem selline linnamehe tüüp ikkagi saaks sai ka maatöödega väga hästi hakkama ja ilmselt temal jagus sellist elutervet talupojahuumorit rohkemgi. Üks hea ütlemine, mis on saagi mõjul endalegi väga külge kasvanud, on see, et kõige tõsisemad asjad maailmas on niivõrd tõsised, et neist ei saa kohe tõsiselt rääkida. Ja selline ütlemine on päris palju aidanud. Aga Masingu ja saagi kõrvutamisel. Ma olen päris mitme Masingu raamatu juures jäänud ühte või teist lõiku lugedes mõtlema, et kurinahk, et see oleks ikka just nagu saagi kirjutada. Ja eks ta ise aeg-ajalt selliseid väikseid vihjeid ja viiteid ju pildus ka oma juttu, öeldes, et noh, et Maasing oli kirjutav prohvet, mina olen nagu rääkiv prohvet, ega mina ei saanudki nagu kirjutada ise oma nime all, eks ma sissid kõrvalt sodisin kõige rohkem selliseid äratundmisi või mõtteid, et Need asjad on küll ikka nagu suuresti saagi kaasautorlus seal sündinud on ühest raamatust, mis on siis pärit 50.-test ja mis siis Uku Masingule valmis parasjagu just sel ajal, kui saag oli Raplas kirikuõpetaja ja põhiliselt siis elaski Raikkülas. See on siis vaskuks ja vikaar ja lohult. Üks nendest juttudest, mida minu mulje järgi ei ole saagiga seoses siiamaani veel avalikult jutuks tulnud see stoori, mis seal põimub ja kus Uku Masing esitab ühe sellise positiivse kangelasena eesti soost vasalli Helmolduste, saage Eevald oli selgelt seda meelt, et see oli tema esiisa ja ta ütles, et tema esivanemad olidki siis pärit Põhja-Eestist ja et nende perekonnanimi on väga vana. Sellega seondub näiteks saha kabel seal Maardu mõisa lähedal. Sellega seondub ka Rapla-lähedase kuusik, kui saksakeelne nimi saage ja et oligi üks selline vägev Eestis osta salli suguvõsa. Ja, ja siis, kui saag oma erinevatel missiooniretkedel tal olid mõningad administratiivkohustused ju ka ELK raames sellel ajal, kui ta Raplas oli, kui ta siin mööda Harjumaad ringi sõitis, ju siis tal jagus aega mõelda ka nendel teemadel ja oma nii-öelda juuri otsida. See on selles mõttes eriti tähelepanuväärne, et ega üldiselt meie eestlased jooma juurte tundmisega, kuigi Me oleme oma juurte üle uhked, me sageli siiski väga ei hiilga. Kõrvutame kas või Islandlastega, kes rahulikult tänu oma vasikanahkadele saavad 20 põlve tagasi minna ajas maksimum, eks ole, võib-olla mingisugune kaheksa, üheksa põlve nende kirikukirjade abiga, mis viivad meid kuskile sinna Põhjasõjatagusesse aega. Aga vot saag oli selline mees, kes läks veel kaugemale Liivi sõjast veel ettepoole ja mine võta kinni, mis oli temal selleks alus. Kas olid need lihtsalt perekondlikud pärimused või oli temalgi midagi sellist, nagu ütles Maasing nende Jüriöö ülestõus aegade kohta, et ma olen sel ajal seal varem elanud. Igal juhul selline veendumus tal oli ja see oli üks selline paljudest pidepunktidest, mis andis talle sellise väärikuse, et ma olen siin aastasadu olnud ja ma tean, kes olid mu kauged esiisad mul on põhjust nendele uhked olla. Ei ole need eestlased, papist poisid midagi ja oskavad iseennast suurepäraselt valitseda. Ja andku jumal sellist sirget selga ja sellist teadmist omaenda esiisade väärikusest meile kõigile. Minu nimi on heie Treier, kunstiteadlane. Mina uurisin Võrumaalt pärit kunstniku kar pärsi mäge Eevalt saagi abikaasa õppis Pallases. Ta oli siis Uku Masingu õde, siis tänu sellele oli Evald Saag kursis ka kõigi nende Pallase asjadega ja nende teiste kunstnikega. Ja see, milline vaatepilt tavanes nagu kunstnikele just need 30.-te Pallase kunstnikud kahekümnendatel kolmekümnendatel. Need meie heerosed kunstisuurused, keda mina kui kunstiteadlane olen harjunud lugema raamatutest, uurimused, monograafiaid, raamatud, kunstiteaduslikud, analüüsid, kunstnikest, et see, kuidas Evald Saag nendest rääkis, oli nagu hoopis teistsugune ja see oli nagu selline südame silmadega vaadata tuna. Ja seal tekkis kaks põhilist kunstnikku, kellest ta siis rääkis, oli Eduard Wiiralt, keda noh, kõik eestlased teavad ja imetlevad ja kes on meil ju ka peaaegu nii-öelda kunsti pühakuks kuulutatud, teine oli siis minu palvel pärsimägi. Ja see vaatepilt, mis avanes nüüd Eevalt saagi silmade järgi. See ausalt öeldes ehmatas mind ikka üsna korralikult, ma ei ole julgenud sellest mitte kellelegi rääkida. Ja nimelt ütleme, Eduard Wiiralt, kes on meie kunstiajaloos eelkõige austatud Firtoosne joonistaja, ta nagu ainukene kunstnik ballasest, kes lõpetas hindega viis, ehk väga hea, et sellise virtuoosse seisukohalt on ta ületamatu. Ja kui nüüd kuulata Eevalt saagi juttu, siis temal oli probleeme Wiiralti puhul nagu südamehoiakuga. Ja eriti ta rääkis ühest graafilisest lehest, noh, mis mul tuli muidugi silma ette. Piiraldil on nagu teatud seeriagraafilisi lehti, kus ta viskab nalja piibli üle usuasjade üle. Ütleme niimoodi, et see ei ole nagu moslemitel, eks ole, noh et kui sa teed nalja mingis sfääris, et siis kohe pea maha. Kristluses ei ole päris sellist süsteemi, aga ometi on siin teatud nagu tabud, mida inimene ei tohiks ületada, noh, see on nagu üks konkreetne tabu ja nüüd Eevalt saagi järgi oli Wiiralt ületanud oma nendes huumorigraafilistes lehtedes illustratsioonides selle ühe konkreetse tabu. Ja Prantsusmaal, kus on palju katoliiklasi ja, ja noh, ütleme ka nende ärimeeste hulgas, et see oli mõjunud tema inimsuhetele Prantsusmaal. Ja mul hakkas nagu viiraldist nii kahju selle peale, aga mis oli nagu kohutav, nagu õudne oli see, et et pärast Eevald soki juures käimist ja noh, ma olen nagu siiamaani mõelnud tema juttude peale. Pärast seda jutuajamist ilmus Eesti Päevalehes artikkel mängisusest kunsti oksjonist ja seal oli siis suurelt ära trükitud repro sellest samast graafilisest lehest mis tekitas kõige rohkem probleemi evalt saagile. Ja, ja siis oli juures triumfaalne kuulsusrikas nagu tekst, et et noh, et nüüd tuleb kunstioksjon ja siis näete, meie rahvuslik geenius on siis ka seal tema tööd, graafilised lehed. Pärast seda, see kõik tundus nii õudne see artikkel ja see kommertsmaailm, et millega teenitakse raha või noh, et et inimesed nagu ise ei tea, mida nad ostavad või mida nad müüvad. See on nagu selline vaatenurk kunstile, noh, mida ei ole nagu kombeks tõsiselt võtta. Aga millegipärast teised rahvad nagu võtavad tõsiselt, et minu arust see oleks nagu mõtlemise koht nagu eesti kultuurile ka nagu laiemalt. Et noh, mis sõnumeid sa nagu välja annad, ütleme kunstiteadlasena nii palju, kui ta rääkis kunstnikest ja ballasest ja et see rääkimise viis oli muinasjutulik, aga samal ajal kui ma nagu fakte kontrollinud, siis kõik vastas tõele, et mul ei ole nagu ühtegi vastuväidet, et tema nagu kunstiteemalistele juttudele kunstiteadlasena seal küsimus on võib-olla pigem, et milline on südamehoiak ja, ja see on nagu nagu võimas ja võib-olla ta ongi pühak, et võib-olla see ei olegi väga vale öelda temaga. Ilmselt need vaibad, millega me talvel ennust katame. Oleme kudunud ise, kus me oma hinge sisse paneme. Poibatult kirjut. Ma arvan, et jumal ei ole huvitatud, et tema loodud tulenud ühevärvilisi vaipu. Etaan vabrikutööline. Ja arvame, et jumal hindab neid inimesi, kes on mitmekülgset. Minu nimi on Vallo Kepp. Põhjus Ewaldi juurde minekuks oli see, et me hakkasime kosmik sarvega tegema filmi Uku Masingust. Ja see oli selle asja nagu loomulik käik. Me rääkisime üldse väga palju raamatutest ja kuidagi tuli juttu nendest 11-st lehe räpalast, mida siis Eesti all üks vend leidis Nende kaante seest ja võttis välja ja tänu sellele me saime siis oma ajalukku Vannaralt kooli katekismuse 1535. Ma küsisin Edwardi käest, et kuule, et mis oleks juhtunud, kui see mees oleks lihtsalt tõstnud prügikastis laua serva peale lükanud selle täitematerjali sinna sisse. Ja ta paugupealt teadis seda inimest, mina olen nüüd ära unustanud selle nimel ütles, et ei, et see ei ole võimalik, selle inimese juures ei olnud võimalik. Ta kindlasti võttis luubi kätte, hakkas uurima, et mis, kus ja sealt edasi mõtlen ma tänapäeval, et kas keegi viitsib üldse mõne paksu kaane täidist uurida. Ja sealt edasi rääkisin Maywaldile loo kuidas minu juuresolekul antikvariaati tõid kaks meest sisse ühe vene telekakasti. Ja see kast olid tihedalt täis lahtisi lehti ja isegi niimoodi mõned lehed kokku köidetud nisust vaimulike raamatut, mis neist kasutamisel järgi oli jäänud. Ja tõstis selle, anti põledes keset tuba, ütles, et meil ei ole sellega midagi teha, kloppisid käed puhtaks ja läksid minema. Ja seda kõike ma rääkisin eemaldile ja ütlesin, et tead evalt, et kunagi tuleb meile appi b elektroonika. Et ma väga loodan, et kunagi on Eestis üks niisugune koht, kus sa paned skänneri peale lehe, paned kaane kinni, vajutad nupule ja ootad, kulises Kändler võrdleb. Kõik need lehed, mis tema mälus on, võrdleb ära ja ütleb, et see leht on pärit sellest raamatust. See ei ole sugugi fantastika, sest kuni aastani 1850 on ilmunud meile ainult 1206 raamatud. Se äraskaleerida Liisuguse programmiga on põhimõtteliselt köki-möki. Eevalt läks põlema. Ahaa, oota, ma pean siis hakkama ka juba otsima neid lehti, mul ka siin on neid lehti ja ja mida ma absoluutselt ei tea, kust raamatust nad pärit on. Ja siis ma mõtlesin, et kujutage ette, et 500 korda 1000 korda ütleb see programm et see leht on pärit sellest raamatust. Aga 501. või 1001. ütleb, et see leht on tundmatu. See tähendab seda, et me kaardistame Eesti raamatuloos ühe niisuguse raamatu, mida me ei tea veel kuidas seda lapsukest nimetatakse, aga me teame seda, et selle 1200 raamatu hulgas seda ei ole. Mul on siiamaani meeles Evalgi vaimustus sellest. Ja teine teema, mis tol pühapäeval lahti rullus, oli see kui ma talle kurtsin. Antikvariaadis võetakse vaimulikku kirjandust vastu ainult köite järgi. Kui köide on korralik, siis võetakse, kui köide on noh nii nagu et seda on vähemalt kaks või põlvkonda inimesi on seda lauluraamatut kasutanud. Neid kapsaid ei võta enam mitte keegi. Tallinnas võiks olla tuss, võiks olla üks koht, kuhu noored inimesed võiksid viia sellele, mis jääb järgi ühest tõelisest usklikust inimesest ja küll need edasi vaatavad, mis nende raamatutega saab. Ja siis äkki läks Seewaldi näkku, sära mõtest. Aga sa tahad teha vaimulike raamatute vanadekodu ja alati, kui ma näen antikvariaadi ukse taha on pandud lauluraamatud, siis mul tuleb alati meelde Ewaldi nisugune õhin kui ta sai teada, et äkki on võimalik niimoodi, et ühe lehe järgi üks masin ütleb, mis raamatusse pärit on ja võiks teha vanade religioossete raamatute vanadekodu. Minu nimi on Riina Roose ja ma töötan selles samas majas siin, kus me viibime Tallinna linnateatris, olen siin muusikajuht. Suvel oli Raplas üks ilus pühapäev, mis oli pühendatud Eevalt saele või evalt saagile, kuidas tahab, aitäh, vot Tammsaare ju mõtiskles pikalt. Et kuidas on, et kas baas Bajevi baasbaasi, et kui kivi, siis ikka vist paas pae ja kui inimene spaas paasi. Aga ega ta ka päris punkti pannud asjale. Seal oli üks niisugune tore moment. Me saime kuulata ühte salvestust. Täpset aega ma ei mäleta, see oli vist 60.-te aastate lõpu 70.-te algus oli salvestatud ühte jutlust, mida Evald Saag Pärnu kirikus pidas. Kui seal eelnevalt öeldi, et nüüd me seda Gadget kuulame, siis ma mäletan seda tunnet, ma mõtlesin, toovad nüüd hakkab üks sahin ja kahin ja kindlasti ka veel, et kui on kirikus salvestatud, et suurkõmin, et noh, et ei tea, mis sealt üldse aru saada on. Aga võta näpust, vastupidi, see oli ülimalt hea kvaliteediga salvestus, kõik oli arusaadav, mitte üks sõna kaduma ei läinud. Ja seal ütles Evald Saag nii. Ja see mõte on sellest hetkest saati mind kogu aeg kummitanud ja saatnud. Et meie suurim patt ei ole mitte usuleigus või kas me usume palju või vähe ja ta tõi seal veel mingeid näiteid, ma ei mäleta, mis pat ei ole, aga mis meie suurim patt on, kõlas nii. See on ülbus ja pealiskaudsus. Konstantin Päts tahtis alati keed juua muusiga. Ta oli maiasmokk. Ma ei olnud täheldanud seda teiste juures nagu Tõnisson, Tõnisson ei kohvi ja see õhtune tee oli nii. Oleks parema meelega söönud Jongerti. Tõnisson nishihoidja aga päts oli maiustada võileib lihaga, pohlamoos pidi alati mingi kehaainet oli ja mustikad ja kõik moosikujuliselt just maasikat maasikatega teed. Ja siis liha jõin ka muidugi. Minu nimi on Ove Sander ja ma olen, ma usun oma sügavamalt kutsuma sealt ikkagi kirikuõpetaja ja Ewaldiga muidugi oli kontakte hästi erinevaid, aga millest ma praegu tahaksin rääkida? Ta oli hästi kannatlik Kleplik ja tagasihoidlik mees ja eks ta püüdis joneid väärtusega edasi anda paar lugu eemaldi õpetlikest tegudest. Neist esimene oli see, kui me olime kusagil külas, ei ole nii hea mälu nagu eemaldad, võiks öelda täpselt kohta, kellaaega, aga igal juhul nii nagu ikka, kui jumala rahvas koos istutakse, lauas süüakse. Ja muidugi Evald armastas väga kohvi juua ja siis söömalaud ja päris pidu, alguses jagatakse kohvi välja ja saadetakse siis ringi ka koordi ja siis ühte topsi, kus pidi suhkur olema. Kõik panid selle siis ära ja pidu nagu edenes edasi sedamoodi, et inimesed vahetasid väga niisuguseid mõtlike pilke, kui nad seda kohvi proovisid ja mitte keegi seda joonud. Ja ainukene mees siis, kes kohvi ära oli evad ja muidugi ütles küll on hea kohvi ja nii head ei ole saanudki. Ja siis muidugi pärast pidume, nagu omavahel rääkisime, milles oli siis asi. Suhkru asemel oli saanud sool seinatopsi ja evalt siis esitas ennast siin sellisena, et mitte siis kuidagi kellelegi halba teha või näpuga näidata, et see inimene lekkis, pigemini ta ise nii-öelda tegi ennast lolliks, kannatas, oli siis leplik ja kui ma siis hiljem talle vihjasin, et kas siis sulle see lugu nagu soolane ei tundunud kohvidestiootega suhkru panemine on küllaltki uus asi ja ja väga paljud kultuurid üldse joovad kohviga soolaga ja siis ta rääkis pikalt, kuidas tehakse teine lugu sellise sama vooruse kohta, mida ta ise kandis ja tahtis meile õpetada lõplikus kannatlikkus. Need on siin veel need ajad võib-olla aastat kaks, kolm enne tema valmissaamist ja, ja kojujõudmist käisin ju ikka päris tihti ka seal. Ja Evald tuleb vastu, nii nagu jõuluvana, ma ei tea, palju neid inimesi on, kes eemaldit on näinud, neljas pikas habemes hallis valgesse, mitte niisuguses, noh, ütleme poolepäevases, et ikkagi mingi 10 sentimeetriga tegelikult oli tegu. Ta võis juba nagu kingitusi jagada ja, ja see oli periood, kus ta tuli nagu paremini ise toime, võib-olla kuskil niimoodi nädalase vahega, siis käisime teda vaatamas ja lähen Seewaldi poole, õhtune aeg ja eemaldi, täiesti pime kõik. Ja kuule, et vaimuvalgus küll, aga järsku paneme nagu seinas ka midagi põlema? Jah, et vot ei saa nagu panna põlema, et elektrit ei ole. Siis ma küsisin, et pikalt sul, noh, kus süüa oled saanud teha, toosas elekter ära on olnud? Ei tea, mis siin täna pärastlõunal ikka elekter läks ära, aga muidugi teadupärast ajas habet ikkagi selle elektrimasinaga ja 10 sendi järele võis otsustada, et vähemalt nädal päev oli elekter olnud ära ja tal ei olnud küsimust enda habemest ei söögist. Et selles mõttes evoldi üks suuruse kindlasti oli just tema lihtsuses ja leplikkuses soovis ka halvas olukorras midagi head esile tuua ja pigemini siis nagu ise kannatada ja kui teistel lasta teha, et alati ka sellistesse rasketesse olukordadesse rõõmsalt välja tuleme. Olen Mikk Sarv. Evald oli nagu aken teise aega või pall meeldib mõelda, et oli nagu ajamasin. Kui ta kõnelema hakkas, siis tulid kõik möödunud ajad sinu juurde kõrvale ja nautides seda imet. Üksikuid detaile, mis seal oli. Ta rääkiski ta Inglismaal, Šotimaal oli ujumisõpetaja, aeg-ajalt käis ka Londonis ja ja siis oli kallaste juures külas ja ja mõnikord koos nendega ka pidulikel vastu. Kili andis, et Eesti võile turgu leida. Mitmed jutud olid sellised, et ega hästi ei tahtnud uskudagi, et see kõik niimoodi võis olla. Hämmastav oli see, kui ta rääkis, kuidas ta Thomsoni juures Ameerikas käis ja tema professor pulmeri kirjutas lihtsalt kaks sõna paberile, hekesele ja viis siis temaga koostöös olevatele kolleegidele. Oli see siis New Yorgis või oli see Pariisis ja see kõik töötas? Ta võis kuude kaupa teha uurimistööd kohapeal. Tal ei olnud mingit stipendiumit vaja. Mitte vastu oli tal juba kuue seitsmeaastasest lapsest peale, kui isa talle tõi raamatu sumeri keele ja kultuuri kohta. Küsisin, et kas ta, minu vanaisa Jaan sarvega teadis, oi no miks maha ja ei teadnud muidugi, et mina ise olin sealt paganamaal pärit ja noh, Jaan oli sealt mehkamaalt ja näiteks kogu Võrumaa teadis ja kõik, me tundsime uhkust, et näed, kas meie, Võrumaa mees on ülikoolis professoriks ja ja kui ma ülikooli läksin kodus, siis ikka viisin talle maal küpsetatud leiba ja ta võitis alati hea meelega vastu ja siis tuli ka niisugune tunne, et kas kas see ikka oli niimoodi või ta räägib lihtsalt sellepärast, et mul hea meel oleks ja, ja see oli ka tema jaoks väga tähtis. Arvan, et vahel isegi tähtsam kui tõde. See, et inimesel hea meel oleks jutust oli ääretult hea lugude vestja. Aga ega see välistatud pole. Ta tõesti võis külakosti ka vanaisa Jaanile viia, sest mingis mõttes oli mu vanaisa üsnagi Eevaldi moodi samasugune vahetu. Evald rääkis siis, kuidas ta oli hästi teadmishimuline üliõpilane ja ta tavatses ikka käia matemaatikakateedris lugeda üliõpilaste lõputöid. Ja ühekorratöid lugedes leidis ta kaks tööd, millel oli samasugune Pealkiri samasugune teema ja lööd lahti täiesti erinev käsitlus ja see jäi teda kangeti vaevama. Ta hiljem kuulis, et mõlemad tööd olid kõige kõrgema hinde saanud. Seda suurem oli ta hämming ja ta ütles, et tal oli kulunud tükk aega, enne kui ta vanaisa jutule sai, noh ju siis oli parasjagu ülikoolis kiire aeg ja ja vanaisal oli väga tubli sekretär olnud, kes niimoodi naljalt iga üliõpilast jutule ei lasknud, aga lõpuks oli ta ikkagi läbi pääsenud ja ja siis küsinud, et mis nende töödega on, et kuidas see nii võib olla, et täiesti erinevalt kirjutavad ja mõlemad saavad kõige parema hinde. Siis vanaisa Jaan oli Ewaldil öelnud et vaata, evalt oled ju näinud metsas, kuidas ankri tee lähed, kaks vankri Roobast lähevad. Ega nad kunagi kokku ei saa, aga nad viivad samas suunas sama sihi poole, et samamoodi ka nende töödega mulle Eevald juttudest kõige enam meelde jäänud ja hästi meeldib sellele tagasi mõelda, et see tunne on nagu oleks tänu Ewaldile vanaisaga kokku saanud ja, ja tema lähedal olnud. Ja oligi muidugi evalt minu jaoks ka õige mitmes mõttes. Vanaisa eest viimastel aastatel ta tavatses öelda. Teadmikega ma polegi siin ilmas eriti enam olla, ainult niimoodi pool jalga on siin ilmas ise, ma olen juba seal teisel pool seda eesriiet, teisel pool piiri. Aga kuni ma pean siin olema, eks ma siis hoian sidet teie ja teiste vahel. Nii et naistel jääb ikka Eesti naistel, jääb ka ikka ülesanne oma väikesel territooriumil meestele mõistus pähe panna. Teie ikka kõlbad isadeks küll patsutada õlale ja ütelda, tubli poiss. Ja et seal on väga meeldiv, et mul on perekonnas ka üks mees, isiklik mees, mitte laenatud mees üheks korraks, et sa lapse saad, kott, päris mees, päris isik, ehk. Nii nagu oma jalgratas, oma hobune, eks ole. Mina olen Aarne, ma olen spekulandid ettevõtja ja siis tahtsin loo rääkida sellest, kuidas mul Evald Saag meelde tuli. Sõitsin lennukiga Kuveidis bakterisõda, oli seal Iraagis just alanud ja ja siis, enne kui lennuk õhku tõusis, lennuki kapten tuli salongi ja ütles, et Me lendame Kuveidis Bagdadi ja see lend kestab umbes kaks tundi. Ja üsna tõenäoliselt hakkab lennuk tegema Iraagi kohal järske liigutusi alla üles, paremale, vasakule. See tuleb sellest, et meid ilmselt hakatakse tulistama. Aga põhiline, mis te peate tegema, on see, et hoidke oma rihma kinni. Millega te olete istme küljes, sest kui lennuk alla kukub, on suurem tõenäosus, et jääte elama siis, kui ta rihm on kinni. Aga kui lennuk on alla kukkunud ja te tunnete, et te olete elus, siis tehti hästi ruttu, rihm lahti ja jookske lennukitesse kaugele. Et see lugu tuli mulle meelde sellepärast et kui ma 86. aastal läksin usuteaduse instituuti ja esimene loeng, kuhu ma sattusin, oli evad saeloeng. Ja siis tema ütles niimoodi, et et kui temal-Inglismaal ujumisõpetaja õpetas inglase ujuma, siis tema pani kõik inglased pani tee äärde purse peale seisma ja lükkasin vette. Kõik lükati vette ja siis osakas ujuma. Osa võeti veest välja, aga osa uppus ära. Tere tulemast usuteaduse instituut, aitäh. Kaupo Padar Ma olen proletariaadi esindaja ja Illar Pata räägib muidugi paremini, aga ma tuletaks meelde ühte anekdooti, mis nagu osutab sellise saesõna jõu või selle just nagu vaimujõusuunale väga hästi. Ühesõnaga anekdoot on siis selline, et üks juudi kogukonda vaidlevad, kummal on tugevam ja võimsam rabi vaidlevad vaidlevad siis, ühed räägivad, no meil on nii võimas rabi, et kujutage ette, et ühel päeval rabi sõidab linna ja suur vihmapilv tulemas. Rabi ei tohi märjaks saada. Mis rabi teeb, raki tõstab käed ülesse. Vihm on kohal, ümberringi kõik sajab, paremal sajab, vasakul sajab, ees sajab tagasi. Aga vankri peale tilkagi lange, vaat selline võimas rabi on meil ja jõudiski kuiva jalaga vihma seljaga linna. No siis teisel linal juudid naeravad, ütlevad, et meil on veel võimsam Rabijat. Ühel sabatipäeval, kui rabi oli ka linna poole teel vankriga ja sabat on kohe-kohe päikseloojang on tulemas, on kohe-kohe algamas ja enam nii-öelda linnast väljas olla ei tohi, transpordiga sõita ei tohi. Mis rabi teeb rappidest siis käed ülesse on paremal sabat vasakul saba ees sabat ja taga on sabad. Avat vankri kohal ei olnud selline rakis, et see sõna vägi on nagu see, mida Ewaldi puhul tuleks meeles pidada, mitte selline kirjasõna lihtne tagaajamine. Tema juures oli minu arvates väga kodune alata, võib-olla ma ei mäleta ühtegi korda, kui meie ei oleks ära väsinud, alati surid kõik need kuulajad enne ära, kui Eevald ise. Ma arvan, et kui ma hakkasin seal käima, oli ta juba lähedale kaheksatkümmet. Eriti koduseks tegi tema puhul kuidagi tagantjärgi just mõeldes see, et tal oli selline võru aktsendi. Kuna minu isapoolne suguvõsa on ka võrukesed, siis sääne sõnalõppude tugevamini lausumine tegi, selle kuidagi jääks, tuleb, läheb ja noh, need hääletõmbamised lähemina või kohvist oli siin alguses juttu, kui oli meil kohvijoomise aeg, siis noh, ikka seal tuleb taldrikuid tasse panna ja siis ma küsisin ühel korral ka, et kuule, et paneme, äkki alustasid ka, siis ta vaatas ja ütles, et kuule, ei hakka kogu mööblit korraga välja tõstma. Kaks asja, mida ma tegelikult tema puhul tahtsin võib-olla rõhutada, oli tema toe, kus inimestele, et ükskõik, mida nad tegid, ükskõik mis nad teinud olid, et tema, sellist nagu heatahtlikkust oli küll nii palju rohkem kui tavaliselt inimeste puhul on tika, ta toetas ja küsise uuris alati, aga samas ta oli ikkagi selline nagu krutskimees või üks film on big Physse, kus peategelane räägib oma elust, mis tundub nagu tema pojale tohutult uskumatuna. Aga mis pärast välja tuleb, ikkagi ei ole nagu üldse mitte vale. Pastorid on tema kohta öelnud küll, et jah, et ta on väga James fondilikult oma elu kirjeldanud ja seda ei tohiks kiriku aja loonla käsitleda. Või kadunud sõber Jüri Pärg ütles, et saag valetab, nii et suu suitseb. Aga et ta kannab edasi vaimu. Ja just see vaim tuligi läbi sellesama toetuse kuidagi välja, et eksam, mis tema puhul oli, ei olnud kunagi selline mingi tohutu teadmiste kontrollimine, vaided. Ta pigem suutis tõsta üliõpilase niimoodi kõrgemale, et sa tundsid piinlikkust, kui sa ei teadnud, läksid koju ja muidugi õppisid poole rohkem, kui sa muidu oleks noh tavaliselt kooliviga ongi see, et räägitakse seda, mida küsitakse, aga et kui inimesel tekib huvi, siis ta saab küsida ja minna selle võrra tegelikult hoopis hoopis kaugemale. Aga tagasi tulles selle biit FISi ehk siis selle uskumatute lugude juurde, neid on siin juba täna mainin leitud ja neid on ära rääkimata palju noh, kuidas ta Moskvas Nõukogude juhtkonnale, see on muidugi tema lugu, Ella Vorošilov ja kompanii, et kuidas nemad ei osanud üldse süüa ja kuidas ta neile lauakombeid õpetas, et nendel oli kombeks ikka kahvliga niimoodi leiba ütleme niimoodi, et noh, siis tuli seda natuke tasandada, et nii ei ole viisakas kõik need Georg Otsal ujuma õpetamisel ja noh, neid lugusid on nagunii ja nii palju tema toet tav meel oli selline, et ükskõik millal tale. Ma sattusin helistama ükskõik mis ajal. Ja ta juhtus kodus olema ja siis küsida, et kas sa teisipäeval kell 12 oled sa kodus, on sul aega või, ja siis ta ütles, et tulge alati, mul ei olnud mitte ühtegi korda, kui ta oleks öelnud, et ei, ei, ei, ma olen sellest ajast selle ajani. Uuemal ajal Ühest koolist ta tuligi, sellepärast vähemalt oma jutu järgi ära, et kuna õppejõududel pidid olema vastuvõtu ajad, siis ta ütles, et terve elu on olnud vastuvõtu aeg ja et sellest ta ei loobu. Et ühesõnaga, kõik võisid nagu 20 tundi või mitu iganes tundi tema juures käia, ta ei ajanud kedagi minema vä? Ain Lutsepp, Draamateatri näitleja, aga ma alustaks seda vestlust, anekdoodid on niimoodi, et võib-olla see ütlused on tõsiseid asju, millest tõsiselt rääkida võib-olla ei saa, siis on niimoodi, et ateistid jõuavad bussiga taevavärava taha ja nõuavad sisselaskmist, nemad on hääletanud ja nõuavad, Peetrus ütleb, et ei saa, aga testid on järjekindlad ja nõuavad ikka sisselaskmist. Ja siis Peetrus paneb värava kinni ja läheb jumala käest küsima, et mis me siis nüüd teeme. Jumal on natuke aega vait, siis ütleb, aga ütle neile, mind ei ole. Nii. Aga mis on Eevald saagi puhul kõige minule korda läinud, see elav sõna? Ta kuulub nende sentsitiivsite inimeste hulka keda on meil kirjanikke, keda on lavastajaid ja teadlasi, kirikuõpetajaid ja kõiki, kellel teatud õppimise protsessis elamise protsessis tekib võimalus pikemalt tajuda ka neid asju ilmselt kus nad isikliku eluga ei saa kuidagi olla, viibinud, aga mäletada märksa pikemalt ja luua seoseid. See on selline, mis on harv omadus, see on, kindlasti on see kirjanikest Tammsaarel, Eevald, saagil oli see, ja mis selle sõna elavaks muudab, on see, et ta vahendab sedasama protsessi ja iga hetk ta, millest ta räägib ja kuidas ta räägib, see on puudutus kõige olemuslikumalt, noh, ütleme inimest, tema maailmakäsitlust, tema olemust ja see puudutab kuulajat, kes suudab kuulata. Ta toob talle rõõmu. Mina ei oska teisiti Evald saagist rääkida, tema toob rõõmu, tema kuulamine, tema nägemine. Ja Ma nimetan seda tarkuseks. Jah, see mõtlemise rõõm, jagamise rõõm, jaatamise rõõm. See sõna on elab. Ja ta kestab kauemaks. Märg aitäh. Humanitaarteadlasest Eevalt saest kõnelesid Jaak Johanson randar Tasmut, Eero Raun, heie Treier, Vallo Kepp, Riina Roose, Ove Sander, Aarne Läte, Kaupo Padar, Mikk Sarv ja Ain Lutsepp. Muusika Johansoni plaadilt külma saate panid kokku Külli tüli Hando otsem. Raadioteater 2012.